Väike-Maarja Kaitseliidu jaoskond 1918-1944

Autor: Ranno Sõnum, Viimsi Keskkool, 2017





11. novembril 1918 loodi Kaitseliit, mis oli Eesti Ajutise valitsuse esimene relvastatud jõud Saksa Okupatsiooni lõppedes. Samal päeval loodi Väike-Maarja vallas (tol ajal Vao vald) Kaitseliidu jaoskond (hiljem 2. veebruaril 1925 muudeti malevkonnaks, sest toimus Kaitseliidu põhikirja muutus).

KAITSELIIDU VÄIKE-MAARJA JAOSKOND VABADUSSÕJA AASTAIL

Väike-Maarja jaoskonna tegevus 1918. aastal
11. novembril 1918 loodi Kaitseliit, mis oli Saksa okupatsiooni lõpetades Ajutise valituse esimene relvajõud. Samal päeval loodi Väike-Maarja (tol ajal Vao vald) vallas Kaitseliidu jaoskond, mis oli Lääne-Virumaal VI jaoskond. Väike-Maarjas jagunes  jaoskond kaheksaks ringkonnaks: Kaarma, Kiltsi, Äntu, Põdrangu-Loksa, Avispea, Kurtna,Vao ja Eipri ringkonnaks. Jaoskonna ülemaks määrati alamleitnant Andres Allast. Tema ülemaks olemise aeg jäi lühikeseks 11.-21. novembrini 1918. 21.novembril määras alamleitnant Allast enda asemele uue ülema, sõjaväeametniku Johan Labergi (VMM.1025.2.). Tema teenistusse määramise ajast on säilinud ka dokument, mis näitab, kui palju oli jaoskonnal varustust.

Varustust oli järgmiselt: 12 vintpüssi, 12 tääki, 11 padrunitaskut ja 43 püssitunnistust (VMM.1025.2). Novembris 1918 polnud noorel Eesti Vabariigil riigikassas raha Sõjaväe ja Kaitseliidu jaoks. Sellepärast pärinebki uue ülema esimene kiri Väike-Maarja Põllumeeste ja Laenu-hoiu ühisusele, kust ta palub eraldada Kaitseliidule raha kantselei tarveteks ja päevamehe palkadeks kuni 100 rubla (VMM.1025.2). Kas ta ka selle raha ka kätte sai, siinkirjutajal andmed puuduvad.

28. novembril 1918 algas Punaväe rünnakuga Narvale Eesti Vabadussõda. Järgmisest päevast pärineb ka teade Virumaa Kaitseliidu ülemale, kus ta on ära märkinud, kui palju on kõigi 8 ringkonna peale jaoskonnas liikmeid. Liikmeid oli järgmiselt: 2 ohvitseri, 6 allohvitseri ja 80 reameest (VMM.1025.2). 18. detsembril 1918 langes Väike-Maarja vald Punaarmee kätte (Truupõld 2015:7). Kaitseliidu jaoskonna liikmed läksid pärast Väike-Maarja langemist laiali ja osad mehed taandusid Tallinna poole, nende hulgas ka endine Kaitseliidu ülem alamleitnant Andres Allast. 19 Väike-Maarjasse jäänud kaitseliitlast loovutasid oma vintpüssid kommunistidele (ERA.804.1.71).

Jaoskonna tegevus 1919. aastal

1919. aasta jaanuaris asusid Eesti väeüksused ja meile appi tulnud vabatahtlikud vasturünnakule. 10. jaanuaril vabastati Väike-Maarja ja selle ümbrus (Truupõld 2016:7) ning kaks päeva hiljem ka Rakvere. Suurem osa kaitseliitlasi oli tolleks hetkeks alustanud teenimist Eesti Sõjaväeüksustes. Pärast Väike-Maarja vabastamist hakati taastama siinset Kaitseliidu jaoskonda. 27. jaanuaril määrati ka jaoskonnale uus ülem, feldveebel Richard Jaan Kaschan (pärast nimede eestistamist Kaselaan) (VMM.1025.4). Uus ülem määrati seetõttu, et endine ülem, sõjaväeametnik Johan Laberg oli alustanud teenimist Sõjaministeeriumi Varustusvalitsuses (Ohvitseride andmekogu).

Kaitseliidu ülesanneteks oli tol ajal riigiasutuste, sildade, ladude, sidevõrkude, raudteede ja sõjavangide valvamine. Väike-Maarja jaoskonnas olid peamised vahipostid Kiltsi raudteejaamas ja selle ümbruses olevate raudteesildade juures (ERA.804.1.71). Tol ajal esines ka juhuseid, kus kaitseliitlased lahkusid omavoliliselt vahipostilt või ei ilmunud sinna. Sellisel juhul oli õigus kohalikul jaoskonna ülemal oma alluvat karistada. 12. juunist 1919 pärineb ka pikem raport kaitseliidu liikme Hans Aalbergi vastu hakkamise kohta (ERA.804.1.71). Raportis on kirjas, et vastuhakkamine leidis aset 25. mail 1919. Hans Aalberg sai käsu minna Kiltsi raudteejaama vahipostile, aga sinna ta ei ilmunud ja jaoskonna ülema Kaschani järelepärimise peale ei olevat Hans Laberg põhjuseid ette toonud. Hiljem, nagu eelnevalt mainitud, karistati teda kolm päeva vahipostiga väljaspool järjekorda. Karistamise määrus toodi talle kirjalikult kätte. 12. juuni raporti lõpus palub Väike-Maarja Kaitseliidu jaoskonna ülem, et seda võimalikult kiiresti tehtaks (ERA.804.1.71). Mis kuupäevadel Hans Aalberg oma karistuse ära kandis, pole siinkirjutajal teada. Vabadussõja lõpupoole, detsembris 1919, käisid tõrjelahingud Narva all ja nende üksuste koosseisus, kes lahinguid pidasid, oli ka Peterburgi alt taandunud Vene Loodearmee. Samal ajal deserteerusid rindelt ka Vene Loodearmee ratsapolgust 11 võitlejat (ERA.804.1.71). Tagala poole minnes sattusid nad Väike-Maarja kaitseliitlaste otsa, mehed võeti kinni. Ühel nendest oli ka dokument kaasas; ise väitsid mehed, et tahavad Bulak Balahhovitsi väeossa üle minna (ERA.804.1.71). Mis meestest edasi sai, seda pole teada.

KAITSELIIDU TEGEVUS RAHUAASTATEL 1920-1940

2. veebruaril 1920 sõlmiti Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel rahu, millega lõppes Eesti Vabadussõda. Kaitseliit taandus pärast Vabadussõda väikesteks laskurgruppideks. Väike-Maarja jaoskonnal tuli tegeleda sõjavangilaagritest põgenenud sõjavangide otsimisega ja salaviinaajamise vastu võitlemisega (Ibid.:5). Sellega seoses pärineb ka kiri ühelt tähelepanelikult kaitseliitlaselt O. Kriekmannilt Virumaa Kaitseliidu ülemale salaviinaajamise ohjeldamiseks. Kirjas palub ta, et Viru maakonna politsei ja Kaitseliit tuleks ning piiraks sisse ja otsiks läbi Avanduse küla. Kuna selles külas oli palju väikseid viinavabrikuid, kus tegeleti salaviina ajamisega (Ibid.:5). Selle kohta, kas Kaitseliit ja politsei selle küla sisse piirasid ja läbi otsisid, pole kahjuks dokumente säilinud.

Lisaks tuli Väike-Maarja Kaitseliidul tegelda ka varguste vastu võitlemisega. Näiteks andis Kaitseliit välja Avanduse mõisa piiritusevabrikule vintpüssi. Vintpüssiga kaitsesid Avanduse vabrikandid selle mõisa piirituse keldrit (Ibid.:5). 1. detsembril 1924 toimus Tallinnas kommunistide riigipöördekatse, mis aga maha suruti. Pärast mässu mahasurumist Tallinnas, hakati Kaitseliidu tegevust taaselustama ja tänu sellele suurenes ka Kaitseliidu liikmeskond. Hiljem loodi ka Kaitseliidu haruorganisatsioone - Naiskodukaitse, Noored Kotkad ja Kodutütred. Väike-Maarjas jõuti Naiskodukaitse loomisele 1925. aasta lõpus ja esinaiseks sai Elsa Kotli (Kaitse 1936: 723). Kaitseliidul oli ka suur kogukondlik tähendus, sest korraldati heategevuslikke loteriisid ja pidusid. Näiteks korraldas Väike-Maarja Naiskodukaitse igal aastal puudust kannatavatele lastele jõulupeo (Kaitse 1936: 724). Väike-Maarja Kaitseliidu jaoskond korraldas tihedalt õppusi naaberjaoskondadega, kõige rohkem Simuna malevkonnaga (Vaata fotosid lisa 2.).

2. veebruaril 1925 toimus Kaitseliidu põhikirja muutus, millega said endised jaoskonnad malevkondadeks ja ringkonnad kompaniideks. 1926. a. toimus Viru Malevas sanitaartäienduskursused kõigile Kaitseliidu ülematele. Osa sellest kursusest viidi läbi ka Väike-Maarjas (Kaitse 1930: 360).

Väike-Maarja kaitseliitlased võtsid osa ka Kaitseliidu poolt korraldatud võistluslaskmistest. Võistluslaskmised toimusid 1. aprillist 1932 31.märtsini 1933. Väike-Maarja kaitseliitlased võtsid osa sellest laskevõistlustest teise ringi Maa-kompanii koosseisus, pannes võistluseks välja 66 meest (Kaitseliit 1934. Väike-Maarja jaoskond saavutas oma üksuse keskmiseks lasketulemuseks 20,191 punkti.

1935. aasta suvel toimus Väike-Maarja jaoskonnas palju muutusi - määrati ametisse reservlipnik Richard Umelas, kes sai alates 6. juunist 1935 õppepealikuks (Vaher 1935:1). Alates 1. juulist 1935 määrati seesama lipnik ka Vao kompanii II laskegruppi laskejuhatajaks. Alates 10. juunist 1935 määrati Väike-Maarja Kaitseliidu jaoskonna Vao kompanii relvurpealikuks selle kompanii sekretär Laos Laanela (Vaher 1935:1).

23. augustil 1939 sõlmiti Moskvas Saksamaa ja Nõukogude Liidu poolt mittekallaletungi pakt, mille salajases lisaprotokollis jagati Euroopa mõlema riigi vahel mõjusfäärideks. Eesti jäi Nõukogude Liidu mõjusfääri. 1. septembril 1939 algas Saksamaa rünnakuga Poolale Teine maailmasõda. Nõukogude Liit surus sama aasta septembris Eestile peale Vastastikuse abistamise pakti, mis allkirjastati 28. septembril 1939 a. Moskvas. Eestisse tuli selle pakti tagajärjel 25 000 punaväelast. Eesti Sõjavägi Punaarmeele vastupanu ei osutanud. 16. juuni õhtul 1940 aastal esitas Nõukogude Liit Eesti Vabariigile ultimaatumi, millega nõuti uue valitsuse moodustamist ja 100 000 punaväelase sisse laskmist Eestisse. 17. juuni hommikul allkirjastati Narvas kindral Laidoneri ja Punaarmee kindrali Meretskovi poolt Narva diktaat, mille tulemusena korjati ära relvad Kaitseliidult ja tsiviilisikutelt. Nendel juunipäevadel toimus 15.-16. juunini Viru Malevas korralised suvelaagrid (Lindmäe 2002:19). Väike-Maarja Kaitseliidu suvelaager toimus Porkuni mõisas ja sellest võtsid lisaks veel osa ka Paasvere kompanii, Roela ja Venevere üksikrühmad. Kui saadi teda, et Eesti on alistunud Nõukogude Liidu nõudmistele, on seda hetke meenutanud kaitseliitlane Joh. Pehka:... laagri lõpp oli 16. juunil; pääle laagri lõpu oli KL pidu. Külalisena esines pidul Räpina malevkonna orkester. Enne pidu lõppu umbes kell ½ 12 paiku öösel tuli teade ,et vene punaarmee on üle piiri tulnud. Pidu lõpetati kohe ja rõhutud meeleolus valgusid pidulised laiali. (Lindmäe 2002:19). Konstaabel Peeter Tall, kes tuli õppustele Assamallast lisab: ...See mõjus väga masendavalt nii kaitseliitlastele kui ka teistele pidulistele. Peo lõppedes vihast kibestunult, kuid hoogaste isamaaliste laulude saatel mindi laiali teadmatuses, mis tulevik toob...(Lindmäe 2002:19,20). Järgnevatel päevadel täideti relvade loovutamiskäsku küll, aga arvab siinkirjutaja, et väike osa relvi toimetati kõrvale. 27. juunil 1940 likvideeriti okupatsioonivõimude survel Kaitseliit ja vastav seadlus avaldati ka Riigi Teatajas.

Järgnevatel kuudel ja järgmisel aastal hakati arreteerima Kaitseliidu liikmeid ja selle ülemaid. Tänaseks päevaks on autoril teada kahe Väike-Maarja Kaitseliidus teeninud mehe saatus. Kaitseliidu ülem Richard Jaan Kaselaan arreteeriti 30. juulil 1941 ja ta suri Permi oblasti Solikamiski parandusike tööde laagris (Poliitlised 1996: 139). Teine ohvitser oli lipnik Richard Umelas, kes hukati 6. septembril 1941 Rakveres, kuna ta oli 1941 aasta Suvesõja ajal hävituspataljoni liige (Ohvitseride andmekogu).

VÄIKE-MAARJA NAISKODUKAITSE

Väike-Maarjal oli ka olemas oma Naiskodukaitse, mis tegutses Kaitseliidu haruorganisatsioonina. Väike-Maarjas jõuti Naiskodukaitse  jaoskonna organiseerimiseni 1925. aasta lõpus. Naiskodukaitse jaoskonna peamine organisaator oli Elsa Kotli, kes sai hiljem Naiskodukaitse jaoskonna juhatajaks. Väike-Maarja Naiskodukaitse oli ka kaitseliitlaste õppuste juures peamine toitlustaja. Jaoskond võttis osa ka mitmest Väike-Maarja ümbruses toimuvatest manöövritest, nagu näiteks Tapa, Kadrina, Jõgeva ja Neeruti manöövritest. Naiskodukaitse korraldas ka sanitaarkursusi, tervishoiu kursusi ja villaste esemete kudumise kursusi jne. Väike-Maarja Naiskodukaitsel oli ka 4 osakonda: propaganda-, majandus-, varustus- ja sanitaarosakond (Kaitse 1936:723,724). Naiskodukaitse korraldas igal aastal ka puudust kannatavatele lastele jõulupeo. Naiskodukaitse juhataja ei jäänud paraku Punase repressiooni eest puutumata. Elsa Kotli küüditati 14. juunil 1941 Siberisse ning pärast Stalini surma naasis ta Eestisse tagasi. Ta suri 21.veebruaril 1960 Tallinnas (geni.com).

VÄIKE-MAARJA OMAKAITSE 1941-1944

1941. aasta suvel varjasid paljud mehed ennast arreteerimiste eest metsades. Enese varjamine hoogustus pärast 14. juuni küüditamist. Selleks ajaks olid metsadesse tekkinud vähese relvastusega meeste salgad. Neid mehi hakati hiljem kutsuma metsavendadeks. Metsavendlus kasvas relvastatud võitluseks 1941. aasta suvel, kui Nõukogude Liitu tunginud Saksa armee hakkas Eesti piiride ligidale jõudma. Väike-Maarja ümbruses olid metsavennad koondunud Äntu, Vao, Avispea, Loksa ja Lebavere küla ümberkaudsetesse metsadesse.

Metsavendade salkadel oli ka 1941. aasta suvel kokkupõrkeid Punaarmee ja hävituspataljoni üksustega. Näiteks oli Vao metsavendadel väiksed kokkupõrked hävituspataljoniga, Loksa küla metsavendadel, keda juhtis major Richard Rubach oli ka ühe korra väiksem tulevahetus hävituspataljoniga (Noormets 2003:374). Avispea metsavendadel oli ka kokkupõrkeid ja isegi toimus lahing Avispea ümbruses 19. juulil 1941 (Noormets 2003: 374). See lahing oli metsavendade luureposti ja mööda Avispea küla teed sõitnud autos olnud kommunistide vahel (Lindmäe 2002:329). Avispea metsavendadel oli ka tulevahetus taganevate punaväelastega 30. juulil 1941 (Noormets 2003:374). Samal päeval tulid ka need metsavennad metsast välja ja järgmisel päeval võeti ka mõned punaväelastest vangid (Lindmäe 2002: 330).

30. juulil leidis aset väga suur hävituspataljoni kuritöö. Väike-Maarja alevis põletati maha 14 maja. Põletajateks oli hävituspataljoni liikmed Mihkel Holm, Endel Saarik ja Bernhard Rosenbaum ning ka osad taganevad punaväelased. Eelnimetatud kolm hävituspataljoni liiget saadi hiljem kätte ja nad mõisteti surma. Mihkel Holmi surmaotsus viidi täide 3. septembril 1941 Narvas, Bernhard-August Rosenbaumi surmaotus viidi täide 23. augustil 1941 Rakveres ja Arnold Saariku surmaotsus viidi täide ka Rakveres  31. septembril 1941 aastal (Alta, H.,Kuusik, T.,Urb, K. 2006: 21).

Väike-Maarja vallutas Saksa 26. armeekorpuse 402. jalgratturite pataljon 2. augustil 1941 (lexion der Wehrmacht). Kui Saksa väed kohale jõudsid, loodi sealsetest metsavendade salkadest Omakaitse. Omakaitse ülesanneteks oli avaliku korra tagamine, strateegiliste punktide valvamine ja maha jäänud punaväelaste püüdmine. Väike-Maarjas jõuti Omakaitse loomisele kohe pärast Saksa vägede tulekut. Omakaitse ülemaks sai Väike Maarjas lipnik Tarmo Undla ja Vao vallavalitus andis Omakaitsele kasutada ka jalgratta, mis enne oli kuulunud Bernhard-August Rosenbaumile (Alta, H.,Kuusik, T.,Urb, K. 2006: 21). 8.septembril 1941 tuli metsnik Kaarel Kasesalult Väike-Maarja Omakaitse ülemale teade, et Triigi metsavaht Eduard Ustav on näinud mööda metsateed liikumas 200 mehelist vene sõdurite kolonni. Kolonn liikusi Lebavere suunas. Lipnik Undla, kes oli tol ajal Väike-Maarja Omakaitse ülem, sai kokku koguda alguses koos endaga kolm meest. Hiljem lisandus sinna veel 33 meest juurde ja nüüd juba 36 mehega mindi Vene sõdurite kolonni peatama. Algas lahing, milles punaväelaste kontingent osaliselt purustati. Pärast lahingu lõppu kaotas Vene pool 14 meest langenutena ja 5 meest haavatutena. Omakaitse poole pealt langes lahingust osa võtnud metsnik Kaarel Kasesalu, raskelt sai haavata ka Juhan Tamm, kes hiljem suri Rakvere haiglas. Haavata sai ka Omakaitse võitlusgrupis olnud Helmut Green. Aasta hiljem avati lahingus langenule, metsnik Kaarel Kasesalule, mälestuskivi. 1949 aastal peideti kivi maasse ja 1996. aastal avati mälestuskivi taas (Tamm. Lebavere lahing. https://sites.google.com/site/vaikemaarjamuuseum).

Hiljem pandi paika ka Omakaitse haldusjaotus, mis sarnanes osaliselt Kaitseliidu haldusjaotusele. Omakaitse jagunes üle-eestiliselt malevateks, mis omakorda jagunes valdade vahel pataljonideks. Väike-Maarja Omakaitse oli Viru Maleva Omakaitses 5. pataljon. 15. mai 1943 seisuga oli Väike-Maarja Omakaitses 704 meest (Estonia 2006: 806). Selleks ajaks oli ka Omakaitse ülem vahetunud. Uus ülem oli nooremleitnant Eduard Kaurla. Septembris 1944 langes Väike-Maarja Punaarmee kätte ja Omakaitse liikmed hajusid laiali.

KASUTATUD MATERJALID
Alta, H., Kuusik, T., Urb, K. (2006). Lurich ja Väike-Maarja. Väike-Maarja: Väike-Viru.
Eesti (1996). Poliitlised arreteerimised Eestis 1940-1988. 1.kd. Tallinn: Eesti Represeeritute Registri Büroo, lk 139.
Estonian International commission for the investigation of Crimes against humanity. (2006). Estonia 1940-1945. Tallinn: Estonian Foudation for the Investigation of Crimes Against Humanity. (inglise keeles).
Kaitseliit. (1934). Võistluslaskmiste korraldamine 1932/33
Lindmäe,H. (2002). Suvesõda Virumaal 1941: Vao vald . Tartu: Okupatsioonide represiivpoliitika uurimise riiklik komisjon.
Naiskodukaitse Väike-Maarja jaoskonna 10.aastapäev. Kaitse Kodu,1936, nr 20, lk 723-724.
Noormets, T. (2003). Metsavennad Suvesõjas 1941: Vao vald . Tallinn: Eesti Riigiarhiiv.
Truupõld, A. (2015). Vabadussõja sõdurid tulevad koju. Väike-Maarja valla infoleht nr 2, lk 7.
Vaher, G. Käsukiri Viru malevale. Viru Malevlane nr 14, lk 1.
(1930). Aruanne kaitseliidu malevates 1926 a. jooksul korraldatud täienduskursuste kohta. Kaitse Kodu nr 12.
Arhiiviallikad
Vao valla Kaitseliidu nimestik VMM.1025.1.
Väike-Maarja Kaitseliidu väljaläinud kirjad 1918 VMM. 1025.2.
Väike-Maarja Kaitseliidu väljaläinud kirjad 1918 VMM.1025.3.
Väike-Maarja Kaitseliidu väljaläinud kirjad 1919 VMM.1025.4.
EFA.169.A.-383-10
EFA.169.A.-382-1
Väike-Maarja ja Vao valla Kaitseliidu aruanded ja kirjavahetus vahiteenistuse, kaitseliitlaste deserteerumise, vastuhakkamise, nende karistamise ja teistes küsimustes. Kaitseliitlaste nimekirjad. ERA.804.1.71
Internetiallikad
Altenburger, A. (2007). Führungsstab z.b.V.1 Korps Wordig XXVI (26.). http://www.lexikon-der-wehrmacht.de/Gliederungen/Korps/Karte/XXVI0841.jpg (23.02.2017)
Karft, Ü. (2011). Johan Laberg. http://prosopos.esm.ee/index.aspx?type=1 (28.12.2016)
Karft, Ü. (2011). Tarmo Undla. http://prosopos.esm.ee/index.aspx?type=1 (18.02.2017)
Karft, Ü. (2011). Richard Umelas. http://prosopos.esm.ee/index.aspx?type=1 (10.02.2017)
Kitsing, K. (2016). Elsa Kotli- Väike-Maarja naiskodukaitse eestvedaja. http://www.naiskodukaitse.ee/Elsa_Kotli-Vaike-Maarja_naiskoduka_3112 (11.02.2017)
Kotli, A. (2016). Elsa Kotli (Puusepp). https://www.geni.com/people/Elsa-Kotli/6000000011864473639 (11.02.2017)
Tamm, K. (2007). Lebavere lahing. https://sites.google.com/site/vaikemaarjamuuseum/lebavere-lahing (18.02.2017)
Õigusaktid
(1940). Sõjavägede Ülemjuhataja määrus. Riigi Teataja nr 51.
(1940). Kaitseliidu likvideerimise seadlus. Riigi Teataja nr 55.