Roomet Jakapi – luulet ja laulutekste
Valik avaldatud Müürilehes nr 28, lk 38
KOGESIN RAAMATUKOGUSID
kogesin raamatukogusid
tuhandeid pilke
mis suunatud ära
alla ja vahele
otsima
SEDA
kurat teab mida
köhatusi klõpse krabinaid
kujutlusmänge
koopiamasina undamist
punetust silmades
lugemislaudade soojust
peidad end köidete vahele
leiad end kataloogist
tellid saali kaaslasi
kohvipaus mõttetalg suitsupaus
väike ohutu ja hariv
vestlus
sulged oma kiheleva keha
individuaalkabiini
aastaiks eluks
oi olen kogenud raamatukogusid
lõhnavate lehkavate ohkavate
kepsakate matsakate
nõtkete ja kohmakate
teoste puudutusi
tähtede hellust ja sosinat
lehtede naeru ja ilu
mõnikord hilise õhtuni
lugemissaalis ja trepil
kabiinis koridoris kohvikus
tahan magada
siin rahus riiulite vahel
aimata haista ja mõista
lehekülgede lähedust
sest
kus ma ka ei ela
kus mujal ka ei ööbi
teistpoolt seina kostab mõnuoigeid
AVANEJAD
su ümber puhkeb ere lagendik
kus õhk on täpiline nagu palg
su meelest kustub kestev minevik
ja mõistus murdub nagu taburetijalg
sa tunned külma kõdi kuumusest
ja valgud laiali kui akvarellivärv
me ekslevate suude huugamist
veel vaevu kuuleb hääbuv ajunärv
sa viimaks koged seda lähedust
mis annab sisu sinu olemisele
ja elusolemisel pole tähendust
mis küüniks üle selle elu enese
sa võpatasid vabanenuna
peast kui õhku haihtus tume jälg
tol viivul gerberana avanenuna
me olimegi igaveseks läind
TÜHJE TÕDEMUSI
pärast surma pole silmi
samme ega sädemeid
valgus ei vaena
kisa ei kurna
vari ei varitse
pärast surma pole sõrmi
sooli ega mõnumeelt
liha ei lumma
süda ei hinga
kihud ei poo
pärast surma pole tuuli
mulda ega sademeid
aken ei sulgu
põrand ei tolmu
jääde ei mädane
pilguheite
mõttelende
arusaamatusi
pole
midagi ei ole
kedagi ei ole
kerge öelda
ent võimatu mõelda
sest oled
MÖÖDUJA PUUDE
täna teeveerelt nägin
üht mööblit täis tuubitud
sõiduautot roolis
hingehävitavalt
nuuksuv naine
kole pisarate kägin
märg elutolm pruugitud
sinakas piinatoolis
huul huvitavalt
looklev paindes
muljeid-minuteid möödus
must kuhu küll
halamisi jõudis siit
see naine vist
ei kusagile
meel justkui pöördus
mul see segadusekülv
üks häiriv viiv
tõi päeva
haige tusavile
ELU EEST
elu eest
pagedes
läbi kuumade
hellade tubade
osa teest
segasest
läbin seintele
suudlusi jagades
oli eal
keegi veel
pildireas mida
neelasin magades
ÄREV OOTUS
otsekui külalist surmavallast
astumas tuppa televiisorist
otsekui mõrvavat last
kastmas punasega seinu vist
siin peljatakse järeltulijat
kes kutsumata saadud
püha vaimu irooniast
vaev tuleb elu taandub
VALES
Lumi niisutab jalgu ―
sa eitad seda.
Endal on neli seina ―
sa eitad seda.
Armastatu ajab öökima ―
sa eitad seda.
Vale valdab üleni ―
sa eitad, sa eitad, sa eitad.
ÄRA PUUTU
see mees kes ilusaimaks
asjaks maailmas peab oma hinge
näeb küll kaugele ja kogub
suuri austajate ringe
lähenev tundekuum sõrm ja suu
kaua särab ta ripsmete ligi
udukoguna ent sest mida muud
see kaugnägelik hing ikka nägi
***
Ja siia maailma ei tulnud mina kaklema,
ei tulnud naerma, sööma ega jooma;
lihtsalt tulin, sihita ja ilmaasjata.
Ja selles ilmas oli aeg ―
pikk, tühi, värvitu ja külm.
Ja ainult mõne hetke olid minu meeled
avali ja kirjut hõõgvel ilu täis.
Need hetked olin sinuga...
Ja kui neid hetki enam polnud,
siis... sa küsisid:
“Miks oma meeled sulgesid?”
TASKUREEKVIEM
kirjud krobelised pinnad
tuuma polegi
jonnid, loodad, heitud, matad
jahe olegi
üks klibus kondamine
vee ja rohuta
kellakapis tolmupesa
ühe hiire mahutab
NII JÄÄBKI
nurgatuba ahjulõõm
kirsipunane kušett
üle malenuppude
ja läbi suurte klaaside
näen õunapuid
ja tühja tänavat
olen väike väikses toas
tahan ja ei taha
üksi olla
korraga
tahan ei taha
nii jääbki
"WERNER" ENNE TULEKAHJUT
möginakäginapagariäginaviguripagunipoorid
kohvitasse kõlistavad
ajatud kübaramoorid
malekella plärtsutades
suitsukoni närtsutades
kohavaim on liikvel
targutusist taipamata
haigutusist hoolimata
lapse silm on kiikvel
ettekandja pillab saia
põrandale vaatab
salamisi ringi
taldrikule tagasi
seab tolmu-
näinud kringli
LUFTHANSA VIGURID
Mida see blond saksa naine
must tahtis?
Miks ta mind ahmis?
Pirakas keel
ringi käis
minu suus.
Mitu tundi. Pool sõidu teest.
Ikka veel ja veel.
Täitsa oimetuks võttis
see õppetund uus.
Varane naine ja hiline poiss.
Suu väsis ära.
Jalad jäid kangeks —
ta pitsitas neid.
Pitsitas, pitsitas,
keerutas keelt...
Lendas ära see beib.
Imelik roosakas soojus.
Justkui pasunat
puhunuks —
säärane maik.
Kojusõit. Uni —
hingevärinate varjupaik.
Nädal-paar kulus.
Sinist karva
postkaart,
niiske juba saates.
Kaardil
poolik nägu:
lennuk otsevaates.
„I like you very much!“
See oli tema
järelhõik.
Ja mina...endamisi:
„Mis on (ja milleks)
see kõik?
SEGADUSES
kõigepealt ma armusin ideesse
et mul pole keha
ometi ta ilmnes tülgastavais
kokkupõrkeis
seejärel armusin ideesse
et maailm on meeles
on kui põletus või hais
hääl unehõikeis
viimaks armusin ma huulde
iha kiharaisse
ihukaarte tõmbetuulde
ilmsi lihavaisse
ei ma saandki tunda
oma käsi reisi
ammugi siis nõnda
maitsta kehi teisi
JÄÄB TÄNAVALE
õhuaknaid kõditavas õhtusoojas
lookas niiskel kiviteel
maha võttis rattur hoo tal
pähe kerkis kõlemeel
kuus aastat punaseid telliseid
kitsaid tänavasoppe ja -käände
hoove õudhämaraid selliseid
säetud on sadu tee äärde
taipamata veereb iseendas
trotsimata tuima tava
palg ees rattur lendab
üle jahmatanud tara
väljapeetud aiapidu ootamatul
viisil saabujaile?
söödamatu viljaidu vaatamatul
viisil hääbujaile?
naeratavaid hambaridu pröökamatul
viisil loobujaile?
rattur jääb
rattur jääb
rattur jääb tänavale
TAEVASINISEL
hellad helerohelised saared
rohukõrtes kullarattad
õhtuvalges nende haare
kuuma vetepinna katab
süda sädemes mis loob
hõljuvaid tuulemaske
avarusi algab loost
tuleläte kuulab koske
üks suu kiigub ütleb: “kalmed”
teine kiigub vastu: “nõiad” “palved”
saateks trubaduuri puusanõksud
neljasilmapilgud kastanikõksud
tondid lasti aknast sisse
nad ei kohutandki ei
sõrmed juukseid uinumisse
põimisid ja sütitasid meid
kartus tuhastuda lahustuda
saatis arge sammumisi
õnneks kätesoojas vahustada
sai neid õhulisi kandumisi
VÄIKE HEDONIST JA SUUR PESSIMIST
põhimõtteliselt on kõik lubatud
mis meeldib tahad hea
üksainus puudus
fookus läheb kaduma
me pole kunagi
vaid teineteise jaoks
põhimõtteliselt on kõik keelatud
mis meeldib tahad hea
üksainus voorus
kannatlikkus
mängin sinu mängu kaasa
sina pisut minu oma
läbi ei paista me kumbki
nautimine on ühtlasi raiskamine
ja mõtlemine on loobumine
las kesta see arutu hea
TÜDRUK JA NIIDUK
seisatanud vete äärel
kummardud ja kallad
muruniidukisse pentsu
värin plärin püksisääred
üles keeratud sa tallad
radu murumerre untsu
võib kõik minna
muru kasvab üle pea
ja vesi vaidleb vastu
käsi on sul kindel
huul ei vingu silm ei nea
siis võitjana sa laskud
laintesse ja mõnuled
sest tead et juulipäike
hellitab sind aastaringi
veidrik lumeinimene
üle vee ja läbi läike
sulle naeruhelke kingib
TARBID JA KAOD
sa tarbid mind
kui tuju tuleb
tarbid minu nalju
tarbid minu hellust
tarbid minu intellekti
sa tarbid minu peenist
kätehaaret keelt
sa neelad mu näo ilu
korra nädalas
sa tarbid mind
pool päeva
ühe öö
siis poetad sõnakese
armsusest
ja kaod
kaod jälle
nagu autojuht
kel kiire lahkumisega
bensiinijaama poest
sa tarbid mind
ja lasen sellel juhtuda
sest tore on
ja mine tea
äkki sa ikka
mõtled mu peale
ka vahepeal
tühja sa mõtled
sa tarbid ja kaod
eks mina tarbin sind ka
su nooruse helendust
valmidust kohata uut
igal sammul ja päeval
tarbin su võrratuid komplimente
ja loomingulisi ringkäike
pikapeale hakkan
ette kujutama
enamat
sina aga
tahad mult midagi
ent mitte mind
sa tarbid mind
aegajalt salaja
ja seda mõistes mõistan
et seda sind
keda tahta tahan
pole olemas
***
valmistudes uueks üksinduseks
raadio vein ja lõbustavad lausumised
ühes üksluises hingeõhus
mõttetud detailid minevikust
turnivad laubal need haudumised
mitte munagi ei lõhu
ei ole
südikust süüdi olla
valesti vaikida
kohatult kõnelda enam
ei jaksa
ühine eksitus
millesse püüda ja tulla
rõkata kaikuda tahtsime
sõnelda saime
ja peksa
teineteiselt
VÄHEMALT AJUTISELT
kui su pea
toodab aastaid
ja harjumuspäraselt
musta kangast
nagu ämbliku vastav organ niiti
siis mässid kõik selle sisse
ükshaaval või korraga
vähemalt ajutiselt
ja samas
kui pildi lööb eredaks
siis vahetavad kangad värvi
ikka heledamaks
olnu ja saabuv naeratavad sulle
mokaotsast
vähemalt ajutiselt
***
rahutuid kortsus puulehti
varaseid keskpäevaseid
kleebib mu külge sadu
ootavad juhust ja hüppavad
käele või seljale suule
raputan viisakalt aeglaselt
kaon
longin oma kõnelevas nahas
aastaid luuran kohvikuis
ootan juhust moondun
liimiseks puuleheks
enne kui julgen
kleepida külge
kuivab liim
vahel siiski
sätin end
kellegi kätele suule
kuni ta
raputab viisakalt
kaob
PRIVILEEG
mõned ongi nägusad
ja kui nad kohtuvad
siis kehi õnnestavad
rütmilises lõbuhaardes
rool viimaks kellegi käes
keda ei näe
lopsamisi täituv himu
sellesama ilmsi
lahvatava järele
teeb meist tõesti
kirgastunud inimloomad
varbaküünest hingepõhjani
KING
mees sai kinga
kabjaga
sest näitas tundeid
sentimente
pole kombeks omada
või polnud
küllalt kehaline
luuletas
ei heitnud ketast
või tekitas hirmu
et omastab
millegi tähtsa
ja olematu
teise elus hinge
LÕPUPIDU
armuhaual viisteist meest
hoirassaa ja…
ühel pole nägu teisel nime
pilgar paisub suuremaks
meid ei ole enam
pistan põue pudeli
ja torman peole
sinu minevikku
SÕNU POLE MIND
mul ei ole sõnu
sõnu pole
toda lausumise mõnu
mõnu pole
haarata kimbust
või kobarast
haarata lingust
või kodarast
sõnaga enam ei saa
sõnaga enam ei saa
lääbakil rohu sees
logoseta
kiilakas piimamees
hobuseta
korjata kõrsi
või käbisid
neelata võrseid
või häbisid
sõnaga enam ei saa
sõnaga enam ei saa
sõnadel ei ole mind
mind pole
“kala” “kole” “lind”
kui kole
et need jutumärgistatud
palad
olid hukumärgistatud
talad
talad üleval hoidsid
ja koos
minu hoidiseid võidsid
ja moos
minu moos see magus
magus mina
ühes sõnadega kadus
läbi lina
sõnu pole mind
sõnu pole mind
lõpeta lobisemine!
sõnu pole mind...
WILLIAM JA MARY
Mary oli lihtne nägus külanaine,
töökas, truu ja elulähedane, maine.
William oli keeruline astronoomist friik,
komeedisaba läbistas ta intellekti piik.
Mary ootas last, kuid kõbla surus maasse,
metsaveerel põllupeenral tippis jälgi ra’asse.
William aga rehkendas, et millal suur veeuputus
küll täpselt toimus. Ah, no oli see vast nuputus!
Mary silmas põlluveerel ühte jänest prisket,
ehmus, tormas koju, riideid lõhki kistes.
William uuris prohvetite ettekuulutusi.
Ülikoolist kinga saand hereetiline suli!
Mõni kuu läks mööda, enneaegne sünnitus.
Ämmaemand minestas, kui nägi tulemust.
Kohvipoes ja pargipingil William õpetas,
kindlaks tegi põrgu asukoha tuvastas.
Asi kiskus hulluks, mitu päeva järjest
olevusi Mary’st väljus otsekui mett kärjest.
William aastaid hiljem kaunil koidikul
intellekti ragistas ja avas toimikud.
Jänest seitseteist tõi Mary ilmale.
Oli alles vaatepilt, ka doktorite silmale,
kes naise läbi vaatasid ja nagu ühest suust
asja õigesks tunnistasid. Kuulsime ka muust...
Kuuldus levis, kerkis siiski petukahtlus.
Mary tunnistas end süüdi, veidi vanglas jahtus.
William uuris asja, lappas pabereid.
Kummalised mõtted pähe raiusid tal teid.
Lõpuks William-astronoom siis järelduse tegi:
hirmsat valevannet andma sunniti ju Mary.
Jänesed ta sünnitas ja see on päris kindel!
Eks ilmalõpu tulekust see märk ju ole vinge.
Jänesed laulavad,
jänesed laulavad,
jänesed laulavad
apokalüptilist hümni...
HÕBEDAMAA FRAGMENTE
1.
tolmupilves bussilogu
taeva alumisel piiril
korjab peale pisikesi
tulipilgulisi murjaneid
kutsikas imetleb kaktust
punakireva mäe jalamil
looduslikke kiviseinu
katab värvikihiline võõp
2.
king särab keskpäevapäikeses
mõnuleb viksi ja räbala all
siinseal unelevad penid
sõbralikud vabad
kontorikostüümis naine
põikab argipäevast igavikku
seisatab kirikuplatsil
lööb risti ette ja kaob
3.
suurlinna lavakujundusse
kuulub madrats tulease
pesukauss ja kaltsuhunnik
majapidamine räämas kõnniteel
sagimise siht on selge
üksnes väga väikses vaates
äärteta ilmetevoolust
saab kordkaosharmoonia
ÖINE ÄRKAMINE
tumedasse sukasäärde
topi pehmed piinavõtted
oma hunnitusse häälde
sae suitsiidimõtted
topi peegel sukasäärde
topi nina karvad kondid
söestunud toaseina äärde
lao haiged hingerondid
pane noku püksi tagasi
näe läbi sügislörtsivete
kuidas läheb? kuidas magasid?
hästi rõõmustasin ainult hetke
HELIKOPTER
hoolas helikopter hõljub põlvest põlve
ealeski ei maandu kellestki ei põlvne
kimab pilve kannul tiirleb taevasinas
peatumata viibib oma põrisevas minas
tühi kopter õõnes seda rohkem kisa
kohale ju pidi tooma meie isa
tõrvakarva klaaselt uduvarje tilgub
peegeldub me nägusid kuid näod on hilbud
KOLLASED TRAKTORID
sul on ilusad traktorid
sul on kägaras tuub
mul on segavad faktorid
mul on kaaluta kuub
suulaes ägab ja vindub
kihulane tunamullune
mu näo jahuseid pindu
koormab kraana kollane
huule punavetes hulpides
voolin puust repliike tohuseid
külma keedumuna surkides
ignoreerin oma kohuseid
sul on ilusad faktorid
sul on kägaras kuub
mul on segavad traktorid
mul on ...
OLME JA ULME
Olme ja Ulme
kaks ürginimest
üks näpib kulme
teine käpib ligimest
Olme kotib Ulmet...
Ulme ja Olme
lootusetu lõim
pärast kella kolme
sosinast saab sõim
Ulme kotib Olmet...
MÕNUD
mõistuse mõnud
olevat kestvamad
kõrgemad paremad
kindlamad suuremad
puhtamad võimsamad
kui meelelised mõnud
raamatust lugesin
vein seks ja mullivann
ju käivad kah
kui mõnuleda parasjagu
aga teadus
teeb õnnelikuks
näha on
PÄIKESEPOISS
elurõõmu puudumise hõngu
kostab sinetavaist silmaaukudest
rinnus torgib liiges tõrgub
unetuse vilus haukudes
mis vahet seal on
kas möödub paar tundi
või paar aastakümmet
mis vahet seal on
kas mind oli palju või vähe
või üldse ei olnud
kehahoiak on mul hirvlik
meeleolu valuvärviline
ei kullake ma pole kirglik
olen arg ja närviline
mis vahet seal on
kas möödub paar tundi
või paar aastakümmet
mis vahet seal on
kas mind oli palju või vähe
või üldse ei olnud
lummab teid ja naerutab
sarmikas ärtu äss
säälsamas posti end naelutab
kibe autistlik päss
JÄRELTULIJAD
tasa vaibuva lootuse
ja süveneva vihaga
nõutakse mult järeltulijaid
vist juba ükskõik kellega
vihjatakse siunatakse
palutakse röögitakse
uuritakse ega juba
pole haista titekisa
tühikargaja ja suvaline jobu
eluülesanne täitmata
milleks me su sigitasime
kui sa ei sigita
suguvõsa häbiväärse
osisena määratletud
tühieksistents
väeti tuhapilvena
maadligi langev
individuaalsus
olukord on kriitiline
uksed pauguvad
ja kisa katab maa
ainus järeltulija
ja seegi ebaõnnestunud
eneseleelaja
EI VÕI OLLA
hangund kibestunud põlend
olend
kõnetab end täna
teisel toonil
pikk kõle tühiolu
kinnistunud umbses peas
moondub
hägusaks karikatuuriks
kusagil seal
siin
istub nooruk elevil
õrnas peopesas
erk muljekobar
üks teine olend
peegeldab ta paberile
tunderead
ta ilm on segi
rõõmuaimdusest
TAGASI
keskpäevane põige
jahtunud võlvide alla
kuulatad kuulatad
sahinad sammud ja orel
sulged maailma
äkitselt märkad
et jätkad üht
ammu katkenud
kõnelust
endaga
seda võib nimetada
ka palveks
sõnades pöördud
kuhugi kaugele
piltides jõuad
endasse tagasi
kaugel ei pruugi
midagi olla
hinges seevastu
on hele ja valge
kas julged seda
vestlust jätkata?
kuhu see viib?
tagasi
sinna kus veel
rohkem küsimusi
kui su targutustes
kuulatad
kõneled veel
tulebki vastus
milles ei ole
midagi ülevat
ega ka argist
tulebki vastus
puhas teooria
KITSAS ISTE
jälle kisti minust välja lauluteksti
proovikasse meelitati väänati ja peksti
sõnu pole mind sa kuulsid aastate eest
palun jätke järele ma pole laulumees
tahan nurgas häälitseda nagu paberkott
veerev ja kukkuv sõnajalapott
püüan aru saada produtsendi soovist
käsi ikka väriseb loomise neuroosist
olen näinud küll neid karme komponiste
kelle meelest impro on vaid kitsas iste
noorena ma laulsin süüdimatult kiirelt
nüüd ma olen sellel alal taimne viiner
SÜNTEETILINE SUHE
lääge vinguv saksofonijoru
muudab talutavaks meie noru
jõuetu ja jahe ajatapp
eraldi elud ühine riidekapp
LUUL
lauge kollakas luul
täidab su taltunud suu
MURDJA
paukuvad uksed ja kiunuv klaas
sünk ülemeeleline möllab taas