Turism on üks maailma suurimaid majandusharusid ja tööandja, aga kahjuks ka üks maailma suurimaid ressursside raiskajaid ja keskkonnaprobleemide tekitajaid. Et turismi arendamine ja turismiteenuste kasutamine oleks võimalik ka tulevikus, on vajalik kõikide inimeste, sh sihtkoha arendajate, turismiettevõtjate ja -töötajate, turistide ja kohalike elanike teadlikkuse suurendamine jätkusuutliku arengu vajalikkusest ja võimalustest.

Turism ei sisalda pelgalt külastajate võõrustamist, see tegevusvaldkond aitab kaasa ka Eestimaa inimeste elukeskkonna ja elujärje parandamisele ning Eesti looduse heale majandamisele.

Jätkusuutlik areng ehk säästev areng ehk säästev arendamine ehk tasakaalustatud areng ehk kestlikkus on mõiste, mida määratletakse kui arenguteed, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadusi ja püüdlusi, seadmata seejuures ohtu tulevaste põlvkondade samalaadseid huve. Mõiste võttis kasutusele ÜRO Peaassamblee Keskkonna- ja Arengukomisjon (tuntud ka kui Brundtland´i komisjon), kelle 1987.aasta aruandes "Meie ühine tulevik" seda terminit selgitati.

Rio de Janeiro maailma-konverentsil 1992.aastal võeti vastu maailma arenguvisioonid kuni aastani 2030, dokument kannab nimetust Agenda 21. See on ÜRO poolt algatatud maailma jätkusuutliku arengu programm, kus on toodud tegevused, mida 21.sajandil järgida nii globaalsel, riiklikul kui ka kohalikul tasandil.

Eesti Säästva arengu seadus on vastu võetud 1995.aastal.

Maailma jätkusuutlikkuse programmist Agenda 21 tulenevalt võeti 2005.aastal Eesti Riigikogu poolt vastu Eesti riikliku arengu strateegia aastani 2030, mis on tuntud lühendatud nimetuse SE 21 all. Eesti Agenda 21 on Eestis riiklikul tasandil elluviidav tegevusprogramm, mille eesmärgiks on ühendada globaalsest konkurentsist tulenevad edukuse nõuded säästva arengu põhimõtete ja Eesti traditsiooniliste väärtuste säilitamisega.

Jätkusuutliku turismi all mõistetakse kogu turismimajanduse korraldamist selliselt, et ka järeltulevatel põlvkondadel oleks vähemalt samad head võimalused (puhas keskkond) nii puhkuste nautimiseks kui turismiteenuste loomiseks ja sellest elatumiseks kui praegu tegutsevatel inimestel. Jätkusuutlikkus hõlmab kogu turismimajandust, see ei seostu ainult konkreetse turismivormi või -tootega, vaid tegemist on nii turistide kui reisikorraldajate hoiakutega. Seega võib öelda, et jätkusuutlik turism on nii reisipiirkonna elanike kui turistide vajaduste rahuldamine alalhoidlikult, et samasugused turismivõimalused säiliksid ka tulevikus. Jätkusuutlik turism on ökoloogiliselt sõbralik, sotsiaalselt vastutustundlik ja majanduslikult tulus.

Kasutusel on ka mõiste roheline turism, mis tähendab keskkonnateadlikku, vastutustundlikku turismialast tegevust.

Sellise turismi kirjeldamiseks, mis vähendab negatiivseid ja suurendab positiivseid mõjusid, kasutatakse väljendit eetiline turism. 1. oktoobril 1999.a. on Maailma Turismiorganisatsiooni (WTO) Peaassamblee 13. istungjärgul Santiagos vastu võetud Ülemaailmne turismieetika koodeks, milles käsitletakse turismi kui tasakaalustatud arengu tegurit Selles märgitakse, et turismi tuleb arendada keskkonnahoidlikult, et tänasega võrdsed võimalused jääksid ka tulevastele põlvkondadele. Soodustada tuleb turismisuundi, mis säästavad loodusressursse, eriti vett ja energiat, jätavad võimalikult vähe jäätmeid. Turismivoogusid tuleb ajas ja ruumis hajutada, et vähendada koormust keskkonnale ning soodustada kohaliku turismimajanduse ja ettevõtluse tulusust. Turismi infrastruktuuri kavandades tuleb lähtuda ökosüsteemide looduslikust tasakaalust ja haruldaste liikide kaitsmisest, kinni pidada kehtestatud piirangutest, eriti tundlikel aladel - kõrbetes, kõrgmäestikes, rannikualadel, saartel, vihmametsades, märgaladel, loodusreservaatides ja kaitsealadel.

Sama dokument peab turismi inimkonna kultuuripärandi kasutajaks ja rikastajaks. Kultuuripärand on inimkonna ühine vara, riikidel, kelle territooriumil asuvad turismiobjektid, on nende suhtes erilised õigused ja kohustused. Turismipoliitika peab lähtuma kunsti-, arheoloogia jm kultuuripärandi kaitsmisest, kaasa aitama üldkülastatavate kultuurimälestiste hooldamisele ja taastamisele, et säilitada need ka järeltulevatele põlvkondadele; tegema kättesaadavaks kultusehitised ja eravalduses olevad mälestusmärgid, austades seejuures eraomandit. Vähemalt osa tulust, mis saadakse kultuuriobjektide külastajatelt, tuleb kasutada mälestiste hooldamiseks, kaitseks ja restaureerimiseks. Turism peab kaasa aitama traditsiooniliste kultuuritoodete, käsitöö ja folkloori hoidmisele ja arengule.

Samas näeb turismieetika koodeks turismi ka võõrustajariigi ja -kogukonna tuluallikana. Kohalik elanikkond peab saama majanduslikku, kultuurialast ja sotsiaalset kasu turismimajanduse arengust, näiteks tuleks turismiga otseselt või kaudselt seotud valdkondades eelistada võrdsete oskuste puhul kohalikku tööjõudu. Turism peab kaasa aitama paikkonna elatustaseme tõusule, kusjuures erilist tähelepanu pöörata rannikualadele ja saartele, haavatavatele maa- või mägipiirkondadele, kus traditsioonilise majandustegevuse hääbudes võib turism olla ainus arengustiimul. Infrastruktuuri rajamisel tuleb läbi viia uuringuid, kas kavandatavad turismirajatised sobivad antud keskkonda ning kohalike elanike vajaduste ja elustiiliga.