Aretuse uus uljas mänguväli


Visuaalsete kuvandite maailm muutub üha valdavamaks: meid pommitatakse pidevalt piltidega reklaamis, teles, internetis – need kõik loovad virtuaalse (vastandudes tegelikule) maailma, mille alusel me end tahtmatult mõõdame. Välimus ja meeldiva kuvandi esitamine on üha olulisemad tööintervjuudes ja eluaseme otsingul, rääkimata isiklikest suhetest. Koerast esitatud kuvand muutub samamoodi üha tähtsamaks koerte aretamisel, näitustel, paarilise valikul ja kutsikate müümisel.

Koera pilt ja anatoomiline ehitus

Kasvatajatel on aretamisel mitmesuguseid soove: mõned soovivad täiustada tõugu ning aretada selliseid koeri, nagu nad vaimusilmas ideaali ette kujutavad. Teisi motiveerib võit näituseringis, mõnda võimalus elatist teenida. Sõltumata eelistusest, ei saa kasvataja läbi kutsikate müügita, mistõttu neil on nii või naa vaja köita ostjate tähelepanu, olgu selleks tavalised inimesed või teised kasvatajad. End kutsikaostja olukorda pannes alustan otsingutega. Olles loonud endale kuvandi soovitud koerast hakkan guugeldama ning kasvatajate kodulehti sirvima. Tavaliselt mõjuvad esmalt seal esitatud pildid. Kui need on piisavalt meelepärased, siis võib heita pilgu ka tekstile. Kuid pildid eelkõige.

Koduleht räägib üsna palju kasvatajatest, nende eesmärkidest ja huvidest. Tippmängijad tõukoerte kasvatuses panevad välja standardiseeritud pildid koertest koos tiitlite ja saavutustega. Lisatakse esivanemate nimedega tõutunnistused, mida mõnikord täiendavad vastavate koerte pildid ja tulemused kohustuslikest pärilike haiguste testidest vastavalt tõule (kuldsetel retriiveritel silmad, puusad ja enamasti ka küünarliigesed). Mõnikord pole koera sünniaega mainitud. Mis puutub pilti, siis selleks on koer trimmitud ja hoolitsetud. Pilt on koerast profiilis, teda on seatud seisma nii, nagu ta tavaelus enamasti ei seisa. Mõnikord on lisatud ka portree. Kõik pildid on tehtud meeldivas ümbruses. Enamasti on teksti vähe ning vaid väga üksikutel puhkudel on fotod koerast argielus. Peaaegu ei ole midagi lisatud koera isiksusest, kuigi isiksuse omadused on niisama pärilikud kui füüsilised.

Joonis 1. Siin on kaks pilti ühest ja samast koerast: esimene pakuti Kuldsete retriiverite tšempionite raamatusse, kuid lükati tagasi, eelistades teist. Tundes koera, oleks minu jaoks esimene pilt olnud parem valik, sest tema isiksus paistab sellelt rohkem välja.





Rõhutan, et kogu ülalmainitu on seotud piltide, mitte koeraga. Jättes kõrvale fotode manipuleerimise, on koerad kuvandi huvides lavastatud ja fotosid on omakorda mitmel viisil parandatud. Sageli on põnev vaadata ühest ja samast koerast tehtud erinevaid pilte: suvaliselt võetuid ja koreografeerituid – erinevused on üsna kõnekad.

Suvaliselt tehtud või mitte nii hea nurga alt tehtud pildid on üks põhjusi, miks inimesed kipuvad muretsema kui pildid satuvad internetti ilma nende teadmise ja nõusolekuta ning miks mõnes riigis on keelatud näitusel koeri pildistada ilma omaniku selge nõusolekuta. Koera turuväärtus aretuses võib tõsiselt kahju saada sobimatute kuvandite tõttu.

Nii mõnigi kord võib kuulda inimesi arutlemas koerte üle, nagu oleksid need pildid, mitte lihast ja luust olendid. „Meeldivad nurgad“ võivad tähendada ka koeraga manipuleerimist viisil, et nurgad looksid soovitud mulje, kuigi tegelikus elus on seesama nurk hoopis midagi muud.

Joonis 2. Taganurkade varieerumine samal koeral. Kas nurk on hea või ei ole?




Joonis 3. Üks ja sama koer näituseseisakus. Vasakpoolsel pildil seisab koer üsna vabalt, parempoolsel “istub” või “kükitab” tagajalgadel, mis muudab nurga väga teravaks. See ebaloomulik asend on näitustel ja piltidel üha eelistatum kui ideaal. Kui koeral tõesti ka vabas olekus oleksid sellised nurgad, siis oleks ta vigane.




Joonis 4. Esinurka ja -vaadet pannakse hoopis vähem tähele, vaatamata tõigale, et 60% koera keharaskusest langeb esiosale. Alloleva joonise vasakul on koer vabaseisu ja paremal kohtuniku jaoks sätitud.




Joonis 5. Erinev esiosa: küljelt vähem soovitud kujutis kui joonisel 4 olev koer, kuid tugevamate kämmaldega.




Inimesed on sageli unustanud põhjuse, miks määrab tõugude jäsemete nurgistuse standard just sellisena nagu sealt lugeda võime; loeb ju pilt, täpsemalt – kuvand. Näitena viitan ainsale teaduslikule raamatule koerte liikumise kohta, Curtis M. Browni “Dog Locomotion and Gait Analysis” (Hoflin Publishing 1986), milles autor väidab, et liigne nurgistus, mis on näitustel ihaldatud omadus, on enamasti takistuseks tõhusale liikumisele ning et enamiku tõugude, sh ka kuldse retriiveri jaoks on õige nurgistus selline, kus tagakäpa esimene serv jääb otse tuhara tagumise nuki alla asendis, kus id on vertikaalne, aga näitusepiltidel on tagumine käpp enamasti tunduvalt kaugemal taga.

Joonis 6. Alumistel piltidel olev koer on pildistatud näituseringis hindamise hetkel – st hetkel, mil händler üritab jätta koerast kõige paremat mulje. Näha on nõrgad tagajäsemed ning kitsas tagajalgade asetus, samuti laskuv seljajoon. Kui tagumised jalad oleksid asetatud tahapoole, oleks näha, kui kaugele ulatub tagakäpp. Sellele vaatamata on koeral A/A puusad




Ülemäärane nurgistus viitab enamasti koera nõrkadele kandadele, mis vajuvad sissepoole ning üha enam kohtab pilte, kus retriiveritel on tugevasti laskuv seljajoon, mis hakkab üha enam meenutama saksa lambakoera oma. Selle tõu liikumisprobleeme arutati BBC saates “Pedigree Dogs Exposed”.

Mida me teame kuvandi taga olevast tegelikkusest? Heal juhul oleme mõnda neist koertest päriselt näinud. Tavaliselt näitustel, kus nad puuris või aedikus puhkavad ja siis kiiresti ringi viiakse – uuesti teatud kuvandit looma. Me sätime koerad oletatavalt ilusatesse poosidesse: sageli liialdatult, mis eitab nende igapäevase elu tegelikkust. Me imetleme liikuvaid pilte – ülikiirelt liikuvaid, uljaid koeri. Brown rõhutab, et näituseringis idealiseeritust väiksema nurgistusega koerad on töötades vastupidavamad. Traavi ajal põhjustab ülemäärane esijala sirutus suuremat energiakadu ning teades, et kuldsed retriiverid peaksid suutma linde üles korjata tundide viisi päevas, mitu päeva järjest, siis on energiasäästlikkus tunduvalt olulisem kui pikk samm. Aga muidugi on see ka teistsugune pilt.

Joonis 7. Vasakpoolsel pildil kujutatud koer on poosis, mida sageli presenteeritakse kodulehtedel ja tšempioniraamatutes, mis peaks viitama, kui heade liikujatega on tegemist. Parempoolsel pildil kujutatu on energiasäästlik ja tõhus liikumine, mida pildilolev koer võib kasutada tunde. See on paraku vähem hinnatud pilt ningnäituseringis on seda halvemaks peetud vasakpoolsel pildil kujutatust.




Seda, kuhu ainult välimust rõhutav aretus võib jõuda, võis näha kõmutekitanud BBC dokumentaalfilmis “Pedigree Dogs Exposed” (vt YouTube http://www.youtube.com/watch?v=yZMegQH1SPg ja selle järg http://www.youtube.com/watch?v=x7RTsVfMHQk), kus näidati ainult välisilmele rõhuva aretuse varjukülgi koerte tervisele. Isegi kui mitmed seal esitatud väited on liialdatud ning mõned moonutatud, siis on see ikkagi peegel. Kui oleme iseenda vastu ausad, tuleb tunnistada, et esinevad suundumused, mis realiseerudes võivad olla luupainajalikumad kui saade välja pakub.


Terviseuuringud

Teine kuvandile keskendumine on terviseuuringutes. Enamik kutsikaostjaid on selgeks saanud teatud terviseuuringute tulemuste kontrollimise. Puusa- ja küünarliigese probleeme diagnoositakse röntgenpildiga, mitte liikumist hinnates. Kiiduväärt on see, et valikulise aretuse kaudu on pärilikke haigusi võimalik tuvastada ja loodetavasti vähendada (kui mitte kõrvaldada), kuid on oht taandada tervis terviseuuringute korras tulemustele. Meil on hea meel, kui koera kauni profiilpildi all on kiri: „silmad terved, HD- ja ED-vaba (või HD-A/A ja ED-0/0), kuid kas on õige taandada tervis ja pärilikud haigused vaid nendele näitudele? Üks probleem on selles, et nende veterinaararstidele esitatud piltide tulemused sõltuvad paljuski üldnarkoosis oleva koera õigest asendist ja ka pildi kvaliteedist. Seega halb positsioneering või ebaselge pilt võivad tulemuseks anda düsplaasiadiagnoosi. Teine probleem on selles, et piltide hindamine on subjektiivne, mis võib päevade lõikes muutuda. Suurbritannias on Briti Veterinaarühendusel, mis hindab neile saadetud röntgenpilte, hindamispaneel. Sellele vaatamata pole harvad kasvatajate kaebused, et nende koertel on ootamatult halb puusatulemus, mis jääb mõistetamatuks, kui neid mõne teise koera varem esitatud puusapildiga võrrelda.

Puusa- ja küünarliigese piltide hinnangute subjektiivsus on Eestis (ja mitte ainult Eestis) tekitanud olukorra, et esineb juhtumeid, kus koeral, kes on saanud korra hinnanguks raske puusadüsplaasia (E/E), on pildid uuesti tehtud ja seejärel saadud tulemuseks kaks astet kõrgem diagnoos (C/C ehk kerge düsplaasia). Milline neist hinnangutest on õige? Kas koer on terve või mitte? Kas võib loota, et selle koera järglased on terved?

Olen ammu mõelnud, et düsplaasia on aretusprogrammides ülehinnatud. Esiteks, miks ainult puusad ja küünarliigesed ning mitte muud liigesed? On mitmeid tõuge, kes kannatavad erinevate düsplaasiate all ja seda ei reguleeri ükski aretusprogramm. Samuti on hoopis olulisemaid vaevusi

Rootsi Dogiklubi jättis hiljuti oma aretusnõuetest puusa- ja küünarliigesedüsplaasia välja: nad ütlesid, et enam kui 30 aastaga, mil nad on võinud kasutada ainult A, B, C astme puusadega koeri, ei ole statistika düsplaasia esinemise osas kuigipalju muutunud, seda enam, et tegu ei ole tõus kõige valusama probleemiga. Vaid üksikute dogide elukvaliteet on puusadüsplaasia tõttu halvaks osutunud, samal ajal kui südamerabandusse surnud noorte dogide arv on liiga suur ja keskenduma peaks pigem sellele.

Üsna õpetlik on heita pilk ka nt Soome mõjukamale kuldsete retriiverite kasvataja Karvin aretustulemustele Soome Kennelliidu lehel (http://jalostus.kennelliitto.fi/frmKasvattaja.aspx?K=KARVIN&R=111 ). Heade puustulemustega koerte järglaste tulemused varieeruvad kõvasti Samas puudub meil piisav selgitus selle kohta, ei ole kohanud ka põhjalikke tulemuste analüüse veterinaararstidelt. Meil on tulemus – pilt, aga tegelikult ei oska me sellega suurt mideagi peale hakata.

Nõukogude Liidus ei olnud koertele terviseuuringuid, kuid halvasti või tõule sobimatult liikuvad koerad ei läinud aretusse. Tänapäeval näib röntgenpilt olevat kuningas: kui koeral on A-puusad, siis on ta aretuseks sobiv isegi siis, kui ta ei saa normaalselt liikuda (mis johtub muudest teguritest kui vaid düsplaasiast) ja vastupidi: halva tulemuse andev röntgenpilt otsustab kõik, sõltumata koera liikumissuutlikkusest.

Niisiis – mis on olulisem: kas röntgenpilt või tegelik elu? Ühel veterinaariakonverentsil, kus arutati terviseuuringuid, esitati ka küsimus: „kas me uurime seisundeid, mis on olulised või neid, mida on kerge uurida?“ Nii saame puusade või küünarliigeste tähed ja numbrid, kuid kas me teame, mis jääb nende taha?

Joonis 8. Röntgenpildid erinevatest puusadüsplaasia astmetest (pildid Soome Kuldsete Retriiverite Ühingu kodulehelt). Kaks esimest (vasakul) näitavad „ideaalseid“ puusi (A/A), kusjuures teisel pildil pole selgroog sirge ja reied on sissepoole (kas ka päriselus?), järgnevad B/B ja paremal on C/C aste. Kas me mõistame erinevust ja mis veelgi enam: mida see erinevus võib tähendada koera elukvaliteedile?






Üks kogenud kuldse retriiveri kasvataja on öelnud: “Te panete kokku kaks heade puusadega koera ja saate pesakonna, kelle puusatulemused on kehvakesed. Pole mingit ruskareeglit, proovi, kuidas tahad. Tuleb vaadata koera kui tervikut, mitte ainult puusi. Paljud halbade puusauuringute tulemustega koertest, keda olen tundnud, ei ole iial longanud ning mäletan ühte, kelle aste kahe puusa peale kokku oli 72 [Euroopas E/E-aste], kes käis näitustel 12-aastasena ning kohtunikud tõid tema liikumist noortele eeskujuks.”

Nüüdseks on välja töötatud geenitest ihtüoosi (kestendava naha) kohta, mis juba mõnes riigis on muutunud kohustuslikuks. Ometi on vähe teada selle suhtest teistesse nahahädadesse. Minu kogemuse põhjal ei esine ühel ja samal koeral nahakestendust ja kalduvust märjale ekseemile (hotspotile). Võib juhtuda, et ihtüoosi välja aretades toetame tahtmatult soodumust hotspot’ile ning teistele soovimatutele nähtustele, kuna oleme liialt piiranud aretusse minevate koerte geenibaasi.

Kunstlik seemendus

Veel üks uus uljas abinõu on kunstlik seemendamine. See on mitmel mõttes suurepärane ja fantastiline vahend (nagu paljud teisedki), kuna see avardab aretusvõimalusi ning võiks vähemalt teoreetiliselt laiendada geenibaasi. Tegelikkus, paraku, on palju proosalisem ja sageli iseenda vastand: inimesed vaimustuvad mõnest pildist (rohkem kui tegelikust koerast, keda nad võib-olla pole näinudki) ja nüüd võib saada selle ideaalpildi järglasi ka siis, kui reisimine või aeg muudaks selle võimatuks. Isegi seda asjaolu kõrvale jättes toob kunstlik seemendus teisegi mõõtme, millele enamasti eelistame mitte mõelda. Paaritamine pole üksnes mehaaniline nähtus, vaid peegeldab ka koerte üldist tervist ja närvisüsteemi, nende omavahelist sobivust (jah, koerad armuvad ja kiinduvad, kui neile selleks võimalus antakse) ning isegi juhul, kui tegu on tervete koertega, kes on oma seksuaalse võimekuse tipul, võib „emake loodus“ mõnikord vahele segada ja teha mõne kombinatsiooni loomulikul teel võimatuks. Toon kaks näidet elust, millega oma enam kui 25 koertega koos elatud aasta jooksul olen kokku puutunud.

Noore, veel kogenematu isase juurde toodi vanem, kogenud emane, kes kodus olles oli ligi teisi iseid tõmmanud ja ka ise näidanud valmisolekut paarituda. Ka noor isane oli demonstreerinud oma huvi emaste vastu, kuid vanema matrooniga kohtudes oli ta küll erutunud, kuid ei üritanudki emast “karata”. Ka emane, kuigi ta oli valmis noort isast taluma, ei teinud midagi, et isast üles kütta ning pärast mõningat üritamist otsustasid omanikud asja pooleli jätta. Mõni aeg hiljem, teise emasega, sai isane oma „tööga“ hästi hakkama ning sigitas normaalsuurusega pesakonna.

Teine on vastupidine juhtum: noor emane toodi kogenud isase juurde, kes oli paar kuud tagasi sigitanud kena pesakonna. Isane, kuigi ta emasega pisut kurameeris, ei olnud kuigi huvitatud, vaatamata emase ärgitustele. Teine isane oli väga huvitatud, mistõttu otsustas emase omanik isast vahetada. Emase ja isase vaheline klapp oli hetkeline ning tulemuseks oli 8 kutsikaga pesakond.

Me ei tea, miks antud olukordades osapooled olid huvitud, võib vaid nentida, et „emakese looduse“ jaoks ei olnud tegu piisavalt hea ühendusega. Kunstliku seemenduse puhul me ei tea, kuidas koerad vastastikku huvi tunneksid ja milline nende vaheline klapp oleks. Kas isane oleks huvitatud ja suuteline sigitama? Kas emane ärgitaks isast paarituma ja oleks valmis emaks saama? Viimane ei ole nali. Olen kokku puutunud mitmete emastega, kes isegi jooksuaja tipul „pipardavad“ ning kui siiski paaritatud, sünnitavad raskustega, ei tunne kutsikate vastu huvi või kelle kutsikad on nõrgad. Seetõttu võib olla täiesti olulisi põhjusi, mis mõnel kombinatsioonil või mõnel emasel ei ole loomulikul teel järglasi Edusammud veterinaarmeditsiinis võimaldavad ellu jääda ka nendel kutsikatel, kes looduslikes tingimustes hukkuksid ja alles jääksid vaid tervemad, nutikamad ja kohanemisvõimelisemad isendid. Aretuses kipume järgima oma mõtteis olevaid kuvandeid ning jätame ülalmainitud elulised asjad tähele panemata.

Kuvandid – sõbrad või vaenalsed?

Soov võita on inimlik ja keskendudes parimale kuvandile, nagu koera väliskujule, terviseuuringuite piltidele, pelgalt viidetega temperamendile (ja mitte isiksusele) loodame olla võitjad koeraaretuse mänguplatsil. On ihalus ilu ja täiuse järele, ihalus olla looja ja jumal omaenda eksistentsi piirides. Kuid kui me oma „jumalamängus“ taandame keeruka reaalsuse kahemõõtmeliseks kuvandite mänguväljaks, kas ei oleks siis aeg peatuda ja mõelda oma mängu tagajärgedele? Tsiteerides kasvatajat, kes on sellel platsil tegutsenud juba aastakümneid: “Meil tuleb meeles pidada, et kogu aretus on tegelikult hasartmäng – mõnel juhul rohkem kui teisel. Kui suudad meenutada suuremat osa koeri mõlema partneri tõutunnistuses, siis sellest on abi, sest sa tead, mille juurde sa pöördud (just siin tuleb kogemus arvesse). Paljud vaimustavad kuldsed retriiverid on sündinud tundmatust, näitustest mitte osa võtnud emastest, kes on liinaretatud koerale, kes ei pruugi olla tšempion ega isegi mitte tippvõitja.“

Piltide oht on ka selles, et nad treenivad meid asju nägema ühel, kindlal viisil ning panevad unustama või ei lase meil märgata teisi asju. Nad normaliseerivad meie pilgu ning kui mõni liialdatud joon on muutunud normaalseks, esineb soov ka seda parandada ja täiustada, mis omakorda viib veelgi suuremate liialduste soodustamiseni. Kuvandid on vajalikud, kui neid kasutatakse arukalt ja mõistmisega, et nad näitavad alati vaid killukest keerulisest tegelikkusest. Oma lahingutes täiusliku kuvandi eest ja üksikute pärilike seisunditega võime kaotada sõja ja koos sellega ka tõud niisugustena nagu me neid tunneme.

Comments