Teenusel tähistati raamatukogu 100. aastapäeva
1. juunil 2024. aastal sai Teenuse piirkonnas tegutsev raamatukogu 100-aastaseks. Selle pidupäeva otsustasime venitada tervesse aastasse, et iga natukese aja tagant toimuks midagi toredat, aga päris sünnipäev tuli ikka õigel ajal ära pidada, koos uhke tordi ja kõnedega - nii nagu peab. Teenuse Naiste Ühenduse nimel täname kohaliku omaalgatuse programmi ja Märjamaa valda, tänu kelle toele saime seda teha. Vallavalitsuse ja volikogu poolt anti Teenuse haruraamatukogule üle tänukiri, Märjamaa valla raamatukogu esindajad tutvustasid raamatukogude liitmise ajalugu, kogukonna esindajad võrdlesid raamatukogu olemasolu omariikluse ja kogukonna püsimise küsimusena. Raamatukogusse lisandus mitu raamatut, edu ja jaksu sooviti nii järgmiseks viieks, kümneks kui ka sajaks aastaks.
Teenuse mõisas esitleti sünnipäeva puhul ka raamatukogu ajalugu ja isikuid, kes on aidanud raamatukogu tuua tema 100. sünnipäevani. Kõige tähtsamad neist on vaieldamatult tänase raamatukoguhoidja Helle Rehepapp ja tema eelkäijad, ehk siis raamatukogu juhatajad, keda on enne olnud vaid kaheksa! 1924. aasta 1. juunil alustas selle tööga Luiste külas Jüri Algma, 1938. aastal andis ta ameti üle kohalikule Luiste daamile Amanda Pärimetsale. 1939-1941 toimis Teenuse algkooli juures laenutuskapp, mille tööd – raamatute Luistest toomist ja viimist - korraldas Valve Limpere (ab. Ervin), kuid 1941. aastal Luiste raamatukogu suleti ja kõik raamatud toodi Teenusele, kus need sõja ajal ikka koolis raamatukapis olid. 1948. aastal alustas raamatukogu juhatajana Hulda Kuresaar (neiuna Pärnamaa), kelle ametiaeg oli pikk ja mis algas raamatukogu „kappidega“ tänase Teenuse kaupluse ruumides ja hiljem kolis eraldi ruumi Teenuse mõisa. Raamatukogu juhatajale anti tema ajal ka muid rahvavalgustuslikke ülesandeid, näiteks kirjutada kohalikule ajalehele, korraldada üritusi ja näituseid, käia põllul töölistele lehte ette lugemas. Nii mitmekülgset tööd enam väga hästi ette ei kujutagi. 1966. aastal võttis Huldalt tema Tallinnasse elama siirdumise järel ameti üle tolleaegse kolhoosiesimehe proua Milvi Eiche, kuid nende pere kolis Teenuselt 1969. aastal ära, misjärel pidas ametit koolis töötav Sigrid Mursak (Tarkmeel). Sigridi ametiajal otsustati sulgeda Teenuse kool, kuid raamatukogu jäi mõisa alles. 1973.-1975. aastatel juhatas raamatukogu Riina Voosalu, kuid tema järel - jälle väga pikaajaliselt - Üvi Mager, ab. Helme, kuni aastani 2011. Üvi tõi raamatukogu nõukogudeajast Eesti Vabariiki ja pidi ka ise selgeks saama hulga uudseid töömeetodeid, sh arvuti ja interneti kasutamise, jälle valdkonnad, milleta meie oma elu ette enam ei oska kujutadagi. Ja see polnud üldse ammu! Üvi panus on siiani väga tänuväärne, sest vaid tänu sellele on meieni jõudnud palju ülevaateid Teenusel toimunust, millest ta kirjutas kohalikku ajalehte Ühistöö.
Vaid kaheksa raamatukogu juhatajat lähemale 90 aasta jooksul ja üheksa 100 aasta jooksul koos tänase raamatukoguhoidjaga – Teenuse raamatukogu on elus hoidnud tähelepanuväärselt väike arv inimesi. Meie kogukond on teile kõigile igavesti tänulik! Nii mõnigi nimetatuist on andnud Teenuse piirkonnale – mitte ainult raamatukogule - oma aja ikkagi aastakümneks või enamakski.
Eks lugejatest sõltu ka raamatukogude saatus ja et aja jooksul on maapiirkondades elanike arv vähenenud, siis sama on juhtunud ka lugejatega. Sünnipäeval tutvustati statistikat ja võrdlust 50 aasta taguse ajaga ehk 1974. aastaga, millest selgus, et nii lugejaid kui nende hulgas lapsi on täna rohkem kui kaks korda vähem, raamatuidki on pisut vähem kui siis, aga võib-olla polegi tähtis, sest eks 1974. aastal moodustas märkimisväärse osa raamatufondist nn punakirjandus, millest keegi just puudust ei tunne. Hoopis põnevam, et raamatukogu laenutuste arv on hoopis suurem kui tol ajal! Osalt tingib selle tänapäeva ajalehtede ja ajakirjade suur hulk ja ka raamatute ikkagi päris märkimisväärne hind, nii et inimestele meeldib siiamaani lisaks raamatutele laenutada või ka kohapeal lugemas käia just ajalehti ja ajakirju.
Sünnipäeval peab olema ka üllatuskülaline ja meie kutsusime selleks jutuvestja Ena Metsa, kes viis meid oma lugude ja pillihelidega ajast ja kohast rändama ja kohtuma, eelkõige iseendaga. Ta suunas meid mõtlema ajale ja miks me tihti leiame, et seda meil on vähe või pole üldse? Kas aega kõrgemalt hindama saab õppida kellegi teise kogemusest, kes on läbi elanud hetke, kus „surm oli silme ees“? Peale seda väärtustad elus iga hetke teisel moel, valid, mille ja kelle peale seda kulutad, naudid kohtumisi – kas aga teiste kogemusest ikka õpime? Ena lood panid mõtlema, et vahel on kõige märgilisemad aga täiesti juhuslikud kohtumised täiesti võõraste inimestega, kes vahel enda teadmata suudavad meile õpetada midagi just meie eluks väga vajalikku. Ena lood andsid kuulajatele erinevaid mõtteid ja vast igaüks võttis sealt midagi edasiseks kaasa.
Teenuse raamatukogu sünnipäeva-aasta aga jätkub – palju õnne!
