Psühholoogilises tähenduses on õppimise toimumise eelduseks valmisolek väljuda senisest, turvaliseks ja mugavaks kujunenud seisundist, uude ja tundmatusse, millega kokkupuude tugevdab inimese loomulikku kaitset – psühholoogilisi barjääre ja nendega kaasnevat vastupanu muutusele. Kui õppija jaoks on tajutav surve liiga tugev, kogeb õppija hirmu, peab väljakutset ületamatuks ning loobub. Kui aga survet üldse poleks, puuduks vajadus muutuda. Tegemist on just nimelt tajutava survega, need on õppija sisemised, psühholoogilised tõkked ja seotud sellega, kuidas õppija tunnetab teda ümbritsevat keskkonda ja iseennast. Need on vaid osaliselt seotud õpikeskkonna ja koolitaja tegevusega. Koolitajad võivad õppija psühholoogilise vastupanu ilminguid ekslikult tõlgendada enda vastu suunatuna, kuid enamasti need siiski ei ole. Valdavalt on tegemist teadvustamata protsessiga, elu jooksul omandatud viisiga, kuidas inimene kaitseb enda ego ja mina-pilti informatsiooni eest, mis ei ühti tema juba kujunenud ettekujutusega iseendast.

C. Van Houten läheneb inimesele ja õppimisele terviklikult. Ta näeb, et inimese arenemist juhivad kolm peamist motiivi – püüdlus õppida uut, püüdlus areneda ja püüdlus parendada. Nende püüdluste käigus kohtab inimene takistusi enda mõtte, tunde ja tahtemaailmas. Õppija tajub, et ei suuda neid ületada ja see tekitab temas hirme ja vastumeelsust õppimise suhtes. Barjääridega on vaja tegeleda inimese põhipüüdlusi arvestades ja terviklikult.

Mõtlemisbarjäär

Inimese mõtlemisprotsessil on kindlad reeglid. Mõtlemise kaudu on võimalik tundma õppida ainult teatud osa maailmast, ülejäänu jääb varjatuks ja seda on vaja ära tunda, märgata ja avastada. Maailma aktiivselt tunnetada püüdev inimene kohtab seal pidevalt uusi küsimusi ja mõistatusi, mis võivad temas esile kutsuda kognitiivsed blokeeringud.

Kaks esmapilgul teineteisele vastanduvat, kuid tegelikult üksteist täiendavat mõtlemisviisi on divergentne ja konvergentne mõtlemine. Divergentne mõtlemine on uute ideede tekkele ja ebatavalistele lahendustele viiv mõtlemine, probleemile rohkem kui ühe lahenduse pakkumine. Divergentset mõtlemist seostatakse kõige enam loovusega. Konvergentne mõtlemine läheneb probleemile lahenduste otsimisele eeldusega, et olemas on vaid üks õige lahendus või vastus. Erinevate ülesannete lahendamine eeldab võimekust kasutada mõlemat mõtlemisviisi, mis on ka kõigile inimestel olemas, kuid sageli on täiskasvanueaks õppijal kujunenud välja enda eelistus, mida teadvustamata rakendatakse. Mõttebarjääriga tegelemise üheks esimeseks sammuks on õppida märkama oma mõtlemise ühekülgsust või tugevalt eelistatud viisi. Mõtlemisbarjääri ületamise tulemusena tekib õppijal austus maailma ja teiste inimeste vastu, samal ajal olles pühendunud ja tunnustades iseenda väärtusi.

Koolitaja ülesandeks on luua võimalusi õppijal teadvustada enda mõtlemise harjumusi ning töötada mõttebarjääriga. Efektiivsed viisid selleks on:

• luua õppijatele võimalused küsimuste esitamiseks ja asjade olemuse ise uurimiseks, selle asemel et nad jääksid passiivseteks teadmiste vastuvõtjateks,

• ülesanded, mis aktiviseerivad erinevaid meeleorganeid ja vaatlusoskusi, et õppija ise jõuaks järeldustele ja uutele teadmistele,

• mõlemat mõtlemisviisi eeldavate ülesannete lahendamine ja nende paralleelselt kasutama õppimine. Konvergentse mõtlemise arendamiseks on hea mõtiskleda selle üle, kuidas me mõtleme, kuidas samm-sammult, loogiliselt mõeldes jõuda tulemusteni. Divergentse mõtlemise arendamiseks on vaja märgata enda intuitiivset taju, õppida seda spontaanset, loovat mõtlemisviisi usaldama.
  

Tundebarjäär

Tundebarjäär viitab vastupanule, mis avaldub meie tunnetes. See ei ole reaktsioon välismaailmale, vaid millelegi inimese enda sees olevale. Enda tundebarjääriga tegelemine annab õppijale parema eneseteadlikkuse, vabaduse ja sisemise isiksusliku küpsuse. Õppija kogeb, et tema tunnetel on väga oluline roll kognitiivsetes protsessides ja õppimisel. Tundebarjääriga töötamine tundub kõige keerulisem ja tundebarjäärid on tihti õppijate endi ja koolitajate poolt kõige vähem aktsepteeritud, sest lihtsam on öelda „ma ei saa aru“, kui „ma kardan“ või „tunnen ennast teiste kõrval alaväärsena“.

Paljudel juhtudel õppijad loobuvad õppimisest, kuna just tundebarjääriga töötamisel on puudujäägid. Õppija tundebarjääri märkamine ja sellega töötamise toetamine nõuab koolitajalt psühholoogilist küpsust, julgust, otsustusvõimet, enesekindlust ja empaatiat. Koolitajal võib endal olla vastupanu mõttele, et tundebarjääridega töötamine on üks osa õpiprotsessist. Sellisel seisukohal olev koolitaja seisab ise enda piirangute lävel ja peab otsustama, kas ta astub sammu ja töötab oma enda tunded läbi ning integreerib need õpiprotsessi, julgustades enda eeskujuga õppijaid tegema sedasama.

Tundebarjääriga töötamine viib õppija iseenda paremale tundmaõppimisele ja aitab kaasa iseenda ületamisele. Oluline on, et koolitaja oleks sõbraliku, empaatilise hoiakuga ja mõistaks hukkamõistu vaba õhkkonna väärtust tundebarjääri ületamisel. Ainult selle barjääriga töötamine saab juhtida õppija suuremale eneseteadlikkusele. Koolitaja saab õpibarjääriga töötamisel abiks olla aktsepteerides õppija tundeid, pakkudes toetavat vestlust, väikeseid edukogemusi ja nende mõtestamist toetavat refleksiooni.

Tahtebarjäär

Tahtebarjääri peamine omadus on ärevus, mis eksisteerib inimese sees varjatud kujul. See on midagi, mis asub inimese ja maailma vahel. Inimese Mina tahab maailmas midagi korda saata: väljendada, ümber kujundada, teostada ning selles kohtab ta tahtega seotud vastupanu.

Tahtebarjäär avaldub vähese õpitahtena, iseseisvuse puudumisena, allaandmisena raskuste ilmnemisel ja kõrvalseisjaks jäämisena, kes end heal meelel millegagi ei seo.

Koolitaja võib märgata, et õppijate õppimise tahe on liiga nõrk, raskusi kohates, kipuvad nad kiiresti alla andma, neil ei ole piisavalt vastupidavust. Tahtebarjääri taustal on ärevus, hirm elu, muutuste, tuleviku ees. Ärevus pidurdab tegevust, viib automaatse tegutsemiseni, mille puhul kognitiivsed protsessid, mis on vajalikud isiksuslikuks ja professionaalseks edenemiseks ja kohanemiseks, ei ole piisavalt kaasatud. Koolitaja kõige olulisemaks ülesandeks on individuaalse õppimise tahte äratamine, aidates õppijal saada edukogemust enda kolme barjääriga töötamisest.

Õppijate isikliku tahte äratamiseks on head tegevused, mis

• võimaldavad loomingulist eneseväljendust ja selle kaudu äratavad õppija spontaanse loomingulisuse, mis annab õppijale kogemuse sügavamast tegevusega haaratusest ning see kogemus on õppijale edasise õppeprotsessi käigus heaks mudeliks,

• selliste ülesannete või õppeprojektide disainimine, millel ei ole kindlat, ettemääratud tulemust,

• meeskondlikud ülesanded, mis eeldavad tugevat pühendumist nii et, teiste õppijatega koos töötamine toetab individuaalset tahet,

• mitmekülgsete hindamise ja tagasiside meetodite arendamine.

Kokkuvõtteks

Kõik kolm barjääri avaldavad õppimisele tugevat mõju. Olukorras, kus õppija tajub, et ei tule väljakutsega toime vajab ta julgustust, et omi tundeid analüüsida ja tekkinud vastuseisu mõtestada. Oluline on koolitaja küpsus, austav ja respekteeriv suhtumine õppijasse, terviklik inimkäsitlus, mis toetab kõigi kolme barjääriga tegelemist.

Kasutatud kirjandus

Coenraad, Van H. (1999). Awakening the Will. Principles and Processes in Adult Learning. Forest Row, Sussex: Temple Lodge Publishing; 2nd edition.