Elliot Lään, 16. oktoober, 2026
Roheklubi kogub LOOMAVARJUPAIKADELE ANNETUSI!
Elliot Lään, 16. oktoober, 2026
On hommik ning ees ootab teekond kooli või tööle. Kuidas sa sinna jõuad? Kas lähed jala, rattaga või ühistranspordiga? Kui eelistad kiirust ja privaatsust leiad end ilmselt autost, taksost, elektritõuksilt vms. Neist kolmest loobumise ümber keerles antud eksperimendiseeria esimene kuuajaline eksperiment.
Eksperimendi tutvustus
Individuaaltranspordivaba kuu – mida see endast kujutab? Terve jaanuarikuu jooksul vältisin ma igasugust transporti, mis vaid mind sõidutab. (v.a jalgratas, mida talve tõttu küll kasutada ei saanud). Bussid-trammid-trollid ja jalad – minu liikumisviisid, kandsid mind tööle, koju ja mujale. Selleks oli tarvis kaasas kanda vaid ühiskaarti, mille hind on Tallinnas €30 kuus, kus eksperiment läbi viidi. Kui aga olla Tallinna elanik, siis pole aga tarvis linna piires reisi eest üldse maksta.
Kuidas andmete kogumine käis? Iga sõiduga märkisin ma üles sõidetud aja minuti täpsusega, lisades juurde kasutatud transpordivahendi ning milline oleks olnud vahemaa ja aeg, kui oleksin kasutanud autot. Kuna autosid on aga erinevaid, võtsin ma kütuse kulu rahas ning CO₂ jalajälje aritmeetilise keskmise bensiini- diisli- ja elektriauto kohta. Lisasin ka PM₂,₅ ja PM₁₀ hulga grammides.
Võibolla tekib viimase kohta küsimus, et mis see PM on. PM on Particulate Matter, mis on ülimalt pisike lapsesõnu “pudi”. See tuleb mehaanilisest kulumisest. Meie räägime rehvide, piduriklotside kulumisest ja summutist tulevatest pisiosakestest. Ära kulunud materjal ei kao kuskile ära, see jääb järgi ja kahjuks on osakeste väike suurus väga ohtlik. Kui vaadata otsa PM₁₀, siis räägime me osakestest, mida me paratamatult iga päev sisse hingame, sööme ja joome. Kopsu jõudes on see meil suur astma ja bronhiidi tekitaja. Samas kui PM₂,₅ on piisavalt väike, et tungida Alveoolidesse (kõige sügavamatesse kopsu soppidesse, kus hapnik imbub verre) ja sealt edasi meie verre ja organitesse. Sel astmel tekitavad nad trombe, kasvajaid, veresoonkonna probleeme jms. PM olemasolu põhjustas näiteks 2023 aastal 7.9 miljonit surma.
Tulemused
Eksperimendi jooksul sõidetud vahemaa oli 274,9 km (Trammiga 5,6 km, bussiga 100,9 km, rongiga 6,4 km ning maakonnaliinidega 162 km). Ringi uurides ja igale poole kirjutades sain teada, et Tallinnas olevad bussid on kas elektri-, biogaasi, diisli- või hübriidbussid, Elroni rongid aga diisli- ja elektri omad. Seega võtsin nende kahe transpordi keskmise liigiti kokku.
Ennustasin, et ühistranspordi jalajälg tuleb väiksem võrreldes auto omaga, kuid mind jahmatas kui suur see vahe on. PM tabelis pole ühistranspordi tulpa peaaegu üldse näha. Ka rahavõit oli röögatu: 104,85 €. See summa tuli kokku kütuse ning kindlustuse hinnast, kui oleks olnud perfektne kuu, kus poleks vaja autot kuidagi parandada ega hooldada ja parkida saaks tasuta parklates. Ainus ja eluline number, mis võib olla rohelisele valikule vastuväide, on aeg. Reisimine võttis mul kuu peale kokku 25h 54min kauem. Toonitan siinkohal, et käisin kaks korda nädalas Tallinnast Maardusse ja tagasi.
Igapäevaelust rääkides tunnistan, et elurütmi antud eksperiment mul tegelikult väga ei muutnud, sest olen juba ühistranspordi kasutaja. Bussis võtan aega õppimisele või lõõgastumisele, et aega võimalikult efektiivselt kasutada. Vahel isegi tegin väikese uinaku. On palju asju, mida bussis teha, et aeg end teenima panna.
Miinusena võib bussi-trammi-rongi astudes tekkida olukord, kus mõni kaasreisija pole just kõige parema lõhnaga, puhtam või adekvaatne. See ei tee reisi just kõige meeldivamaks. Talvises Eestis on bussis-trammis ka põrandad lägased, mille pärast pidin mõned korrad oma koera duši alla suruma.
| Siin saan tuua nipi: Kui oled oma lemmikuga trammis või bussis, siis ürita saada koht kõige esimese või kõige
viimase istme juures, seal on põrand reeglina puhtam.
Kõik see on aga loomulik osa ühiskonnas elamisest ja kohalikust kliimast. Inimesi on erinevad ja neid pole võimalik täielikult vältida. Leian et, kui vaadata uuesti ülaltooduid tulpdiagramme, on ühistranspordiga kaasnevad väikesed ebamugavused kannatamist väärt. Kiireks märkeks võib tuua ka hilinemised. Sinu enda hilinemised on samaväärsed, kui bussijuhi omad, kuid siis pole hilinemine sinu süü ja võib sinu mainet sotsiaalses situatsioonis päästa. Ka element, et peatusest ja sinna minna tuleb jala, on minu jaoks tegelikult pluss. Värske õhk ja liikumine teeb head, uksest ukseni sõitmine on rohkem nagu karuteene endale. (see on puhtalt minu arvamus)
Järeldused
Tuletan meelde, et eksperiment on läbi noore, üksi elava nooruki vaatevinkli, mis on kindlasti paremini läbiviidav noorele, kui suurele leibkonnale, kus võib olla lapsi ja pereliikmed käivad mitmes eri kohas. Lisaks olen ma pealinna elanik, kus ühistransport on hea katvusega ning tihe. Elades maakohas oleksid eksperimendi tulemused hoopis teistsugused. Maakohtades on Eesti ühistranspordi vedajatel veel väga pikk tee minna.
Kui olla linnainimene, siis on elu ilma individuaaltranspordita täiesti võimalik ja seda tuleks igati eelistada. Kui mitte looduse, siis raha pärast. Ja sõidul kasutada ära aega endale või päevaks valmistudes. Hilinemises süüdista ikka bussijuhti ja siruta kõndides jalgu. Julgustan viia läbi muutust, kui vähegi võimalik, ning säästetud raha investeerida jalgrattasse.