2.4.1. Sissejuhatuse sisu
PT.2.4.1.(1) Sissejuhatus tuuakse välja järgmised aspektid:
praktilise töö eesmärk;
praktilise töö teostamise vajalikkus ja väärtuslikkus kindlatele sihtgruppidele;
töö kirjaliku alaosadeks jaotamise põhimõtted ja sisuülevaade ning
mitme autori puhul iga autori panus.
PT.2.4.1.(2) Töö eesmärk esitatakse soovitud tulemuse või seisundina. Kirjeldatakse töö eesmärgi saavutamiseks läbitavaid etappe ja ülesandeid.
PT.2.4.1.(3) Soovitatavad on ka alaeesmärgid: nt mida soovitakse töö tegemise käigus ise õppida või milliseid omadusi endas arendada.
PT.2.4.1.(4) Sissejuhatuse lõpus võib avaldada tänu isikutele ja instutsioonidele, kes autorit juhendasid, abistasid andmete kogumisel, nende valimisel ja läbitöötamisel.
PT.2.4.1.(5) Soovi korral võib sissejuhatuse tekstis kasutada mina-vormi.
PT.2.4.1.(6) Sissejuhatus, mis annab ülevaate edaspidi loetavast tööst, viimistletakse tavaliselt töö vormistamisel viimasena.
PT.2.4.1.(7) Kõik tekstis kasutatud teiste autorite seisukohad, probleempüstitused, tsitaadid, arvandmed, joonised, tabelid jm peavad olema viidatud.
PT.2.4.1.(8) Saue Riigigümnaasiumis kasutatakse UPT koostamisel APA7 viitamise põhimõtteid.
PT.2.4.1.(9) Allikmaterjali ideid saab viidata kas tsiteerides või refereerides.
PT.2.4.1.(10) Tsitaadile või refereeringule peab töö autor lisama omapoolse kommentaari või kokkuvõtte, mis seob tsitaadi või refereeringu teksti üldise sisuga.
PT.2.4.1.(11) Tsiteerimine on teise autori teksti esitamine ilma seda muutmata. Tsitaat esitatakse jutumärkides. Viide (autor, ilmumisaasta, leheküljenumber) paikneb peale tsitaati lõpetavaid jutumärke.
Tsitaadi näide: „See, mis esimest korda Eestisse sattunule silma torkab, on see, et siin on iga paik üksteisest erinev. Erinev on nii loodus kui ka kultuur.“ (Mikita, 2013, lk 73)
PT.2.4.1.(12) Tsitaadi pikkus ei tohi ületada 2-3 lauset.
PT.2.4.1.(13) Tsiteerimine on põhjendatud ainult siis, kui tsitaadi ümbersõnastamisega kaotab mõttekäik olulise sisu. Muudel juhtudel tuleb eelistada refereerimist.
PT.2.4.1.(14) Refereerimine on teise autori teksti oma sõnadega edasiandmine. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata. Kui refereering koosneb ühest lausest, siis paikneb viide (autor, ilmumisaasta, leheküljenumber) enne lauset lõpetavat punkti, kui aga tervest tekstilõigust, siis pärast viimase lause punkti.
Refereeringu näide: Esmakordselt Eestisse sattunu märkab, et iga Eestimaa paik on teisest erinev, seda nii looduselt kui ka kultuurilt (Mikita, 2013, lk 73).
2.4.2. Sissejuhatuse vormistamine
PT.2.4.2.(1) Lehekülje veerised on nii all, üleval, vasakul kui ka paremal 2,5 cm.
PT.2.4.2.(2) Peatüki tekst on vormistatud fondiga Times New Roman; fondi värv on must; kirja suurus 12 punkti; reavahe 1,5. Tekst on rööpjoondatud.
PT.2.4.2.(3) Lõikude eraldamiseks ei kasutata tühja rida, vaid vahet 6 punkti enne lõiku ja 6 punkti pärast lõiku.
PT.2.4.2.(4) Peatüki pealkiri asub lehekülje esimesel real vasakul, on kirjutatud laadiga Pealkiri 1 (suurtähed; kirjasuurus 14 punkti; font Times New Roman, must. Reavahe 1,5). Pealkirja ja teksti vahel on tühi rida.
PT.2.4.2.(5) Peatüki pealkirja ei nummerdata.
PT.2.4.2.(6) Leheküljed on nummerdatud. Leheküljenumber asub lehe allservas keskel.
2.4.3. Sissejuhatuse hindamine