Alles õpetajaametit alustades oli mul Veeriku kooli tööle tulles üks üldine suur eesmärk - hakkama saada ja mitte alla vanduda. Ma ei olnud enne septembrit päris kindel, mis mind ees ootab. Teadsin, et püüan igal juhul endast parima anda ning olla hea õpetaja ja kolleeg.
Selleks, et see mul õnnestuks, seadsin endale mõned pisemad eesmärgid:
- kalkuleerin kõige optimaalsema ärkamisaja ning marsruudi Karlovast Veerikule;
- õpin tundma koolimaja ning selle ümbrust;
- tutvun kooliga seotud dokumentatsiooniga;
- muudan oma klassiruumi õpilas- ja õppimissõbralikuks keskkonnaks;
- mälutreeninguks püüan võimalikult ruttu meelde jätta võimalikult paljude kolleegide nimed ja näod (eeldusel, et siis läheb õpilaste nimede õppimine juba kiiremini);
- teen tutvust kasutatavate õppematerjalidega;
- püüan võimalikult ruttu meelde jätta kõikide õpilaste nimed;
- lepin ühes õpilastega kokku reeglites, mida tunnis järgime;
- suhtun kõikidesse austusega ning kui võrdsetesse;
- eksimine on inimlik;
- märkan õpilasi ja kolleege, kel on ehk abi või seltsi tarvis;
- ei anna ühegi õpilase osas alla;
- valmistun tundideks ette;
- arvestan õpilaste ning nende eripäradega;
- pean meeles, et sel ajal kui me õppekava õpetame, on lastel lapsepõlv;
- pean meeles, et ka mu isiklik aeg on väärtuslik ja vajalik;
- naeratan.