Koolipapa kiiktoolis

Küllap nii võib teha ka kooli direktor, mees, kes on jõudnud elu viimasesse kümnendisse – istuda, meenutada ja mõtelda. Mõtelda enam kui poole sajandi pikkusele haridusmerel surfamisele. On ju seal üht, teist ja kolmandatki: siledat vett, suuremaid ja väiksemaid laineid, ka märjaks saamist, aga ka õnneliku lõpuga lugusid ja päris õnnestumisi, mille valguses end nüüd kiiktoolis soojendada. Tõepoolest, kaugetest aegadest meenub, kuidas tollane haridusminister Ferdinand Eisen kolleegiumil, kus kinnitati ametisse kõik lasteasutuste direktori kandidaadid, küsis: „Kas ta liiga noor ei ole sajale lapsele papaks olema?“ Olin ju pärast ülikooli ja kroonu teenimist oma esimesele tõsisele ametipostile, Riisipere Lastekodu direktori ametisse kinnitamisel. Püüdsin olla kasvandikele vanemaks vennaks ja meenutused noorematest „õdedest-vendadest“ on tõesti soojad. Raskused, millest sõna otseses mõttes sportliku vihaga välja rabelesime, on jutuks nüüdki, kui juhtume kokku saama juba pensionieas tollaste kasvandikega.

Või 6. kutsekeskkool. Üks kahest kutsekoolist, kus esimesena Eestis lisaks kutsele sai omandada ka keskhariduse. Esialgu oli probleeme matemaatikaga – kuidas lahendada võrrand: 2 + 3 = 3. Kaks aastat kutseõpet ja kolm aastat keskkooli peab mahtuma kolme õppeaasta sisse. Õppeplaanidega oli madistamist, liida ja lahuta, kärbi ja ühenda, aga küpsuseksamitel polnud vaja silmi maha lüüa, kuigi pessimistid seda ootasid. Tänu fantastilistele kolleegidele nii üldhariduse ainetes kui ka kutseõppes, jõudsime tulemusteni, et mitmed lõpetajad läksid edasi ülikooli ja said tunnustust heade spetsialistidena oma kutsealal. Kokku liites kõik tosina aasta jooksul lõpetanud, tuli aktustel suruda kätt enam kui 1200 noorel. Nende hulgas oli palju väga andekaid ja mitmekülgseid muusikuid, kunstihuvilisi, rahvatantsijaid ja teatrihuvilisi, aga kõige rohkem tublisid sportlasi: maailmameister mudellennus, Nõukogude Liidu meister maadluses, teine veemootorspordis, kolmas motospordis, hulgaliselt Eesti meistreid maadluses, jalgrattaspordis. Heal tasemel olid pallimängud, kergejõustik – on keda ja mida meenutada. Huvitegevuseks tuli leida aeg õppimise ja heaks erialaspetsialistiks saamise kõrvalt. Küllap on elu liigutanud neid siia ja sinna, teiste kutsete ja ametite juurde, kuid süda on rahul, sest pedagoogid andsid tõesti endast kõik, et noortel oleks eluteel kindel jalgealune.

Vahepealne hüpe täiskasvanute koolituse korraldamisse Eesti Energia Õppekombinaadis oli vägagi hariv ja nagu jätkuks kutsekoolile. Kogu Eesti Energia asutuste, s.t elektrijaamade ja energia jaotusvõrkude personalile täienduskoolituse, aga ka väljaõppe korraldamine oli huvitav ja kasulik kogemus.

Ja siis Kolga, Kolga kool. Ilus kool. Hea kool. Head õpetajad, toetavad lapsevanemad ja toredad, aktiivsed ja elurõõmsad õpilased. Palju uusi teadmisi ja kogemusi. Aga kõigest sellest tuleb allpool pikk jutt mõningaste kõrvalepõigetega psühholoogiasse.

Edasine pikk tee õpetajatele täienduskoolituste korraldamine Haridusministeeriumi Õpetajate Täiendkoolituskeskuses ja Tallinna Ülikoolis vahepealse istumisega ministeeriumi kantsleritoolil oli juba järellainetus tegelikule pedagoogitööle.

Istud, kiigud ja kaalutled – mis eeltoodutest on hinge kõige sügavama jälje jätnud ja olnud huvipakkuv ka teistele pedagoogidele. Kaalutled nii või teisiti, Kolga kool kaalub teised ülesse. Töö Kolga koolis muutis täielikult minu arusaamist kooli ja hariduse eesmärgist, lisades nendele juurde harituse dimensiooni. Enam ma ei mõtle, et koolisüsteem hindab peamiselt vaid õpilase teadmisi, et koolis peab arendama põhiliselt kognitiivseid võimeid, s.o arendama ainult mõtlemist, mälu, taju, probleemide lahendamist jne. Kool peab andma lisaks teadmistele ka eluoskused ja väärtushinnangud. Selleks peab koolis olema keskkond, kus areneb õpilane igakülgselt, kõikides psüühilistes ja füüsilistes aspektides. Koolis peab lapse areng olema tervikprotsess, kus areneb ka õpilase sotsiaalne, moraalne, emotsionaalne ja füüsiline võimekus. Nii mõtiskledes jõuame tagasi omaaegse kooliuuendaja, tuntud pedagoogi Johannes Käisi pärandi juurde ja see on huvitav ning toitev. Käis kirjutas: „Mida tugevam on individuaalsus üksikinimeses, seda tugevam on ühiskond.“ Kolga kooli tegi omanäoliseks asjaolu, et püüdsime järgida Johannes Käisi, aga ka kogu reformpedagoogika seni saavutatut.

Edasi kiikudes otsib silm ajakirjandusest ridu, mis räägivad Eesti koolist ja hariduselu käekäigust. Rõõmu teeb meie õpilaste edu olümpiaadidel ja PISA testidel. Ka see, et Eesti kutsuti maailma parima haridusega riikide kohtumisele arutama tuleviku pedagoogika probleeme. See on medali üks külg. Teine külg peidab aga probleeme, millest räägivad õpetajad omavahel ja vahetevahel kirjutavad ka ajakirjanikud: õpetajal tuleb karta lapsi ja nende vanemaid; kolmandik lapsi on erivajadustega; psühhiaatrite järjekorrad on kuudepikkused; kodudes lokkab perevägivald jne.

Ja nii istudki oma kiiktooli, võtad tänuväärselt üksikasjalikult täidetud kroonikaraamatud põlvedele ja lased silme eest läbi kuus aastat direktorina Kolga koolis.

NII SEE ALGAS

Heliseb telefon ja kena naisehääl teatab, et minuga tahab rääkida Kirovi kolhoosi esimees, Oskar Kuul isiklikult. Milles küsimus, kuulen! Temal vaja minuga kiiresti kokku saada. Palun! Milles küsimus? Kohtume kahe tunni pärast tema kontoris. Enne kui sekretär jõuab minu saabumisest teatada, ilmub minu juurde Kaljo Visnapuu, Kuuli asetäitja, endine kolleeg 6. kutsekeskkoolist, füüsika õpetaja. Endal niisugune kaval moosivarga nägu peas – tean, miks sind kutsuti, aga ma ei ütle seda sulle. Mis siis? Kohe saan nagunii teada. Kuulile omaselt haarab kohe härjal sarvist: „Kahala kiratsev sovhoos on nüüd antud meie kolhoosile ja on vaja näidata elu võimalikkust ka Kahalas ja Kolgas. Ehitame sinna uued elamud, laudad ja töökojad. Ka koolimaja. Uusi noori inimesi on sinna vaja ja kooli on vaja direktorit. Teid on sealkandis tihti liikumas nähtud, minge direktoriks.“ Üllatav ettepanek, aga minu vastus on kategooriline ei – Tallinnas tasuv töökoht, naisel ka, lapsed linnas koolis jne. Aga tema – minge ja vaadake, minge kohe ja siis räägime edasi.

Oli 23. juuli 1986, tüüpiline Eestimaa suvepäev, vaheldumisi päikest ja vihma, männimets lõhnas ja vihmamärg punane katus hiilgas päikesest roheliste puude taustal. Ehitus käis, aga mitte sellises tempos, mis lubaks 1. septembril kooli avamist. Õppekorpuses krohviti küll seinu, kuid saalile pandi alles katust ja samal ajal ka põrandat. Hooneid ühendava galerii kohal seisis kraana. Kümmekond meest tegutses küll asjalikult, kuid sellise tempoga kuu aja jooksul pole võimalik seda maja koolimajana kasutama hakata. Üldpilt oli silmatorkavalt ilus, kui vaadata vana rahvamaja kõrvalt, spordiplatsi poolt, mida siis veel ei olnud, aga kunagi oli seal olnud jaanitule- ja laadaplats, ka sporti olevat seal tehtud. Vaade kerkivale hoonele oli võluv.

Midagi justkui liigatas hingesopis, aga abikaasa Sirjega oleks vaja nõu pidada. See ju tema kodukohast ainult kilomeeter, poolteist. Sirje on aga parajasti Bulgaarias, Kuldsetel Liivadel realiseerimas tolleaegset luksust – turismituusikut. Aga mehe meel on muutlik, kindlast EI-st sai JAH, ja seda ilma abikaasaga kooskõlastamata.

Vastus esimehele oli: “Nõus, järgmisel aastal kui kool avatakse, võite minuga arvestada.“

„Kool avatakse 1. septembril sel aastal,“ kostis esimees resoluutselt. „Esmaspäevast on ehitusel 150 meest.“

Kuuli kabinetist väljunud, oli Kaljo juba ootamas: „Kas andsid nõusoleku?“ Noogutasin. Aga mis ma ütlen oma senisele leivaisale Ülo Kangurile Eesti Energia Õppekombinaadi direktorile? Soliidse ja aruka juhina pidas manitsuskõne, et vaat kui hästi meil läheb, Narva filiaal sai, meie saame ka varsti uued ruumid, tunned juba elektrijaamade ja võrkude personali, said alles Moskva Rahvamajanduse Näituse medali ja ENSV Ülemnõukogu aukirja, riigi kõrgeima tunnustuse. Klassidesse uued õpetajate töökohad tellitud. Kust ma uue asetäitja saan… aga mine ja edu sulle.

Hiljem, kui Sirje oli juba kodus, arutasime, et see on huvitav järjepidevus. Uue kooli eelkäijaks oli Uuri kool, mis asus Sirje sünnikodu Oja talu kõrval. Kooli ilus ja hoolitsetud katseaed kohe üle traataia. Sirje oli seal õppinud kaheksa aastat ja kiitis oma kooliaja toredaid õpetajaid. Maie Aberg ja Karin Vahter oma mehe Konstantiniga, Kostjaga, olid just tulnud uute õpetajatena, noorte ja energilistena, Sirje koolitee alguses Uuri ja löönud kohe elu keema. Maie võimlemise ja spordiga, Karin rahvatantsu ja mitmekülgse klassivälise tegevusega – matkad, luuremängud jne. Keskeas Arno Lepnurm, hüüdnimega Vana Lepnurm, õpetas poisse meisterdama ilusaid esemeid ja pani kõik poisid pasunat puhuma. Mõned „poisid“ pidid veel praegugi orkestrites mängima. Ja kui direktoriks tuli Jaan Jürisson, särasid mitte ainult õpilaste silmad, vaid ka õpetajate silmad. Kooli tulemused olid igal alal rajooni paremate hulgas. Sirjegi oli võitnud Estonia teatri kontsertlaval mingi lauluvõistluse, esinenud rahvamajas koos õpetaja Maiega akrobaatikas. Sportlikku tegevust jätkus pimedani, eriti populaarne oli rahvastepall.

Aga vähe sellest. Samas koolis olid õppinud ka Sirje ema ja ka vanaisa Oja Hans – Hans Aberg, suur ja tugev mees, maailmakuulsa maadleja Aleksander Abergi suguvõsast. Tema õppis veel sel ajal, kui kogu koolitöö ja õppimine toimus ainult vene keeles ja kooli nimi oli Kolga 2-klassiline Ministeeriumikool. Eestikeelsete sõnade ja juttude eest oli karistuseks joonlaua- või kaardikepihoobid vastu sõrmi või nurgas hernestel põlvitamine

Ja ikkagi veel vähe – Sirje isa oli olnud selles koolis paar aastat tööõpetuse ja muusika õpetajaks. Ja nüüd ka Sirje abikaasa veel samasse kooli – kisub nagu saatuse sepitsuseks. Niisiis – direktor Enn, jätka perekonna seotust Uuri kooliga, aga nüüd juba Kolga 9-klassilise Põhikooli nime all.

1.SEPTEMBER 1986

Kui esimesel septembril pidulik rongkäik peauksest koolimajja marssis, lahkusid viimased maalrid köögiukse kaudu. Lindi lõikasid läbi haridusminister Elsa Gretškina, kolhoosi esimees Oskar Kuul ise, ehitajate kõige tähtsam asjamees ja keegi tähtis parteimees veel. Lindihoidjateks olid õed Lõhelaiud – Viivika ja Helike, käärid ulatas vanem õde Margit, kõik kolm kenades rahvariietes. Kohal olid ka kolhoosi Kolga osakonna juhid-spetsialistid, ehitajate esindajad, Harju Haridusosakonna juhataja ning veel palju asjapulki ligemalt ja kaugemalt, tähtsaid ja vähemtähtsaid, kelle abi ja toetus võiks edaspidi kasuks tulla. Traditsioonilisse presiidiumi tuli neid mahutada ligi paarkümmend ja peaaegu igaühel oli midagi tarka ja kasulikku öelda. Lõpuks oli kooli direktori sõnavõtt, tänamaks kõiki kooli rajamise otsustajaid, ehitajaid, kaasaaitajaid ja koolile head käekäiku soovijaid, ning rõhutades kooli välist ilu, lubasin, et meie õpetajad teevad kõik selleks, et ilusa haridustempli täidame ilusa sisuga.

Aga selle piduliku hetkeni jõudmiseks olid õpetajad kaks nädalat näinud vaeva, kehastudes aknapesijateks, mööblitassijateks, põrandate küürijateks, kardinate riputajateks, õpikute jaotajateks ja tont teab kelleks veel. Aega tuli leida ka sisulise töö jaoks, esimeste koolipäevade ettevalmistamiseks ja iseenda elu elamiseks. See viimane tähendab seda, et rongkäiguks rivistumisel olin segaduses – kes need kaunid tüdrukud meie õpilastega askeldavad? Uhked soengud, pidulikud riided, meigitud, isegi veidi daamilikud. Muidugi, need on ju meie õpetajad, kellel algas esimene tööaasta Kolga koolis, kuid keda olin näinud põhiliselt tööriietuses rassimas ja lähem tutvumine seisis alles ees. Ka endistest Uuri kooli õpetajatest õhkus väärikust ja pidulikkust. Vanast koolist tulijaid oli kuus, nendele lisandus korraga kümme uut kolleegi.

Uuri kooli õpilased ja õpetajad tulid rivikorras vanast koolimajast koos mõningate õppevahenditega. Kõige ees aastakümnete vanune reljeefne gloobus kui põlvkondade ühendaja. Sellel polnud küll märgitud köstri kartulikuhja nagu Tootsil, või risti, mille joonistas president Meri USA presidendi gloobusele, kuid see-eest mäletasid seda kõik, kes olid Kolga-Uuri koolis õppinud. Vanast majast tulijad liitusid juba spordiväljakul ootava rongkäiguga. Kogu paraadi kujundas ja kamandas senine koolijuht Maie Aberg. Temaga koos astus uude majja 139 õpilast. Eelmisel aastal vanas koolimajas oli neid kuues klassis alla viiekümne. Uus ja ilus koolimaja oli suure osa õpilastest ümbruskonna koolidest meile meelitanud. Seitsmes klass oli meil vanim. Pidime kasvama üheksaklassiliseks põhikooliks.

Koolimaja projekti autor oli Maarja Nummert, kuid maja oli planeeritud Läänemaale, Pürksi. Kirovi kalurikolhoos kui Eesti tugevaim ja rikkaim majand pani aga tugevama õiguse maksma ja alustas selle projekti järgi ehitamist enne Pürksit. Seega saime maja ilu ja võlu eest kiituse meie. Autor aga pärjati mitmete auhindadega nii NSV Liidu siseselt kui ka rahvusvaheliselt. See aga oli arhitektide rida, meie mureks jäi avakõnes antud lubaduse täitmine: „Me täidame selle ilusa maja ilusa sisuga!“ Kes olid need pedagoogid, kelle hoolde usaldasid vanemad oma võsukesed ja kolhoos lootuse kooli abil Kolga ja selle ümbruskonna elu edendamise? Kõigepealt need, kes olid enne uue kooli valmimist:

Maie Aberg – õppealajuhataja

Karin Vahter – aktiivne, ettevõtlik I.a klassijuhataja, pani kõik rahvatantsu tantsima

Laine Jaanits - rahumeelne ajaloolane

Inge Saarestik – muusika oli tema hing, mida jätkus nii suurtele kui võikestele

Kristi Kindel – alles oma pedagoogitee alguses

Reet Soosaar – juba kogemustega, asjalik vene keele õpetaja, 4. kl juhataja

Juurdetulijad:

Marge Laisaar – malbe, naerusuine, hakkaja ja igas ettevõtmises kaasalööja, I.b klass

Maie Multanen – rõõmus sahkerdaja, eestvedaja, 2. kl

Aile Annus (Pilberg) – verivärske matemaatik, kuid mitte nohik, vastupidi – elu ise, 7. kl

Virve Talts – asjalik, kindla sõnaga eesti keele õpetaja, 6. kl

Lea Püss – inglise keel

Kaarel Jaanits – arheoloog, tuli appi geograafiat õpetama

Ene Uussalu – keemik, samuti asendajaks, kuni õpetaja leiame

Küllike Laur – noor ja nutikas noortejuht

Anu Diener – muusikakooli eestvedaja ja pillimängu õpetaja

Enn Siim – direktori ameti kõrvalt esialgu ka tööõpetuse ja kehalise kasvatuse õpetaja

Kolga koolimaja avamine 1. septembril 1986. aastal.

Kolga koolimaja avamine 1. septembril 1986. aastal. Enne lindi lõikamist.

Kooliaasta avaaktus 1. septembril 1986. aastal. Presiidium.

Kolga koolimaja.

KAS ILU ON KASUTAJASÕBRALIK?

„Ilu ei panda padaje“ - olevat vanad eestlased oma praktilise meele ja talupoja tarkusega väitnud. Uus koolimaja oli väljast hingematvalt ilus, aga kas ka õppetööks sobiv?

Vestibüül toreda ümmarguse pingiga keskel ja klasside riietehoidlad oleksid võinud olla avaramad, kuid tolleaegsed ehitusnormid piirasid arhitekti mõttelendu. Ka klassiruumides oli ette nähtud igale õpilasele põrandapinda 1,2 ruutmeetrit ja mitte üks sentimeeter rohkem. Nii et üle 24 õpilase klassi ei mahtunud. Aga kui tuleb rohkem? Õige pea tuligi sellele probleemile lahendus leida ja lasteaialt klassiruume lisaks paluda. Klassiruume oli põhikooli klasside jagu, s.o 9. Lisaks muusikaklass astmeliselt tõusva põrandaga, silmas pidades kooris-laulu, ja keemia-füüsika klass. See viimane oli suhteliselt kaasaegne oma tõmbekappide ja kraanikaussidega õpilaste laudadel. Lisaks veel õppevahendite ruum.

Alumisel korrusel olid piisavalt avarad ja valged tööõpetuse ruumid ning pioneeride tuba, ka köök ja söökla.

Teisel korrusel olid lisaks õppeklassidele ka kuueaastaste laste magamisruum – oli veel aeg, kus koolikohustus algas eksperimendi korras kuueaastaselt. Ka õpetajatele oli ruum, kus vahetundides jalga puhata, kuid oma materjalide hoidmiseks ja vajadusel mõttetegevuse jaoks oli pinda pehmelt öeldes napivõitu. Sama askeetlikud olid ruumid, kust suunati kooli tegevust. Uhke ja väga oluline oli nn väike saal (rekreatsioonisaal), kus jalutati, mängiti, peeti koosolekuid, kuulati kontserte ja teisi esinemisi. Selle kõrgusse suunduv nooljas aken sai kooli sümboliks.

Kokkuvõttes – kõik on ilus, kuid jättis kuidagi surutuse mulje, kitsad koridorid, kus jalutamiseks ruumi ei jätku, õhku ja avarust oleks tahtnud hoopis rohkem. Kui oleksid seinad olnud heledamad, oleks ehk tundunud avaram, kuid sisearhitekt keelas värvitooni ilma temaga kooskõlastamata muuta ka remondi käigus. Normid ja piirangud kehtisid nii inimestele kui ka ehitistele.

Ka staadion hakkas ilmet võtma, kuigi siin kehtisid samuti piirangud, kuid need kehtestas ennekõike loodus ise. Ühelt poolt maantee ja teiselt poolt jõgi, kolmandalt poolt maja ja neljandalt paks kuusemets. Seetõttu saigi jooksuring ainult veidi üle 200 meetri, sirget jooksurada 60 meetrit, kõrgushüppekast liivaga vastu jooksurada. Keskel asfalteeritud korvpalliväljak. Kasinalt ruumi ja trenažööre, aga küll me ülejäänud vajaliku atribuutika teeme ise või muretseme abivalmis kolhoosirahva abiga.

ELU LÄKS KÄIMA

Ega sisseelamiseks palju aega ei olnud. Tunnid antud, oli igal õpetajal tegemist ja sättimist veel pikemalt. Ka õpilased ei kiirustanud majast lahkumisega – kes ootas koolibussi, kes loopis palli korvi, kes aitas õpetajatel õppevahendeid korrastada ja klasse sisustada. Oli ju veel mööblitki, mis ootas lahtipakkimist ja kokkupanemist. Majandusmehel, onu Raivol oli vabatahtlikke abilisi valida ja tööle rakendada nii majas sees kui ka väljas ümbrust ja spordiväljakut korrastades. Osa töid aitasid lõpetada hoogtööpäeavakul ka lapsevanemad.

Samal ajal tuli osa saada ja osa võtta tegevustest väljaspool kooli. Algklasside rahvatantsijad kutsuti esinema kolhoosi keskusesse juba esimesel koolinädalal ja Karin Vahter nad sinna ka viis. Paar nädalat hiljem oli vaja osa võtta Harju rajooni meistrivõistlustest murdmaajooksus. Esimesed sportlased, kes pidid uut kooli teistele tutvustama olid Villu Tamberg, Karel Talts, Veiko Silman, Merle Helts, Viiu Tamberg, Kaidi Kurg ja Merike Idavain. Need nimed jäävad korduma pea kõikide sporditegevuste puhul.

Kohe alguses tuli vastu võtta ka külalisi. Tuli Eesti Televisioon, keda huvitas kõige rohkem maja ilu ja siis ka õpilased oma tegevustega. Siis oli järg pritsimeeste käes, kes näitasid oma tehnikat ja õpetasid tuld kustutama, unustamata ka manitseda ohust tulega mängimisel. Ennast näitamas ja oma tööst rääkimas käisid kolhoosi põllumehed. Isegi nukuteater leidis üles meie maja ja tõi külakostiks etenduse „Vusserdused kooliteel“.

Tähistamist vajas õpetajate päev ja seitsmes klass võttis tundide andmise sel päeval enda ülesandeks ja korraldas pidupäevaaktuse, kus lilli jätkus kõigile õpetajatele.

Koolimaja, eriti võimla aknad olid valged hiliste õhtutundideni ja tihti pidi öövalvur – (selline tähtis persoon oli vajalik uues majas, valvamas varandust ja hirmutamas kutsumata külalisi), hilistele tegutsejatele ja palli järgi jooksjatele kellaaega meelde tuletama.

Loomulik, et esimestel päevadel ja nädalatel jõudsin koju pere juurde Tallinnasse mitte igal õhtul. Olin arvestanud ööbimisega meie suvekodus, mis oli koolimajast ainult seitsme kilomeetri kaugusel, kuid maja ei olnud veel sellises korras, et seal sügisel ja talvel elada või ööbida. Õhtul hilja minna kütmata majja, vaadata tühja külmkappi ja siis pugeda külmade linade vahele ei olnud eriti ahvatlev. Lihtsam oli osta välivoodi ja see õhtul oma töökabinetis lahti laotada. Mahtus parajasti diagonaalis kirjutuslaua kõrvale. Omaette romantika. Aga sealt on meelde jäänud ka mõned episoodid, mis teevad nüüdki veel südame soojaks.

Ühel hommikul pesemisruumist tulles kostub võimlast ilusat lauluhäält – Allan, ise pisike kui i-pea, tuleb üle tühja saali, käed püksitaskutes, ja laulab ilusa selge häälega poplaulukest „…jälle vist armunud ma...“ Oli olnud öövalvurist vanaemal seltsiks ja nüüd hommikust ringkäiku saalipoolses osas teostamas.

Kord hommikul olin vist kauaks lesima jäänud. Kui pesemast tulin, olid Kolga-Aabla lapsed juba kohal. Nende buss tõi ligi paarkümmend last 13 kilomeetri kauguselt kooli juba kolmveerand tundi enne tundide algust. Lisasin koridoris sammu, kui äkki libises üks pisike käsi minu pihku. Erki! Nii läksimegi minu kabinetti, istusime ja rääkisime elust, inimestest ja kodudest. Ka noore mehehakatise muredest. See ei jäänud viimaseks korraks.

Palju-palju aastaid hiljem kohtusime Erkiga Soome laeval. Meremehe munder sobis talle. Ta oli nüüd juba korraldamas reisijate meelelahutusprogrammi ja tervitades laevatäit reisijaid, teatas ta äkki, et laeval on tema kooli direktor. Tuli, võttis mind käekõrvale, et üle anda koos tänudega pudel laeva margiveini. Üllatus ja veel missugune! Ja ka vein läks õigesse kohta, sest tulime seenioride võrkpallimeeskonnaga Tamperest MMilt ja medalitega.

Mõni aeg hiljem. Esmaspäeva hommik. Olin just oma töölaua taha istunud, kui öövalvur vihaselt sisse astus ja lahkumisavalduse lauale lõi – mis kool see on, kus korda ei ole. Õpilased kolavad öösel koolimajas ringi. Kell kaks öösel olid üleval koridoris kostnud mehised sammud ja üks õpilane oli palunud ukse avamist, et välja pääseda. Asja uurides selgus, et Henry oli pühapäevasel päeval tulnud arvutiklassi, mille võtme oli õpetaja Mart tema kui suurima arvutifänni ja arvutiklassi eest vastutaja kätte usaldanud. Kella ja kalendri vaatamine meenus Henril aga alles pärast keskööd. Asi lahenes siiski nii, et hundid söönud ja lambad terved. Henri armastus arvutite vastu viis teda edaspidi ametialaselt väga kõrgele… aga tõi ka pahandusi.

Niisugused ja mitte ainult niisugused mälestused kerkivad mälust esile veel paarikümne aasta tagant, häälestades end kirja panema aastaid Kolga koolis. Edaspidised mälestused tuginevad juba faktidel, mis on talletatud kooli kroonikasse.

Kabinetti kui magamistuba kasutasin üle kolme aasta. Tõsi, seda ikkagi ainult mõned ööd kuus, kui olid treeningud või kolhoosi üritused täiskasvanutele – kino, rahvatantsuproovid või ka treeningud, eriti võrk- ja korvpall, kus lõin ka ise kaasa.

Päevad ja nädalad läksid nagu lennates ja kätte jõudsid esimesed näärid uues majas. Õpetajad ärgitasid etlemist, pillimängu, laulu ja igasugust loomingulist tegevust ning igal klassil oli päkapikkudele ja näärivanale (näitleja Guido Kangur) ette näidata oma eeskava. Ka lapsevanemad pidasid koolis oma pidu ja selle raames likvideeriti viimane, mis tuletas meelde kooli asukoha minevikku – rahvamaja lammutamisest järele jäänud praht sai tuletoaks.

Teisel poolaastal hoog ei raugenud, pigem kasvas. Maie Aberg ja Karin Vahter jätkasid vana kooli traditsiooni korraldada vahetundides mänge ja tantsu, pärast tunde töötasid ringid, neid oli kaugelt üle kümne – iga õpilane pidi leidma endale meelepärast tegevust ja leidma enda varjatud anded. Et koolimaja teises tiivas tegutses muusikakool Anu Dieneri juhendamisel, siis kostus pidevalt majas muusikat, võimlas pallipotsatusi ja käidi esimest korda korvpalli mängimas teiste maakoolidega. Otsa tegid lahti edasisel kooli lemmikspordialal Timo Raimla, Marko Piir, Alar Veersalu, Veiko Silman, Karel Talts ning vennad Vello ja Veljo Lindvee.

Et talv oli lumerohke, ehitati spordiväljakule lumelinn. Iga klass ehitas endale jõukohase lossi, liumäe või fantaasiarohke eluka. Peeti minimaraton suusatamises, matk „Jäljed lumel“, karneval jääl ja tehti saanisõitu. Külas käis ka vilistlane, kunagine kooli parim sportlane ja paljude rekordite omanik Urmas Eslon. Loomulikult ei läinud ka vastlapäev mööda ilma pikkade liugudeta ja vastlakukliteta.

Eriline pidupäev oli 18. veebruar, sest üks armastatuim õpetaja Karin Vahter sai 55-aastaseks. Külalisi oli lähemalt ja kaugemalt, sest vilistlased ei olnud teda unustanud ka paljude aastate tagant. Terve maja oli lilli ja lillelõhna täis.

Aga ega teisedki külalised meid rahule jätnud. Haridusminister Elsa Gretškina tuli vaatama, kuidas me oma lubadust – ilusale majale ilus sisu – täidame. Ta tõi kaasa ka Leedu haridusministri ja nad ei pettunud. Kokku lugedes oli külalisi Pürksist, kus oli valmimas sama projekti järgi ehitatav koolimaja, Saaremaalt ja Mulgimaalt, Tallinnast ja Harjumaalt, tudengid ERKist ja töötajad prokuratuurist. Külaliseks oli ka Siim Kallas Eesti Pangast.

Loodetavasti ei pettunud ka emad, kes tulid emadepäeva tähistama. Südamlik kontsert nende „võsukestelt“, õpilaste käsitööde näitus soojendas südant ning kirjanduse müük aitas vaimu kosutada.

Enne kooliaasta lõppu tegid tubli etteaste meie tüdrukud sanitaarsalkade võistlusel Tabasalus. Katria Talts, Merike Idavain, Liivika Viesemann, Marge Neidla ja Ilona Pilli tulid tagasi ühe esikohaga – välklehtede valmistamise eest.

Tegevusi jätkus ka pärast viimast koolikella. Mudilaskoor käis Kosel laste laulupeol ja Tallinnas koolinoorte laulupeol. Osa lapsi käis Aegviidus ujumislaagris, osa töötasid töö- ja puhkelaagris.

Hetk lumelinna ehitamisest.

1987/1988 ÕPPEAASTA

Eelmine õppeaasta ei olnud veel lõppenudki, kui algas ettevalmistus uueks, sest oli vaja leida mitmeid õpetajaid. Kool oli ju kasvav, suurenes tundide arv, juurde tuli 8. klass ja mitmes aines olid asendusõpetajad, Inge Saarestiku põhitöö Tallinnas ei võimaldanud töötada rohkem kui poole koormusega. Sama lugu ka Anu Dieneriga, kelle põhitöö oli muusikakooli juhtimine. Nii oligi vaja helistada, rääkida, otsida, et uut õppeaastat saaks alustada täiskoosseisuga.

Uuele esimesele klassile oli õpetajat vaja. Loksalt pärit noor õpetajanna Kaja Martinson oli just lõpetanud Pisipeda ja tuli meeleldi kodulähedasse kooli.

Kuusalust pärit ja Läänemaale sattunud tööõpetuse õpetaja Ants Vest oli huvitatud kodule lähemale pääsemisest. Lisaks tööõpetusele sai temast ka kuuenda klassi juhataja. Sama lugu vene keele õpetajal Niina Peenral - tal kodu siit „kiviga visata“.

Hoopis lähedalt leidsime inglise keele õpetaja Talvi Järvi. Temale andsime võimaluse kogeda 4. klassi juhatamist.

Tuli Jüri Einaleht – kas ei saaks kehalise kasvatuse õpetajaks? „Mis on teie tugevaim spordiala?“ küsisin. „Kaugushüpe, 6 meetrit.“ „Kas sellest väheks ei jää?“ „Aga ma alles õpin kehakultuuri. Korvpalli mängin ka.“ Lõime käed.

Veel oli vaja keemia, bioloogia ja geograafia õpetajat. Kuulda oli, et Kohtla-Järvelt on üks abielupaar avaldanud soovi liikuda Tallinnale lähemale. Saime kontakti, kuid sealsed leivaisad tegid kõik, et tublid noored õpetajad ei pääseks tulema. Liia Varendil õnnestus vabaneda 19. oktoobrist, Heiki Varendil alles teise veerandi alguseks. Teisel poolaastal lisandus veel inglise keele õpetaja Tiina Märtens.

Probleem tekkis ruumidega. Arhitektid polnud arvestanud, et Eesti naised võivad rohkem sünnitada kui ühe klassitäie lapsi ühe kooli kohta. Meil aga jätkus lapsi kahte teise klassi ja kahte neljandasse klassi. Ja mida teha kuueaastastega, keda kohustati kooliteed nii noorelt alustama? Neil ju vaja teha kooliruumides ka lõunauinak. Mis parata, läksid tagasi lasteaeda.

Õpetajad leitud, ruumid ka – uus õppeaasta võis alata. 1. septembril astus koolimaja uksest sisse 169 õpilast, sest kool on kasvanud juba kaheksaklassiliseks.

Tolleaegse tava järgi oli 1. september nii tarkuse- kui ka rahupäev ja rahutunniga juhatataksegi sisse uus õppeaasta. Vahetundides oli esialgu õpetajate toas mõningast võõristust, oli ju palju uusi õpetajaid. Meesõpetajad Ants Vest ja Jüri Einaleht esialgu sinna naiste hulka ei tulnudki. Alles hiljem, kui oli kohale saabunud Heiki Varend, oli seal kuulda ka meeste häält, elevust ja naeru.

Ka õpilastel oli vaja mõningast sisseelamise aega. Õpetajad Karin ja Maie aitasid esialgsest vaoshoitusest üle saada ja korraldasid väikeses saalis mänge ja tantse, nagu olid teinud seda vanas koolis.

Ühel septembrikuu päeval tõmbus paljudel õpilastel nägu hirmule – kooli tuli hambaarst. Iga-aastane mõõtmine, kaalumine ja kurguvaatamine ei olnud selle kõrval midagi.

Uue katsumuse pakkus õpetajate päev. See, et tunde andsid vanemate klasside õpilased ja direktori kabinetis oli uus nägu, oli päevakohane. Õpetajad õpilastena käitusid ka nii, nagu ette oli arvata – distsiplineerimatult. Aga kõhedust tekitas see, et meie kooli isetegevuslased kutsuti esinema rajooni õpetajatele Estonia teatrisse. Õpetajate Anu ja Karini poolt kokku pandud montaaž lauludest, tantsudest ja pillimängust näis publikule meeldivat. Üldse oli suur asi see, et Kirovi kolhoos avas meie koolis muusikakooli, mille direktoriks ja õpetajaks sai Anu Diener ja suuresti tema tegevusele oli meil rohkesti pillimängijaid. Kokku pandi isegi rahvapilliorkester, rajooni ülevaatusel omistati neile kolmas kategooria.

Peagi tuli uus tuleproov väljaspool kooli – Kirovi kolhoos korraldas 9-aastaste laste lauluvõistluse. Meie seitsmest esinejast said erilise kiituse Risto Laagriküll ja Erki Sillaots. Kiidusõnu jätkus ka Helike Lõhelaiule.

Ka sportlased said hoo sisse. Käidi Kirovi kolhoosi staadionil teatejooksude päeval, Hiiu pargis rajooni murdmaajooksu meistrivõistlustel, Kosel korvpalli mängimas jne. Mitmeid võistlusi peeti ka kooli ruumides ja kujunes välja tuumik, kelleta ei toimunud ühtegi sportlikku sündmust: Veiko Silman, Timo Raimla, Karel Talts, Meelis Soosuu, Tarmo Luik, Alar Veersalu, Enn Lindvee jt. Tüdrukutest on meelde jäänud Merle Helts, Merike Idavain, Jane Raimla, Heidi Laurend, Pille Roball, Ilona Pilli jt. Asi läks isegi nii kaugele, et peeti õpilaste ja õpetajate ühine spordipäev, kus mängiti rahvastepalli, korvpalli, toimusid teatejooksud. Õpilaste ja õpetajate vaheline mõõduvõtt korv- ja võrkpallis sai pikaajaliseks traditsiooniks. Meie sportlastele pakkusid võrdlusvõimalust Oru kooli õpilased ja ka õpetajad. Tore spordipäev lõppes sõbraliku viigiga. Napp kaotus tuli vastu võtta Ruila õpilastelt analoogilisel spordipäeval.

Septembris käidi matkamas Tuhalas, korraldati matkapäev „Tere, sügis“. Ühtegi võimalust värskes õhus seljakotiga rändamas käia ei jätnud vahele õpetajad Kaja ja Marge. Õige hoo sai aga matkamine sisse siis, kui tuli õpetaja Heiki Varend. Tehti talviseid matku Viru rabasse ja Lahemaa teistesse paikadesse. Hiljem käidi isegi polaarjoont otsimas Hibiinides.

Novembris sõitsid õpetajad turismireisile Odessasse. Võib öelda, et käis töö ja vile koos. Hakkasid selguma iga valdkonnad eestvedajad ja kaasalööjad. Koguti kokku üle tonni vanapaberit ja anti apteegile üle suvel kogutud ravimtaimed.

Koolielu oli hoo sisse saanud ja igasugust põnevat tegevust leidus igale õpilasele. Rajooni sõnakunstiringide ülevaatuselt tuli esikohaga tagasi Katria Talts. Ka vabariiklikul ülevaatusel Haapsalus sai Katria I koha, äramärkimist leidis tema omaloominguline pala. Füüsikaolümpiaadil käis Timo Raimla, matemaatikaolümpiaadil Henry Timmermann, Riivo Riismaa (6. koht) ja Mart Jaanits.

Kas meie tegevus on „vormilt rahvuslik ja sisult sotsialistlik“, käis isiklikult kontrollimas partei ideoloogiajuht Rein Ristlaan. Vaatas, rääkis õpilastega, vestles õpetajatega ja lahkus rahulolevalt.

Järgmise külalisena ootasime näärivana. Neid tuli koguni neli – terve brigaad, igale klassile oma, oli ju nääripidu algklassidele. Neile taidlesid kõik klassid, et lunastada välja pakid ja lastevanemate valmistatud piparkoogid. Vanemad klassid kogunesid järgmisel õhtul küünlavalgel näärikompositsioonidega kaunistatud peolauda, et nautida kaaslaste laule, tantse, püramiide ja humoorikaid etteasteid, kuni päkapikud juhatasid sisse näärivana. Sissejuhatus talviseks vaheajaks oli tehtud.

Teisel poolaastal hoog ei raugenud: matkad, spordivõistlused, festivalid, külaliste vastuvõtud teistest koolidest, nii õpilasi sportimas kui õpetajaid uudistamas, sõjaveterane, tuletõrjujad, liiklusmiilitsaid, ihu- ja hambaarste, Läti koolide direktoreid, isegi teatrigrupp kolhoosi keskusest, Karlsson näitleja Raimo Aasa kehastuses jne.

Tulid ka tunnustused: õppekomplektide ülevaatuselt rajoonis kolmas koht, rajooni bioloogiaolümpiaadilt Katria Talts kolmas koht, Täheparaadil sai Indrek Saar parima lippuri ja Urmas Paomees parima trummari tiitli ja nende juhendajad Karin Vaher ja Küllike Laur aukirjad. Ka kooli kergejõustiklased hakkasid ennast auhinnasaajate hulgas näitama – Timo Raimla kuulitõukes teine, kettaheites kolmas koht. Palju ei jäänud diplomist puudu ka Marko Piiril, Karel Taltsil jt. Tuletõrjevõistlustel Saustis teenisid tüdrukud kolmanda koha. Suurima autasu, tuusiku Musta mere äärsesse Artekki sai Helen Veersalu tubli pioneeritöö eest. Kaugele Kesk-Aasiasse koopa- ja jalgsimatkale sõitsid Riivo Riismaa, Vello Lindvee, õpetajad Kaja Samm ja Marge Laisaar, eestvedajaks muidugi geograafiaõpetaja Heiki Varend.

Emadepäeval palusime koos lastevanemate komiteega külla kontserti jälgima ja pidulauda maiustama kõikide laste emad, tulid ka mitmed vanaemad. See oli algus uuele traditsioonile.

Elamusliku punkti panid selle õppeaasta ettevõtmistele Eesti Televisiooni toimetajad ja töötajad, kellega olid kaasas „Kakukese“ näitlejad ja oh üllatust! – roheline konn ja boamadu, keda võis isegi katsuda ja kui loomakeste asjatundjat Georg Aherit oskuslikult meelitada, võis boa isegi oma kaela ümber panna.

Veel enne tunnistuste saamist oli Kolgas suur sündmus – turgutati elule vahepealsetel aastakümnetel unustusehõlmas suikunud Kolga Karap. Laulukoorid kogunesid mõisa treppidele, rahvarõivais noored ja vanad, meie õpilased nende seas. Aukohal oli helilooja Veljo Tormis, kes pidulikus pöördumises kiitis, keda vaja ja leidis olevat õige hetke anda suure vaatajaskonna ees üle kooli muuseumile oma isa, Kolga kooli vilistlase tunnistused. Au missugune!

Laulud lauldud, hakati liikuma Muuksi linnamäele. Noored ja kõbusamad jalgsi pika rongkäiguna, vanematele pakkusid küüti hobusemehed. Muinsuskaitsjad tõid välja täiesti avalikult sinimustvalged lipud. Nagu ütles Velliste: üldse teist korda selle valitsuse ajal. Esimene kord oli Tartus. Oi seda elevust! Kas tõesti? On aga meestel julgus! Nüüd on neid, kes ihkavad seda teist kohta, mitmeid. Meie jääme Muinsuskaitse Seltsi esimehe Velliste sõnu uskuma ja tunneme uhkust oma Kolga rahva vahvuse üle.

Jäi veel rajada kooli katseaed ja käia metsa istutamas ning pärast meie vanemale klassile, kaheksandale, tunnistuste kätteandmist võib õppeaastale kriipsu alla tõmmata.

Kui hakkasime statistikat tegema, selgus, et 169 õpilasest 19 õppisid ainult hindele „5“, 52 õpilast ainult hindele“4“ ja „5“.

„Pole paha“ võiks panna õppeaastat kokkuvõtvaks hindeks. Aga hinded hinneteks, suurt meelehead tegi õpilaste aktiivsus klassivälises tegevuses ja ringide töös ning osalejate rõõmus meel. Tänu meie tublidele õpetajatele oli igal õpilasel võimalus leida huvitav tegevus, mis sisendas eneseusku ja kindlust toimetulekuks edaspidises elus.

Mind ennast jäeti aga suvetööle ja saadeti õppima „Lasnamäe Akadeemiasse“, s.o Tallinna Pedagoogilise Instituudi korraldatud direktorite kursustele. Tervelt kaks kuud tarku loenguid ja võimalus tutvust teha kasvatusteadlastega, kolleegidega teistest koolidest, uurida pedagoogilist kirjandust, mõtiskleda ja planeerida tulevikku.

1988/1989 ÕPPEAASTA

Kool oli kasvanud täisväärtuslikuks põhikooliks. Üheksandas klassis oli üheksa õpilast, kõik tublid ja tegusad. Kasvanud oli ka õpetajate pere. Tüdrukute tööõpetuse õpetajaks sai värskelt ülikooli lõpetanud Milvi Korela. Kaja Viiul tuli appi senistele muusikaõpetajatele. Uue esimese klassi 24 poissi-tüdrukut võttis oma hoole ja õpetuse alla Virumaalt tulnud algklasside õpetaja Lee Laurimäe.

Koolielu läks jälle vanadesse rööbastesse, kui välja arvata mõned päevad kolhoosi abistamist kartulipõllul. Esimene klass käis oma esimesel ühisel teatrikülastusel vaatamas „Mary Poppinsit“. Grupp õpilasi sai osa üritusest „Eestimaa laul 1988“. Vanemad klassid sõitsid Tartusse Eesti Põllumajandusmuuseumisse. Õpetaja Virve Talts tuletas meelde meie kirjanike tähtpäevi – kuuekümnesteks said Heino Väli ja Helvi Jürisson. Algklassid pidasid sügise sünnipäeva laulude ja oma kirjutatud luuletustega ning muidugi kodudest kaasa toodud sügisandidega. Õpetaja Liia Varend korraldas õpilaste abiga seenenäituse, hiljem veel nn Nunnu konkursi.

Sportlased tegid otsa lahti jooksuvõistlustega. Traditsiooniliselt Kirovi kolhoosi teatejooksuvõistlustelt tulid juba esikohad. Ka rajooni koolinoorte murdmaajooksuvõistlustel olid mõnedki meie õpilased päris arvestatavad konkurendid vanematele koolidele. Nii tuli võistlustelt tagasi Viiu Tamberg 4. kohaga, Heidi Laurend 7. kohaga ja Veiko Silman 13. kohaga, mis arvestades suurt osavõtjate arvu on head saavutused. Kooli 4. koht on märkimisväärne.

Esmakordse ettevõtmisena korraldas õpetaja Ants Vest võistluse jalgratastel vigur- ja aeglussõidus. Osavamateks rattataltsutajateks olid Alar Veersalu ja Veiko Silman.

Sportlikku elevust hoidsid üleval XXIV suveolümpiamängud Soulis. Värskeimad uudised jõudsid operatiivselt õpilasteni, et valmistuda asjakohaseks viktoriiniks. See saigi teoks suurel spordiõhtul, kus võistkonnad astusid saali osavõtvate riikide lippude all. Lisaks viktoriinile tuli võistelda kiiruses, osavuses ja täpsuses. Ranged kohtunikud Maie Aberg ja Virve Talts kerisid oma kommentaaride ja informatsiooniga pinge keemispunkti lähedale, kuni võitjaks kuulutati Itaalia, s.o Meelis Soosuu, Karel Talts, Alar Veersalu ja Veiko Silman.

Ja nii ta läks – ikka töö ja vile koos. Tundide andmise kõrval jätkus õpetajatel jõudu ja tahtmist juhendada 16 ringi tegevust, kusjuures töötasid ka niisugused eksootilised ringid nagu automudelism ja keraamika, mida juhendasid lapsevanemad Hannes Kallaste ja Virve Kerm. Õpetaja Ants Vest juhendas raadioringi ja puidutööringi, kuhu olid kutsutud poisid koos isadega. Fotohuvilisi juhendas Heiki Varend ja samuti matkapisikust puretuid. Muidugi veel spordiringid – Jüri Einalehe valdkond. Laulusõbrad kutsus kokku noor õpetaja Kaja Viiul, nagu ka orkestri. Kunsti- ja tüdrukute käsitööoskust arendas Milvi Korela. Virve Talts õpetas ilusasti etlema ja näitemängu tegema. Ise püüdsin poistele korvpallinippe õpetada, sest põrgatamist ja viskamist tehti omapäi igal võimalikul juhul.

Kostus ka hääli, et ringe on liiga palju, mõni paneb end kirja 4-5 ringi ja varsti loobub. Jõuludeks mõni ring võib-olla peab lõpetama. Ja nii oligi – ja ikkagi oli paljude võimaluste pakkumine vajalik. Kes oli leidnud oma õige kutsumuse, jäi ja tegutses usinasti edasi ning need, kes loobusid, said teada, et selle asja jaoks ei jätku neil tõsist huvi, püsivust ega aega. Vajalik teadmine edaspidiseks. Aga enamusel oli huvi, püsivust ning aega, et valmistada kingitusi Nicaragua lastele, mis läksid teele koos teiste koolide õpilaste kingitustega. Saajate tänu teenisid Kaie Krönkvist, Reena Sootaga, Marge Lõuke, Kristi Sarapuu ja Elina Viesemann.

Kool püüdis omalt poolt tänada ja turgutada õpilaste aktiivsust ja teotahet ekskursiooniga Riiga. Sõitjaid oli terve suur bussitäis, aga buss oleks pidanud veelgi suurem olema, sest osa väärilisi kandidaate jäid ootama järgmist sõitu kodust kaugemale. Aga kui palju tunnevad õpilased oma kodukohta ja kooli lähimat naabrit – Kolga mõisa? Olgugi praegu mitmed hooned lagunud ja ootavad restaureerimise järjekorras, on mõisal oma kindel koht Eesti ajaloos. Aga palju me sellest teame? Nii tegime õpetajatega orienteerumismängu mõisa territooriumil. Liiguti kontrollpunktidest saadud vihjete ja juhiste järgi hoonete, varemete või muude rajatiste juurest tagasi koolimajja, kus lõplik võitja selgus pärast viktoriiniküsimustele vastamist. Võitjateks tulid seisusekohaselt üheksandikud Katria Talts ja Viiu Tamberg.

Sel sügisel õnnestus kokku leppida Estonia teatri rahvaga, et kord kuus toimuks meie koolis muusika lektoorium. Tutvustataks pille ja lauljaid, räägitaks muusikast ja muusikalistest lavastustest. Just sellise koolitusega tegeles Helgi Ridamäe, Jaak Joala ema. Oktoobris tutvustas ta instrumentidest oboed ja artistidest Jüri Pärga, Annika Rõõmu ja Urve Tautsi. Novembris laulsid meile Tiit Tralla ja Teo Maiste, klaveril oli saatjaks Reet Laul. Elevust tekitas noorematele õpilastele Helgi Ridamäe küsimus: „Mida teevad mänguasjad siis, kui sina magad?“ Vastus peitus lauludes, mis rääkisid mänguasjadest. Detsembris räägiti flöödist ja pöialpoistemaast. Suurematele kuulajatele esinesid Väino Puura, Tiiu Levald ja Jaan Õun.

Kui juba operett ja ooper on meieni jõudnud, on vaja ka tantsu, õiget peotantsu. Jälle tuli kasuks tutvus eelmisest koolist ja endine kolleeg oli nõus sõitma kord nädalas Tallinnast peotantsu õpetama. Tiina Poolgas, kutselt vene keele õpetaja ja kutsumuselt tantsuõpetaja, suutis teha tantsu nii meeldivaks, et kui kursused lõppesid, nõuti lisa ja kursust pikendati. Lõpuks pidid tantsijad näitama oma oskusi isadele, emadele ja ka vanavanematele. Kõigile meeldis, eriti neile, kes osutusid võistlustel parimateks. Nii tunnustati nooremate seas parimaks paariks Kullar Veersalu ja Svetlana Konovalova. Ega palju ei jäänud neile alla ka Urmas Paomees ja Annika Kaljurand ning Risto Laagriküll ja Melika Kindel. Vanemaid tantsijaid kimbutas poiste vähesus ja nii tuli mõnel poisil tantsitada kahte partnerit. Jaen Uussalu tuli sellega hiilgavalt hakkama ja tantsitas auhinnalistele kohtadele Janika Kaljuranna ja Helen Veersalu. Silma jäid ka õde-venda Marko ja Kristi Sarapuu.

Tubli märgi panid maha Sakus Harju rajooni ELO rühmade vahelisel viktoriinil Jane Raimla, Helen Veersalu, Karel Talts, Janar Toomesoo, Jaen Uussalu ja Vladimir Alfjorov, kes tulid tagasi auväärse teise kohaga.

Veel enne jõule, nüüd võisime juba nii rääkida nääride asemel, oli vaja selgitada, kes vaimult tugevamad ja kes füüsiliselt. Kilvarite võistlustel võidutsesid seitsmenda klassi neiud Iris Raudmets, Janika Kaljurand, Kristi Sarapuu, Elle Lindvee ja Helen Veersalu. Jõumeeste konkursil kemplesid mitu tugevat poissi. Eriti pingeline oli võistlus Madis Kure ja Urmas Järvi vahel. Urmas võitis kolm, Madis kaks ala. Napp võit Urmasele.

Ja olidki jõulud! 22. detsembri päeval tuli jõuluvana kinke jagama noorematele õpilastele ja mitte ainult üks, vaid igale klassile oma jõuluvana, kes jäi kuulama selleks päevaks õpitud tantse ja laule. Õhtust „suurte“ pidu juhtisid Katria Talts ja Ilona Pilli, kuni tulI jõuluvana ja esinemised jätkusid kuuse juures. Muide, jõuluvana kingikott oli üsna kopsakas. Peomeeleolu jätkus ka järgmisse päeva. Hommikul võttis õpilasi vastu vaikne jõulumuusika. Trepiastmetel põlesid küünlad ja meeleolukas kontsert sealsamas treppidel mõjus meeli liigutavalt. Õpetajatel lubati seda harrast rahu nautida pikemalt, sest aasta viimased tunnid andsid tublid vanemate klasside õpilased. Veel head soovid uueks aastaks ja rõõmsat vaheaega.

Matkad said kooliperele tavapärasteks ettevõtmisteks.

ERILINE VAHEAEG

Nii nagu on igal oinal oma mihklipäev, on igal inimesel oma sünnipäev. Seda kuidagi ikka tähistatakse – kas siis pereringis kõige lähedasematega või siis suuremalt koos sõpradega, aga minu tähtsaks sünnipäevaks „terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud“. Meie rahval on komme ümmargusi sünnipäevi nimetada juubeliteks ja pidada sel puhul suur pidu. Kuna minul täitus pool sajandit siia ilma ilmumisest, aeti kooli võimlasse kokku väga suur seltskond. Peeti kõnesid, lauldi üksi ja mitmekesi, nagu meie noored õpetajad, mängiti pilli ja kohalik kuulus rahvamuusikute bänd pani jalad nõksuma. Klubi rahvatantsijad vedasid tuju kõrgele ja publiku põrandale.

Aga kõrgpunkt saabus siis, kui kolhoosi juhtkonna nimel tuli õnnitlema kohaliku osakonna juhtkond ja seda suure kisaga. Kisa oli lausa ebainimlik, sest seda tegi põrsas, keda veeti kingitusena kena roosa paela otsas saali. Teda asus toetama meie väike koer Nässu, kes seni oli olnud vaikselt laua all. Selle dueti saatel pidid jõudma minuni ka kolhoosirahva palavad õnnitlused ja head koostöösoovid.

Aga kuna pidu polnud sellega veel lõppenud, pidime leidma põssale rahuliku varjupaiga. Üks kindel koht ja varjupaik on olnud ajast aega väljakäik ja nii saigi põssa paigutatud üksikkambrisse. Milline see ruum aga hommikul välja nägi ja millise „aroomiga“ ta kogu koolimaja kostitas, ei taha te teada. Väiksest põrsast suure sea kasvatamise lubas oma hooleks võtta Virve Kerm, õrna ja kaastundliku hingega keraamikust lapsevanem.

Aga kui õpilased koolivaheajalt koolimajja jõudsid, oli õhk majas juba puhas.

Uus, 1989. aasta algas teguderohkelt. Emakeelpäev, lauatennisevõistlused, vastlapäev, „Piibarite“ külaskäik, matkapäev, Kuusalu Keskkooli taidlejate esinemine ja õpetajatele metoodikapäev koos Oru, Vihasoo ja Kuusalu õpetajatega. Rajooni koolide füüsikaolümpiaadilt tõi Mart Jaanits 3. koha, Riivo Riismaa 7. koha.

24. veebruaril tähistati juba avalikult Eesti Vabariigi 71. aastapäeva. Meie ka. Oli aktus, oli sinimustvalge lipp, olid kõned, oli küünlasära, lauldi isamaalisi laule.

Elevust tekitas ja saali meelitas rahvast täis järjekordne Kooli Piiga valimine. 9 piigat panid mängu oma nutikuse, andekuse, kõneosavuse ja ka kõik muud võlud. Mehine žürii, mis koosnes kolhoosi Kolga osakonna juhatuse vapratest asjatundjatest, leidis, et seekord kogus kõige rohkem plusspunkte Kaidi Kurg – tubli õppimises, spordis ja muusikas ning ka vaimukuses ja osavuses.

Suurejooneliselt korraldas õpetaja Jüri Einaleht kooli sisekergejõustikuvõistlused. Osavõtjaid oli palju, võisteldi kahes vanuseklassis, tulemused olid tublid ja ei puudunud ka kooli uued rekordid. Tüdrukutest paistsid enim silma Jane Raimla, Merle Helts ja Viiu Tamberg. Poistest Karel Talts, Vladimir Alfjorov ja Tarmo Luik ning vanematest poistest Timo Raimla, Veiko Silman ja Marko Piir.

Kroonikaraamat annab teada, et rajooni emakeelepäeval Kostivere koolis sai Kärt Reemann teise ja Viivika Lõhelaid kolmanda koha. Keilas toimunud tervisepäeval said esikoha Katria Talts ja Triin Jõeleht. Samas esinesid Janika Kaljurand, Kristi Sarapuu ja Karina Talts meeleoluka taidluskavaga. Neid aga mina tänada ja õnnitleda ei saanud, sest olin juba lennanud sugulaste kutsel puhkuse arvelt tervelt viieks nädalaks Kanadasse Torontosse. Poolest aprillist olin tagasi.

Koolipiiga valimine.

KANADAS

Märtsis õnnestus sõita tädi kutsel Kanadasse. Mõned aastad varem oli tädi kutsunud meid koos abikaasa Sirjega, kuid siis leidis ENSV Kutsehariduse Komitee esimees Aleksei Šiškin, et „antud rahvusvahelises situatsioonis ei näe tema võimalust, et nii suure kooli (6. kutsekeskkool) direktor läheb kaheks kuuks ära“. Muide, Sirjele ei tehtud kusagilt poolt takistusi – oleks võinud sõita. Nüüd oli vist „rahvusvaheline olukord“ paranenud, ohud möödunud ning mis peamine, otsustajad ja leivaisad vaheldunud ja mul lubati sõita. Kahjuks Sirjel seda võimalust oma töö tõttu ei olnud, aga seda enam jäi mul seal aega tutvuda sealse hariduseluga. Maie Aberg oli lahkesti nõus mind asendama ja lendasingi üle suure vee.

Kõige muu hulgas tutvusin seal mitme eesti soost õpetajaga. Neid oli Torontos ligi poolsada, nad moodustasid isegi omaette seltsi ja olid lahkesti nõus rääkima ja näitama oma koole. Kasutasin nende lahkust ja vaimustusin väga nende isiksust arendavast õpetusest – aktiivõppest. See oli midagi täiesti uut ka nendele endile, sest alles mõne aasta eest olid umbes 60 Kanada ja USA ülikoolide kasvatusteaduste professorit lõpetanud oma ühise projekti Active Learning, korraldanud vastavad koolitused ja nüüd rakendati seda ellu Kanadas Ontario provintsis ja USA-s Kalifornias.

Kui meie õpetajaskond koos teadlastega vaidlevad selle üle, kas kool on ainult õppimise jaoks või peab ta tegelema ka kasvatamisega, siis seal oli jõutud järeldusele, et lisaks tarkusele pead olema ka hea inimene, oma anded üles leidma ja sobima teistega koos tegutsema. Mis on sellises õpilase arenguprotsessis kooli, mis kodu ülesanded? Aktiivõpe koolis keskendub õpilasele igakülgseks arenguks vajaliku keskkonna loomisele ja vastavate tegevuste võimaldamisele, kaasates selleks ka lapsevanemad. Projekti teaduslikuks aluseks on lapse arengu psühholoogiast tuntud teadlased Peaget, Erikson ja Kohlberg. Esimene on keskendunud lapse ealise arengu seaduspärasustele, teine sotsiaalsele arengule ja kolmas kõlbelisele arengule ning koos füüsilise ja emotsionaalse arenguga moodustavadki need lapse kui isiksuse psüühika, tema mõtlemise, tundeelu ja tegutsemise raamistiku. Sellise isiksust kujundava keskkonna loomiseks on vaja muuta kogu õppeprotsessi. Et sellest ülevaadet saada ja pakkuda meie innovaatilisematele õpetajatele mõningaid ideid, olengi kogu selle kirjatüki paberile panemise ette võtnud ja meenutanud seda, mida kunagi Kolga koolis teha õnnestus.

Et asi oli nii huvitav ja põnev, püüdsin haarata sellest nii palju kui võimalik, aga ühelgi juhul ilma vastava koolituseta poleks suutnud midagi sellest kopeerida. Igal tegevusel on ju teaduslik põhjendus ja kindel eesmärk. Seepärast püüdsin leida neid, kellel on soov ja missioon Eestisse tulekuks, meie õpetajatele aktiivõppe eesmärkide ja sisu tutvustamiseks.

Sain nendest õpetajatest, kelle koolis olin kõige rohkem olnud, kaks nõusse: Reet Sehr ja Helgi Nippak, mõlemad kõrgeima kategooria õpetajad, aktiivõppe juurutajad ja innustajad Torontos.

Harju Haridusosakonna abiga saime ruumid ja huvilised Viimsi kooli koolitusele, teiste hulgas ka meie kooli klassiõpetajad.

KANADA KOOL

Põikame nüüd korraks tagasivaateks õpetaja Reeda kooli. Olime kohal pool tundi enne koolipäeva algust. Kõik õpetajad olid kogunenud nagu igal hommikul õpetajate tuppa, joonud kohvi ja saanud direktorilt vajalikku informatsiooni. Juhul, kui mõni õpetaja pole saanud tulla, helistab direktor asendusõpetajale, neid on tal telefoni valves 3-4, tavaliselt tudengid või pensionärid. Nemad jätkavad puuduva õpetaja tööd lauale jäetud plaani järgi. Õpetaja tööpäeva lõpuks peab lauale jääma järgmise päeva plaan ja ülesanded. Muide – direktoriks saab 7. kategooria, s.o kõrgeima kategooria pedagoog, kes peab läbima ülikooli juures vähemalt kaks koolituskursust. Ta on ju kogu arenguprotsessiks vajaliku keskkonna looja ja selle eest vastutaja, mitte mõne erakonna aktivist või selle hea tuttav suvaliselt erialalt. Kooli majandusmured lahendab meie mõistes haridusosakond.

Veerand tundi enne kellahelinat läksid kõik õpetajad, kellel olid tunnid, klassidesse. Õpetajate tuppa jäid need, kelle tunnid algasid hiljem või polnud sel päeval üldse tunde, aga kohale pidid nad tulema ikkagi päeva alguseks. Õpetajatel on ju ajatöö – 35 tundi nädalas, sealhulgas ainetunde 18-22. Ülejäänud aeg on koolis tundideks õppematerjalide valmistamiseks, vajalike filmide ja telesaadete valimiseks, õppekäikude ettevalmistamiseks ja läbirääkimisteks oma töö asjatundjatega, kellele minnakse külla, individuaalsete ülesannete koostamiseks, järgmiseks päevaks konspekti ja päevaplaani ettevalmistamiseks jne. Õpetaja koostab igaks nädalaks ka oma klassi tööplaani, kus on ajaliselt märgitud kõik tegevused ja ainetele kulutatav aeg, sest ainele ei vajata alati 45 minutit nagu meil. Näiteks vajatakse ühel päeval matemaatikas ainult 30, teisel päeval aga hoopis 60 minutit. Nädala lõpuks peab aga aeg klappima õppekavas ette nähtuga. Päevakavas on ka teiste õpetajate – võõrkeeled, andeained, raamatukogu tund jne, mida annavad teised spetsialistid. Päeva lõpuks peavad kõik need vajalikud plaanid ja materjalid jääma lauale juhuks, kui õpetaja ei saa kooli tulla (haigus, koolitus, perekondlikud põhjused), siis tuleb asendusõpetaja ja jätkab sealt, kus eelmisel päeval protsess oli lõppenud.

Veel huvitav detail: õpetaja võib puududa õppetöölt aasta jooksul 22 päeva ja saada selle eest oma ettenähtud palka. Üle selle, vaatamata põhjusele, jääb tasustamata. Kui aga kõiki neid 22 päeva ära ei kasutata, lisatakse kasutamata päevad puhkusele. Nii võib neid päevi koguda mitme aasta jooksul, liita need ühe aasta puhkusele ja siis puhata kas või terve õppeaasta ning palk jookseb edasi. Kohtusingi ühe sellise õpetajaga, kes oli just tulnud ümbermaailmareisilt. Tema eest töötas asendaja, keda on igal koolil 3-4. Kui neil väljakutset ei ole, saavad nad ootamise eest väikest tasu. Seda rääkis tookord direktor, kui käisime lõunasöögil. Kas see enam nii on, ei tea. Sellest on palju aega mööda läinud. Rääkisin sellest ka tagasi olles meie haridusjuhtidele, kuid see jutt jättis neid külmaks.

Niisiis, läksime veerand tundi enne kella meie mõistes klassi. Klassi? Kui sellesse ruumi oleks sattunud üks õige nõukoguliku koolitusega koolikatsuja, s.o inspektor, oleks see ehmatanud end kringliks, kui kasutada Pipi Pikksuka sõnavara. Pipi aga oleks seal tundnud end väga mõnusalt ja koduselt. Seal oli klassiruumil üks sein puudu – see uksepoolne. Selle kohal seisis küll kapp ja paar lauda, ka arvutilaud, ruumis lauad juhuslikult siin ja seal, ei mingit ilusat sirget pingirida, seintel igasugused laste joonistatud pildid, tabelid, skeemid. Ei ühtegi riigijuhi pilti, innustavat loosungit. Risti-rästi tõmmatud pesunöörid, millel rippusid pesupulkadega kinnitatud õpilaste maalid, raamatud, millele oli kääridega antud igasuguseid mitteraamatulikke vorme: kuused, õunad, koerad, kassid jne. Riiulitel raamatud, õpikud, teatmeteosed. Sekka ka mahulisi õppevahendeid – täitsa segasumma suvila! Ja kõik see paistis seina puudumise tõttu koridori, sest sissepääs/väljapääs oli avatud koridori ja aatriumi. Nii olid klassid avatud möödakäijatele, ka direktorile, kes käis koolis toimuvast ülevaate saamiseks mitu korda päevas mööda koridori ilma õpetajaid ja õpilasi segamata ning ta ei lasknud ka ennast sellest segadusest segada. Selliselt avatud olid ka teised klassiruumid. Direktor ütles, et tema enam tunde ei külasta – nii käies on pilt selge, kes millega ja kuidas tegutseb. Tema on ju õppeprotsessi juht ja peab teadma, mis toimub. Majapidamismurede lahendamiseks on teised tegelased. Tema ainult helistab ja kohale saadetaks nn torumehed, elektrikud või teised vajalikud spetsialistid. Ka õppeaasta lõpul teatab ta vajalikest remonditöödest ja läheb puhkusele. Meil kipub olema uuemal ajal just vastupidi. Töömehed on kohapeal, direktor kihutab mööda oma kahte-kolme kooli, juhib mitte õppeprotsessi, vaid lihtsalt administreerib. Õnnega koos on need koolid, kellel on asjatundja õppejuht, kes suudab kogu õppeprotsessi hallata. Võibolla tegin praegu kellelegi liiga, kuid olen veendunud, et noore inimese kasvamise ja arenguprotsess on ühiskonna jaoks elulise tähtsusega - ühiskonna areng sõltub tema liikmetest, nende haridusest ja haritusest.

Veel väike kõrvalpõige. Kümmekond aastat hiljem oli võimalus külastada jällegi Kanada koole, nüüd juba ametliku delegatsiooni koosseisus. Külastasime koos tolleaegse haridusministeeriumi töötaja Ants Egloniga 15-16 kooli Torontos ja selle naaberlinnas Scarboros. Olid suured koolid, õpilasi igas ligemale 2000, oli igat nahavärvi, enamuses musti ja kollaseid, kõige vähem valgeid. Üks direktor ütles, et tema koolis on 62 erinevat rahvust või etnilise grupi esindajat. Aga see tähendab, et enam ei saa koolis pidada pidusid, jõulusid ega lihavõttepühi, põhielanike tähtpäevi jne. Kool on lihtsalt suur kombinaat, kuhu tullakse tegema oma päevatööd. Palju oli ka neid, kes tulid kooli koos oma väikese lapsega – vestibüülis oli suur ruum lapsevankrite jaoks ja selle kõrval klaasist seintega lastesõim. Noor emme käis vahepeal oma lapsukest söötmas ja läks kohe tundi tagasi. Sellise võimaluse puudumisel oleksid need 16-17 aastased tüdrukud ilma haridusest, mis looks mingi võimaluse tööturul edukamaks konkureerimiseks.

Koolimajad olid aga põhimõtteliselt samasugused nagu õpetaja Reeda kolmeseinaline klassiruum. Kõige muljetavaldavam oli koolimaja, kus tervel korrusel ei olnud ühtegi vaheseina. Korrusele sisenedes oli kohe otse ees avatud raamatukogu, kus õpilased said võtta vajalikke teatmeteoseid, õpikuid, muud kirjandust, videoid ja konsulteerida raamatukoguhoidjaga. Vasakul oli aga ristkülikukujuline astmeline koosolekukoht umbes 40-50 istekohaga. Tagapool maakaartide, riiulite, riidevarnade ja muu sellisega eraldatud ühekohalised lauad, mida paigutati ümber vastavalt vajadusele kas rühmatööks, paaristööks, üksiolemiseks jne. Kuskil ei olnud meile tuttavaid laudade ridu ja õpetaja lauda nende ees. Selliseid komplekte oli korrusel kolm, s.t kolm klassi töötasid ühes ruumis, kuid ei mingit kisa, üksteise segamist, asjatut liikumist – kõigil oli oma kindel ülesanne. Nad õppisid. Õppisid iseseisvalt. Nende paari-kolme tunni jooksul, mil me seal viibisime, ei kostunud kordagi õpetaja valju selgitavat, juhendavat häält, rääkimata korrale kutsuvast toonist. Küll käidi õpetaja juures konsultatsioonil. Õppetöö oli huvitav, köitev tegevus, nagu nõuab aktiivõpe. Istusin kahe 7. klassi noormehe kõrval ja jälgisin nende tegevust arvutiga. Nende ülesanne oli kehastuda terveks päevaks rekkajuhtideks, kellele on antud ülesanne viia koorem läänerannikult idarannikule, valida marsruut, broneerida ööbimiskohad, arvestada bensiinikulu ja tankimiskohad, kirjeldada teeolusid ja ümbritsevat maastikku, kohatud loomi, asulaid ja elanikke, ilmastikku ja veel sadat asja. Koostada raport ülesande täitmisest. Oli põnev ja õpetlik. Samasuguseid omavahel seotud õppeainetest praktilised ülesanded tundusid olevat teistelgi.

NIISIIS, OLEME TAGASI AKTIIVÕPPEKLASSIS

Õpetaja tervitab iga sisenevat õpilast kättpidi ja vaatab kõigile korraks silma. Silmad ju reedavad, kui on mõni mure või midagi hingel, mida ei taha teistega jagada, aga õpetajale võib ju ütelda, et mul on tänaseks õppimata, sest pidin tegelema väikese õega, kuna… jne. Ja mis salata, ka kodune vägivald peegeldub lapse silmavaates. Õpetaja teda sel päeval ei küsi, et ei tekiks piinlikku momenti teiste juuresolekul. Kella helinaks on kõik leidnud kohad vastavalt sellele, milline on tema jaoks seinal oleval taskutega tahvlil õpetaja poolt ümbrikus antud ülesanne. Põnev algus päevale! Enne ülesannete juurde asumist lauldakse aga iga päev Kanada hümni, tänuks valitsusele, kes on lubanud asuda neil elama sellesse riiki. Õpilasi on erinevatest rahvustest, kõige kaugemad on Hongkongist tulnud hiinlased, kes on alles kolm kuud selles koolis õppinud ja inglise keele kiireks omandamiseks on neil iga päev individuaalsed keeletunnid. Kohalike kõrval on enamus õpilasi erinevatelt saartelt.

Hümn lauldud, kuulub kümmekond minutit peast arvutamisele või mõistatuste lahendamisele – ikka selleks, et aju ärkaks ja hakkaks tööle. On ju õpilased ärganud erineval ajal, kooliteed on erineva pikkusega ja on ju teada, et pärast ärkamist jõuab aju täistuuridel tööle alles pea tunni aja pärast. Seejärel esitavad need õpilased, kellel on esinemispäev, iga nädal üks kindel nädalapäev terveks õppeaastaks, 3-4 minuti jooksul oma ettevalmistatud infoga - mingi huvitava loo jutustamisega nähtud telesaatest või endaga juhtunust, loetud raamatust, huvitavast loodusnähtusest, teadusest, ühiskonnas toimuvast või sarjast kõige-kõige jne. Peaasi, et jutustus oleks sorav ja huvitav, soovitatavalt huumorikillukesega – elus vajalik oskus! Ka lapsevanemad olid teretulnud. Isa-ema peavad ju teadma, mida lapsed koolis teevad ja räägivad, ning aitavad teemat valida ja ette valmistada. Nüüd, kui pea töötab ja jutud räägitud, algab õppimine. Aga millises järjekorras ja kui pikalt sel päeval aineid õppida, valivad õpilased, sest tegevust, mida oled ise valinud, teeb igaüks parema meele ja süvenemisega (ise ju valisite!) ning lõpuks ju kehtib ikkagi demokraatia, kas või näiliselt. Arutluste ja põhjenduste järel läheb edasine töö nagu kogemata nii, nagu õpetaja oli selle kavandanud. Aga aktiivõppe üks põhiprintsiipe on ka see, et alati peab olema valikuvõimalus, et areneks otsustamine ja vastutus. Sel päeval alustatakse matemaatikast. Tund algab nagu meiegi tunnid. Õpetaja tutvustab uut teemat, selgitab ja seletab, kasutab mitmesuguseid abimaterjale ja kui on ka küsimustele vastatud, algab iseseisev õppimine, ülesannete lahendamine. Näiteks matemaatikas on õpik, milles on suur hulk erineva keerukusega ülesandeid. Igal märgitud, mitu punkti (1-5) selle lahendamine annab. Õpilaste ülesanne on koguda 15 punkti. Vastavalt võimetele ja oskustele õpilased valivad, kas lahendada kolm kõige raskemat, kui jõud üle käib, või 15 kõige kergemat, või kombineerida erineva raskusastmetega ülesannetest nii, et vajalik punktide arv kokku tuleks. Kui mõnel õpilasel jääb aega väheks, saab jätkata pärast lõunat nn koduste tööde tunnis. Sel päeval on kergem teema ja peaks saama hakkama 35 minutiga. Huvitava seosega matemaatika ja loodusnähtuste vahel minnakse sujuvalt üle loodusõpetusele, siis omakorda emakeelele, s.t inglise keelele. 90 minutit on nendeks tegevusteks kulunud ja nüüd on esimene vahetund.

Õpilased haaravad koridoris varnast joped ja mütsid ning jooksevad õue – poisid jalgpalliväljakule või korvpalli loopima, enamus tüdrukuid hüplevad keksukastides, mida on asfaldile maalitud üle kümne erineva variandi, või kogunevad gruppidesse juttu ajama, mõned ka palli loopima. Veerand tunni pärast algab uus 90-minutiline tund, kus on aeg ka rühmatööks. Rühmad on iga päev erinevad – selle koosseis oligi seinal ümbrikus ja sellises koosseisus istutakse kogu päeva. Ühel päeval on koos ühesuguste huvidega õpilased, teisel üks edukam abistab nõrgemaid, ka tõrjutumad saavad töötada koos aktiivsematega jne. Ikka selleks, et oleks suhtlemist ja koostööd erinevate kaaslastega. On ka individuaalsed ülesanded, mis arendavad iseseisvust ja vastutustunnet ning välistavad igasuguse mahakirjutamise. Oli ka pooletunnine lugemistund. Vastavalt võimetele, lugemiskiirusele ja ajabilansile valib iga õpilane trimestri algul lehekülgede arvu, mida ta kohustub nädalas lugema. Ka raamatu valik on vaba – multikultuurses riigis polegi võimalik suunata lugemist oma rahva keele ja kultuuri väärtustamiseks. Mõnel oli raamat kaasas, mõni oli jätnud selle eelmisel päeval klassi aknale. Nüüd nohisesid kõik lugeda, aga üks noormees keeras ennast pingile pikali ja sättis ennast magama. Meie õpetajaga vestlesime, jõime kohvi, mis oli suures termoses – muide, õpilased võisid ka sealt võtta. Õpetaja vist ei märganud seda pikutavat poissi ja mina ikkagi nõukogude koolitusega õpetajana ei saanud sellist omavoli lubada ning juhtisin õpetaja Reeda tähelepanu logelevale korrarikkujale. Reedal aga ükski närv ei liikunud: kui on väsinud, las puhkab. Igal reedel nad esitavad retsensiooni nädala jooksul loetust, raamatu sündmustikust, tegelastest, kirjaniku stiilist ja kirjeldamise viisist, eriti meeldinud kohtadest ja emotsioonist, mis lugedes tekkis. See kõik peab mahtuma ühele leheküljele. „Aga kui see poiss ka reedel magab?“ küsis külalisõpetaja. „Las ta praegu magab. Küll ta loeb siis kodus rohkem, sest ta ju teab, et reedel tuleb aru anda.“ „Aga kui ta ei esita retsensiooni?“ „Kuidas ta saab seda mitte esitada. Meil on ju kokkulepe ja kohustus seda täita!“. Vaat see oli moment, kus jäin nõutult Reeda otsa vaatama. On ju meie koolides igapäevane asi, et jäetakse ülesanded täitmata, leitakse selleks sada põhjust ja vabandust. Jälle ilmnes aktiivõppe pluss: valiku, otsustuse ja vastutuse, kohusetunde arendamine.

Kui õpilased läksid prantsuse keele tundi, tegime ringkäigu koolimajas ja tegime visiidi direktori kabinetti. Tema üllatus oli suur, et majas on külaline ja veel nii kaugelt. Ta teadis isegi Tallinna kui Eesti pealinna ning ei pidanud paljuks liituda meie ringkäiguga. Põnev oli tehnoloogiaklassis ja muusikaklassis oli seinakappides terve orkestritäis puhkpille. Klassis, kus oli parajasti füüsika tund, istus toreda habemega, parajalt paks ja paremates aastates meesõpetaja – kiiktoolis. Õpilased käisid tema juures nõu küsimas, et siis iseseisvalt edasi uurida.

Teine 90-minutiline tsükkel hakkas lõppema. Järgnes suur vahetund, tõeliselt suur – poolteist tundi. Kellel võimalik, läheb koju sööma, kellel on toit kaasas, see sööb klassis, on ka puhvet, kuid sellist ühtset sooja söögi sööklat ei olnud. Suurel vahetunnil peetakse ka klasside vahelisi spordivõistlusi. Põnev ettevõtmine on paralleelklasside või järjestikuste klasside vahel õpitu põhjal koostatud viktoriinide või mõistatuste lahendamine, mis toimub kord kuus. Toimuvad ka lauluharjutused jne.

Päeva teisel poolel on kaks 60-minutilist tundi, kuhu mahuvad andeained: joonistamine, käsitöö, tehnoloogia või loovtöö – sel ajal oli aktuaalne klotsidest, legodest mudelite, hoonete, masinate ehitamine. Aga oli ka aeg nn koduste ülesannete täitmiseks, s.t korratakse päeval õpitut ja millest aru ei saadud, on võimalik õpetaja abil selgeks saada – väga vajalik aeg aeglasematele õpilastele. Koduseks tööks on pikaajaline uurimustöö või raamatute kirjutamine. Esimene kujutab endast iseseisvat materjali kogumist mõne eseme, produkti, nähtuse jne kohta. Näiteks teema „Õun“. Laulud ja luuletused õunast. Kirjuta ise luuletus õunast, kui suudad – viisista see. Kus on parimad õunakasvatuskohad, mullad. Milliseid sorte meil kasvatatakse. Kuidas õunu säilitada? Kirjeldada mõnede sortide maitset. Joonistada õun ja tema ristlõige. Esitada või koostada retsepte nendest toitude valmistamiseks jne. Raamatute kirjutamine õppeaasta jooksul on jällegi loovuse arendamiseks. Mis teemal need võiksid olla? Õpilaste poolt pakutud teemad kirjutatakse tahvlile ja jäävad sinna kaheks nädalaks, kusjuures nimekirja pikendatakse iga päev. Siis tuleb aeg valida, mitu raamatut kavatseb õpilane aasta jooksul kirjutada, aga mitte vähem kui kuus. Teemad on küll ahvatlevad, aga ole realist, ära liiga palju vali – sul on ju treeningud, kodus väiksemad õed-vennad jne. Aga ikka pidi olema nii, et loetelust maha kriipsutada ei raatsita ja valiku suurus jääb kusagile kümne-kaheteistkümne piiridesse. Aga kui oled ise valinud, tuleb ülesanne kindlasti täita. Õppeaasta lõpeb alles siis, kui lubadused ja võetud kohustused on täidetud. Õpetaja Reet oli varasemalt paari õpilasega suvevaheajal istunud klassis, kui patustajad higistasid loomevaludes.

Koolipäev hakkab juba lõppema, aga õpetaja pole pannud kellelegi ühtegi hinnet, tal pole päevikutki, kuhu oleks õpilase häid või halbu hindeid märkida. Pole olnud ka sellist küsitlemist, kus õpilane saaks kogu klassile oma teadmisi näidata. Esitan selle kohta päringu ja saan üllatava vastuse – hindeid ei pandagi. Ei hinnata mälu mahtu ja tuupimise tulemusi. Jälgitakse hoopis õpilase arengut ja mitte ainult kognitiivsel tasemel, vaid ka sotsiaalsel, kõlbelisel, emotsionaalsel ja füüsilisel tasemel, antakse selle kohta hinnang. Selleks, et hinnangut anda, on õpetajal igal päeval uus, kuupäeva ja iga õpilase jaoks ruudukestega varustatud vaatlusleht. Sinna teeb õpetaja märkmeid ja tähelepanekuid päeval toimunu kohta (näiteks: lahendas ülesande veatult, jälle tujukas, tubli saavutus!, oli ebaviisakas kaaslase suhtes, loeb juba kiiremini jne). Iga kuu lõpul analüüsib õpetaja nende lehtede põhjal iga õpilase arengut ja täidab vastava tunnistuse, kus on ka soovitused lapsevanematele, millele pöörata kodus tähelepanu, milles vajab abi, mida peaks lugema, mida külastada. Nähes, et arengut ei ole, kutsub õpetaja lapsevanema kohtumisele, et koos planeerida edaspidiseid tegevusi. Kui selliseks kokkusaamiseks põhjust ei ole, piisab „linnukesest“ hinnanguskaalal: on oodatud tasemel, hakkab jõudma oodatud tasemele, ei ole veel märgata või ületab oodatud taset. Selline märge tehakse kõigi viie arenguaspekti kohta, kusjuures iga valdkond on detailideni lahti kirjutatud. Tõsi, see on suur töö, analüüs nõuab aega. Aga on väga informatiivne kõigile osapooltele: kool, kodu ja õpilane.

Selline üllatusterohke ja imeline oli üks päev Tallinna Pedagoogilise Instituudi haridusega õpetajal ning nüüd pea juba Tartu Ülikooli koolipsühholoogina lõpetaval koolijuhil. Nelja-aastase stuudiumi jooksul ei kuulnud Tartus midagi isiksust kujundavast õppest ega nii põhjalikku ülevaadet maailmakuulsate arengupsühholoogide uuringutel põhinevast õppekavast kui sugulaste külastamise käigus võimalikuks osutunud tutvumine erinevate õppekavadega (igal klassil umbes paarikümneleheline brošüür!) ning kaasmaalastest õpetajatega. Mõistagi, see ei jäänud ainukeseks päevaks selles koolis. Lisaks umbes sama nägin ka viibides õpetaja Helgi Nippakuga tema koolis. Tema koolis torkas silma näitus õpikutest ja õppevahenditest, mida olid kasutanud praeguste õpilaste vanemad ja vanavanemad. Õpilased pidid nendega tutvuma ja analüüsima aja jooksul toimunud sisulisi ja vormilisi muutusi.

Selge siililegi, et saadud õppetunnid ei saa mööduda ilma jälgi jätmata ning saadud ideed ja meetodid inimese arenguks keskkonna loomisel ja arengu suunamisel vajavad järgimist ka meie koolis. Igatahes, ilmtingimata.

Minu huvi sealse kooli vastu oli äratanud tähelepanu sealse eestlaste kogukonna ajakirjanike hulgas ja nii palus ajakirjanik Olev Kopvillem, kes oli Kodu-Eestis tuntud rohkem laulude esitajana, esimest võrdlevat analüüsi erinevate riikide ja haridussüsteemide kohta. See täitis kaks lehekülge „Vabas Eestlases.“ Aga kuidas kõike seda oma kooli üle kanda, jäi kummitama terveks suveks.

TAGASI KOLGAS

Elu koolis sellepärast ei rauge, kui direktor ära on, kuigi räägitakse, et siis on hiirtel pidu, kui kassi kodus pole. Igaühel on oma vagu teada, kedagi ei pea valvama ja sundima. Tõepoolest, väga tore, tubli ja üksteist toetav kollektiiv oli meie kooli kokku kogunenud alates õpetajatest ja õpilastest, teistest kooli töötajatest, lapsevanematest kuni kolhoosi ja Kolga osakonna juhtideni välja.

Vaatamata tublidusele tuli uue korra kohaselt kõigil õpetajatel läbi teha atesteerimise kadalipp. 4. mail olidki nad tules ja tulid sellest edukalt välja: Marge Laisaar, Liia ja Heiki Varend, Reet Soosaar, Jüri Einaleht, Küllike Laur, Niina Peenra ja Ants Vest.

Karin Vahterile omistati vanemõpetaja nimetus, see on maksimum, mis antakse tublide töötulemuste eest.

Käisime õpetajatega külaskäigul Kiili asulas Oru koolis, kellega oli kujunenud meeldiv koostöö. Ei saanud mööda ka Kanadas nähtust ja sellega seoses tekkinud mõtetest.

Ja juba paistiski õppeaasta lõpp. Mitmed spordivõistlused koolis ja kaugemal, lõpetasime selleks aastaks Helgi Ridamäe korraldatud muusikalektooriumid, õpetajate kapell käis Paides haridustöötajate ülevaatusel esimest kohta koju toomas, Erki Sillaots esines Eesti Televisioonis saates „Käed külge“ ja oligi käes „viimane kell“ üheksanda klassi üheksale õpilasele. Sellekohasel aktusel istusid tüdrukud oma kenade tutikestega juustes ja poisid põlvpükstes, veeretades käes oma mänguautosid, et pärast nendega kihutada ka mõisa vahel.

Vahva klass oli. Kahju neid ära saata. Ilma nendeta on raske ette kujutada järgmist aastat. Katriata on raske ette kujutada ühtegi ettevõtmist, kus on vaja sõnalist etteastumist või tarkuse ilmutamist. Õppetöö tulemuste eest teenis ta kiituskirja, õpetajatelt suured tänud. Timo Raimlast on saanud asendamatu keskmängija korvpallis. Ka kergejõustikus jättis ta rekordite tabelisse mitmed tulemused, mille ületamine jääb ootama uut talenti. Talle sekundeeris kõigil aladel Marko Piir ja mitte kaugele ei jäänud ka Alar Veersalu ja Veljo Lindvee. Ilma Viiu Tambergita on järgmisel aastal ükskõik mis spordialal tüdrukute võistkonnal raske. Siiri Lõuke oli hakkaja iga töö peale. Alati heatujulise Ilona Pillita ei kujuta hästi ühtegi õpilaste omapoolset ettevõtmist. Nii arvas ka kolhoosi ja Kolga osakonna juhatus lilli ja kingitusi üle andes.

Siit mõte: kasvame keskkooliks. Igatahes. Ilmtingimata. Lõpetajatele on tubli järelkasv olemas. Üks nendest, Elle Lindvee sai premeeritud sõiduga üleliidulisse pioneerilaagrisse „Ookean“, teistel aga on ees ootamas tegevusrohke suvi.

SUVI 1989

Algas suvi, mitte just eriti soe ja päikseline. Kes käis ujumislaagris, kes töölaagris, kes matkamas kas jalgsi või jalgrattal siinsamas Lahemaal ja kaugemalgi. Kõige tublimad kõndisid kuus päeva Hibiinide mägedes. Kõigi nende käimiste taga paistis Heiki Varendi suur huvi ja ettevõtlikkus. Paljud õpilased ja õpetajad olid osalenud isamaalistel üritustel ja seisnud Balti ketis. Mitmed õpilased olid leidnud tee Kuusalu kirikusse ja saanud õpilasteks pühapäevakoolis.

Minul aga hakkas Kanadast toodud pisik närima juba seal olles, näksis siit ja sealt koolis tagasi olles ja päris pööraseks muutus suvel. Sealsed õpetajad Reet Sehr ja Helgi Nippak pidasid sõna ja tulid Eestisse, et tutvustada ja põhjendada aktiivõpet ning selle isiksust kujundavat metoodikat. Ja seda mitte ainult meie koolis, vaid kõigile huvitatutele üle kogu Harju rajooni. Haridusosakonna kutsel kogunes Viimsi koolimajja mitukümmend algklasside õpetajat, kuulati ja vaadati õppevahendeid, õpikuid, metoodilist kirjandust. Vesteldi, küsiti ja arutati. Meie kooli noored õpetajad Piret Soosalu, Lee Laurimäe, Kaja Samm ja Marge Laisaar olid agaralt asja juures, sest olime otsustanud 1. septembrist alustada uut moodi – kasutama aktiivõppe metoodikat.

Samas hakkas kummitama veel üks mõte – eestlastest õpetajaid on mitte ainult Kanadas, vaid ka USAs, Austraalias ja küllap mujalgi. Oleks huvitav näha ja kuulda nende haridussüsteemidest ja koolikorraldusest. Hakkasin otsima kompanjone, et kutsuda eestlastest õpetajaid ühel ajal Eestisse. Asi hakkas susisema…

PÖÖRDELINE 1989/1990 ÕPPEAASTA

Keset suve astus Kolga mõisa juures minu juurde kena noor õlgkübaraga naisterahvas, et mitte öelda neiu, ja tutvustas ennast – Terje Varul – ja küsis, kas meil on koolis anda talle eesti keele tunde. Lubasin mõelda ja helistada, kuigi teadsin, et vastus on positiivne, sest kool kasvab ja tundide arv seega suureneb ning õp Virve Talts üksi enam ei suuda kõiki tunde anda. See oli suur õnn, et Terje ise ümber ei mõelnud. Tänaseks on Terje Kolga kooli au ja uhkus, sest tema poolt juhendatud näitlejad ja etlejad on üle riigi tuntud ja kooli karikate riiul nende poolt võidetud auhindadest lookas.

Veidi hiljem kohtasin jälle kahte kena noort inimest, abielupaari. Nemad on Kuusalust, lõpetanud ülikooli matemaatika-füüsika õpetajatena ja hea meelega tahaks tulla meile õpetajaks. Saame tuttavaks: Jaana ja Mart Laanpere. Väga tore. Tere tulemast!

Veel oli vaja esimesele klassile õpetajat. Ja sealt ta tuligi – Piret Soosalu. Jällegi noor, kena, malbe ja rahuliku olekuga, hakkaja naisterahvas.

Esimene september võis saabuda.

Kroonikaraamatusse on õpetaja Terje Varuli käega kirjutatud nii:

Õppeaasta algas ootuste ja lootustega Eesti iseseisvusele. Paljud õpilased ja õpetajad olid 23. augustil seisnud Balti ketis, olid osalenud teistelgi isamaalistel üritustel ja õppeaastagi algas sinimustvalge lipuga nii saalis kui ka koolimaja esisel väljakul. Ka kirik ja kristlik kasvatus olid pääsenud oma surutud seisust ning mõnedki õpilased olid saanud õpilasteks pühapäevakoolis Kuusalu kiriku juures.

Õppetöö korralduses oli uudiseks 1.-4. klassis aktiivõppeelementide rakendamine. Aktiivsete õppemeetodite rakendamine oli Johannes Käisi õpetuse nurgakiviks ja praegu leiab aktiivõpe laialdast rakendamist Ameerika mandri koolides….

Esimestest koolipäevadest algas ettevalmistus kooli rajamise 125. aastapäeva tähistamiseks oktoobrikuu viimasel nädalavahetusel.

Tähelepanuväärivamaid hetki aastapäevapeolt:

Koolile kingiti kodumajandi S. M. Kirovi nim. Näidiskalurikolhoosi poolt kooli lipp, mis peaks meenutama 1919.a kooli lippu, mis aga ei ole meie päevini säilinud, kuid juhtmõte „Haridus on jõud“ on ka uuel koolilipul ja mälestuskivil.
Avati mälestuskivi kooli ees, mille õnnistas sisse Kuusalu kiriku õpetaja.
Esmakordselt viimase viiekümne aasta jooksul oli kogu koolipere kirikus.
Vilistlaste kokkutulekust võttis osa üle 300 endise õpilase, palju endisi õpetajaid ja kooli töötajaid.

Sellel õppeaastal mindi üle veeranditelt trimestritele, s.t tunnistust hakkasid õpilased saama nelja korra asemel kolm korda aastas (novembris, veebruaris ja mais/juunis). Uuendused tulid õppetööle kasuks – vähenes hinde tähtsus, kadus tunnistuse saamisele eelnenud 2-3 pooliku efektiivsusega päeva, õpilased jäid ilma negatiivsest meeleolust, mis kaasneb halva tunnistusega jõulupühadeks ja teisteks vaheaegadeks.

Esmakordselt algas talvine koolivaheaeg jõululaupäeval – vaheaeg oli jällegi „must“, lumeta, juba teine aasta järjest…

Teisest poolaastast tegime muudatuse ka vanemate klasside õppeplaanidesse. Enamuses ainetes hakkasime tegema paaristunde, vähendasime seega päevas õppeainete arvu. Mõningaid aineid (bioloogia, geograafia jt) hakkasime õpetama tsüklite kaupa. Uuendus meeldis õpetajatele ja õpilastele, kasvas tunni efektiivsus, kergenes koolikott jne.

Muutus eksamite korraldamise juhend, kool sai suuremad vabadused…

Terve aasta töötas kooli juures õppetöö organiseerimise, olmeküsimuste ning majandusprobleemide lahendamiseks kooli volikogu. Üheks olulisemaks küsimuseks oli volikogus kooli muutmine keskkooliks ja sellega seotud juurdeehitus, sest koolimaja oli juba enne kitsas. 1. ja 2. klass õppisid lasteaia ruumides.

Nii on kokkuvõtvalt kirja pandud selle õppeaasta põhisündmused, kuid tegelikkuses oli pea iga uus päev vähemalt algklassides sündmuseks. Traditsiooniliste klasside asemel olid lauad paarikaupa vastamisi valmis rühmatöödeks. Mõni laud ka üksinda töötamiseks. Piki seina olid nöörid, kuhu riputati kõik joonistustööd kõigile vaatamiseks ja enda töödega võrdlemiseks. Töödel puudusid hinded, õpilased ise andsid hinnangu oma tööle, seda tehti üsna enesekriitiliselt. Nööridele riputati ka raamatud, mille olid õpilased ise kirjutanud ja kujundanud ning ootasid nüüd kaaslaste poolt lugemist ja retsenseerimist.

Tahvli serval oli tabel, kuhu tuli värvipliiatsiga märkida, milline tänane ülesanne on juba täidetud. Tabel andis õpetajale vajaliku informatsiooni õpilaste jõudlusest – kes vajab abi, kes täiendavaid ülesandeid… Ka õpilastel oli võrdlusmoment – oi, teistel on juba nii palju tehtud! Kõik need ülesanded peaksid arendama enesekriitikat ja ka kriitilist meelt, vaatlusoskust ja enesehinnangut, oma tööde põhjendamis- ja väljendamisoskust. Õpetajal oli nn vaatlusleht, kus oli iga õpilase nimeline ruut, millesse õpetaja tegi märkmeid ja mille põhjal koostati õpilase edukuse analüüs, mis omakorda oli õpilase vanematele antud hinnangute aluseks lapse arengu kohta. See oli suur töö õpetajale!

Kõige suurem muutus oli aga tundide pikkuses. Oleme läbi aastakümnete või veelgi kauem harjunud, et tund on 45 minutit. Kogu õppeaine tuleb jaotada osadeks, mis mahuks selle aja sisse. Pikemad teemad jäävad pooleli – küll järgmine nädal jätkame… Nagu eelpool toodud Kanada kooli kirjelduses, nii oli ka meil enne lõunat kaks 90-minutilist tundi. Siis pikk, tunniajaline vahetund, ja veel kaks 60-minutilist tundi. Seega oli aeg koolibussi tulekuni otstarbekalt sisustatud, kodused tööd tehtud ja ülejäänud õhtune aeg vaba. Vahel oli siiski vaja vanematega nõu pidada, mida rääkida infominutitel või mõnes muus loovust arendavas tegevuses. Muide, lapsevanemad võisid igal ajal tulla tundidesse ja kaasa teha kas või kogu koolipäeva. Seda võimalust ka kasutati.

Esimene ja teine klass enam koolimajja ei mahtunud ja said oma klassiruumi lasteaia majas. Neil vedas – kumbki klass sai veel ühe lisaruumi liikumismängudeks. Eriti kuninglikult tundsid end nendes ruumides esimese klassi 12 rüblikut ja noor õpetaja Piret. Ei nurisenud ka teise klassi 21 õpilast õpetaja Lee hoole all.

26 kolmanda klassi õpilast ja õpetaja Kaja olid aga väga hädas, sest kogu tegevus pidi mahtuma 24 ruutmeetri peale. Nii mõnigi tegevus viidi klassist välja koridori või saali. Leidlikkust pidi üles näitama ka õpetaja Marge, et kõik 20 õpilasele vajalik klassiruumi ära mahutada.

Lahendada tuli veel üks probleem – õpetajate kõnetamine. Kas TEIE või SINA? Kas õpetaja eesnimega või perekonnanimega? Aktiivõppes ei ole õpetaja see, kes oma särava ja köitva näitlejameisterlikkusega paneb end kuulama ja jälgima, vaid ta on vanem kaaslane, kes teab ja oskab ning kelle käest võib abi saada, kui ise enam edasi minna ei oska, on ju ülesanded erineva raskusastmega ja nende lahendamine ei toimu ühel ajal. Seega on õpetaja õppeprotsessi kaasosaline ja kaaslane, aga kaaslased tööprotsessis sinatavad üksteist. Pärast pikki arutelusid õpetajate toas leppisime kokku, et: „ Õpetaja Marge, palun aita mind!“, „Õpetaja Lee, kas sul on puhast paberit?“ jne. Seega eesnimega ja ette õpetaja ning sina- vormis õpetaja poole pöördumine on lubatud algklassides. Aktiivõppeklassides oli õpilastel lubatud klassist välja minna, näiteks WCsse, ilma õpetajalt luba küsimata, et poleks asjatut teiste õpilaste segamist. Tuleb tunnistada, et huvitav tegevus klassis ei kutsunudki esile vajadust seda vabadust kuritarvitada.

Kuna uus õppekorraldus eeldab aktiivset raamatukogu kasutamist – raamatukogu tunde, mida hakkas läbi viima huvitavalt ja suure kasuteguriga Virve Talts, oli vaja suuremat ruumi. Ikka see igavene ruumipuudus ja ruumide väiksus! Endine pioneeride tuba pidi välja kolima ja õpetaja Virve oma raamatutega sisse kolima.

Veel tuli ruumi leida ka arvutiklassile. Tänu meie kooli tuntusele saime haridusosakonnalt esimese komplekti arvuteid „Juku“, mida hakkas tootma üks Narva tehas. Need paigutas Mart Laanpere ruumi, kus oleksid pidanud magama kuueaastased lapsed, keda aga meil ei olnud. Ja üldse oli kuueaastaste laste koolitoomise tuhin kogu riigis vaibunud. Õpetaja Mart hakkas näitama arvutimänge ja sai endale suure auditooriumi. Õpilased seisid pärast tunde järjekorras klassi ukse taga, et saada pool tunnikest arvutit näppida ja siis loovutada see järgmistele soovijatele. Et aga ka õpetaja on inimene ja vajab veidi vaba aega, määrati klassi korrapidajateks vanemaid ja juba oskajamaid õpilasi. Siis juhtuski alguses jutustatud intsident öövalvuriga. Aga õp Mart oli konkurentsitult kõige popim õpetaja koolis.

Aktiivõppele tuli kasuks ka see, et kolhoosi juhtkond polnud suutnud lahendada õpetajate korteriprobleemi. Nii elasid neljatoalises korteris neli noort õpetajat. Igaühel oma tuba ja ühisköök. Kindlal ajal tuldi koridori kokku ja hakati arutama, mida võiks huvitavat järgmiseks päevaks välja mõelda, milliseid tegevusi ja mänge kasutada, sest aktiivõppes õpiti ju mängides. Aga põhimõtteliselt püüdsime järgida kõike seda, mida olin näinud Kanadas ja õpetajad kuulnud Reet Sehrilt ja Helgi Nippakult.

Eesti Televisioon tegi meie algklassidest pooletunnise saate „Õpime mängides“, mis tekitas haridusringkondades kerget elevust – kool ei ole mängimise koht!

Vanemad klassid töötasid endises rütmis, kui välja arvata varem märgitud paaristunnid. Ka pärast tunde käis aktiivne tegevus – osavõtt spordivõistlustest koolis ja rajoonis, lillenäituse ja kunstnik Ilon Wiklandi tööde näituse külastamine, matkapäev. Sinna mahtus ka traditsiooniline mõõduvõtt korvpallis õpilaste ja õpetajate vahel. Õpetajad Jüri, Ants, Mart, Marge, Kaja, Terje ja Piret said napi võidu Veiko, Tarmo, Marguse, Kareli, Ago, Meelise, Alari ja Vova üle.

Ja siis tuli must päev – seitsmes oktoober. Lahkus Igaviku teele kooli üks alustala, kooli vaimsuse ja tegevuse hing ja eestvedaja Karin Vahter. Muldasängitamine toimus 11. oktoobril. Kroonikaraamat lubab: „Kallis õpetaja Karin, me ei unusta Sind iialgi!“ Küllap nii see ongi.

Aga aeg läheb edasi… Tore, kui minnes vaatame ka tagasi. Neile, kes äsja lahkunud ja ka neile, kellega kunagi oleme koos olnud või ka nendele, kes on olnud meile kunagi lähedased, hõimlased ja keda me ise oma silmaga näinudki pole. Nii tahtsime sel aastal taastada unustushõlmas olnud hõimupäeva. Tutvusime handide, ungarlaste, maride, laplaste, soomlaste, udmurtide ja ka eestlaste kommete, traditsioonide, elu ja oluga. Toimusid raadiosaated, viktoriinid, mängud ja lühinäidendid ning kaetud olid rahvuslike roogadega lauad. Oli tore ja tänuväärne õhtu! Tänud korraldajatele!

Ja siis ta tuli – kooli 125. aastapäev. Aktusel räägiti sellest, kuidas kool sai alguse, kus ta asus ja kes seal õppisid ja õpetasid. Maie Aberg teadis rääkida ligi poolest sajandist Uuri koolis. Loomulikult ei puudu sellistel pidudel omavahelised mõõduvõtud spordis. Alustuseks ikka ja jälle õpilased ja õpetajad ning ikka ja jälle võitsid õpetajad. Järgmisel päeval kohtusid vilistlased kooli meeskonnaga ja kuigi seal olid koos õpetajad ja õpilased, olid vilistlased 30:24 koolist üle. Seevastu käis tüdrukute jõud rahvastepallis üle emmedest. Aga see kõik oli eelmäng pidulikule päevale. Pidasime oluliseks, et kooli lipp saaks kirikus jumalateenistusel õnnistatud. Avasime kooli ees suure kivi, millel tekst „Haridus on jõud“ peaks igale koolimajja sisenejale või sealt väljujale meenutama, et „tarkus tarviline vara, õpi hoolega“, ja nüüd ka „õpi alati, terve elu“.

Õhtul toimus aktus, kus pidulikkust lisas Kolga kammerkoor ja meie oma õpilaste hoolega harjutatud ja meeldivalt ette kantud palad. Sõna võtsid paljud külalised, vilistlased ja sõbrad Soomest. Oli lõbusaid kohtumisi, laulu ja tantsu. Kunagine Uuri kooli õpetaja Ester Tammets ütles: „Ilus juubelipäev. Meeldiv näha-kuulda, et noorte õpetajate pere on täis energiat, optimismi ja teotahet.“ Nii ongi.

Pidu peetud, tagasi argipäeva. Ajakirjandus tõstatas riikliku probleemina õpilaste kesise ujumisoskuse ja selle õppimise vähestest võimalustest. Meile lähim koht oli sel ajal Loo alevikus. Õnnestus kokku leppida sealse spordibaasi juhatajaga basseini kasutamise ajas, kolhoosiga transpordi osas ja nii hakkaski igal neljapäeva õhtul bussitäis õpilasi ja õpetajaid kasutama vees sulistamise mõnusid ja kes õppima, kes täiendama oma ujumisoskusi.

Novembri lõpp kisub alati vallatuks. Kadripäev! I ja II klass lasteaia majast tuli end maskides ja etteastetega näitama „suurde“ majja. Suuremadki õpilased olid ohtralt vaeva näinud, et üllatada teisi oma vaimukate esinemistega. Ka õpetajad oma kostüümidega ei jäänud karnevalist osalejate varju.

See, et iga nädal tuli vastu võtta paar-kolm gruppi huvilisi teistest koolidest, oli muutunud juba nii tavaliseks, et õpetajad ei olnud enam sugugi häiritud, kui järjekordsed külalised klassi marssisid. Polnud häiritud ka õpilasedki. Elevus tekkis vast siis, kui grupp Ameerika psühholooge koolimaja ja selle kauni ümbruse üle vaatas. Suure mandri esindajad oleksid soovinud, et mets oleks koolimajast veidi kaugemal ja avarust rohkem. Kõik muu oli aga super. Seda teadsime isegi, aga ikkagi tore kuulda.

Küll aga erutas õpilasi see, kui Aseri kooli direktor terve päeva lasi oma fotograafil filmida kõike, mis silma hakkas nii klassis kui vahetunnis, vestles õpilastega ja õpetajatega, pärast veel pikalt ka minuga. Saanud ammendavad vastused metoodika kohta ja psühholoogilise põhjenduse kogu meie ettevõtmise kohta, küsis ta ka õpilaste arvamust: „Mis siis, kui ühel päeval läheksite tagasi vana süsteemi juurde?“ Neljanda klassi Kristjan Prüüs teatas selge ja kõlava häälega kogu klassi eest: „Siis me enam kooli ei tuleks!“ Kogu klass noogutas nõusolevalt. Tänutäheks nähtu eest lubas nüüdseks ammu juba manalamees Jaan Saar saata meile koopia videost, mille nad olid salvestanud. Veel enne jõule oligi kogu kool seda jälgimas. Selle vaatamise võimalus on veel tänagi olemas.

Jõulukuu juhatas sisse Helgi Ridamäe muusikalektoorium ja imeline lauljanna Heli Lääts.

Jõuluvana suvatses tulla sel aastal 21. detsembril, et üle vaadata esialgu nooremad lapsed, nende laulud ja teised ettekanded ning siis lasta veidi mängida ja möllata enne, kui läks kingituste jagamiseks.

Vanemate klasside esinemiste järjekorda juhatasid õpilased Maris Kreem ja Meelis Soosuu: tantsutüdrukud, siis naljakad püramiidid, laulud vaheldumisi luuletustega ning enne Jõuluvana tulekut oli vaja ennustada järgmise aasta tulevikku õnnetina valamisega. Koos ühe õpilase ja lastevanemaga leidsime, et valatud känkaril on kõik sakid ja sarved selles suunas, mis toob palju rõõmu, õnnestumisi ja edu igas ettevõtmises. Jõuluvana oli sel aastal paras vigurivänt – kinkis igale klassile midagi neid iseloomustavat. Viies A sai maskid „koeruste“ tegemiseks, VI klass kalendri koolivabade päevadega, VII klass täringumängu, VIII vesivärvid kosmeetika tarvis ja lõpetajad, IX klass sai ristsõnamõistatuse tuleviku suundumuste kohta. Õpetajatele oli Jõuluvanal varutud moeajakiri „Burda“ uue koolivormiga.

Viimasel koolipäeval viisid bussid pärast klassijuhataja tunde kogu koolipere Kuusalu kirikusse ja sealt surnuaiale, et süüdata küünlad lahkunud õpetajate haudadel.

Uue poolaasta juhatas sisse matemaatika nädal oma peast arvutamise ja ülesannete lahendamise võistlustega, raadioviktoriiniga ja Rubiku kuubiku keerutamisega. Oli huvitav ja kasulik, kuid huvitav oli ka see, kui majja saabus suur grupp meile võõrapäraseid külalisi Kampucheast, Vietnamist ja Taist. Milline eksootiline keel ja aasialik ilu, vaoshoitud huvi ja uudishimu!

15. veebruar oli profimaadleja, 9-kordse maailmameistri Aleksander Abergi mälestuspäev. Tõsi, ta on küll Kolgas sündinud ja kasvanud, kuid haridusteed hakkas ta käima mitte meie koolis, vaid juba Tallinnas. Tema sugulasi ja hõimlasi oli ja on veel praegugi Kolgas või siin ümbruses. Oleks ju tore, kui maadlus saaks omaseks ka meie spordipoistele. Tallinna Spordikolledži noormehed panid saali mati maha ja demonstreerisid mitmeid maadlusviise. Proovisid ka meie poisid, kuid erilist vaimustust nad üles ei näidanud. Küll olid tugevamad poisid abiks A. Abergi pronksist büsti koolimajja toimetamisel, mis jäi sinna aastateks, kuni sai auväärse koha oma sünnimaja lähistel. Lisaks büstile aitas tollane Harjumaa spordijuht Kalju Tiik meie kooli tuua ka suured maadlusvõistlused, mida peeti seni Kehras ja kuhu tuldi üle kogu „suure kodumaa“. Kahel matil rassisid noored tugevad ja sitked noormehed klassikalises maadlusviisis kohaliku publiku kaasaelamisel mitmel aastal, kuid maadluspisikuid nad siiski siia maha ei jätnud.

Veebruarikuu viimasel päeval lõppes teine trimester ilma erilise pidulikkuseta, küll aga tortidega. Neid teenisid oma klassile sportlikumad klassikaaslased, kes osalesid orienteerumisjooksus. Kui nendel võistlustel oli põhiline jalgade kiirus ja hea kaarditundmine, siis hoopis rohkem nõudis nii jalgadelt kui ka pealt Kooli Piiga valimine. Õpetaja Maie Aberg pani kaheksa piigat end vaimukalt tutvustama, emale kirja kirjutama, võileibu valmistama, valssi keerutama ja mida kõike veel. Tuleb tunnistada, et žürii oli väga raske valiku ees, aga otsus tuli langetada ja 1990.a piigadeks kuulutati Maris Kreem ja Jane Raimla. Auväärseima tiitli aga teenis Helen Veersalu.

See, et pidevalt toimus põnevaid sportlikke võistlusi, on juba iseenesest mõistetav. Küll võisteldi ühel nädalal sulgpallis, teisel lauatennises, siis murdmaajooksus. Ka korvpallis, kui Tallinna 3. keskkooli poisid tulid meie poistelt mõõtu võtma, kuid pidid lahkuma üsna kesise punktisaagiga. Meie mõnevõrra uuenenud koosseis: Alan Kaldjärv, Marek Viide, Ago Katvel, Janar Toomesoo, Vladimir Alfjorov, Jaen Uussalu ja Valdis Vesilind mängisid pealinna poistega „kassi ja hiirt“ ning viskas mitu korda rohkem punkte. Siinkohal on paslik öelda, et toimus ka esmane kohtumine korvpallis tüdrukute ja õpetajate vahel. Jane Raimla, Liivika Viesemann, Merike Idavain, Irina Mizinova, Merle Helts ja Eva Lindvee olid õpetajate vastu aupaklikud ja viskasid vähem korve kui Marge Laisaar, Maret Järvi, Kaja Samm, Piret Soosalu, Niina Peerna ja Terje Varul.

Enne kooliaasta lõppu jõuti teha ka kergejõustikku nii koolis kui Kuusalus rajooni meistrivõistlustel. Neljanda koha kohta võib küll öelda, et „pole paha“, kuid võiks saada ka paremini, kui hoolsamini harjutada ja kuulata arsti juttu. Seda viimast vahendas doktor Eha Kostabi, kes tuli meile külla koos näitlejate Tõnu Oja ja Heino Seljamaaga. Nende esinemine oli „lihtsalt fantastiline“, nagu kirjutab kroonikaraamat.

Enne õppeaasta lõppu tõi Helgi Ridamäe muusikalektooriumi esinejateks Voldemar Kuslapi, Heli Läätse, Hans Hindpere, Katri Eespere ja veel mitmeid muusikuid. Ka teatrirahvas polnud teed meie kooli unustanud. Maret Kristali hooaja viimane etteaste rääkis teatri ajaloost seoses maskide ja tantsuga, aga ka meie esimestest naisnäitlejatest.

Klassivälisele tegevusele pani punkti kevadpidu, mis haaras pea kõiki tegevusvaldkondi. Otsa tegid lahti muusikaklassi õpilased Risto Laagriküll, Annika Kaljurand ja Janika Kaljurand. Nendeta, eriti Janikata, ei ole möödunud ükski koolipidu ja selle eest tuleb kiita Anu Dienerit ja Ester Reemanni. Õpetaja Anu juhendatav kapell, tuntud väljaspool kooligi, mängis kaunist rahvamuusikat. Silmadele pakkusid ilu õp Maie Multaneni liikumisrühma tüdrukud ja rahvatantsijad, keda juhendasid Lee Laurimäe ja Piret Soosalu. Suurt huvi pakkus Virve Taltsi käe all harjutanud näitering, esitati Heljo Rammo näidend „Üks imelik pimesikumäng.“

Õpetaja Mardi juhendamisel näidati mitmeid huvitavaid võimalusi ja mänge arvutite vahendusel.

Kogu päeva oli avatud näitus, kus võis imetleda tüdrukute käsitööd, poiste puutööoskust, mida olid õpetanud kogu aasta vältel õpetajad Milvi Korela ja Ants Vest, ning keraamikaringi meistritöid (juhendaja Virve Kerm). Oli ka joonistusi ja algklasside omavalmistatud raamatuid.

Päev oli sisutihe, mitmekesine ja kauaks meeldejääv ning andis juhendajatele kinnitust, et igaüks on milleski andekas, tuleb vaid anda võimalus andel avaneda ja seda meie õpetajad tegid. Au ja kiitus neile!

Lisada võiks veel skautide ja gaidide tegevuse alguse. Kroonik, õpetaja Terje kirjutab: „Märkimist väärib ka esimeste skautide ja gaidide tegevus. Innustuseks oli Kanadast toodud täielik kogu skaudikirjandust eesti keeles, mõningane atribuutika ning külalisesinejad – H. Aan rääkis gaididest ja T. Haamer skautidest. Samuti V. Luha Keilast, kes võttis meie poisse oma eetser-skautide rühma. Nende rühmade koosseisus osaleti paljudel kokkutulekutel ning Jane Raimla ja Marek Viide käisid laagrites vastavalt Soomes ja Poolas“.

Omalt poolt lisan, et suvel korraldasime telkides ööbimisega välilaagri jõe ääres mitte kaugel koolimajast, kus kogu tegevust juhendas Kanada skaudijuht Enn Jõe, kelle abil sain põhjalikult tutvuda eestlastest skautide tegevusega Kanadas. See oli eestluse arendamisel muljetavaldav. Lootsin sedasama teha ka meie koolis.

Enne vaheajale minekut valmis veel õpilaste abiga jõe kaldale vabaõhuklass. Ja juba vaheajal, laulupeol, esines edukalt ka meie kooli laulukoor, teenides õpetaja Kaja Viiuli taktikepi all aukirja ja teise kategooria, mis andis võimaluse suurendada koorilaulutundide arvu.

Aktiivõpe ainekeskustes.

Aktiivõppe vestlusring.

NATUKE AKTIIVEÕPPE ALUSTEST

Nüüd on õige koht selgitada neid teoreetilisi ja psühholoogilisi aluseid, millel põhineb aktiivõpe. See võib tunduda igava ja tavalisele inimesele tarbetu, kuid isiklikult arvan, et iga lapsevanem ja ka vanaema-vanaisa, kes osalevad oma järglaste eest hoolitsemisel, võiksid huvi tunda asjadest, millel on lapse heaks, targaks ja teotahteliseks inimeseks, koostööühiskonna liikmeks, isiksuseks kujunemisel põhiline tähtsus ja mida saame veel edaspidi arvestada - või jääda kahetsema: oleks ma seda ometi varem teadnud! Arvan, et ka paljudele hariduspõllu kündmist juhtivatel ja seadusi tegevatel asjapulkadel oleks siin mõtteainet. Seda enam, et on lugeda ja kuulda nüüd – riigi suurele juubelile järgneva aasta alguses, üha süvenevast ja laienevast probleemist - õpetajate väärkohtlemisest, kiusamisest, õpetajad on muudetud teenindajaks ja kool on muudetud teenindusasutuseks, kus klient on kuningas, karistamatuse tunne annab õpilastele ülemvõimu õpetaja üle. Hägustuvad väärtushinnangud, keskendutakse privileegidele, õigustele, mitte kohustustele ja vastutusele. Õpetajaskond vananeb, aga neid, keda huvitab õpetajaks õppimine, jääb järjest vähemaks, sest õpetaja ei pea olema mitte ainult aineõpetaja, vaid ka IT spetsialist, psühholoog, bürokraat, sotsiaaltöötaja, meelelahutaja jne.

Kui ongi nii, siis peaks riiki juhtivad isikud ja instantsid endale aru andma, kui ohtlik on samas vaimus jätkamine. Milline on meie riik paarikümne aasta pärast? Minu tagasihoidlik arvamus on, et võideldes tagajärgedega, me ei oska, ei taha uurida ja muuta põhjuseid. Üheks muudatuseks võiks olla loobumine ainult teadmiste kogumisele pühendatud koolitüübist ja tulla tagasi psühholoogiliselt põhjendatud isiksuse igakülgsele arengule keskendunud kooli juurde.

Niisiis: lühike sissejuhatus aktiivõppe juurte juurde:

RERORMPEDAGOOGIKA

Sajand tagasi esitas Šveitsi kooliuuendaja Adolphe Ferriere haridusametnikele kirgliku pöördumise: “Lapsed armastavad loodust, aga nad suletakse klassituppa. Lastele meeldib mängida, aga nad pannakse tööd tegema. Lapsed tahavad liikuda, aga nad sunnitakse vaikselt istuma. Nad tahavad kasutada oma käsi, aga neil lastakse töötada ainult ajuga. Nad soovivad ise otsida teadmisi, neile pakutakse teadmisi valmis mälutuna. Nad soovivad järgida oma kujutlusvõime lendu, aga pannakse täiskasvanu ikke alla. – Ja saatan naerab habemesse!“

Toodud lõik on raamatukesest „Aktiivõpe“ , mille me koos kasvatusteadlase Tiiu Kuurmega 1991.a välja andsime ja edaspidigi refereerin sealt oluliselt lühendatuna mõningate kooliuuendajate mõtteid ja ideid, et asjast huvitatutel oleks lihtsam leida teed huvitava ja köitva õppimise juurde. Abiks olen võtnud ka oma 1999. aastal kaitstud magistritöös „Isiksuse arengu põhimõtted aktiivõppes“ (põhikooli algastmes) esitatud arengupsühholoogilisi seisukohti.

Vajaduse kooli uuendamise järele tingisid eelmisel sajandivahetusel toimunud suured muudatused mitmetes eluvaldkondades. See sundis uut moodi nägema ja arvestama inimest, ka last ja kooli. Ferriere pöördumine oli suunda näitavaks uuele koolile, kus rakendati uusi arengut soodustavaid metoodikaid, millest kasvas välja REFORMPEDAGOOGIKA. Tuntuimaks said Steineri ja Montessori poolt välja mõeldud ja kasutusele võetud uudsed lahendused pedagoogikas. Uued ideed rakendusid paljudes maades ja arenedes erinevates suundades.

Esimeseks otseseks aktiivsuspedagoogika ideede väljendajaks peetakse pedagoogi ja teadlast Francis Pakerit (1837-1902), kes rõhutas, et kasvatus peab toetama lapse füüsilist, vaimset ja ka moraalset arengut, et temast kasvaks sotsiaalne olend, rahvuse vaimu kandja, kes suudab elada täisväärtuslikku elu.

Märkimisväärse panuse aktiivsuskooli rajamisse andis William James (1849-1919). Tema oli veendunud, et inimene areneb läbi tegevuse, see kasvatab lapse iseloomu ja nii saavutatakse uusi intellektuaalseid tunnetustasemeid. Pedagoogika eesmärgiks on kasvatada inimene, kes on iseenda peremees ja suudab igas olukorras õigesti toimida.

Tõeliselt suur nimi aktiivsuspedagoogikas on John Dewey, ameeriklane, praktilisusele ja aktiivsusele orienteeritud maailmavaate esindaja. Kogu elu on areng ja kasv ning igasugune inimlik elu on loomult sotsiaalne. Kasvav sotsiaalne indiviid – laps, vajab sotsiaalseid suhteid, vajab võimalust uurida, tegutseda, luua, ehitada, leiutada. Vajab ka kunstilisi, loomingulisi tegevusi. Dewey näitas ka teed, kuidas luua keskkond, mis võimaldab avalduda õpilase loomulikul aktiivsusvajadusel. Need põhimõtted, mis on saanud aktiivsuskooli teoreetilisteks alusteks, leidsid laia heakskiidu ka Euroopas.

Aktiivõppe seisukohalt on oluline teada Saksamaalt pärit ameerika psühhoanalüütiku Erik Eriksoni pikaajalise praktika ja vaatlustulemuste põhjal järeldatud arengu etappe. Need etapid tuginevad inimelu teatud sarnastel tunnustel. Igas etapis, s.o eluperioodil - neid on Eriksonil kaheksa, küpseb lapses mingi isiksuslik omadus. Selles etapis on lapse kui isiksuse teatud osafunktsioonid nagu ooterežiimil, kriisi perioodis ja ootavad avaldumiseks võimalusi. Kui keskkond – kool, kodu, ühiskond soodustab mingi funktsiooni väljakujunemist, muutub see selle lapsele iseloomulikuks avaldusvormiks. Kui aga lastakse see kriitiline aeg mööda, ei looda võimalusi või tingimusi kinnistumiseks, on kasutamata jäänud arenguvõimalus edasise jaoks minetatud. Näiteks algatusvõime – sõltuvuse (3.-6.a) etapp. Laps kujutab ennast täiskasvanu rollis, püüab olla algataja, planeerib oma tegevusi ja seab eesmärke, soovib neid teostada. Kui aga tabavad ebaõnn, keelud, raskused ja takistused, tekib ebakindlus, kartus. Ta surub maha oma initsiatiivi, kaob avatus, aktiivsus, tahe ja initsiatiiv. Selline hoiak jääb inimest saatma kogu eluks. Kui aga vanemad lasevad lastel osaleda kõiges kui võrdsetel, arvestavad laste soovidega, loovad tingimused valikuteks, otsustusteks ja vastutuseks, abistavad ja innustavad, kujuneb temast nn „inimene, kes passib ellu“. Või teine näide järgmisest perioodist: kindlustunde-alaväärsuskompleksi kujunemine (6-11.a). Laps pürib tunnustusele, on uudishimulik ja õpihimuline. Omandab kergelt tähtsaid kognitiivseid ja sotsiaalseid vilumusi. Tulevane identiteet saab siit kaasa võime samastuda talle antud ülesannetega. Selle astme ohuks on , et lapsel ei lasta teha: sa ei oska, jälle rikkusid kõik ära, ma teen ise, küll sa oled käpard… Lapses tekib suutmatuse ja alaväärsuse tunne kogu eluks. „Mis nüüd mina!“ Nii on Erikson selgitanud veel ka puberteedi, väga olulise ja raske etapi seaduspärasusi ning ka noore täiskasvanu arengu olulisemaid arenguaspekte kuni küpse eani välja. Meid huvitavad aga kooliea probleemid ja need ongi lahendatud Ameerika ja Kanada kasvatusteadlaste poolt aktiivõppe olulises valdkonnas – sotsiaalses arengus - alates alusharidusest kuni õpetaja rollini välja.

Lapse kognitiivset, s.o intellektuaalset arengut on põhjalikult uurinud Jean Piaget. Tema loodud lapse intellektuaalse arengu teooria on püsinud muutmatuna kaugelt üle saja aasta ja seepärast nimetati Piaget millenniumi kõige „vastikumaks“ teadlaseks – pole leitud ühtegi aspekti, mida muuta, täiendada, parandada või siis valeks tunnistada. Ka tema töötas välja periodiseeringu, mille aluseks on lapse mõtlemise muutumine. Ta uuris eelmise sajandi 20. aastail laste intelligentsust ning jõudis järeldusele, et lapsed mõtlevad täiskasvanutest täiesti erineval moel ja mõtlemine muutub, areneb ajas kindlate etappidena, kusjuures lapsed läbivad need etapid erineva tempoga, kuid muutumatus järgnevuses. Oluline on ka teada, et need etapid ei ole determineeritud geneetiliselt, vaid tegutsedes, mängides, uurides maailma enda ümber, suheldes vanematega ja lähedastega konstrueerib laps ise uusi ja keerulisemaid mõtte-struktuure. Muide, Piaget arvas, et laste ette õpetamisest on vähe tulu. Laps omandab küll uusi sõnu, mõisteid, fakte, kuid väline õpetus ei ole selliseks arengu teguriks, kui on aktiivne loomeprotsess, milles laps ise läbi omaenese tegevuse loob järjest ulatuslikemaid tunnetuslikke struktuure.

Piaget väidab, et 2.-7.aastane laps õpib tundma ümbritsevaid esemeid, olukordi, sümboleid ja sisemisi võrdluspilte, kuid mõtlemine on süsteemitu ja ebaloogiline, arenedes loogiliseks kusagil seitsmendaks eluaastaks, kooliajaks. Piaget’il on palju teravmeelseid ja huvitavaid katseid, mille ta viis läbi väga paljude lastega, enne kui oma tähelepanekud teooriana sõnastas. Katsetega määratles ta ka etapid, millal kujuneb välja teaduslik mõtlemine, sotsiaalne ja moraalne mõtlemine jne. Ja nagu öeldud eelnevalt, neid etappe ei saa vahele jätta ega muuta nende järjekorda, ka eriti tulus ei ole püüe kiirendada nende läbimist. See viimane oleneb palju keskkonnast, kus laps areneb. Kesisemates tingimustes areneb laps aeglasemalt intellektuaalsete stiimulite puudumise tõttu. Keskkonna tundmaõppimisel satub laps olukordadesse, mis äratavad tema huvi, soovi proovida ja katsetada, kuidas sündmusi mõjutada, kuidas maailmaga suhelda. Eelkõige paelub kõik, mis on uudne. Laps kohandab oma käitumist vastavalt olukorrale, sellest õppides. See areng on spontaanne ja mõtlemise struktuuri kujundajaks pole mitte keskkond, vaid laps ise.

Kokkuvõttena J. Piaget teooriast on järeldused:

- teadmised sünnivad lapses eneses, õpetaja ei saa teadmisi üle anda;

- õppimine on aktiivne avastamise tee. Õpetaja peab leidma materjali, mis huvitab ja innustab last, ning laskma tal endal lahendada kerkivad probleemid;

- lapsed on sõltuvalt keskkonnast ja eeldustelt erineval tasemel ja seepärast peab õppematerjal pakkuma võimalusi uurida ja avastada teadmisi erinevas tempos ja ka mahus;

- laps hakkab nähtusi loogiliselt seostama ka läbi sotsiaalse suhtlemise teiste inimestega, õppides arvestama erinevate seisukohtadega. Kõige enam toovad kasu suhted, kus laps tunneb end võrdväärse partnerina;

- autoritaarne õpetamine toob sageli endaga kaasa uudishimu mahasurumise. Laps muutub hoolimatuks ja tunneb hirmu ebaõnnestumiste ees;

- igal lapsel on oma optimaalne arengutempo.

Piaget’ele heidetakse ette, et spontaanne areng on aeglane, otsene õpetus aga kiirendab arengut. Piaget’ järgi jõutakse aeglaselt ja omas rütmis viljakamate tulemusteni. Lapsel ei kao usaldus oma mõtlemisvõime suhtes.

Kolmanda aspektina tuleks siia lisada veel L. Kohlbergi uuringute tulemused lapse moraalsete otsustuste arengu etappidest, s.o millal laps hakkab aru saama, mida võib ja mida ei tohi, mis on hea ja mis on halb, mis on õige ja mis on vale ning kuidas ühel või teisel juhul käituda. Tuntud on tema eksperimendid erinevas vanuses noortega, kellele jutustati sama lugu, mis lühidalt ümber räägituna kõlas nii: üks pere oli väga suurtes majanduslikes raskustes ja selle pere liige oli raskesti haige, suremas. Apteegis oli teda päästev rohi olemas, aga perel puudus raha selle ostmiseks. Pere hea sõber läks öösel apteeki ja varastas sõpra päästva rohu. Küsimus eksperimendis osalejatele: kuidas oleksite käitunud teie? Koolieelikud mõistsid varguse kategooriliselt hukka – varastada ei tohi! Tuleb teatada politseile. Nooremad kooliõpilased nii resoluutsed hukkamõistmisega ei olnud. Veidi vanemad – kui sõbra päästmiseks, siis ehk ikkagi võib. Hilisteismelised olid aga kindlad, et kui sõbral on elu päästmiseks rohtu vaja, läheks ise ka seda tooma, varastama. Mis on aga õige käitumine? Ka see tuleb koolis selgeks mõelda. Kohlberg väidab, et esimestel kooliaastatel on lapsed head, käituvad nii, nagu neid on kasvatatud vastavalt kehtestatud normidele ja reeglitele, ootavad kiitust nii õpetajalt kui ka kodustelt. Nad kardavad karistust ja väldivad konflikte. 9. eluaasta kriisi paiku hakkab laps mõistma, et reeglid on kokkuleppelised ja neid saab muuta, kuid reeglid määravad inimese käitumise. Tekib ka enese maksmapanemise, kehtestamise vajadus. Vajalik on konkreetne kiituste ja karistuste süsteem.

Neljandana tooks välja ühe psühholoogias enim uuritud valdkonna – emotsionaalse arengu. Emotsioonides väljendub inimese rahulolu või rahulolematus oma käitumise, tegevuse, saavutuste, teiste inimeste ja maailmaasjade suhtles. Emotsioon on mingi tundmuse läbielamine, mis võib olla meeldiv või vähem meeldiv, vahel lausa vastik ja see väljendub meeleolus, tujus, käitumises ja tegevuses. Emotsioonid on olude ja tingimuste muutudes samuti muutuvad, nad on polaarsed, võivad muutuda ühest äärmusest teiseks sõltuvalt iga isiksuse omapärast. Näiteks: viha – armastus, ükskõiksus – ülim huvi, rõõm – kurbus, hirm – enesekindlus, veetlus - vastumeelsus jne. Poola pedagoogikateadlane E. Skiera toob esile seitse üldinimlikku vajadust, mille rahuldamine loob õpilastes positiivseid emotsioone: ma oskan, ma suudan, ma võin, ma saan, ma rääkisin õpetajaga, õpetaja peab minust lugu. Iga laps vajab tunnustust, tänu ja kiitust ning mina- identiteedi arendamiseks vajab ta veel vabadust ja loovat tegevust, valikuvõimalusi ja vastutust. Väga oluliseks peab Skiera lapse spontaanse eneseväljendamise vajaduse rahuldamist: liikumine, jooksmine, tantsimine, laulmine, aga ka kisamine ja vilistamine. Kõike seda on võimalik rakendada õppeprotsessi orgaanilise osana.

Oluline on arvestada, et lapse soovid lähtuvad emotsioonidest, tunnetest ja vajadustest. Lapsed ei õpi, kui nad ei näe õppimise mõtet või kui nad on hõivatud teiste tegevustega. Iga laps vajab turvatunnet nii kodus kui koolis ning kindlasti ka kooliteel ja õues mängides. Esimestel kooliaastatel on väga oluline isik õpilase jaoks õpetaja, tema tähelepanu, kiitus ja sõbralikkus.

SUVI 1990

Veel enne õppeaasta lõppu valmis Kolgas uus elamu ja kolhoosi juhatus eraldas sinna korterid Ants Vestile, perekond Laanperele ja Varendile. Mulle ka. Korterist rõõmu tundmiseks ja sisustamiseks ei jäänud aga aega, sest teoks oli saamas Esimesed Ülemaailmsed Õpetajate Päevad. Olin otsinud tuge ja toetust mitmelt poolt, kuid tõsiselt haakus selle mõttega ministeeriumist endine ülikoolikaaslane Ants Eglon. Avamisele tuli ka minister Rein Loik, kes tervitas enam kui kolmekümmet õpetajat Ameerikast ja Austraaliast. Oli põnevaid ettekandeid, näiteks koduõppest, mis tekitas suurt huvi, ja Kaliforniast tulnud Aino Tamme sõnavõttu lindistati ning Eesti raadio kasutas seda linti aastaid. Põnev oli ka Austraalia koolikorraldus, kus lapsed pandi ühte rühma õppima mitte vanuse, vaid arengutaseme järgi. Nii võisid koos ühes rühmas õppida kuue- ja kümneaastased, kui arengu vahe oli nii suur. Tavaliselt kõikus see paari aasta võrra. Psühholoogiaprofessor pr Tulvig rääkis väga köitvalt laste arengupsühholoogiast. ETV pidas vajalikuks teha sellest saate ja juttu tuli ka aktiivõppest ja selle kogemustest Kolga koolis. Kogu sellest ettevõtmisest sai alguse hilisem inglise keele õpetajate täiendkoolitus Kanadast pärit õpetajate käe all ja minu teine sõit ametliku delegatsiooniga Kanadasse. Aga see on hoopis teine lugu. Meie lugu, Esimesed Ülemaailmsed Õpetajate Päevad lõppesid Otepääl lõkketule ääres ja ainsateks jäidki, sest maailm avanes, õpetajad said ise liikuma hakata ja väite „oma silm on kuningas“ üle kontrollida. Muide – ühe sellise kontrollkäigu ajal Taanis külastasin erivajadustega laste, et mitte öelda raskesti kasvatatavate rüblikute kooli, mis asus linnast pea kümne kilomeetri kaugusel ja hommikuti tulid õpilased kooli taksodega, et mitte ohustada teisi õpilasi ja inimesi. Sõidu maksis kinni riik. Üks klass oli tühi, ei ühtegi õpilast, kuigi neid pidi seal olema neli või viis. Meil õnnestus neist näha ainult kahte, kes olid peitnud end kappi. Üks oli läinud hoovil asuvasse akendeta puukuuritaolisse hoonesse närve rahustama. Selles hoones oli kaks eraldi ruumi, kus olid muusikaseadmed ja trummikomplekt. Noormees istus trummide taga, kõrvaklapid peas, ja tagus muusika rütmis trumme ja rahustas närve suure andumusega.

Ühel teisel sõidul Saksamaale näidati põhjalikumalt Waldorf-kooli elu-olu. Keskkooli lõpetamiseks pidi iga õpilane valmistama mingi suurema eseme, millel on näha nende ilumeel ja käsitööoskus. Meelde jäi rohkelt nikerdatud tõld, imelised rahvarõivad ja ka metallist ehted. Eriliseks tegi aga selle maja hoone arhitektuur – majal ei olnud ühtegi nurka ja sirget seina. Kõik olid kumerad, lainelised või ümarad vormid.

1990/1991 ÕPPEAASTA

Eelmisel õppeaastal alustatu ootas järge. Õpetajad olid tahtmist täis, õpilased ooteärevuses – mida huvitavat toob uus aasta. See esimene aasta aktiivõpet oli nagu põllumehe esimene vagu, mis määrab künni sügavuse ja vagude sirguse. Nüüd tuleb hoida ohjad pingul ja adrakured tugevasti peos, et külv annaks head saaki. Head saaki ootas ka kogu meie riik, sest enam polnud kahtlust, et kogu elu võtab sinimustvalge suuna. Kroonikaraamatust leiame selle kohta seekord Virve Taltsi käekirjaga read: „Eesti poliitiline elu oli 1990.a sügiseks jõudnud sinnamaani, kus oli välja kuulutatud ülemineku periood koosseisust iseseisvaks riigiks. Üle paljude aastakümnete enam-vähem demokraatlikult valitud ülemnõukogu suutis vastu võtta olulisi seadusi, hoolimata muukeelsete saadikute vastuseisust. Valitsus eesotsas E. Savisaarega püüdis majandust välja tuua üha süvenevast madalseisust. Majandust iseloomustab suur hindade tõus ja kaupade kadumine müügilt. Valitseb talongisüsteem. Õpetajate palgale lisatud 30 rubla ei ole piisav inflatsiooni katmiseks. Suurema teenistuse nimel asuvad õpetajad, eriti võõrkeelte õpetajad tööle kooperatiividesse, kus tunnitasu on 4-5 korda kõrgem kui koolis. Ka meie koolist lahkus T. Märtens ja inglise keele õpetaja koht jäi sügisel komplekteerimata“.

Uue õpetajana asus tööle Signe Saal, kes lõpetas TPedI. Tema hoole alla jäi V klassi juhatamine ja tüdrukute kehaline kasvatus.

Koolielu korraldus on endine, toimuvad lõbusad ettevõtmised, mitmesugused üritused ja suhtumine õppetöösse ei ole halvenenud. Algklassid jätkavad aktiivõppega, mõnevõrra vaeslapse ossa sattus V klass, kuid raamatukogutunnid ja seal toimuvad vestlused ja lavastused mõnevõrra kompenseerisid seda, et V klass läks üle ainesüsteemile.

Novembris läksid lapseootepuhkusele K. Viiul ja T. Varul. Eesti keele õpetajana asus tööle Kädi Hilep, viienda klassiga Kristi Kindel. Uuest aastast asus tööle inglise keele õpetaja Tiia Vaht, kellele kolhoos andis korteri.

Esimesest jaanuarist 1991.a. hakkas kehtima õpetajatele uus palgasüsteem.

Nii meeleolukalt juhatab kroonika sisse uue õppeaasta. Edasi läheb rõõmsamates toonides, sest avaaktus oli sel aastal eriline, kuna igaüks sai sellest osa. Nimelt lauldi ühislaule ja kuulati toredaid mälestusi Jane Raimlalt ja Marek Viidelt.

Laulu oli sel õppeaastal tõesti palju. Mäletate, kirjutasin eelpool, et Kanada koolis laulsid õpilased igal hommikul hümni tänutäheks valitsusele. Meie päris seda teed ei läinud. Leidsime, et meil on mitu isamaalist laulu, mida esitavad Ivo Linna ja Tõnis Mägi ja mida teab iga eestlane. Raadioringi poisid panid nende plaadid raadiosõlmes hommikuti keerlema ja kogu maja täitus muusikaga. Õpilased laulsid neid kaasa, esialgu igal hommikul, hiljem aga igal esmaspäeval, millele järgnes direktori lühike ülevaade eelolevast nädalast ja head soovid igaks päevaks eraldi.

Aga paraku käivad tihti koos nii rõõm kui kurvastus. 30. septembril hukkus avariis meie majandusmees Raivo Riismaa, keda lapsed kutsusid onu Raivoks, Maie Abergi abikaasa ja Riivo Riismaa isa. Kogu koolipere jagas nende leina.

Täpselt kuu aega pärast seda kurba sündmust pidasime kooli 126. sünnipäeva. Kroonika kirjutab: „Ja jälle on käes kooli sünnipäev! Seekord tähistame kooli aastapäeva lihtsalt ja pidulikult. Meie muusikakooli lapsed andsid kauni kontserdi. Peale selle esines ka meie kooli ansambel – Jane Raimla, Erkki Sillaots, Janika Kaljurand, Indrek Saar, Jaen Uussalu, Urmas Paomees. Igal juhul aplaus oli tormiline. Ja loomulikult ei puudunud ka sõnavõtud – esines direktor. Sellest aastast alates valitakse kooli kõige tublim õpilane. Arvesse läheb kõik – õppimine, sport, isetegevus. Sel õppeaastal oli õpetajate ja õpilaste arvamus üks – Jane Raimla!“

31. oktoobri kroonikaraamatu lehelt loeme: „Hip-hop, elagu juubilar!“ ja edasi: „Bukett lilli Sinule, lilli valgeid ja punaseid, lilli kollaseid, siniseid. Lilli Sinu päevaks!“ 1. novembril sai 55. aastaseks meie õpetaja Maie Aberg.

„Minu mõtted“. Sellise pealkirja all toimus Eesti Raadios lastesaade, kus esinesid meie kooli „sulesepad“. Lapsed lugesid katkendeid oma raamatutest, mis olid valminud eelmisel õppeaastal ja ka sel õppeaastal. Meie sulesepad olid Kärt Reemann, Marju Jaanimäe, Timmo Saarestik, Risto Juvanen, Jane Paadimeister, Rait Lillemäe, Viivika Lõhelaid, Melika Kindel, Svetlana Konovalova, Karmo Talts, Kullar Veersalu, Rasmus Blum, Kalle Gebruk, Maris Kreem, Maarja ja Kadri Jaanits ning Kristi Sarapuu. Vaat sellise pika rea „kirjanikke“ loeb kroonikakirjutaja üles saatest, kuhu teiste koolide kirjutajaid ei mahtunudki. Millest see räägib? Vastus on teada – õpetajate heast tööst ja õpilaste tublidusest.

Ega raadio üksi ei huvitunud meie koolist, Eesti Televisioon ka. Koolisaadete juht Helgi Saar käis vaikselt maad kuulamas, kaemas ja tegi siis pooletunnise saate „Õpime mängides“. Ekraanilt võis näha läbilõiget tervest koolipäevast, tegevustest ja õpilastöödest. Pedagoogide seltskondades tekitas see väikest arutelu, sest üldiselt arvati, et õppimine on tõsine ja raske töö, kus mängimisel ei ole kohta. Ega meil endilgi see küsimus päris selge ei olnud ja seepärast kutsusime lapsevanematele ja õpetajatele rääkima pedagoogikateadlasi. Otsa tegi lahti Tiiu Kuurme, kellega olime mõttekaaslased juba pikemat aega ja kelle eestvedamisel käisime koos õp Lee Laurimäega Soomes, Oulu ülikoolis professor Lauriala tööga tutvumas. Tema juhendatav harjutuskool oli võrreldes meie tavakoolidega nagu ulme maailmast, aga meid siiski väga ei üllatanud, sest eesmärk oli sama, mis meil – igakülgselt arenenud isiksuse arenguks vajaliku keskkonna loomine.

Kasvatusteadlane Ulve Kala pühendas oma etteaste õpilaste ja õpetajate suhetele. Saime kinnitust, et oleme õigel teel, sest meie koolipere suhetes ei mäleta konflikte, küll aga väga üksteist toetavat ja austavat suhtumist.

Et aktiivõpe ei ole ainuke reformpedagoogika haru, palusime Steiner-pedagoogika spetsialisti Külli Lukki tõmmata võrdlusjooni nende vahel ja tutvustada veel ka teisi võimalusi ja põhimõtteid avatud õpetamiseks, kus ikka on esirinnas igast lapsest aktiivse ja igas olukorras toime tuleva, oma võimeid ja andeid tundva inimese kujundamine.

Loomulikult toimusid nende tõsisemate toimetamiste ja arupidamisete vahel ettevõtmised nagu igal aastal – spordivõistlused, ka õpetajate ja õpilaste vahel, teiste koolidega ja klasside vahel, diskod, mälumängud, etendused – sel aastal „Väike nõid“ õpetaja Virve Taltsi lavastusena, tüdrukute nädal, koolipiiga valimine, kelleks osutus Janika Kaljurand. Esile kerkisid uued talendid, kuid kroonikaraamatus algavad puhtad lehed, kroonikud on vist väsinud ja edasi peavad tolleaegsed õpilased ise meenutama, kes milles silma paistis ja kes ise millega tegeles.

Järgmisest õppeaastast, 1991.a. sügisest algas uus etapp Kolga kooli ajaloos – kool sai keskkooliks. Meie taotlus leidis toetust nii Harju Rajooni Haridusosakonna juhataja Enn Kasemaa kui ka haridusministri Rein Loigu poolt ja nende heade edusoovidega paigutasime kooli seinale sildi: Kolga Keskkool.

Tööd alustas 10. klass, esimene keskkooliklass, jätkates varasemat praktikat paaris ainetundidega ja uudse reedese praktikapäevaga. Kuna riigis oli antud roheline tuli ettevõtlusele, oli vaja vaja noori tutvustada majandamise, talupidamise, finantsküsimustega, tehnikaga jne, unustusse jätmata ka informaatikat ja kõike sellega seostuvat, mida Mart Laanpere äsja sisustatud uues arvutiklassis õpetas.

Õpilaste arv lähenes juba kahesaja viiekümnele ja loomulikult pigistas ruumipuudus igast kandist. Olime juba haaranud kõik ruumid, mis olid algselt ette nähtud rahvamaja inimestele harjutamise, pillide hoidmise ja ka kantselei ruumideks, kuid ilma lasteaia ruumideta algklasside jaoks poleks kuidagi ühte vahetusse ära mahtunud. Kõne all olnud juurdeehitusest polnud enam mõtet rääkida, sest kolhoosid ja sovhoosid elasid üle langust ja likvideerimist.

Kõigile vaatamata olen arvamusel, et meie tookordne otsus kasvada keskkooliks oli õige.

Lavastus "Väike nõid".

Koolibänd esinemas.

Akrobaatikanumbrid jõulupeol.

KUIDAS HINNATA ARENGUT?

Olen eelnevalt pidevalt toonitanud, et meie, s.o õpetajate eesmärk oli õpilastest igakülgselt arenenud isiksuse arenguks vajaliku keskkonna loomine. Kes ja missugune on see „igakülgselt“ arenenud isiksus. Keda võime lugeda isiksuseks? Mille poolest ta erineb isikust? Olen nendele probleemidele pühendanud üsna palju tähelepanu ja oma magistritööd kokku pannes kogunes sel teemal terve väikese käsiraamatu jagu materjali. Sellest ülevaatlikuma pildi saamiseks koostasin ka mõned tabelid, millest paar tükki lisaksin ka selle kirjatüki lisasse lootuses, ehk need pakuvad huvi noortele lapsevanematele. Siinjuures pean vajalikuks hoiatada, et õpetajad, kes selle osa sisu kohta praktilist huvi tunnevad, võivad sattuda vastuollu riigi andmekaitse seadusega, kuna enamik andmeid lapse arengu kohta on salastatud, konfidentsiaalsed, aga on pedagoogi töös hädavajalikud. Kuidas saab lapsele anda ülesandeid, mis nõuavad vaimset, aga ka füüsilist pingutust, teadmata tema tervislikku olukorda ja seisundit, põetud haigusi, soodumusi, aga ka pingetaluvust, närvisüsteemi tugevust jne. Oluline on teada kodust olukorda - vanemate töökoormust, sotsiaal-majanduslikku olukorda ja materiaalseid võimalusi, ka ruumi- ja õppimisvõimalusi, õdede-vendade arvu ja vanust ning antud õpilase rolli nende eest hoolitsemisel jne. Ja muidugi vanemate suhtumist kooli ja haridusse üldse, et kujunes ühine „meeskond“ lapse arengu suunamiseks. Kokkuvõtvalt: õpetaja peab teadma iga üksiku õpilase psüühiliste protsesside (mälu, mõtlemine, taju, intellekt, tahe jne) omadusi, temperamendi tüüpi, füsioloogilisi ja ealisi iseärasusi, võimeid, huvisid, veendumusi, väärtushinnanguid, sotsiaalmajanduslikke tingimusi, sõpruskonda jne. Tasub teada ka, et peaaju kummalgi poolkeral on kõrgemate psüühiliste protsesside juhtimisel erinevad ülesanded. Lühidalt öeldes – parema poolkera tegevus seostub mitteverbaalsete ülesannetega, nad hangivad infot kõigi meeleorganitega, mõtlemine on kujundlik, nad on n.ö kunstniku hingelaadiga. Vasak poolkera hangib infot verbaalselt, mõttetegevus on abstraktne nagu teadlastel, kellel on tugev loogiline analüüs ja mehaaniline mälu. Väidetakse, et rohkem on klassis neid esimesi, loomingulisi õpilasi. Teades õpilaste eripära, võimeid ja andeid, saab õpetaja kohandada oma tööstiili selliseks, et igas tunnis kogeks iga õpilane jõukohasust, meeldivust, huvitatust, edu ja õnnestumist, mis motiveeriks õppima, tegutsema, huvituma ja katsetama. Lühidalt – õppimine peab olema huvitav ja köitev protsess, mille kestel arenevad välja isiksust iseloomustavad omadused: eneseteadvus, stabiilne käitumine, eneseregulatsiooni oskus, aktiivsus ning oskus suhelda teiste inimestega ja kohaneda erinevate situatsioonidega. Loomulikult on sel juhul esimeseks eelduseks klassis keskkonna loomine selliselt, et tekiks võimalus koostööks, suhtlemiseks, üksinda töötamiseks ja ka liikumiseks.

Loomulikult ei ole õige mõelda, et kodu ja kool on ainukesed, kes ja mis mõjutavad noore arengut. Kui kodu on kindlalt esimesel kohal, siis kooli osa on mitmete uuringute põhjal alles neljas-viies. Eespool võivad olla sõbrad, meedia ja „nutindus“, sotsiaalmajanduslikud tingimused, huvid ja väärtused.

Selleks, et mitte kasvatada lastes kadedust, „ärategemist“, rivaalitsemist, vihkamist ja teisi omadusi, mis ilmnevad tihti meie igapäevaelus, isegi perekondades ja naabrite vahel, rääkimata erakondadest ja kahjuks ka kogu ühiskonnast, tuleks vältida numbrilist hindamist, mis võib mõõta küll teadmiste taset või mälu mahtu, kuid mitte õpilase arengut. Ei tohiks olla ka kellegi erilist esiletõstmist või hukkamõistu klassi ees, mis aga ei tähenda, et jätame ka väiksemagi edusammu või õnnestumise puhul tunnustust ja kiitust avaldamata. Igaüks on andekas mingil alal ja seda tuleb samuti tunnustada nagu õppetöö tulemuste eest seda tehakse. Seepärast ongi aktiivõppes loobutud numbrilistest hinnetest ja tunnistustest, kus ei ole antud hinnanguid ühe või teise arenguvaldkonna ja selle üksikute lõikude kohta. Hinnangute andmine eeldab analüüsi, võrdlust eelneva perioodiga. See on õpetajale väga aeganõudev, aga pedagoogilisest seisukohast väga tänuväärne töö. Selline hinnangute leht on veel väärtuslikum, kui sellel on märkused lapsevanematele, mida nemad saaksid kodus veel täiendavalt teha ning kui seda saaks veel lapsevanemaga koos mõtestada, oleks ideaalne.

MIS VEEL MEELDE TULEB?

Kommuun. Kui Milvi Korela õpetajaameti maha pani, jäid tüdrukute käsitöö- ja kunstitunnid ripakile. Aga mitte kauaks. Tuli pakkumine Piret Selbergilt, juba tuntud kunstnik-illustraatorilt. „Kui elamispinna annate, tulen. Muide, mul on perekonnas ka kaks last“. Osakonnal ei ole ühtegi vaba pinda, kas või ajutist. Aeg läheb, tunnid vaja ära anda. Mis teha? Olin ju ise saanud hiljuti kolhoosilt korteri, see veel sisustamata ja minu poolt vähe kasutusel. „Kui sobib, kolige sinna. Üks tuba mulle, teine teile. Köök ühine. Võti on siin.“ Paari päeva pärast oli koolis tegemist hilise õhtuni ja ei jõudnud enam koju Tallinna sõita. Läksin siis oma teise kodusse, uude korterisse, kus mul oli ainult diivanvoodi magamiseks. Aga „kodus“ käis juba tore elu. Esikus, kastide ja kompsude otsas turnisid kaks kena poissi. Pereema Piret tuulas kastide sisus ja pereisa Jüri, Jüri Mildenberg, samuti tuntud kunstnik, käis esikus ringi ja joonistas varest. Niisugust natuke naljakat varest nagu enamik tema joonistatud loomakesed. Oli tore ja meeldejääv tutvumine.

Abergi pronksist büst. Leitud Harju Rajooni Spordikomitee hoovist suure kevadise koristuse käigus lauahunniku alt. Komitee esimees, ammune sõber Kalju Tiik helistab: „Sa nüüd Kolgas. Aberg on seal sündinud. Kas sa sinna Abergi büsti ei taha?“ Muidugi tahtsin. Kolhoosi auto ja spordiinstruktori ning paljude tugevate poiste abil sai see raske raskekaallase kuju akna kaudu koolimaja koridori veetud. Aga kuhu saaks talle alalise koha. Kas kooli juurde? Aga ta ju meie koolis ei õppinud. Sünnimaja juurde, mõisa sissesõidu värava kõrvale? See väravamajake ju räämas. Sinna ei sobi. Parki? Ühed soovitasid üht, teised teist kohta, aga eestlastele kohaselt – ühist seisukohta ei leitud ja nii jäigi võitmatu maadleja, maailmameister mitmeks aastaks kooli varjule, kuni leiti talle koht keset Kolgat. Aga jälle – liiga bussipeatuse ligidal! Kas see on nüüd Aleksander Abergi nimeline bussipeatus?

Vorstibuss. Kirovi nimeline näidiskalurikolhoos kui Eesti üks rikkamaid majandeid võis endale lubada mõndagi niisugust, mis teiste jaoks oli ainult unistus. Kui paljude teiste inimeste naudingute ekvivalentsiks olid viinerid ja suitsuvorst, siis „kirovi omadele“ toodi need lausa koju kätte. Kindla graafiku järgi tuli suur buss, mitte mingi tavaline autolahvka, kontori juurde ja kolhoosi liikmed said sealt valida head ja paremat. Aga õpetaja ei ole kolhoosnik, kuigi õpetab nende lapsi. Pika kauplemise peale tõsteti ka õpetajad kolhoosnike tasemele ja kõik see, mis oli järele jäänud, sõidutati koolimaja juurde. Liha ja vorsti maitse oli mitmeks ajaks suus.

Klaver. Kooli avamise eel arutasime Maie Abergiga üksipulgi, mis on õppetööks vaja. Aga üks asi jäi ikka kahe silma vahele. Ja enne ei tulnud meelde, kui muusikaõpetaja tuli küsima, et kus ruumis klaver on. Ei üheski ruumis, terves majaski mitte. Mis nüüd saab muusikast ja muusika tundidest? Keegi teadis, et helilooja Peeter Vähi vahetab oma klaveri välja ja vana on müügis. Jutt jumala õige, ütles helilooja ja nimetas summa, millega tasub tema jutule minna. Kolhoosil oligi vajalik summa olemas. Taskud rahapakke täis ja veoauto istumise all, sõitsime Nõmmele. Raha kauba vastu vahetatud, kaup autole venitatud, jõudsime koolimajja. Aga kuidas klaver teisele korrusele saada? Trepp on kitsas, klaver lai ja raske ning kohti, kust kinni haarata vähe. Aga üles ta sai ühe praeguseni veidi katkise trepiplaadi hinnaga ning püsib paigal seniajani ning selle meeldiva kõla saatel on laulnud või mänginud peaaegu kõik tolleaegse eesti tuntumad artistid: Helgi Sallo, Heli Lääts, Voldemar Kuslap, Väino ja Sirje Puura, Anu Kaal jt, keda Helgi Ridamäe pidas vajalikuks meie koolipere muusikaliseks harimiseks kohale kutsuda.

„Õpside mansa“. See, et meie nooruslik õpetajate koosseis pidas õpilastega pallilahinguid nii korv- kui ka võrkpallis, on juba korduvalt jutuks olnud. Aga pidasime ka „rahvusvahelise“ kohtumise – Oru kooli õpetajatega korvpallis. Oli näha, et ega nemadki esimest korda palliplatsil kokku ei saa ja üks kena noormees oli palliga täitsa sina peal. Viigiseisul, mõned sekundid enne lõppu, oli pall meie käes. Aile, kes valdas palli, ei osanud vist enam oodata brutaalset kallaletungi, aga see kena noormees rabas palli täiesti ebadžentelmenlikult Aile käest ja sokutas selle korvi. Oru õpetajad võitsid, kuid hinge jäi nukker tunne – võidu nimel pedagoogist meesterahvas kaotab oma meheliku väärikuse. Kas see oli esmane sooneutraalsuse ilming?

Dilemma. Eesti kuulutas välja iseseisvuse! Hurraa! Aga rõõmul on alati ka kaksikvend. Kurbus. Nii ka nüüd. Iseseisvumine tõi kaasa palju muutusi sotsiaalses elus, aga veel rohkem majanduslikus olukorras. Vähemalt esialgu. Kadusid kolhoosid, ka Kirovi- nimeline, meie tugev abiline. Kadus ka lootus, et abikaasa saaks töökoha kolhoosi poolt plaanitavas arstipunktis. Kadus müügilt bensiin, et sõita iga päev Tallinna ja Kolga vahet, ja kahte korterit ei olnud enam võimalik pidada. Pojad olid oma keskkooliga klassi võrra meie kümnendast klassist ees ja nende Kolgasse kolimine langes seega ära. Teiselt poolt aga meeldiv töö ja meeldiv keskkond, paljud algatused alles pooleli ja mitmed ootavad veel alustamist. Siit dilemma nagu Hamletil: olla või mitte olla? Peale jäi viimane, aga mitte lõplikult. Pensionipõlves tekkis võimalus veel kord olla samal direktoritoolil, tõsi, kohusetäitjana. Kuid see ei olnud see kool, kus varem alustatu oleks edasi kasvanud ja lõpuni jõudnud. Olid aga uued ideed ja projektid, mis toitsid õpilaste aktiivsust klassivälistes ettevõtmistes ja õpetajate head tahet olla initsiaatoriteks kooli hea vaimu hoidmisel ja arendamisel.

KIIKUMISE JÄTKAMISEKS

Kui kiitool oleks osanud lugeda mõtteid, mis on temal istudes erinevatest peadest läbi käinud ja meelde jätnud kõik kuuldu, saaks seegi lugu pikem ja põhjalikum. Aga kui palju teisi lugusid? On ta ju pakkunud õdusaid olemisi meie peres kogu minu teadliku elu. Oleks vaid olnud kirjutajaid, saaks teada ühe pere elust-olust eelmise sajandi alguses alatest. Aga nüüd piirdub kirjapandu ainult kuue aastaga, kuid see-eest ilusa ja huvitava lõiguga, mille pikenduseks on jäänud püsiv side nüüd juba endiste kolleegidega. Isegi Kuusalu vald tuletas neid aastaid meelde meie riigi suure juubeli pidustuste raames.

Siit võiks aga edasi mõelda, mis ootab ees. On ju jällegi riikide ja seega ka hariduse korralduse keerulised ajad. Digitehnika kiire areng on tunginud koolidesse, tehisintellekt ootab juba ukse taga, ametid, milleks noori ette valmistatakse – kaovad. Mida peaks õppima, et tulevikus arengule jalgu ei jääks? USA riikliku haridus- ja majanduskeskuse juht Anthoni Mackay, kes pidas hiljuti Tallinnas pika ettekande, ütles: „Hoiakud, väärtused, suhtumised, teadmised ja oskused – nendest tuleb mõelda üheskoos, koondada need eri kompetentside või võimete alla: tarvis on terveid, ümmargusi inimesi, mitte programmeerijaid, keda üheksast viieni arvuti taha istutada. On vaja inimesi, kelle vaimsed võimed, emotsionaalsed ja sotsiaalsed oskused aitavad lahendada neid mitmetahulisi probleeme, millel puudub selge lahendus. Suurt osa ametitest, milles tänased keskkooli õpilased töötama hakkavad, pole praegu olemas. Peame õpetama elamist.“

Mõningaid uuringuid jälgides on rõõmustav kogeda, et meie poolt kogetu leiab järjest rohkem kinnitust, et olime õigel teel. Leitakse, et lõpptulemus – hoiakud, motiivid, rahuloluhinnangud jt subjektiivsed näitajad sõltuvad suuresti õpilase individuaalsest omapärast ja suhetest ümbritseva keskkonnaga. Seda pole võimalik saavutada, õpetades kõiki ühesuguses mahus, tempos, ühesuguste meetoditega.

Üks uuring, hiljutine Centari uuring tõi välja: paremad tulemused olid koolides, kus oli rohkem klassiväliseid üritusi (!!!); erineva tausta ja eeldustega õpilaste koos õpetamine on tulemuslikum (muutuva koosseisuga rühmatöö – võimekamate õpilastega koos õppides omandavad nõrgemad positiivsemaid õpihoiakuid!); enamasti on võimekamad õpilased pärit sotsiaalmajanduslikult jõukamatest peredest; jne.

Üks uuring, täpsemalt rahvusvaheline projekt, mis sisaldab üha rohkem tehisintellekti, robootikat, digitaliseerimist ja globaliseerimist, saab just-just alguse ja millest on koos Soome, Briti Columbia, Jaapani, Lõuna-Korea, Singapuri ja Hongkongiga kutsutud osalema ka Eesti. Loodetakse jõuda selleni, et erinevad haridussüsteemid oleksid edukad ka tulevikus. Põnevad väljakutsed ootavad ees!

Lükkame kiiktooli kiikuma ja maname silme ette kooli, milles hakkavad õppima need lapsed, keda täna veel ei ole, aga seni lähtume sellest, et õppimine peab olema huvitav, arendav ja köitev protsess. Sobitame uued elemendid ja meetodid sellesse, mis on juba olemas ning teeme kõik endast oleneva, et järgmistel põlvkondadel oleks üksteist toetav, arendav ja kokkuhoidev keskkond, kus valitseks eesti meel ja eesti keel.

P S

Muretsege endale kiiktool! Kiikuda ja meenutada on mõnus!

Page updated

Report abuse