Norras 1996/2002,  Hispaanias,  Šveitsis,  Saksamaal,  Itaalias,  Türgis,  Ungaris,  Poolas 2001/2005,  Lätis 2006/2012,  Soomes,  Kreekas,  

Bulgaarias,  Egiptuses,  Venemaal,  Indoneesias,  Valgevenes,  Ahvenamaal,  Maltal                

2008 aastal Egiptuses                                     Tantsurühma "Jõgevahe Pere" pilte juttu saate lähemalt vaadata: http://jogevahepere.onepagefree.com/

                                                                                   Video Avakontsertist - vaata 

Reisi eesmärk oli folkloorifestival Ismailias. Startisime 30.juuli keskpäeval. Vahemaandumine oli Prahas. Edasilend Kairosse ei sujunud. Kaks tundi istusime lennukis ja ootasime lendu Milanost, kust meie lennukile tuli veel 30 inimest.

Kairo lennujaamas ootas meid 4 mustades ülikonda-des meest. Üks neist, UZI püstolkuulipilduja ja raadiosaatjaga varustatud turvamees Kairo julge-olekust saatis meid kõikidel festivalipäevadel. Ta nimi oli Mohamed Abdulhamed Ismaiel Osman Khalaf. 

Oma elukohta jõudsime 31.juuli hommikul. Olime teel olnud 19 tundi.

Meie maja teise korruse rõdul lehvis sini-must-valge lipp ja kostus eestikeelne laul "Kungla rahvas". Nii tervitas meid Jõgevahe Pere.

Elasime 6km kaugusel Ismailiast ühes õppekompleksis, mis oli vahitornide ja väga kõrge taraga piiratud. Esimesena  torkas silma liiv… Majade vahel olid küll korralikud kõnniteed, aga põhiliselt palistas neid liiv. Väheseid haljastatud platse kasteti pidevalt. Kompleksi territooriumil oli avar söökla, koolimaja, mośee, spordisaalid, bassein, baariga diskoteek, kus mängiti ainult araabia muusikat, esmaabipunkt jne. Sellelt territooriumilt omal käel välja ei lastud. Välja pääses vaid konvoina.

 Meid majutati neljastes tubades. Puhtusega meie „hotell“ ei hiilanud aga õhtuks suutsime  siiski organiseerida  puhta voodipesu, harja, prügikastid ja tualettpaberit. Idamaadele omane räpasus torkas teravalt silma ka linnatänavatel. Jäi mulje, et kogu  inimeste poolt toodetud saast heidetakse lihtsalt üle läve või aknast välja, küll siis Allah hoolitseb edasise eest. Isegi niisutuskanalites ujusid prügihunnikud. Kõik, mida sel reisil nägime rääkis oma ehedusega Egiptusest palju enam kui hotellirivi päikselisel rannal.                                     

Oli väga palav. Päike kõrvetas halastamatult. Uksed ja aknad hoidsime pidevalt lahti, laes keerles ventilaator, aga ka need abinõud ei suutnud palavust leevendada. Kuna päike oli valmis lausa sulatama, sai parimaks paigaks bassein. Kohalikes tekitas bikiinide väel jalutamine muidugi parajat hämmingut ja uudishimu. Basseini kasutamiseks oli 3 tundi hommikul ja 3 õhtupool. Kui meie aeg läbi, tulid basseini moslemid – ei sobinud neil valge inimesega koos supelda. Moslemi tüdrukud ujusid muidugi hambuni riietatult.

Kahe giidiga, kohalikud üliõpilased, tutvusime esimesel päeval:  Hoda Gamal Sayed Abd-élrahman Ahmed El-adaway, tütarlaps, kelle riietusest paistis välja vaid väga kena näolapp ja Mahmoud Abd-elhamid Mohammed Sernah, noormees, kellele mõnuained ei olnud tundmatud. Mõlemad  rääkisid inglise keelt.

Kohe esimesel õhtul toimus rongkäik. 23 peegelklaasist akendega bussi reas, ees, taga ja külgedel vilkuritega politseiautod ning mootorrattad, kes teised liiklejad rajalt maha võtsid, iga 3-4 bussi järel  autod, igas veel 6 meest kalaśnikovidega  – niisuguses konvoiga sõitsime rongkäigule Ismailias. Igas bussis oli muidugi ka raadiosaatja ja UZI püstolkuulipildujaga turvamees.

Rongkäigus kõndisid iga kollektiivi ees kaks egiptuse rahvariietes näitsikut vastava maa sildiga ja vaarao sõdalase riietuses lipukandja. See oli uhke vaatepilt. Peatribüüni ees tuli muidugi tantsida. Rongkäigu teed palistasid  turismipolitseinikud nii tihedalt, et ulatasid kätest kinni hoidma.

Rongkäigus läksime Ismailia Romaani Teatrisse, kus toimus avakontserdi proov. Kollektiivide tutvustamisel tulid  lavale kõikide osavõtvate maade siltidega näitsikud ja lipukandjad, kokku oli kollektiive 16 erinevast riigist. Eestit ja Bulgaariat esindasid 2 ja Egiptust 5 kollektiivi. Avakontserdil esinesid ainult Egiptuse tantsijad. Finaali tantsuks, mis kõikidele varem selgeks õpetati, lubati igast rühmast lavale ainult 5 tantsupaari. Ülejäänud tantsijaid ja pillimehi järgmisel õhtul avakontserdile ei lastud.  Tõeline vangi tunne!      Lõbus ei olnud neilgi, kes finaalis tantsisid. Egiptlaste esinemist ei näinud, kolm tundi tuli passida teatri taga, et viis minutit finaalis tantsida. Teised nägid vähemalt peaproovi ja  televisiooni vahendusel isegi avakontserti.

Kolmandal päeval liitus meiega veel üks giid. See noormees, Ismailia Ülikooli õppejõud, rääkis vene keelt. Tema nimi oli Magdi Ismail Abdel Aziz Manhy Ismail Sayed Saif ( pikk rida esiisade nimesid on kasutusel austusest esivanemate vastu ). Tänu Magdile saime mingid teadmised Egiptuse eluolust. Haridus on kõigile lastele tasuta, õppevahendid ja söök on riigi kingitus. Lastele õpetatakse varakult kolme võõrkeelt: inglise, prantsuse ja saksa – ikka turistide parimaks teenindamiseks. Ometi on ametlik kirjaoskuse protsent 52. Vanemad ja vaesemad inimesed lugeda ei oska, aga rikkad, nagu Magdi ütles, loevad ainult raha.                                                                                 

Ametlikult on lubatud neli naist, aga mees peab tagama kõigile neljale võrdsed õigused ja elamistingimused. Naisi oli linnapildis näha harva ja needki olid üleni sisse pakitud, ainult silmapilu, mille kaudu ümbritsevat näha. Meie küsimusele, kas naised on sellise alistuva eluviisiga rahul vastas Magdi, et isegi ametlikud uurimused näitavad rahulolu ja seadus kaitseb naisi.

Kolmandast päevast alates toimusid igal õhtul esinemised ümbruskonna  linnades. Neli kollektiivi ühel kontserdil olid alati erinevatest riikidest. Indoneesiaga juhtusime kokku kahel korral. Esimesel kontserdil nende esinemine katkestati ja kuulutati välja 30 min. vaheaeg õhtuseks palvuseks. Kuigi Egiptuses on islamile omased 5 palvekorda päevas, võib siis, kui päeval palvetada pole võimalik, kõikide kordade eest palvetada õhtul. Kuna meid esinemispaigalt kusagile minna ei lubatud oli see tüütu ootamine. Muidugi oli neid, kes palvetasid ja hiljem palvetamisest mustaks määrdunud laubaga kontserti edasi vaatasid. Isegi politsei palvetas. Kui palvus läbi, võis Indoneesia oma esinemist jätkata. Eriti uhke oli nende esituses ABBA „Mamma mia“ mängituna bambusest tehtud pillidel. Väga hea oli Valgevene lauluansambel „Radzimichy“ ja Egiptuse tantsuansambli „Arish“ seelikukeerutajad. Eksootika oli muidugi Alźeeria folkloorirühm.

Kahel päeval läksime õigeaegselt bussi aga alati tuli väljasõitu oodata pea  kaks tundi. Kolmandal päeval otsustasime, et tark ei torma ning läksime kohale poolteist tundi hiljem ja ikkagi oli väljasõiduni aega. Magdi ütles, et väljasõit ei alga enne, kui kõik turvasüsteemid on paigas. Need abinõud on 1997.a. sündmuste tagajärg kui islami äärmuslased lasid Luxoris maha 67 saksa turisti ja nüüd teeb riik suuri pingutusi, et taastada turistide purunenud usaldus. Kõik 23 bussi, mis kollektiive sõidutasid olid täpselt ühesugused Egiptuse sõjaväe bussid ja juhid olid sõjaväelased. Nende turvameetmete tõttu jäi kogu reisile mingi sõjaväelise politseikorra pitser.

Väga vähe saime tutvuda Ismailia linnaga. Kahel korral võisime tund aega külastada poode. Korra käisime ühes kalarestoranis söömas. Sõime merekarpe, krabisid, kaheksajalgu, mitut moodi valmistatud kala ja riisi. Tore vaheldus meie igapäevasele menüüle mis koosnes  tomatipastaga üle valatud põldoapudrust, riisist, kanalihast ja hautatud juurviljadest. Kuna kalarestorani minekuga pääsesime konvoist, otsustasid Magdi ja bussijuht, kelle nimi oli Reda Mousa Saad Mousa  ALMansy, viia meid vaatama Suessi kanali kõige kitsamat kohta. See oli põnev. Samast käib praam üle kanali Siinai poolsaarele. Kanalit mööda liigub üks merekonteineritega koormatud laev teise järel – 2miljonit dollarit toob navigatsioon Suessi kanalil iga päev Egiptusele kasumit. Ühel korral saime isegi Suessi kanali ülisoolases vees ujuda. Ka siis suutis Magdi asja nii organiseerida, et suutsime oma bussiga  konvoist pääseda. Muidugi sai ta hiljem ülemustelt juba teist korda peapesu.

Kõige oodatum oli muidugi ekskursioon Kairosse. Ismailiast on Kairo kahe sõidutunni kaugusel. Tee ääri palistavad põhiliselt liivaväljad – see on veetu ja viljatu päikese käes lõõskav tühermaa. Kooliõpikutest teame, et Niilusest ida pool laiub Araabia kõrb. Haljendavat maastikku on vähevõitu ja sedagi seal, kuhu ulatuvad niisutuskanalid.  On  neidki paiku, kuhu vesi veetakse. Giid Magdi rääkis, et lopsakat rohelust on isegi Niiluse orus vähemaks jäänud, kuna Niiluse üleujutused, mis oru viljaka mudaga täitsid, on pärast Assuani paisu ehitamist kadunud.

Kairos külastasime kõigepealt Egiptuse muuseumi ja nägime oma silmaga neid kõige hinnalisemaid väärtusi – Tutankhammoni sarkofaagi ja surimaski. Siin on enamus hauakambritest ja templitest leitud varandus: kujud, maskid, muumiad, sarkofaagid, papüürused jpm. Kõik need tolmused kivikobakad said tänu Magdile vägagi põneva seletuse.

Lõpuks jõudsime Giza platoole ja tulikuumas päikeselõõsas avanes tõepoolest võimas vaatepilt – Egiptuse püramiidid – üks seitsmest vanaaja klassikalisest maailmaimest, ainus, mis tänase päevani säilinud. Suurim Cheops kaalub ligi 5 miljonit tonni, kogu materjal veeti kohale mööda Niilust ning vinnati üles ainult inimeste musklijõul, ilma kõrgkraana ja segumasinata. Seda on mõeldagi õudne. Iidse kultuuri vägevust tajusime sfinksi juures. Sfinksil on inimese pea (mõistuse sümbol) ja lõvi keha (jõu sümbol), mis koos kuninglikku võimu tähistavad. Sfinksi näo kõrgus on 5 meetrit ja avatud silmad on pööratud ida poole kust tõuseb päike.  Kunagi harjutasid metsistunud mamelukid sfinksi näo pihta suurtükituld . Sellest ajast on sfinks ilma ninata ja näeb üsna armetu välja.

Magdi rääkis, et püramiidid olevat kõige põnevamad öösel. Peale päikeseloojangut korraldatakse seal muljet avaldav valgusshow: vastav taustmuusika, laserid, erinevates värvides kumavad püramiidid ja sfinks – see olevat võrratu vaatepilt. Meie seda ei näinud. Õhtune esinemine sundis meid tagasiteele. Enne teeleminekut sõime üsna euroopaliku toiduvaliku ja rootsi lauaga restoranis, ning pool tunnikest saime läheduses olevat kaubandust kammida. Pikk tee oli õhtusesse esinemispaika tänu millele õhtune palvetund seekord kontserti ei seganud.

Eelviimasel päeval toimub lõppkontserdi peaproov. Siis saab iga kollektiiv esinemiseks 5 minutit. Kõikide kollektiivide jaoks on see taas üks pikk passimine Romaani Teatri tagahoovis. Kaks korda tehakse proov läbi, siis tuleb poole tunnine vaheaeg, mis venib kahe tunniseks. Proov algab uuesti siis, kui kuberner on kohale jõudnud. Kell näitab südaööd. Meie seas võtab maad mure: kui  järgmisel õhtul lõppkontserdi algus kuberneri pärast venib, siis ei jõua me lennukile. Räägime Magdile, et me lõppkontserdil esineda ei saa. Magdi läheb koheselt asja ajama ja kaob. Hiljem selgub, et Magdi on vastuolude tõttu vallandatud ja talt võeti ära akrediteerimiskaart, ilma milleta ta meie juurde enam ei pääse. Mure aina süveneb. Bussijuht Reda mõistab seda ja helistab Magdile, kes meie probleemi teistel giididel lahendada palub.

Õhtusöögiks jõudsime koju öösel kell pool kolm. Järgmisel päeval ajame sama joru – me ei esine. Aga on reede ja see on Egiptuses pühapäeva eest – suur palvepäev, ramadaan. Mahmud ajab asja. Lõpuks, peale lõunat on selgus käes – lõppkontsert toimub ilma meieta.       Jõgevahe Pere, kellega koos mitu lõbusat olengut sai peetud, käis enne kontserdile sõitu meiega hüvasti jätmas. Lehvitasime bussiderivile ja paar tundi  hiljem sõitsime Kairo poole. Jätsime hüvasti Mahmudiga ja laulsime talle sõprusringis. Hoda lahkus meist juba päeval. Helistasime Magdile ja määrasime hüvastijätuks kohtumise väravate taha. Muhamedile ja bussijuht Redale ütlesime tänusõnad  Kairo lennujaamas.

Egiptusest jäi tänu piiratud liikumisvõimalustele ja kõigile neile turvameetmetele politseiriigi tunne. Kahju ja kurb, et enam kui 1400 aastat tagasi (alates Muhamedist muidugi) on sajad suurepärased jumalad, kes egiptlastel kunagi olid, kõikvõimsa, ühe ja ainsa Allahi vastu välja vahetatud. Võib-olla on just seepärast kunagine maailma rikkaim riik oma esialgsest positsioonist kaugele nihkunud.