Vestibulaarne neuroniit

Heinar Kudevita

Vestibulaarne neuroniit (ka vestibulaarneuriit) on tasakaalunärvi põletik. See närv saadab sisekõrvast ajju teavet inimese tasakaalu ja tema pea asendi kohta. Kui see närv muutub põletikuliseks või on paistes, lakkab teabe edastamine. 

Vestibulaarne neuroniit on haigus, mida iseloomustab tugev ühepoolne pearinglus ja enamasti alati ka pearinglusest tulenev iiveldus. Vestibulaarne neuroniit algab kerge pearinglustundega, mis aga süveneb vähem kui päevaga talumatuks. Sümptomid saavutavad haripunkti sageli 24–48 tunni jooksul, kusjuures püsiv pearinglus, liikumistundlikkus või ebastabiilsus võivad kesta nädalaid. Sümptomid on sageli nii rasked, et suur osa kannatajatest viiakse kiirabiga haiglasse. Töövõime kaob tavaliselt mõneks nädalaks kuni mõneks kuuks. Mõnedel kannatajatel paranevad sümptomid mõne kuu jooksul, kuid kuni 60%-l patsientidest jätab haigus tasakaaluhäired erineval kujul kogu ülejäänud eluks. 

Pearingluse sümptomid on tavaliselt ühepoolsed. Enamik vestibulaarse neuroniidi põdejaid on enne haigestumist põdenud mõnda põletikulist haigust. Sümptomid on vahelduvad ja võivad aastate jooksul korduda. Kortisooniravi ja motoorsete oskuste arendamise harjutusi kasutatakse sageli haiguse järelravina. Erinevalt labürindiidist või Meniere`i haigusest ei põhjusta see haigus kuulmislangust.

Äkilise vestibulaarse düsfunktsiooni ehk vestibulaarse neuroniidi sümptomid on varases staadiumis sageli rasked. Selle eristamine aju verega varustavatest häiretest on eriti oluline esmatasandi tervishoius ja erakorralise meditsiini osakondades. Lisaks tüüpilise kliinilise pildi äratundmisele põhineb äkilise vestibulaarse düsfunktsiooni diagnoosimine välistamistestidel, mis hõlmavad neuroloogilise staatuse hindamist, kuulmisuuringut ja otoskoopiat. Haiguse raviks ei ole efektiivset ravimit. Sümptomid kaovad iseenesest esimeste päevade jooksul, kuigi mõned jääknähud püsivad sageli nädalaid ja isegi kuid. Tasakaalu taastusravi olulisust on viimasel ajal rõhutatud.

Vestibulaarneuroniit põhjustab äkilist, intensiivset peapööritust (pöörlemist), tugevat iiveldust, oksendamist ja märkimisväärset tasakaalutust, mis kestab tavaliselt mitu päeva. 

Peamised sümptomid ja tunnused:

Äkiline, intensiivne peapööritus: tunne, et inimene ise või tema ümbrus pöörleb, mis ilmneb sageli äkki keset igapäevast tegevust või järgneb vahetult ärkamisele.

Tasakaaluhäired ja ebastabiilsus: raskused kõndimisel või püsti püsimisel.

Iiveldus ja oksendamine: sageli rasked.

Liikumistundlikkus: sümptomid võivad süveneda kiirete pealiigutuste korral.

Nüstagm: rütmilised, kontrollimatud silmaliigutused.

Kestus: intensiivsed sümptomid kestavad tavaliselt paar päeva, millele järgneb sümptomite järkjärguline vähenemine mitme nädala jooksul.

Peamised erinevused võrreldes labürindiidi ja Meniere`i haigusega:

Kuulmislanguse puudumine: vestibulaarne neuroniit mõjutab spetsiifiliselt tasakaalunärvi, mis tähendab, et kuulmine tavaliselt sellega ei muutu. 

Põhjus: Arvatakse, et haiguse põhjustajaks on viirusinfektsioon.

Millal pöörduda arsti poole:

Kui sümptomid ei parane mõne päeva jooksul.

Kui tekivad uued sümptomid. 

Kui sümptomitega kaasnevad neuroloogilised probleemid (nt tugev peavalu, nõrkus).

Vestibulaarne neuroniidi esinemine:

Kõigi nn. vestibulaalse haiguste hulgas on vestibulaarne neuroniit esinemissageduse poolest kolmandal kohal pärast healoomulist asendipearinglust ja Meniere'i haigust. USA-s läbi viidud uuringute tulemusena võib öelda, et haigestunute arv on 4-5 inimest 100 000-st. Soome Meniere-liidus läbi viidud uuringute kohaselt selgus, et umbes 10% Meniere`i diagnoosi saanutest põdes hoopiski vestibulaarneuroniiti.

Haigus "armastab" võrdselt nii mehi kui ka naisi, eelistades noori ja keskealisi (30-60 aastat), kuigi selle reegli puhul on erandeid. Praktiliselt võib öelda, et haigestuda võib igas vanuses, kuigi laste puhul esineb seda harva.

Põhjused

Haiguse allikas on arvatavasti vestibulaarse närvi selektiivne põletikuline protsess (kaheksanda kraniaalse närvi paar). Selektiivne, sest teised keha närvikiud jäävad puutumatuks, mille põhjus on jäänud seni ebaselgeks. 

Mis põhjustab vestibulaarse närvi põletikku? 

Selleks võivad olla:

• kõik viirused (eriti Herpes simplex viiruse tüüp 1);

• toidumürgitus (toksiininfektsioonid);

• nakkus-allergilised haigused;

• ainevahetushäired.

Praeguseks on viiruste roll vestibulaarse neuroniidi tekkes praktiliselt vaieldamatu. Fakt on see, et haiguse sümptomid tekivad tihtipeale umbes kaks nädalat pärast ägedate hingamisteede haiguste esinemist. 

On täheldatud, et vestibulaarse neuroniidi puhanguid esineb kevade lõpu poole ja sügisel. Seda on seletatud sellega, et paljud ülemiste hingamisteede viirusinfektsioonid sagenevad teatud hooajal,  samuti gripipuhangud.

On kirjeldatud haiguse esinemise juhtumeid ühe perekonna liikmete hulgas väikese ajavahemiku jooksul.

Vestibulaarse neuroniidi võimalikku herpeetilist päritolu hakati kaaluma pärast seda, kui kirjeldati üksikuid juhtumeid, kus patsiendil esines nii vestibulaarne neuroniit kui ka herpese entsefaliit. See viis hüpoteesini, et haigus võib mõnel juhul olla seotud herpesviiruse reaktivatsiooniga. .

Mõnikord on haiguse arengu põhjus teadmata, mis näitab, et vestibulaarse neuroniidi olemus pole täielikult kindlaks tehtud.

Sümptomid

Vestibulaarse neuroniidi peamised sümptomid:

Äkiline, püsiv vertiigo: intensiivne pöörlemistunne, mis sageli raskendab seismist või kõndimist.

Tõsine tasakaaluhäire/pearinglus: ebastabiilsus seistes

Iiveldus ja oksendamine: sageli tugev ja vallandub pea liigutamisel.

Nüstagm: kiired, kontrollimatud silmaliigutused. Nüstagm on silmade tahtmatu horisontaalne või vertikaalne liikumine. Hoolimata sellest, kas vestibulaarne neuroniit on ühe- või kahepoolne, on nüstagm alati kahepoolne. Nüstagmi kestus võib kõikuda. Spontaanne nüstagm kestab tavaliselt mitu päeva, kuni 3 nädalat. Mõnikord võib tunduda, et nüstagm on juba kadunud, kuid Frenzeli prillidega tehtud uuring võimaldab selle olemasolu tuvastada.

Koordineerimishäired: koordineerimishäire on iseloomulik mitte ainult alajäsemetele, vaid ka ülajäsemetele. Liikumised on ebatäpsed, kobavad, mis võivad ilmneda raskustes söömise, kirjutamise, rõivaste nööpimise jms puhul;

Kontsentreerumisraskused: kognitiivne väsimus.

Peamised omadused:

Kuulmislanguse puudumine: kuna tasakaalunärv ei ole seotud kuulmisnärviga, siis jääb kuulmisnärv põletikust puutumata ja seega ei teki ka kuulmislangust. Kuulmislanguse korral võib olla tegemist seisundiga, mida nimetatakse labürindiidiks või on tegemist Meniere`i haigusega.

Kestus: intensiivsed sümptomid kestavad paar päeva, millele järgneb mitu nädalat kestev, sageli leebem, vahelduv pearinglus.

Vallandaja: tekib sageli 1–2 nädalat pärast viirusinfektsiooni, näiteks külmetust või grippi.

Sümptomid paranevad tavaliselt iseenesest mõne nädala jooksul, kuigi püsiv pearinglus võib kesta kuid.

Lisaks peapööritusele iseloomustab vestibulaarse neuroniidi haigushoogu:

• iiveldus ja oksendamine;

• tasakaaluprobleemid. Esialgu patsient ei saa üldse liikuda ja siis jääb mõnda aega kõndimise ajal alles ebastabiilsus, mistõttu on vaja täiendavat toetust. 

• Vestibulaarse neuroniidi olemasolu kindlakstegemiseks kasutatakse Rombergi testi., 

Test viiakse läbi järgmiselt:

• Patsiendil lastakse jalanõud ära võtta ja seista jalad koos. Jalanõude eemaldamise nõue ei tulene mitte hügieenilistest kaalutlustest, vaid selliselt tunnetab patsient kõige kindlamini jalapõhja lihastega pinda enda all. Käed hoitakse keha kõrval või ristiatakse rinnal.

• Arst palub patsiendil seista esmalt avatud silmadega ja seejärel suletud silmadega. Patsient püüab säilitada tasakaalu. Ohutuse tagamiseks peab vaatleja seisma patsiendi lähedal, et vältida vigastusi patsiendi võimaliku kukkumise korral. Kui patsient silmad sulgeb, ei tohiks tal olla võimalust orienteeruda valguse, aistingute ega heli järgi, kuna see võib testi tulemust mõjutada ja põhjustada valepositiivse tulemuse.

• Rombergi testi hinnatakse, lugedes sekundeid, mille jooksul patsient saab suletud silmadega seista.

• Kirjanduses ei ole kirjeldatud alternatiivseid meetodeid Rombergi testi hindamiseks.

• Rombergi testi raskendamiseks võib arst proovida patsiendi tasakaalu häirida. Sellega ei tohi siiski liialdada.

• Rombergi testi saab kasutada ka tasakaalu- ja/või propriotseptsioonihäiretega patsientide järelkontrolliks, võrreldes mitut erinevat hinnangut omavahel.

• Kui arst märkab, et patsient suudab silmad kinni pikemalt seista, on ilmne, et patsiendi tasakaal ja propriotseptiivsed häired on paranenud.

• Rombergi test on positiivne, kui patsient ei suuda silmad kinni hoides tasakaalu säilitada. Tasakaalu kaotamist saab defineerida kui suurenenud keha kõikumist, ühe jala asetamist kukkumissuunas või isegi kukkumist ennast.

Kuna vestibulaarne neuroniit mõjutab ainult vestibulaarset närvi, siis, nagu juba öeldud, ei esine patsiendil kunagi haigusest tingitud kuulmislangust. See on diagnoosimisel väga oluline. Närvisüsteemi ja vestibulaarse aparaadi teiste probleemidega on võimalik kuulmislangus ja täiendavate sümptomite ilmnemine. Vestibulaarse neuroniidi puhul ei kaasne kunagi muid häireid, kuna kõik teised närvisüsteemi struktuurid ei jäävad sellest puutumata.

Iivelduse ja oksendamisega peapööritus kestab tavaliselt mitu tundi kuni mitu päeva. Seejärel muutub patsiendi olukord järk-järgult kergemaks. Ligikaudu kahe nädala jooksul esineb ikka veel peapööritus, mõnikord iiveldus.  Mõnda aega tunneb inimene kõndimise ajal ebastabiilsust. Kui kõik sümptomid kaovad kuue kuu jooksul, siis loetakse vestibulaarset neuroniiti ägedaks, kuid kui need püsivad, siis on tegemist kroonilise haigusega.

Vestibulaarsest neuroniidist taastumise aeg on väga erinev. See sõltub saadud ravi efektiivsusest ja inimese individuaalsest tundlikkusest ning kogu vestibulaarsüsteemi stabiilsusest.

Diagnostika

Vestibulaarset neuroniiti on suhteliselt keeruline diagnoosida. Sellise diagnoosi kokkupanekuks tuleb hoolikalt koguda haiguslugu (sealhulgas teave haiguste kohta, mis eelnesid vestibulaarse neuroniidi sümptomitele), patsiendi põhjalik uurimine.

Vestibulaarse neuroni esinemise eelduseks on andmed järgmised:

• kommunikatsioon hiljutise viirusnakkusega;

• täiendavate sümptomite puudumine kuulmislanguse, peavalu, jäsemete nõrkuse, kõnehäirete jms kujul;

• pearinglus kestab mitu tundi kuni mitu päeva ilma muude sümptomideta ja seisund halveneb.

Diagnostika kinnitamiseks viiakse läbi kaloorne katse. Selle positiivsed tulemused näitavad vestibulaarse närvi ühepoolset kahjustust. Enne kaloorse katse määramist tehakse otoskoopia, et välistada selle võimalikud vastunäidustused (kuulmekile perforatsioon).

Vestibulaarse süsteemi häirete uurimiseks kasutatakse mõnikord ka uuringut nimega vestibulaarne müogeenne potentsiaal (VEMP). See on suhteliselt uus diagnostiline vahend, mida katsetatakse praegu patsientidel, kellel on spetsiifilised vestibulaarsed häired. Uuring on valutu ja ohutu.

Haiguse esinemise põhjalikumaks uurimiseks tehakse ka aju magnetresonantstomograafia (MRT), et välistada teised haigused, näiteks vereringehäired ajus, mis võivad põhjustada sarnaseid sümptomeid.

Ravi

Vestibulaarse neuroniidi ravi peamine suund on sümptomaatiline ravi. See seisneb haiguse peamiste sümptomite kõrvaldamises: nagu pearinglus, ebastabiilsus, iiveldus ja oksendamine. Sel eesmärgil võib kasutada järgmist:

• vestibulaarsed pärssijad - H1-histamiini retseptorite blokaatorid (Dramina, Dedalon, Ciel);

• iiveldusvastased ravimid (Metoklopramiid või Cerucal, Osetroon, Skopolamiin (seda võib kasutada ka kõrvataguse plaastrina);

• rahustid (rahustid): Gidazepam, Sibazon, Rudotel jt;

• diureetikumid (furosemiid, lasix, diacarb, spironolaktoon), mis vähendavad närvikiudude turset.

Tavaliselt võimaldab nende ravimite kombineeritud kasutamine mõne päeva jooksul vähendada vestibulaarse neuroniidi põhinähtude raskusastet. Pärast iivelduse ja oksendamise kadumist ja peapöörituse olulist vähenemist jätkakse vestibulaarse võimlemisega.

Lisaks traditsioonilistele ravimeetoditele võib sümptomite leevendamiseks kasutada ka füsioteraapiat, nõelravi, kognitiivset teraapiat ja muid alternatiivseid ravimeetodeid. Nende meetodite otstarbekus ei ole leidnud uuringutes kinnitust, kuid mõned patsiendid kinnitavad, et nad on nendest saanud abi.

Kui teil on tasakaalunärvi viirusinfektsioon, on oluline puhata kõigepealt üks kuni kolm päeva. Pärast puhkepäevi on soovitav hakata pead intensiivsemalt liigutama. See tekitab tavaliselt ebamugavust ning põhjustab sageli tugevat pearinglust ja halba enesetunnet. Siiski on oluline jätkata treeningut, kuna see kiirendab taastumist. Võite külastada ka füsioterapeuti: nemad annavad treeningu ajal ka teavet, juhiseid ja julgustust. Enamikul vestibulaarneuroniidiga inimestel taastub kahjustatud tasakaalunärvi kontrollimise võime aasta jooksul. Täielikult taastub sellest umbes 40% inimestest. 30% inimestest taastub osaliselt ja ülejäänud 30%-l jääb haigus püsima kroonilisena. See, millisel määral tasakaalunärv taastub, ei ole normaalsesse ellu naasmiseks väga oluline. Seda seetõttu, et ajul on suured ressursid tasakaalusignaalide halvenenud edastamise kompenseerimiseks.

Harjutused, mida saab teha iseseisvalt

Vestibulaarse rehabilitatsiooni harjutused neuroniidi korral keskenduvad pilgu stabiliseerimisele (pea liigutamine, samal ajal silmi sihtmärgil hoides) ja tasakaalutreeningule (seismine jalgadega koos või pisut harkis), et aidata ajul sisekõrva kahjustusega kohaneda. Tehke neid 2–3 korda päevas, alustades lihtsate liigutustega, nagu istudes pea noogutamine ja küljelt küljele keeramine, suurendades järk-järgult kiirust ja keerukust, kui sümptomid, näiteks pearinglus või ebastabiilsus, paranevad.

Pilgu stabiliseerimine: Istuge või seiske, keskenduge sihtmärgile (näiteks täht seinal või ettesirutatud pöial) silmade kõrgusel ja liigutage pead küljelt küljele (öeldes "ei") ja üles-alla (öeldes "jah"), hoides samal ajal pilku sihtmärgil lukustatuna.

Tehke liigutusi, mis põhjustavad kerget pearinglust, näiteks kiired pea pööramised, ettepoole kummardamine või keha pööramine, et aidata ajul tundlikkuse vähenemist vähendada.

Kõndige mööda kujuteldavat joont, asetades ühe jala kand teise jala varvaste ette.

Kõndige otsejoones kuni seinani ja pöörake ennast kiirelt ümber.

Kõndige sirgjooneliselt, pöörake kõndimise ajal pead küljelt küljele ja harjutage kõndimist ebatasasel pinnal.

Edu saavutamiseks vajalikud näpunäited

Järjepidevus on ülioluline: Püüdke teha harjutusi 3 korda päevas, kuid hoidke harjutused lühikesed (nt 30–60 sekundit harjutuse kohta). Harjutusi peaks tegema vähemalt ühe kuu jooksul.

Olge valmis pearingluseks: Harjutused peaksid olema efektiivsed, tekitades kerget pearinglust või peapööritust; kui selle tulemusena tekkivad sümptomid on rasked, aeglustage tempot või tehke paus, kuid ärge loobuge harjutusi tegemast.

Ohutus ennekõike: Tehke harjutusi seina, toanurga või tugeva mööbli lähedal, et vältida kukkumist.

Alustage lihtsalt: Alustage istudes, seejärel jätkake püsti ja lõpuks siirduge kõndimisharjutuste juurde, kui teie võimed paranevad.

Isikupärastatud programmi koostamiseks on soovitatav teha koostööd füsioterapeudiga.

Vestibulaarsed harjutused aitavad teil vähem pearinglust tunda ja tasakaalu parandada. Harjutused peaksid tunduma rasked, kuid mitte nii rasked, et neid teha ei saaks. Füsioterapeut annab teile juhised, kuidas neid kõige paremini teha.

Vestibulaarne neuroniit on ebameeldiv, kuid enamasti mööduv tasakaalusüsteemi häire, mis võib põhjustada tugevat pearinglust ja ebakindlustunnet. Kuigi haiguse algus võib olla väga hirmutav, taastub enamikul inimestel tasakaal järk-järgult, kui närvisüsteem õpib olukorraga kohanema.

Oluline on meeles pidada, et vestibulaarset neuriiti ei tohiks segi ajada teiste sisekõrva haigustega, näiteks Meniere’i tõvega, mida kahjuks sageli tehakse. Õige diagnoosi saab panna ainult arst, kes arvestab nii sümptomite kulgu kui ka uuringute tulemusi.

Teadlikkus sellest haigusest aitab paremini mõista, mis kehas toimub, ja vähendab sageli ka ärevust, mis võib pearinglusega kaasneda. Kui tekib tugev või püsiv vertiigo, on alati mõistlik pöörduda arsti poole, et selgitada välja selle täpne põhjus.

Teadmised ja rahulik suhtumine aitavad enamasti taastumisele kaasa ning annavad kindlustunde, et ka ebameeldivate sümptomitega on võimalik toime tulla.

Kasutatud allikad:

K.A.Miller  "What is vestibular neuritis?"

X. Chan, J. Xavando  "Viral infection and vestibular neuritis"