Numbrite sümboolika ajaloos


Esileht  »  Numeroloogia


Universumis valitseb põhjuslik tsükliline kord. Ajastuid on otsitud ja kasutatud mitmesuguseid meetodeid selle korra nägemiseks ja mõistmiseks. Üks neist on olnud numeroloogia, mis selgitab eksistentsi arengut Maal numbrite kaudu.

Numeroloogia on kunst ja teadus, mis õpetab, et numbrid väljendavad korrapäraselt vahelduvaid kosmilisi vibratsioone. Numeroloogid usuvad, et inimese sünnikuupäev ja kohe pärast sündi antud nimi näitavad tema sünnihetkel universumis valitsenud kosmilisi võnkeid, mis mõjutavad iseloomu ja saatust. Seega, kui inimene elu jooksul ebausklikult nime muudab, et seeläbi paremat saatust pälvida, võib tegu olla vaid enesepettusega. Sünninimi ja -kuupäev väljendavad muutumatult lähtepunkti, kust inimene oma elu alustas. Samas, kui inimene teeb oma elus ja ellusuhtumises läbi mingi suure muutuse ning seejärel oma nime muudab, võib uus nimi väljendada tema olemuses toimunud muutust.

Numeroloogid ei õpeta fatalismi ega väida, et inimsaatus on kosmiliste jõudude poolt detailselt ette määratud. Numbrite ja tähtede vibratsioonide uurimine tähendab jumalike loovate energiate uurimist nende avaldumise eri astmetel. Tähti ja numbreid õigesti mõistes ja rakendades saavutame me kontakti Universumi Mõistusega.

Numbrite ja tähtede sümboolikat tunti paljudes muinaskultuurides. Assüüria kuningas Sargon II (722–704 eKr) laskis ehitada pealinna Dur-Šarrukini (Khorsabadi) linnamüüri oma nime numeroloogilise koodi järgi. Vana-Kreeka müsteeriumides tähistas number 888 üliteadvust. Hiljem hakati selle sümboliga seostama Jeesuse (kr keeles Iesous) nime. Johannese ilmutusest tuntud 666 ehk “metsalise arv” tähendas kreeklaste jaoks surelikku meelt. Nii muistsed kreeklased kui ka heebrealased pidasid arvu 10 täiuslikkuse sümboliks, sest sellega algab numbrite 1–9 järgmine tsükkel. Kreeklased kasutasid numbreid ka unenägude tõlgendamisel, gnostikud aga jumaluste nimedele tähenduste omistamisel.

Me kõik oleme koolis õppinud Pythagorase teoreemi: “Täisnurkse kolmnurga kaatetitele ehitatud ruutude pindalade summa võrdub hüpotenuusile ehitatud ruudu pindalaga”. Pythagorase koolkonnas (umbes kuus sajandit eKr) nimetati seda eluteoreemiks. Seda väidet tunti juba 2000 aastat eKr Babüloonias, kuid matemaatiliselt tõestasid selle esmakordselt Pythagorase õpilased. Kui me joonestame sellele kolmnurgale ka vastavad ruudud, saame kaheteistkümnest lõigust koosneva kujundi. Seda kujundit kasutatakse tänapäeva numeroloogias inimese elukogemuste väljaarvutamise skeemina. Pythagoras pidas täisnurkset kolmnurka universumi väljenduseks. Sellise kolmnurga küljepikkusteks oli 3 ja 4 pikkusühikut, hüpotenuusi pikkuseks aga 5 pikkusühikut.

Samuti on tõeline numbrisümboolika varamu piibel. Nii Vana kui ka Uue Testamendi numbrikasutuses leidub sügavaid varjatud tähendusi, mis jäävad pealiskaudsele lugejale märkamatuks. Tänapäeva numeroloogia on välja kasvanud kõigist eelmainitud kontseptsioonidest.

Juba muistsed hiinlased ja egiptlased lõid mitmesuguseid numeroloogilisi süsteeme, kuid nemad ei seostanud veel numbreid tähtedega. Hindud olid ilmselt esimesed, kes uurisid numbrite ja tähestiku tähtede vahelisi seoseid. Selleks kasutati sanskriti keele tähti. Hiljem rakendasid seda ideed ka babüloonlased, pärslased, kreeklased ja heebrealased. Hindude perioodiline süsteem rajanes numbritel 1–7, heebrealased võtsid selle neilt üle, asusid elama seitsmepäevase nädala rütmis ja meie elu kulgeb selliselt tänapäevani.

Antiikajal tegeles numbrite tähenduste otsimisega Kreeka müstik ja filosoof Pythagoras, keda loetakse numeroloogia isaks. Ta uskus, et “kõik asjad on numbrid” ning et numbrid esindavad vaimseid iseseisvaid olemisvorme, mille kohalolek on tajutav kõiges eksisteerivas. Pythagoras rajas kreeka tähestikule tugineva uue numeroloogilise süsteemi. Nii heebrea kui ka kreeka tähestiku kolmas täht on G, mille arvväärtuseks loeti seega kolme. Mõned numeroloogid kasutavad isegi tänapäeval sellist süsteemi.

Pythagoras sündis 582. a paiku eKr Egeuse mere Kreekale kuuluval Samose saarel. Noore mehena lahkus ta kodunt ja rändas Egiptusse, kus tutvus matemaatiliste doktriinidega. Ta õppis Pärsia targa Zarathustra juures ja tutvus Juudamaal kabalaga. Kabala on juutide müstiline salaõpetus, mida anti suuliselt edasi õpetajalt õpilasele, et saavutada valgustatus, ühinemine Jumalaga. Pythagorase numeroloogia, mida ta viimaks õpetama hakkas, põhines kabalistlikel printsiipidel.

Pythagoras asus elama Crotonasse Lõuna-Itaalias ja asutas müsteeriumide kooli. Enne kui õpilased said Pythagorase müsteeriumidesse süveneda, pidid nad tundma nelja teadust – aritmeetikat, muusikat, astronoomiat ja geomeetriat. Kõige rohkem tänu võlgu selle eest, et me nii palju Pythagorase koolist teame, oleme Pythagorase järglasele Platonile.

Pythagoras kirjeldas numbrite müstilist tähendust, märkides, et makrokosmiliselt esindavad numbrid 1–9 universaalseid printsiipe. Mikrokosmiliselt, inimese tasandil, esindavad nad omadusi, võimeid ja sündmusi. Ta nägi numbrites ja geomeetrilistes kujundites selgitusi kõigile loodusnähtustele, muusikalisele harmooniale ja tonaalsusele. Ta teadis, et tähed ja planeedid kui vibreerivad kehad tekitavad heli, mida tuntakse “sfääride muusikana”.

Pythagoras õpetas, et “areng on elu seadus, number on universumi seadus, ühtsus on Jumala seadus”. Ta uskus, et kõik universumis allub prognoositavale tsüklilisele arengule. Neid tsükleid mõõtis ta numbrite 1–9 abil.

Samuti õpetas ta, et numbritel on nende arvulistest väärtustest erinev tähendus. Numbrid ja arvud on ise asjad. Numbrid väljendavad omadusi, kvaliteeti; arvud väljendavad hulki, kvantiteeti. Numbrid toimivad vaimses plaanis, arvud aga on asjade mõõtmiseks materiaalses plaanis.

Ajaloost on teada, et heebrealased kasutasid nimede ja numbrite teadust oma numbrite-tähtede koodis. Selle koodiga tahtsid nad varjata oma õpetusi pühendamatute eest ja samal ajal avaldada  neid pühitsetutele.

Igal heebrea tähestiku 22 tähel on mitu tähendust – näiteks täht Aleph (A) tähendab eluhingust, jõudu, allikat; täht Beth (B) maja, peavarju – ja nii on iga tähega. Kõik tähed viidi vastavusse numbritega. Sümboolika võimaldas varjatud õpetustest aru saada neil, kes teadsid, kuidas mõista kõikide kirjeldatud isikute ja kohtade nimedes sisalduvat sügavamat sõnumit.

Lugu sellest, kuidas Kain tappis Aabeli, räägib vendade rivaalitsemisest. Sümboolselt aga tähendab nimi Kain keha ja materialistlikke inimlikke himusid, kuna Aabel väljendab hinge ja idealistlikku inimloomust. Tegelastele anti sellised nimed hoiatamaks, et materialism tapab vaimsed ideed; seepärast kirjutati, et Kain tappis Aabeli (1Ms 4:8).

Ka prohvet Jesaja viitab numeroloogia põhimõttele: “Tõstke oma silmad ja vaadake kõrgusse: kes on loonud need seal? Tema, kes nende väe viib välja täiearvuliselt, kes nimetab neid kõiki nimepidi.” (Js 40:26)

Paljud piiblitegelased, kes oma eluajal jõudsid vaimse kasvamise ja arenguni, said uue nime jumalike juhtnööride järgi. Nii sai Aabramist Aabraham (1Ms 17:5) ja Saaraist Sarah (1Ms 17:15). Mõlemal juhul lisati nimele heebrea täht Heh (H), mille tähendus on “valgus” ja vibratsioon 9, et märkida vaimse valguse saavutamist.

Uue Testamendi autorid muutsid samuti nimesid, et rõhutada isiku vaimset arengut. Saulusest sai pärast ristiusu vastuvõtmist Paulus (Apostlite teod 9:1–22 ja 13:9). Heebrea täht Shin (S) asendati teise heebrea tähega Peh. Shin tähendab mao hammast või kihva, Peh tähendab suud. Nii sai Saulusest Paulus, Kristuse eest kõneleja (Apostlite teod 13:9). Õpetussõnades öeldakse 22:1: “Aus nimi on kallim kui suur rikkus”.

Palju kasutati piiblikeeles numbreid, mis loendasid aastaid, mil isik elas, lapsi sigitas ja suri. Need numbrid ei märkinud inimese vanust aastates, vaid pigem tema vaimseid saavutusi. Sigitatu nimi viitas iseloomulikule arengule. Näidati ära ka põlvnemine. Näiteks Aadamast Noani oli üheksa põlvkonda ja Noast Aabrahamini samuti üheksa põlvkonda. See tegi Noa üheksandaks Aadamast lugedes ja Aabrahami üheksandaks Noast lugedes.

Hesekieli, Eenoki ja 4. Esra raamat piiblist sisaldavad väidetavalt varjatud tarkuse müstilisi ilmutusi, kaasa arvatud mõtisklused numbrite ja tähtede müstilise tähenduse üle. Kabalistid oskasid dešifreerida pühakirja esoteerilisi sõnumeid. Zohar, müstiliste kabalistlike ülestähenduste kogu, väidab, et “universumi lõid kolm avaldumise vormi – numbrid, tähed ja sõnad”.

Järgnevalt mõned näited, kuidas numbrisümboolikat Vanast ja Uuest Testamendist on leitud:

0 - Allikas enne avaldumist. Loomislugu, esmapõhjus, suhestub “ürgalgega”. Esimesed read loomisloost käivad ainult üheainsa Jumala kui jumaliku looja kohta, kes loob maailma tühjusest (0) ehk mitteavaldunust.

1 - Jumal, üks muutumatu jumalik tervik. “Saagu valgus” (1Ms 1:3). Esimene vaimne emanatsioon oli valgus. Kui meie hing järgneb ka edaspidi valgusele, jõuame tagasi oma allika juurde. 1 tähendab algust, uut algust ja ühtsust. 1 on suuremal määral avaldunud null; see on mina, iseseisvus ja ühtsus. “Alguses oli Sõna, ... ja Sõna oli Jumal” (Jh 1:1). Üks on alguse alus või põhjus; see on algus, loov mõte avaldumiseks.

2 - Duaalsus – inimlik, mitte jumalik. “... Ja Jumal lahutas valguse pimedusest” (1Ms 1:4). Number 2-s on duaalsus, päev ja öö, taevas ja maa, mees ja naine ja kõik vastandite paarid. Seega sai alguse valik hea ja kurja, õige ja vale, positiivse ja negatiivse vahel. 2 hõlmab kõiki vastandite paare – meest ja naist, vaimu ja ainet, taevast ja põrgut. “Ükski ei või teenida kaht isandat ... Te ei või teenida Jumalat ja mammonat!” (Mt 6:24). Vastandite paaride vahel peab alati tegema valiku ja meid on hoiatatud, et duaalsuses peitub oht: “... ja ükski linn või koda, mis on isekeskis riius, ei jää püsima” (Mt 12:25). Kuid “... kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel nõul mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas” (Mt 18:19).

3 - 1+2=3 omadused – jumalike ja inimlike omaduste ühinemine.  3 sümboliseerib kolmainsust, kolmkõla ja kolmikut – kolme dimensiooni. Laiemas mõttes väljendab 3 mitmekordistamist ja kasvu. Esimene kolmainsus on Aadam, Eeva ja laps. Seega tähendab number 3 avaldumist ja avardumist. Meie maailmas on teisigi kolmainsusi: keha, hing ja vaim; meel, mis jaotub kolmeks – teadvuseks, alateadvuseks ja üliteadvuseks jms.

Kolm jüngrit läksid koos Jeesusega Ketsemani aeda. Need olid Peetrus, Jaakobus ja Johannes; need kolm väljendavad valgust, elu ja armastust. “Ja ta (Jeesus) läks pisut eemale ... palvetas ... Ja ta tuli kolmandat korda ja ütles neile: “Te aina magate ja puhkate ...”.” Jeesus tundis, et valgus, elu ja armastus jätavad ta maha, ja oma palves ütles ta: “Minu Isa, kui on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad” (Mt 26:39; Mk 14:32–41).

Jeesus küsis Peetruselt kolm korda: “... kas sa armastad mind?” (Jh 21:15–17). Need kolm küsimust puudutavad armastust teadvuse kolmel tasandil – teadvus, alateadvus ja üliteadvus. “Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel” (Mt 18:20). Ka see puudutab meele kolme osa ja väidab, et üksmeele korral võidutseb Kristuse jõud.

Jeesuse lugu on lugu kolmedest. Ta tõusis üles kolme päeva pärast ja Peetrus salgas ta maha kolm korda. Fakt, et Jeesus löödi risti kahe kurjategija vahel, sümboliseerib jagunenud ususüsteemi, mille tõttu on kaduma läinud palju tõelisi õpetusi. Kristus istus lauda koos kaheteistkümne jüngriga, see on numbri 3 kõrgem vibratsioon. Juudas sõlmis tehingu kolmekümne hõbeseekli eest, mis on jälle numbri 3 vibratsioon. 

4 - Mõte tugevus – vankumatus. Väljendab seadust ja korda, mõõtu, füüsilist ja materiaalset maailma, mõistust, loogikat, ruutu ja risti. Kui number koosneb sirgetest joontest, sümboliseerib see jumalikku printsiipi; seetõttu nimetatakse 4 ja 7 pühadeks numbriteks. Mõned esoteerikud väidavad, et rist on alati kõikjal püha sümbol. Traditsiooniliselt väljendas võrdhaarne rist inimest. Kristuse tulekuga tõusis risti horisontaalne joon nabakeskuse kõrguselt südamekeskuse kõrgusele. See pole tingimata kristlik sümbol; ka teised vaimsed juhid on surnud ristil.

“Ja ta oli kõrbes nelikümmend päeva saatana kiusata. Ja ta oli metsloomade seas ning inglid teenisid teda” (Mk 1:13). Numbrit 40 kasutati pühakirjas viitamaks maailma asjadest tagasitõmbumise lõpuleviidud tsüklile, et valmistuda järgima midagi paremat.

Neljanda päeva hommikul pärast oma surma lamas Laatsarus (tähendab vaimse mõistmise puudumist) hauas seotud käte ja jalgadega, surnurüü ümber. Neljas algav päev on see, kui vaimne mõistmine vabastab meid materialismi hauast ja me saame teadlikuks ühestainsast valgusest.

“Aga neljandal öövalvekorral tuli Jeesus nende juurde, kõndides merel” (Mt 14:25). See viitab metafooriliselt Veevalaja ajastu algusele, ühtsuse ajastu algusele.

Paljud piiblis esinevad seosed on võetud looduse tsüklilisusest. Nelja aastaaja ja nelja tuule sümboolika on Hesekieli nägemuses neljast olendist, kellel oli inimese nägu, lõvi nägu, härja nägu ja kotka nägu (Hs 1:10). Need neli on seotud nelja kindla sodiaagimärgiga. Neli elementi ilmuvad sümboolselt linnuna õhus, kalana meres, Issanda tulena ja maa viljadena. 1Ms 2:10–14 räägib: “Ja Eedenist väljus jõgi ... jagunedes neljaks haruks.” Jõgede nimed olid Piison, Giihon, Hiddekel ja Frat. Metafüüsiliselt on nende jõgede tähendused vaim (tuli), hingus (õhk), keha (maa) ja veri (vesi). Nad sümboliseerivad vaimu, meelt, keha ja hinge, nelja printsiipi, mis annavad elu materiaalsele kehale tema maises elus.

5 - Inimkond oma viie arenenud meelega. Väljendab meditatsiooni, mõistmist ja otsustamist. Vanasti kujutati maailma number 5-na, seletades seda nii, et numbris 5 on väljendatud neli elementi – maa, vesi, tuli ja õhk – ja veel viies – essents, eeter ehk vaim. Viis sai viie arenenud meelega inimsoo numbriks. Inimolend on ära teinud suure töö, et saavutada kontroll viie meele üle ja nüüd hakkab arenema kuues meel, intuitsioon.

Kristuse viis haava sümboliseerivad lihalikus kehas olemise ajal talutud kannatusi, mis viivad meid pöördumiseni Jumala poole. Tähendamissõnas viiest arukast ja viiest rumalast neitsist (Mt 25:3) on öeldud: “Rumalad võtsid küll oma lambid, aga ei võtnud kaasa õli, arukad võtsid aga lampidele lisaks kaasa õlianumad.” Õli viitab salvitutele ehk nendele, kel oli valgus. Inimesed võivad oma tegudega valida valguse või sellest keelduda.

Metafüüsiliselt väljendab “jõgi” elujõudu. Inimolendid on selle jõu anumad, nagu “aed” sümboliseerib keha. Loomisloo jõgi (1Ms 2:10–14), mida on kirjeldatud number 4 all, väljendab inimkonna enda voolamist üle kogu maa, üha jagunedes, kuni kogu maa on kaetud. Number 5 väljendab inimkonda koos viie arenenud meelega. Viiest meelest räägitakse loomisloo esimestes pea-tükkides näitamaks, et meeled on inimese loomisel olulised, seetõttu on 5 inimkonna number.

Number viiel on tähtis roll Taaveti ja Koljati loos. Taavet “valis enesele ojast viis siledat kivi”, “... ja Taavet ... võttis sealt kivi ja lingutas ja tabas vilisti [Koljati] otsa ette; kivi tungis laupa ja ta langes silmili maha” (1Sm 17:49). Viis kivi väljendavad Taaveti meelte vaimsustumist. Taavet uskus elavasse armastuse Jumalasse ja oli õppinud toetuma vaimsele jõule enda sees. Vastavalt müstilisele pärimusele muutusid viis kivi nagu üheks, kui Taavet neid puudutas, ühendades nii kogu tema meelte jõu. Nimi Koljat tähendab materiaalset jõudu, seega peab lugu demonstreerima vaimujõu üleolekut materiaalsest.

6 - Tasakaal, sobivus, rahu. 6 on tasakaalu, harmoonia, koostöö, abielu, kooselu ja ilu number. “Seal oli aga kuus kivianumat ...” (Jh 2:6) pulmade puhul. Pulmad tähendavad armastust (nagu ka number 6) maise teadvuse kõige õndsalikumal astmel. Number 6 väljendab universaalset armastust, sest väljaspool isikliku armastuse muresid ärkab hing kõrgemale elule, mis viib vaimuvalguse või meistriseisuseni. Jeesuse esimene imetegu muutis kuus anumat vett veiniks.

Ettevalmistused inimkonna ilmumiseks said tehtud viie loomispäeva jooksul, seega kuuendal päeval lõi Jumal inimolendid. “Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks!” (1Ms 1:27). Nii seostub number 6 sigitamise, emaduse, isaduse, koduse elu, inimsuhete, armastuse ja teenimisega.

Mooses, esimene seaduseandja, kujundas kümme käsku kuue päevaga maailma loonud Issanda eeskujul. “Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi” (2Ms 20:9). Seetõttu seostub number 6 töö ja teenimisega, nagu näitab kuues sodiaagimärk Neitsi.

Armastuse kaudu peab arenema kuues meel, kui inimesed ilmutavad oma jumalikkust. Ruti raamat on võti number 6 ja armastuse juurde. Ruti raamatus 3:15 annab Boas Rutile kuus mõõtu otri, armastuse ja kaitse sümboli.

7 - Inimkonna seitsmene loomus, tsükliline täiuslikkus. 7 on puhkuse, lõpetamise ja turvalisuse, kuid mitte lakkamise number, kolmiku ja neliku täismõõt. 7 on oluline number piiblis, seda kasutatakse lugematuid kordi (mõned ütlevad, et üle kolmesaja kuuekümne korra) nii Vanas kui ka Uues Testamendis. “... aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. ... Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa ... ja ta hingas seitsmendal päeval; seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle” (2Ms 20:10–11).

Üks kõige sügavamõttelisemaid näiteid number 7 sümboolsest kasutamisest on seotud Jeeriko langemisega Joosua raamatus 6:1–20:

“Siis Issand ütles Joosuale: “Vaata, ma annan su kätte Jeeriko ja selle kuninga ning võitlusvõimelised sõjamehed, vaprad mehed. Käige siis ümber linna, kõik sõjamehed, tehes ühe tiiru ümber linna; tee nõnda kuus päeva. Ja seitse preestrit kandku seitset jäärasarve laeka ees. Seitsmendal päeval aga käige seitse korda ümber linna ja preestrid puhugu sarvi. Ja kui sarve pikalt puhutakse, kui te kuulete sarvehäält, siis tõstku kogu rahvas suurt sõjakisa; siis langeb linna müür sealsamas ...””

Ilmneb, et Jeeriko ei langenud sõjapidamise käigus, vaid number 7 printsiibi mõjul. Võit saavutati tohutu jõuga tekitatud posi-tiivse helivibratsiooni abil.

Kristliku pühakirja üks olulisemaid pärandeid on Meie Isa palve seitsmeosaline rada. Seitse väidet väljendavad kolmikut ja nelikut (Mt 6:9–13).

1        Meie Isa, kes sa oled taevas,

2        pühitsetud olgu sinu nimi;

3        sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal;

4        meie igapäevane leib anna meile tänapäev;

5        ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele;

6        ja ära saada meid kiusatusse,

7        vaid päästa meid kurjast.

Lõpuväide (“Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti.”) lisati palju hiljem ja see pidi sümboliseerima taevaliku olukorra taastulekut.

8 - Kogumine, tugevus, jõud, suurenemine. 8 väljendab tagasilangust ja arengut, tõusu ja mõõna tsüklilisust, lõpmatust, rütmi, edenemist, tugevust ja kindlustunnet. 8 salapära on tema igaveses pidevas spiraalses liikumises, mis on jääv kogu universumis. Elujõu voolud hoovavad läbi keha 8-kujulistena, kulgedes mööda selgroogu ja sümpaatilist närvisüsteemi nagu valguskiired. Seepärast näeb inimene sügavas meditatsioonis viibides tõepoolest valgust enda sees. Sümboli 4, horisontaalse 8 tähendus on “nagu ülal, nõnda ka all”. See on jõu sümbol. 1Ms 17:10 öeldakse, et poisslapse elu kaheksandal päeval tuleb sooritada ümberlõikamisriitus ja seega sõlmida leping. Seda peeti üheks kõige tähtsamaks lepinguks Jumala ja inimkonna vahel. Uues Testamendis ei ole 8 oluline number, seevastu Buddha kaheksaosalises tees ja okultses kirjanduses on numbril 8 suur kaal.

9 - Ühendamine, säilitamine, humaansus. Number 9 tõeline missioon on olla Jumala teener maa peal. 9 viitab lõpuleviimisele, saavutamisele, täitmisele, uuestisünnile ja ilmutusele. 9 on ülim, sisaldades kõigi teiste numbrite jõudu. Ta väljendab lõpuleviidud arengutsüklit. Üheksa põlvkonda Aadamast Noani ja Noast Aabrahamini viitavad kasvu ja arengu astmetele. Noa oli üheksas Aadamast ja Aabraham oli üheksas Noast.

Kui Aabram sõlmis lepingu Jumalaga ja sai uue nime Aabraham (1Ms 17:1–5), oli ta “üheksakümmend üheksa aastat vana”. Sümboolselt taandub see vanus number 9-ks, näidates ajaperioodi, mille jooksul viidi lõpule vaimne tsükkel. Lisaks kannab ka Aabrami nimele lisatud heebrea täht Heh (H) number 9 vibratsiooni.

Johannese ilmutuses on kaks numbrit, mille tähendus on põhjustanud palju diskussioone. Need on 666 ja 144 000, mõlema vibratsioon on 9. 144 000 pitseriga märgitud Iisraeli hõimude liiget viitab arenenud ehk lunastatud inimsoole. Viidatakse kaitsvale “pitserile otsaesisel” (Ilm 9:4). 666, mida nimetatakse “metsalise arvuks” (Ilm 13:18), viitab inimestele, kes tegutsevad materialistlikul, mitte uuestisünni tasandil. Seega on need kaks numbrit müstiliselt seotud inimkonna arenguga, “eksinute” (666) või “lunastatutega” (144 000).

Üheksa õnnistuslauset Mäejutluses, mis näitab lõpuleviidud tsüklit, väljendavad Uue Testamendi õpetuse olemust, et suurim kõikidest jõududest on armastus. “Kes ei armasta, ei ole Jumalat tundnud; sest Jumal on armastus” (1Jh 4:8). “Jumal on armastus, ja kes jääb armastusse, see jääb Jumalasse ja Jumal jääb temasse” (1Jh 4:16). Üheksandal tunnil – palvetunnil – ütles Kristus ristil: “See on lõpetatud” (Jh 19:30).

10 - Jumal ja inimkond, isa-ema-jumalus. 10 tähistab uue tsükli algust.

Numbritel 12 ja 13 on eriline koht nii Vanas kui Uues Testamendis.

12 - oli Iisraeli hõime, Jaakobi poegi. Kui Jaakob andis   kaheteistkümnele pojale oma õnnistuse, ei pidanud ta silmas mitte ainult kahtteistkümmet inimest, vaid kaheteistkümne omaduse arengut, mis pidid inimhinges ärkama. Siin on paralleel kaheteistkümne sodiaagimärgi iseloomulike joontega (1Ms 49:1–28). Nende kaheteistkümne venna teod domineerisid Vanas Testamendis. Iga hõim väljendas ühe sodiaagimärgi omadusi ja vastas kindlale numbrile. Ükski hõim polnud täielikult hea või halb. Need kaksteist märki ja neile vastavad numbrid toimivad iga inimese elus, sest iga indiviid on tegelikult väike universum. Jeesuse kaksteist jüngrit on laienduseks Iisraeli kaheteistkümnele hõimule. Ülejäänud seitsekümmend kaks õpilast vastavad kuuele vanemale, kes valiti kõigist kaheteistkümnest alghõimust.

Pythagorase dodekaeeder (kaheteistkümnetahuline sümmeetriline kujund, mida võib võrrelda jumaliku kolmnurga kaheteistkümne lõiguga) väljendab universumi suhet inimkonnaga. Sellest nähtub, et inimeses endas on potentsiaalselt kaksteist jõudu, mis on seotud kaheteistkümne sodiaagimärgi loomupäraste omadustega.

13 - on erilise tähendusega number. Apostleid oli kaksteist, Jeesus Kristus oli kolmeteistkümnes. Aastas on kaksteist solaarkuud, kuid lunaarkuusid on kolmteist. Solaarvibratsioonid on tüübilt positiivsed-loovad, lunaarvibratsioonid aga negatiivset-vastuvõtlikku tüüpi. Mõlemad on Jumala peegeldusena võrdselt tähtsad.

13 tähendab allakäiku ja surma või taassündi ja saavutusi. Number 13 ei tunnista poolikuid lahendusi – kas kõik või mitte midagi.

Taassünd kehasse sümboliseerib hinge matmist ainesse ja selle jõu kaotamist, mis tal algselt oli eeterlikus maailmas, kus ta oli Jumala kaaslane. Hea ja kurja tundmise puust söömine viib vaimsesse, mitte füüsilisse surma. Kui hing pöördub Jumalast ära iseendasse, siis ta sureb piltlikult. Me eksleme lihalike olenditena maa peal nagu vaimse mälukaotuse ohvrid. Kuid me oleme siin omal vabal tahtel.

Keskajal arendasid numeroloogiat põhiliselt kabala õpetuse järgijad. Kabalistid arvutasid sõnade varjatud tähendusi, nimetades seda meetodit gematriaks. Nende vanima raamatu “Sefer Yetsirah” (Loomise raamat) kirjutas kolmandal sajandil pKr ilmselt rabi Akiba, kelle roomlased hukkasid. Raamatus on juttu kolmekümne kahest salajasest tarkuse teest ehk Elupuust, mis koosneb kümnest sephirotist ja kahekümne kahest heebrea tähestikule toetuvast sümbolist. 10 sephirotti tähendasid algselt numbreid, hiljem hakati neid tõlgendama kümne emanatsioonina, millest kogu reaalsus pärineb.

Põhiliselt Saksa kabalistid arendasid 13. sajandil gematria omaette kabala haruks, uurides sel moel pühakirja varjatud tähendusi. Ka müstilist tõde otsiti samal viisil. Kabalistid laususid oma maagilistel tseremooniatel Jumala nimesid, mille arvutatud väärtused viitasid salajasele väele.

Juba keskajal seostati numeroloogiat taro-kaartidega, kuna mõlemad kasutavad numbrisümboolikat. Hiljem hakati taro-kaarte seostama kabala ja heebrea tähestikuga.

Nüüdisaegse numeroloogia emaks kutsutakse ameeriklannat dr Juno Jordanit. Tema eelkäijaks oli mõjukas New Age’i propageerija L. Dow Balliett, kes 20. sajandi algul töötas Lääne numeroloogiale tuginedes välja oma süsteemi. Dr Jordan asutas Lõuna-Californias instituudi, kus uuriti kahekümne viie aasta vältel üksikasjalikult numeroloogiliste väidete paikapidavust. Dr Jordan jätkas numeroloogia uurimist kuni oma surmani 1984. aastal.

20. sajandi teisel poolel on avalikkusele oma meetodeid tutvustanud mitmed Ameerika ja Euroopa numeroloogid (K. Q. Avery, F. Javane, D. Bunker jt). Eestisse jõudsid esimesed sellealased õpetused belglase A. Vandenbusche käsikirjadena, mis põhinesid suuresti K. Q. Avery raamatul “Elu numbrid” (The Numbers of Life).