Korp! Lembela korraldas 26. mail 2021 raamatuklubi ürituse, mille raames kutsusime jagama isiklikke panustamisviise, nippe, ideid ja leiutisi, mis aitavad hoida meie keskkonda puhtamana, vähendada jäätmete hulka ja hoida loodust.

Meie eesmärk on julgustada meie suure akadeemilise perekonna liikmeid mõtlema loodusele ja tegema järgmist sammu teadlikkuse poole.

Antud näitus esitlebki lihtsaid ja keerulisi, suuri ja väikseid, uskumatuid ja vahvaid näiteid, kuidas saab hoida meie keskkonda, vähendada prügi hulka ja elada teadlikumalt ning kõige selle juures nautida elu.

Mõnusat avastamist!

Näituse korraldasid korporatsioon Lembela liikmed: kuldreb! Jevgenia Uusväli, vil! Evelin Kivimaa ja reb! Doris Abe.

Helesinine unistus

Esmalt uskusin, et mul midagi asjalikku jagada polegi. Tulin siis koju, hakkasin kappe ja sahtleid lahti kiskuma ja leidsin täitsa mitu jagamistväärt pilti. Ehk räägib see nii mõndagi selle kohta, kui tavapäraseks kõik need asjad minu elus muutunud on, et ei tule alguses pähegi millegi erilisena. Öeldakse, et pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, seega lisan mõned pildid ja annan endast parima, et neid selgitada.

Minuga käivad igapäevaselt kaasas minu lõunasöögikarp, veepudel ja klaasist topeltseinaga kohvitops. Kui topsi pole kaasas, jääb kohv ostmata, ja kui karpi pole kaasas, siis lõuna söömata (viimast pole õnneks veel kordagi juhtunud).

Uhke Tartu Ülikooli tassi all on minu tassialused, mis pärinevad minu sõbra töökojast. Nimelt olin ma teda seal parajasti ootamas, kui avastasin, et ühte kasti igasugu saepuru vahele on eksinud mõned öökullikesed ja küsisin, et oi, mis kast see on. Ta ütles, et prügi. Päästsin kakud ära ja nüüd kaitsevad nad vapralt minu lauda kuuma tassi eest.

Külalisi võõrustades on alati tundunud viisakas võimaldada ka salvrätikut, kuid minu süda murdus iga kord, kui ma jälle selle vaevu kasutatud paberrätiku prügikasti viskasin. Nüüd on mul kenad helelillatriibulised puuvillased salvrätikud, mis käivad rõõmsasti pesus ega murra mu südant.

See veider toru aitab ekleeride ja tuuletaskute sisse keedukreemi; kookide ja muffinite peale vahukoore- ja võikreemitutsud ja panustab kogu silmadega söömise maailma. See toru on teadmata vanusega, kuid on kindel, et ta on vanem kui mina, nimelt pärineb see ema kutsekooliaegadest, kui ta otse keskkoolist läks kokaks õppima. Kujutlege minu õudust, kui sain teada, et müüakse ka ühekordseid tordipritsikotte. Ma võib-olla ei lepi sellega kunagi, aga vähemalt mul on toru. (Jah, see on plastikust, aga mis tast ikka ära visata ja mõne parema materjaliga asendada, kui terve on ja töötab.)

Mul ei ole õnnestunud lahti saada kohutavast harjumusest kirjutada paberile ja kasutada kalendermärkmikku (raisates märkmikke ja pastakaid), kuid mul on õnnestunud pisut areneda. Alates sellest aastast on mu kalendermärkmikul kaaned, mille sisse käib vahetatav sisu, seega kogu märkmik ei lähe prügikasti – paber läheb aasta lõpus kaminasse. Päris sulepead ja tindipotti veel ei ole, kuid on järgmine parim asi – vahetatava tindipadruniga pastakas. (Ja väga hästi kirjutab, kinkige kõigile, saate lasta ka nime sisse graveerida, siis hoitakse nagu silmatera ega kaotata ära, nii et kestab kauem.)

Ussila, ökopesuvahendid ja väikese rebase tass

Eelmises kodus oli meil väike taga-aed (õigemini sillutatud terrass). Minu abikaasa ehitas sinna minu tagasihoidliku abiga kohe euroalustest vertikaalse aia ja pani välja ka potitaimi. Lisaks õnnestus tal hankida kompostivalmistamisüksus, milles pidada vihmausse. Veebist tellitud vihmaussidele saime anda oma toidu- ja muud biojäätmed (v.a. loomse kraami), millest nad usinasti mulda valmistasid. Seda väga toitvat mulda saime omakorda oma lilledele juurde panna – täielik rohenäplus keset Londoni kesklinna. Hiljuti kolisime uude koju, kus kahjuks enam aeda ei ole – ussila andsime lähedalasuvale kogukonnaaiale, mille eestvedajad usse hoolsalt toidavad-kastavad ja kus vahel jooksuringil käies saame ussidele pilgu peale visata.

Suuri ja kauasäilivaid asju püüame osta suurtes pakendites, nt riis jm kuivained, tualettpaber, pesuvahendid. Viimaseid ostame eelkõige ökovariantidena, et mitte kalu tappa. Lisaks, mis puutub pesugeeli (kasutame Ecoveri kuslapuulõhnalist sorti), lõhnab see ka paremini ega tekita nii kergesti allergiaid.

Ühe jaoks prügi, teise jaoks aare

Minu headeks sõpradeks on juba aastaid olnud minu veepudel ja terasest kohvitass. Kohv maitseb nii kindlasti paremini ja kunagi ei pea muretsema pabertopsi äraviskamise pärast. Saksamaale kolides üllatas mind aga kaks aspekti. Esmalt, peaaegu kõik inimesed võtavad poodi minnes oma koti kaasa. Väga levinud on ka punutud korvid või piknikorvid. Kilekotte müüakse väga vähe. Teine aspekt oli see, et prügisorteerimine on kohustuslik. Sellest kõrvalepõikamine võib lõppeda trahviga. Ma olen võtnud mõlemad eripärad suure heameelega omaks.