Eesti Töörahva Kommuun

Punaarmee pealetung ja Eesti Töörahva Kommuuni loomine. Pärast revolutsiooni Saksamaal tühistas Nõukogude valitsus Brest-Litovski rahulepingu ja Punaarmee alustas okupeeritud alade vabastamist. Seoses sellega koondati 1918. aasta novembris Narva juurde Eesti kommunistlikud kütipolgud ja Pihkva alla läti kütid. 28-29. novembril vabastati Narva Saksa okupantide ja eesti valgekaartlaste käest. Lahingus kandis raskeid kaotusi Viljandi kommunist­lik kütipolk, kus langes ligikaudu poolsada võitlejat, nende hulgas Jaan Sihver. (Vaata: narva lahing)

29. novembril kuulutati Narvas välja iseseisev Eesti Nõukogude Vabariik : Eesti Töörahva Kommuun. Töörahvas alustas energilist võitlust nõukogude võimu kehtestamise eest kogu Eesti alal. 7. detsembril tunnustas Vene SFNV valitsus Eesti Nõukogude Vabariiki. Nõukogude Eestile anti ulatus­likku majanduslikku ja sõjalist abi.

 

Eesti kodanliku valitsuse olukord oli ebakindel, sest tal puudus rahva toetus. Surmanuhtluse ähvardusel kodanlikku armeesse mobiliseeritud meestest jooksis enamik enne rindele jõudmist laiali. 1918. aasta detsembris saadeti Viru rindele 2500 meest, kellest deserteeris 1500 meest. 20. detsembril puhkes Tartus ülestõus ning siin taastati oma jõududega nõukogude võim veel enne, kui Punaarmee üksused linna jõudsid.

Üksteise järel vabastati Võru, Rakvere, Valga ja Tapa.

1919. aasta algul jõudsid Punaarmee väeosad 30—35 kilo­meetri kaugusele Tallinnast. Läti kütipolgud vabastasid 3. jaanuaril Riia ja Lätis läks võim töörahva kätte. Tallinnas valmistusid töölised relvastatud ülestõusuks.

Eesti Töörahva Kommuuni tegevus. 1919. aasta alguseks oli vabastatud üle poole Eesti territooriumist. Sellel alal keh­testati Eesti Töörahva Kommuuni võim. Maakondades ja valdades taastati kohalikud töörahva nõukogud. Keskvalit­susena tegutses Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu, kelle esimeheks oli Jaan Anvelt.

Majanduselu korraldas Kommuuni Rahvamajanduse Valitsus Hans Pöögelmanni juhtimisel. Algas tööstusettevõtete natsionaliseerimine. Narvas natsionaliseeriti «Kreenholmi Manufaktuur» ja mitmeid teisi ettevõtteid ning Tartus kõik trükikojad. Nende juhtimine läks tööliste kätte.

Sõjaolukorrale vaatamata tegutses edukalt ka Kommuuni Kultuuri ja Haridusvalitsus, mille tööd juhatas Artur Vallner. Koolides seati sisse emakeelne tasuta õpetus. Tartu üli­kooli juhatajaks (rektoriks) sai esmakordselt eestlane — matemaatik Jaan Sarv. Et säilitada rahvale kõik hinnalised kunstivarad, loodi kunstikaitse toimkond, mille juhatajaks määrati silmapaistev eesti skulptor Jaan Koort.

Uuesti asuti agraarküsimuse lahendamisele. Kogu maa kuulutati rahva omandiks. Mõisad võeti taas mõisnikelt ning anti mõisatööliste ja kehvikute kätte. Ka nüüd olid eesti kommunistid seisukohal, et mõisaid ei tükeldata, vaid seal luuakse ühismajapidamised — kommuunid. Kuid tol ajal oli palju maatamehi ja kehvtalupoegi, kes soovisid «oma» maad. Seda ei arvestatud ja see nõrgestas töölisklassi ning talu­rahva liitu. Liidu nõrgenemine oli aga eriti ohtlik kodusõja olukorras. Kodanlus kasutas seda viga nõukogudevastaseks agitatsiooniks.

Kommuuni tegevuses ilmnes teisigi puudusi. Õigeaegselt ei mobiliseeritud töörahvast Punaarmeesse, piirduti vaid vaba­tahtlike võtmisega. Neile ei loodud vajalikke reserve, mis andis valusasti tunda, kui valged vastupealetungi alustasid. Ent pingelises sõjaolukorras tehti siiski ära tohutu töö ja omandati väärtuslikke kogemusi iseseisva nõukogude vaba­riigi rajamisel Eestis. Eesti Töörahva Kommuun oli Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi eelkäija.

Kontrrevolutsiooni vastupealetung ja valge terror Eestis. 27. detsembril 1918. a., kui Punaarmee lähenes Tallinnale ja linnas oli oodata tööliste ülestõusu, võttis kodanlik Maapäev vastu otsuse: paluda Inglise valitsust saata kohale oma maa­väed ja okupeerida Eesti. Inglise imperialistid ei saanud oma armees valitseva sõjavastase meeleolu tõttu seda palvet täita. Selle asemel saadeti relvi ning organiseeriti palgasõdurite värbamist Soomest ja Skandinaavia riikidest «vabatahtlike» sildi all. Nende palgad, alates reamehest kuni kolonelini, olid väga kõrged.

Esimesed palgasõdurid-intervendid jõudsid Soomest Eestisse 1918. aasta detsembri lõpul. 1919. aasta jaanuaris ulatus nende arv 3700 meheni. Hiljem tuli veel Taanist ja Rootsist väiksemaid palgasõdurite üksusi. Tallinna alla koondati Punaarmee survel Pihkva piirkonnast taganenud Vene valgekaartlik Põhjakorpus ja baltisaksa mõisnikest koosnev Balti pataljon. Kodanlikke vägesid abistas Inglise eskaader, kelle ülem oli siinse sõjategevuse tegelik koordineerija.

7. jaanuaril läksid interventide ja valgekaartlaste jõud Inglise laevastiku toetusel üle üldisele vastupealetungile. Valgete peamiseks löögijõuks olid soomusrongid. Vaatamata ägedale vastupanule pidid Punaarmee väeosad taganema. Tuli loovutada Tapa, seejärel Rakvere, Tartu ja Narva. Jaa­nuari lõpus jõudsid valgete jõud Võru ja Valga lähistele. Valga all, kuhu Kuramaalt paisati läti Punaarmee väeosi, käisid külad korduvalt käest kätte. Ent lõpuks langesid ka Valga ja Võru.

Eesti oli uuesti kodanluse ja interventide võimu all. Sellega kaasnes verine terror, mille eesmärk oli eesti töörahva klassiteadlikuma osa hävitamine. Ainuüksi Tapal hukati 300 punaarmeelast ja nõukogude aktivisti. Sadu inimesi tapeti Narvas, Tartus ja mujal.

Saaremaa töörahva ülestõus. 16. veebruaril 1919. a. algas Muhu saarel Kuivastus valgete armeesse mobiliseeritavate meeste hulgas ülestõus. Kehvikud ja maatamehed keeldusid minemast Punaarmee vastu ja lasksid mobilisatsiooni kor­raldavad ohvitserid maha. Mõne päevaga haaras ülestõus kogu Saaremaa. Ülestõusnute tuhandemeheline vägi piiras ümber Kuressaare. Linna vallutamisega aga viivitati ega kindlustatud oma tagalat. See võimaldas kodanlusel tuua mandrilt kiiresti kohale karistussalgad, kes ootamatult rün­dasid ülestõusnuid 21. veebruaril Upa küla juures. Ülestõus­nute jõud purustati ja algas verine arveteõiendamine. Lahin­guväljal langes või hukati hiljem ligi 300 saarlast. Metsikult hukati üks ülestõusu juhte Aleksander Koit, samuti naiskangelane Marie Ellam. Ligi 100 inimesele, nende hulgas mit­mele naisele, anti ihunuhtlust. Paljud saadeti sunnitööle ja vanglasse. (Vaata: Saaremaa 1919)

Üldse hukati Eestis 1919. aasta jaanuaris-veebruaris umbes 2000 inimest. Erilist agarust näitasid üles soome palgasõdurid, keda töörahvas nende julmuse pärast hakkas soome lihunikeks nimetama.

Kodanliku diktatuuri ajutine kindlustumine Eestis. Sel ajal jätkasid Eesti kommunistlikud kütipolgud kangelaslikku võitlust rindel. 1919. aasta veebruaris-märtsis loodi Pihkva piirkonnas Punaarmee koosseisus Eesti armee, mille staabi­ülemaks määrati August Kork. Armee põhituumiku moodustasid Eesti kommunistlikud kütipolgud, kellele tehti ülesan­deks Eesti vabastamine. 1919. aasta kevadel vabastaski ta osa Kagu-Eestist, sealhulgas Räpina, Vastseliina ja Orava. Otsustavat edu aga ei suudetud saavutada.

Kasutades soodsat sõjalist olukorda, viis eesti kodanlus 1919. aasta aprillis läbi Eesti Asutava Kogu valimised. Vali­miskampaania toimus terrori olukorras, kus Kommunistliku Partei Eesti organisatsioon oli surutud sügavale põranda alla ega saanud selgitada Asutava Kogu reaktsioonilist olemust. Kodanlikud ja väikekodanlikud parteid aga tõotasid, et Asutava Kogu kaudu likvideeritakse valge terror, kindlus­tatakse Eestile iseseisvus, lõpetatakse sõda ja jaotatakse mõisamaad rahvale. Viimane lubadus avaldas tugevat mõju talupoegadele. Nii õnnestuski kodanlusel viia valimistele umbes 450 000 inimest. See tähendas kodanluse poliitilise võimu kindlustumist Eestis. Valimiste ajal antud lubaduste täitmisega aga ei kiirustatud.

Valgete esimene sõjakäik Petrogradi vastu. 1919. aasta kevadel organiseeritud Antandi esimesest kombineeritud sõjakäigust pidid osa võtma ka Baltikumis paiknevad valgekaartlikud jõud. Pealetungi üldjuhtimiseks loodi Antandi riikide sõjaline missioon Baltimaades. Seda juhtis Inglise kindral Gough. Ainuüksi Ameerika imperialistid saatsid sõjakäigu tarbeks Tallinna sadamasse ligi 3 miljoni dollari eest sõjavarustust ja toiduaineid.

Maikuus asus valgekaartlik Põhjakorpus eesti valgete ja Inglise sõjalaevastiku toetusel Narva all pealetungile. Neil õnnestus jõuda Petrogradi lähistele ja lõuna pool vallutada Pihkva. Põhjakorpusest moodustati nüüd valgekaartlik Loo­dearmee. Samal ajal alustasid Kuramaale koondatud Saksa interventsiooniväed ja balti parunite palgasõjaväe — landesveeri (maakaitseväe) osad kindral von der Goltzi juhtimisel pealetungi Riiale. Eesti kodanliku armee väeosad pidid aitama lämmatada Nõukogude Lätit. Suurem osa Läti Nõu­kogude Vabariigist vallutati. Alistatud Riias panid landesveerlased toime kohutava veresauna.

Juuni lõpul puhkes aga sõjaline konflikt valgekaartlike jõudude eneste vahel, mis on tuntud landesveeri sõja nime all. Olles esialgsest edust julgust saanud, tahtis landesveer haarata enda kätte ka Põhja-Läti ja tungida Eestisse, et taastada siin mõisnike maavaldus. See kutsus esile Eesti kodanliku armee sõdurite raevu. Võnnu alla ruttasid kodanli­kud väeosad Nõukogude rindelt isegi omavoliliselt. Ägedates lahingutes paisati sakslased tagasi Riia alla. Täielikust purustamisest päästis neid ainult Antandi esindajate vahele­segamine, kes nõudsid Eesti väeosade saatmist Punaarmee vastu. Landesveeri jõud olid siiski niivõrd nõrgestatud, et nad hiljem ei suutnud enam aktiivselt tegutseda.

Samal ajal läks Punaarmeel korda valgekaartlik Loodearmee Petrogradi all peatada ning paisata ta juulis-augustis koos eesti valgetega tagasi Eesti piirile.

Eesti töörahvas oli selleks ajaks kodu ja intervensioonisõjas lüüa saanud. Sõda oli kandunud Eesti piiridest välja. Eesti Töörahva kommuun kaotas oma viimase territooriumi Lõuna-Eestis ja lõpetas tegevuse. Eesti oli aga kujunenud ohtlikuks interventsioonisõja platsdarmiks Nõukogude Venemaa ja Läti vastu. Eesti töörahval tuli hakata otsima teed sõja lõpetamiseks.

3. Eesti töörahva võitlus rahu eest Nõukogude Venemaaga

EKP kurss võitlusele rahu eest. Eesti kodanlus püüdis koos Antandi ja vene valgekaartlastega sõda jätkata. Rahvale sisendati, et sõda peetakse «iseseisva» Eesti riigi kaitseks, kuigi kodanlus teadis, et vene valgekaartlaste võidu korral oleks Eesti muudetud õigusteta kubermanguks. EKP paljastas järjekindlalt sõja interventsiooniiseloomu ja kutsus üles seda lõpetama.

Rahva hulgas ja kodanlikus armees kasvasid sõjavastased meeleolud. Mais-juunis toimusid Tallinnas streigid. 10.-13. juulil puhkes Tartu tagavarapataljonis sõdurite ülestõus. Selles kajastus protest interventsioonisõja ja ohvitseride omavoli vastu. Ent ülestõus oli stiihiline ja suruti veriselt maha. Sõjaväljakohtu otsuse põhjal mõisteti 22 meest surma. Otsus viidi kohe sealsamas kasarmuõuel täide.

Uut olukorda arvestades avaldas EKP Keskkomitee 19. juulil rahumanifesti. Selles märgiti, et nüüd on töörahva esmane ja kõige tähtsam ülesanne võitlus rahu eest.

Judenitši sõjakäik. Samal ajal valmistasid Antandi riigid ette 14 riigi sõjakäiku. Selle raames pidid Loodearmee, mille juhatajaks oli vahepeal nimetatud kindral Judenitš, eesti ja läti valged, baltisaksa väeosad ning Inglise sõjalaevastik alustama uuesti pealetungi Petrogradile.

Eesti töörahvas avaldas uuele sõjakäigule energilist vastupanu. Augusti lõpul tuli Tallinnas kokku Eestimaa ametiühingute I kongress, mis esindas 40000 töölist. Kongressil domineeris EKP mõju. Väljendades eesti töölisklassi tahet, võttis kongress vastu otsuse, milles nõuti interventsioonisõja viivitamatut lõpetamist ja rahu sõlmimist Nõukogude Venemaaga. (Vaata: Irboska 1919)

Eesti kodanlus vastas sellele otsusele kongressi laialisaatmise ja 102 töölisliikumise tegelase arreteerimisega. 25 silmapaistvamat ametiühinguaktivisti aga tapeti salaja, ilma igasuguse kohtuta, Irboska lähedal rabas. See kuritegu tuli siiski päevavalgele ja näitas rahvale eriti selgesti, et Asutava Kogu poolt kehtestatud «demokraatia» tähendab tegelikult kodanluse verist diktatuuri tööliste üle.

Eesti kodanlikku armeed sunniti ka seekord osa võtma Loodearmee abistamisest. Kuid rahuliikumine avaldas armeele tugevat mõju. Mitmed väeosad keeldusid pealetungile minemast, teised tegutsesid väga passiivselt. Et oma mõju säilitada ja sõdureid sõdima meelitada, võttis Eesti Asutav Kogu 10. oktoobril vastu maaseaduse. Selle seaduse järgi pidi mõisnike maa Eestis võõrandatama ja maatameestele jaotatama. Esmajärjekorras lubati maad kodanliku armee sõduritele.

Kuid kõigele vaatamata ei tahtnud rahvas sõda jätkata. Ka teine Petrogradi sõjakäik kukkus läbi. Juba oktoobri lõpul purustas Punaarmee Judenitši põhijõud ja novembris paisati selle riismed Eesti piiridesse. Samal ajal puhkes Tallinnas üldstreik, mis tõsiselt raskendas kodanliku valitsuse tegevust.

Rahu sõlmimine. Kartes Punaarmee uut pealetungi ja eesti töörahva kasvavat sõjavastast meeleolu, oli Eesti kodanlik valitsus Antandi riikide vastuseisule vaatamata sun­nitud 1919. aasta detsembri algul alustama Tartus rahuläbirääkimisi Nõukogude Venemaaga. 1919. aasta detsembri lõpus lõpetati sõjategevus ja 2. veebruaril 1920. aastal kirjutati Tartus alla rahulepingule. Sellega tunnustas Nõukogude Venemaa Eesti kodanlikku riiki. Mõlema riigi vahel seati sisse võrdõiguslikud diplomaatilised suhted. Eestile anti üle rahva arvule vastav proportsionaalne osa endisest Tsaari-Venemaa kullafondist 15 miljoni kuldrubla ulatuses. Eesti valitsus kohustus likvideerima Eesti alale taganenud Loode­armee riismed. Ka Inglise laevastik pidi Eestist lahkuma.

Tartu rahul oli suur ajalooline tähtsus, kuna kodanlik Eesti astus esimese riigina välja interventsioonisõjast Nõukogude Venemaa vastu. Tartu rahu mõjul olid ka kodanliku Läti, Leedu ja Soome valitsused varsti sunnitud rahu sõl­mima.

V. I. Lenin võrdles Tartu rahu tulemusi «akna raiumi­sega» vene töörahva poolt Lääne-Euroopasse. Tähtsat osa rahu kättevõitmisel etendas EKP võitlus, mille silmapaistvaks organiseerijaks oli Viktor Kingissepp, kes juhtis EKP Kesk­komiteed. Kingissepp kirjutas rea brošüüre ja lendlehti, milles ta paljastas eesti kodanluse ja interventide tegevust. Nendest tuntumad on «Wilsoni heeringa eest» ja «Iseseisvuse ikke all».

Eesti töörahvas jäi küll pärast Tartu rahu kodanluse ikkesse, kuid ei tarvitsenud enam imperialistide huvides verd valada. Ka ei läinud korda muuta Eestit lääneriikide koloo­niaks. Nõukogude Venemaa võit kodu ja interventsioonisõjas oli suure tähtsusega eesti töörahvale, kuna ta võis oma järgnevas võitluses arvestada Nõukogudemaa sümpaatiat ja abi.

Eesti kommunistlike väeosade võitlus. Eesti Töörahva Kommuuni tegevuse lõpetamise ja Nõukogude Venemaa rahuettepaneku tõttu viidi Eesti Kommunistlikud väeosad Eesti rindelt ära. Nendest moodustati Eesti brigaad. Algul võitlesid nad valgepoolakate vastu Dvinski (Daugavpilsi) all. 1919. aasta oktoobris suunati brigaad Eesti diviisiks reorganiseerituna rindele Denikini vastu. 20. oktoobril, pärast äge­daid lahinguid, tungis diviis esimeste hulgas Orjoli. Eesti diviis tegutses aktiivselt veel Kurski vabastamisel ja Denikini lõplikul purustamisel. Diviisikomandöriks oli Jakob Palvadre. Hiljem võtsid eesti sõjamehed osa võitlusest Mahno jõukude vastu ja kindral Wrangeli purustamisest. Nad tead­sid, et kaitstes Nõukogude Venemaad, kaitsevad nad ka eesti töörahva huve.

Eestlaste hulgast kerkis esile rida silmapaistvaid Punaarmee väejuhte. Nendest tuntumad on armeekomandörid A. Kork, A. Kukk ning diviisikomandör J. Raudmets. A. Kork oli M. Frunze lähemaid abilisi Wrangeli purustamisel Krim­mis. Hiljem oli ta Moskva Sõjaväeringkonna ja M.V.Frunze nimelise Sõjaväeakadeemia ülem. A. Kukk oli kodusõjaaastail armeekomandöriks mitmel rindel. Punaarmee 15. armee juhatajana võttis ta 1920. aastal osa võitlusest valgepoolakate vastu ning jõudis lahingutega Varssavi alla. J. Raudmets juhtis Sivaši lahe forsseerimist Wrangleri purustmisel. S.Saks sai Punaarmee Kaspia flotilli komandöriks. J. Ludri oli kodusõja aastail Kroonlinna mereväebaasi ja Oneega flotilli komissariks. Kahjuks langesid neist paljud, samuti ka Eesti Töörahva Kommuuni juhid J.Anvelt, H.Pöögelmann jt. 1937-1938.a. ebaseaduslike repressioonide ohvriks.

Originaal: Siilivask K ja Liim A. “Eesti NSV ajalugu IX-XI klassile” (1988),

Comments