2021. aastal avaldas neuroteadlane Jeff Hawkins oma raamatus „A thousand brains. A new theory of intelligence.“ epohhiloova kontseptsiooni sellest, kuidas aju maailma tajub ja tundma õpib. (See võib osutuda Charles Darwini loodusliku valiku ja evolutsiooniteooriaga sarnaseks murranguks neuroteaduses). Toetudes varasematele uuringutele selgitab Hawkins veenvalt, kuidas aju kasutab juba olemasolevaid kaardilaadseid viiteraame (reference frames) teadmiste loomiseks ja säilitamiseks. Ehk siis meelde jätmiseks ja mälus hoidmiseks. Viiteraame ei saa õpetaja või koolitaja õppurile edasi anda. Need tuleb igal inimesel ise leida või konstrueerida. Ja seetõttu võib lõpptulemus olla ka igal inimesel mõnevõrra iselaadne.

Piltlikult võib seda protsessi selgitada nii. Te olete linnas, mida te hästi tunnete. Tänaval jalutades näete, et pargi serva on kerkinud uus hoone. Te jätate selle meelde, paigutate mõttes oma peas olevale linna kaardile. Kui kohe esimesel korral meelde ei jäägi, siis teisel või kolmandal korral samast hoonest mööda jalutades õpite te selle asukoha ära.

Või teine näide. Te satute võõrasse linna, olete seal esmakordselt. Kuid teil on olemas (ema või õpetaja poolt varem kaasa antud) linna kaart ja te teate oma asukohta. Selle abil saate vähese vaevaga üles leida pargi. Ning märgata ja oma kaardile märkida uue hoone, mida kaardil polnud.

Loomulikult on võimalik ära õppida ka asju, millega me varem kokku puutunud pole. Selletarvis loob aju uue raami. Ehk te olete võõras linnas, ilma kaardita. Te hakkate tasapisi edasi liikuma. Möödute mitmest hoonest, siis tuleb ristmik. Pöörate paremale, lähete tänava lõppu, jõuate purskkaevuni. Pöörate tagasi, lähete ristmikul teises suunas, avastate jälle midagi uut. Nii õpite linna tundma.

See võtab aega, vajab kordamist (sama tee uuesti läbimist) ning te võite ka ära eksida, kui liigute piirkondadesse, mida te veel ei tunne.

Õpiprotsessi juurde tagasi tulles – on selge, et koolitajal pole mingit mõtet asuda selgitama uut kontseptsiooni või teooriat, kui õppurite peades pole „kohta“ kuhu seda kinnitada.

Saa teada, mida nad juba teavad

Seega on koolitaja esimeseks sammuks aru saada, kas ja millised viiteraamid, „kaardid“, õppuritel olemas on. Kui tegemist on uue, koolitajale alles tundmatu grupiga, siis paljud õpetajad sellist uurimist ka teevad. Meetoditena kasutatakse enamasti erinevaid teste, kontrolltöid, praktilisi ülesandeid või muul meetodil läbi viidavat teadmiste või oskuste kontrolli. See on hea algus. Ja samas tasub meeles pidada, et see on ühesuunaline tegevus, kasu saab sellest vaid koolitaja või õpetaja. Õppurite jaoks ei muutu midagi.

Aita neil aru saada, mida nad juba teavad. Ja ei tea

Selleks, et täiskasvanud inimene saaks omandada uusi teadmisi, peab ta ise, oma peas, üles leidma olemasolevad viiteraamid, neid analüüsima ja märgistama „valged alad“, mis vajavad täiendamist. Mida saab täiskasvanute õpetaja teha selleks, et aidata inimestel uuel teadmistemaastikul orienteeruda, olla talle „giidiks“ ja aidata ehitada mentaalseid kaarte?

Ülalmainitud testid ja kontrolltööd saavad olla abiks juhul, kui vastuseid ei kontrolli mitte koolitaja vaid inimene ise. Näiteks iseseisvalt, võrreldes oma testitulemusi nn. õigete vastustega, mis koolitaja ette annab. Või veel parem, töötades väiksemas grupis, 2-5 inimest. See võimaldab ühtlasi võrrelda oma isiklikke tulemusi testega ja aru saada, milline on minu tase grupis. Üksteise vastuste uurimine on juba esimene samm oma viiteraamide arendamiseks. Sotsiaalne interaktsioon võimendab õppimist ja ühtlasi tõstab õpimotivatsiooni.

Selline seoste otsimine ei pruugi üldse olla ajamahukas. Veel näiteid sobivatest meetoditest.

• Suminagrupid. 2-6 inimest grupis arutavad lühikese aja jooksul (2-6 min) millised on nende varasemad kokkupuuted ja teadmised õpitava teemaga.

• Andmekorje. Väikese grupi (laudkonna) liikmed intervjueerivad teiste laudkondade inimesi õpitava teema osas ja jagavad saadud infot oma grupis.

• Mida tean? Mida tahan teada? Õppurid panevad lühidalt enda jaoks kirja, mida nad õpitavast teemast teavad ja mida veel soovivad õppida.

• Kiirtest. Õppurid märgivad töölehel toodud mõistete juurde, millised neist on neile juba tuttavad, millised mitte.

• Mõiste defineerimine. Paaris või väiksemas grupis mõtlevad õppurid välja oma definitsiooni mingile mõistele ja jagavad seda suures grupis.

• Mõiste/mõttekaardid olemasolevate teadmiste märkimiseks ja hiljem uute teadmistega täiendamiseks.

• Lugude/näidete rääkimine. Paaris või väiksemates gruppides oma (teemaga seonduva) kogemuse jagamine.

• Skaalad. Seinale või tahvlile on valmis pandud tunnis jutuks tulevad teemad ja nende juures kas lineaarskaalad (joon, mille otstes väärtused nt 1-10) või radiaaldiagramm (ämblikuvõrguna paigutatud skaalad). Iga osaleja märgib igale skaalale kas markeriga või asetab kleepsutäpi oma hetke teadmiste/oskuste väärtusele.

• Sildistamine. Anna õppuritele valik pilte, mis puudutavad õpitavat teemat ja sedelid mõistetega. Õppuri ülesanne on viia kokku õiged pildid ja sildid.

Sobivaid meetodeid on sadu ja sadu. Internet ja kolleegid aitavad sobivaid leida. Oluline on meeles pidada, et enne, kui te hakkate õppuritele tutvustama mingit uut teooriat või kontseptsiooni, aitaksite te neil valida kaardi selle rännaku jaoks.

Aita neil aru saada, mida ja miks tuleks õppida

Piirdumine vaid oma viiteraami ja seal peituvate aukude uurimisega ei pruugi olla piisav sihipärase õpiprotsessi käivitamiseks. Vaja on selgeid eesmärke – mida ma tahan oma kaardil täiendada ja miks.

Viimane küsimus on kriitilise tähtsusega. Teatavasti on täiskasvanud õppur väga pragmaatiline. Ta õpib vaid seda, mis näib talle vajalik. Seega laske igal grupi liikmel kas kirja panna või välja öelda (veel parem mõlemat) mida ta kavatseb sellel tunnil või kursusel õppida.

Toeta õppurit paari küsimusega, kas kirjalikult või suuliselt. Mõned näited valikuks:

• Mida sa soovid kursusega saavutada?

• Milline on sinu eesmärk?

• Mida sa soovid, et …-ga juhtuks?

• Mida sa tegelikult tahad?

• Mida sa loodad saavutada?

• Milliseid tulemusi sa tahad saada?

• Milline tulemus oleks sinu jaoks ideaalne?

• Mida sa soovid muuta?

• Miks see eesmärk sulle oluline on?

• Mis kasu sa selle eesmärgi saavutamisest saad?

• Mis muutub, kui sa oma eesmärgini jõuad?

• Kui sa ei saavuta oma eesmärki, millised on selle tagajärjed?

Kõva häälega oma eesmärgi nimetamine on oluline järjekindluse ja püsivuse toetamiseks. Kui aega napib ja grupp on suur, piisab ja sellest, kui osalejad saavad paarikaupa üksteisele oma eesmärke ja nende põhjuseid tutvustada.

Ja ära aja sassi, koolitaja poolt tunni alguses välja öeldud eesmärk tänase tunni kohta on koolitaja, mitte õppuri eesmärk! See on hea ja mitte piisav.