Täiskasvanud õppija on väljakujunenud isiksus oma harjumuste, tõekspidamiste ja neid toetavate hoiakute ning uskumustega. Uskumused kujunevad ja muutuvad elu jooksul saadud kogemuste ja saadud tagasiside mõjul. Üldiselt toetavad uskumused inimese hakkamasaamist, kuid mõnes olukorras võib ilmneda, et need on kas liialdatud või liialt üldistatud ja võivad hoida nii inimest tagasi, astumast tema jaoks olulisi samme positiivsete muutuste elluviimisel.

Oma uskumuste pagasi toovad õppijad endaga kaasa ka õppimissituatsiooni. Õppimise tulemust mõjutavad otseselt uskumused, mis on seotud õppimise ja õppija arusaamaga enda võimest õppida, areneda ja muutuda. Varasem negatiivne õppimiskogemus koos uskumusega, et ollakse teistest ebakompetentsem ja vähem edukas viib selleni, et tugevneb arusaam, et õppimine on inimese jaoks raske või et ta ei suudagi õppida. See mõjutab otseselt motivatsiooni ja enesekindlust tajuda erinevaid olukordi õppimise ja enesearendamise võimalustena.

Tajutud võimekus on inimese usk sellesse kui võimekas ta on mingis valdkonnas esile tulevaid probleeme lahendama või tegevusega hästi hakkama saamisel. Uuringud kinnitavad, et kõrgema tajutud võimekusega inimesed on õppimises edukamad ja oskavad kasutada efektiivsemaid õpistrateegiaid.

Uskumused ja tajutud võimekus

Õppimise ja arenguga seotud hoiakuid on põhjalikult käsitlenud Ameerika psühholoog Carol Dweck. Ta kirjeldab saavutususkumuste teoorias kahte vastandlikku mõtteviisi. Nii võib inimest iseloomustavatest omadustest mõelda kui millestki püsivast, sünnipärasest ja stabiilsest (kinnistunud mõtteviis, ingl k. fixed-mindset) või kui millestki muudetavast ja arendatavast (edenemismõtteviis, ingl k grow-mindset). Kui õppija usub, et isikuomadused ja vaimne võimekus on arendatavad, tuleb ta paremini toime õppimisega kaasnevate tagasilöökidega, näitab üles suuremat püsivust ja on nõus edasi pingutama, et saavutada soovitud tulemus. Kui aga õppija ei usu enda arengu võimalusse väldib ta keerulisi ülesandeid ja olukordi ning loobub tagasilöökide korral edasi pingutamast.

Kuna täiskasvanud õppija on väljakujunenud isiksus, ei ole hoiakute ja uskumuste muutmine väga kiire protsess. Kindlasti ei aita sellele kuigi palju kaasa koolitajalt saadud soovitus lihtsalt teistmoodi õppimisse suhtuma hakata. Õppija peab ise teadvustama enda hoiakuid, mõistma nende mõju tema õppimisele ja soovima nende osas muutust.

Sageli kasvab valmisolek enda hoiakutega töötada pärast seda kui õppija on julgenud endale tunnistada, et selleks, et olla enda eluga rohkem rahul on muutused möödapääsmatud, kuid tal on hirm, et võib muutuse elluviimisel ebaõnnestuda. Sellised õppijad on väga tundlikud esimeste tagasilöökide suhtes ja püüavad vältida olukordi, kus nende niigi habras enesehinnang saaks uue löögi. Täiskasvanute koolitajatele on tuttavad näited õppijatest, kes osalevad õppetöös aktiivselt, kuid enne eksamite või lõputööde sooritamist katkestavad õpingud, sest ei usu, et suudavad nendega edukalt hakkama saada.

Kuigi tegemist on õppija isiksusliku kasvu protsessiga, saab koolitaja olla õppijale abiks. Esmalt peaks koolitaja teadvustama, et tema roll ei seisne ainult konkreetse aine/teema/oskuse õpetamises, vaid õppimise toetamises. Edasi võiks koolitaja mõista, et õppijad on erinevad ning ka raskused arenguteel peituvad õppijate jaoks erinevates etappides. Vestlused õppijatega, mille käigus nad saavad kirjeldada omi mõtteid ja tundeid enda jaoks uute ja väljakutsuvate ülesannete ees seistes annavad infot õppimisega seonduvatest uskumustest. Õppimisega seonduvate uskumuste teadvustamisel on abiks ka erinevad eneseanalüüsi toetavad ülesanded, mis aitavad õppijal teadvustada enda õppimistrateegiaid ja märgata õppimisega seonduvaid mustreid.

Edenemismõtteviisi saab arendada läbi eduelamuse kogemuse loomise, milleks koolitaja peaks jälgima, et ülesanded oleksid õppija jaoks küll keerukad, tooksid ta mugavustsoonist välja, kuid samas siiski teostatavad ja realistlikud. Ülesannete sooritamise järel peab saama õppija tagasisidet, kusjuures oluline on tunnustada oskuste arengut ja pingutamist, mitte ainult töö lõpptulemust. Oluline on arendada ka õppija eneserefleksiooni oskusi: võimet endale realistlike eesmärkke seada hinnata enda tegevuse kohasust ning töö tulemusi ja teha sellest järeldusi edasiseks. Refleksiooni käigus annab õppija enda tegevusele hinnangu, mis kas kinnitab edenemismõtteviisi (“Minust võib asja saada!”, “Proovin järgmine kord natuke teistmoodi”jne ) või hoopis kinnistunud mõtteviisi (“Ma olen seda kogu aeg teadnud, et mulle numbrid ei istu!”, “Siin ei ole midagi arutada, läks nii nagu ma arvasin” jne). Koolitaja saab toetada täiskasvanud õppija eneserefleksiooni oskusi pakkudes eneseanalüüsiks küsimustikke ja selle järel vestlust, mille käigus saab õppija teadvustab enda uskumusi ja hoiakuid, mis toetasid teda ülesande sooritamisel ja seada kahtluse alla ning kujundada ümber piiravad uskumused.

Julgustavalt ja motiveerivalt mõjub ka võimalus jagada enda õppimise lugusid ja kogemusi kaasõppijatega ning tähistada nendega koos väikeseid võite iseenda üle. Koolitaja võiks luua selleks võimalusi ja jälgida, et ühiselt loodakse narratiiv, mis toetab enesearengut, normaliseerib tagasilööke ja julgustab õppimisega jätkama.

Uuri lisaks: Carol S. Dweck, “Uutmoodi psühholoogia edu saavutamiseks. Mõtteviis“ (Pegasus 2017).

Ühe minuti loeng: Kuidas uskumus meie võimeid mõjutab

https://novaator.err.ee/260018/uhe-minuti-loeng-kuidas-uskumus-meie-voimeid-mojutab