Olen nüüdseks Veerikul olnud veidi enam kui viis kuud ning nende viie kuuga olen tajunud rohkem emotsioone kui nii mõnigi kord "Titanicut" vaadates. Mulle tundus ikka, et mu enda kooliajast ei ole nii palju aega möödas ning kool ei tohiks olla väga palju muutunud.
Kuid oh seda üllatust, mis mind juba esimestel nädalatel tabas - tegelikkuses on muutunud väga palju. Minu seniseks suurimaks üllatuseks on igas mõttes olnud õpilased - nad on ühtelugu nii rõõmu kui mure allikad.
Seega ongi eesmärkide saavutamisel minu jaoks suurimas väljakutseks saanud õpilaste mõistmine ning nendega suhestumine. Hoian endiselt kõikide oma eesmärkidega sihikindlat joont ning ei ole nende osas alla vandunud, sest suurema osa neist olen ma juba saavutanud. Tean oma õpilaste ja kolleegide nimesid, olen välja kalkuleerinud kõige optimaalsemad marsruudid ning püüan tööl olla igakülgselt hea ja sõbralik inimene. Tajun igapäevasel seda, milliseks eeskujuks ma oma käitumise ja olemisega õpilastele olen ning seetõttu on see oluline, milline ma igapäevaselt töökeskkonnas olen.
Samas tunnen ka seda, et pean osade eesmärkide saavutamise kiiruse osas olema nüüd palju realistlikum. Kuigi ma tahan olla võimalikult õppijakeskne, anda endast tundide ettevalmistamisel maksimum ning õpilaste ja kolleegide jaoks füüsiliselt ning vaimselt olemas olla, siis tunnen, et pean siiski jätma ka aega iseendale.
Lisaks seatud eesmärkide täitmisele on töö õpetajana pannud mind ka olukordadesse, milleks valmisoleku peale ma isegi ei osanud eelnevalt mõelda. Ülikoolis küll räägitakse õpi- ja käitumisraskustest, kuid enne kooli tööle asumist ei saa nende olemusest ja lähedusest tegelikult aru. Ning kuigi mul võib olla teadmisi nende olukordadega hakkamasaamiseks, siis tegelikkusega tuleb siiski veidi rohkem harjuda enne kui meenuvad kõik kasulikud ja vajalikud võtted olukorra kontrolli alla saamiseks.
Ma usun, et olen viimaste kuudega õpetaja ja inimesena väga palju arenenud. Samas tunnen, et arenguruumi on veel üsna palju. Olen saavutanud mingi teatava oskuslikkuse ja vilumuse mingite asjade läbiviimisel. Tunnen paremini õpilasi ja oskan rohkem nendest lähtuvalt õppetööd korrata. Oskan olukordi mõistlikumalt hinnata ja oma kavatsusi ajaliselt paremini planeerida. Kuigi tunnen, et igas valdkonnas on areng toimunud, siis tunnen et igas valdkonnas on veel vähemalt sama palju arenguruumi.