Medisoft Adventure Team 


 

Kaido

Sündinud 24. märts 1973. Abielus, abikaasa Helle tegeleb samuti orienteerumise ja seiklusspordiga. Kaks last -  Kaur & Ebe.

Jooksutreeninguid alustasin 15-aastaselt. Sealt alates olen tõusude ja mõõnadega jooksmisega tegelenud. Pariamteks tulemusteks Eesti tasemel on (ajavahemikus 1995-2000):
* 3. koht ekidenis TÜ võistkonnas
* 4. koht murdmaajooksus (12 km)
* 6. koht maratonis ajaga 2:41.54

Orienteeruma hakkasin 25-aastaselt. Korra on õnnestunud võita 24 tunni rogainis (2. Eestis korraldatud 24-tunnine rogain) koos Kaire Ruuliga.

Seiklusspordi võistlustel hakkasin käima 2004. aastal, treeninguid hakkasime korraldama 2007. aasta lõpus

Aigar arvab Kaidost:
Sportlane, kes on oma tegemistes äärmiselt punktuaalne ning omab teostatava kohta väga selget nägemust. Aeg-ajalt kipub pilvedes hõljuma, eelkõige oma suure liikumiskiiruse tõttu, mispärast peab teda vahel vägisi kahe jalaga maapeale tagasi tooma.

Martti arvab Kaidost:
Kaido on väga kohusetundlik ja rahulik inimene. Mina pole veel näinud, et ta kellegi peale häält tõstaks või halvasti ütleks. Tiimi liider ja koos liikudes kipub alati 3-se pundi esimene mees olema. Reeglina vigu ei tee, aga aegajalt tuleb ka teda korrale kutsuda ja paluda, et rohkem kaardile tähelepanu pööraks ja vähem jookseks.



Aigar

Sündinud 22. mai 1979.
2002. a. talvel tulin Medisofti Tartu kontorisse tööle. Kaido tegeles juba siis jooksmisega, millele me (Aigar, Anton, Argo, Artur, Gabriel, Iljar, Julia, Jaanis, Priit, Rainer, Rein) siis suurt tähelepanu ei pööranud, vaid tegelesime keha virgutamise eesmärgil hoopis lauatennise, ujumise ja squashiga. 2003. a. suvel kolis squash meie kontori kõrvalmajast minema, mis sundis meid otsima alternatiive, mille käigus toimus ka minu esimene orienteerumine 2003. aasta sügisel aset leidnud suurejoonelise peo raames, kus mul oli au viibida personaalse kutse alusel. Kuid kuna orienteerumishooaeg oli selleks aastaks lõpule jõudmas, siis jäi sõelale hoopis kollektiivne bowling ning meie Juliaga käisime lisaks Ihastes ratsutamas. 2004. a. kevadel viis elumuutus Julia Medisofti Tallinna kontorisse ning kuna bowling üksi ei pakkunud meile piisavalt pinget, siis saigi 2004. a. suvel hakatud orienteerumas käima koos Arturi, Gabrieli ja Jaanisega, mis viiski mind ja Arturit sama aasta sügisel seiklusspordi maailma, kus me siiani ringi tiirutame.

Kaido arvab Aigarist:
Väga suure egoga inimene, kohati raske suhelda. Aga rasketel hetkedel peab vastu, pole allaandja tüüp, temaga läheksin ööpäevastele ja pikematele võistlustele, sest temaga on lootust võistlus lõpetada. Vajadusel viskab kildu, eriti hästi tuleb see kirja teel välja.

Martti arvab Aigarist:
Aigaril on aboluutselt kõige kohta midagi öelda. Üldjuhul pole temale küsimust esitades lootustki konkreetset vastust saada. Tavaliselt esitakse kohe vastu 10 küsimust ja järgneb pikk Aigari poolne monoloog kõnealuse teema ümber. Aigarile meeldib väga kestvussport, sest millega muidu seletada asjaolu, et kui ta päevakul üksi metsa lasta, siis naljalt enne paari tundi ta sealt välja ei kipu tulema. Kui Aigaril rajal raske hakkab, siis mõnevõrra ta jututuju küll väheneb, aga alla andmisest pole juttugi. Kasvõi hambad ristis, aga lõpuni tuleb jõuda!



Martti

Sündinud 14. oktoober 1981. Esimene kokkupuude seiklusspordiga oli 2006 aasta jaanuaris Winter Xdream 2-l, mis toimus Otepääl. Olin paar kuud Medisoftis tööl olnud, kui Kaido ja Aigar tulid rääkima, et selline üritus toimub. Kuna Aigaril ja Arturil oli vaja võistkonnakaaslast, siis olin peale mõningast veenmist nõus. Üritus ise oli väga lahe, aga kuna mina olin enne seda päris mitu aastat jutti harrastanud ainult tugitoolisporti ja kaalu kogunud(kaalusin toona ~110kg), siis minu jaoks oli see ikka vääääääga raske. 3-4 päeva hiljem veel kõik kohad valutsid.

Seejärel kutsus 2006. aasta kevadel Kaido mind orienteerumispäevakutele. Esmakordselt läksin orienteerumiskaartiga metsa mina 16.05.2006, kui toimus Ahja päevak. Rada läksime läbima neljakesi. Pundis olid veel töökaaslased Aigar, Artur ja Jaanis. Nemad olid varem päevakutel käinud ja valisid välja 6,6km pika raja. Minul oli peale kolmandiku raja läbimist toss väljas ja raja kaugematesse punktidesse mina üldse tookord ei jõudnudki.

Peale seda sai paar korda üksi päevakutel ~4km pikkasid radasid läbitud. Punktide leidmisega mul eriti probleem polnud, aga millegipärast kippusid kõik must pidevalt mööda jooksma.........ja tulemusi vaadates olin ikka nimekirja tagumises otsas. Kuna orienteerumine mulle istus, siis saigi hakatud pidevalt päevakutel käima. 2006. aastal osalesin Medisofti võistkonnas Xdream-i B-rajal.

2007. aastaks ülendati mind juba A-raja tiimi. Kuna mõte, et hakkan rajal Kaidot & Aigarit pidurdama mulle väga ei meeldinud, siis otsustasin märtsi lõpus, et hakkan 2-3 nädalas vaikselt trenni tegema. Paraku õnnestus mul aprillis Taevaskoja päevakul hüppeliiges ära murda ja seetõttu tuli treeningutesse paus ja jäin kõrvale ka Xdreami I osavõistlusest Türil. Kipsist vabanesin mais. Kuna algul joosta ei lubatud, siis sai hakatud vaikselt rattaga sõitma ning mõne aja möödudes vaikselt jooksma.

Praeguseks on asi niiakugel, et olen aktiivsest liikumisest sõltuvuses ja üle paari päeva ei taha kuidagi trennist pausi pidada....

Kaido arvab Marttist:
Abivalmis. Loomult tugev inimene. On lühikese ajaga jooksus ja orienteerumises väga tugevasti arenenud. Kaardilugemises loomult andekas. Kui keskenduda viitsib, siis naljalt vigu ei tee. Kui ei keskendu, siis on võimeline ka 180 kraadi vales suunas jooksma.

Aigar arvab Marttist:
Võistleja hingega tahtejõuline isiksus, kes tahab ja teeb. Kui jooksus veel jõuab temaga mõnusalt ühte sammu seada, siis rattas saab vaadata horisondil hajuvat tolmupilve ning mõelda:"Aga me alustasime ju samal ajal!".