Tööl teletupsumaal
Tööl Teletupsumaal
Maalehes märts- juuli 2005 ilmunud joonealune järjejutt
Pühapäev, 28. november, kohalejõudmine
Mitut rauda tules hoides õnnestubki hea tuttava Andresega jõuda Tartust otse Tallinna
lennujaama. Terminaali ette jõuame täpselt 21.07, kuigi juhtnööride järgi pidin hiljemalt
täistunnil kell 21 saama kätte oma lennupiletid.
Aga õnneks kestab veel kogunemine, pagasite kaalumine, reisijate registreerimine ja üleüldselennuk,
mis pidi väljuma 21.50, kuulutatakse hilinenuks. Uus väljumise aeg antakse 22.45-ks.
Pabistan pagasi pärast- kodus sai oma eluks tarvisminevat trääni, põhiliselt riideid, vähemalt
seitse korda üle kaalutud ja ikka kippus number jääma lubatud 20 kilo piirimaile. Mine tea,
äkki see kaal veel valetas ka…Kuid digitaalne number näitab kergendusttekitavat 19 komaga
ja käsipagasi olemusse ei süvene eriti ükski ametnik.
Tasapisi hakkab hiljaksjäämise ärevus taanduma. Istume, tutvume tulevaste toanaabrite ja
tehase manageri Kate’ iga, valvame kordamööda oma käsipagasi kuhja, külastame aja
sisustamiseks lennujaama tax free kauplust. Kasutame harukordset võimalust kõige kallimaid
parfüüme testida.
Ja siis kõlab valjuhäälditest meie lend! Passid-piletid, koha otsimine, pagasi toppimine,
rihmade kinnitamine. Hüvasti maa, eriti Eestimaa!
Lennuk tõmbab tohutu energiaga paigast, liibun kogu kehast vastu seljatuge. Tundub, et iga
luu, mis kuhugi omapead liperdama jääb, murtakse selle kiirendusjõuga pooleks. Nätsu tuleb
närida, et kõrvad lukku ei läheks. Küll mul vedas, et suvel käisin Ridali lennuväljal esimest
korda elus moosiriiuliga sõitmas, sain natuke aimu õhkutõusmisest…
Avastan peagi, et ka sellel lennukil on illuminaatorid täiesti olemas. Kuigi ma ei istu reas, mis
on kohe vaateakna all, vaid vahekäigu esimeses reas, saan siiski aeg-ajalt välja kiigata.
Fantastiline vaatepilt- pimedus; ja sellesse pimedusse, otsekui musta sametisse tikitud
pärlitena maa pealt paistvad linnade-teede tuled…ja pilved- nagu unenäos!…me lendame
pealpool pilvi, 11 km kõrgusel, 770 km/h
Pakutakse natuke süüa (päevase lennu ajal pidi rohkem pakutama, aga praegu on öö) ja
selgub, et ka tualetis saab käia. Eks ma tagasilennul külasta seda, praegu tundub ukse taga
pidevalt järjekord olevat. Ja äkki pakutakse äraoleku hetkel siin vahepeal veel midagi
huvitavat…
Iiri aeg on -2 tundi.
Umbes kolme tunni pärast jõuame Dublini lennujaama, ootame ära oma pagasi ja siis
eraldatakse meid nagu lambad sikkudest- osad suunatakse Limericki ning teised Monaghani
mineva bussi peale. Teada saime oma vääramatu jõuga paikapandud marsruudi juba
lennupiletit kätte saades, see oli plastümbriku serva peal kirjas. Minu töökoht hakkab olema
näiteks Monaghanis. Kahjuks liigutatakse Viva las Vegase telesaatest tuttav Aivar Püss just
sinna teise gruppi. Oleks tahtnud kuulda, kas ta ka reaalselt ikka on selline naljamees…Aga
mis seal’ s ikka, tuleb jätkuvalt ise näha igas hullus olukorras koomilist momenti…
Üks meie kandi grupile vastutulnud tehase veovahenditest- helesinine bussike näeb välja nagu
mingi nõukogudeaegne koolibuss. Sõidame sõna otseses mõttes kohvrite vahele kiilutult veel
150 km ehk paar tundi magamiskohtadesse laiali. Aknast pimedusse piiludes paistab vaid tihe
võsa. Kuu on pea kohal seniidis. Tukastan viimaks. Meid, „eleven girls“, pannakse lõpuks
maha kõige kaugemasse nurka, Hillview House’i.
Majutajaks vanapaar, mehikese nimeks Michael ja naisel Eileen või midagi sarnast ja nad
ootavad kenasti, kuni me bussist oma kompsudega maha hargneme ning püüavad siis kõigiti
abiks olla.
Marsin bravuurikalt uksest sisse ja küsin kohe päikesepoolset tuba.
Ja uskumatu! Mind juhatataksegi teisele korrusele ääretult hubasesse, mõnusasse, sooja,
eraldi duši ja WC-ga kolme-inimese- tuppa! Meil on ka kolm akent. Okupeerin kohe
aknaaluse, radiaatori ääres oleva voodi. Ülejäänud kaks voodikohta leiavad samuti kähku
omaniku. Me ei hooma veel tegelikult üldse oma õnne olemust, variseme lihtsalt magama.
Dušši pidi saama niikuinii kasutada hommikuti. Ega ei teagi, mis see õige aeg nüüd täpsemalt
olema peaks, kas hommik või õhtu ja ega see oluline ka pole. Mobiili järgi näitaks nagu viis
öösel, aga see on eesti aja järgi (E.A.J)
Seda, et meil on maja ainuke soe tuba, saame alles järgnevatel päevadel teistelt teada.
Esmaspäev, 29.november, esimene päev
Hommikul ärgates ja kardinaid eest lükates avaneb hunnitu vaade: rohelised künkad,
lambakari nendel küngastel sedasama rohelist rohtu näksimas, teistmoodi pilvetriibud,
teistmoodi puud…ääretult kaunis. Ehtne Teletupsumaa!
Kokkulepitult peame olema all valmis bussi astuma kell 9.45 I.A.J. (Iirimaa aja järgi). Selleks,
et lasta viia endid tehasesse sööma, saama 100 € avanssi, vormistama kohalikus maksuametis
oma PPS (Personal Publik Service) numbrit kahe isikut tõendava dokumendi alusel ja uuesti
tehasesse, kuulama orienteeruvalt õhtul kella seitsmeni loenguid kõigest tööga seonduvast :
tööhügieenist, töövahenditest, tööohutusest, maksudest ja üleüldisest elust-olust.
Pärast pikki vintsutusi eelkõige just kõrvadele ja tähelepanuvõimele nendel instrueerivatel
loengutel kujuneb tõeliselt ekstreemseks esimese päeva kojusõit. Paistab, et meil on lisaks
eilsele üsna elatanud iirlasest bussijuhile( kes küll ääretult osavalt mööda kitsaid käänulisi teid
mägedest üles-alla kimab) veel vanem, võib-olla saja-aastane hallipäine kelti vanamees
varusohvriks. Käitumise järgi üldse ei imesta, kui nad mõlemad ka napsused on. Tagavaraõli
istub rooli taha ja teine jääb ukse ette kõõluma, püksid poolenisti rebadel.
Bussi uksed käivad kinni-lahti just nii nagu ise tahavad ja mitu korda tundub, et ukse ees
kõlkuv ja roolitagust mehikest juhendav põhibussijuht lendab lihtsalt selg ees uksest välja.
Stažöör ei paista eriti teed tundvat, bussi juhtimisest rääkimata. Buss teeb paigalt võttes nõkanõka
ja mäest alla areneb hirmus hoog sisse.
Kui juba kuidagi nagu asi hakkab laabuma, teatab põhibussijuht John meile, et läheb koju ja
astub siis ühes teelejäänud väikelinnas pubi ees bussist välja. Kui lõpuks ikka saab välja. Sest
bussi uksed, mis ennist käisid iga kurvi peal ise lahti, nüüd nupuvajutusega ei avane. John
murrab nad lihtsalt jõuga lahti.
Jube. Liiklus on ka veel vasakpoolne. Päevasel ajal, kui roolis see tunduvalt kindlama käega
John, tekkis mitu korda tunne, et vastutulev auto on sattunud vastassuunavööndisse ja kohe
tekib meie bussiga laupkokkupõrge. Nüüd pole küll enam nii palju liiklejaid, kuid vanataat
tegeleb kõige muu kui tee jälgimisega: vaatab pika pilguga, kui uksed jälle ise avanevad, otsib
taskus helisevat mobiili ja vastab sellele. Vahepeal vajub tal pea küljele, justkui magaks.
Pikapeale ütlevad minu karastunud närvid üles, tekib hirm sellist juhtimisstiili harrastava
sohvriga sõites. Kui olen end teiste naiste naljadest oimetuks naernud, kolin igaks juhuks
esiistmelt tahapoole istuma. Mine tea neid iseavanevaid bussiuksi. Kokkupõrke hetkel olen
äkki veel mina esimene, kes lahtise ukse vahelt välja lendab…
Koju jõudes näksime natuke all söögitoas. Siin on meie jaoks mikroahi, külmkapp ja röster.
Samuti lubati võimaldada poepeatusi teel töölt koju- buss pidi peatuma meie soovi peale. Me
oleks täna soovinud küll peatust supermarketi ees, aga neid siin väiksemates linnades eriti
pole. On ainult SPAR ja seegi pidi bussijuhtide sõnul olema kallim, kui tankla. Ostan siis
tanklast 1 € eest suure saia ja mingi euroraha eest tomatimahla.
Päeval Monaghanis maksuametis käies lubasin endale januga suure coca. Ja sööklas
(kantiinis) teen pisut nalja selle ümbrikuga, millega me saime oma esimese avansi, 100 € :
võtan raha välja ja asemele panen kaks viilu sepikut, mida toidu kõrvale ära ei jaksa süüa.
Algselt plaanin neid viilakaid pakkuda majutuskoha lähedases tallis olevale kolmele hobusele.
Teised muidugi ei osanud tähele panna, kes on meie naabrid. Arvavad, et soetan mustadeks
päevadeks tagavara. Naeran koos nendega oma nalja, aga kuni ootame, millal keegi
bussijuhtidest tuleb ja lõpuks rooli istub, läheb kõht iseendal lõpuks tühjaks. Lootuses, et
rahatähed pole ümbrikut seestpoolt pisikutega saastanud, hakkan ettevaatlikult kõheldes
näksima. Maitseb üllatavalt nämm!
Ega meile peale hommikusöögi ju rohkem tasuta süüa antud. Anti raha, kuid keegi eriti ei
riski kallivõitu menüüst midagi ostma hakata. See tasuta saadud toit tundus üsna maitsetu.
Eluga koju jõudes külastame veel üksteise tubasid. Majas on tõesti kõik muud eluruumid
külmad, kaasa arvatud all olev suur elu- ja söögituba. Tutvume ka minu mahuka kohvri
sisuga. Lõkerdame veel tükk aega. Avastan oma pahameeleks, et nii vajalikud vahendid nagu
hügieenisidemed on koju jäänud. Teistel naistel nalja nabani. Lubavad hädaajal aidata…
Rõõmu tõesti ka muudes eluvaldkondades jätkub, sest isegi vahetusega veab- meie maja
kümme naist hakkab tööle öises kalkunite pakkimise vahetuses- packing night! Seega- tööle
homme õhtuks ehk homne päev jääb vabaks. Tuleb linnas käia. Õieti küll ei teagi, kus ja kui
kaugel see asub, aga eks näe. Peab majaperemeest pinnima. Praeguseks on juba kell 2 öösel.
Tänane päev on üles tähendatud ja õige aeg magama minna.
Teisipäev, 30.november, teine päev
Hommikul laskun alla esimesele korrusele ja näitan Michaelile oma perealbumit. Tallinna
lennujaamast kaasavõetud tasuta inglisekeelse brošüüri kinkisin talle juba eile õhtul päriseks
ja nüüd on iirlasel eesti elu kohta nii palju küsimusi. Paistab ,et uuris trükise hoolikalt läbi.
Vist. Vastan küsimustele nii nagu oskan. Üks on küll kindel- saan praktiseerida oma inglise
keele oskust. Ühtlasi toon sujuvamaks vestluseks kohvrist lagedale oma eesti-inglise
sõnaraamatu.
Vestluse käigus õnnestub välja peilida, et Michael läheb varsti linna. Meile lähim linn on
umbes 6-7 km kaugusel asuv Cootehilli väikelinn. Teavitan teisi huvilisi ja nii saame
neljakesi kenasti kohale. Hõivan sõiduautos selle koha, kus eestimaa autodel on rool. Väga
huvitav kogemus.
Teeme endile selgeks kohaliku AIPi ajad, linna skeemi, poed, hinnad, lühima kodutee.
Sukeldume šoppama. Ikkagi 100 € taskus!
Ostan endale algavaks töönädalaks süüa- nii tööle kaasavõtmiseks kui vahetuse algul/lõpul
„kodus“ söömiseks, postkaarte mälestuseks, värvilise hobuseajakirja. Lastele ninni- nänni .
Ühe postkaardi saadan kodustele.
Seejärel paneme homseks kinni netiajad, jalutame mööda linna, teeme pilte.
Jala koju tulles ei võta meid ükski auto peale, kuigi proovime igatpidi hääletada. Lastakse
hoopis signaali. Arvates, et liigume valel pool teed, muudame paindlikult ning vastutulelikult
oma taktikat, kuid asjata. Ka paremal pool teed koperdades ei pälvi me juhtide heakskiitu.
Üleüldse oleme miskipärast ainsad jalakäijad. Isegi jalgrattureid ei liigu neil kitsavõitu teedel.
Kõigil iirlastel paistab olevat liikumiseks auto või isegi mitu tükki peres. Ja kõik puha uued
autod! No on ikka rikkurid!
Alles mitu päeva hiljem õnnestub paari ratturit ning jalgsi kõndijat näha. Neil kõigil on seljas
helkurvestid. See seletab ilmselt selle mõistmatu ja vaenuliku suhtumise, mis meile osaks sai.
Aga nüüd me lihtsalt jalutame ja naudime imelisi vaateid küngastele. Iirlased ise nimetavad
turismivihiku andmetel neid jääaja poolt kujundatud künkaid „drumlins“. Metsa on iirimaal
vaid 2 % ja seetõttu paistab kõik kaunis varjamatult välja.
Tunni-pooleteise pärast koju jõudes pargime kõhud täis ja kobime magama, et öövahetuseks
välja puhata.
Tuleb hakata mobiile laadima. Tele2 klientidel pole siin üldse levi, see tühjendab akut.
EMT - l on/ei ole, Radiolinja õnneks ei jukerda. Sõnumikast on täis teenusepakkujate
tervitusinformatsiooni. Mind tervitavad ja soovivad mõnusat siiajäämist iiri o2, Vodafone
ning UK wsms. Me uurisime linnas müüdavaid mobiile ka, kuid selle juures on ainult üks
aga- kõik elektrilised aparaadid, kaasa arvatud mobiili laadijad, on kolme, mitte kahe haruga.
Õnneks saab laadimise ajaks laenutada pererahvalt sellise „adapteri“ : ühel pool on tal kaks
auku(sinna sisse käib meie eestimaise mobiili laadija) ja teisel pool kolm haru, mida pista
kolme auguga seinastepslisse.
Üks kummaline asi on veel siin riigis: valamu külge on monteeritud kaks kraani- ühest tuleb
ainult külm, teisest ainult kuum vesi. Pese käsi-nägu nii nagu oskad leiutada. Kuid ainuke
võimalus jääb vist ikka kasta vaheldumisi külma ja siis jälle kuuma kraani alla.
Nii. Mobiile ei hakanud ostma, lõhnu küll testisime. Leidsime ka midagi supermarketi
laadset- supervalu. Meie rõõmuks kehtivad juba jõulusoodustused. Mina kulutasin täna umbes
17 € ( ˇ266 EEK)
Mõned hetkehinnad eurodes:
Puuviljad on kallid ja neid müüakse tüki-, mitte kilokaupa. Odavam on osta 300-500
grammine valmispakendatud kotike. Lootsin kohata odavat, rikkalikku kalavalikut (ikkagi
mereriik) kuid ka kala on suhteliselt kallis. Proovisin ära vaakumisse pakitud makrelli.
Ainult Monaghani Tescost (umbes nagu meie Maksimarket) võib saada laias valikus ja
odavamalt kõikmõeldavat kaupa, sh. suures 500grammises pakis jogurtit. Väikestes poodides
puudub kauba juures info nii hinna kui koguse kohta. See peen nüanss osutab kallimale
hinnale.
Tesco on iirimaa suurim kaubanduskett. Nemad annavad isegi ostutšeki, millelt küll puudub
kauba koguseline number ning mille trükikvaliteet sarnaneb meie odavate maatriksprinditud
tšekkidega- paari kuu jooksul haihtub seegi info, mis kirjas.
Kui suveniirid välja arvata, ei pööranud ma tööstuskaubale mingit erilist tähelepanu. Jõudsin
märgata, et Fructise šampoon maksab 3.39 €, päikesekreem (PKF ei mäleta!) 7.99 €, suvaline
allahinnatud huulepulk 6.95 € 3.49 €.
Hästi otsides leiab kindlasti midagi soodsamalt ka. Aga mina pole sellele kunagi viitsinud
aega raisata. Siis peab omama vettpidavat infot allahindamise kampaania asukoha jm detailide
kohta.
_-_-_-_-_-_-_-_-_-_-_-_-_-_-_-_-_-_-_-_-_-_-_-_-_-_-_-
Aaaaaarrgghhh!
See karjatus tähendab seda, et vahepeal on saabunud uue päeva hommik, mil ma jälle
memuaare kirjutan. Möödunud on esimene töö-öö…Kirja saab ehe emotsioon…
Süda läigib, kõhus keerab, mõistus on minetanud mõtlemis- ja analüüsivõime. Kuuma duši all
käik ja hammaste harjamine tegi enesetunde tsipakene paremaks.
Enamus rahvast liinil läks poole öö ajal näost kahvatuhalliks.
Esimesena andsid tunda hommikupoolikul linnast jalgsitulnud jalad. Mida me, arutud olendid,
sinna linna küll ära kaotasime, et pidime seal ringi tuiama? Hea küll, pärast esimest pausi
leevendus see valu, sest siis koondus tähelepanu parema käe randmele. Selle abil sai eile
rasket poekotti kantud, mida pole ammu käe otsas ja pikka maad tehtud! Ranne muutus nüüd
ühetaolisest liigutusest tuimaks ja valulikuks. See valu taandus mõningal määral peale teist
pausi. Tuntavamaks muutus seljavalu, just neerude kohalt.
Oleme liini ääres kaheksakesi, mina asun umbes liini keskel. Piki linti jõuab koos kilekotiga
meie ette kalkunirümp kaaluga 3-20 kg. Tõmbame talle kilekoti pähe (tegelikult pead küll
enam otsas ei ole; ka mitte sulgi)ning libistame seejärel uuesti liinile, kus ta liigub edasi
klammerdajateni.
Hommikuks tekkis selline tunne, et tõmban nüüd igale vasakult lähenevale asjale kilekoti
pähe. Teised eesti naised itsitasid, et kondoomi pealetõmbamine käib küll edaspidi une pealt;
ja üleüldse- nemad enam ilma ei teegi…
Lisaks meie maja kahele nooremat sorti naisterahvale on liinil veel üks, Newblissi majutatud
noorik. Viies eestlanna on pisut vanem naine, tema astub bussi Cootehillis. Tekibki peagi see
probleem, et ta üritab hakata üsna nahaalselt viilima. Raske on ju tegelikult kõigil. Ja kõik on
siia tulnud teadmisega, et kerge ei saa olema. Meil ei lasta teiste arvel endale raha teenida.
Liinitöö on liinitöö.
Newblissi tüdruk olevat olnud siin tööl juba eelmisel aastal. Ta räägib oma mälestusi meie
maja naistele: tööst, töökaaslastest. Eriti leedu naistest, kes töötavad pika lepinguga.
Needsamad on ju ka meil siin täiesti olemas! Paratamatult hakkan jälgima liini alguses
sehkendavat leedulannade kolmikut…Jube kole ja kilav on nende hääl ning keel ja mitte
mingit ilu nende näos ei hakka silma. Muu esialgu ei häiri… Just oma koleda keelega pidid
nad eestlasi taga klatšima ja irvitama…Džunglistaarid?
Meie eesti memm viilib vahepeal järjest usinamalt. Ja kuigi see mind otseselt ei morjenda
(asun liinil enne teda), kortsutan kulmu ning viskan talle lihtsalt paaril korral mõned kalkunid
pakendamiseks ette…Edasi kuni hommikuni sujub töö ühtlaselt; ta vihub sama tempoga nagu
meiegi.
Esialgne mulje selles tööst: nüüd ma ilmselt kujutan ette, mis võis toimuda
koonduslaagris…umbkaudu…. On jahe, nina kipub tilkuma, jalad ja selg väsima, käed
valutama.
Voodisse vajun 9.30 I.A.J.
Buss tuleb meile järele juba 18.20
Mis see hakkabki nii olema või? 10.30magama
17.30 uuesti valmistuma
---------------------------------
7 tundi und?
Kell 13 ärkan, liigun mööda tuba nagu robot. Tänaseks oskasime nutikalt ju endale interneti
aja kinni panna! Aknast välja vaadates ei paista maja ees ei Michaeli ega Eileeni autosid.
Laskun alla, et asja uurida. Nad on tõesti kuhugi läinud, meili pilust on värske post sisse
visatud ja vedeleb sealsamas maas.
Küll on hea elada- postkasti pole, garaaži pole (lund sajab iirimaal harva ja kui maa kattubki
kerge lumevaibaga, tähendab see iirlaste ettevõtmistele totaalset halvatust kuni lume
sulamiseni), lauta-küüni pole. Michael ütles, et enne majutuskoha pidamist oli ta eluaeg
farmer ning pidas lambaid. Ainult poegimise ajaks aeti lambad sara alla kokku, muidu võis
rebane talled hambus minema tassida…
Liipan tagasi üles oma tuppa. Peaksime hakkama üksteise õlgu-selgi masseerima, et vastu
pidada. Hetkel valutab mul vasaku jala suur varvas ja pisut põlved. Näpud-õlad on kanged. Ei
tea, kas teistel on needsamad kohad sama valusad? Oeh- ja mehed ju pidid lausa tõstma üle
rinna konksu otsa või sealt maha neid igas kaalus kalkuneid…
Joon oma tomatimahla ja juurdlen. Ees peaks veel olema nagu 21 täistööpäeva? Lahkuma
pidime 22. detsembri õhtul ja jõudma 23. hommikul kella 6 paiku Tallinna lennujaama…
Mida me siis tänase ööga teenisime? Erandkorras algas esimene vahetus mitte kell 20, vaid 22
Seega: 9h X 8.16 € =73,44 € bruto? Eesti rahasse ei viitsi ega oska seda küll kuidagi
arvestada…Me oleme ikka täiesti soodad peast! Meie toa Irina Sillamäelt norskas, endal
tropid kõrvas; meie toa Katrin Saaremaalt seletas enne bussi pealt mahatulekut veerand tundi
koos Lainega Tartust Johnile, meie bussijuhile, et mina ja Katrin tuleme õhtul Cootehillist
nurga pealt enne tööd bussi peale. Pooleldi eesti, pooleldi inglise keeles…
Kolmapäev, 1.detsember, kolmas päev
Jalad löövad tuld, eriti varbad. Eile saabus ju majaperemees ühtäkki koju, kauplesin kohe viia
meie toa kolm hüperaktiivset kella kolmeks linna. Michael vaatas meid nagu elektrijäneseid,
kuid allus vastuvaidlematult enamuse tahtele; surfasimegi internetis, ostsime suveniire,
astusime sisse mitmesse peatänava äärsesse pubisse. Lõpuks kohtusime tänavanurgal
õnnelikult oma helesinise tehase bussikesega. Ühesõnaga- saime olla vaba tahtega inimesed ja
viia läbi tegevusi ning seda sellisel ajal ja viisil nagu ise olime planeerinud…
Võtmata endale kohustust midagi tellida või osta külastasime mitut Cootehilli pubi. Aega ju
jäi meil tüdimuseni üle. Raamatukogu internetipunktist visati mind üllatavalt kiiresti välja.
Katrin vaatas oma asjad ruttu ära ja kalpsas poodi. Sain olla ehk ainult pool tundi veel.
Vahepeal tuli leti taha tööle uus tädike ja tema ei uskunud teps mitte, et peale minu on veel
keegi eestlane arvutit kinni hoidnud Ei aidanud mingi selgitustöö; viipas vaid järjekorras
ootavatele iirlastele. Ette olevat nähtud half an hour per face ja punkt. Iirimaa ei ole paraku
niisugune e- riik, nagu Eestimaa. Globaalses võrgus surfajad külastavad kasvõi iga päev pool
tundi sedasama mitte just väga kiire ühendusega avalikku internetituba. Kuuldavasti pidi
mõnedes majutuskohtades siiski netiühendus olema, ka meie majaperemehel seisis arvuti
nurgas. Ju siis käib selle kasutamine vaid pidulikul puhul, hästi ettevaatlikult ning aeglase
dial- up ühendusega. No mõni mõis, ega ma olegi mingi nohik, et ekraani pean jõllitama.
Mina lähen otsin jalamaid teised eesti naised linna pealt üles ja võtame ette palju sportlikuma
tegevuse.
Esimeses pubis, kuhu sisse vajusime, tervitas meid saba liputamisega suur must koer. Ta lesis
ukse lähedal sohval. Nojaa…siiani olen selliseid asju ainult usu- või-ära-usu-tüüpi saadetest
sattunud nägema. See pubi tundus avar; tagapool saalis mängisid teismelised snookeri- laadset
mängu.
Järgmine pubi oli pühendatud neile, kel huvi hobuvõiduajamiste vastu. Kaks televiisorit
suurte ekraanidega otse-eetris kihutavate kaarikutega, jee…nõõ! Loomulikult üleval ka
totalisaator …Küsisin endale ühe laual vedeleva ajalehe ennustusvõistluse tulemustega. Terve
leht ju täis igasuguseid huvitavaid nimesid; teinekord vaja oma või tutvusringkonna
varssadele nimi nuputada.
Kolmandas jõi kamp lõbusaid iiri vanamehi õlut;
Neljanda pubi olemusest ei saanudki täpselt aru- millisele sihtgrupile see oli pühendatud?
Kurjad keeled räägivad, et sellesse pubisse pole eestlased enam oodatud. Ilmselt põhjuseks
garjaatšie estonskie paarni, mis muu. Kuuldavasti olevat varemsaabunud kalkunipakkijad
ajaviiteks korraldanud verise pubikakluse. See võib olla seesama pubi ja samas võib ka mitte
olla. Õnneks pole täna ruumis hingelistki. Isegi mitte ühtki klienditeenindajat, ainult elutud
kujud igal pool: vaateakendel, riiulitel.
Istume, puhkame jalga, ootame bussi.
Nüüdseks on vahetus selja taga, kell 9.45 ja leban voodis, tekk üle pea.
Jube öö oli. Enesekehtestamise öö. Sai ehk liig äkilinegi oldud…väsimus…tüdimus.
Mingi respekt leedukatel kindlasti tekkis, võib-olla ei pea edaspidi enam nii terav olema.
Eilne on tänasega võrreldes köki- möki. Täna alles näitasid liini algusesse platseerunud leedu
naised oma tõeliselt inetut olemust.. Ja enam polnud neid kolm, nagu eile, vaid juba viis.
Arvukus seletab ka nende jultumust. Nokitsesid rahulikult oma ühe kalkuni kallal, pööramata
tähelepanu üha kiiremas tempos liikuvale liinile. Eesti tüdrukud liini lõpus haarasid kalkuneid
liinilt enda kõrvale, püüdes neid kõiki järjest kottidesse toppida. Üritasime kiiremaid liigutusi
teha, hoolimata valust sõrmedes-randmetes. Leedulannad vaid irvitasid…seletasid miskit oma
koledas keeles ja vahtisid meie poole. Newblissi tüdruk teadis rääkida, et eelmisel aastal oli
olnud sama olukord. Eesti tüdrukutele liini lõppu saadeti kõik need kalkunikuhjad. Pakkimata
kalkuneid sai lõpuks nii palju, et libisesid ja kukkusid põrandale. Ja kui hooaja lepinguga
eestlased kutsuti ülemuste juurde vaibale aru andma, ei uskunud keegi nende juttu, vaid ikka
mitmekuulise lepinguga leedukaid…
„Ära löö…LEEDUlast…“
No näis. Eilne vene päritolu eestlanna hakkas küll tööle, ehk saab ka leedulastest tööinimesi
kujundada. Täna seda siidikäppa enam meie liinil pole. Juhtusin vahetuse algul nägema,
kuidas näitas supervisorile(ülevaatajale) oma paistes käsi. Kuulu järgi on haigeksjäämine siin
päris kallis lõbu- palk jääb haiguspäevade eest saamata ja korrektseks haiguse tõestamiseks
tuleb pöörduda arsti poole, osta ravimeid jne. Pidi kuluma umbes 200 €
Midagi tuleb ette võtta. Lõppude lõpuks ei jõua meie oma vigaste kätega leedukatele eurosid
teenida…Pöördun mitmel viisil ja lõpuks üsna karmilt vene keeles tädikeste poole ja teen
selgeks, et naada rabootat. Kindluse mõttes viskan neile mõne kalkuni ka pakkida. Kuigi
alguses saan vastuseks koledat leedu-vene keelset sõimu, äratab rüselus ja kisa siiski
supervisori tähelepanu. Ta jääb igaks juhuks meie liini lähedusse tiirutama, et asjast paremini
sotti saada. Mina topin kalkuneid kotti justkui elektrijänes. Sedasama tempot on paraku
sunnitud järgima ka leedukad, sest supervisorile püütakse ennast parimast tööinimese küljest
näidata.
Lõpuks jõuab see ralli hommikusse, kell saab kaheksa.
Selg valutab lausa pööraselt.
Kodunt on sõnum saadetud , telefonis mitu vastamata kõnet…telefon jääb mul tööle minnes
voodi peale; me ei tohi tehasesse kaasa võtta ei telefone ega mitte mingisuguseid
salvestusseadmeid. Mõned siiski ei hooli keelust. Tehakse salaja ka pilte. Neid peaks juba
saama näha saidil pilt.ee/ezzz
Nüüd uni. Kui suudan uinuda. Kõhulihased on naerust valusad. Me oleme siin kõik varsti
peast täitsa segased selle 12-tunnise öötööga. Juba väiksemgi nüanss teeb nalja. Ei mõju mulle
hästi see leedukate ümberkasvatamine.
Irina (või Riina…või vahet pole…ühesõnaga see Sillamäe venelanna, kes oskab üllatavalt
hästi eesti keelt) puhub praegu mingisugust poest lastele ostetud õhupalli täis. Pakendil on kiri
„Moonpall“. Ma soovitan tal need kõik täis puhuda ning siduda õhtul Johni helesinise bussi
peegli külge. Siis buss vurab lõbusalt mäest üles-alla, õhupallid küljes lehvimas nagu
naksitrallide bussike. Tehase juurde jõudes võtaks need pallid oma kaalumise liini juurde
kaasa ja hakkaks salaja häälekalt tühjaks laskma. Kõik kolleegid arvaks, et ta peeretab…
Neil pidi naaberlinnas Narvas sõitma ringi dziip, mille külje peale on kirjutatud „Pudel
pidali“.
Külli, Eela, Laine ja Aule tulid eile samamoodi jala koju. Ka neid ei võetud peale, kuigi Külli
ja Eela tõstsid intensiivselt kätt. Laine muudkui närvitses, et kas te siis aru ei saa, iirimaal pole
kombeks tee ääres hääletada, lõpetage ära, te jätate endast mulje nagu maanteelibudest…
Siis nad kõndisid mööda teeäärsest ehitusjärgus hotellist, mille ümber askeldasid iirlastest
töömehed. Kuna parklas seisis ka autosid, nähtavasti nendesamade tööliste omi, tahtis vähese
inglise keele oskusega Eela hüüda neile, et nad viiks neid koju. Kuid tõlkis oma lause ähmiga
valesti, hüüdes hoopis: „Go away!“
Magan. Unenägudeta.
Järgmine emotsioon kella 13 paiku. Ärkan oma telefoni helina peale. Kodunt helistatakse.
Asjad on seal halvasti. Ma olen eemal ega saa midagi muuta või seletada. Ainuke mõte on
peas: olen nii vähe saanud magada, kuidas ma nüüd tööl vastu pean?
Šokk. Ärevus. Saan vaid kõrgemalt poolt paluda tuge. Et ma ei murduks. Mu süda taob nii
kõvasti…Ei oskagi seda tunnet kirjeldada. Või polegi tunnet, on tundetus?
Palun ainult väsinule und! Et vastu peaks!
Neljapäev, 2. detsember, neljas päev
Kell on 10.30 I.A.J. Ei teagi, mitu ööpäeva/ tundi on ärkvelolekut/und. Vist 2,5/5,5…
Jalad värisevad. Pea käib ringi. Ihu tudiseb.
Eile õhtul läksin tööle nagu zombi.
Hull öö, hea et kalkunid pisut enne kella kaheksat otsa lõppesid.
Olgu. Ükskord puhkan ikka välja.
Aga randmed ja sõrmed on jäädavalt tuksis. Mis õhtul saab?
Ainuke lootus on kaubelda ennast teist laadi liigutusi nõudvale liinile. Nagu oleks veel
leedukate taltsutamisest ja kodu peale mõtlemisest vähe- täna astus Newblissi tüdruk ühtäkki
liini äärest minema ega tulnudki tagasi. Vehkisin kahe eest. Pidin peaaegu palavusest
minestama, kuid enne sain kitli alt paar kampsunit ära võtta ning koridori riputada. Lippasin
muudkui liini äärde tagasi ja aina malkisin kalkuneid kottidesse. Mul polnud enam aega isegi
leedulaste tegemistesse süveneda. Kui kiireks läks, viskasin taas neile paar kalkunit pakkida.
Kui nad need pakkimata liinile tagasi poetasid, virutasin järjekindlalt sama kalkuni uuesti nina
alla. Viilija peletasime ise minema ja see tüdruk loobus. Nüüd olen mina liini lõpus, n.ö.
„ankrunaine“
…….päev, 4. detsember,…………
Mobiili järgi tean, et on 4. detsember. Mitmes nädala- või tööpäev- ……..? Totaalne auk. Ei
ole viitsimist seda väljagi uurida.
Kell saab 10. Täna olin vapper. Toppisin kraanikausi põhjale punni ette ja pesin riideid. Pärast
jätkus energiat ka kuuma duši võtmiseks. Veelgi parema enesetunde saavutamiseks tuleb
nüüd hambad ära pesta, kirjutada paar lehte memuaare ning siis teki alla kägarasse.
Kaks vasaku käe sõrme on rängalt paistes.
Siit lahkun ma kindla teadmisega, et üks osa leedukaid käitub ahvirahvana. Vähemalt need,
keda siin tehases võib kohata. Tuleks neile oma konstateeringust teada anda, jätta sõna
„ahvirahvas“ tõlkimata ning lasta neil endil selle sõna tähendus välja uurida. Preemiaks, kui
teada saavad, lubaks osta neile viie peale kantiinist näiteks ühe banaani. Täna nad veel natuke
üritasid pead tõsta. Suur paks leedu mees kõrvalliinilt, kes tegelikult kangist reguleeribki liini
liikumise kiirust, ahvis mu õlgade lõdvestamise liigutust. Välimuse järgi kõige noorem
naisleedukas painutas samamoodi selga nagu mina. Julm nali. Nad kas ei tea või ei mäleta,
milline kohutav valu võib tekkida ühetaolisest töövõttest.
Püüdsime koos Külli ja Eelaga leida olukorrast võimalikke koomilisi momente. Naer aitas
vastu pidada.
Tulin heale mõttele ahvida järele selle vanemat sorti leedu naise kella vaatamise nägu. Kell
asub meiepoolse seina peal ja alati, kui see poolpime vanamutt seierite asendit endale selgeks
püüdis teha, kissitas ta nii naljakalt tervet oma nägu. Kõige rohkem muidugi silmi.
Kui olin paar korda kella suunas silmi kissitanud ning hambaid irevile ajanud, said nad
ühtäkki aru, mis toimub. Jätsid minu ahvimise jalamaid järele.
Õnneks võttis supervisor kuulda ka mu kaebeid valusate käte kohta. Mind saadeti teise ruumi.
Istusin ja kleepisin kilekottidele kleepse. Siingi liikus leedu naisi ringi, üks neist kleepsutas
koos minuga. Vaikides. Kogu tema olemusest õhkus põlgust minu vastu. Kuid enam ei
julgenud keegi midagi öelda.
Täna duši alt tulles avastasin, et olen vist õhemaks jäänud. Pinge on ikka tohutu. Söögiisu
peaaegu puudub, tuleb ennast sööma sundida. Eile ajasin pärast töö lõppu sellegi sassi,
kummalt poolt tuleks bussi astuda. Magamatus ja süvaväsimus.
See kuum dušš pärast tööd on ikka parim asi selle rabelemise juures.
Muidu võiks töötada, aga hetkel annavad tunda nii sõrmed, käed, õlad kui jalad. Pea ka
valutas täna. Nojah- päevad…
Täna toimus Katrinil töö juures psühholoogiline kollaps. Ma kardan, et sama juhtub meie
kõigiga järjest. Me kõik hakkame mingil hetkel kummaliselt käituma ja asjadele reageerima.
Katrin kaalub neid meie poolt pakitud kalkuneid. Supervisor oli süüdistanud teda kleepsude
segamini ajamises. Et kleepis kergema kaalukategooriaga kalkunile järgmise astme värvides
kleepsu. Ja vastupidi. Katrini sõnul on süüdi hoopis kolleeg- taas leedukas! Lohutasin teda nii
nagu oskasin ja kinnitasin: sa tegid kindlasti nii nagu peab. Leedukatel pole ju kohtagi,
millega analüüsida kleepsu värvi…
Katrin magas eelmisel päeval ainult kella 13-ni. Hiljem lihtsalt uni ei tulnud. Unevajadus
paneb üle reageerima. Ta võtab seda süüdistamist ka väga südamesse. Õnneks nurrub ta nüüd
siin pesemata-kammimata kõrvalvoodis. Strohhi abil küll, aga siiski magab…
Minu murdepunkt toimus ju eile. Õhtul laenasin vene tüdrukult, Jekaterinalt, pleierit ja
kuulasin tööle ning töölt koju sõites bussis kaasavõetud araabia muusika plaati. Tegi meeleolu
kohe paremaks.
Ja kõige toredam oli see, et töölt tulles, mobiili sisse lülitades, tuli kodunt mitu vabandavat
SMSi. Kõik on jälle kõige paremas korras!
Eile viidi meid bussiga Monaghani, Tescosse, tõelisesse marketisse toiduvarusid täiendama.
Anti aega 20 minutit. Kuigi viibisin kohutavas masenduses, määrasin endale siiski vajalikke
asju osta: jogurtit, friikartuleid, kohvi…Kokku kulutasin 12 €
Me oleme siin ikka ühed kanged pullitegijad koos. Sellele mõtlemine aitab vastu pidada. Küll
see Laine Tartust on alles vahva jutuga! Ta on juba 50-ndates, kuid nii palju välja ei näe, õieti
ei saagi tema kohta mutt öelda. Paneb selliseid pirne ja ise ka kõkutab nende üle. No naera
oimetuks!
Eile ta hirnus nii, et kuivatas lausa rätinurgaga silmi. Isegi poisid, keda veetakse sama bussiga
kokku ja laiali, pidid peaaegu kooma langema…
Meie maja kõige eakam daam, Pilvi, tukkus järjekordselt nii lahedasti bussiistmel, pea rippu.
Me just tüdrukutega vaatasime ja itsitasime. Ja siis tuligi äkiline kurv ning Pilvi oleks peaaegu
bussipõrandale lennanud…Laine seda naeriski, silmad pisarais. Ta on ju tegelikult Pilvist
aasta vanem, aga Pilvi näeb tema kõrval välja nagu vanamemm.
Nii, nüüd magama. Siis sööma ja ennast toonusesse naerma! Söön siin lisaks toidu vägisi
sissehigistamisele ka kaltsiumi ja zen- zenni tablette. Küüntele ilmuvad siiski valged tähnid.
Viitab arvatavasti ühetaolisele menüüle. Eelmisel aastal olevat üks naine otsustanud siinsel
tööperioodil kaalus alla võtta ning üldse mitte süüa. Üritus lõppes loomulikult organismi
kokkuvarisemisega: aeg ja koht osutusid absoluutselt valeks, kus ennast näljutada.
Aga sööma tõesti lihtsalt ei jaksa ega taha, vähemalt mitte õhtuti, enne tööd minna. Millal küll
harjub selle tempoga?
Täna saime postiga kätte oma kuulsa PPS numbri! Pidi igas maailma nurgas kehtima…
Näis. Õhtul tuleks leedukatele mingi uus liigutus selgeks õpetada. Seda ei oska nad aimatagi,
et käin araabia kõhutantsu trennis…
Pühapäev, 5.detsember, seitsmes päev
Koju kella 10.50 paiku. Toon kiiresti ülevalt oma toast fotoaparaadi ja pildistame enne
magamaminekut endid koos Johni ja tema bussikesega. Nii palju, kui meid just pildile tulla
viitsis. Osad keeldusid.
Kulutasin täna töö juures 8 €, ostsin ära selle randmekaitse. Valu levib edasi, nüüdseks on
vasaku käe järgmine näpp talumatult paistes. Õnneks saatis supervisor ka seekord mu
mitmeks tunniks kotte kleepsutama. Leedulaste narrimiseks (nad ju ahvirahvas) kleepisin ühe
erksamat sorti praakkleepsu oma sinise mütsi külge. Kui ahv erksat asja näeb, pöörab ta ju
sellele kohe tähelepanu ja hakkab häälitsema…Mõned praagid võtsin koju suveniiriks.
Jõuame majutuskohta, teeme pildid ja seejärel helistan koju. Seekord räägin pikemalt oma
armsa pesamunaga. Nad on seal köhasse-nohusse jäänud.
Mina ei tohi haigeks jääda! Vahetuse algul tegin portsu ingverijuure teed, jätkus teistelegi.
Seda firma lahustuvat tasuta kohvi ei saa enam juua, ajab iiveldama.
Eile hommikul (oi ei, ikka õhtul; vahetuse algul!) kaalusime ennast majaperemehe kaalu peal.
Olen vist tõesti paar kilo alla võtnud!
Täna tunnen ennast juba natukene inimesena. Aga lõunalauas räägiti kantiinis, et kolm eesti
naist on lahkunud. Tagasi Eestisse.
Esmaspäev, 6. detsember, kaheksas päev
Töö lõppes seekord kell 6.00! Mitmete bussidega toodi siiski koju alles 8-st. Sai niisama
kantiinis istuda ja lobiseda.
Täna tuli liini pidi kalkuniliha tükikesi. Korjasime need kokku, nüüd praen Michaeli käest
laenatud pannil. Jäävad vist õhtusöögiks, ma ise olen küll praegu liig unine ja kõht
friikartulitest ning hernes-porgand-maisist täis.
Sõrm on ikka veel paistes, aga mitte enam nii hullusti. Kuidagi tuleb siin vastu pidada. Me
mudime valu leevenduseks üksteise sõrmi, õlgu.
Tundub, et leedukad on ka viimaks paika pandud. Täna ei tulnud enam piuksugi ja
kalkuneidki tõmbavad kiirel ajal liinilt endale kõrvale, pakkimiseks. Üks eesti poiss rääkis
eile kantiinis, et kvaliteedikontroll olevat käskinud neil teha rohkem tööd ja vähem lobiseda.
Terve hulk on rahvast Pärnust. Külli ja Eela on pärit Audrust; liinitöölised. Võtsid lihtsalt
puhkuse ja tulid. Siiski hakkavad ka neil selle tempoga käed paiste ja valusaks minema. Eile
ei saanud Külli kuidagi magama jääda: vähkres ja viskas käsi üle voodiääre rippu.
Kõrvalvoodist küsis lõpuks Eela: “Kas sul ei ole und? –„Jah, on küll. Hirmus uni on, aga
magada ei saa,“ vastas Külli.
Minul oli täna liini taga selline uni, et viska või lindile ja las viib, kuhu iganes. Vedas, et töö
taas kord varem otsa lõppes.
Homme hommikul makstakse ehk avanssi. Toiduvarud tahavad täiendamist.
Kahju, et mobiili aku on tühjaks saanud. Hetkel paistab olevat pikk laadimise järjekord.
Päevad tunduvad läbi olevat saanud. Neid võis vaevu aimata. Kliima? Tööpinge? Stress?
Teisipäev, 7. detsember, üheksas päev
Töö juures oli täna kohutavalt külm. Toimus kvaliteedi kontroll. Liin pandi hästi aeglaselt
liikuma, et jõuaksime kalkunid perfektselt kotti toppida. Algul polnud viga, hea rahulik
toimetada. Kuid tsehh on ju külm. Varsti tekkis selline tunne, nagu viibiks jäisel merel
päästeparvel. Uni kippus peale. Enne-surma-tunne.
Pärast lantši sättisin veel ühe paari kartongist taldu saapasse. Hakkas natuke soojem. Need
Kerry Foodsi sinised juuste varjamise mütsid käivad meil niikuinii jalarättide ja villaste
sokkide asemel töökummikutesse.
Peale selle saab mütsidega veel muidki igasuguseid nippe teha. Mina proovisin
juuksekrunniks seada. Sobib mu siniste silmadega. Võtan kindlasti neid mütse eestisse
suveniiriks. Väga õhuke, aga hästi soojapidav materjal!
Nüüd on kell 10.30, kui olen söönud-pestud, valmis välja puhkama. Püüdsin jagu saada oma
kõigist külmkappi järele jäänud toiduainetest, tegin ära nii kapsa kui friikartulid. Ports jääb
veel õhtuks enne töölesuundumist.
Täna oleks Helvi peaaegu tehase juures bussist maha jäänud. Ta on ka küllalt eakas ning ei
suuda uskuda, et väljalogimise kellaajast ei olene kättesaadav lõpparve. Nii ta venitab koos
teiste uskmatutega kella kaheksani välja. Siis vaja veel lonkida vagunisse jalanõusid
vahetama, sest siinsetel põrandatel tohib kõndida vaid valgete tehase wellingtonidega..
Buss põrutas pärast mõningat kõhklust kell 8.10 Cootehilli poole minema. Siis vaatas Laine
bussis ringi ja avastas, et Helvit ei ole. Kuna tee Smithborough’ni on väga kitsas, pidi buss
sõitma ikkagi veel paar kilomeetrit edasi, Smithborough’ s ringi keerama ja alles seejärel
tehase juurde tagasi pöörduma.
Helvi oli muidugi paanikas ja vihane. Aga loogiliselt võttes: me ju saabume tehasesse napilt
peale kella seitset. Enamus vahetab jalanõud ja läheb logib ennast kohe sisse. Kavalamad
annavad oma clock cardi usaldusväärsele kolleegile, et ise samal ajal kantiinis kohad ära
võtta. Kui sisselogimine toimub ammu enne kaheksat, siis samamoodi tohib väljalogimine
toimuda ammu enne kaheksat. Teadjamad seletasid, et logimine on ainult tõestuseks, et
tööline on selle päeva tööl viibinud, muud ei miskit. Ajaarvestus pidi reaalselt käima ikkagi
osakondade kaupa supervisori suva järgi. Eks me saame seda palgaarvet ükskord näha.
Uuesti Smithborough’ sse jõudes peatus buss korraks Spari poekese ees. Liitusin šoppajatega.
Ostsin siiski vaid ühe sidruni ja kanistritäie piima, pidi kallis pood olema, hinnad varjatud.
Laine luges meid uuesti mitu korda üle, ise kurjustas, et peab mängima klassiekskursioonil
sahmerdavat klassijuhatajat. Natukese aja pärast, kui buss vahejuhtumiteta kodu poole vuras,
hakkas ta äkki naerma ja ütles: “Kas te olete tähele pannud, et seal töö juures ei ole mitte
ühtegi peeglit? See on nii sellepärast, et me ei näeks, kui õuuudsed me nende siniste
mütsidega välja näeme!...“
Ühes Eesti ajalehes pidi olema avaldatud intervjuu nende kolme lahkunud naisega Kerry
Foodsi õudustest. Kahju, et netti lehti lugema ei saa.
Vaatan enne und veel perealbumit. Armas abikaasa tundub üksisilmi vaadates ühel pildil nii
elavana. Justkui vaataks otsa, naerataks ja ütleks kohe-kohe midagi.
Jõin kuuma piima ja mett. Täna polnud muud viga, kui külm.
Need mutid, keda leedukateks pidasin, võivad samahästi osutuda lätlasteks…
Kolmapäev, 8. detsember, kümnes päev
Vahetuse lõputundidel mängisime toiduga. Kaks konteineritäit täna aeguvat toodangut tuli
utiliseerida: eraldada pakenditest ja kallata kärusse. Abiks olid ka leedu mehed. Algul üsna
usinalt. Üks oleks hasardiga pakendeid lahti pekstes kogemata peaaegu mu käe siniseks
löönud. Peagi nende hoog aga rauges, vajusid ära nurga taha suitsu tegema. Mõned neist
vedasid kasutatud pakendeid prügikasti ja unustasid ennast ka sinnasamasse. Leedukad, eriti
mehed, jätavad endast üha enam suurte ahvide mulje. Minu silmist vist paistab see arvamus
välja, igal juhul kohtlevad nad mind üsna ettevaatlikult. Kui otsa vaatan, keeravad pilgu
kõheldes kõrvale. Nagu loomad.
Uudishimu sai võitu, küsisin täna meie muttide käest, kummad nad on. Selgus, et ikkagi
leedukad.
Kõlakad liiguvad, et supervisorid jälgivad ja valivad välja tublisid töölisi, kellele pikaajalist
lepingut pakkuda. Mina sain täna ülevaataja Peteri käest kiita. Ta kontrollis üle, kuidas ma
pakendasin kalkuni uut tüüpi mustriga kilekotti. See oli nii hästi välja kukkunud, et ta näitas
mu kätetööd meie liini leedu naistele kui õppevahendit. Nemad pidid oma pakendamise stiili
korrigeerima. Ha-haa…
Kantiinis maksti avanssi, teine 100 €. Olen siinoldud nädalaga kulutanud umbes 23 € (360
eek). Peamiselt toidule, kuid mõned rahad ka eurostele suveniiridele: iirimaa sümboli
shamrocki ehk ristikheina lehega märgistatud võtmehoidjatele näiteks. Üks võtmehoidja
kujutab iirlastele populaarset puidust viskivaati, teine golfikeppi .
Homme löön Tescos orienteeruvalt 24 € sirgeks. Tagavaraks on teenitud 150 €…
Aga jah. Siinsed pika lepinguga eestlased räägivad, et kulutavad nädalas toidule, elamisele,
maksudele ja transpordile kokku umbes 100 €. Ülejäänud 250 € jääb puhtalt kätte.
Palgaarvestus käibki neil nädalate, mitte kuude kaupa.
Magan magusasti. Näen pesamuna Inessat unes: jalutame igal pool, vist siinsamas
Teletupsumaal. Kallistan teda…
Pärast ärkamist helistab mees, ütleb, et Inessa nägi mind unes…Emotsionaalselt on seda väga
raske kuulda. Mina olen täiskasvanu ja tulen igatsusega toime…aga tema on pisike
kuueaastane tüdruk! Siiski- kolm ja pool nädalat pole nii kohutavalt pikk aeg…
Ühe eesti päevalehe lisas olevat jälle ilmunud lugu siinsest eluolust.
9. detsember, üheteistkümnes päev
Rahvas saabus Monaghanist šoppamast. Kõrvaltoa memmedel, Pilvil ja Helvil käib kange
õiendamine. Uksest möödudes kostab mu kõrvu lause: „Piim ja muud asjad kaovad
külmkapist ära või muudavad asukohta!“
Njaa. Üheteistkümnes päev kodunt eemal olla. Pinged hakkavad tekkima, nii nagu eeldada
võiski. Nüüd võib kes iganes saada külge sildi „nurjatu varas“, „tüütu lobasuu“, „parandamatu
laisk“, „pidurdamatu õgard“, „taltsutamatu joodik“ või midagi veel hullemat. Tuleb selleks
valmis olla ja mitte ärrituda…
Mina loovutasin tänase ostukorvi eest marketi kassapidajale16.50 € (258 eek).
Olin tööl hommikust (ups! vahetuse algusest) saadik hoopis teises osakonnas: turkey portions.
Vähemalt on siin soojem, ja see on kõige olulisem.
See liin käivitati alles täna. Peter lihtsalt käis suvaliselt mööda tsehhi ning koputas
väljavalituks osutunud töölisele õlale. See tähendas, et tuli Peteril ainult sabas püsida ja
vaadata, kuhu ta ees läheb. Mulle anti proovida algul ühte ja teist tööd ning lõpuks jäin „kaste
tegema“. Kastide tegemine näeb välja nii, et on terve euroalusetäis avamata pappkaste, 30
kaupa pakkelindiga kokku tõmmatud. Harutan selle lindi küljest, tõmban kasti lahti, võtan
käeulatusest suure kilekoti, avan ka selle suu, panen kile kasti ja tõstan niiviisi ettevalmistatud
kiled-kastid lauale ette. Et portsjonite pakkijad saaksid kolm kuni neli karpi kalkunifilee- või
rinnaga kastis olevasse kotti pista ning edasi saata.
Mõni partii pakitakse pappkastide asemel plastkastidesse. Neid nimetab iirlannast brigadir
Irene „green treys“. Ja kui ta vaatab mulle otsa, noogutab ja hüüab „griintriis!“, siis tähendab,
et tuleb pappkastide asemel visata plastkaste lauale ette. Ikka koos avatud suuga kilekotiga.
Plastkastid on raskemad ja nende heitmine hakkab küll pisut õlavöötmele, kuid siiski on see
töö siin palju normaalsem. Esiteks: soe! Teiseks: teen omas tempos, nii nagu jõuan. Ei pea
kellegi teise viilimist tasa tegema. Üleüldse on siin vähem rabamist.
Irene seletas, et minu hooleks jääb ka tekkiva prügi väljaviimine ning temale kaalu juurde
tühja prügikoti kinnitamine. Okei, mam! Irene ise tegeleb saabuvate portsjonite kaalumise ja
kleepsutamisega. Tema otsustab samuti, kuhu ja mitme kaupa partii pakendatakse.
Breigil sai käia regulaarselt- nii nagu eeskirjades kirjas. Pakkimise osakonnas sellist luksust
polnud. Pause tehti siis, kui aega jäi. Kui ei jäänud, siis breik lükati edasi. Veel eilegi oli liinil
pöörane kiirus taga. Tund hiljem peeti küll viimaks korralik tunnine lõuna. Muidu oleks mäss
tõusnud.
Parim osa on see, et tööpäeva lõpus ütles brigadir Irene mulle:“See You tomorrow!“ Oo, I
hope so…Ma loodan, et ei pea enam iialgi sinna pakkimise osakonda minema!
Täna polegi nii hirmus väsinud, kuigi lantši peeti ainult pool tundi. See töö hõlmab pisut teisi
lihasegruppe. Nimmepiirkond tuikab pisut. Ja jätkuvalt vasaku käe kolm näppu.
Aga vahva on see Teletupsumaa!
Reede, 10. detsember, kaheteistkümnes päev
Varsti tuleks eesti maksud ära maksta. Aga AIPi lihtsalt ei jaksa minna. Kogu aeg käib selline
karussell: ärkamine-söömine-bussisõit(tervelt 30-45 minutit!)- sisselogimine/kantiinis
hoovõtmine- töö- breik- töö- breik- töö- breik- töö- breik- töö- breik…-kantiinis
muljetamine/väljalogimine- bussisõit(jälle 30-45 minutit)- dušš- söömine- magamine.
Meie uue osakonna brigadir on ikka „hull mutt“ küll- üks selle brigaadi eesti poiss ütles. Juba
eile vorpisime praaki teha. Karbikestele said mingid valed sildid, need suunati lõbusalt liinile
ja poisid muudkui pakkisid neid usinalt kolmekaupa minu avatud pakendikomplektidesse.
Täna sama.
Ja alati enne praaksiltide liinile paiskamist on Irene nii lõbus. Laulab, tantsib, naerab…sellele
järgneb tohutu tempo. Ja siis hüütakse stopp-stopp! Selgitatakse välja, kust maalt vaja uuesti
teha ja alustatakse otsast peale. Eile ajas see iiri huumor naerma, täna pani juba nördima.
Minul on õnneks jätkuvalt see selline omaette „kontoritöö“ - käsi korraks suurde tühja
kilekotti pista ja koos kastiga lauale visata.
Tänane lõuna kestis terve tunni. Tagasi pöördusin enne teisi, natuke varem, sest olin mures
oma kilekottide pärast. Neid nappis. Tahtsin kilesid juurde otsida ja ühtlasi valmis avada, sest
kiirema tempo ajal võisin jänni jääda.
Meie liini seisval lindil istuski punase peaga iiri supervisor ja arvestas vist toodangut kokku.
Uuris, miks ma varem breigilt tagasi tulin. Seletasin lühidalt. Sain taas kiita.
Hiljem selgus, et tore oli, et ette tegin.. Peale lõunat läks aega, enne kui tööhoog sisse sai. Ja
kui see hoog ükskord sisse sai, siis 2.30- 5.10 vehkisime portsjoneid pakkida. Saime 20
minutit pausi ja uuesti – 5.30-7.30 täie auruga.
Sain lausa higiseks.
Täna ei tulnud ma niikuinii enam nii sissepakitult tööle. Kaks kampsunit jäi kotti, puhkama.
Pean neid kodus hoolega pesema, kudumitele on külge jäänud selline huvitav klooriveega
pestud kalkunite hais. Praegu ei kannata nuusutada, võtab viimasegi söögiisu ära. Aga uuesti
eestisse jõudes võib neid kui suveniire meenutada ja tuttavatelegi soovi korral näidataaistida…
Ning mütsikese küla vahel liikudes pähe panna! Algul ei osanud tõesti selle jõleda
helesinise tehase mütsiga kuidagi olla, panin rätiku pähe ja siis mütsi selle peale. Meestel on
ka igasuguseid huvitavaid lahendusi välja mõeldud: mõnel on külma tõttu suusamüts peas ja
sinine koledik selle peale tõmmatud. Üks naeruse näoga mees kannab näiteks tutimütsi, selle
peal tehase mütsike, millele on auk sisse lõigatud, et tutt ikka välja paistaks. Lahe!
Plastkastide etteandjana on mul abiks noor leedu piiga. Eile ta vaikis terve päeva, aga täna
hakkas vene keeles sõbralikku juttu ajama. Püüab vist sõbraks saada, kui muudmoodi jagu ei
saa?
Koju tõi meid suur buss.
Sõin üle pika aja liharooga. Praadisin Tesco toiduosakonnast ostetud hakkliha. See näeb välja
nagu hunnik vihmausse, aga maitseaineid lisades kõlbab hästi süüa. Valmistamise protsessi
käigus muutus lihamass vahepeal küll korraks roheliseks. Kummaline. Ei tea, mis looma liha
see on? Konna? Pakendit ei hakka enam prügikastist välja koukima, et teada saada…
Nüüd tuttu. Homme äkki viitsin Cootehillis bussi pealt maha ronida, AIPis käia ja jala koju
vantsida. Kuid ajad on seal vist kõik lootusetult kinni?
Laupäev, 11. detsember, kolmeteistkümnes päev
Täna enne vahetuse algust pidas manager Paula meile bussis kõnet. Soovitas laupäeva puhul
sama korralikult töötada nagu muudel päevadel. (Ühe nädalavahetuse juba nagu oleme
korralikult Kerry Foodsi orjanud, või kuidas?) Hommikul pidime saama kätte oma kirjalikud
töölepingud.
Rahval tekkis küll küsimusi tundide arvestuse kohta, mis kantiinis seina peal kirjas, kuid
keelebarjääri ja vastastikuse raske arusaamise tõttu jäi enamus asju segasek……
……näe, pastakas sai tühjaks!
Laenan Irinalt teise, kuni uue pastaka saan. Suurivaevu raatsib anda. Kunagi ta liigutas oma
ratastel voodit ning siis leidis selle pastaka ja 50 euro senti. Igaks juhuks liigutan oma voodit
ka, aga leian nurgast ainult hallitust. Magan ju akna all.
Täna jätkasin endiselt portsjonite osakonnas.
Brigaadis on veel neli meest- kaks poisiohtu venelast, üks eestlane ja habemega leedukas.
Liini peal on teisigi töölisi, enamus naised, aga nemad ei paista eriti välja. Liin jookseb läbi
mitme ruumi.
Poisid said täna supervisori käest märkuse, et liiga palju naeravad. Nad suhtlevad ja naeravad
vene keeles.
Transamees, kes euroalustega kaste ette veab, on ka eesti poiss. Tema saadeti sellest teisest
tehasest, Limerickist, siia meie juurde edasi. Tol päeval, kui see uus liin avati, saadeti
sealtkandist tõesti terve ports töölisi meie Smithborough tehasesse.
Selle transa nime ma veel ei tea, ta on selline hästi korraliku, väljapeetud olemisega. Ei naera.
Mina küll naeran, muidu ei peaks ma siin päevagi vastu.
Hommikul koju sõites udutab bussiakna taga vihma sadada. Läbi klaaside eriti välja ei näe.
Selline ilm olevat iirimaal täiesti tavaline talveilm. Harjumatu! Meie auks säras siiani üsna
tihti päike- millised hunnitud romantilised hommikused kojusõidud päikesetõusu saatel…
Täpselt Teletubieland! Tundus, et kohe hüppavad künkaharjalt välja neoonvärvides Dinky-
Winky, Tipsy, La- Laa ja Po…
Igasuguseid kuulujutte liigub ringi. Just selle viimase tööpäeva, palgaarvestuse, võimalike
tähtajatute töölepingute kohta.
Vaatan, et naised lähevad iga päevaga aina kaunimaks ja mehed üha asjalikumaks. Vististi on
esialgne stress ja väsimus taandumas. Kes vastu ei pidanud, need on juba lahkunud.
Eriti just päevases vahetuses töötavad paljud väga ilusad eesti tüdrukud. Ja
mustanahalised…wau! Terve grupp noori mehi ja naisi, täielik vaatamisväärsus! Soovitan
meie naistel minna katsuma, kui siidine nahk neil on. Mina tean seda omast käest, sest olen
maarjamaale sattunud mustanahaliste inimestega põgusalt suhelnud. Selle rassi elav loomus
ning siidina pehme nahk on alati nagu soe päike. Mina tavatsesin neid rabada uudisega, et ka
minu soontes voolab pisut neegri verd. Välimusest see esmapilgul väga palju välja ei paista.
Kunagi täisealisena uurisin oma juuri ja sain teada, et keegi abielus vana-vana-vanatädi õppis
omal ajal noorena Moskva ülikoolis. Tagasi eestisse pöördudes sündis tal mõne kuu
möödudes laps, täiesti normaalne ja eestlase moodi valge nahaga. See laps kasvas suureks, lõi
pere ja perre sündis taas beebi, kuid oh üllatust- mulatt! Skandaal olevat loomulikult suur
olnud ja vanaema pidi noorpere päästmiseks oma teod üles tunnistama…Huvitav, kas
vanavaar ka veel elas?
Siin elades tekib imelik tunne. Nagu tõsielusarjas.
Õnneks peetakse meie uues osakonnas breikide pikkusest enam-vähem kinni ja saab hinge
tõmmata. Tavaliselt satuvad meie breigid sellisele ajale, kui teistel paus juba läbi ja kantiinis
vähem rahvast. On hea, rahulik einetada. Sõin mõnuga mikrouunis valmis soojendatud ja
kaasavõetud hernes-porgand-maisi segu ning kartulipudru pulbrist valmistatud putru sinna
kõrvale. Iirlased ise küll tõepoolest kuidagi nagu ei oska süüa teha. See Tesco jogurtki tundus
enne tööletulekut vaevu söödav. Vahetuse lõpul maitseb iga asi muidugi palju paremini.
Traditsiooniliselt on tühjenenud kõht alati kõige parem kokk.
Meie osakonnas oli täna vahetuse algul kvaliteedikontroll sees. Loomulikult tähendas see aegluubis
töötamist ja külmetamist ning hiljem, kontrolli lahkudes, tohutut töötempot ja kaotatud
aja tasategemist.
Leedu naised liini lõpust kaalumise juurest üritasid mind sundida lisaks niigi kahe inimese
eest rabamisele veel ka vanu silte plastkastidelt maha rebima.
Saatsin nad kohe kukele.
Brigaadi poisid jõudumööda siis niperdasid neid silte maha. Ma ju olin proovinud küllaltki
üsna algul neid silte maha noppida aga esiteks- pole aega; ja teiseks- kui näpud saavad
liimiseks, ei ole võimalik hiljem kilekotte avada ning liim määrib nad ära.
Näis, kas nad homme uuesti üritavad mind push’ida…
Vihma tõttu on kuidagi kurb täna…püüan vastu pidada. Mees helistab kolm korda…ja nüüd
veel üks kord. Igatsus nii siin kui sealpool telefoni. Mis parata…Sõnumipostkasti on paari
nädalaga tulnud umbes 15 sõnumit.
Kas hakkab juba pool aega mööda saama?
Kell on 11. Liiga pikalt ei saa elu üle järele mõtlema jääda. Tuleb ära magama minna.
Pühapäev, 12. detsember, neljateistkümnes päev
Täna tekkis vähem praaki. Õhtul jälle kvaliteedikontroll ja siis kiire-kiire. Lõunale alles
umbes 2.30 ja sedagi ainult pooleks tunniks.
Leedulased soovisid ikkagi ka siin, portsjonite osakonnas paikapanemist. Üsna vahetuse algul
anti mulle abiliseks mingi leedu junkruke. Väljanägemiselt sarnanes meie näitleja Arvo
Kukumäega nendest igivanadest aegadest pajatavatest filmidest. Lõpuks hakkas ta mu tööd
väga palju segama ja üleüldse ülbitsema. Õigel hetkel ilmus silmapiirile Peter. Seletasin talle
kohe probleemi olemuse ära. Peter pani asja paika: junkruke saadeti kalkunikäruga killkolladi
ringi sõitma… Ori, ära ürita mässu tõsta! Tundub, et suured naeruirvajad, muidu
virisejad ja laiskvorstid rakendatakse siin tehases kohe intensiivsemale tööle. Punase peaga
supervisor jooksutas samuti seda leedu vibalikku, ise tegi mulle silma. Äge!
Leedu habemik, kes liinil minu kõrval oli toimetanud, püüdis ka mässus kaasmaalasega
ühineda, teda sõnaga toetada. Katse vaibus, kui lasin lendu uue leedu vanasõna- baradaa jest,
umaa ne naada…Teised töölised liinil hirnusid tükk aega naerda. Habemikud peavad kandma
tsehhis sellist rõvedat habemekaitset. Mõistlikum oleks tuust tööperioodiks üldse maha ajada.
Normaalse mehe habe ei tohiks ju väga kaua asemele kasvada?
Leedu mutid proovisid vist Eileenile (oh, ta polegi vist Irene, nagu algul kõrvu kostis) selgeks
teha, et mina ei sobi sellele liinile, võtku keegi teine.
Näeb õhtul.
Nad on minu peale ilmselt Peterile ka kaevanud, selleks see Peter siin täna tilbendas. Kohe
vahetuse alguses käis blond naisleedukas mind uuesti sõimamas, karjumas ja varrukast
sikutamas. Tulgu mina vaadaku, et nemad ei saa vanu silte maha kakkuda. Oh! Otsigu rumalat
oma rahvuse hulgast! Kerry Foods ei hakka mulle ju rabelemise eest topeltpalka maksma!
Ei mina hakka siltidega jändama. Seletan seda loogiliselt ka Peterile. Ja küsimus lahendatud!
Täna kasutasin oma isiklikke eestist kaasavõetud maniküürikääre pappkasti pakkide
avamiseks. Sõrmeküüned on murdunud ja pöidlad juba talumatult hellad. Ühe pöidlaküüne
alla on ilmunud verevalum.
Jalad on higist kuni pahkluudeni märjad. Tappev tempo!
Värinaid tekitav on mõelda, millises külmkambris Katrin, Irina ja Cootehilli linna naised
töötavad. Kuidas nad üldse suudavad vastu pidada? Ühe suusakombinesooniga eestlanna
hüüdnimi pidi olema naljatlevalt „kilesviiner“. Külli ja Eela ikka naeravad tema üle… Mina
samas olukorras poleks häbenenud vist soojuse säilitamiseks kõigi nelja teletupsu kostüümi
üksteise otsa selga ajada: kõigepealt punase, Po oma (see kõige väiksem tups) siis, La-Laa
kollase, seejärel Tipsy rohelise ja kui veel vähegi oleks mahtunud ja käsi-jalgu liigutada
annaks, siis ka Tinky- Winky lillavärvilise! Oma elus olen ühe korra ühel viledal sügispäeval
pidanud suure hulga erinevas vanuses laste rõõmuks riietuma täiesti originaalse kohukese-
Jänksi kostüümi sisse. Minusugusel külmavaresel oli Jänksimaskotina mõnusalt soe olla ja
kohukesi jagada!
Mina ei saanud eile öösel (ups! päeval ikka!) korralikult magada. Uni läks ära ja siis ma
hakkasin muretsema, et ei tea, kas mu ärapestud tööpüksid ikka kuivavad õhtuks ära.
Kõhu sõin samuti liiga kõvasti täis. Üle hulga aja on isu ja söön korralikult: läinud on
tomativõileibade virn, kaks taldrikutäit friikartuleid hernes-porgand-maisi salatiga. Nämm!
Nüüd pesema ja tuttu!
Esmaspäev, 13. detsember, viieteistkümnes päev
Laenasin Michaelilt uue pastaka. Selle kirjutan ka niikuinii tühjaks. Tahtsin juba päeval
(nääh! öösel!!) supervisori käest ühe pastaka küsida, kuid ei tihanud. Nad on ise nii vaesed, et
pole tööpostil isegi nuga anda. Täna laenas punapea- supervisor minult maniküürikääre.
Ma ei tea, palju nüüd aega mööda on läinud, kolmas nädal peaks jooksma. Meie maja naised,
eriti vanemad mutid muutuvad iga päevaga üha kadedamaks ja õelamaks. Laenata ei taha
enam õieti kelleltki midagi. Isegi see eile korraks laenatud pastakas, mille Irina voodi alt oli
leidnud, kadus kähku vargsi minu kapi pealt omanikule tagasi. Õnneks sain eilse päeva kirja.
Eks mu soe tööpost tekita vimma…Ja ka see, et olen nii talumatult optimistlik. Ning
miskipärast istub lantšil minu lauda rohkem meestöölisi… Minu kui isiksuse puhul sai
määravaks ehk see, et paljud teavad, kuidas ma leedukate survele järele ei andnud.
Mõnikord ongi ainult terve lauatäis mehi ja mina, kuid üksteise jaoks oleme ju vaid
kaaskolleegid! Meeste seltskonnas on lihtsalt palju vabam ja lõbusam suhelda, neilt saab
igasugust huvitavat informatsiooni teada, nad on nii positiivsed! Nad tunnevad huvi,
mismoodi täpselt leedukad nina pihta said.
Keegi meestest viskas sellist nalja: mis vahe on Kuul ja leedulasel? Üks olevat Maa kaaslane,
teine kaasmaalane…
Eks kõik see rahvas ole mingil määral kodunt eemal viibimisest ängistatud. Ise tahaks juba
oma mehe kaissu…
Rõõmustav uudis on see, et ilmselt on tulemas kaks vaba päeva.
Aga täna sõitsime jälle selle saja-aastase bussijuhiga kõik maad ja ilmad läbi, loksusime lausa
tükk aega. Tagumine ots jäi üksteise najal magama, see tegi rahvale nalja. Unekotte pildistati.
Ning siis läkski kodus külmkapi juures tüli lahti. Hea põhjus valla päästa mahasurutud vimm,
kellel see sees kääris.
Eela oli mingi oma kastme taldrikuga külmkappi pannud. Keegi teine oli selle kogemata uppi
löönud ja saidki asjad kapis möksiga kokku.
Siis Eela ja Ülle koristasid seda jama, tõstes osa asju eest ära, külmkapi peale. Sinna need
Pilvi õnnetud lihapallid siis jäidki - terveks õhtuks ja ööks, poole hommikuni välja. Pilvi
maruvihane, makstagu talle kinni need 6 € . Üleüldse läheb tal siin kapis osa toitu kaduma või
teise riiuli peale.
Keegi nagu otseselt süüdi polnud, aga siis leiti ühiselt, et just minu kilekotiga kappi pandud
toidukraam on kurjajuurikas. Võtab ruumi .Vahetuse algul ma tavaliselt eriti söömas ei käi ja
kuidas teistel oma kraam kapis paikneb, eriti ei huvita. Kui miski ainult riknema ja haisema ei
lähe. Vaevalt needki lihapallid nii kähku lähevad, ruumid ju jahedad.
Tegelikult leiaks iga naise käitumise juures midagi häirivat, kui urgitsema hakata. Ma ise olen
sellistest nüanssidest mööda vaadanud, üritanud lihtsalt kõikmõeldaval kombel need nädalad
vastu pidada. Mitte keskenduda teiste närvide krussiajamisele.
Võiksin samamoodi küsida, et kui mõistlik on sellist taldrikutäit plöginat täistuubitud
külmkappi litsuda. Või miks vene naised ei suvatse enda järelt lauda üle pühkida, vaid
tormavad kohe lauast minema- plärusid keerama ja suitsetama… Või miks üks naine meie
toast trimpab iga päev pinge maandamiseks Strohhi ja siis labatseb…
Andsin teada, et kõikidest häirivatest olmeasjadest, kasvõi minu kotiga kappi pandud
toidukraamist oleks saanud rääkida. Ja rahulikul, inimlikul toonil. Ma pole idioot, et aru ei
saa.
Pilvi ja Katrin karjusid lausa inetuid lauseid. Söögiisu saab selle peale rikutud. Pakin oma
taldriku järelejäänud toiduga kokku ja lahkun tülipesast. Loodan, et saan magama jääda, uni
on vajalik. Mul on siiski palju toredaid asju: pastakas; soe töö; sõbralikud kolleegid, kellega
koos suudame vastu pidada…. „Ei siis juhtu midagi, eii siis juhhtu midagii, eeii siis juuhhtu
mmidagiii, kui kohe kommi peale söööd…“
Hea, et kõik ei ole sellised kadedad vanamoorid ja kibestunud alkoholisõltlased. Laine on
endiselt tore , humoorikas ja asjalik. Tema, kelle nime me juba esimesel päeval iiri meestele
ära tõlkisime: laine ehk Wave
Minu relvaks jääb mu avatus. Ma pole oma elust ja kogemustest saladust teinud, iga huviline
meie majas on saanud lapata perealbumit. Mõneti muidugi haavab, kui keegi oma elu salajas
hoidev isik püüab torgata: “Mul oleks mõndagi su kohta ütelda“, täpsustamata sealjuures,
mida nimelt…Tegelikult- järele mõeldes pole kellelgi minu elamise viisi kohta mitte midagi
ütelda! Naljakogumik on kaasas, peaks vist seda lugema. Kell on alles 11. Kuid ei viitsi
süveneda. Need naljad kõik tuttavad.
Tööl toimuva atleetvõimlemisega on külgedele lihased moodustunud. Ei tea, mis
seljalihastega toimub? Eestpoolt paistab, et rinnad on hakanud intensiivse trenniga kokku
kuivama.
Teisipäev, 14. detsember, kuueteistkümnes päev
Palju rõõmsam olla. Laenasin ühelt meie bussiga tööle sõitvalt killingu osakonna poisilt
pleierit. Lõunani kuulasin kodunt kaasavõetud araabia kõhutantsu muusika plaati. Bussis sain
osa Sõpruse Puiestee lauludest.
Täna anti mulle väike armas iirlanna appi. Tudeng, õpib raamatupidamist. Praegu
koolivaheaeg, esimest päeva siin tööl. Mulle meeldib antud olukorras see, et saan inglise keelt
praktiseerida. See tüdruk kiitis minu keeleoskust. Ise küll päris rahul ei ole.
Vaesest tüdrukust hakkas lausa kahju, ta on nii püüdlik. Õpetasin mõningaid vähem aega- ja
vaevanõudvaid töönippe. Nuputasin, kuidas töö omavahel niimoodi jagada, et teda ja samas
ka ennast säästa. Ta on üliusin, aga tema köha teeb mind lausa murelikuks. Mitte niivõrd
altruismist. Ma ei taha viirust saada ja haigestuda. Rohkem kui nädal tööd on veel ees.
Kummaline. Ilmselt on Peter ikkagi selle abijõu organiseerimise taga. Algul ju tegin lausa
ihuüksi seda tööd, mida täna vahepeal kolmekesi: mina, iirlanna ja leedulanna. Transamees
Andrus ütles materjali juurde tuues, et ka temale anti käsk igati aidata mind nende kastidekarpide
osas- konkreetne käsk punapea- supervisorilt.
Ühes naaber- accomodationis olevat piljardilaud. Kutsuti mängima, kuid olen sunnitud
keelduma- esiteks pole aega. Peab kogu napi uneaja väljapuhkamiseks kasutama; teiseks sajab
täna niikuinii hullusti vihma. Pärast koju minnes saaksin läbimärjaks.
Ei tea, mis ilm eestis on. Tinahallid pilved kihutavad põiki üle iirimaa.
Nüüd olen jälle kord friikartuleid söönud, saia kõrvale röstinud, apelsinimahla peale joonud,
kuuma dušši nautinud. Kell on 10.10.
Homme vahetuse lõpus saab kolmanda 100 €. Alanud on kolmas nädal.
Kolmapäev, 15. detsember, seitsmeteistkümnes päev
Minu poolest ja meelest oli täna kõige suurem šoppamise päev. Hommikust alates kimbutasin
ja jälitasin Peterit. Tahtsin osta tehase oma valmisburgereid lõunasöögiks. Kuid Peter ainult
lubas, et kohe-kohe, wait a minute!...ja kadus jälle kuhugi tsehhisoppi.
Nüüd ostsin Tescost kiievi kotlette. Nii kange paneeritud liha isu on. Ja isu ka millegi terava,
vürtsika järele. Süvenen tükiks ajaks kastmete riiulil pakutavasse. Valin välja järeleproovitud
headuses tšilli ja tšillile lisaks huvitava nimetusega üllatusesineja: Horseradish sauce. Mina ei
nuputanudki välja, mida see horseradish võiks tähendada. Mehed uurisid ja maitsesid ning
ühise arutelu käigus määrasime purkiriivitud taime liigi: see on ju hoburedis ehk kõige
tavalisem mädarõigas.
Kodus söögitoas on jätkuvalt närviline õhkkond. Mitte, et keegi enam midagi ütleks. Kirves
ainult ripub õhus. See ajab söögiisu ära. Järjekord tülpinud nägudega on nii rösteri kui
mikrouuni juurde. Ja oh seda minu meelespidamist! Nii palju sai kraami ostetud, et ei mäleta,
kuidas minule kuuluv pakend täpselt välja näeb. Sellal kui otsin karbi avamiseks tööriista,
paneb Irina oma „kana riisiga“ - karbi lauanurgale. Kisun eksikombel selle lahti ja kuni ma
imestan, et mis imeasja ma nüüd kokku olen ostnud, hakkab Irina kadunud asja taga otsima.
Õnneks ei jõudnud ma seda maitsta, olin liiga üllatunud. Loodetavasti oli Irinal plaanis see
toit nüüd kohe soojaks lasta ning sööma hakata. Pilk on küll etteheitev.
Näksin suurema isuta natuke oma hõrgutisi .Torkan pool taldrikutäit jälle õhtuks nurka
kilekotti ja lähen üles, duši alla. Panen päeva kirja ja sätin unele. Kell juba 12.20. Killingu
noormees, Vaiko jättis pleieri minu kätte, et saaksin rahus muust seltskonnast välja lülituda,
aga praegu tuleb magama jääda ja hoida patareisid homse vahetuse ajal kuulamiseks. Ostsin
ju kuulamiseks komplekti patareisid, kummalisel kombel jooksis poemüüja kassa juurest
mulle järele ja andis veel ühe paki patareisid. Mingi muu aparaadi jaoks? Ihhii…
Teised ostsid kah igasuguseid asju. Suuremalt jaolt mõttetuid. Laine näiteks mootorratta koos
juhiga. Hiina päritolu. Ise nii naeris ennast.
Täna anti meile poeskäimiseks ometi aega rohkem kui 20 minutit. Saime otsida eestisse
viimiseks kinke. Kaks bussitäit eestlasi šoppas lausa mõnuga. Tescos on eraldi box: „2 €
shop“- maast laeni täis träni, iga asi maksab 2 €. Mina ostsin puidust rästikud kokku. Need
hakkavad kätte võttes vingerdama justkui elus. Siis sain 2005 aasta kalender-märkmiku ja iiri
loodusfotodega plekist kommikarbid. Kodus selgus, et kommid on küll mingid lääged kõvad
iirised (iiri, iirised…sealt see maa nimi?), kuid foto karbi peal on fantastiline. Ehe kauakestev
suveniir. Täpselt selline teistmoodi, atlandilt tõusnud pilvedega taevas. Rohelus, mererand.
Leidsin lisaks iirimaa vaadetega seinakalendri. Nüüd on kinkimist- meenutamist- maiustamist.
Toidu- ja suveniiriosakonnaga kokku kulutasin 46.30 € (724 eek)
Sellesama raharöövli Tesco jaoks me vorbime ka päeva jooksul mõned partiid kalkuneid.
Selle nädala töötunde oli mul seina peal kirjas 140.25. Kokku oleme saanud 300 € avanssi.
200 € on kõrvale pandud- ootamatuteks kulutusteks ja 6 € jooksvateks…
Täna küsisin iirlanna nime: Trisha. Trisha on hakanud seltsima rohkem leedukatega. Järjest
enam tundub, et ta ongi leedu salakuulaja.
Mulle püüti täna tempot teha. Kõrvalruumi iirlasest brigadir karjus: „More boxies! More
boxies!“ Säilitasin külma rahu ja oma tempo. Naljakas on vaadata, kuidas ajatöölised
pannakse tükitööd vorpima. Põhikohaga töölised pidid saama palka läbikäinud toodangu
hulga järgi. Olgu see praak või mitte.
Tempo tõustes hakkab leedu habemik higistama ja ebameeldivalt haisema. Prillid lähevad tal
uduseks, habe higist pärlendama. Tal on peale muu veel pikad juuksed ka, mis kummiga koos
ei püsi, vaid tolgendavad kitli peal. Rõve, ebahügieeniline vaatepilt. Ebameeldivad mehed
tajun nüüd lõhna järgi juba eemalt ära. Kehakeemia ei sobi kokku.
Breigi aegadest peeti õnneks kinni. Magasin lõuna ajal, pea laual. Aeg-ajalt ärkasin, piilusin
silmanurgast seinakella. Mu meelest pidi veel aega olema, aga iiri brigadir ei suutnud vist
kiusatusele vastu panna, tuli mind üles raputama.
Aga nüüd voodisse. Kella kolme ajal tuleb jälle eestist napsune, rahulolematu telefonikõne.
Nii palju see mind enam endast välja ei aja nagu eelmisel korral…
Neljapäev, 16. detsember, kaheksateistkümnes päev
Väga väsinud. Bussis mõtlesin, et ei jaksa muud, kui ennast ülakorrusele voodini lohistada.
Vasak käsi teeb jälle valu.
Eks see eilne telefonikõne annab tunda…
Päev ei olnudki tegelikult üldse raske- ainult käsi kotti torgata ja kasti/karpi asetada. Vahetuse
algul anti mulle jällegi üks leedu poiss appi. Uus nägu. Väga püüdlik ja sõbralik. Oskas üsna
hästi inglise keelt.
Esimese breigi järel suunati ta kusagile mujale.
Väike iirlanna Trisha täna isegi ei teretanud, vältis pilkkontakti. Tema tegutseb juba teist
päeva leedu habemiku selja taga liinil. Nüüd kleebitakse karbikestele mitu silti. Aileen võimis-
ta nimi- oligi loomulikult ei jõua üksi seda teha, rakendatakse lisajõude leedust. Trisha
lobiseb nendega õnnest särades. Aeg-ajalt haarab teda köhahoog.
Pleier on ikka minu käes. Uute patareidega naudin kõhutantsu muusikat pea seitse tundi. Saan
ümbritsevast ennastunustavalt välja lülituda.
Siia osakonda koguneb järjest rohkem prillidega töölisi. Peale lõunat saan ka endale ühe neist
appi. Nii palju taipan läbi klappidest kostva valju muusika, et tegu pole seekord leeduka, vaid
eesti poisiga. Jätan enda hooleks kilekotid ja temale kastid ning süveneme töösse. Ta püüab
küll mõnda aega minuga tagajärjetult suhelda ning nalja teha, kuid loobub siis.
Kuni patareide tühjenemiseni ei kuule ma niikuinii eriti midagi ja ainult noogutan aeg-ajalt…
Kui tundub, et peaks noogutama.
Kella neljase breigi ajaks saavad pleieri patareid tühjaks ning korjan klapid peast. Nüüd
kuulen ka ümbritsevaid hääli. Avastan, et mu abiline on sündinud koomik. Meie naised vist
midagi seletasid jah, mälusopist tuleb meelde- nad rääkisid vaimustusega kellestki
„kirjaniku“ hüüdnimega tegelasest oma kaalumise osakonnas. Legendi järgi peaks ta olema
kuulsa eesti maletaja vend.
Mida naljakat siis täna toimus?
Päris tempokas oli. Jaak, minu uus abiline rõõmustas, et karbid saavad otsa. Ta arvas nimelt,
et kuna plastkastide (green treys) virn on ees, siis ei saa uut alusetäit white boxies tuua. Aga
kui kuulis minu käest, et siis Andrus lihtsalt sõidutab selle virna korraks eest ja toob ikkagi
virna white boxies, ütles: „Ah nii kavalad on nad. Toovad ikka uue virna.“
Kui meil karpe liiga palju sai, ütles: “Meil on ületootmine“
Kui tekkis jälle valede kleepsudega praagi jama ja ümbertegemine, ütles :“Meie viga see küll
ei olnud. Meie karbid olid hästi lahti tehtud!“
Kui õuest vihma käest toodi uus karbivirn siis kommenteeris olukorda: „Alumised peaks
olema kergemad tõsta, need on kuivemad…“
Nende karpide kohta, mis olid märjad- räsitud, vaja kõrvale panna, ütles:“ Need paneme saapa
sisse, et jalal oleks soojem.“
Vahepeal raputas pead ja tegi muid naljakaid liigutusi käte ning puusadega. See töö konti küll
ei murdvat. Ainult kole tüütu pidi olema. Ta jooksis ju kogu aeg edasi-tagasi. Soovitasin tal
võtta korraga neli kuni viis virnaks valmiskiletatud karpi. Kuid tema asetas neid ikka
ühekaupa lauale. Kui virn on süles, ei nägevat, kuhu kohta täpselt tuleb see panna. Lugesin
ära- ta astus kolm sammu laua juurde, pööras ringi ning jälle kolm sammu tagasi.
Sammulugeja oleks tulnud kaasa võtta ja Jaagule vöö peale monteerida. Las jookseb kui
meeldib. Ta pole just paks, kuid kerge õllekõht paistab praegu veel kitli alt välja. Näis, mis
mõne tunni pärast saab. Hea, et ta ei püüagi enam karpe virnakaupa lauale upitada- enamasti
see liigutus ebaõnnestus, ma ei tea, oli see vale ajastatus või mis. Virna tagant ta tõepoolest ei
näinud, kuhu minna ja siis pudenesid karbid enne sihtkohta maandumist laiali. Püüdsin
kõigest väest jääda tõsiseks, aga pööraselt raske oli seda saavutada kui kõik teised ümberringi
äpardust nähes pihku kihistasid.
Lõunale lastakse jälle pooleks tunniks. Söön ainult magusaid asju- pähklišokolaadi, kihilist
jogurti moodi maiust, apelsine. Valmistan Tescost ostetud kohvipurust kohvi.
Jube uni, kümmekond minutit tukastan, pea laual. Üha rohkem räägitakse saabuvast vabast
ööpäevast. Öövahetus pidi ära kaduma, jätkame kõik koos päevases vahetuses. Suva. Nüüd
marss uni. Unemuusikaks kuulan natuke pleieriga Sõpruse Puiestee „Mustale merele“ plaati ja
Nightwishi kogumikku…. Peas keerlevad sõnad„…Over the hills and afar away…“
„…Su silmade pärast ma valisin Sind…“
„…Vabrikute kõrval, seal kus kasvas rohi, me seisime ja hoidsime teineteisel käest..“
Koju jõudes on maja külm ja kütmata.
Reede, 17. detsember, üheksateistkümnes päev
Töölt tulles on maja teist päeva külm, ainult mõneks tunniks lülitatakse küte sisse. Minul
radiaatori kõrval on õnneks alati enam-vähem soe.
Töö juures hakkas ka palav. Algul terve õhtupooliku avasin ainult kilekotte, kampsun kitli all.
Töötempo oli talutav. Jaak muudkui jooksis karpidega nii, et higi otsa ees. Pärast kella neljast
breiki, kõige kiiremal ajal sai tal vist villand. Astus äkki minema.
Mõnda aega rabasin üksi. Siis viskasin kampsuni seljast. Ma ei kanna selle töö juures juba
ammu kilepõlle, -kindaid, ega küünarvarrekaitseid. See töö ei määri, ainult sõrmeotsad
muutuvad karedaks. Hea, et päevituskreem kaasa sai. Puuvillastel kinnastel lõikasin
näpuotsad maha, et saaks kilesid avada.
Wellingtonid on teist vahetust järjest kadunud. Kohe esimesel päeval kirjutasime nimed
markeriga peale. Õhtuti tööle tulles otsime omanimelised kummikud üles, enamus viimaks
leiab ka. Mina olen otsimisest loobunud. Juba teist ööd on mu nimi kummikute järgi Aule
(meie maja päevavahetuse tüdruk).
Vasak käsi hakkab jälle tunda andma. Õnneks antakse mulle üks uus eesti poiss appi.. Ka
tema on sellest grupist, keda loksutati Limerickki ja sealt meie tehasesse.
Kuni tööpäeva lõpuni saan ennast peaaegu hingetuks lõkerdada. Mu abiline on transamees
Andruse lihane vend, aga täielik vastand oma tõsisele vennale! Mõnikord lõuna ajal olin juba
sattunud nendega samasse lauda. Siis kujunes see lõunatamine tavaliselt üheks suureks
võitluseks iga suutäie toidu pärast, et jõuaks selle õigel ajal läbi närida ning alla neelata enne,
kui keegi midagi nii naljakat ütleb, et pala satub kas kurku või tagasi lauale. Lausa pöörane
lugu! Sellise fantaasiaga võiks vabalt ühes meie paljudest naljasaadetest üles astuda! Tekst,
mida ta suust kuuleb, on nii pööraselt naljakas. Kusjuures hääletoon jääb alati ühtlaselt
monotoonseks. See teeb naljad veelgi vürtsikamaks.
Täna istus peale Madise ja teiste liini poiste koos meiega lantšil ka Jaak. Temale ei andvat
rahu, et Kerry Foodsi tehases pidi kusagil käigus olema selline kalkuniliin, mida mööda
liiguvad nendesamade tapetud kalkunite hinged. Liini taga seisavad spetsiaalse väljaõppe
saanud töölised ning paluvad iga kalkuni hinge käest andeks. Tema on tükk aega seda liini
tagajärjetult otsinud… Ega Jaak ometi otsingute pärast kesk kibedat tööd minema putkanud?
Soovitan tal ringi vaadata kõige ülemisel korrusel. Jaagul olevatki just täpselt sellest
tulenevalt kohutavad süümekad, et aitab kalkunite mõrvamisele kaasa. Vabal päeval lubas
sõita Põhja-Iirimaale, kriisikoldesse. Sinna, kus protestantide ja katoliiklaste vahel käib
verevalamine. Protestantide linnaosas lubas elanikele rääkida, et on harras katoliiklane ja
katoliiklaste linnaosas vastupidi. Peksku nad siis teda, ta saab pisut vaigistada oma musta
südametunnistust!
Arutasime ja naersime tükk aega seda teemat. Üks poiss ütles, et temal on just täpselt selline
töö, nagu kahe poolega ukse vahel: eestpoolt liini pealt karjutakse: „Faster! Faster!“ Tema
peab püüdma kiiremini liigutada. Sealtpoolt aga, kuhu ta toodangu edasi saadab, hädaldatakse
jällegi vastu:„Slow down, slow down!!“ Igatepidi on jama…
Vahetuse algul vaevas mind jälle uni. Tekkis väike tööseisak, mille ajal tukastasin
kümmekond minutit tööpostil karbivirna varjus, pleieri klapid peas. Ärkasin hirmsa
rammimise peale. Rammijaks osutus üks hullumeelne pika lepinguga eesti naine. Meie maja
naised on temaga pisut rohkem suhelnud. Selle naise sõnul on ta siin Iirimaal elanud juba
kolm aastat, tagasi Eestisse ei igatse ja vihkab kõike Eestiga seonduvat ning eestimaist.
Naljakas, miks tema praegu karpe juurde toob? Kus Andrus on?
Ma olen üle töötanud, selge see. Aga kõikvõimalike vahenditega suutnud siiani ikkagi vastu
pidada.
Osadel poistel on kopp ees. Mõni joob, üks ei tule enam üldse tööle.
Mõtlen hoolega, mis mulle on olnud abiks…
Vist palju asju- muusika… massaaž… naer ja nali… kuum dušš peale tööd…soe ruum
majutuskohas ja vaid pisut jahedam töö juures… šokolaad, midagi head näksimist… ženženni
ja kaltsiumi tabletid…korralik väljapuhkamine…sellesama päeviku pidamine.
Esialgu muud ei meenu.
Transa Andrus tõstis täna leedu naiste peale häält. Need kädistasid kangesti ja kippusid teda
käsutama. Andrusel niigi käed-jalad tööd täis. Mina olen püüdnud teda vaid siis abiks
kamandada, kui tõesti teisiti pole võimalik. Eks leedukad otsivad, kelle seljas elada.
Vahetuse lõputunnid on hästi kiired, aga naljarohked. Lõpetame umbes seitsme või poole
kaheksa paiku. Suure naeruga läheb kellavaatamine meelest. Kõkutan nii, et olen kastivirna
najal kõveras.
Kõigepealt, kui Madis mulle appi anti, oli ta väga ähmi täis. Ise ka ütles seda täie tõsidusega.
Et Rambol oli ka kindlasti samasugune tunne, kui teda kuulid tabasid….Uut operatsiooni
sooritama hakates on algul tõesti raske aru saada, mida täpsemalt tegema peab. Seletasin,
näitasin nippe, mismoodi lihtsamalt hakkama saab. Madis kogu aeg hoolega kommenteeris
tööprotsessi.
Kiitis, et talle see karpidest torniehitamine meeldib- olevat nagu legodega mängimine. Madis
ei hakanud ühe karbiga jooksma, ikka rahulikult, terve virnaga. Õige ajastatusega.
Plastmasskastide etteladumist võrdles tetrise mänguga…
Iga uut pappkarpi lahti tehes ütles, et tal on selline tunne, et tema ees avaneb avastamata
maailm…Tsahh!
Nende suurte aukude kohta, mis karpide külgedel, ütles: „Ma tean, miks need siia on tehtud!
Siis kui need haned peaks ellu ärkama, saavad nad välja vaadata.“
Üsna ruttu sai Madis aru, mismoodi töö käib ja see hakkas talle meeldima. Kiitis, et väga äge
on, nagu lapsemäng. Lubas minna tuua kühvli ja ämbrikese, kui aega saab…Soovitasin
pappkarpi, kuid see ei sobivat- liivaterad jooksvat välja.
Pühapäev, 19. detsember, puhkepäev
Nüüd lõpuks anti kaks vaba päeva- laupäev ja pühapäev. Reede õhtul tööle sõites ei teadnud
ükski tööline veel mitte midagi. Ainult jutud käisid.
Kantiinis selgus nimekirjast, et mina jätkan tööd õnneks alles esmaspäeval. Milline
kergendus! Magasin juba iga seisaku ja breigi ajal. Varsti poleks enam vastu pidanud!
See viimane vahetuse öö venis nii tüütult. Brigaadi poisid ajasid juba juhtmed täiesti kokku.
Madis ka rakendati kuhugi mujale. Ei olnud kedagi, kes näeks asju täiesti ootamatu nurga alt
ja räägiks sellest. Õnneks sai kella kuue paiku töö otsa. Meil kästi kusagil vaikselt kella
seitsmeni redutada ja supervisorile mitte silma alla sattuda. Ehk- redutamiseks ei oleks
sobinud kantiin. Sinna satuvad nad kohvitama. Leian assüüli naiste riietusruumis. Siin tohivad
küll riietuda ja olla ainult töölepinguga naised, kuid loodan, et tunnikese jooksul ei hakka
keegi mind süüdistama näiteks kappide lahtimuukimises.
Suuremalt jaolt magasin need kaks vaba päeva. Isegi nii palju jäi vaba aega, et lubasin endale
naudingut ja koorisin duši all kohvipaksu kui kehakoorijaga nahka. Mõnus! Rästikul on
kindlasti samasugune sõnulseletamatu tunne, kui oma vana kesta metsa alla poetab ja uue
sileda nahaga edasi vingerdab!
Meie maja naised sõitsid bussiga üle piiri Põhja - Iirimaale, Newry linna ekskursioonile. On
ikka väsimatud! Ma poleks viitsinud ka siis minna, kui oleks tasuta viidud. Nina pealt olla
korjatud 10 € (156 eek). Oleks seal siis poestki võimalik osta midagi sellist, mida eestis pole!
Vähemalt odavamaltki…
Meie käisime seltskonnaga hoopis Cootehilli nurgapealses pubis- poisid Guinessi õlut
maitsmas, mina magusat tulipunast veini limpsimas. Pärast koos veel naabermajutuskohas
piljardit mängimas.
Sõin nüüd kõhu täis ja kaalusin ennast. Kaal vist valetab.
Kisakõrisid pole veel õnneks koju tulnud. Kobin jälle magama. Ärkan kolm korda selle peale,
et näen unes, kuidas topin kogu väest kätt kilekotti. Ruttu- ruttu on vaja kaste liinile ette anda,
aga mina ei saa kotisuud lahti. Košmaar! Harutan käe tekikoti seest välja ja magan edasi.
Esmaspäev, 20. detsember, kahekümnes päev
Täna tööle kella kaheks päeval. Buss ootab ees kell 12.00. Hommikul algas suur rahva
ümberjaotamine- päeva ja öövahetus tuli korraga tööle vedada. See ajas kõik sheetid sassi.
Bussid seisid tükk aega Cootehillis tänava ääres. Bussijuhid lugesid ja arvestasid rahvast
kokku. Paula helistas neile pidevalt. Ühest bussist puudus algul kümme ja teisest seitse
inimest.
Bussijuhid olid väga mures ning närvilised. Eelmisel aastal oli üks inimene jäänudki
kadunuks…Õnnelikult on bussi jõudnud küll see Cootehilli memm, kes kunagi algul meil
pakkimise liinil üritas viilida. Ta parandas tookord paar päeva oma käsi, maksis hea hulga
eurosid arstivisiidi ja rohtude eest ning suunati tervenemisel kergemale tööle. Seal olevat ta
ennast hoolega hoidnud, et tööga üle ei pingutaks (loe: taas viilinud). Kõige naljakam, miks
ma teda meenutan, on see, et laupäeva hommikul astus ta Cootehillis bussist maha kodu poole
Kerry Foodsi valgete kummikutega! Oli need suurest väsimusest jalga unustanud! Bussitäis
töölisi saatis pilguga memme kummikuid ja möirgas naerda.
Eriti pikantne lugu, arvestades, seda et ees kaks vaba päeva. Kui memmel pole teisi
jalanõusid kaasa võetud, tuleb nendesamade kummikutega poodi ja pubisse minna. Praegu on
tal need jälle jalas…
Lõpuks tööle jõudes avaneb meie ees trööstitu vaatepilt: töö on lihtsalt otsa saanud. Lepingud
on täidetud. Üht tööoperatsiooni sooritab mitu inimest. Seistakse paigal ja külmetatakse.
Küsin punapea Geronilt tööd ja ta paneb mind portsjonite liinile leedukate seltsi. Kleepsutan
ja kiletan natuke aega ja saan maitsta üht burgerit. Tehakse huvitavaid sidrunilõiguga
kaunistatud minipartiisid. Siis lõpeb sellel liinil töö ja leedukad kaovad väravast välja oma
kodudesse.
Minul tuleb hakata hiilima nurki mööda. Muidu võib supervisor mu suunata suure grupi teiste
eestlaste juurde, kes seisavad kõrvuti külmas tsehhis kalkunirümpade liini ääres ja kitkuvad
ajaviiteks üksikuid masina poolt külgejäänud sulgi. Kunagi esimesel nädalal sain kümmekond
minutit seda operatsiooni teha. Ääretult tobe töö- pea hakkab ringi käima, vahtides liinil kael
alaspidi liikuvaid kalkuneid; ja sõrmed külmetama külmunud kalkunite katsumisest.
Istun vahepeal Laine juures. Ta uurib, kas mulle lennujaama mõni auto järele tuleb ja kaupleb
ennast oma pisikese pagasiga kaasa. Luban asja kuulata.
Viimaks saab see päev ära uimerdatud. Silmade ees kisub mustaks ja nõrkus tuleb peale.
Bussiga kojusõit on järjekordselt ekstreemne. Kahe vahetuse rahvas sõidab täistuubitud
bussis. Mina saan istuma, aga siis tuleb Külli ja kamandab mind enda kõrval istuva noormehe
sülle. Ta ise võtab Irina põlvele. Pilvi ja Helvi seisavad vahekäigus püsti ning põrnitsevad
mind tigedalt. Peale nende seisab hulk teisigi püsti. Nii terve pikk tee, oma nelikümmend viis
minutit…
Saame teada nimekirja, keda bussijuht veel homme peab peale korjama. Kõik meie maja
naised on kirjas.
Osadel oli täna viimane tööpäev, nad sõidavad homme ära.
Oma ärasõidu ajast ei tea meie midagi. Ainult jutud liiguvad. Selge, et iirimaale meid ei jäeta,
palk makstakse lennujaamas sularahas kätte.
Palju täna tunde kirja läks? Pole aimugi. Tehasesse jõudsime 13.30 ja enamus lõpetas 19.00
paiku..
Rängalt unine olen. Kell on 23.10.
Teisipäev, 21. detsember, kahekümne esimene päev
Viimaks on kõik möödas! Loomakari jõudis õhtul kuue paiku majutuspaika. Näib, et ainult
Laine ja Aule on suutnud normaalseks jääda.
Täna istusime tükk aega pärast vintsutuste lõppu sinises bussikeses ja siis koliti meie naised
järsku hoopis teise, veel pisemasse bussikesse. Sain viimasena koha valida, seega istuma
rattakoopa peale ehitatud kastile. Mu vastas teisel rattal istusid meie maja vene tüdrukud. Nad
olid juba jõudnud töö lõppu tähistada ja mingit alkoholi juua. Üks neist lärmas ja ropendas
nagu elajas. Kartsin, et ratta peal loopimisest võib tal halb hakata ja ta oksendab kõik kohad
täis.
Mul endal hakkas loopivast sõidust õudselt paha. Õhku bussis ei olnud. Eile juba külmetasin,
seega olin palju riideid selga varunud. Koorisin ennast särgiku väele ja masseerisin pead,
juukseid…Tundus uskumatu, et kõik on möödas ning rohkem enam pole vaja ennast
tööleminekuks kokku võtta.
Irinal pidi täna sünnipäev olema. Seda allkorrusel nüüd tähistatakse. Venekeelne lärm kostab
ülakorrusele. Ütlesin kohe ära, et ei osale, kui väiksematki aimu sain korraldatavast läbust.
Õnneks ei käidud kutsumisega peale ka.
Osa rahvast on lähenevast palgapäevast lausa segaseks läinud. Laine sõimati täna noorte
poiste poolt ropult läbi, lubati trumlisse visata.
Ta kutsus täna mind kohe hommikul endale appi, karpe liinile riputama. Töö käis terves
tsehhis jälle väga aeglaselt. Töölised seisid ja külmetasid. Meil oli algul karbirivi üsna tühi,
sain liigutades sooja. Varsti polnud aga enam ka meil midagi teha. Viitsime aega
pissilkäimise, kuuma kohvi joomisega ja niisama jutuajamisega. Kell 12 jäi liin lõplikult
seisma ja selgus, et kella kaheni on tööseisak. Kantiinis istudes ei teadnud keegi ei ööd ega
mütsi, mis edasi saab. Supervisorid vastasid küsimise peale ainult „I do’ nt know…“
Lõppude lõpuks saadi aru, et ongi kõik, võib kitlid minema visata. Tundide arvestuse lehel oli
õnneks tänase kohta üheksa ja eilse kohta seitse tundi kirjas. Tore, see kompenseerib kõik
need pidamata pausid ja pöörase tempo.
Väga kaua valitses ikka täielik teadmatus. Kui sinine buss sõitis värava ette, hüüdis keegi
naljahammas, et Paula peab seal kõnet. Loomulikult tormas rahvas bussi. Siis kamandati kõik
bussist maha, sest buss pidi sõitma järele sellele osale töölistele, kes täna enam tööle ei
pidanud tulema. Neid toodi õhtusele meetingule, kus sai infot oma töötundide ja kõige muu
kohta. Ka allkirjad tuli anda kohaloleku kohta.
Vahepeal tukastasin, pea laual.
Anti võimalus osta poole hinnaga tehase toodangut- burgereid, piprapihve, tooreid kalkuneid.
Sedasama kaupa, mida tookord Peteri käest ei õnnestunud saada. Loomulikult ostsin suisa
12 € eest poolfabrikaate. Kõht oli ootamisega tühjaks läinud. Lunisin sööklatädi, et ta mulle
mõne burgeri soojaks laseks. Aga ei, mitte mingit külalislahkust. Näljaga kõlbasid külmalt
küll. Olgu. Enam ma sellest sööklast ei osta… mitte üks pirrutikk!
Rahva seas liigub naljajutt, et Tallinna lennujaamas tervitab meid kui rahvuskangelasi härra
President Arnold Rüütel koos proua Ingridiga isiklikult. Meid kantakse õlgadel Raekoja
platsile, kus toimub meie auks Rammsteini kontsert…
Aga jah. Vastu pidasime! Kui õhtul ühises söögilauas hüüatasin, et oi, kui tublid me kõik
tegelikult ikkagi olime, kihvatas miski Pilvi hinges. Hakkas mind näägutama. Minu kohta ei
saavat küll öelda, et olen vastu pidanud…Eks need paar lisatundi tekita kadedust. Meie naistel
tuli kokku 206 töötundi, aga minul tänu portsjonite osakonnale 214. Kui palju see siis rohkem
teeb?
14-6=8
8 X 8.16=65.28 €;
65.28X15.64=1021 eek..
1021 krooni… Piisav, et tüli tõsta…Aga mina ei maga bussis ja bussipõrandal, nagu Pilvi.
Kuidas nii vana ja närviline inimene üldse Medicoveris meditsiinilise testi läbis? Inglise keelt
ka ei oska…
Kõigest hoolimata on rahulolev tunne. Kõik 21 päeva pidasin vastu! Kättesaadavast
eurosummast ei tea täpselt veel midagi ja polegi tähtis! 1000 € saab niikuinii maksuvabalt peo
peale, ülejäänule lisandub puhkusetasu miinus maksud. Kalkunid on surnud, elagu kalkunid!
Lennuk, mis meid ära viib, peaks väljuma kella ühe paiku öösel ja jõudma tänu ajavahele
Tallinna kuueks hommikul. Siit hakkame sõitma nelja paiku õhtul. See tähendab, et homme
saab terve päeva magada.
Sees ikka veel keerab burgeritest ja bussisõidust. Kell on nüüd 19.30.
Kolmapäev, 22.detsember, ärasõit
Öösel kell neli läheb uni ära. Toanaabrid on kunagi vaikselt oma vooditesse kobinud. Kondan
kempsu ja kiikan allkorrusele, kas naised koristasid oma läbu ära.
Ei, läbu laiutab laual.
Loen memuaarid läbi, kell on 04.40.
Laskun uuesti alla, otsin puhta lauanurga ja söön natuke. Oma toitu loomulikult. Lennuk
läheb öösel, tuleb ennast uuesti ööeluga harjutada. Söön ja vaatan televiisorist iirimaa
uudiseid.
Vahepeal käin ülakorrusel. Meie joodikud avavad silmad ja vahivad mind segase pilguga.
Ütlen neile: „Noh, te tööle ei tulegi või?“
Katrin jõllitab tükk aega, siis hakkab oma mobiili uurima. Suudan vaevu naeruturtsatust tagasi
hoida. Nad olid ilmselt algul üsna kindlad, et mina ajan midagi sassi, aga siis hakkasid
kahtlema…
Uuesti ärkan kell seitse. Hakkan arvestama, palju ma siin elades kulutasin. Eurosid on alles
190 –seega kulus kolme nädalaga 135 € ehk 2111 eeki.. Vahetult enne Iirimaale tulekut
lasksin pangaautomaadil kogemata oma deebetkaardi alla neelata, sestap saabusin vaid 25 €
sularahaga. Ikka julge tüdruk, kui järele mõelda! Mis oleks saanud, kui kõik poleks sujunud
plaanipäraselt? Usaldasin Tööturuametit ja see usaldus siiski õigustas ennast.
Muudkui magan, vahepeal pakin kohvrid, magan , mõnulen duši all, magan. Miskipärast
hakkan jälle verd jooksma. Organismi rütm on totaalselt segamini paisatud. Sama kurdavad
ka mõned teised noorikud.
Buss jõuab ukse ette peale nelja, Michael aitab kohvri kenasti bussi peale. Jätan talle
mälestuseks eestimaist kamašokolaadi.
Bussis saame oma palgalehed ja lennujaama jaoks mingi paberi.
Osad poisid on suurest õnnest ja alkoholikogusest purjus. Oh, Michael käskis ju kõigile edasi
öelda, kui kohvreid käisin kaalumas- et me ei jooks ennast mingil juhul purju! Siis ei
lastavatki lennukile, vaid jäetakse maha. Põhjenduseks- purjus inimene võib lennuki täis
oksendada koos kaasreisijatega. Seda peab loomulikult vältima. Halvimal juhul tuleb siis
svipsis kodanikul endal nuputada, kuidas koju saab. Siin ei võta keegi auto peale ka…ah,
nojah, ja see on ju üleüldse saar…
Bussis käib kõva kisa ja pullitegemine. Üks eriti purjus poiss liigutatakse bussist välja,
manageri sõiduauto peale.
Kuueks õhtul jõuame Dublini lennujaama.
Vahime kõigepealt niisama ukse all, siis suunatakse kohvritega edasi, check-inni.
Saame palgad kätte. Nüüd on turvalisuse huvides kasulikum jääda lennujaama,
turvakaamerate vaatevälja.
Pea kumiseb ja käib ringi. Kui me saabume lennujaama poekeste koridori, tõmmatakse just
ruloosid ette ja suletakse uksi. Vaesed eestlased saabusid…
Jõuan siiski välja valida imekaunid iirimaad sümboliseerivad rohelise ristikheinalehega
(shamrock) kõrvarõngad ja need enne kõrvapanekut Jennifer Lopez Glow parfüümiga ära
desinfitseerida.
Kohvreid vist eriti ei kaaluta, vähemalt mitte minu nähes. Vinnan käsipagasi läbi
metallidetektori ja teisele poole terminaali, kuni istuma saan.
Inimesed ümberringi on korraga palju raha saanud. Raha muudab inimolevust.. Käib paras
laat. Tüütu. Kael valutab pingest. Ühelt poisilt pressitakse raha välja.
Meie lennuk väljub 00.35. Registreerimine oli juba 21.15 ära…Nii me oleme sunnitud siin
olelema. Kell on alles 23. Istun ja ootan omaette B28 värava juures. See ongi see
lennujaamades ootamine, mida seni ainult reisijuttudest sai lugeda.
Enamikku rahvamassi ei taha vaadatagi. Osad magavad.
Ja siis teatatakse, et lend lükatakse kella kolmeni edasi…
Mees helistab, Tartus pidi jube torm olema. Võib-olla lükatakse lendu veel edasi? Saan
vähemalt öelda, et nad nii vara järele ei tuleks, nagu algul jutt jäi. Keeran ennast oma kutsari
mantlisse ja magan. Vahepeal otsin automaadist kohvi. Seda polegi nii lihtne saada, sest
aparaat nõuab eurot. Olen ettenägelikult mündid laiaks löönud ning jätnud tasku vaid paar
suveniirsenti. Õnneks saab lahketelt eesti inimestelt taskutes leiduva eesti raha eest euro osta
ja kohv maitseb hea.
03.45 I.A.J stardib Estonian Airi lennuk pärast pikka tankimist. Tupsu- dadaaaa!
08.45 E.A.J jõuame Tallinna lennujaama.
Neljapäev, 23, detsember, kojujõudmine
Kojusõit läbi lumelopa. Kusagil Ardu kandis on just toimunud liiklusõnnetus. Laine saab
meiega Tartusse, nagu kokku leppisime. Oma loba tõttu visatakse ta küll autojuhi poolt
vahepeal peaaegu koos kohvriga välja tee äärde hääletama, kuid olukord laheneb. On õudne,
sajune ja lumine ilm. Ma ei tahaks oma eurode hunnikuga külglibisemisse sattuda ning
teadvusetult näiteks kraavis romuhunnikus lebada. Napilt pääseme liiklusohtlikust olukorrast,
lumesaha alla sõitmisest.
Unelemine tagaistmel koos abikaasaga.
Muljed.
Lapsed.
Kingid.
Internetis surfamine üle pika aja.
Panga külastamine.
Esmaspäev, 27 detsember, raha investeerimine
Võtame ennast mehega nii palju kokku, et kammime läbi mõned turud. Valime välja oma
ostuobjekti. Ongi raha teenitud ja investeeritud. Veel nädal otsa näen iga kord magama jäädes
unes, kuidas ma kalkuneid pakendan ja kaste teen…
NB! Teadmiseks lugejale! Siin kirjeldatud komandeering on reaalselt aset leidnud. Mõned
inimeste nimed ja elukohad on nende endi privaatsuse huvides siiski muudetud.
Memuaare sai järjekindlalt iga päev kirja pandud eelkõige selleks, et rängas katsumuses vastu
pidada. Avaldamise mõte tekkis lootuses, et teised võib-olla samas olukorras olevad inimesed
saavad neid lugedes tuge ja lohutust. Eriti nüüd, kui avar Euroopa Liidu tööturg on meile
avatud…Aitäh kõigile, kes mind raskel hetkel toetasid! Eriline tänu neile inimestele, kelle
abiga mul õnnestus ennast proovile panna ja veelgi tugevamaks saada! Jääme tublideks!