Raudemetsa mänd

See mänd asub Raudemetsa talu õueväravas. Ta on kenamaid mände ümbruskonnas ja võib-olla isegi Eestis. Ta vanust ei tea aga keegi. Küll aga teatakse, et mitmed-mitmed inimpõlved on näinud teda ikka sarnasena, kui ta praegu on. Nii mõndagi rahvajuttu teatakse rääkida. Minu isa teab jutustada:

See mänd on ammu ja ammu tuntud sõjaaegadel. Põhjasõja aegadel on ta vanadele kaartidele märgitud lipu asukohana. On näha, et selle männi ümbruses on tõelikult peetud lahinguid, seda tõendavad asjaolud, sest tihti ja tihti leidub maa sees inimluid ja rauatükke. Kui olid suured sõjad, arvatavasti enne Põhjasõda, saanud surma kuulus Rootsi kindral. See maetud ja hauale istutatud mänd. Siis öeldud, et nii suur ja vägev, kui oli see kindral, olgu tulevikus mänd ja tähistagu vägeva väejuhi asukohta. Selle männi ümbrusest on leitud palju Põhjasõja aegseid rahasid. Nendest alles on üks, mis kannab peal Peeter I 1797.

Juba vanast ajast saadik on puul needus, et kes selle raiub, see ka sureb. Männist veidi maad eemal oli ennemalt Raudemetsa kõrts. Eks ükskord läinud mehed kõrtsis vaidlema, et kes raiub selle männi. Sääl olnud ka üks hoopleja sulane ja lausunud: "No kes siis iki, kui mitte mina!" Veetud kihla viina peale ja tingimused olnud, et raiuda tuleb ühe ööpäeva jooksul. Hakanud mees hommiku vara raiuma. Raiunud lõunani, hing jäänud kinni, raiunud veel mõne paugu ning ninast ja suust hakand verd jooksma. Jätnud siis töö pooleli ja heitnud pikali. Enne päevatõusu surnud mees. Sest ajast peale ei ole keegi mändi julgenud puutu. Laastud seisnud veel kaua ilma kõdunemata, kuni keegi teekäija need endale mälestuseks kaasa viinud.

Mändi küll raiuti, aga sellepärast ta veel ei surnud. Kasvas veel suurema hooga. Kui lapsed veiksed olid, siis see raiutud koht oli nii suur, et pääsesid seal istuma. See raiumine oli umbes 80–90 a tagasi. Veel praegugi on raiutud kohas näha kirvelööke, kuid suurem osa on täis kasvanud.

Ükskord endine Särevere mõisahärra öelnud moonakale: "Ori, ma annap sulle 100 rubli. Tooma see mänd minu aeda." Mees mõelnud ja mõelnud ja leidnud viimaks, kuidas. Härra küsinud: "Mis moodi sinup tahtma see teha?" Eks siis mees öelnud: "Võtan männi maha, raiun tükkideks ja vean ta siis härra aeda." Härral polnud teha midagi, maksis mehele 100 rubla, sest kihlveos polnud öeldud, mis kujul peab see mänd olema hiljem. Kuid sellegi kihlveo tagajärjel jäi mänd püsima ja püsib seni, kuni tulevad uued sõjad, mis võivad ta lõhkuda.

ERA II 220, 245/9 (1) < Türi khk, Pala k, Raudemetsa t – H. Kallaspoolik < Jaan Kallaspoolik, 67 a (1939) ) /„Arad veed ja salateed“ Järvamaa kohapärimus Koostanud Mari-Ann Remmel Tartu 2004/