Esik‎ > ‎Lugemistuba‎ > ‎

Sulawesi 2017

Kirjandus Sulawesist eesti keeles

  1. Eesti Loodus. Sulawesi saarel elavad ainulaadsed loomad. Inimesed ka.

  2. Keskööprogramm. Reis Sulawesi saarele

  3. Postimees. Unustamatud matused Sulawesil

  4. Reisiblogi. Sulawesi I osa

  5. Õhtuleht. Indoneesia reisiblogi

  6. Reisijuht.ee. Salapärane saar: kolbakütid, sõjatantsud ja hiigelsilmadega ahvid

Videod

  1. BBC. Mis Sulawesi inimesed elavad surnutega? (vene keeles)

  2. Мир Наизнанку. Ekspeditsioon Sulawesi saarele. 5 osa. Toraja, Tangkoko, Tomohon (vene keeles)

  3. Мир Наизнанку. Indoneesia. Toraja. 4. osa. Мир Наизнанку (vene keeles). Toraja matused ja pulmad.


Sulawesi 2017 1

Kirjandus Sulawesist eesti keeles 1

Videod 1

Tarvilikku 1

Eellugu 2

03.11. Reede. Kulglates 3

04.11. Laupäev. Jakarta-Manado 3

05.11. Pühapäev. Manado. Tangoko Batuangas Dua Saudara Rahvuspark. 4

06.11. Esmaspäev. Tangako Rahvuspark 5

07.11.2017. Teisipäev. Tangkako - Bitung - Manado 6

08.11.2017. Kolmapäev. Manado-Bunaken 8

09.11.2017. Neljapäev. Bunaken 9

10.11.2017. Reede. Bunaken - Manado - Tomohon - Gorontalo 9

11.11.2017. Laupäev. Gorontalo - Gonalla küla 11

12.11.2017. Pühapäev. Sigahirve otsimas 13

13.11. 2017. Esmaspäev. Sigahirve otsimise II päev 14

14.11.2017. Gonalla - Gorontalo - Wakai 16

15.11.2017. Wakai - Malenge - Sandy Beach 18

16.11.2017. Togean. Malene saar - Riff 1 - Meduuside järv 19

17.11.2017. Malenge - Wakai - Ampana 20

18.11.2017. Ampana - Tentena - Poso. Sisemaa loodus ja ristirahvas. 21

19.11.2017. Tentena - Rantepao (Toraja) 23

20.11.2017. Toraja pühvliturg, matused, riisiterrassid 23

21.11.2017. Wisata Londa - Toraja klanni matmiskalju 25

22.11.2017. Toraja 27

23.11.2017. Toraja. 28

24.11.2017. Toraja. Rantepao 29

25.11.2017. Ohverdamine. Rantepao - Sienkgang 30

26.11.2017. Siengkang - Makassar. 33

27.11.2017. Esmaspäev. Makassar - Bau-Bau 35

29.11.2017. Kendari - Pulau Labenke Kecil 39

30.11.2017. Pulau Labengke Kecil (Väike Labengke) 42

01.12.2017. Reede. Pulau Labenke Kecil 45

02.12.2017. Laupäev. Labengke Kecil - Kendari 49

03.12.2017. Pühapäev. Kendari - Jakarta - Doha 51

04.12.2017. Esmaspäev. Doha - Helsinki - Tallinn - Tartu - Põlva 52

Matkapäevik

“On nii hea, kui pole vaja hoida lippu ja tassida rumalaid loosungeid veidrate deviisidega; tajuda, kui tore on eikuhugi viival teel seisma jääda ja tagasi vaadata. Järgnege siis mulle - nagu minagi olete põhjaretkedel uustulnukad -, ja kui ma suudan seda teile edasi anda, siis jagage minuga seda mõnu ja hirmu, vaimustust ning väsimust, kõike mida iga uus miil toob.”


Rockwell Kent

(Ameerika maalikunstnik ja kirjanik, Gröönimaa reisikirjas “Salamina”)

Eellugu

Mis seal salata, et Tar on hea müügimees. Alati räägib järgmise matka nii ilusaks, et see jääb hingele. Ja pettuda ei tule kunagi. Ongi Niiilus.

Niisiis Paapua matka lõpetades jäi kripeldama Tari imeliseks räägitud kodusaar Sulawesi. Eks siis ostsimegi Petsi, Crisiga jaanuaris Valdeku eestvõttel Quatari lennu Hel - Jakarta. Pets viimasel hetkel tulla ei saanud, sestap lendasime kolmekesi - Valdeku ja Chrisiga. Jakartast edasi hargnesime veelkord, sest Valdek eelistas omakorraldatud ringsõitu, meie Chrisiga tahtsime jälle jalgsimatkamist ja teejuhti kes viiks meid kohalikku ellu sisse ning jätsime programmi valiku Mukhtari kui eksperdi hoolde.


Mukhtar, ehk nagu sõbrad kutsuvad, Tar, on meie teejuht Indoneesia saarestikus juba kolmandat korda.

Leppisime Valdekuga kokku, et proovime Sulawesil oma teekonnad ristata ja äkki trehvame kusagil rannal ühissnorgeldamiseks.

Enne reisi vaevas kahtlus, et kas ma üleliia pole Indoneesias käinud. Äkki kõik kordub? Hiljem lükkasin kahtlused kõrvale ja otsustasin Sulawesit kogeda sisemise nägijana, olla sissepoole suunatud - vaatleja ja läbielaja. Saab näha… :P

03.11. Reede. Kulglates

5:15 äratus ja 06:30 rongile. Kuidagi väga rahulikult sai kodunt lahkutud. Kunagi pole saanud enne minekut kõik asjad korda õigeks ajaks. Kiirustamata. Hommikul ainult pesta, salat kokku segada, kohvitada, süüa, eile valmispandud riided selga ja raudteejaama minna.

Reisigraafiku olin ka varem kokku pannud. Kõik ühendused on puhveraegadega, kusagil pikemalt passima ei pea, kohalejõudmine Põlvast Manadosse (Sulawesi keskusesse) peaks sujuma 35 tunniga.

  1. Põlvast 06:30-09:30 rongiga Talina

  2. Talinast 10:30-12:30 praamiga Helsinki

  3. Länsiterminalist nr. 7 trammiga Rautatieasemale (keskraudteejaama)

  4. 13:06-13:33 rongiga Vantaa lennuväljale

  5. 16:30- Helsinki-Doha (Katar)

  6. 03:05- 15:40 Doha-Jakarta (Java)

  7. 18:30- 21:30 Jakarta-Manado (Sulawesi)

Mida aeg edasi, seda mugavamaks ja sujuvamaks on muutunud kulgemisteekonnad. Niivõrd, et võib ära unustada, kui ebameeldivalt närvesööv oli see veel 5-10 aastat tagasi.

Magan rongis sügava une, võtan laevas kohvi, trammis ja rongis vesteldes jõuame sadamast lennujaama turvakontrolli ja märkamatult, ühel hetkel istun lennukiistmes ning “kõlistan” teistega veinitopse põneva reisi terviseks.


Oleme displeil ootel


Tõe huvides, et Helsinki lennujaamas oli pisut närveldamist, sest meie kola ei tahtnud 7 kg käsipagasi hulka mahtuda. Võtame ette kiire “tüsenemise” (riided selga, taskud täis, vöökotid peale, fotikas kaela, raamatud kätte) ja saame 8 kg-ga tingimisi läbi.

Turvatsoonis teeme läbi kiire kaalulangetuse ning edaspidi kottide kaal kedagi ei huvita. Lennuk on puupüsti täis, meid ümbritsevad Balile ja Vietnami lendavad eestlased. Osa neist isegi Põlvast.

Tundub, et lennukis ei jätku teenindajaid või on kogemusteta või üleväsinud. Toitlustamine võtab pikalt aega, tellimused ununevad, aga pole hullu. Tulemuseks ikka kõva 4.

Dohas oleme esimest korda. Mulje on nagu  “inimeste ümberlaadimisjaam”. Saabuvatelt lennukitelt voolavad inimjõed turvakontrolli kokku ja jõed on juhitud hindele 4-. Saame siiski kiirelt läbi ja edasi oma uude väravasse. Inimjõed hajuvad uuesti mööda lennujaama laiali.

Kujutasin ette, et lennujaam on rohkem “islam”, aga sees võiks unustada, et islamimaa. Pigem universaalne, eriliste iseloomuta. Selline mille kohta öeldaks “euro”.

Öine lend Jakartasse on pooltühi - saame laiutada, hästi süüa ja tukkuda. Lend kestab 9 tundi.

04.11. Laupäev. Jakarta - Manado.

Jakarta võtab vastu tugeva vihmasajuga, maandumisel teeb lennuk läbi mõned hüpped üle “ameerika mägede”.

Kui lennukist välja saame, on uue väljumiseni Sulawesile, Manadosse 2 tundi.

Viisa eest maksame kassasse 35$/in, siis viisapunkt ning kõik see võtab 15 minutit. Tai Kuningriigis peab ka viisavabalt läbisaamiseks ootama immigratsiooni järjekordades vahel 1-1,5 tundi. Kiitus, Indoneesia, parem kui Tai!  

Meie Lionair Manadosse väljub 1A terminaalist. Elevil segadust tekitab vahepeal ehitatud terminale ühendav Sky Train. Valdek on vana trammisõber ja veab meidki kaasa, kuid meie sihtterminalid ei ühti, lähme siiski lahku. Mõne minuti pärast kohtume uuesti lennujaama bussis, selgub, et trammid alustavad liiklust alles 17:00 ja Valdek sõidab Garudani meiega.

Iga aastaga muutub Jakartas palju: uus lennujaamahoone, õhutramm, teeääred on palju puhtamad jne. See kord saame kiirelt uude terminali. Jääb aega tund veel oodata.

Kolmetunnine lend kulgeb sujuvalt ja Manado lennujaamas võtab meid vastu sulnis marimbamuusika (kolintang - Sulawesi rahvamuusika) ning Mukhtar.

Käime avaras välirestoranis grillkala ja molluskeid söömas ja peale pesemist vajume hotellis Green Eden sügavasse unne. Liiga hea koht, maksab tervelt 15€ in. (450000 tuba)


05.11. Pühapäev. Manado - Tangoko Batuangas Dua Saudara Rahvuspark. Öine vihmamets. Tontkandlane ja yaki.

Ääretult raske on ärgata öösel kell kolm, sest sisemine kell on just nii palju. Manados

on aga kell üheksa. Kõikuvatel jalgadel veame end katuserestorani vürtsikat hommikusööki sööma. Manado rahvas pidi olema tuntud oma vürtsika maitse poolest. Ka koerte, rottide ja nahkhiirte söömise kombe poolest.

Kohtume Mukhtariga, anname 4000€ ära, arutame päevaplaani ja saame endale veel 2 tundi armuaega puhata ja magada. Tar tormab sääsevõrku ja nuga otsima. Palume talt enne veel, et järgmised hotellid võiks olla lihtsamad ja odavamad. Tunneme end neis paremini ja Tar hoiaks raha kokku.

Kell 12:00 lahkume Manadost Tangoko Rahvusparki.


Õis nagu Eywa emapuul filmis Avatar


Autoga võtab see aega ca 2,5-3 tundi. Ostame tee peale vett kaasa. Manado (700000 elanikku) on võrreldes teiste Indoneesia linnadega (Samarinda, Jayapura) puhtuse etalon. Positiivne jahmatus on, et läbi linna ookeani suubuvad jõed on plastikust puhtad. Kõik ei ole veel kadunud, Indoneesia suudab kui kätte võtab!

Teine asi mis silma hakkab on kirikute rohkus. Esimest korda näen (katoliku) katedraali, mille all parkimismaja.

Lõunasöögist algab Chrisi modellielu. Indoneesia ääremaadel liigub vähe valgeid ja nad on sinna sattumisel väiksemat sorti vaatamisväärsus. Naised ja pered tahavad siis tavaliselt Chrisiga ühiseid pilte teha. Tegelt püüti teda pildile juba Manado lennukis, kus eespool istmetel istujad püüdsid enekaid teha nii, et Chris taustale jääks.

Söögikohas saan uusi termineid oma indoneesia köögi sõnastikku.

Tangoko Batuangas Dua Saudara tähendab “2 venna mäge” ning rahvuspark paikneb 1600 m kõrgusel. Kitsast, looklevat asfalti pidi kerime läbi kookospalmidalude kõrgemale. Kurvides antakse signaali. Vahel on mets nagu müür ja tee seal vahel kulgev kitsas pilu. Pargivahi juurde jõudes jõudes algab tihe vihm.

Tar otsustab siia ööseks jääda ja meie saame kohalikus kodumajutuses kena toa rõduga mägijõe kohal. Ning tsikaadilaulu ja lindliblikatega. Meie, 2 orangi (inimest bahasa k.) Eestist.

Paar tundi nukkumist ja videvikus vihmametsa tontkandlast - tarsius spektrumit otsima.

Siin kaob mu eksiarvamus vähestest turistidest. Rahvuspargis liigub neid üksikult ja grupikaupa, ratastel ja jala, sakslasi, prantslasi ja hollandlasi. Tarsiuste magamispuu ümber on neid ka sagimas.

Meie naispargivaht seletab, et see tarsiuste pere on sadadest teistest ainuke “inimsõbralik”. Teised ei tuleks puu seest välja. Ööloomadena on neil tõesti palju kannatust taluda endale suunatud taskulampe.


Tontkandlane. Hiigelsuurte imestunud silmadega loomake


Selles kägistajapuu poolt äraseeditud pehkinud puus ja seda ümbritsevas imijuurte võrestikus elab 5-6 loomakest, kes toituvad putukatest ja liiguvad ajuti kärmelt oma iminappadega käpakestel. Jälgime nende tegutsemist, kuni neil meist isu täis saab ja nad kaugemale-kõrgemale puuvõradesse kaovad. Vahel teevad tarsiused kõrgeid-kiledaid häälitsusi. Suhtlevad/kraaklevad. Läheduses vilistab oma vilet tarsiuste surm - öökull. Meie ökulad uh-uutavad, siinsed vilistavad. Korraldame vileduelli. Laseme turisidel ees minema lipata ja mähkume Mukhtariga vihmametsa pimedusse.

Siis avaneb loodus: sajad sajajalgsed hiidpuude tüvedel ja maapinna lehtedel, konnad loikude äärtel ja okstel, üle lendavad linnud, õrnrohelised rohutirtsud, puudelt allarippuvad õitekaskaadid, tüvedest väljakasvavad õuntekobarad, “jõuluehtepuud”.


Konnad loikude äärtel ja okstel


Siin peaks elama ka musti ahve, kuskus-karusid, rohelisi madusid, sarvnokkasid. Neid näeme ehk homme.

Tagasi jõudes pakutakse maitsvat einet: maisikotlette, kala, riisi, ananassi-köögivilja-kookospiima hautist, hapukat kastet rohelise chilli, sibula, rohelise tomatiga.

Kuigi kusagilt hakkab kostma ahvatlevat laulu, võtame kursi magama. Ajavahe tõttu käivad jalad risti all.

06.11. Esmaspäev. Tangako Rahvuspark

Öö on rahutu - motikad pläristavad, autod liiguvad, kolme paiku alustavad kuked kiremist. Mingi probleem on nende Indoneesia motikatega. Kui Tai omad liiguvad pea hääletult, siis Indoneesia omad oleks justkui summutiteta. Eriti betooni vahel võimendub plõrin mitmekordseks. Aga pole hullu.

Kell 7:00 istume juba hommikusöögilauas. Tunniga ei juhtu midagi. Alles kaheksa saame süüa. Aga pole hullu, pannkoogid ananassimoosiga ja kohvi äratab üles. Mukhtar osti Manadost mitu kasti vett kaasa, võtame kolm pudelit seljakotti ja suundume päevaks metsa loomi vaatlema.

Alustame kilpkonnkasvandusest. See on luidete lähedal paiknev betoonvannidega puur, kus munadest kuni vallapäästmiseni kasvatatakse üles sadakond eri liigist kilpkonna.

Talitaja on just kohal ja toidab loomi peenkalaga. On seejuures pisut ähmis, sest Jakartast on oodata inspekteerima suuri bosse.

Olen kilpkonnajaamu külastanud ka Küprosel. Ni sealne kui siinne jätab mulje hullude üksikisikute pingutusest ühe loomaliigi päästmisel. See on pigem meeleheitekarje kui kogu inimkonna suuremeelsus teiste elusolendite suhtes. Jaamad on pisikesed, räbalad, armetud.

Pankade peahooned on kõrged, luksuslikud, kiiskavad.


Kilpkonni kasvatatakse kaitstes neid inimese ja teiste röövloomade eest


Matkame päeva jooksul aeglases tempos umbes 12 km. Mere äärest läbi künklikku vihmametsa ja tagasi. Näeme yakit (kuskuskaru), saame vaadelda rähni tegutsemist ning sulawesi mustahvide salga hääletut liikumist.


Jälgime yakiga (kuskuskaru) vastastikku teineteist


Taimestik on lopsakas ja värvikrev.

Lõuna toimetatakse mereranda. Rand on musta vulkaanilise liivaga. See on kohati segunenud heledama korallliivaga. Rannal on korallitükkidest rant. Mõned veel elusad. Rannaserv on kalapaate täis. Tõenäliselt rebivad kalavõrgud korallidelt tükke ja need ulbivad rannale. Lainete kohale kaarduvate puude alune on plastikuga kaetud. Põhiliselt veepudelid ja topsikud ning olmekeemia pudelid.


Hiigelpuud Tangkoko vihmametsas


Kuigi külavahe ja ojakallas meie rõdu all oli puhas, oli suudmealal prügihunnikud. Ei saagi aru, kas kohalike poolt ookeanist välja korjatud või vastupidi sinna toodud.

Päeva lõpuks viskame pilgu tarsieride pesapuule, kuid nähes lähenevaid turiste, otsustame koju minna. See üks julge tarsieride pere on kogu piirkonna turismi aluseks, neid käivad inimesed vaatamas.

Puhkame pooltunni ja käime küla peal tiiru, saadame ookeanirannal Mata Hari (Päike bahasa k.) ära.


Kohalikud päikest ära saatmas


Kohtame kleiti riietatud umbes 12-13 aastast poissi. Huvitav, kas siin on Taiga sarnane komme kasvatada pere neljandast poisist naine?

Mukhtar seletab, Indoneesias on tavaline, et sünnib üksikuid lapsi, kes välimuselt on poisid, kuid karakter on naise oma. Siis nad riietuvad naistena ja käituvad naistena. Kogukond aktsepteerib neid ega tee sellest suuremat numbrit.

(Valdek nägi, koges Tangkokot nii)


Poiss, kes tunneb end tüdrukuna

07.11.2017. Teisipäev. Tangkako - Bitung - Manado

Magame täiega sisse. Õnneks pole hullu. Eile otsustasime, et liigume edasi Bunakeni saarele (kuulus sukeldumiskeskus) snorgeldama. Tee peal käime kuulsat järve vaatamas ja ronime vulkaani otsa.

Mõningaid tundeid ja tähelepanekuid:

  • Küngastel on jahedam kui liinnades.

  • Kohalik popmuusika meenutab 70-80’ aastate eurolaulusid, mõned artistid ka meie süldibände. Muusika on rõõmsameelne. Kui autojuht paneb peale lääne muusika, on see kurvameelne.

  • Rahvusjalats on plätu. Juhid sõidavad motikatega jalad laiali, plätud jalgade otsas laperdamas.

Tondano linnas teeme kohalike monumentide juures peatusi. Linn on katoliiklik ja kõvasti austatakse hollandlasi, kes ometigi kõvasti kohalikega sõdisid ja neid alla surusid. Hollandlaste teeneks loetakse kahurite abil usu toomist, uut tüüpi maaviljeluse ja kaubanduse juurutamist, kindlustuste, teede ehitamist.


Külapilt hollandlaste ajal


Uute tehnoloogiate omamine on vähem arenenute ees eelis, sest annab võimu. Allutamiseks ja ressursside haaramiseks kuid ka vabaduse säilitamiseks.

Arusaamatu on meie oma valitsuste ihalus vanade tehnoloogiate (raudtee, põlevkivikatlad, õliutmine, karjäärid) järele ja ressursside ekspordi soodustamine. Ressursside nagu metsa ja põlevkivielektri ning õli eksporti peaks täiendavalt maksustama ning teadmiste eksporti maksusoodustama. See innustaks ettevaatavat rahapaigutust ja teaduse arengut ja säilitaks meie vabaduse ja sõltumatuse. Rumaluse, laiskuse ja taandarengu hinnaks on orjus (vabadusest lahtiütlemine).


Tondano sümboliks on öökull. Oodatakse turiste pildistama.


Ronime vaatetorni ja pildistame öökullidega mehi. Nad passivad siin lootuses, et keegi tahab linna maskotiga pilti teha. Tar toriseb, et: “Lollakad, laske linnud metsa tagasi!” Oleme samal nõul.

Täpselt paduvihma ajaks jõuame järvepealsesse kalarestorani. Eluskala sumbad ujuvad resto vaiade vahel ja sealt keedetakse lauale imemaitsev tilaapia köögiviljade ning riisiga. Ja tomatimahl sovsem ne pohosh meie omaga. On justkui värsketest tomatitest mikserdatud, vett lisatud ja magustatud.


Süüakse ne kak unas - mitte nii, et supp, praad, magustoit. Kõigepealt tuuakse supp, siis riis, juurviljad ja kala, sambal. Seejärel riis taldrikule, supp riisi peale ja juurviljad otsa. Kala tükeldatakse eraldi. Sambalit ei tohi riisile panna, vaid taldrikuservale ning kalataükk kastetakse sambalisse, siis suhu. Võib süüa ka kätega.

Söömise kestel tugevneb vihm valgeks valinguks, nii tugevaks, et lööb tilgad plekkkatusel veetolmuks ja kandub tuulega katuse alla.


Troopiline vihm sajab korraga ülevalt, kõrvalt ja alt


Söömasja lõpuks keeran ülejäänud riisi salvrätikusse, et sumbas rähklevad kalapõrsaid sööta. Tondado on tänu järvele kuulus magevee kalade kasvatamise piirkond. Kasvandustes kasvatatud kala müüakse üle terve Sulawesi. See on valdavalt kristlaste piirkond, muslimeid on käputäis.

Küsin Tarilt Poso mässude kohta. Seal kestis 5 aastat muslimite ja kristlaste vahelised rahutused. Ütles, et on maha rahunenud, kuid väldib meiega läbi teatud piirkonna reisimist, sest seal pidi ISIS sees olema. Kükitavad küll rahulikult, kuid Tar ei tahtnud meie pantvangistamisega riskida. Mulle väga meeldib Tari ettevaatlikkus :)

Teekond viib edasi minahasa hõimu maadele, küngasmaale. Sihiks on piiluda Mahawu vulkaani kraatrisse. Viimati olla ta paugutanud 1998 aastal, nüüd on rahulik.

Minek on elamus omaette, sajab paksult vihma kuid ometi on avanev maastik üllatav. Minahasade künklik maa on hiiglaslik aiand. Tšilli, suvikõrvits, kapsas, lehtsalat jne, jne. Kilomeetrite kaupa puhtaks haritud terrasspõlde. Vulkaanilised mullad on viljakad.

Minhasade kunagistest kommetest ja rahvariietest saame aimu vulkaani parklas, kus kohalikud trummide põrinal ja ahvikolpade kolinal, mõõkade-odade vehkides tantsu etendavad. Kunagi olnud nad sõjakad peakütid, kuid viljastava üleilmastumise tingimustes on neist kujunenud aednikud. Õnnelikud meie, sest pead jäävad õlgadele.

Minahasa poiste sõjakad poosid vastase hirmutamiseks


1380 m kõrguse vulkaani tippu varjab udu, kuid peale pisikest ootamist näeme kraatri põhja ära. Kuna on märg, siis alla laskuma ei hakka, kukerpalle ei taha teha. Lepime oma kevadise Erta Ale mälestusega ja kobime alla.

Selle väikse ebaõnne kompenseerib täiega Linow kraatrijärve külastus. Mitmevärviline mullitav vesi ja fumaroolid, pardid, pääsukesed ja haigrud. Arvatavasti on vesi temperatuurilt, keemiliselt koostiselt elu jaoks elatav. Kaldapealse elu moodustavad restoranist vaadet imetlevad siseturistid.


Linow kraatrijärv. Taamal tõusevad taevasse väävliaurud


Peale Linow'd teeme veel ühe ja viimase katse järjekordsele vulkaanile tõusta. Oleme juba pika maa ülesmäge kaapinud, kui ühest talust õeldakse, et seesamune Gunung Lokoni vulkaan olevat üles ärganud ning hakkab kohe millalgi paugutama. Seepärast ei lase valitsusmehed huvireisijaid tippu. No mis meil muud üle jäi kui keelumärke pildistada ja evakuatsiooniteed pidi alla laskuda. Aga miks valitsusmehed lasevad talunikul vulkaani otsas pauku oodata, see jäi segaseks.

(Valdek siiski ronis veel 27.11 nii Lokoni otsa kui ka kastis jala Linow'i kuuma muda sisse)

Kompensatsiooniks lasi Indoneesia kristlik jumal meil kuldses kirikus kuldse pulma näha.

Laulatust küll ei näinud, aga pruutpaari imearmsat kudrutamist ja pildikästingut saime imetleda.


Indoneesia kristlik jumal meil kuldses kirikus kuldse pulma näha


Seitsme paiku lõpetame 11 tunnise päeva Manados uhket nime kandvas Prince Boulevard hotellis. Mukhtar viis meid jälle liiga kallisse hotelli, mis seekord hinnaklassi ei õigustanud. Kulunud, katkine ja tarakanidega. Meil ükskõik, hotell ju ainult magamiseks. Tari kuludest kahju.

Mereandidest tänavatoidu elamus naljaka nimega Selara Laut restoranist. Grillitud kaheksajalg, tuunikala, rohelist ja karamellimagusaga maitsestatud kookosmahl otse kookosest.

Uudishimutsen Kalimantani retke suhtes ja pinnin Tari. Ta oli just ühe Norra paariga tulnud lõuna-põhja suunaliselt vihmametsa retkelt. Samarindast algus, Mahakamist kõrvaljõele, sealt ülesvoolu mööda vähese liiklusega jõge. Siis 8 tundi jala viimase külani enne vihmametsa (pisike, 6 majaga küla). Sealt edasi 8 päeva läbi vihmametsa Malaisia piirini. Kogu aeg ülesmäge 3000 m kõrgusele. Piiriäärsest väikelinnast lennukiga tagasi tsivilisatsiooni. Kokku umbes 3 nädalat ja 1700€.

Näeb palju loomi, ka metsikut orangutangi. Tar näinud esimest korda oma 30 aastase giiditöö jooksul musta kassisuurust oravat. Teekonnal on pori ja kaane, nii nagu peab.

On ka üks lihtsam variant läbi vihmametsa minekuks - kestab 3 päeva metsas, lausk kõndimine. Jõukohane ka vanadele ning lastele. Perematkaks, lastele esimese kogemuse andmiseks.

Päevateekonna kaart: https://www.wikiloc.com/car-trails/07-11-2017-tangako-manado-20880066

08.11.2017. Kolmapäev. Manado-Bunaken

Poole üheksa paiku istume rendipaati suunaga Bunakenile. Plaanime 2 päeva snorgeldada.

Poole tunniga jõuame Manadost saarele ja seame end ranna kodumajutusse sisse. Mingeid plaane ei tee, laseme ajal voolata. Joome tee ära, tutvume paar maja edasi elava saksa paari ja majutuse perenaisega, saame kätte lestad/maski ning magame magusa une. Palav on.


Bunaken, vulkaanilist päritolu korallkuristikega sukeldumiskeskus


Tar ei lase meil laisaks uimastuda, vaid orgunnib pealelõunaks vaatlusretke klaaspõhjaga paadil. Paati tahame katsetada, et saada ideid oma paatide ehitamiseks. Osutub katamaraaniks, mille keskelt lükatakse klaasitud põhjaga kast vette ja vaadatakse. Midagi erilist, kuid neile kes snorgeldada ei taha, vajalik.

Sadamasild on Bunakenil Ameerika saatkonna rahadega ehitatud. Et paadid randudes koralle ära ei lõhuks. On ju paadid kasvanid suuremaks ja raskemaks kui nad kunagi olid. Ümber sadamasilla otsa kaardub kiirevooluline hoovus. Kärestikke on silmaga näha. Elustik on siin rikalik, palju on värvilisi kalu ja pooletunnisel vaatlusel näeme mitut kilpkonna ja suurt tuunikala. Aga siia snorgeldama ei tahaks sattuda. Hoovus viiks kohe kaugele merele.


Majutuse nimi on Homestay MC


Peale retke teeme Bunakeni peal väikse tiiru. Inimesed on rõõmsameelsed ja naerused, suhtlevad  vabalt. Olukord muutub tajutavalt siis kui peatänavast kahele poole jäävates majades on näha hijabides inimesi. Midagi kirjeldamatu erinevus on mehes kohe, kui mehel habemetutt lõua otsas.

Oleme täna seda juba arutanud, et tutimehed on vaikivad ja tõsised, kui mitte öelda et ebasõbralikud. Mingi kummaline rusutus on neis.

Üllatunult avastame, kui selge joon jookseb Bunakenil kristlaste ja moslemite asustuse vahel. Täpselt ühest risttänavast algab moslemite osa. Küsin endalt, et millist lõimumist võiks oodata Euroopas, kui 400 aastat üksteise kõrval elanud, ühest rahvusest, sama elulaadiga inimesed pole lõimunud? Posos tapeldi 5 aastat ja söed miilavad siiani. Usundud ei liida, vaid löövad lahku. Sega ja jaga ning valitse. Hmmm…, kui pikemalt järgi mõelda, siis äkki inimesed leiavad oma usus ise jooni, millega ennast teistest lahutada?

Istume koos kohaike meestega ja jälgime võlutult nende mitmehäälset laulu, mida saadetakse kitarril. Mehed pakuvad lahkelt magusat palmiveini maitsta.


Kui päevamured on seljataga


Ei tasuks osta Casanova nimelist kohalikku õlut. See on pigem lõpunikäimata meski. Tuleks nats raha juurde panna ja ostka Bintang.

Saame väikse vihma ja istume hilise ööni üleval ajades paari tööasja. Vastu hommikut magame kõrvatroppidega, et kukkede kiremisest ja paadimürinast pääseda.

Päevateekonna kaart: https://www.wikiloc.com/motorboat-trails/08-11-2017-manado-bunaken-20880672

09.11.2017. Neljapäev. Bunaken

Hommikul ärkan palavikuga. Võtan tableti ja püüan uuesti magada. Täna pidi snorgeldamise päev olema, kuid lähen ainult korraks vette ja tagasi jõudes on veel halvem. Proovisin esimest korda lestasid. Hoovus oli nii tugev, et lestadeta poleks kaldale tagasi saanudki. Põhjas on korallid pleekinud ja kalu vähe, kaugemal on kindlasti rohkem.

Ütleme ära pealelõunaks plaanitud snorgeldamisretke. Ei saa jalgu alla ning söök ei lähe sisse.

Chris käis Mukhtariga paaritunnisel Bunakeni jalgsimatkal, ning jäi väga rahule. Meil olevat ka üks saare ilusamaid kodumajutusi. Korraliku ranna ning avara õuega. Majutuse nimi on Homestay MC. Saarel on palju koeri - igal majutusel paar-kolm tükki. Koerad on kõhnad ja haiged.


Öisele püügile


Terve pealelõuna on sadanud. Sadu jätkub terve öö. Õnneks läheb tervis paremaks ja õhtul söön nagu hunt.

10.11.2017. Reede. Bunaken - Manado - Tomohon - Gorontalo

Peab vara ärkama, et kuhugi põnevale turule jõuda (Mukhtar salatseb).

5:45 üles, et 06:30 paadile jõuda. Läheb siiski, et 07:00 saame hommikusöögi ja paat tuleb 8:00. Chris nendib, et siin ootab klient teenindaja järgi.

Manados ootab meid Arthur ja tema poeg Fernando.

Reede on riigiametnike tööpev metsas. Suur hulk khakivärvi särke ja nokkmütse matšeetedega ootamas parklas puhastustöödele minekut. Iga reede. Kuulame autos kolintangi (kulitangi) - rõõmsameelset või ka sisenduslikku Manado rahvamuusikat, mis meenutab nats Saksa šlaagreid.

Tomohonis teeme peatuse kohaliku turu külastamiseks. See on ainus koht Indoneesias, kus süüakse kõike mis liigub. Lihalettidel on karvatustatud (gaasileegiga ülekõrvetatud) koera, nahkhiire, rotirümbad. Puurides ootavad eluskassid ja koerad ning kanad.


Kassid, koerad, nahkhiired, maod - Tomohoni kristlaste pidupäevatoit


Loomulikult on ka juur- ja puuviljaturg. See osa turust mõjub palju rahumeelsemana. Turu lõpus on Arturit oodates pisut aega ning Chris kulutab seda naispolitseinikuga lobisemisele. Mõlema naise näos on näha tõelist rahuldust väikse keeleliigutamise võimaluse üle. Teada saame niipalju, et jah politseinik sööb ka koera ja rotti. Maitse pidi olema nagu kanal. Vot siis…! Aga proovima ei kisu. Kultuuriline värk mu sees. Aga nii koera, kassi, roti jne liha pidi olema palju kallim kanast. Seega selline eksklusiivne pidusöögi värk. Mitte igapäevane. Ometigi nägime kuidas üks pere ostis pool meetrit toorest madu, 4-5 nahkhiirt ja koera tagatüki. Vajasid seda kõike nõidumiseks?


Palun pool meetrit püütonit!


Tee peal korjatakse mitmel pool möödasõitjatelt raha kirikute ehitamiseks. Hiljem selgub, et rahakorjamises toimub kristlaste-moslemite maavõistlus. Segaasustusega aladel on kümneid rahakorjamise teesulge nii moslemi kui kristlaste omi.

Bensiinipuudus? Käime paljudest tanklatest läbi aga benssu pole (tanklad Indoneesias on riikliku keti Petramina omad). Tari seletusest saan aru, iga jaam on lepinguga hooldada antud ja vastavalt sellele millises mahus on litsents ostetud, tuuakse päevakogus kohale. Õhtuks võib päevakogus otsas olla.


Motorikšad on siin ilusad, antitiibadega, punased, roosad, lillad, neoonrohelised


Huvitav, et auto tuuleklaas ei lähe putukaid täis. Troopikas pole putukaid?

Kusagil keset pimedust on liiklusummik. Tee kõrval on kirevalt riietatud rahvahulk ja heledalt valgustatud katusealaune. Peatume ja lähme uudistama. Nii satumegi värvikirevasse muslimi pulma. Sest Rahmani nimeline noormees koos naise ja ämmaga ei hooli meie kohmetusest ja vabandustest ning tirivad meid väravatest läbi. Rahman on pruudi sõber. Pulm on suur ja uhke, pruudi isa on Gorontalo usuasjade departemangu juht. Rahvast on silma järgi 150 ringis. Kõik sisenejad on uhkelt riides, eriti naised. Värvikirevad hijabid varieeruvad lillast - neoonrohelise ja roosani. Kullatud servadega ääristatud. Naised on tugevalt üle värvitud, jalas kullatud kingad. Ja laval oh imet!, laulab punases miniseelikus katmata peaga naisterahvas.


Moslemi pulm


Sisenejad panevad suurde raamatusse oma nimed ja lasevad suurde kullatud laekasse oma kingi. Seejärel ulatab hijabiga näitsik värava vastaslauast taldrik ja lusikas-kahvel ning esimese asjana kästakse kõht täis süüa. Plaanisime pulma ju lihtsalt värava tagant pildistada, aga sattusime hoopis ise pildistatavateks, sest kohe lendasid käekottidest välja telefonid ja videomees suunab meile võimsa lambi. Tunne on nagu mingil Hollywoodi hipsteris kuulsusel, kes on plätude ja lühikeste pükste väel pikakleidi ja smokingu peole sattunud. Välgud sähvivad, võimas ledlamp paistab footoneid näkku ja kogu palava päevaga särki kogunenud higihais saadab mind mürkrohelise pilvekesena järel hõljudes istekohani.

Rahman on 27 aastane ja just loobunud Inglismaale minekust, sest naine ootab 7. kuud nende esimest last. Rahman tahab meid ka kohe oma koju külla vedada. Seletame, et meid ootab 2 inimest aia taga, seega lepime kokku, et me ei tule. Räägib, et sin on kõik moslemid ja hoolimata ajakirjanduse maalitud pildist on nad kõik kenad ning rahumeelsed inimesed. Et nad ei tapa ega terroriseeri kedagi. Jah, Rahman räägib õigust, kõik on naeratavad, lahked ja kenad inimesed.


Moslemi pulm 2


Sööme taldrikud tühjaks, teeme Rahmani ämmaga selfisid ja mõeldes värava taga ootavatele Mukhtarile, Arthurile ja Fernandole, palume end vabandada ja pruuti-peigmeest ära ootamata hakkame minekule seadma. Jätame kättpidi hüvasti auväärsete härradega ja noogutame viisakalt prouadele. Meile noogutatakse armulikult vastu. Rahman saadab meid väravani ja keelitab meid hiljem pulma tagasi pöörduma.

Edasisel sõidul pinnin talt teadmisi Indoneesia maksude kohta. Kõiki maksustatakse, on astmeline tulumaks. Mukhtar maksab näiteks 2% oma sissetulekust. Ta deklareerib igal aastal ühesuguse summa - 5 600 000 ruupiat ning maksab selle pealt maksu. Mis ta maksu eest riigilt vastu saab, polegi selge, sest mingeid kindlustuskatteid tal pole. Ei pensioni, tervist, töötust. Kui haigeks jääb, peab arstile otse maksma.

Hiljuti juhtunud lugu, kus paaril jäänud pooleaastane laps haigeks. Kliinik küsinud ravi eest 10 milj. Paaril oli anda kohe 5 milli ja ülejäänu lubanud järgmiseks päevaks kokku ajada. Kliinik lükanud lapse tagasi. Teel teise kliinikusse surnud laps ära. Eks ta ole… Paar andnud esimese kliiniku kohtusse. Kaks kliiniku otsustajat on nüüd kohtu all, kuid last see tagasi ei too.


Paar puuvilja päevas hoiab tohtri eemale?


Kuid tundub, et inimesed on väga teadlikud oma vastutusest tervise eest. Tar üllatab oma muutunud käitumisega. Ta peaks nüüd olema 58. Ta ei joo, kuid ka ei suitseta, ega näri midagi (mida muhameedlased tavaliselt asenduseks teevad). Ta ei joo kohvi ega teed, vaid ainult vett. Ei söö liha, vaid väheke kala. Tihti jätab ära õhtusöögi ning kui sööb, käib jalutamas või jalkat tagumas. Hoiab kolesterooli ja karbamiidi madalal. Hambad tunduvad korras ja valged. Samal ajal on Eestis 86% üle 50 aastaseid ülekaalus. Varem Tar sõi isukalt ja jõi magusaid jooke.

Jätame hotelli ees Arthuriga hüvasti. Ta hakkab Manadosse tagasi sõitma. Õnneks on tal Fernando kaasas, poeg aitab üleval olla. Kuigi autosõit oli pikk ja väsitav, on sisimas hea meel, et valisime lennuki asemel auto. Nägime rohkem, saime pulma ja lennukompanii (ehk niigi rikaste asemel), läks meie raha Arthurile. Kohalik inimene saab tööd ja elatist. Nii, et jätsime lisaks plastiktaarale maha ka pisut rohkem võimalusi.

Teekonna kaart https://www.wikiloc.com/car-trails/10-11-2017-manado-gorontalo-20880050

11.11.2017. Laupäev. Gorontalo - Gonalla küla

Hommikul saame magada, meil on aega, sest Mukhtar ajab linna peal asju. Mukhtar lubas välja uurida, kas Sulawesi babirusa (sigahirv) on piirkonnas veel elus või on juba välja surnud.

Eile õhtul jooksis toas taustaks mingi Ameerika löömafilm. Märkasin Indoneesias teist korda, et lembekultuuri kodumaa on tõsiselt ette võtnud erootika kaotamise. Esimest korda kui uudistes võttis pornoseaduse kohalt sõna keegi tähtis mees ja teist korda nüüd löömafilmis. Pahade poolt röövitud blondil kangelannal on hägustatud rinnapartii. Kuigi riietus justkui tavaline: teksad, teksajakk ja valge pluus, all võib aimata push-up rinnahoidjat. Samas antikangelannal, kes tumedates riietes, jaki all kõhtu paljastav topp, rinnaosa tsenseerimata. Blond ja hele riietus = porn? Miks Indoneesias uusajal kardetakse rindasid, kui alles hiljuti käidi paljudes saarestiku osades palja ülakehaga? Mille poolest on rinnad ohtlikud? Kellele?

Huvitav, et ka osa põmmutatavatest relvadest oli ka hägustatud, osa mitte. Loogikat ei taba.

Peale hommikusööki võtame traigitakso (becak) ja sõidame nats Gorontalo peal ringi.


Politseinikud pidasid meie traigi kinni, et pilti teha


Politsei peab meid kinni, teeme lõbusate politseitüüpidega koos pilti ja sõidame seni, kuni kutsikaga vastusõitnud Tar meid märkab ja peale korjab.

Tari plaan on, et ostame toidu ja varustuse ning lähme Gorontalost paaritunnise tee kaugusele vihmametsa. Jääme sinna paariks päevaks. Kuni leiame sigahirve üles.

Sääsevõrku turult ei leia (tuleb sääski sööta), aga võtame kilekotte kaasa, et pakkida magamiskotid ja vahetusriided topelt veekindlalt. Siin hakkab tavaliselt peale kella kolme sadama. Märja telgi saab ka kilekotti panna. Siis ei tee seljakotis teisi asju märjaks.

Lõunapausil jutustab Mukhtar, et indoneeslased on hakanud palju kala sööma ja loobunud lihast. Kolesterool on tegija - hirmutegija. Paistab, et ravimikompaniid on teraviku suunanud arengumaadele. Kui surmapõhjusena saab välja tuua ühe surmkindla põhjuse, on see kahtlemata hea turundusargument. Aasias süüakse vähe sealiha, võid, koort ja süüakse rohkelt köögivilja ning kala. Kuidas siis asiaatidel kolesterool? Naastud veresoontes pidid rohkem põletike tagajärjel moodustuma.

Peatume tee peal mingis ametiasutuses, kus võtame loa. Läheb vaja meie passe, Tar ajab asja korda

Kolmeks jõuame asfaldi lõppu. Seal ootavad juba kohalikud mehed võrridega (125 cm3 Hondad). Meie seljakotid pannakse juhi jalgevahele, ise istume tagaistmele ning algab küngastikke pidi üles-alla logistamine.


Logistame motikatel viimase külani vastu vihmametsa


Hästi aeglaselt, oleme rasked, aeg-ajalt lööb mõne munaka otsas amordid põhja. Juhid on oskajad mehed, kui vaja sõidavad ka üht lauda pidi üle jõe. Eelistan sel hetkel mujale vaadata. Sest ka vaated on lummavad - kahel pool eri vanusega riisioras, nende taga küngastel ürgmets. Talupojad lobistavad labaratastega aiatraktoritel mööda poriväljasid, libistid taga. Poriväljadele istutatakse varsti riisitaimed peale, need mis ootavad tiheda rohelise muruna kodu lähedal, pisikesel lapil. Kodu lähedal on ka vilja kuivatamise ja tuulamise väljakud. Mida kaugemale maakoha sügavusse, seda väiksemad on mošeed ja seda vähem näeb rätistatud naisi.

Talupojad lobistavad labaratastega traktoritel mööda poriväljasid, libistid taga


Lõpuks jõuame Gonalla külavanema majani. Tore, pidevalt naeratav kõhn mees. Jääme tema peresse ööseks. Lihtsad inimesed, kes kasvatavad maisi, kookospähkleid ja tšillit. Majas on paljad plankseinad mõnede islami pühapiltidega, üks kapp nurgas, mõned toolid ja peaaegu kõik. Lapsed söövad põrandal, külalistele pakutakse plasttoole. Nagu maal vanaisa juures, lehmad, kanad ja koerad; välivets, jões pesemine, joogivesi kaevus, elekter generaatoris.


Gonalla külavanema maja


Ise ütlevad, et kogu küla on nagu perekond, aga vaene perekond. Hakkan jälle oma südamelähedast teemat ajama, et “põllumees põline rikas” jne. Selle jutu peale säravaid silmi vastu ei vaata. Häbenen. Mis ma targutan, enne peab tassi täis saama, siis on mida tühjaks kallata (tõlge: a la ainult rikkana võid mõista, et õnn ei peitu rahas vmt.). Ja loomulikult peaks ise kõigepealt talupojaks hakkama, et targutada.

Käime küla peal jalutamas. Rahvas peab õhtutundi majade juures, osa mängib võrku, lapsed lennutavad linnusarnaseid tuulelohesid (laian-laian bahasa k.). Lapsed on hästi elavad ja naeruhimulised, kuid viisakad.

Sööme talumehe tagasihoidliku, kuid vürtsise õhtusöögi, lobiseme pisut juttu ja sätime end magama. Sääsevõrgust tunneme puudust, imepisikesi sääski on palju.

Kell 20:30 lükatakse generaator kinni ja püüan mobiilis päevikut edasi kirjutada, kui seni lambi ümber tiirutanud ja selle kustumisest segadusse sattunud mesilased otsutavad helendava mobiilidkraani peale lennata. Chris saab sutsu pöidlasse. Õnneks lõpeb kõik meie “võiduga”. Ja vägivallatusega pole sel võidul mingit pistmist…

Järelemõtlemise koht…

Päevateekonna kaart: https://www.wikiloc.com/car-trails/11-11-2017-gorontalo-gonalla-kula-21211673

12.11.2017. Pühapäev. Sigahirve otsimas

Hommikul näeme välja nagu Kirju-Mirjud. Sääsepunnilised. Toa ukse kõrval lauakesel ootavad tassid kaneelikohviga. Nii meeldivalt lõhnav algus hommikule.

Peale hommikusööki seame end matkale. Kaasa tuleb nii külavanem, kui ka tema kolm poega. Imestan, et päris suur rongkäik. Aga küllap Mukhtar teab miks see hea on. Üks poistest kannab väikest riisikotti pea peal, teisel on korv toidunõudega ja üleõlakott, kolmandal isevalmistatud harpuunpüss. No nälga me ei jää! Ainult külavanemal on suurem seljakott seljas.


Isevalmistatud harpuunpüss. Nälga me ei jää?


Mägedevahelises orus kõrvetab päike meist otsekohe vee välja. Kookospalmide varjus on veel hea, aga kui algavad maisiväljad ja tõus mäkke, on päris hull.

Vihmametsa varju jõudes hakkab palju parem. Siin näitab külavanem metsavalitsuse poolt paigaldatud maamärki millest kaugemale ei tohi külamees metsa põlluks raiuda.

Terve hommikupoole tõuseme, jõuame kurule ja hakkame laskuma.


Tõuseme kurule


Kaanidide hammustuskohtades ei hüübi veri


Selgub ka, et vihmametsa kaane (lintu bahasa k.) on vaatamata kuivale palju. Näeme ka selliseid, mida Kalimantanil ega Paapuas pole veel kohanud. Mitte ainult ei näe, vaid saab ka jalgade küljest korjata. Mõned pisikesed ja peened nagu piibunõelad, mõned seljatriibuga kollased, mõned sinakasrohelised põõsakaanid. Jõgede ääres peatusi tehes kulub hulk aega, et end ära puhastada ja kaanid vette visata. Imestuseks ujuvad need seljatriibuga kollased vongeldes nagu angerjad. Teised liigid püüavad voolus esimese kivini kanduda, iminapaga kivile kinnituda ning vaheldumisi mõlema kehaotsa iminappadega vaheldumisi kivile kinnitudes, ennast veest välja kantida.

Enne lõunapausi kuuleme justkui kutsika klähvimist. Mõtlen, et äkki see metsas elav hõim on end raja kõrvale põõsastikku peitnud ja ainult kutsikas klähvib. Kuid teised vaatavad pinevalt puulatvadesse ja lõpuks näen minagi pahast musta ahvi, kes meiega õiendab. Õiendamine jätkub kogu lõuna. Aeg-ajalt ilmub pealik võrast välja, tänitab, siis pistab midagi põske, matsutab ja liigub edasi järgmisele oksale. Pealik tundub ta tõesti olevat, sest teiste ahvide liikumist on siin-seal küll märgata, kuid nad on täiesti vaiksed.


Aeg-ajalt ilmub “pealik” võrast välja ja tänitab, siis pistab midagi põske, matsutab, liigub edasi järgmisele oksale ja jätkab riidlemist


Peale lõunat algab laskumine. See on porine ja libe. Ka kivid jões on väga libedad. Ühes kohas kukun ja kepp pääseb käest ja läheb vooluga kosest alla. Külavanem raiub matšeetega uue asemele.

Vihmametsa matkamise kõige suurimaks vaevaks on püstijäämine. Kõik kuhu astud on vetikatest libe, läbi mädanenud või veereb jala alt minema.


Liikuda on võimalik ojapõhju pidi, sest kallastel on läbipääsmatu mets


Vahepeal kasvavad vahed meie vahel suureks. Õnneks on meil kohalikud nii ees kui taga, sest vahepeal pole kedagi kuulda ega näha ja siis mõistatame, millist rada pidi peaksime minema. Uskumatu kui kiiresti võib vihmametsas kellegi eest peitu lipsata!

Kolme paiku jõuame kahe jõe ühinemiskohta. Siin on palmilehtedest laavu liivasel jõeseljandikul. Oleme tänasesse ööbimiskohta jõudnud.

Saatjad hakkavad tuld üles tegema, meie telki püstitama. Kahtlen, kas puu mille alla telgi paneme meile kaela kuku. Tar veenab, et ei kuku. Pole erilist valikut ka. Kõikjal on nii madal, et veetaseme tõustes jääks telk vette.


Saatjad hakkavad tuld üles tegema, meie telki püstitama


Kaks poissi mässivad taskulambi kilekottidesse (teevad veekindlaks) ja lähevad harpuunpüssiga kalale. Koperdame ka nendega kaasas. Näeme kuidas üks noormeestest sukeldub kivirahnude alla, kolab kõikvõimalikud kivialused läbi ja jääb vee alla teinekord pooleks minutiks. Kuid ikkagi tuleme tühjade kätega tagasi. Polnud õnne!

Kuniks valge, käime pesemas ära ja tagasi saabudes ootab Tar meid teatega, et ta jäi uskuma külameeste lubadusi varustuse suhtes, kuid selgub, et peale riisi pole meil 2 päevaks midagi muud süüa. Ei teed-kohvi, konserve, kala. Külavanem olevat lubanud kõik kaasa võtta, kuid ei. Mis seal ikka, naerame. Meile ongi dieet kasuks. Ei karda tühja kõhtu. Õnneks sai küla kioskist mõned pakid küpsiseid ostetud. Kui väga hulluks läheb, saab neid krõbistada.


Hetk enne videviku saabumist


Sööme siis kausikese keedetud kleepriisi. Mälume hoolikalt läbi ja see maitseb magus.

Chris ravitseb külavanema poega - ta on suure varba küüne lahti astunud. Nad ei hooli eriti jalanõudest. Seegi poiss tuli metsa katkiste rihmikutega. Eks libedatel kividel libastus ja lõi küüne pealt minema.

Tar jutustab meile anoast (Bubalus quarlesi) - mägi-kääbuspühvlist, väga agressiivsest, eriti kui on lehm vasikaga. Päästab sügav vesi või puu otsa ronimine. Laagripaika saabudes, olevat müdinat olnud. Külamehed kahtlustanud, et anoa. Pole sellisest loomast kuulnudki, see tekitab põnevust (uudishimu ja hirmu üheaegselt)

Poole seitsmest ronime telki. Tsikaadid saevad, kilgid krigistavad hambaid, kärestik kohiseb. On umbes 24-26 soojakraadi ja vihmata. Esialgu. See võib tulla... ja väga tugev.

Päevateekonna kaart: https://www.wikiloc.com/car-trails/12-11-2017-i-vihmametsa-paev-21211627


Lõke peletab madusid

13.11. 2017. Esmaspäev. Sigahirve otsimise II päev

05:30 on juba valge ja väljastpoolt telki kostub meeste hääli. Mõnuleme veel oma mattidel. Öö oli mõnus. Väga hea uni kärestiku kohinas.

Õpin pildistamist, siin on aega. Avasid ja säriaegasid ning värvide erksust. Pildistan vihmametsa vaateid.


Hommikul on aega, õpin pildistamist


Sööme oma riisi ja pakime asjad. Pole märganudki, et riisil on maitse. See pisut hallikas, hädapäraselt kooritud kleepuv riis maitseb magusalt. Mälud aeglaselt peeneks, lased suus ringi käia ja neelad alla.

Mehed teevad suitsu. Imelik kui säravvalged ja terved on nende hambad hoolimata pidevale suitsetamisele. Nagu kõigil teistelgi külaelanikel.

Teele asume 08:00 paiku. Liigume peajõge pidi allavoolu.


Teele asume 08:00 paiku


Meie harpuunikütt hüppab igasse sügavamasse jõelookesse sisse, sukeldub rahnude alla, aga ei midagi. Korra oleks hiidkreveti moodi tegelase tabanud, kui see pääseb.

Umbes tunni pärast kohtame vastuvantsivaid kullaotsijaid. Salamat bagii! Ja solistame edasi minna.

Harpuunikütt hüppab igasse sügavamasse jõelookesse


Peagi märkame jõe kaldal jalgadel küna. Küna kohale on kinnitatud tihe sõel. Tundub, et sattusime saagopesu vannile. Läheduses on kaldal ka hütt. Oleme sattunud polahi hõimu ühele majapidamisele. Nad elavad peredena, laialipillutuna mööda vihmametsa ja elavad sellest, mida vihmamets neile annab.  Neid ei ole enam palju järel. Neid püütakse metsast välja meelitada ja põllumeheks keelitada. Varem nad ei ehitanud ka hütte, vaid magasid seal, kus öö neid kätte sai. Nüüd on neil onnid, mis varjavad nende nappe esemeid ja trofeesid, kust nad jahiretkedele suunduvad ja kuhu tagasi pöörduvad. Kuna neid on vähe, siis olevat nad kõik õed-vennad ja nende kultuuris lubatud isa ja tütre ning ema ja poja vahelised seksuaalsuhted ja järglaste saamine (abiellumine). Nad hoiduvat kontaktidest “väljaspoolsetega”, ei tunne numbreid, on teadlikud raha olemasolust kuid ei kasuta seda, ning nad ei uskuvat ühtegi religiooni (video?).


Seintel loomanahast kilp ja anoa sarved


Uudistame madalat kanajalgadel hüti räästaalust. Seal kuivavad mõned räbalaks kantud riideesemed, seinale on kinnitatud anoa nahk ja sarved ning nahkne kilp. Teisel pool hütti on bambusplatvormil lõkkease ja mõned köögitarbed. Lae all kuivavad anoa koodid ja hiiglaslik tükk maonahka. Hüti otsas kasvava hiigelpuu tüvi kaetud paari palmilehega ja seal all avastame posti külge seotuna väikese mustahvi poja. Pisike meeleheitel loom püüab kõrgemale ronida, kuid ümber kõhu seotud nöör takistab. Püüab end siis posti taha peita, häälitseb haledalt. Looduskaitse ja inimlikkus ja kaastunne jne., aga siin on vihmametsas elaval inimliigil teistsugune suhe teise liigiga. “Kõik söövad kõiki” olukord. Keegi pole erand. Kui inimene ei söö, siis söövad teised ta ära. See pole kübetki sarnane modernses linnas looduse eest varjuva inimese ahnusest tingitud massmõrvaga, mil vihmametsa vetsupaberiks keetmisega kaob hetkega sadu tuhandeid isendeid sadadest liikidest.


Kuivatatud maonahk polahi hüti räästa vahel


Millegipärast kiirustatavad teejuhid meid siit minema. Jõuame silmata ka banaane ja tillukest riisipõldu.

Metskana kukk kireb. Metskana on kodukana eellane. Hääl on tal selline.

Raja äärde jäävad traditsioonilise kullakaevandamise augud ja kraavid. Mõned neist on nii suured, et raske on uskuda sellises mahus käsitsitööd. Osa meenutab pikki ja sügavaid kaevikuid, osa metsastunud minikarjääre.


Hüpe


Püüame leida ööbimiskohta, kuid ei üks ega teine seljandik pole Tarile hea. Põhjuseks toob, et need on liiga madalad ning öösel veetaseme tõustes võime une pealt surma saada.


Liblikad on tunud jooma ja mineraale hankima. Sool on isastele vajalik emaste viljastamiseks


Huvitav, eile öösel magasime tunduvalt madalamal seljandikul, mõtlen ja püüan ära mõistatada, mis plaani Tar haub. Kas tal on varuks mingi eriliselt ilus koht? Ei, pigem tahab ta täna külla tagasi jõudma, hakkan pikapeale aimama.

Ühel hetkel raiub külavanem viimase väädi ja ees avaneb maisipõld. Nagu Iti ja Kusti “Nukitsamehes” vidutame ereda päikese kätte jõudnult silmi ja Tar karjub: “Mantaaab!”, “Baguuss!” (Äge! Mõnus!). Saigi aimdus tõeks, Tari süda vist valutas vähese toidu pärast ja ta otsustas ühe päevaga teha kahe päeva teekonna. Kavalpea! Vahva igatahes!


Tänane 28 kilomeetrit on läbi!


Põldude vahel jõuab meile järgi äikesevihm. Peatume ühe taluniku maja varjualuses. Õigemini kuuri, - Eestis nimetataks seda kuuriks. Sest just sellised lihtsad, ühekordse seinaga, plankudest puitsõrestikule klopsitud, laudpõranda ja plekkkatusega hoone on Sulawesi talunike kodud. Rohkemat pole ju vaja, väljas on kogu aeg soe.

Talus elab viielapseline pere, kuues on tulemas. Indoneesia riik toetab tasuta hariduse ja koolivormiga ainult kahte last, teised ei saa toetust. Kuid selles perest ei käi koolis ükski laps. Pere on liiga vaene. Chris tahab allesjäänud küpsisekarbi lastele anda, kuid küsime igaks juhuks Tarilt üle, kuidas kombed on. Tar ütleb, et nad oleks väga rõõmsad. Niisiis kaob karp väikese poisiga ukseavasse ja mõnda aega pole ukseaval ühtegi inimest.

Peale vihmametsa tundub on see lihtne küla tõeline tsivilisatsioon. Huvitav, et naised ei kanna hijabe ega isegi pearätte (hiljem selgub, et kui naised kuhugi kaugemale lähevad, siis pannakse pearätid pähe), et päeva jooksul ei kostu imaamide kutseid, et pered peavad koeri (muslimile on koer räpane olend), et mošee kõrval on armetu kõrts, kust tühjade klaaspudelite virma järgi eeldades võib olla ka õlut. Samas kõrtsus teemegi peatuse, et juua kambaga suur kannutäis magusat, piimaga kohvi. Kõrtsidaam, siin vastu vihmametsa viimases külas, on tõeline suurilmadaam. Kuldsed kilinad kõrvas ja uhke kleit seljas. Avatud, heatujuline suhtleja, hästiriietatud tütar ka, nutitelefoniga mängimas.


Külakõrtsis magusat kohvi joomas


Aga mošeesid on siin tõesti, iga kilomeetri tagant. Ei tea kas mingi riiklik programm? Kõik ühenäolised, hallid betoonist kuubid, 200 l põhjata metallvaat trummiks. Sageli ka akendeta.

Kui surrakse, maetakse surnukeha talumaale, mitte surnuaeda. Hauad on kahe talu piirimaadel. Mõnest kalmukünkast on jäme puu välja kasvanud. Tar ütleb, et see on ok, matta oma maa peal, kuid hiljem kui tahad maad müüa, saad madalamat hinda, sest hauad on peal.


Taimeaed. Riisitaimede eelkasvatamiseks


Niisiis oleme peale 42 kilomeetrist vihmametsa ringi tagasi külavanema majas. Jõuame kohale pimedas. Majas annab valgust üks tattnina. Peale mehe kojutulekut käivitatakse generaator, maja lööb valgusest särama, üks perepoegadest hüppab võrri selga ja naaseb peagi, ayam (kana bahasa k.) jalgupidi pihus. Tar nendib selle peale, et täna sööb ka tema kana, sest külakana on kasvanud loomuliku söögi peal, mitte nagu need linna kiirkanad, kes pumbatakse hormoonisüstidega tapaküpseks 2 nädalaga. Hmm, hea seletus, miks Tar pole ühissöömistel endale kana tellinud. Ka siin kardetakse enneaegset surma.

Rahvas on koos, käib lõbus vestlus. Näitan päeval salvestatud ja kiiruga monteeritud matkafilmi. Lapsed mängivad põrandal kaarte. Kümmekond inimest on haaratud suhtlemisega. Tar ütleb, et head on sellised koosviibimised siis kui räägitakse lõbusaid jutte. Kuulujutud ja tagarääkimised on pahad.


Õhtune elu otse analoogis (mitte digitaalis)


Käime pimedas jões end pesemas ja püüame tänases pidumeeleolus magama jääda. Loendur näitab, et täna on 28 km vihmametsa radasid seljataga. Kas sigahirve nägime? Jah, nägime siga, aga kas ta ka hirv oli? Pealegi lebas ta surnult kaetuna liblikatest ja porikärbestest.

Päevateekonna kaart: https://www.wikiloc.com/car-trails/13-11-2017-sigahirve-otsimise-ii-paev-21211604


Sigahirve põrsas? Leidsime metskassi poolt murtuna mägioja sängist.

14.11.2017. Gonalla - Gorontalo - Wakai

Öösel hüppab katusetaladelt kass meile näkku. Kõššitame ta minema. Peale seda söödame sääski ja ootame hommikut. Mina puhkides ja norsates, Chris ärkvel. Liigesed-lihased on niii väsinud, et ei oska end kuidagi laiali asetada.

Vaevalt hakkab ahetama, kui küla ärkab: lapsed karjuvad, motikad plärisevad, majarahvas seekab ringi ja hõigub omavahel kõva häälega. Siin valitseb lihtne kord, keegi ei hoia end tagasi, kui tahad magada, magad edasi, kui ei saa, ärkad üles.

Küla on ärganud, longime jõe äärde pesema, lastekari sabas


Topime “beebiporgandid” kõrva ja venitane kella seitsmeni välja. Imeline, kui aeglaselt venib aeg, kui sul on aega. Jõuame asjad kokku panna, jõe ääres pesemas käia, süüa, juttu lobiseda ja kell pole edasi liikunudki. Hommikusöök on rikkalik: riis, kana chilliga, kala chilliga ja angerjas chilliga. Angerjas on püütud sellest samast peajõest, mida pidi me eile hommikul laskumist alustasime. Köögis on värskeid angerjaid terve kimp rippumas. Huvitav, miks me neid vihmametsa jõgedes ei tabanud?


Kimp angerjaid pererahva köögis


Imelik on see, et Gonalla talunikud ei kasvata mitte üks raas köögivilja. Vahel ainult turult ostavad. Tar vastab küsimuse peale, et nad ei viitsi köögivilja kasvatada. See-eest manustatakse metsikult chillit. Usun, et juba loote veres voolab chilli ja väikelaste toidus on chilli loomulik. Tar räägib, et chilliarmastuse piir jookseb kusagil Kesk-Sulaweilt - Põhi sööb ohjeldamatult, Lõuna mõõdukalt.

Manado kaluritel pidi olema nii, et kui mees mitmepäevasele kalapüügiretkele minnes avastab, et sool jäi maha, siis ta tagasi ei pööra. Aga kui chilli jääb maha, siis on kindel, et ots pööratakse ringi. Ja kokkuvõtteks jääb mõistatuseks kuidas neil ikkagi need sisemised torud läbi käivad selle kuiva riisi, kuivaks praetud kala ja chilliga. Ilma kastmete ja köögiviljadest saadavate kiudaineteta.

Kohalik farmer teenib 6 kuuga 1 h pealt 3,6 miljonit (266€) ruupiat maisilt. Kulud maha, umbes 5 kotti väetist (150000 kott)+mürk+kütus. Kuid neil on kõik elutähtis olemas.

Jõuan arusaamisele, et siin külas on heaolu ja rahu. Inimestel on palju vaba aega, inimesed on heas toitumuses, terved. Näha, et neil on kõike piisavalt. Rahulolutunde võtmeks tundub olevat see, et nad ei oska rohkem tahta. Nad ei võrdle end kellegagi ja neid ei stimuleerita turundusega. Nendeni pole jõutud. Rahu on seepärast, et neil pole soove, püüdlusi naudingutele ja seega ka kannatusi? Ehk on see pealispind? Pikemalt siin elades paljastavad end ehk ka kadedus jm. inimlikud omadused.

Mõistatuseks jääb, kuidas siin intiimasju aetakse, sest privaatsus praktiliselt puudub. Meiegi eesriide vahelt kiikasid lapsed aeg-ajalt sisse. Ja majaesine varjualune oli kogu aeg hängivat külarahvast täis. Külavanem laseb siis viisakalt Kiirepapa (Ervin Abeli) naeru ja liigub poolkummargil külg ees ja käed kiiluna kokku pandud rahva vahelt läbi.


Harpuunikütt asub vilunud liigutustega kookospähkleid “viilutama”


Meie harpuunikütt toob hommikusöögi järel kookospalmi otsast kaks hiigelsuurt isendit alla ja asub neid vilunud liigutustega matšeetega viilutama. Teeb lõpuks teraotsaga augu sisse ja siis võib jahutavat märjukest manustama asuda.

Hiljem kui oleme kerad tühjaks joonud, poolitab need sellesama rohmaka matšeetega juveliiri täpsusega kaheks ja ulatab pooled meile sisu söömiseks. Sisemuses imetlen neid väärikaid pärisinimesi. Kuidas ta andis ära oma kummikud külavanema pojale, kui sel jalanõud ära lagunesid ja varbaküüs maha tuli. Ise kõndis järgmised 28 km läbi vihmametsa paljajalu. Kuidas ta iga pagana võrendiku läbi sukeldus, et meile riisi kõrvale midagi lisaks leida. Rahulik, tasakaalukas, abivalmis, heas vormis, osav, vähenõudlik, kuidagi egota.

Poole üheteistkümneks on motikamehed meil järgi ja alustame tagasisõitu suurde asulasse. Jätame pererahvaga väga südamlikult hüvasti ja seame teekonnale. Kuus km edasi, koolimaja ja improviseeritud loomaturu juures teeme peatuse, et meie külanemaga, kes on siia tulnud asju ajama, hüvasti jätta. Minu üllatuseks tuleb ta ligi ja kallistab soojalt ning pikalt. Vastan samaga. Mingi hea aura on selles inimeses. Leppisime kokku, et saadan Mukhtari kaudu talle pilte.


Gonalla ümbruse vaated. Orus on põllud, küngastikel vihmamets


Riisipõlde lõikavat teed pidi motika tagaistmel rappudes ja naeratavatele inimestele vastu lehvitades mõtlen, et selle rahva hulgas ei leiaks ka kõige radikaalsem vaimulik ullikesi, kes läheks end rahvarohkesse kohta õhku laskma. Selliseid võib “toota” vaid sõjapiirkondades ja suurlinnades. Mõlemis elavad meeleheitel inimesed.

Olen hakanud aru saama, et inimene on see, mida ta teab. See mida ta on täis kirjutatud. Mida ei tea, seda ta pole, seda ei hinda, seda tõrgub proovimast ja selleks muutumast. Inimest saab kannatajaks muuta, kui õnnestub ta vaimusfääri tungida (reklaam, ideoloogiad, usundid). Ja vabastada, kui anda talle endaga olemise teadmine.

Kokkusattumusena loen mõni tund hiljem Patanjali “Yogasutrast”, et kui inimese elu põhieesmärk on saavutada kontakt oma olemusliku vaimse tuumaga, siis seda takistavad väljaspoolt pealesurutud kujutlused ja meeleplekid, millest peamine on teadmatus. Huvitav kumb teadmatus? Taust?

Suuremas asulas peaks meil olema ümberistumine “kutsikasse” ja sõit Gorontalosse. Kuna kutsikas pole veel jõudnud, teeme tiiru turul. Müüjad on üllatunud ja segaduses, kuid koguvad end ruttu ja hõiguvad oma tavalisi: “hello mister, how are you!” Puuvilju pole, istume tänavakohvikusse. Siin on inimesed juba elevamad (üleskeeratumad) kui mägedes. Joome piima ja suhkruga kohvi (kopi gula susu bahasa k.), vaatleme kuidas sepp üle tänava vahetab kulunud adrapeitlit välja. Kohe saabub buss ja asume teele.

Möllime end politseis vihmametsast välja. Jah, enne oli vaja kirja panna ning nüüd välja arvata

Saame küll tee peal naela kummi, kuid lõunapausi ajal jõuab juht rehvi ära vahetada. Lõunapausil saame proovida jälle midagi uut - loomalihast ja rupskitest suppi, mida maitsestatakse laimiga. Kõrvale süüakse taimsetest ribadest põimitud paunakeses keedetud kleepriisi. Paunakesele on risti lõhe peale lõigatud, nii, et selle saab kerge vaevaga pooleks murda ja murdekohale magusat sojat lisada. Nüüd on mõnus amps valmis, et seda hapuka supi kõrvale hammustada.

Laevale saame 4 tundi varem. Kasutame selle võimaluse hea meelega puhkuseks, endaga olemiseks, elu vaatamiseks ära. Pimeduse saabudes näeme valgustatud paatide joru meile lähenemas. Päris maaliline. Esialgu ei pööra sellele tähelepanu, hiljem kui kokku kogunevad ja alustavad “tiibadega lehvitamist”, tõmbab pilku. Kümnekonna paadi võimendatud ja vette suunatud valgus ning erivärvilise valguse tagasipeegeldused raamistatud, tihedate kolmnurkvõrkude väljavõtmiselt tekivad vibutused meenutavad “Luikede Järve”.


Võrkude graatsilised tõstmised ja langetamised tulede valguses meenutavad balletietendust


Hiljem selgub, et praegu on Gorontalo ümbruses ühe väikese kalakese püügihooaeg, keda valgusega ligi meelitatakse ja kahe alti vahele pingutatud võrguga paati “kühveldatakse”. Nagu krilli. Hiljem kala kuivatatakse ja müüakse nagu meil Peipsi tinti. Hind pidi üsna krõbe olema - u. 30 000 karbikese eest. Tar kui kuulis sellest, tormas linna peale ja tõi meile ühe kotikese seda kala maitsta. Nime kahjuks ei kirjutanud üles ja hiljem ununes.

Peagi peame kolima ekonomi klassi mõnusatelt naridelt, kus saab pikali olla, bizniz klassi istmetesse. Huh, kaheksa tundi loksumist! Chris puhub madratsi täis ja seab end istmeridade vahele magama. Uut magamata ööd ta enam ei tahaks. Pean mõnda aega dermantiintoolis vastu ja annan alla. Puhun madratsi täis ja kolin põrandale. Ja ei kahetse, sest reis kestab 11 tundi.

Täna hirmutas üks vanaema meiega lapsi. Laps ei tahtnud riisi süüa.

14. ja 15.11 päevateekondade kaart: https://www.wikiloc.com/car-trails/14-15-11-gonalla-kula-malenge-saar-21211578

15.11.2017. Wakai - Malenge - Sandy Beach

Indoneesia rahvatarkus: kui tahad tappa bajau rahvast, sunni nad vihmametsas elama. Kui aga dajaki rahvast, siis sunni neid ookeanil elama. See ütlus viitab, et dajakid on kohastunud vihmametsas elama ja bajaud ookeanil. Kui kohad vahetada, ei suuda kumbki ellu jääda.

Jõudsime polahide maalt bajaude maale…, veele? Bajaud on ookeanirahvas, oma keelega. Rändrahvas (meremustlased), kel kombeks vastabiellunud kanuuse panna ja ookeanile lükata, et - leidku ise endale koht maailmas! Ja kelle isad sukelduvad juba kolmepäevaste beebidega ookeani, et lapsele meresügavusi tutvustada. Parimad sukeldujad (video) sukelduvad ilma aparaatideta nii sügavale, et paljud bajau mehed olevat suurest veerõhust kurdiks muutunud.

Tõsi, nad ei ela enam sünnist-surmani paadis, vaid on jäänud paiksemaks - ehitanud oma majad vaiadele vee kohale, kuid suurema osa ajast veedavad siiski paadis.

Wakai on Togeanide peasaar. Siia ei tule lennukid, vaid üks praam päevas. Inimesed toituvad peamiselt kalast ja “tsiviliseeritud maailma” mõistes vaesed. See tähendab, et neil on tõesti ainult vajalikud asjad. Raha ning edevus- ja ületarbimisasju, mis justkui väljendavad rikkust, neil pole.


Bajaud - ookenirahvas


Maabume, täidame sadamahoones mingid blanketid ja peagi on Tar palganud Tomi meile paadimeheks. Paat Malengele väljub sadama aia tagant, Tomi 83 aastase ema valvsa pilgu alt.

Paadimootor tõrgub, aga ühel hetkel võtab siiski hinge sisse ja nii me plödistame kahe pikksaba mootori abil minema.

Tuksume 2,5 tunniga Malenge saarele. Kohalejõudes on vaatepilt imeline. Türkiissinine meri, valge rand, bangalod. Saame mäeküljel, puude varjus, vaatega merele asuva majakese. Nii kaunis, et lihtsalt hinge lööb kinni!

Valdek olevat eile kohale jõudnud ja on täna riff 5-el snorgeldamas. Võtame aja maha ning puhkame ja peale seda teeme kaljude all, väiksel rifil uurimisretke. Sissejuhatuseks on hea, saame maskid-torud seadistatud ja esimese tunde sisse.


Vaade hüti rõdult


Õhtul kuulame Valdeku pajatusi tema reisi kulgemisest, teeme pilte öisest merest ja tähistaevast ning rüüpame õlut. Homseks on Valdekul kilekotitäis kohalikku arakit (puskarit). Pagan, siinses palavuses ei kujta see mingit ahvatlust!

Oleme juba oma onni kolinud, kui Valdek tuleb teatega, et tema rannas on helendavad vetikad. Kahman aparaadi ja torman randa, kuid see on pime, mis pime. Kavala näoga Idris hakkab märjal liival trampima ja nagu imeväel lööb pind ta jalge all tuhandetest tähekestest sillerdama. Bioluminestsents!


Siluettide mäng


Koer on anching, kass kutching (pane koeraturu juurde)

Buka - avatud

Tutup - suletud

Makan - söök

Makanan - sööma

16.11.2017. Togean. Malene saar - Korallrahu nr. 1 - Meduuside järv

Üheksa paiku on paat järgi ja pödistame tubli tunnikese rifile. Valdek tuli ka meiega kaasa. Riff on lähimast saarest paari km kaugusel meres ja seda tähistab betoonvaiadel seisev loodusvahi majake. Kohati on riff nii kõrgel veepinna lähedal, et surnud korallidel saab põlvini ulatuvas vees käia. 1990 ndatel oli siinkandis kombeks püüda kala dünamiidi ja tsüaniidiga. Sellest ajast on mälestuseks jäänud tapetud korallrahud, kus nüüd tasapisi hakkab uus korallipõlvkond tekkima. Ahnepäitsusid on kaasajalgi, kuid nende peletamise eest seisavad kogukondade mehed ja loodusvahid.


Paat ootab


Snorgeldame sügaviku serva pidid edasi-tagasi. Elu on üllatavalt tihe ja mitmekesine. Kui pausi teeme, siis paadimees räägib, et riff 1 ja 4 pidid kõige elurikkamad olema. Vastupidiselt levinud arvamusele, et riff 5. Valdek kinnitab, tema eilne kogemus kinnitab seda.


Korallrahu number 1


Saan esimese veealuse pildistamise kogemuse ära Chrisi uue Nikon Coolpix 300W-ga. Päris teistmoodi. Kalad ju ei poseeri, pildile jääb palju sabauimesid.


Valdek ja Chris meritähte uurimas


Tunnikese pärast suundume edasi ühele laguunile. See on kunagine ookeani osa, mis merest kitsa kaljubarjääriga eraldatud. Ja eriliseks teeb laguuni seal elavad mittemürgised meduusid.

Refleksid on nii tugevad, et kõhe on meduuside keskele vette sukelduda. Vesi on rohekashägune, niitjat hõljumit täis. Selle keskel pulseerivad oma seenekübarate abil edasi eri suuruses meduusid. Püüan neist esialgu kõrvale hoida, kuid ei õnnestu. Mõni tibatilluke puutub ikka vastu. Märkan ka valkjaid, peaaegu läbipaistvaid sültjaid meduuse.

Veest väljudes, on kõhu peal ikkagi kõrvetus ühelt sültjalt.


Kahjutud meduusid


Peale lõunat käime bajaude külades. Kuivõrd nad enam bajaude omad on, sest indoneesia näojoontega inimesi tundub rohkem kui meremustlaste näojoontega. Üllatavalt puhtad külad, sõbralikud inimesed. Olen võlutud lastest - vitaalsed, rõõmsameelsed, vahetud. Küsivad sülle, naeratavad ja lustivad sinuga siiralt. Mitmel pool lõbustavad lapsed end vettehüpetega.

Mõned porgandpaljad, mõned riides.


Küsisid sülle


Ustel lukke ei ole ja ühele on kirjutatud:

  1. Kui tahad külla tulla, hõika ukse tagant valjusti salam aleikum!

  2. Kui ma vastu ei hõika, tähendab mind pole kodus

Mehed taovad sulgpalli, peaaegu taimkatteta, kivisel imepisikesel saarel uitavad kitsed ja kanad segamini lastega. Tohutult on potililli. Majade all vees on loomulikult prügi ja merisiilikuid. Need saabuvad majade ümbrusesse kalarapete pärast.


Sulgpall on Indoneesia rahvussport


Tar saab ühe vanamehega jutule ja see väidab, et teab, kus siin saarel võib babirusasid (sigahirvesid) näha. Tar küsib, kas jääme veel üheks päevaks, et neid otsima minna. Vastan jaatavalt, sest Gonallas meil vaatlus ebaõnnestus. Käed lüüaksegi kokku, et järgmine hommik on minek.

Õhtusöök on imemaitsev. Koha perenaise õde teeb süüa. Indoneesia toidud on väga kuivad, köögivilja ja kastmeid vähe. Siin on erand. Saame türgi ube, muna ja maapähklitega, tomatisalatit, pisikesi friteeritud kalatükke, papaiat ja loomulikult riisi.

Perenaine on toimekas indoneeslanna, kel tšehhist mees ja 1,3 aastane laps. Tšehh olevat hakanud siia sukeldumas käima ja võtnud naiseks. Pulmad olnud naise nõudel väiksed, et äri alustamiseks kokku hoida ning nüüd on neil väike sukeldumiskeskus ja 3 bangalot. Naine majandab nendega, mees peab Prahas graafikadisaneri kohta.


Perenaine


Tar hakkab õhtusöögilauas bajau vanamehega sõlmitud kokkuleppes kahtlema. Ta teab oma kogemusest, et babirusa vajab vett ja pori, siinne saareosa on aga kuiv ning siin on palju koeri. Jutuajamisest perenaisega, see veendumus süveneb, sest perenaine väidab, et babirusad tulevad siia saareossa veebruaris, mangode valmimise ajal. Üks aasta olevat üks isegi nende õuele sattunud, ning koer olevat ta kaljuservale kitsikusse ajanud nii, et babirusa oli kaljult surnuks kukkunud. Oeh, need koerad, kasutud loomad. Milleks neid peetakse, mingit vajadust nende järel siin pole? Traditsiooniliselt polevat neid siin peetud. Seega otsustame homse metsaretke ära jätta.

Õhtul tõuseb taas palavik. Krt, misasi see on? Valdek tuleb arakile kutsuma ja nöögib, et palavik on selle tagajärg, et ei eile ei tahtnud sisikonda desinfitseerida. Vappun öö otsa, alles vastu hommikut saan sooja ning tablakate abil palaviku maha.

Osaline päevateekond: https://www.wikiloc.com/motorboat-trails/16-11-malenge-korallrahu-1-meduusijarv-bajaid-21211563

17.11.2017. Malenge - Wakai - Ampana

Hommikuks olen zombi. Eile jutustas indoneeslasest divemaster, et tal lööb peale kookosmahla joomist valu vahelihasesse ja kopsu ning tekib astmataolised nähud.  Mõtlesin, et kuidas saab selline asi olla, kunagi pole midagi sellist kuulnud. Eile jõin 2 kookost ära, öösel sarnased nähud. Kookosmahl on sisuliselt vereasendaja, mis saab siinsete kookostega valesti olla?

Tar annab valida, kas jääda veel ööpäevaks taastuma, või jätkata programmi. Otsustame jätkata. Ajan kausikese arbuusi naha vahele, võtan tableti sisse ja lahkume paadiga sellest paradiisist. Väga kahju, et lõpp selliseks kiskus, täistunne jäi saamata. Kui elu annab, ehk tuleme kunagi tagasi. Valdek jääb maha. Läheb täna rannikurada pidi nahkhiirekoobast otsima ja jääb siia esmaspäevani.


Tuunide püügiretk


Põksutame Tomi paadis 3 tunniga Wakaile. Magan. Wakais ostame kiirpaadile

piletid, teeme lõunapausi ja paarikümne kohaline kiirpaat teeb üsna mugava, sujuva ja kiire sõidu (kahe peatusega: Bombal ja veel ühel saarel) Ampanasse. Magan kogu tee. Umbes kilomeeter enne sadamat saab kaatril kütus otsa ning see pukseeritakse kai äärde. Tar vangutab pead ja ütleb, et asi olnuks halb, kui oleks lainetus olnud.

Ampana on moslemi linn.

Peatume hotellis Oasis. Täitsa ok koht varjulise sisehoovi ja aiaga. On reede, moslemite pühapäev ja mullad võtavad videviku saabudes tuurid üles. Paistab, et mošeesid on nii palju ja igaüks hõikab usklikke oma kotta, et tekib kakofoonia. Nagu laulaks ooperikoori paarkümmend meeslauljat üheagselt igaüks oma laulu, eri meloodiat, eri kõrgusel. Tavaliselt kestab see pool tundi, kuid täna ei lõppe enne kolme tundi. Magama jäädes panen tropid kõrva ja siis taandub väline kära vaiksemaks ulinaks.

Kõrvatropid on Aasias kohustuslikud. Õppisin selle Valdekult. Aasia on niivõrd kärarikas, sest kohalikud armastavad summutiteta mootorrattaid ja paadimootoreid, kõvasti ja kõlari peal mobiiliga suhelda, põhjas häälega telekat vaadata või muusikat kuulata, öösiti hotellis kõvahäälselt suhelda. Samuti annab rahulikuma  ja pikema une, kui suled kõrvad mullade huilgamisele, kukkede kiremisele (alustavad üheaegselt, umbes 03:30), troopilisele vihmapladinale plekkatusel, konnade krooksumisele ja tsikaadide siristamisele.

Uskumatu, kui kõvasti võivad krooksuda konnad ja tsikaatide helitugevus on vahel võrreldav operatiivauto sireeniga. Troopika on ringireisivale põhjamaa inimesele pingutav: ajavahe, müra, ööpäevaringne palavus, põletav päike, veekaotus organismist, öised sääsed, vürtsine toit, võõrad mikroobid. Just seepärast on pikk, rahulik öine uni hädavajalik.

Kohalike elutempo ja päevane ajakava on teistsugune: nad tõusevad vara, teevad oma toimetused, söövad ja palavuse saabudes tukuvad igal võimalusel, õhtul jälle toimetavad. Nad harrastavad tükeldatud und. Küllap on see nende kohastumus.

Päevateekond: https://www.wikiloc.com/motorboat-trails/17-11-2017-malenge-wakai-ampana-21210468

18.11.2017. Ampana - Tentena - Poso. Sisemaa loodus ja ristirahvas.

Hommikul on juba parem. Olen haiguse välja maganud. Hommikusöögilaud on Oasises rikkalik, kuid netti pole, sest elekter on läinud. Meie teekonnal on mobiililevi ja netiga keerulised lood. Kuna me kohalikku SIM kaarti ei võtnud, siis Telial tundub roaming olevat vaid kahe operaatoriga. Ülejäänud aja on levita. Netti pigem pole, kuid kui on, siis pole elektrit, või on aeglane või ei ühildu. Üldiselt me naudime netitust, see on aidanud meeltel maha rahuneda. Vabadel hetkedel loeme Dhammapadat, Yogasutrat. Võtsin kaasa ka Book of Mirdadi, kuid pole sellega eriti kaugele jõudnud - raske inglise keel. Aga ma ei anna alla.

Tar on vanaldase, kiiksuvate amortidega Toyota Avanza rentinud. Kupatame läbi leitsakulise rannikuõhu Tentena suunas. Tee on käänuline ja läbib külasid, mis on lippudega kaunistatud. Tar teab rääkida, et piirkonnas on lähiajal toimumas koraani retsiteerimise võistlus ja lipud on võistlejate tervitamiseks.

Lõunapausil jutustab Tar, et siinkandis on metsades ISIS-e laagreid. Inimesed ei julgevat enam vihmametsa minnagi, kartes pantvangi langeda.

Umbes kuu tagasi teinud politsei ja sõjavägi haarangu ning tapnud mõned sissid. Tundub, et jihadi nimel surmasaamine pole ka kohalike moslemite hulgas unistus. Lihtsad inimesed tahavad rahulikult elada ja lapsi kasvatada. Rahu uskude vahel olevat siin kestnud senikaua, kuni kohalikud võimumehed üks hetk lootnud usutülide õhutamisest poliitilist kasu lõigata. Järgnesid 5 aastat kestnud tõsised rahutused (õhtul loen lehest, et ISIS-e viimane tugipunkt Iraagis on langenud).

ISIS-e pealiku Santoso lähedased olevad langenud kogukonnarahutustes ja see innustanud endist köögitarvete kaupmeest äärmusrühmitust asutama. Kuni tapmiseni tulevahetuses politseiga kamandanut ta 30-40 meest, kes tõsi küll, pidanud elama metsas äärmiselt viletsates tingimustes. Praeguseks arvatakse grupp kahanenud 11 liikmeliseks. Loomulikult saab selline rühm tegutseda vaid kohalike toel ja Reutersi reporterile olevatki Poso imaam kinnitanud, et islamit tuleb kaitsta iga hinna eest, ka vägivallaga. Vaadates videot Santoso matustest, on näha, et Santoso on kohalike muslimite kangelane. Tar usub, et ISIS-e lagunemisega Süürias ja Iraagis, laguneb ka Poso rühmitus.


Tagaotsimiskuulutus ISIS-e võitlejate leidmiseks, kes varjuvad Poso vihmametsas. Vasakult ülevalt esimene Santoso.


Toidukoha telekas näitab ka uudist, et Timikas, Lääne-Paapuas on vabastatud paapuate poolt pantvangi võetud indoneesia migrantidest külaelanikud. Seda sündmust võimendatakse veel paar päeva järjest. Kui netti pääsen, saan Paapua vabastusvõitluse lehelt teada, et tegemist on Indoneesia kindralite valega. Tegelikult evakueeriti inimesed ametivõimude poolt turvakaalutlustel, sest vasekaevanduse läheduses olla lastud maha üks politseinik. Kindralid ei kasuta ise internetti, seega ei kujuta ette, kui kiiresti selline vale välja tuleb.

Timikas asuv Freeport on Indoneesia, Ameerika ja Austraalia kolonialismi sümbol. Maailma suurim kulla- ja vasekaevandus, mille omanikud ja kontsessioonid kuuluvad välismaalastele ning mille tulusid põliselanikega ei jagata. Konflikt paapuatega on ohvriterohke - 16 aastaga on kaevanduse ümbruses tapetud 20 inimest.

Huvitav info tuleb telekast ka korruptsiooni kohta Indoneesias - parlamendi esimees on vahele jäänud 5 triljoni ruupia kõrvaletoimetamisega ID kaardi riigihankel. Seda on nii palju, et igale Indoneesia külale võiks sellest summast jaguda 1 miljard. Uurimisest pääsemiseks lavastab poliitik liiklusavarii ja kükitab haiglas. Huvitav, et nii Eesti kui Indoneesia ID kaardi skandaalid toimuvad üheaegselt.

Pealelõunaks oleme Tentenas ja möllime end Victory hotelli sisse. Mõnus vanaaegne, madal, suure, õhurikka aiaga kulunud perehotell, mida peab oma (vanaema bahasa k.) Dolores. Pursib ka inglise keelt, tunneb hästi ümbrust ning veel mõned aastad tagasi giidis veel ise turiste. Nüüd 12 lapselapse vanaema, naervate silmadega ja täitsa oma.


Oma Dolorese minia läheb lastega jumalateenistusele


Peale väikest sisseelamist suundume koske vaatama ja Poso järve uudistama. Tentena on peamiselt kristlaste linn. Kenake ja nägus. Kalaskulptuuride ja kenade kirikutega. Asub Poso järve ja sealt väljavoolava Poso jõe kallastel. On piirkonna viljaait, sest järveäärsetelt madalikelt korjatakse kokku suurim viljasaak, millega toidetakse Sulawesit Manadost- Makassarini. Järv annab eeldused magekala kasvatuseks ja sumpasid on ka näha.

Kosele sõidame Dolorese mehe 25 aastat noore Daihatsu jeebiga. Jälle mõnus jeebielamus: avar, roostes, kooruva värvi ja logisevate akendega vabalt hingav neljaveoline teeb rahulikku jorinat, ajab diislitossu sisse ning kurvidele lähenedes vajutab papi põidlaga armatuurile välja toodud signaalinuppu.


Papa Datsun


Kosk nagu kosk ikka, eriline ehk, et sinna saamiseks tuleb sõita läbi balilaste asula ja kakaopuu istanduste. Balilaste asula eristub karjuvalt seninähtud küladest. Mis paneb ühtesid inimesi leppima roigasonni, palmilehest katuse ja prügihunnikutega ümber majapidamise, aga teine ei saa enne rahu kui on inkrustreeringutega kivimaja ehitanud, täitnud selle ümbruse lilledega ning piiranud maitseka aiaga. Kõikjal müstiliste olendite kujukesed.

Kosk


Kose juures laseme siseturistidel end jälle ohtrasti pildistada ning Poso rannal näeme ära kristliku pulma lõppvaatuse. Järv on suur - 36 km pikk ja 18 km lai ning sügavam koht 500 m.

Üks rannal üksinda suitsu ja valge kanistri sisu nautiv härra kutsub ligi ja pakub kanistri sisu maitsta. Selleks osutub saguer. Saguer - õlu palmi kobarviljadest. Tehakse palmi viljadele lõiked sisse ja tilkumise alla pannakse nõu. Kui paned hommikul, on õhtuks kergelt käärinud jook valmis.

Õhtul saame lõpuks netti, suhtleme üle tüki aja kodustega, nad juba muretsevad, et kas oleme vihmametsast tagasi.

Käime kalarestos söömas ja pisut linna pidi hulkumas. Kolme paiku öösel algab mürisev äikesevihm.

om - laps pöördub vanema meesinimese poole

tante - laps pöördub vanema naisinimese poole

Päevateekond: https://www.wikiloc.com/car-trails/18-11-2017-ampana-tentena-21034036

19.11.2017. Tentena - Rantepao (Toraja)

Tentenas on hea kliima. Paras meiesugustele põhjamaalastele. Täna on pikk sõidupäev. Mulle sõidupäevad meeldivad, saab muljetest puhata, muljeid seedida, mõtteid mõlgutada, päevikut kirjutada, pilte sorteerida. Seda enam, et teeäärne linnaIndoneesia on üheülbane ja igav. Nagu linnakultuur ikka kipub olema.


Rekkamehe “kabanoss” ja “kebab” teeäärses söögikohas


Sööme teeäärses söögikohas jambu vilju. Uus kogemus.


Jambu viljad, karskelt krõmpsud ja hapukad


Alles pimedas jõuame Rantepaosse.

Päevateekond: https://www.wikiloc.com/car-trails/19-11-2017-tentena-rantepao-21210442

20.11.2017. Toraja pühvliturg, matused, riisiterrassid

Madarana Hotel Rantepaos

Hommik on siin 800 m kõrgusel päikseline ja temperatuur talutav. Kuigi otsese päikese all võtab ka siin kiiresti mõistuse peast.


Vesipühvel on kultusloom, mille hind võib olla 100 miljonit ruupiat


Alustame pühvliturust. Vesipühvel on siin kultusloom, nagu araablasele kaamel või eirooplasele hobune. See on rikkuse, staatuse näitaja. Nagu Eestis suur auto. Ka siin mida suurem on pühvel, seda rohkem väärt on omanik. Vähemalt enda silmis. Eriti kallis on albiino. Kui tavaline priske loom maksab 25 milli, siis albiino kuni 100 milli.

Turul käib igapäevane kauplemine eluskarjaga. Pühvlid on ninarõngaid pidi ülevalt jooksvate kinnitituste külge seotud, seega saavad loomad seista pead kuklas ja vähesel määral vasakule-paremale liikuda. Võib arvata, miks see nii on - sest testosteroonipommi ei peaks muidu kinni. Loodetavasti on neil aeg, kus nad saavad ka pikali visata…

Talitajad pesevad loomi voolikust ja söödavad peost. Ning paistab, et ka magavad latrite kohal lakas. Ostjaid eriti ümberringi ei tungle.


Kaasaeg. Talitaja peseb pühvlit, teine oma krossiratast


Seaturg on pühvlituru kõrval. Prisked, mustad sead vedelevad latrites bambuspõrandatel. Talitajad kastavad neid veega - kaup peab hea välja nägema. Künades on jõusööta. Nurgataguses näeme ka põdurate loomade latri ära.

Kui “kaup” ära müüakse, pakitakse ta ostjale kaasa “euroalusega”. Alla alus, siga külili peale ja bambusvitstega aluse külge kinni. Nüüd tõstetakse alus kas autokasti või motika tagaistmele. Siga karjub ainult sidumise ajal. Ülejäänud aja on vait.

“Kaup” pakitakse ostjale kaasa “euroalusel”


Loomade pesemine on torajadele hingelähedane, nägime esmakordselt elus ka kukkede-kanade seebitamise ära. Pestakse hoolikalt tiivaalused ja sabasuled ning loputatakse rennis ära. Linnud on protseduuri juures rahulikud. Kukevõitlusi võib pidada traditsiooniliste ürituste juures, hasartmänguna keelatud.


Kukk talub seebitamist kinnisilmi kannatlikult oodates


Tatsame ka tavaturult läbi - vaatame kuidas kohalikku kohvi jahvatatakse ja majapidamis ning söögikraami müüakse. Kuigi ühtki beetlinärijat pole kohanud, on turul ühes kohas beetlikomplekte täitsa müüa.


Beetlimüüja


Järgmine peatus väga vanal surnuaial. Et matmiskombed on koos inimestega muutunud, iseloomustab see kalmistu hästi. Siin on haudu ajast, kui väärikaid maeti obeliskidega (megaliidid). Kuni 4 m kõrged kivisigarid seisavad üks teise kõrval ni sirgetes ridades, kui ka kaootiliselt.

Järgmine ajastu, kus alustati kivikambritesse matmisega, seisab kohe kõrval ning uus ajastu kalmumajade näol näitab end siin-seal ümbruskonnas.


Kalmistu megaliitidega


Kivikambrite kalju all hakkavad pidusöömingut ette valmistama kiviraidurid. Kambris on meislid ja haamrid ootama jäänud, kuni mehed koera tükeldavad. Koer maksab umbes 100 000 (8€). See on kiviraiduritele raske töö juures kättesaadava hinnaga valguallikas ning tõenäoliselt valmib sellest vürtsika kastmega hautis. Kui Tomohonis oli see rikaste pidulauatoit, siis siin on see vaese töömehe lauakate. Koera tükeldamine näib ilmselgelt šokeerivat paari hispaania turisti, kes vaatepildi juures nõutult kordavad: perros, perros (koer hisp. k.) Hispaania koerakultuuri kandjatele tundub koera praktilisem kasutusviis segadust tekitavat.


Hauakambri töölised tükeldavad koera, et teha hautist


Sama kalmistu lähedal on ka laste surnupuu, aga sellest hiljem.

Pildistame ära ka 100 pühvlit ohverdanud majapidamise ja kassivuntsilille ning läbi maaliliste Toraja maastike kulgedes, liigume matusetseremooniale.

Pisut ootamist ühel ristmikul ja peagi saabub politseieskort. Erinevas mundris mehi on ennegi ees ootamas. Siis hakkab kaugelt kostuma tüminat, gongide heli ja õõnsaid karjeid. Esimesel hetkel tundub see üsna õõvastav tunne. Ilmub nähtavale esimene veoauto kirev-rahvuslikult riietatud inimestega ja lootsikkatusega maja meenutava sargaga.


Matuserong sarkade ja katustega


Siis pikapp musta riidega kaetud torniga, siis uuesti veoauto teise sargaga, ning 2 veokat naistega, kes kastis püsti seistes, taovad rütmiliselt õõnsate bambuspalkidega vastu pikka puuküna. Sealt tekibki see õõnes kõma.

Kombetalituste platsil on punased, traditsiooniliste joonistega kaunistatud tribüünid täis inimesi. Lapsed on kinni pandud teisele korrusele. Mehed hoiavad omaette. Naised omaette. Sargad tõstetakse veoautodelt suure kära saatel platsi keskele maha. Kogu tegevust juhib mustas rahvusülikonnas tseremooniameister, kes pidi väga kallis tegelane olema. Üks päev tema teenust maksab 6-7 miljonit ja tema abi vajatakse vähemalt kolmel päeval.

Samaaegselt voolab platsile kokku matuselisi


Kombetalitus viiakse läbi toraja keeles, mida tavaelus kasutatakse vähe. Küsin, et miks matustel on kaks lahkunut ja mulle seletatakse, et torajadel pole mingi probleem hoida surnud inimene balsameerituna kodus voodis. Öeldakse, et inimene on haige. Nende uskumustes on inimene surnud alles peale kombetalitust ja hauakambrisse asetamist. Pikalt hoitakse surnut kodus, et matusteks raha koguda. Täna maetakse abielupaari, kellest mees suri varem ja hoiti “haigena” voodis kuni suri ka naine. Nüüd maetakse nad koos.


Matus on nii kallis sündmus, et ka rikastel on soodsam matta abielupaar koos


Kohe algab ka söögipakkumine külalistele. Hiigelsuurtest anumatest jagatakse paberilehtedele riisi ja rasvast sealiha. Suurtest, valgetest kanistritest voolab saguer. Inimesed ajavad juttu, teevad nalja, pildistavad. Matused pole väga tõsine asi. Kõikjal sagivad jalus turistid. Ka neil söödetakse kõht täis. Huvitav ja mõtlemapanev on, et kontvõõraid sallitakse ja privaatsust taga ei aeta.


Peielaud


Peale söömist koguneb 5-6 meest sarga juurde, ja hakkavad skandeerivalt laulma. Mustades särkides mehi koguneb igast nurgast juurde, kuni on moodustunud ring ümber sarkade. Aeglaselt lauldes ja liikudes, saadetakse lahkunud ära.


Traditsiooniline meestetants matustel


Nii kui laul lõppeb, kantakse kirstud väljaku servale aujärjele ning bambusest kaldteid pidi tõmmatakse-lükatakse kirstud teise korruse kõrgusele platvormile. Sellega tänane kombetalitus lõpeb. Ootamas on veel mitu päeva, mil ohverdatakse loomi ja sängitatakse kirstud hauakambritesse.


Hetkest kui sark jõuab üles platvormile, loetakse inimene elust lahkunuks


Hakkab vaikselt sadama. Tar ei lase latti alla ja viib meid sööma Rantepao kohal mäetipus kõrguvasse väga ilusate hoonete ja aiaga ning terrassiga restorani. Kuigi oleme palunud talt lihtsaid ja odavaid majutusi, hotelle ja autosid, püüab ta alati maksimumi välja keerata.

Mägise Toraja maastikud


Kuulame õhtul Juhan Kivirähu “Rehepappi”, “Teist novembrit - hingedepäeva” (aitäh sulle Merka audioraamatu eest!).

Humoorikas-satiirilist lugu vanade eestlaste hingede austamisest. Päris mitmeid ühiseid jooni on torajade uskumustega. Nagu, et elavate ja vaimumaailma vahel käib suhtlemine, et matusteks tapetud looma liik ja hulk näitab staatust ja et kord aastas võetakse lahkunutega suhtlemine ette ning hooldatakse ja söödetakse neid.

Päevateekond: https://www.wikiloc.com/car-trails/20-11-2017-rantepao-rantepao-21149540

21.11.2017. Wisata Londa - Toraja klanni matmiskalju

Peale puuviljade rohket hommikusööki suundume jälle oma uurimisretkele.

Kalmukalju rõdult viipavad kutsuvalt tau taud. Elusuuruses nukud, mis tehtud jõuka lahkunu koopiana.


Haukambrite rõdudelt viipavad tau-taud lahkelt enda juurde


Igal klannil on oma matmiskalju. Klann - see on ühest esivanemast lähtuv sugupuu. Kuigi aegade jooksul klanni liikmete positsioon ja rikkus kas kasvab või kahaneb, klanni lisanduvad abiellumiste teel uued liikmed, ei muuda see õigust saada kaljusse (või kalju külge maetud). Vanal ajal maeti rikkad ja vaesed, juhid ja alamad segamini. Hiljem hakati matma “aadlikke” kõrgemale.


Vanasti maeti rikkad ja vaesed, juhid ja alamad segamini. Hiljem hakati matma “aadlikke” kõrgemale.


Wisata Londa kaljusse hakati matma 16. sajandist. Selleks ajaks tõenäoliselt olid torajad niipalju maad kasutusele võtnud, et osutus otstarbekamaks matta surnud kaljudele. Sest viljakal maal kasvatati riisi.

Sel ajal olid torajad animistid, kes tõrjusid edukalt moslemitest mägihõimude (balimbode) rünnakuid. Torajade vastuseisu islamile tugevdas ka see, et islam keelas sealiha söömise. Maitse üle ei vaielda, vaid sõditakse. Sõjakäikude ajal torajade maadele rüüstasid moslemid nende haudu, et kaasa viia hauapanused. Torajadel oli kombeks panna lahkunule kaasa kogu elu jooksul kogutud vara: nõud, riided, ehted, hõbe, kuld. Sest animistidena nad uskusid, et lahkunu elu läheb üle lihtsalt teise vormi ja ka esemed lähevad uude olekusse lahkunuga kaasa. Neid panuseid rüüstajad jahtisidki.


Aadliku haud


Kuna rikastel oli ihaldusväärsemad panused, siis nende kaitsmiseks, ehk lihtsalt praktilistel põhjustel, hakati rikaste haudu paigutama kõrgemale ja vaeste omi madalamale. Varased hauad olid kaljuprakku taotud tugedele pandud loomakujulised kirstud. Iga kirst kuulus ühele perele. Kui pereliige suri, siis pandi surnu vanaisa-vanaema luude peale. Ja niimoodi kiht-kihiti, kuni sugupõlvi jätkus. Vahepeal vahetati kirstu ja hooldati-riietati ümber jäänuseid.

Perekirstud, kuhu maeti pereliikmed üksteise peale


Kui suguvõsa välja suri, siis aastakümnete möödudes sõid termiidid toed ning kirstud pudedaks, ning kadunukeste jäänused pudenesid kaljult alla maapinnale. Need luud on näha tänapäevani.

Aja möödudes hakati aga surnuid omaette kirstu matma. Kaljule matmine asendus kalju sisse matmisega. Tõenäoliselt siis, kui tekkisid rauast tööriistad. Peitliga raiutakse kivisse hauakamber, mis mahutab 4-5 suguvõsa liiget. Kambri väljaraiumine võib võtta aastaid ja seda hakatakse endale välja raiuma juba eluaajal. Ja rikastele teeb selle töö ära kiviraiurite meeskond. Kamber suletakse puidust nikerdatud uksega ja ette astatakse tau-taud (mitte küll viimasel ajal, sest neid varastatakse).


Pooleliolev hauakamber


1930. aastatel saabusid Toraja maadele hollandi misjonärid. Sellest ajast peale on 90% torajadest kristlased. Ülejäänud 10% animistid ja moslemid. Animismi kiiret asendamist seletatakse mõtteviisi kokkuvõtva teose (nagu piibe, koraan) puudumisega. Et pole millele toetuda, viidata, mille põhjal õpetust edasi kanda. Et animistlikud põhimõtted ja veendumused tunnetuslikud, on edasi kantavad ainult suuliselt, muutis selle usundi kiiresti kaduvaks.

Sigade tükeldamine matusesöömaajaks


Kristlased lasid torajadel sealiha nautida, hautagust elu uskuda ja traditsioonilisi matuseid pidada. Vähe sellest, matustel ohverdatud lihast müüdi osa ära ning saadud rahast annetati osa kirikule. Küll aga keelas kirik ära hiites ja jõe ääres loodusvaimudele palvetamise ning ohverdamise.


Hauapanused


Niisiis hauatagusesse ellu tuleb võtta kaasa isiklikud asjad ja sugulaste kohustus on tappa matustel võimalikult palju loomi, kes kadunukesele järgneksid ja sealse elu lihaga kindlustaksid. Ohverdatavate loomade arvu järgi seavad torajad kohe iseendid klassidesse: vaesed saavad endale lubada kuni 5 pühvli, keskmikud kuni 20 ja tõeliselt rikaste ning mõjukate klassi kuulub lahkunu, kui ohverdatakse alates 24 pühvlist. Viimasele saavadki odaks kõrgeimad auavaldused nagu: omanäolise nuku (tau-tau) hauakambrisissepääsule, kaljus kõrgemale positsioonile matmine, uhke puunikerdustega sargaalus ning lootsikukujuline katus jne. Vaestel ja keskmikel selliseid privileege pole.


Rikka abielupaari haud pühvlite ja tau-taudega


Eriti kõrgelt hinnatakse albiinopühvleid. Sellise looma hind võib olla 100 milj ruupiat (8000€). Huvitav ja oluline detail on, et ohvripühvleid ei osta mitte omaksed, vaid need tuuakse sugulaste, sõprade, töökaaslaste, tänuvõlglaste poolt. Seega, mida mõjukam isik on olnud lahkunu, seda suurem tutvusringkond ja rohkem annetada soovijaid. Ka see pole veel kõik. Annetatud loom kantakse matusepäeval kirjapanija laua juures raamatusse ning jääb lahkunu perekonna auvõlaks annetaja ees.


Matuste raamatupidajad


Seega kui annetaja peres juhtub keegi surema, siis on annetuse saanute aukohus omakorda annetada tagasi. Niimoodi tugevdatakse hõimu- ja klannisiseseid suhteid. Ja veel on huvitav ohvriloomade liha jagamine. See jagatakse paljudesse osadesse: lahkunu vanemate liini pidi sugulased, lahkunu naabrid, külavanemad ja kogukonna liidrid, osa müüakse ja annetatakse kirikule ja sic! kogukonnale näiteks teede paranduseks, tavandimajade korrashoiuks jne.

Kaljudesse ei maeta väikseid lapsi ja enneaegselt surnult sündinud. Väikeseks peetakse lapsi, kel hambad pole lõikunud. Nimelt usutakse, et nii väiksed lapsed on süütud ja loodus võtab nad omale. Neile tunduvad rakenduvat animistlikud traditsioonid ja neil on oma surnuaed. Selleks valitakse välja hiiglaslik vihmametsa puu ja sellest saab matmispaik. Puu sisse uuristatakse kamber, kuhu asetatakse pisikesse karpi või lehtedesse mässitud surnukeha. Nüüd saab lapsest emakese looduse osa ja puu valge mahl on nagu emapiim, millega puu lapse endaks kasvatab. Sageli on ühes puus mõniteist väikest hauda, mille suud on suletud rohtudega ja omakorda niintega kinni traageldatud.


Imiku haud puutüve sees


Kobistame kohaliku giidi abil ka kaljukoopasse. Perooliumilamp heidab varje ja haiseb. Kirstud on asetatud orvadesse ja põrandale. Suuremates orvades on kirstud virnadesse ladustatud. Nagu laos. Küsin, et kas me hauarahu ei häiri? Giid seletab, et kalmistu korrashoiuks vajati raha ja omaksed otsustasid ühiselt kalmistu külastajatele avada. Selleks viidi enne läbi riitus, mille käigus küsiti esivanematelt luba. See luba saadi.


Hauakoobastiku sissepääsu ees


Ühes nurgas kirstu ees põrandal kahe armastaja kolbad, keda vanemad ei lubanud abielluda, sest nad olid lähisugulased. Noored poosid end üles. Toraja Romeo ja Julia.

Olen aru saanud, et matuste tseremooniad ja pikkused sõltuvad lahkunu staatusest ja jõukusest.


Karstikoobastikku kasutatakse matmispaigana


Laias laastus on matusetseremoonial järjestikustel pävadel järgmised järgud:

  1. Matuserong ja rahvakogunemine tseremooniaplatsil, kus sarkade ümber süüakse, juuakse ja tantsitakse ja mille kulminatsiooniks tõstetakse kirst II korruse kõrgusele aujärjele

  2. Loomade ohverdamine ja pidusöök

  3. Hauakambrisse matmise tseremoonia

Tar ja juht küsitlevad teede ristumiskohtades inimesi ja saavad teada, et täna toimub ühes kohas loomade ohverdamine.

Kohale jõudes leiame ees juba veristatud loomad, suhisevad gaasipõletid ja karvakärsahaisu. Orunõlvadel paiknevad kaarjalt katusealused ümber ohverdusplatsi.


Vaesema pere peied


Platvormidel istuvad rististes musta riietatud matuselised ning nende ees poris voolavad vereojad ning vedelevad pühvli ja seapead. Osad sead vedelevad “euroalusele” pakituna maas oodates oma saatust, osad alles sõidavad veoauto kastis kohale.

Tar palub tseremooniameistrilt kõigepealt luba meie siinviibimiseks ja pildistamiseks ja kui luba saadud, teeme lühikese ringkäigu. Vaatame rahvast ja laseme ennast vaadata.

Kutsutakse kohvi jooma viisil, millest on võimatu ära ütelda. Kenad toraja naised pakuvad ülimaitsvat kohalikku kohvi. Jutleme, selgub, et lahkunu on naiste sõbra isa, kes haigestus ja suri. Räägime veel tühjast-tähjast ja lahkume väga sõbralikult. Mul tekib vanameestega side ning vanad kutsuvad bambustorust sagueri jooma. See maitseb paremini, kui Poso rannal proovitu. Lahkume nüüd, et pererahvale mitte tüli valmistada.


Kontvõõrale pakuti saqueri


Pealelõunal külastame Lemo matusekaljusid ja siin ostan tau-tau valmistajalt ainukese suveniiri - toraja puhkpüssi. Väikese, bambusest, kokkupandava mudeli.

Vaatame üle veel Kete Kesu traditsiooniliste hoonete vabaõhuekspositsiooni. Pealelõunast sajab vihma.

Õhtul einetame Rantepaos, ühes toraja stiilis söögikohas, kus pakutakse kohalikke toite. Chrisi viib alati lõbusasse olekusse traigiga sõitmine (see on motorikša, liikuv sohva, mida lükkab tavaliselt Honda võrr). Seegi kord ta itsitab kogu tee ja tunneb ilmselget rahuldust söögikohta põristamisest.

Õhtu atmosfääri rikastab üks vanem härra, kes võtab seinalt kitarri ning laulab kähedal häälel, kitarri saatel, 5-6 armastuslaulukest. Baguusšš! Mantaap!!

Õhtul kuulame juhuslikult Kivirähu “Repapist” kiltri matuse peatükki. Jälle palju sarnast!

Päevateekond: https://www.wikiloc.com/car-trails/21-11-2017-toraja-21210417

22.11.2017. Toraja

Nahkhiirevaatlus ebaõnnestub, kuna neid meie nahkhiirtega võrreldes hiiglaslikke puuviljaõgardeid polnud kodus. Lihtsalt magamisbambuste kõrval platsil olnud hiljuti suurem pidu, mille lärm peletanud nahkhiired minema.

Külas on kõrvuti tongkonanid kaasaegsete majadega. Inimesed peavad uusi majasid traditsioonilistest mugavamateks ning kolivad ümber. Rohkem ruumi igaühe isiklikeks vajadusteks ja rohkem privaatsust. Vanad majad jäävad tühjaks.


Tongkonanide tänav


Torajade ühiskond tundub osaliselt jõudnud ülekülluse faasi, kus nagu meilgi, ei juhi elu enam mitte vajadused, vaid mugavused ja kapriisid.  

Pentacosta - kristlik sekt torajade hulgas. Nahkhiireplatsi kõrval jääb Tar ühe pentacostaga jutlema. Niipalju kui ma aru saan, on pentacostad traditsioonimurdjad. Kindlasti on sektil ka muid erijooni, kuid nende püüdluseks on murda välja matuste traditsioonist. Ja just tänuvõlgade nõiaringist.

See mees seletab nii: “kui mu vanavanemad ja vanemad surid, siis korraldati hiigelsuured ja kallid matused, mille võlgu ma maksan siiamaani. See seab mu olukorda, kus ma ei saa isiklikeks ja oma laste vajadusteks midagi kulutada. Ei saa lapsi koolitada, ega endale maja ehitada. Kui inimesel, kelle ees mul on tänuvõlg, sureb keegi, siis pean talle matusteks viima sea. Sest tema tookord tõi mulle. Kui ma ei vii, siis satun kogukonna põlu alla. Tahaksin lõpetada need liialdused, kus inimesed, kel pole midagi hinge taga, toovad teiste ees uhkustamiseks matustele pühvli, mis maksab terve varanduse. Pentacostadega oleme moodustanud ringkonna, kes on leppinud kokku, et ringkonda kuuluva inimese surma korral korraldatakse tavaline kristlik matus ilma ohverdamiseta.”

Edasi siirdume samale tseremooniale kus üleeile kohvi jõime. Seekord jõuame kohale söömise ja palvetamise ajaks. Traditsioonimeistrilt saame teada, et peame paar tundi ootama. Teeme külapoe pingil, varjus aega parajaks.


Rõõm ja mure, sünd ja surm käsikäes


Kui meid lubatakse tseremooniale, ütleb vaimulik parajasti lõpusõnad. Seejärel hakatakse kirstu kinni naelutama. See vallandab naisomastes hüsteeria. Liibutakse kirstule ja nutetakse. Kui vaimulik on öelnud viimased sõnad, mis kõlavad intonatsioonilt nagu: 3, 2, 1, start!, haaravad tugevad mehed sarga alusest bambusraamist kinni ja sööstavad pooljoostes ülesmäge minema nii, et nutjad jäävad maha.


Viimane hüvastijätt


Lahkunut ei maeta kaljusse, vaid perekonna kabelisse. See asub umbes poole km kaugusel peieplatsist. Kui me pooljoostes mäe taha kadunud kandjatele järele jõuame, on sark juba kabelisse pandud ja matus läbi.

Tagasi minnes kätleme vastutulevate ja vaikselt jutlevate matuselistega. Südamlikud, vaiksed inimesed.

Päeva lõpetame 1050 m kõrgusel Malene kohal kõrguva Jeesuse kuju külastamisega. Seda ehitatakse viimased 5 aastat ja president peaks seda selle aasta detsembris avama tulema. Peaks olema kõrgem, kui Rio Jeesus. Välimuselt on Jeesus pisut ettepoole kühmus käed ette sirutatud, nagu plaaniks ta kaljult abitult peakat hüpata. Tegelikult ta ju õnnistab all lebavat linna ja isegi selle keskel paiknevat säravate kuplitega mošeed.


Maailma muhameedlikuma riigi maailma suurim Jeesus.


Õhul Kivirähk ja “Rehepapp”

Päevateekond: https://www.wikiloc.com/car-trails/22-10-2017-toraja-rantepao-21149550

23.11.2017. Toraja.

Täna on puhkepäev. Plaanime päevikuid kirjutada ja pilte korrastada. Linna peal käime ainult sõömas. Huvitav, et uni on ja magada pole probleem ei päeval, ega ka öösel.

Miks me siin passime? Sest ootame matuseohverduste algust.

Päeval lobiseme hotelli perenaisega. Ta jutustab, et Toraja elu on üsna kallis, sest piirkond ei tooda piisavalt toiduaineid vajaduste katmiseks. Puudujääv tuleb alt juurde tuua ning see teeb elu kalliks. Ise pole nad saare peal eriti palju reisinud - kallis nende jaoks. Avaldan imestust, sest Toraja majapidamised tunduvad jõukad - mitu maja jne. Perenaise seletuse järgi on need väljaspool Torajat töötavate omad: Jakartas, Paapuas, välismaal, või nende kes on abiellunud eurooplastega.


Igal sammul värvikirevad taimed


Peamine matuste hooaeg on detsembris, sest siis pöörduvad kõik välistorajalased jõuludeks paksude rahakottidega koju.

Parimad ajad turismis jäid Toraja jaoks 10 aasta tagusesse aega. Nüüd pidid turiste huvitama uued sihtkohad Indoneesias.

Õhtul viib Tar meid spetsiaalselt tellitud rooga - pa'piongi sööma. See on bambustorus juurviljade ja maitseainetega hautatud sealiha, musta riisiga. Pole varem mustast riisist kuulnudki. Uudis! Nüüd saab ära maitstud ja maitseb teisiti kui valge. Huvitav, et torajad fännavad väga musta värvi. Kombinatsioonis peamiselt oranžiga. Vahel ka punasega.


Tau-taud võivad välja näha ka kui hetkeks puhkama istunud teekäijad


Ja nende rahvustoidud on ka mustad: must riis, must kaste, tumedad hautised. Mis maitse oli? Oli pisut nagu kuival verivorstil, millele pole pekist liha sisse pandud (hiljem kuuleme, et Tar olevat palunud meid pekiga mitte ehmatada). Talurahva toidud on kõikjal sarnased - tehtud lihtsatest kättesaadavatest koostisosadest, toitvad ja mitte eriti maitsvad.

Sajab meeletult vihma, linn on äikese tagajärjel elektrita. Kaasavõetud otsmikulambid kuluvad marjaks, saame sellega ka sitor’i (tuk-tuk) mehele teed näidata.

24.11.2017. Toraja. Rantepao

Alustame nagu tavaliselt, kell 8:00. Auto tuleb järgi ning peagi selgub matusepaigas, et ohverdus toimub homme. Kuid osa loomi on juba kokku veetud. Jääme veel üheks päevaks kohale ja homme peale ohverdust liigume edasi.


Häirimatult jätkas nukumeister matšeetega leivapuu puidust kuju väljatahumist


Tänase päeva võib lugeda kordaläinuks, saame jälgida tau-tau (rituaalne nukk - lahkunu täpne koopia) meistrite tööd. Kahe mehe töö on jõudnud seisu, kus kahe skulptuuri, mehe ja naise näod on üksikasjalikult jackfruidi (erilehise leivapuu) puust välja voolitud ning terava matšeetega raiutakse välja keha piirjooni. Sel ajal annab teine mees liivapaberiga viimast lihvi kadunukeste kätele-jalgadele. Käsi ja jalgu töödeldakse kehast eraldatuna maas ning kui valmis saavad, klikitakse tappide abil keha külge.

Seina ääres ootavad oma järge pooleliolevad nukud ning mõned mis termiitide poolt ära pudistatult vaevu koos seisavad. Hiljem saan teada, et üks eriti võigas kuju kuulunud Jaapani turistile, kes oma eluajal tahtnud endast tau tau kuju. Torajad hoiatanud, et see on halb enne, aga mees ei jätnud jonni ja lasi otse natuurist endast kuju meisterdada, Kuni pisimate detailideni (peenis) välja. Enne töö lõpetamist läinud jaapanlane paadiga mereretkele ja uppunud ära. Nüüd krõmpsutavad termiidid vaikselt jaapanlase tau tau kõhtu ja kuju kogub töökoja nurgas tolmu.


Jaapanlane, kes lasknud endast eluajal tau-tau teha ja kes enne kuju valmimist uppunud ära


Mehed ei lase mitte üks raas end meist häirida. Keskendumus on täielik, muusika mängib taustaks, looming vormub puust välja skulptuurina.

Mõni maa edasi saame teada tongkonanite ehitamise nipid. Laudsepp/tisler on oma teeäärsest töökojast lõunale läinud ja saame ühe vanadaami pilgu all piinlikkust tundmata uurida pooleliolevat tööd ja tööriistu.


Tonkgonan moodulmaja. Detailid tehakse enne püstitamist valmis


Tuleb välja, et traditsiooniline maja valmistatakse nagu konstruktor, puitosad enne valmis, siis koondatakse kokku, transporditakse platsile ja klikitakse postide peale kokku. Detailid tehakse nii -  väliseinteks jäävad paneelid värvitakse mustaks, siis kantakse sirkli ja pliiatsiga mustrid peale ning algab aega ja kannatustnõudev nikerdusmustri tegemine. Selleks on meistril erineva kujuga peitlid. Nähtavale ilmuvad pühvlipead, kukepead, mata harid (päikesed), vinjetid ja vigurid. Kui üks paneel valmis nikerdatud, algab värvimine. Kuna taustatoon on juba must, siis osad uurised saavad oranžiks, vähesed punaseks ja suurem osa jääb puidukarva. Niimoodi nikerdatakse terve maja jagu paneele, poste, tugesid, sarikaotsi. Nagu ma aru sain on toraja inimese elul 2 eesmärki: ehitada elu jooksul tongkonan ja saada maetud toraja kombe kohaselt.


Meister on lõunal


Pealelõunal tuiame kuni vihma saabumiseni “kohvitänaval” - toraja kohvi kaupmeeste tänaval, kiikame õmblustöökotta ning hiljem suundume Toraja Indra hotelli netimürgitust koguma.


Väike töökoda, kus valmivad rõivad


Õhtupoolik on tõhus, laen moblast juutuubi ära kõik reisipäevade kohta tehtud filmid ja päevateekonnad, ärritan Eesti uudiseid lugede üles nii iseenda kui nende jagamisega ka oma FB sõbrad.

Eestis toimuv on kurvastav täissammu marss minevikku. Mitte lihtsalt edasiliikumisest, vaid ka juba saavutatust loobumine. Jämeduse, ebakõlbluse, ohtlike otsuste ja ebamõistlikkuse aeg.

Otsustan osaleda meeleavaldusel Eesti metsa kaitseks. Elus esimest korda. Poleks uskunud, et oma riigi vastu. Eluvõrgustiku hävitamine, rasketööstuse eelisarendamine teadmiste tootmise, ekspordi ja kõrgtehnoloogia asemel.

Päevateekond: https://www.wikiloc.com/car-trails/24-11-2017-toraja-21210389

25.11.2017. Ohverdamine. Rantepao - Sienkgang

Poleparaya - welcome toraja keeles

Kuressumanga - aitäh toraja keeles

Hommikul võtame ette tuntud tee esimese päeva tavandiplatsile. Lähenedes näeme järjest rohkem pühvleid veetamas jalgsi ja autoga. Suunaga platsile. Koha peal pestakse pühvleid mudast ja sõnnikust. Matuse järk on jõudnud niikaugele, et hakatakse ohverdama pühvleid. Maetakse ülemklassi paari, seega tundub, et neil nii vaeseid kodakondseid pole, kes sigu ohverduseks oleks toonud. Siiski märkan hiljem ühes aedikus ka kümnekonda siga. Küllap tahab peenem rahvas teises ilmas ka sealiha mekkida.


Kõigi mugavustega latter seaturul


Täna on ohverdamise päev. Ma ei tea veel kuidas see toimub ja mis mõju see mõtetele avaldab. Ehk kes ma peale seda olen.

Ohverdamine tänutäheks, ohverdamine millegi palumiseks, tähistamiseks jne. on sama vana kui ühiskond ja ulatub tagasi aegade pimedusse. Aastal 2013 osalesime Kalimantanil hajj-i , muhameedlaste pälverännaku lõpetamise ohvritalitusel, kus rännaku õnnelikult lõpetanud palverändurid tänasid Allahi neile osutatud armu eest. Tseremooniat oli toona pingutav jälgida nii mulle kui üllatuslikult ka kohalikele. Nende nägudest peegeldus hirm segamini kaastunde ja tülgastusega.

Mehed püüdsid muidugi vapralt kõrisid läbi lõigata ja ohvriloomadega “enne” ning “pärast” pilte teha. Lõppestookordne sündmus üldises rusutud meeleolus. Tundus, et osalejad adusid, et polnud millegi heaga hakkama saanud. Kuid traditsioonid nõuavad!


Pühvli pesemine enne ohverdamist


Torajas juhatab ohverdamise sisse pühvlite pesemine ja tseremooniaplatsile koondamine. See kestab väga kaua. Päike jõuab seniiti tõusta ning läheb väga palavaks.


Loomad tuuakse esitlusele ja ohverdamisjärjekorra määramiseks


Rahvast voolab juurde. Rikkamad on ennast uhkelt üles löönud - sillerdavad ja säravad mitte ainult riided ja päikeseprilllid vaid ka mobiilid, juustekaunistused, sõrmused, ehted, kangad.


Matuse ohverdustseremoonia on pidulik pereüritus. Tullakse koos lastega


Tegevust jäädvustamas on 4-5 professionaalset videomeest. Matuselised on elavaloomulised, rõõmsameelsed. Ainult vanemad inimesed istuvad kannatlik-tülpinult varjus. Vanamehed suitsetavad või rüüpavad omvahel vaikselt vesteldes saqueri, vanadaamid hoiavad kaugele majade sisemusse. Ju on vanainimesed elu jooksul osalenud sadadel matustel - neile on kõik tüdimuseni tuttav. Noored seevastu on elevil, teevad enekaid ja timmivad oma välimust ja teevad uuesti enekaid järgmiste kaaslaste ja pühvlitega.


Noored on elevil, teevad pühvlid taustal, enekaid


Rõdudel jälgivad vaatemängu noored naised, emad lastega ja suuremad lapsed, kellel platsile asja pole. Need toksivad igavusest plastist veetopsi kattekiledesse auke ja pritsivad üksteist igavusest.


Igal ühel on oma istumiskoht vastavalt sugulusastmele või tähtsusele


Torajalaste elus on 2 suursündmust: pulmad ja matused. Matused pidid olema lõbusad, sest lahkunu pääseb paremasse ilma. Väliselt kasutatakse siiski süngeid värve - mustad riided, veripunased sallid, vööd, õlarätid, deroorkangad. Torajalaste mustade juustega kokku sobitudes moodustusb ühtlane must-punane leinavärv.


Torajalaste mustade juustega kokku sobitudes moodustusb ühtlane must-punane leinavärv


Sissepääsu juures tükeldavad lihunikud sigade rümpasid. Liha lüüakse matšeetedega mõnesentimeertisteks ribadeks ja sellest hakatakse hiigelkateldes, mis sealsamas tule peal auravad, matuselistele süüa keetma. Lihunike vahel saalivad koerad ja poisikesed. Naised tassivad varjualustesse hiiglaslikke korve toidunõudega. Chris on kohalike naiste uudishimu keskmes. Enamus lähedussesattuvaid leedisid peab vajalikuks talle ligi astuda, tutvuda ning mõned sõnad juttu puhuda.


Leedid peavad vajalikuks Chrisile ligi astuda, tutvuda ning mõned sõnad juttu puhuda


Pühvlimehed sügavad oma kasvandike sarvevahesid. Nood vidutavad silmi, ega tea juhtuma hakkavast midagi (nagu meie inimesedki oma eludes). Pühvlite vahel sagib ringi korralduskomitee eesotsas lahkunu pojaga, kes hindab ja märgib vihikusse üles pühvlite väärtuse ja määrab tapmise järjekorra.


Pühvlimehed sügavad kasvandike sarvevahesid. Nood vidutavad silmi, ega tea juhtuma hakkavast midagi


Seepeale tehakse looma küljele spreivärviga täht ja numbrid. Tegevust saadavad tseremooniajuhi ülevõimendatud kommentaarid mikrofoni.

Kõik see toimub platvormi, millel lebavad lahkunute kirstud, all platsil. Sellest hetkest kui lahkunute kirsud platvormile tõsteti on nad elavate silmis ametlikult surnuks kuulutatud. Nad pole enam kodus lebavad “haiged”.


Üleval paadikujulise katuse alt poodiumilt “jälgivad” lahkunud ohverdamise algust


Ohvrilooma esimene jalg seotakse köiega betooni sisse löödud vaia külge.

Esimesena tapab omanik lühikese mõõgaga uhkete kannelsarvedega pühvli. Kõrvalseisja ulatab talle lühikese, traditsioonilise mõõga, omanik tõstab ühe käega ninarõngast pühvli pea kõrgele ja lööb ühe löögiga kõri läbi. Veri purskub laiali ja 5-7 sekundiga kukub täis elujõudu ja tugev loom kokku ning hakkab maas vereloigus tõmblema.


Peale tuiksoone läbistamist mõõgaga vajub loom 5-7 sekundi jooksul jalgadelt maha


Seni taotakse platsi teistes nurkades betoonipragudesse uusi vaiasid. Rahvas valgub tribüünidelt uuudishimulikult lihunikele ligemale.

Järgmisena lüüakse kõri läbi albiinopühvlil. See ebaõnnestub veidi ja verd jooksva kõriga pühvel seisab pikalt lihtsal koha peal, enne kui verekaotusest külili kukub. Lihunik püüab oskamatult ta kõrihaava suuremaks nüsida.


Sotsiaalmeedia ajastu


Siis tapetakse hiiglaslik allapoole suunduvate sarvedega pühvel ja nüüd algab verepulm. Tapetakse ka noor sälg ja hirvevasikas.

Mida tihedamini mõõgad välguvad, seda rohkem rahvas üles erutub. Kui alguses vaadati tardumuses, hirmu- ja tülgastustundega, siis mida rohkem hüppavad tagajalgadele ootamatust löögist ja valust ehmatanud loomad, mida rohkem püüab elujõud neis end verekaotuse kiuste püsti ajada, seda rohkem kütab rahvas end üles. Peagi kaiguvad platsil inuustushüüded, imestus- ja imetlusohked, ergutusviled, laste naer.


Meestest, naistest, lastest koosnevas vaatajaskonnas valitseb lausa füüsiliselt tuntav erutus


Päevajuht mügistab mikrisse kuratlikku naeru. Liigun oma asukohast platvormilt rahva keskele. Raskelt pealevalguv kuum, niiske, väljaheidete- ja verelehk on kõik endasse mahkinud.

Keskendan tähelepanu ohverdamiselt pealtvaatajatele. Siin meestest, naistest, lastest koosnevas rahvahulgas valitseb lausa füüsiliselt tuntav erutus. Naised on välja sirutunud palavikuliselt läikivate silmadega tapmise suunas, huuled paokil, tahtmatult häälitsedes. See kandub üle seni talitsetult tegutsenud meestele, kes saavad indu juurde ja ergutavad lihunikke, kes omakorda püüavad veelgi vapramat surmakrampides ja vereloikudes tõmblevate loomade sarvede eest kõrvale põigelda.


Raskelt pealevajuv lämmatav, niiske, väljaheidete- ja verelehk on kõik endasse mähkinud


See on põrgu! Hakkan mõistma, miks toimusid gladiaatorite võitlused ja mis areenil toimus, miks toimuvad sõjaväljadel massimõrvad sõdurite ja rahulike elanike kallal, miks Hispaanias on härjavõitlus ja miks selle keelustamisele meeleheitlikult vastu sõditakse. Sest vägivald ja kannatuste põhjustamine on sinu loomus Inimene! Tapmine ja veri erutab sind.

Kui öeldakse humanity siis tuleks selle all mõelda just vägivalda, alandust (humiliation) ja kannatusi, mitte seda teist, mida seni mõeldud. Sa oled hull, Inimene! Seepärast elad sa kurba ja närust siseelu, seepärast hävitad sa suhted enda ümber ja looduse mis sind toidab ja hoiab! Sa kujutad, et oled Jumal ja maailm on loodud sinule. Mitte kübetki alandlikkust.

Arusaamine on toimunud, olen oma õppetunni saanud, aeg on lahkuda ja jätta torajad omade keskele. Kutsun Chrisi ja Tari kannatuste ja vereleha seest ära ja me sõidame Rantepaost ning Torajast minema.


Arusaamine on toimunud, olen õppetunni saanud, aeg on lahkuda saadetuna sellest pilgust.


Pikalt ei saanud ma ohvritseremoonia kirjeldamisega hakkama. Hinges oli kõik selge aga sõnastamiseks pidin seda settida laskma. 3 päeva hiljem võtan esimesed tunded kokku oma FB postituses:


“See on filmitud ülemklassi isiku matustel. Usutakse, et tapetud loomade hinged järgnevad surnule ja hakkavad teda teispoolsuses teenima. Inimest teenima?

Arutlen siin, et mida me peame silmas kui kui kuulutame kellegi hulluks? Tavaliselt mõtleme selle all, et see keegi ei erista luulusid tegelikkusest. Kui isik hakkab end pidama Jeesuseks või Napoleoniks, pistame ta hullumajja. Kes me? Ülejäänud tegelikkusega ühendatud olendid, kes moodustavad kaalutleva liitorganismi ümber hullu.

Seega me otsustame isiku uskumuste ja käitumise järgi hull olemise ja piirame tema tegutsemist.

Aga kas võib olla ka nii, et terves liitorganismis nagu inimkond, (teadvel isikute kogum), võtab maad lahknevus uskumuste ja tegelikuse vahel?

Kui mõelda läbi kasvõi Eesti näitel:

“Tallinn-Tartu uus kiirteelõik vähendab kahe linna vahelisele liiklemisele kuluvat aega 5 minuti võrra!”

“Planeeritav tselluloositehas annab juurde 200 töökohta”!

“Keskkonnaministeerium alustas liikide inventeerimisega”!

“Metsloomade arvukus vajab reguleerimist”!

“Meie metsad on liiga vanad”

“RB seob meid Euroopaga”!

Ja enamus liitorganismist vastab hõisetega: “Jaaaa, kiidame heaks, sest see annab meile 5 lisaminutit, 200 töökohta ja põhjenduse jahilõbuks! Tapame miljardid olendid tselluloositehase, kiir- ja raudteede ees, reostame vee, tekitame “rohelise kõrbe” inventeerime, loendame ja märgistame endale kuuluvaid olendeid, reguleerime nende arvukust tapmisega, otsustame kas ja kui kaua on teistel olenditel õigus meie heaks elada.

Sest, “Loodus ja kogu maailm on loodud Inimesele, mitte kõigile olenditele.”

Oleme Jumalad?

Jumala koht pole hullumajas? Et pole kedagi väljaspool teda kes ta hullumajja või isegi tapalavale saadaks?

Kas pole?”

/Tsitaadi lõpp/


Mägedest alla laskudest sõidame läbi teise Toraja distrikti, kus elavad Toraja moslemid. Tõenäoliselt siis need, kelle edasitung kunagi mägitorajalste poolt sealiha mittelubamise ettekäändel seisma pandi. Nad on end kenasti mäenõlvadele ja tasandikele elama seadnud, kuid rahvas tundub märgatavalt vaesem olevat kui üleval.


Laskume järjest madalamale lauskmaa suunas mööda piireteta maanteed


Mida laugemaks muutub maastik autoakna taga, seda rohkem riisi- ja maisipõlde ning kalatiigikesi mööda libiseb. Mošeedest kostab kutseid õhtupalvusele, kuid meist jäävad need ehavalguses mahalangevas teetolmus järele kaikuma. Siin elavad Buginis (bugis) hõimud - australoneesia päritolu moslemid-põlluharijad, kel eristatakse minu suureks üllatuseks tavapärase kahe sugupoole asemel viit sugupoolt. Kas siin hakkangi lõpuks jõudma selle huvitava tolerantsi põhjuste juurde, mis ümbritseb kõikjal Aasias kummalise minapildiga seksuaalsust ja selle kandjaid? Siin sain niidiotsa kätte, kodus oleks vaja mööda seda hakata edasi harutama.

Päevateekond: https://www.wikiloc.com/car-trails/25-11-2017-rantepao-sengkang-21210375

26.11.2017. Siengkang - Makassar.

Meeldiv öö, magus uni mõnusas hotellis BBC Hotel. Otse hotelli juurest, üle tänava alustame pikkpaadil hommikust matka Tempe järvel. Alustame jõelt ja kulgeme allavoolu järve suunas.


Jõe kaldal paiknevad mošeed, elamud ja poekesed


Saame jälgida jõeäärsete elanike elu. Ka siin nagu Aasias üldiselt kombeks - majandusprügi ja kehavedelikud jõkke, sealsamas pestakse ka ennast ja pesu. Palju on bambusparvesid nii ujuvsildadedena kui ka kusagilt kohaleujutatuna müügiks.


Bambussildadel tehakse hommikust tualetti


Ühes kohas maksab Tar piletiraha paadisillale jooksnud paljasjalgsele vanamehele, ilmselt järve külastamise eest.


Järve külastamise raha rändab paadisillale jooksnud vanamehe plastikkarpi


Tempe (Danau Tempe) on 2-5 m sügavune järv, mis kogub tasandikule kokku mägijõgede vee ja laotab hiigelale laiali. Seda vett kasutavad talunikud, pumbates seda riisi- ja maisipõldudele, ning see on ka hiiglaslik magevee kalakasvatus. Teisiti ei oskaks seda nimetada, sest järvel on kalurid ära kasutatud kõik võimalused, et kala eluga ei pääseks (vaadates mõrrapuude metsa ja kalurite hulka)


Mõrrapuud. Järvel on kalurid ära kasutatud kõik võimalused, et kala eluga ei pääseks


Järv on peenraline, meenutades pisut Inlet Myanmaris. Looduslikud peenrad on kaetud vesiliiliatega ja jagavad järve kaarjateks osadeks. Kõikvõimalikud paigad vees ja peenratel on täis kolmjalgseid võrgutugesid. Neid võrme käiakse tühjendsmas igal hommikul ja pealelõunal. Sügavamast veest püütakse paatidelt võrkudega ja lisaks on veel püügipaadid, millele ninasse ehitatud kopasarnane rakendus, mille noole otsas ristlatid ja nende vahel nelinurkne võrk. Nool lastakse võrgu raskuse jõul vette vajuda, hoitakse mõnda aega ja kaalutakse kaluri keha raskusega uuesti üles. Kui kalakesed on juhuslikult võrgu peale ujunud, tõstetakse nad välja. Chris märkas kalureid ka peibutussööta vette puistamas. Ilmselt nii meelitatakse kalaparv võrgule.


Kalakopp


Aktiivne kalapüük ongi selle järve teinud Lõuna - Sulawesi kuivatatud kalaga varustajaks. Tar jutustab, et talle väga meeldib see kuivatatud kala praetult. Kuidas ta seda toitu valmistab, mulle täielikult ei selgu.


Kuivatatud kala rändab siit Lõuna-Sulawesi varustamiseks


Teeme peatuse ujuvküla juures. See on tõeliselt ujuv, mitte vaiadel. Majad on ehitatud bambusparvedele. Siit suundutakse kalaretkedele ja pöördutakse tagasi ning kuivatatakse saaki. Siin süüakse, magatakse, tehakse lapsi ja saadetakse neid kooli. Lapsed on koolis terve nädala ja saabuvad nädalalõpuks parvele.


Ujuvküla bambusparvedel


Parve tagaosas on pind kalakuivatusele ja võrkudel ning vets. Kõik, mis inimese seest väljub, lastakse vette. Bambus peab vees vastu ühe aasta. Kui alt ära mädaneb, siis laotakse uus kiht bambust peale, maja kergitatakse uuele taspinnale ning elu läheb edasi.

Pereidüll


Siengkang on muhameedlaste linn. Mošee on mošee küljes. Kõrberahva usk tekitab aga ebamugavusi veerahvale, sest naisinimene ei saa jõeääres pestes varjata oma võlusid kõrvaliste pilkude eest, nagu raamat nõuab. Raamatu nõudeid on raske täita. Siis peab naine ikkagi hijabi maha võtma ja end lühikesse kangasse mähkima ja juuksed lahti, põlved-õlad paljad, oma keha läbi kanga puhtaks nühkima. Ilmarahvale vaadata. Kuid ega nad ei näi eriti rusutud, naeratavad vastu. Eksole ju - raamatuelu on üks ja tegelik elu teine asi?


Siis peab naine ikkagi hijabi maha võtma ja end lühikesse kangasse mähkima…


Ja ega 5 korda päevas, tundmatus araabia keeles palvetamine pole kergem katsumus.

Paadiretke lõppedes võtame suuna Makassarile. Tee läheb kohati päris kõrgele mägedesse ja trassil pole piirdeid. Alla kukkudes maanduks kiirelt 40 m sügavuse kuristiku mägijõe hiigelrahnudele. Kohati on kitsas tee raiutud läbi kaljude ja vihmamets kaardub üle tee justkui galerii.

Ühest linnakesest läbi sõites märkame ristmikuäärsel muruplatsil sõdurite kogunemist. Võtan kohe Tari pihile ja pärin sõjaväe kohta. Kas riigis on üldine sõjaväeteenistus? Selgub, et pole, poisse võetakse valikuliselt. Valiku alus jääb mulle segaseks, ilmselt ei tea Tar ka täpselt.

Kas poisid tahavad sõjaväkke, või pigem püüavad ära viilida? Ohjaa, sõjavägi on poiste hulgas popp. On palju poisse, kes maksavad altkäemaksu, et sõjaväkke pääseda. Sest ajateenistuse läbinule annab see karmi kuti maine. Ja see annab tüdrukute hulgas plusspunkte. Et valik seejärel kasvab, annab tõestust fakt, et meie siinviibimise ajal abiellus Indoneesia presidendi tütar sõjaväelasest salaagendiga.


Sõjaväeõppused


Ühes kohas passivad mitu ahvikarja möödasõitjate visatavat toitu. Üks ahvidest on hall, tundub albiinona.


Albiino või lihtsalt halli värvi?


Kupu-kupu - liblikas bahasa k. Nii armsalt kõlabki. Bantimurungi liblikate kaitseala on ühtlasi paljude ojakeste ja koskede koondumiskoht, mis üksiti muudetud loduslikuks veepargiks.

Ei pääse siingi ühispildistamistest igal sammul


Pühapäeva puhul on see piknikku pidavat ja lustivat rahvast pilgeni täis. Õhustik on lapselikult elev ja lustlik. Inimesed on heatujulised ja naerused. Keeruline on liikuda, kõik tervitavad, tahavad teada, kust tuleme ja end koos meiega pildile jäädvustada.


Ujutakse pikkades või lühikestes pükstes, särgid seljas, mõnel üksikul hijabid peas


Liblikamuuseum ja liblikaaed on seevastu rahvavaesed. Saame viitriinide vahel rahulikult näpp suus liblikaid imetleda.

Tekib imelik tulemus- mida süvenenumalt vaadata, seda sügavamamasse hämmingusse langen. Millised värvisobivused, millised mustrid, millised lõiked, kui maitsekas, missugune kordumatus! See pole edasiantav sõnades, ega pildis.


Graafikud, moekunstnikud, disainerid ei loo uut, vaid kopeerivad looduse loomingut, seda vaid kombineerides ja rõhutades.


Järjekordselt jõuan arusaamisele, et graafikud, moekunstnikud, disainerid ei loo uut, vaid kopeerivad looduse loomingut, andes eri rõhuasetusi. Nagu ka teadlased ei loo uut, vaid teadvustavad looduses ammu olemas olevat - vaid näidates viise kuidas teadvustunut kasutada.


Üks ilusam kui teine


Töötaja juhib meid edasi liblikaaeda. Siin kasvab hämming vaimustuseks, nii, et keeruline on pilku kõigest lahti kiskuda. Tiheda võrguga piiratud keskkonnas planeerib, laperdab, lendab koolibritena õite ees sadu kupu-kupusid. Üks ilusam kui teine.


Planeerib, laperdab, lendleb


Fotikas kuumeneb võtetest üle. Siis näitab töötaja meile veel tõuke. See tase omaette. Mõned on kuni nimetissõrme pikkused, suure peaga rohelised olendid, kes pea peale patsutamisel ajavad pea kuklasse ning näitavad punast, kaheharulist keelt. Osad on kilpjad, väiksemad. Nakitsevad rahulikult nahkjalt läikivatesse lehtedesse auke sisse ja ootavad liblikaks saamist. Liblikana elavad nad 1 kuu aega, munevad ja... hukkuvad? Tsükkel algab otsast.


Tõugud ajavad peale patsutamisel pea kuklasse ning näitavad punast, kaheharulist keelt


See piirkond on liblikate meelispaik, kuna looduslike eeldustena on olemas palju ojasid, varjulist vihmametsa ning õitsevaid taimi. Lahvkades ja muuseumi juures müüakse ka klaasitud ja raamitud nõela otsa torgatud liblikate komplekte suveniiridena ca 3$ üks liblikas, kuid süda tõrgub neid ostmast. Ostmine on sama hea kui kutsuda kohalikke üles liblikaid tapma. See elurikkuse tapmine trofeedeks pole hea. Liblikaid saab imetleda ka värvilistel piltidel internetis.


“Plastikust” tiibadega liblikas


Kiirelt käime ka kose juures ära. Kosk ja sealt lähtuv jõgi on tõeline vihmametsa veepark. Ei mingeid tehisrajatisi, veepuhastusseadmeid, klooriga mürgitatud vett.


Õhukummidel kärestikust alla


Kohe kose juurest lasevad auto õhukummidel kärestikku pidi alla suured inimesed ja allpool, kus voolukiirus aeglasem väikesed lapsed ja titad vanematega. Ujutakse pikkades või lühikestes pükstes, särgid seljas, mõnel üksikul hijabid peas. Poistebändid.


Puhkepäeva veetmas


Tar on lubanud meile näidata ka hiigelsuuri nahkhiiri, kuna Torajas polnud neid parasjagu kodus, siis oma lubadus õnnestub tal lunastada siin, Makassari läheduses.


Kuigi on päev, ei maga keegi - käib aktiivne suhtlus


Kahte liiki lendkoerte koloonia on end sisse seadnud ühe farmeri koduaia viljapuude otsa. Huvitaval kombel ei puutu puuviljadest toituvad nahkhiired oma koduküla aedu, vaid lendavad süüa hankima kaugemale. Nagu kratid.


Lendkoeri on kahte liiki, ühed tumedad kui öö, teised kollakasruuged


Makassari jõudes viskame kotid Hassanuddini Hotelli ja suundume Rotterdami Forti vaatama. See oli hollandlaste kindlustatud kaubapunkt mererannal, kuhu tõi ligi maasse lõikuv kanal ja mis oli ümbritsetud paksudest müüridest kahuripesadega.

Sees asusid kaubalaod, kasarmud, kartserid, kontoriruumid jne. Siin on just lõppenud kahepäevane tantsufestival, igas nurgas keerutab dj mussi ja nurgatagustes teevad tantsijad ja muidu ilulejad järeltrenni. Loomulikult pole need hip-hopi trennid vaid traditsioonilise Makassari tantsu harjutused. Ühte neist liitub sujuvalt Chris. Hämmastavalt kiiresti omandab ta tantsu loogika ja liigutuste järjestused ning kõik on õhevil ja rõõmustavad nagu lapsed.

Kammime läbi ka üsna muuseumi. Alates kiviajast - kaasajani. Eri kultuurid, eri tegevusalad, eri ajastud, eri usud.

Ringkäiku jätkates põrkume iludusvõistluse finaalile - väikesed kuni murdeealised tüdrukud puhkavad võistlusjärgses ärevuses emade hoole all. Käib agar enekate tegemine ja loomulikult kutsutakse meidki pildile. Seekord loobume ja palume hoopis tüdrukud emadega pildile.


Noortefestivali iludusvõistlusest osavõtjad emadega


Kiikame päikeseloojangul ka mereranda, aga siin hakkb silma see Indoneesiale (islamile tervikuna?) üldomane ükskõiksus randade vastu. Rand on hurtsikuid, plastikut ja roostetavaid laevavrakke täis. Laut! (ookean bahasa k.)


Rand - see tähendab plastik, hurtsikud ja roostetavad laevavrakid

Päevateekond: https://www.wikiloc.com/car-trails/26-11-2017-siengkang-makassar-21207801

27.11.2017. Esmaspäev. Makassar - Bau-Bau (Buton'i saar)

Ärkame enne päiksetõusu, et jõuda enne lennukile minekut traditsiooniliste kuunarite sadamasse ja kalaturule.


Päev on alles algamas - banaanimüüja letiesine on veel tühi


Hommikul on linn väga tühi, keeruline on uskuda, et tunni pärast keerleb siin bensiinitossune liikluskeeris. Kuigi igal ristmikul on juba politseinikest liiklusreguleerijad valmis. Linn tundub isegi sõbralik koos üksikute tervisekäijate ja jooksjatega.


Traditsiooniliste kuunarite sadam Makassaris


Kuunarite sadam on pilgeni kalapaate ja kuunareid täis. Need on ajaloolised ühe- ja kahemastilised puidust purjelaevad, mis nüüd on ümber ehitatud diiselmootoritele. Mõnel üksikul võib märgata ka purjesid abiks mootorile. Kõrgele tõusva vööri ja ahtriga, pikali täiskuu kujulised laevad on kasutusel kohalike kaupade, kohalikeks vedudeks. Kopra, puulaast, sibulad jne. Näeme elusast peast ära ka makasaaride traditsioonilise paadi - lepa-lepa. See on ühe tugiujukiga lootsik.


Lepa-lepa, traditsiooniline külgujukiga Makassari kanuu


Laevade tühjakslossimist ootavad 1990 ndatest pärit, väärikad, rooste- ja pahtliplekilised, pika ninaga Toyota veoautod. Sama väärikad on ka nende juhid: 1950 ndatest pärit pahklike kätega, pisut vanad ja kulunud, kuid endisel tugevad vanamehed. Siin on tunda eluaegseid elukutselisi.

1950 ndatest pärit pahklike kätega, pisut vanad ja kulunud, kuid endisel tugevad vanamehed


Kalakvartalisse jõudmise ajaks on linn juba ärganud. Kalapüttidega motikad sagivad tihedates rivides tigusammul liikudes. Ärganud rahvas tänavaserva kioskites, teeservades ning sildadel on heatujuline ja pisut unine.


Vanasti oleks öeldud, et päevavargajad ja logelejad, uuel ajal öeldakse - chillijad


Pikalt siin ei suhtle, mõned pildid kanalitest, banaanimägedest ja käsipuudel tsillivatest lodumütsidega poistest, paar pihuplaksu parkirina (parkimiskorraldajana) asju korraldava 8 aastase poisiga, mõnus tühjutt moslemipaariga, kes müütab kuivatatud kala: “Permisi, merapa ikan, papa?” (Vabandust, härra, palju kala maksab?).

“Permisi, merapa ikan, papa?”


Edasi ootab lennujaam.

Lend Makassarist - Bau-Baule võtab aega 45 minutit ja sujub hästi. Õhust näeme all ookeanis korallrahusid ja laguunidega atolle. See on ilus!


Rõngassaared - osa veel vee all, osa vee pinnani kasvanud


Buton pole turismisaar. Ei eristu ka kuidagi ülejäänud Indoneesia tänapäevaelust. Püütakse kala, peetakse põldu, kaevandatakse niklit (õigemini hiinlased kaevandavad) ja tegeletakse kaubandusega.

Siit mitte väga kaugel asub saar imelise nimega Muna ja seal peal linnake nimega Raha. Võib naljatada, et pole veel kunagi Rahale nii lähedal olnud - kõigest mõnikümmend kilomeetrit. Raha oligi Tari sünnilinn - kuumal, sademetevaesel, paljal Munal.

Tari lapsepõlves olnud Muna niiske tiikpuumetsaga kaetud, aga siis otsustanud võim selle rahaks teha - sanitaarseisukorra parandamiseks või üraskikahjustuse ärahoidmiseks, aga kindlasti ka sellepärast, et mets muutus vanaks ja siis poleks tast mingit kasu olnud.

Kohalikud muidugi nii ei arvanud, aga kes neist hoolis, nad olid kõigest rumalad talupojad, nad ei teadnud kuidas õige, eksole.


Ma armastan ka!


Nüüd on seal vasakut ja paremat kätt maalilised raielangid ja krõbekuiv võsa.

Et Munal peale seda enam midagi polnud, sest koos vihmametsaga kadusid söödavad taimed ja loomad, siis kolis Tar Butoni saarele metsavahiks. Seal mõnda aega veel oli mida vahtida. Seal veel elasid hiidpuudes metsavaimud. Aga sellest täpsemalt homme.

Külastame kohaliku sultani kindlust. See on üllatavalt suur ja korallkivist väga täpselt ja puhtalt üles ehitatud. Kindluse maa-alale on maetud kõik endised sultanid.


Sultani õukonna tagasihoidlik surnuaed


Märkame, et kõik sultanid on valitsenud ainult 3 aastat. Miks nii ja milline oli valitsemiskord, see tuleb hiljem välja selgitada. Igatahes olid siingi tõsised võimujagamised hollandlastega. Kindluse territoorium on tegelikult ehitamisaegse arengutaseme ja ressurssidega võrreldes hiigelsuur. Siin sees on terve linnaosa, kus elasid ja elavad sultani sugulased ja õukondlased. Ka praegu, kuigi nad ei eristu väliselt millegi poolest tavalistest saarlastest.


Enekas on rahvuslik spordiala


Sinna ja tagasi sõidame motikate tagaistmel.


“Keep her carefully, she is very expensive!”  


Tagasi sõites puksub Chrisi motikamees terve tee naerda, sest hõikan talle enne liikumahakkamist: “Keep her carefully, she is very expensive!”  

Päevateekond: https://www.wikiloc.com/car-trails/27-11-2017-makassar-bau-bau-ujungtanah-wale-21240955

28.11. Baubau - Lambusango rahvuspark - Kendari

Hommikul autoga teele. Teekond on päris pikk ja kuidagi satume jutlema loomadest ja vihmametsast ja vaimudest. Aa.., meelde tuli, kuidas. Sõitsime läbi piirkonna, kus Tar elas ja töötas metsavahina. Ja Tar hakkas rääkima...

Tar tuli siis peale metsa mahavõtmist Rahalt ära Baubaule metsavahiks. Linnas majarentimiseks taha polnud ja asus siis linnast 4-5 km kaugusele metsa elama. Maja asus küll tee ääres, aga tol ajal oli see vilets metsatee ja liiklust polnud. Ja loomulikult käis ta linna ja tööle, igale poole jala. Sageli tuli hilja öösel pimedas koju. Loomi ta ei kartnud. Loomad on sõbrad, ütleb ta. Kui sipelgale peale ei astu, ta ei hammusta. Sama on kõikide loomadega, hullem inimesega.

Kuid tal oli üks sõber, kes hirmsasti kartis vaime. Kord pidi ta sama teed pidi naisele teise külla järgi sõitma. Palus teise sõbra kaasa. Koha läheduses, kus Tar elas on sügav sälkorg kuristikuga vasaku ja sealt siugleb tee läbi metsa üle. Kunagi saanud seal inimene avariis surma. Kohale lähenedes näinud nad kuidas papaiapuu langeb äkki teele ette (seda juhtub vahel). Aga siis äkki tõuseb puu tee pealt püsti ja kõnnib kuristikku. Mehed pidanud seda hukkunu vaimuks. Küsin, et kas Indoneesias on vaimude usk levinud. Jah, kõikide hõimude ja ka linnarahva juures. Usutakse, et vihmametsa vanad hiiglaslikud viljapuud, kuhu kogunevad linnud ja loomad vilju sööma ja mis on väänkasvudesse kasvanud ja sageli kägistajapuu poolt pooleldi äraseeditud, on halbade metsavaimude kodud. Puu seest võib paha vaim asuda inimese sisse. Eriti tundlikud olevat pahade vaimude mõju suhtes noored naised, siis noored mehed.


Tar teab missugustes puudes elavad vaimud. Sellest puust Lambusango põlismetsas möödudes osutas Tar vaikselt talle. Ja kiirendas sammu.


Taril on varuks elujuhtum, milles tema noore naissugulase sisse läinud kuri vaim. Sugulased palunud Tari abi, et äkki ta saab vaimu välja ajad.  Et on eluaeg vihmametsas rännanud ja tunneb neid. Tüdruk põrnitsenud omaette kurja pilguga ja rääkinud võõra, madala häälega.


Indoneesias ravitakse nii vähki kui depressiooni tihti sõnamistega. Ja haige viiakse sageli nii arsti kui nõia ka imaami juurde, et oleks kindlam.


Nüüd jutustab Tar väga teatraalselt kogu tervendusloo. Ta on kordamööda türdruku suu läbi kõnelev kuri vaim ja siis vaimu sõitlev tema ise.

Ta jõuab haige juurde ja hakkab koraani retsiteerima. Ta saab vaimuga jutule väljavalitud koraani lõiku ette lugedes. See valmistab vaimule piina ja ja ta hakkab koleda häälega Tari paluma, et too lõpetaks. Tar küsib nõudlikult, et kus vaimu kodu on ja kust ta tuli. Vaim on piineldes nõus paljastama, et tuli maja lähedal mäe otsas asuva hiidpuu seest, - see on ta kodu. Nüüd nõuab Tar, et vaim lahkuks otsemaid tagasi oma koju, ega mõtlekski tagasipöördumisele. Sest kui ta püüab naasta tüdruku sisse, siis Tar ronib mäe otsa ja põletab ta kodu maha. Vaim on sellest ülimalt hirmunud ja lubab kohe lahkuda, ning mitte kunagi naasta. Tervendamine õnnestub ja tüdruk saab oma minapildi tagasi.


Dayaki nõiad Borneol püüavad tervendada vanemat naist. Pilt pärit meie 2013 aasta Borneo läbimise matkalt.


Kuna Tar on nüüd lahti läinud, siis jutustab meile veel ühe loo, mida ta on salajas hoidnud, sest keegi poleks teda niikuinii uskunud. Ainult 5-6 kõige lähedasemat inimest teadvat seda lugu.

Kunagi, 19 aastasena (Tar on praegu 58), oli Tar nooremate poiste kambaga jahil. See juhtus Raha kandis ja siis kui Rahal veel metsad alles olid. Kuna ta oli kõige vanem, siis vastutas ta teiste poiste eest. Neid oli kokku mõniteist poissi ja liikusid öösel vihmametsas tulede valgel. Metsloomal on komme vaadata valguse suunas ja silmadest peegelduv valgus aidanuks neid avastada.


Öine vihmamets võimsa lambi valgel. Ilma lambita on kõhedam


Ühel hetkel, kui poisid oli laiali hargnenud, märkas Tar äkki ühte suurt, helendavat silma. Hetkeks sattus ta segadusse, sest arvas, et loom on äkki tema suhtes küljega, kuid järgmisel hetkel taipas, et see ei ole ükski metsas elav tuntud loom ja kohe peale seda, et see pole üldse loom, vaid metsavaim. Kiiruga langetas ta tule, et poisid seda ei märkaks, sest muidu ehmuksid ära ja hakkaks kartma, võib-olla tekiks paanika ja kõik jookseks laiali. Selle asemel pööras otsa ringi ja lõpetas jahi. Palju aastaid hiljem, küsis üks meestest (nüüd on ta surnud), kes siis jahis oli 9 aastane poiss, et sa langetasid tule, sest sa nägid metsavaimu? Ka tema oli midagi näinud.


Kunagi olnud linnadevahelised teed ainult buldooseriga lükatud mudased rajad . Veoautod liikunud seal harva ja aeglaselt ning liiklusvahendiks olnud härgadega veetavad lohistid


Ükskord veel aastaid hiljem kui Tar tegi Kendari läheduses oma hommikujooksu ja lõpetas ühes pisikeses söögikohas, kuulis ta pealt kõrvallauas istunud seltskonna omavahelist vestlust. Tollal olid teed väga halvad ja valitsus oli just alustanud teeehitust läbi vihmametsa teise linna. See oli buldooseriga lükatud mudane trass, mille läbimine võttis veoautodel terve ööpäeva. Saabunud seltskond oligi veoautojuhid, kes olid öö läbi sõitnud. Üks küsis teiselt, et miks ta äkki keset vihmametsa seisma jäi ja pikalt edasi ei liikunud? Teine vastas, et näinud ühe silmaga olendit keset teed, kes ei tahtnud eest minna. Kuigi Tar ei kuulnud täpseid üksikasju ja mehed olnud võõrad, et nendega rääkima minna, oli ta veendunud, et mehed näinud sama metsavaimu, keda temagi.

Lambusango on väike rahvuspark. Ainult 800 ha. Kaitstakse piirkonnale iseloomulikku vihmametsa. Kuid juba piiridesse jõudnuna märkame ebaseaduslikke raieid otse tee ääres. Osa vihmametsast on maha põletatud ja parajasti põlluks tehtamas. Nõgised inimesed juurivad ja korjavad midagi maast. Imestan ja Tar vastab, et metsavahtidel pole jõudu selle peatamiseks. Sageli osutavad ebaseaduslikud hõivajad tugevat vastupanu ning pole harvad juhud kui nende taga on kõrged ametnikud. Tal endal on juhus oma metsavahi põlvest, kus ebaseaduslike raadajate taga oli kõrgem armeeohvitser. Tar püüdnud talle selgeks teha, et kaitsku ohvitser Indoneesiat vaenlase eest, tema kui metsavaht peab kaitsma metsa langetajate eest. Kuidas lugu lõppes, selleni ei jõudnudki, sest enne jõudsime metsavahtide juurde.


Ebaseaduslik raie Lambusangi rahvuspargis


See väike küla tundub ja ka on autost välja astudes ülikuum. Päike lausa puurib kiirtega läbi pealae ja palavus aeglustab hetkega mõtlemise. Organism võtab teise suuna - kõik jõud keha jahutamisele.

Meil on eesmärk vaadelda sarvnokkasid ja ahve. Kaks noort metsavahti juhatavad meid vihmametsa viivale rajale ning meie järgneme neile. Metsa varjus on palju kergem. Kohe alguses saan taimestikust läbi kahlates paar kibedat põletust ja sipelgahammustusi. Sülge peale ja kohe saab parem, kuigi varasemast tean, et ärritused annavad veel paar päeva tunda.


Läbi lehestiku tungides peab ettevaatlik olema, et mitte kellegi kodu rikkuda


Märkame peatselt kohe tarsiuseid, kuid pikemalt nad pesaavale meid vaatama ei jää ning liigume edasi. Hommikuste juttude mõjul näitab Tar mulle ette puu, mille sees tema kogemustel elavat pahad vaimud. See on väänkasvudesse põimunud metsahiiglane, mille jämedatel okstel kuhilatena parasiitorhideesid. Ökoloogid ütleksid, et see on ökotoobi võtmepuu, ehk elurikkuse kandja. Lindude, parasiittaimede, pisiloomade, väänkasvude, sipelgate ja madude hoidja.

Kuuleme tuvisid jutlemas, sarvnokkade kaugeid vastastikuseid hõikeid, näeme ahvikarja pooleldi ärasöödud ja mahapillatud vilju ning sarvnokkade lemmikseemnete puud. Puud ja taimed hoiavadki elurikkust üleval, just nende seemnete ja viljade, õite ning okste toe, tüvede elumahlade tõttu saavad siin elada teised liigid.


Et Archimedes kruvi ei leiutanud, see saab vihmametsas kiirelt selgeks


Lõpuks jõuab kätte juhus, kus peale kolme matka vihmametsas, leiame esimese inimesele söödava vilja. Chrisi korilasepilk avastab maast kollase apelsinisarnase vilja, mis avaneb õiekujuliselt ja mille sisemus meenutab ja apelsini sektoreid. Tar ja metsavahid lubavad seda süüa. Maitse on tervalt hapu. Nagu sööks askorbiinhappega C vitamiini terakesi. Ometigi sööme selle ära. Baguusš!


Rõõm vihmametsast leitud söödavast viljast


Koperdades mööda tiikpuuistandustest (sest pinnad on väga libedad mikrovetikatest), kuuleme läheduses sarvnokkasid. Metsavahid hakkavad kiirelt hääle suunas liikuma. Ei jõua kunagi ära imestada, kui kiiresti suudavad kohalikud oma plätudega liikuda ebatasastel ja libedatel pindadel, mis meil ähvardab kondid murda. Kutid siuglevad liaanide vahelt läbi, vaevu puututades nõeltervaid karstimoodustisi, mis moodustavad siinse maapinna. Mina püüan nina maas, et vältida karstilõhedesse kukkumist, neil kannul püsida. Krdi-saamatu-valge-inimese tunne on. Pärast korduvaid ekslemisi silmame siiski okste vahelt emast sarvnokka. See on heleda kaelusega ja istub umbes 40 m kõrguselt lehetu puu otsas ning kõõritab meie suunas. Kuigi varjame end alustaimestikku, teab ta loomulikult, et me teada alt vaatame. Kahtlustavana laseb ta kusagil kaugemal istuva paarilise suunas lendu paar krood! ja lendab võimsa vuhinaga minema. Tema lennuheli on võrreldav luige lendutõusmise heliga. Hiiglaslik lind! Ometi piisab selest paarist hetkest enne lendutõusmist, et saan värisevate käte ja silmatilkuva higi kiuste paar pilti ära teha.


Emane sarvnokk (rangkokk, hornbill)


Kutid ei anna alla ja hiilivad talle järgi. Ning äkki!, meil taas veab - metsavahid märkavad läbi lehestiku kõrgel isast paarilist. Isased on tavaliselt musta kaelusega ja see lind on julgem. Laseb meil ennast pea minuti jälgida nii, et saan üsna selged pildid ja lühikese video kuidas ta paarilisega vastamisi häälitseb ning siis lendu tõuseb.


Isane sarvnokk


Oleme kõik õnnelikud. Mehed ja Tar lausa säravad rahulolust, et said meile neid linde märgata ja meie oleme rõõmsad, Et kolmandal korral Indoneesiat külastades läheb meil õnneks sarvnokki näha. Kenad BBC sarjad ning Rio tüüpi multikad tekitavad eelarvamuse, et vihmamets on õitemeri, liblikate- lillede pillerkaar ja loomade pilgar. Tegelikult on liikide-isendite arvukus niipalju vähenenud, et ka vihmametsas, mitte ainult parasvöötmes, tuleb näha vaeva nendega kohtumiseks. Selles veenis meid ka babirusa otsimise retk.


Pupärlid


Ahvide vaatluse lükkame edasi, sest aega hakkab nappima ja pärast 7 kilomeetrist tassimist põrgupalavuses, väljume teele ja teeme auto juures lõuna. Kohalikud jutustavad, et varastel hommikutundidel tulevat sarvnokad tee kohal kõrguvatele puudele istuma ja siis saab neid vabalt pildistada.  

Kendarisse saamiseks peame ületama Butoni saare ja Sulawesi vahelise väina. Riikliku kompanii laevaga saame umbes tunnise ajakuluga üle. Indoneesia praamid näevad välja nagu kodugaraaži käsitöö: nurgad ja kaared pole alati kujult need, mis nad peaks geomeetria tähenduses olema, keevitusõmblused on teinud hobikeevitaja ning reisijateruumis on raudpingid. Just sellised nagu ootakski sotsialistliku riigi asutuse põhivaralt. See ei puuduta, ega üllata, vaid tekitab äratundmise Nõukogude Liidu ajast. Just selline oli ka nõukogude rasketööstuse toodang.


Indoneesia praamid


Mõtlemapanev kohtumine leiab aset laevasõidu teises pooles, kui meie kõrvale istub heatujuline, ladusat inglise keelt rääkiv Bali mees. Üldiselt meid vaadatakse siin varjamatult, aga oleme sellega harjunud, nagu ka kui keegi tahab koos pilti teha. Bali mees aga istub ligi ja küsib kust oleme. Valmistume ette kandma oma tavapärast: from Estonia, E-s-t-o-n-i-a, no, no - ESTONIA, Europe, North Europa, …, between Finland and Russia, you know? Aga üllatuseks vastab mees: “Aa, Tallinn! Your neighbour is Latvia!?” Suu jääb lahti. Isegi reisil kohatud mitmed saksa paarid pole Eestist kuulnud ei ööd ei mütsi. Balilane on sündinud Sulawesis, Monados, lõpetanud Jakartas ülikooli ning parema sissetuleku pärast kolinud Balile puhkustekorraldajaks. Sealt keeleoskus ja geograafilised teadmised. Küsin, mis siin pärapõrgus teeb, siis vastab, et reisib koos hiinlasega, kes plaanib leida ja kokku osta siitkandis veel säilinud väärtuslikke puuliike. Mööbli valmistamiseks Hiina. Hmm, järeldan - illegaalsete raiete peapõhjus jõuab peagi randa. Seda kinnitab hiljem Tar, kes läheb harvanähtavalt trotsi täis ja kordab ärritunult: “Mulle see ei meeldi, mulle see ei meeldi”. Hiinlaste suhtes tundub Indoneesias valitsevat kahetine suhtumine - neid talutakse, sest neil on raha, aga ei sallita ahnuse pärast. Sest hiinlased on põhjuseks, miks kaob merest homaar, trepang, metsadest sarvnokad ja paradiisilinnud, ning väärispuud. Hiinlased kaevavad ümber Indoneesia maad, reostavad rikastusvabrikutega loodust. Väga vihatakse jaapanlasi, sest nad olevat 3 okupatsiooniaastaga põhjustanud rohkem kannatusi kui hollandlased 350 aasta pikkuse kolonisatsiooniga. Kuigi ka hollandi kolonisatsiooni taunitakse, valitseb indoneeslastes sama tunne nagu eestlastel “vana hea rootsi aja suhtes”.


Vana hea hollandi aega meenutav pilt Baubau sultanipalee kooli seinalt


Hollandlased tõid uued maaharimisoskused, arendasid teid, sadamaid jne. Hollandlasi kritiseeritakse võrreldes inglastega, et erinevalt inglastest ei loonud nad kaasaegset koolisüsteemi, vaid olid huvitatud põlisrahva vaimupimedusse jätmisest. Hariduse Hollandis said vaid ülikute järeltulijad. Selline suhtumine vajutas raske pitseri hilisemal kolonialismist vabanemisel. Polnud rahvuslikku haritlaskonda, ning võrreldes Inglise asumaadega nagu Brunei, jäädi arengult pikalt maha.

Sadamas võtab meid vastu Tari autoga “pereliige” nagu ta tutvustab, tegelikult aga Tari jalgpallikohtunikust sõber lapsepõlve poistekamba päevilt.

Kendarisse jõuame pimedas, teeme peatuse rikkalike puuviljettide juures ja varustame end õhtusöögi asemel puuviljadega.


Letid on muljetavaldavalt rikkalikud. Oht mitte ainult silmadega üle süüa


Kogu reisi kõige magamatum öö hotellis d’Blitz. Ei soovita seal ööbida.

Baubau - Lambusango: https://www.wikiloc.com/car-trails/28-11-2017-bau-bau-lambusango-autoga-21257784

Jalgsi Lambusango vihmametsas: https://www.wikiloc.com/hiking-trails/28-11-2017-lambusango-sarvnokkade-vaatlusretk-21443712

Autoga Kendarini:

https://www.wikiloc.com/car-trails/28-11-2017-labundobundo-kemaraya-21257727

29.11.2017. Kendari - Pulau Labenke Kecil

Algselt oli plaanis ka täna matkata, aga kuna öösel ei maganud hästi ja kuidagi imelik on olla, otsustame ühiselt matka saarele minekuga asendada. Tar on nõus ja organiseerub kiiresti ringi.

Varustame end jälle kolmepäevase puuviljavaruga ning suundume 60 km- le teekonnale Tinobusse, kust saab paadiga üle sõita Labenke saarele. Kui Maps.ee offlain kaardilt otsin, siis sellist kärbsemusta kaart ei näitagi. Saar on lihtsalt nii pisike. Kavatseme saarel veeta 4 päeva, 3 ööd.


Google Mapsis näeb Labengke Kecil välja selline


Kui võimalik nuusutada bajau meremustlaste elu, telkida, snorgeldada, puhata reisiväsimus välja.

Kendarist paarkümmend kilti välja algab kolgata tee. Seal kusagil taga on hiinlaste niklikaevandus ja niklisulatustehas. Kaevanduse kaasneva toodanguga veetakse välja lubjakivi rahnusid rohmakamaks ehitustööks. Indoneesias on peamiselt kahte marki veokad: Mitsubishi Fusod on kalluriteks ja Nissani mingid mudelid paakautodeks ja rekkadeks. Fusod on meie mõistes pisikesed nagu supilusikad, kuid liiguvad peaaegu alati raskelt ülekoormatuna teokiirusel Sulawesi käänulistel ja auklikel teedel. Ka sellel tee on katkematu kallurite, rekkade ja paakautode voog segamini sõiduatode ja mootorratastega.


On punase savi ja paekiviklibu segune auklik kuumaastik


Teekatet pole. On punase savi ja paekiviklibu segune auklik kuumaastik. Teed on kunagi ehitama asutud, sillad ja truubikohad isegi pooleldi betooni valatud, kuid liivabunnikutel kasvab juba rohi peal. Ojadest viivad üle ajutised, käepärastest materjalidest kokkuklopsitud sillad, mis püsivad ainult ausõna peal koos. Mitmed neid on nii katki, et autod sõidavad mõlemast sõidusuunast vaheldumisi mööda nelja palki üle. Kogu seda kaost vaadates on raske uskuda, et seal taga saaks normaalselt töötada kaevandus ja metallurgiakombinaat! Kuidas valitsus laseb hiinlastel enda nahal niimoodi liugu lasta? Kahel pool teed on põliselanike majad, kes liikluse tolmust läkastades peavad siin elama. Tõsi, näeme paakautot, mis tolmukleepeks tolmule vett soristas. Võib arvata kaua see tilk vett +40 kraadises päikeses tolmu kinni peab…


Keset riisipõlde kerkib hiinlaste metallurgiakombinaat


Siin meenub mulle ei tea mitmes kord Kaarli väljendatud veendumus, et pärismaalased hävitavad oma keskkonda samamoodi nagu “kultuurrahvad”. Imestan enda üle, et seda nii südamesse võtan, aga ringi rännates pole veel kohanud, et päris maalased (kirjutan austusest lahku) käituks Eluga nii nagu “progressiivsed”. Ju tajun ebaõiglust suhtes neisse. Nagu siingi - Kendari ümbruse maad on 8 hõimu maad olnud aegade hämarusest saadik. Hõimude tegevusmõjud keskkonnale väljenduvad riisipõldudes ja majades, pigem hüttides jõekallastel. Kogu röövlitööd keskkonna kallal toimetavad siin valitsuse ja võõrkompanii võõrtöölised. Lõhkikäristatud maapind, laastatud vihmamets, minema voolanud muld, CO2- te, mürgist õhku ja vett väljapaiskav metallurgiakombinaat, teid ja infrat lõhkuv kaevandustransport, hingemattev tolm, joogivett mürgitav õline pori, mis voolab veoautoparklatest niredena kaevudesse.

Seda pole algatanud, sellesse pole investeerinud, seda üles ehitanud, seda ei opereeri, ega sellest ei saa kasu pärismaalased. See on “tsiviliseeritud, humaanse, haritud, modernse” ühiskonna “saavutus”. Saavutus tipneb sellega, et hüve liigub linnadesse kulutamiseks, kahjud jäävad maha - hõimude kanda.

Teen sellest lõhkumistööst video, äkki ma ei jahtu maha ja ebaõigluse tunne kannustab kodus lühikese doku kokku panema!

Üsna kurnatu ja läbikolgituna jõuame Tinobusse. Taril on kõik hästi orgunnitud, ei pea pikalt ootama kui pikk, sale, klaasplastist diiselmootoriga paat meid kaldale lehvitama jäänud külarahva saatel merele viib.


Merel märkame, et meil pole ühtegi päästevesti ega rõngast, paat on ehitatud nii, et ümberminekul läheb põhja nagu tinapomm


Üllatusega avastame merelt maale vaadates, et Tinobu on Makassaris nähtud traditsiooniliste kuunarite ehitusplats. Parajasti on ellingutel 2 uut laeva.


Traditsiooniliste kuunarite ehitusplats


Keset merd, märkan äkki mida Indoneesias rännates on kahesilma vahele jäänud - oleme kipaka paadiga kilomeetrite kaugusel rannast, meil pole ühtegi päästevesti ega rõngast, paat on ehitatud nii, et ümberminekul läheb põhja nagu tinapomm, kilomeetrite kaugusel pole ühtegi paati ega laeva ja meil pole mingit muret. Oleme end usaldanud juhuse hooleks. Mida me Eestis juba nõukogude ajast alates ei tee.

Labenke Kecil on uskumatult väike ja uskumatult tihedalt täis ehitatud. Milline soodne asjaolu küll on sundinud neid inimesi siia nii tihedalt kokku asuma? Rikkalik meri?

Maabudes olen täitsa läbi - kuum päike on nagu gammakiirgus - see läbistab katuse su kohal, su mütsi, su nahad ja luu ning lendab tininal paadipõrandasse kinni, kuumutades ka selle üles. Leitsak!! Jõudu pole, et isegi ujuma minna.

Maabume bajau rahva juurde. Kahtlemata on puhtaverelisi bajausid siin vähe alles jäänud, segunetud on teistega ja eks migrante on ka. Üllatusega märkan kohe lapsi lastekanuudega aerutamas. Üks poiss on valmistanud pulkadest laevamudelid, mida aerutab kaugemalt ära tooma.


Poisid on justkui kanuuga kokku kasvanud


Poisid on justkui kanuuga kokku kasvanud. Ei mingeid BCU koolitusi ka sertifikaate!

Meile planeeritud majakese on hõivanud turistid Jakartast ning peaksime jääma keset küla ühe pere juurde kodumajutusse. Saame küll eraldi toa, kuid see hõõgub kuumusest. Ehh, ei vaimusta võimalus siin öösel sääskedega võidelda ja palavusest segasena geneka müdinas ja kukkede kiremises und otsida.

Tar aimab meie mõtteid ja nii ei pea me midagi seletama ning võime vantsida saare teisele küljele inimtühja korallliivaga randa telkima.  Aga enne seda sööme mandrilt kaasavõetud penoplastkarpides eined ära niipalju kui suudame. Eriti ei suuda, ning karbid rändavad kastiservale. Majarahva perepojad, nii pealtnäha 5-8 aastased 3 poissi on meie ligi tulnud ja uurivad rahulikult akaatsiasarnase põõsa lehti. Esialgu ei pööra neile tähelepanu, maadlen söömise ja vastuajamistundega. Tavalised “Hallo, mister”! poisid. Teravamalt hakkan neid tähele panema kui nad enam meist välja ei tee, vaid väga asjalikult asuvad istumispakke ümber keerama ja sorteerivad tõsisel, arutleval moel seal leiduvaid putukaid/usse. Siis näitavad mulle, mida põõsas uurisid. End on leherulli sisse keeranud mingi koivastne. Ohoo, mõtlen, lastel on tähelepanelikkust ja huvi!


Poisid on loomulikult meiega kõikjal kaasas


Lohistame end jalgu järgi vedades betoonjalgrada pidi saare teise külje suunas. Tee äärde jääb kohalik vaatamisväärsus - karstikoopas peituv bassein. Poisid on loomulikult meiega kaasas ja ronivad elevuses sädistades kaljuseina pidi üles koopa-avani ja siis minu ees liikudes ja julgustade järsku redelit pidi alla. Kui silmad harjuvad, märkan soolase veega

täidetud tiigikest. Kalju sügavuses on meeldivalt jahe. Tar ärgitab ujuma, aga ei kisu.


Tagasipilk suurde maailma. Koopabasseini laskudes


Liivaranda jõudmiseks möödume külakaevust, mõnedest kanajalgadel bajau onnidest ning väikesest kalakuivatusalast. Madala lahe serva pidi edasi, 100 m läbi vihmametsa ja kohal! Rand on nagu paradiis. Valge liiv ja vaalgete õitega lõhnavad puud ning majakas kalju otsas. Vaevaga lohistame end treppidest üles majakat vaatama, poisid kannul. See on palju imelisem ehitis kui Pisa torn. Ükski kant pole sirge, aluspind on vihmadest uuristatud ning mingi ime läbi püsib ta püsti. See umbes 40 m kõrgune gigant.

Meie saabudes on poisid korjandud meile rannalt kokku kõige ilusamad pärlmuterjad merekarbid ja ulatavad need hardusega meile.

Pühivad okstega metsaaluse lehtedest, sajajalgsetest ja ringiukerdavatest erakvähkidest puhtaks


Eh, tunnen, et olen siin teretulnud! Ja need poisid on selles “süüdi”! Nüüd asuvad poisid äkki meile appi telkimisplatsi ette valmistama. Lihtsalt rõõmust. Pühivad okstega metsaaluse lehtedest, sajajalgsetest ja ringiukerdavatest erakvähkidest puhtaks, aitavad telginööre kinnitada ja kui hakkame asju sisse toimetama, ei jää juurde uudistama, vaid lähevad rannale ringi luusima.


Selleks puhuvad poisid vähile “elu sisse” - õhkavad vähile 3-4 korda sooja hingeõhku peale ja lasevad vähikesed korraga renni


Mõne aja pärast kõlab: “Mister! Mister!”. Lähen vaatama ja seda pilti ma küll ei oota. Poisid on rannavalli harjalt alla tõmmanud renni, selle servad kõvaks patsutanud, korjanud kokku 4 erakvähki ning on korraldamas vähkide võiduajamist. Selleks puhuvad poisid vähile “elu sisse” - õhkavad vähile 3-4 korda sooja hingeõhku peale ja lasevad vähikesed korraga renni. Mingil müstilisel moel mõjub hingeõhk vähkidele ergastavalt, nad ajavad sõrad-jalad-pead teokarbist välja ja asuvad karpi järgi lohistades rennipõhja pidi allapoole liduma.

Elusad gladiaatorid, kelle ergastamiseks ja käitumise suunamiseks peab neid tundma.


Erakvähkide võidujooks


Poisid on pisut tatised ja köhivad. Miks küll siin kuumas kliimas?

Saan pimeduse saabudes teada. Tõuseb jälle palavik. Ei kannata vist päikest ja palavust. Või sain selle auto konditsioneerist...

Tar tuleb meid sööma kutsuma ja sõnab piinlikult köhatades: “Teate ma unustasin teile enne öelda, et see on püütonite saar. Siin on neid palju. Kohalikud püüdsid just täna 5 meetrise mao kinni!”

Nojahhh…,

Peale seda teeme lõkke, põletame rannal leiduvaid notte ja kaldaleuhutud prügi ja magame telgis pooliku teraga matšeete külje all, käime kahekesi metsa all asjal ja kolgime metsast pimedas läbi minnes roikaga vastu maad, ning valgustame kahe lambiga maapinda ja oksi.

Päevateekond: https://www.wikiloc.com/car-trails/29-11-2017-kendarist-labenki-kecil-21443726


Teeme lõkke, põletame rannal leiduvaid notte ja kaldaleuhutud prügi

30.11.2017. Pulau Labengke Kecil (Väike Labengke)

Hommikul on juba parem, tabletid on mõjunud, aga snorgeldama ja ringi sõitma hommikupoolikul veel ei lähe. Omaette telkida on hea, keegi ei sega, imaam ei laula, kuked ei kire, rand on meie pärast.

Käime bajaude juures söömas. Siis viib Tar meid üleeelmisel päeval kinni püütud püütonit vaatama. Kohale jõudes selgub, et püüton on jõudnud puurist põgeneda. Kohalikud seletavad põgenemist nii, et püüton toppinud sabaotsa puuri traatvõrgu silmusest läbi ja pressinud end tagurpidi silmusest läbi. Seega on see viiemeetrine siis saare peal jooksus...Arutleme, et kohalikud peavad nendega ikka üsna kohastunud olema, sest küla ümbruses jooksevad vabalt ringi nii kanad, kui kitsetalled ja väiksed lapsed. Ja kanad, linnud, väiksemad loomad on püütonite toit. Kuid on tead mitmeid juhtumeid kus püüton on alla neelanud ka täismehe.

Viimane selline leidis aset aasta alguses siinsamas Sulawesil, kui palmiõli istanduses töötanud mees jäi kadunuks. Hiljem leiti ta püütoni kõhust.


Pildistame bajau kalurit, kes kummardunud üle paadi parda, on pistnud pea vee alla ning otsib kalaparve


Lepime siis Tariga kokku, et lähme paadiretkele kui kuumus pisut järgi annab, et kusagil kolme paiku. Seniks pöördume laagrisse tagasi, käime ujumas, sööme arbuusi ära ja pildistame bajau kalurit, kes kummardunud üle paadi parda, on pistnud pea vee alla ning otsib kalaparve. Naudime maimuparvede kilgendavaid õhkuhüppeid ja elame kaasa vaatepildile kahe needlefishi heitlusest, kus suurem väiksema ikkagi alla kugistab.


Erakvähk krõmpsutab arbuusikoore kallal


Erakvähk krõmpsutab arbuusikoore kallal, hiigelritsikas laseb end pildisessiooniks tõsta, sättida ja keerata. Hämmastav, kui flegmalt ta asja võtab - ju on väga kuum. Kodused ritsikad oleks selle peale juba minema põrganud.


Flegma ritsikas


Hakkame oma liivarannalt juba minema astuma kui metsavahelt keksivad vastu kolm meie väikest sõpra. Nad on kusagilt, kuidagi kinni püüdnud hiiglasliku papagoikala ja vanim küsib mult asjalikult välgumihklit laenuks. Küllap hoolitsevad koolipäeva lõpetanud poisid oma “koolilõuna” eest ise.

Poisid on püüdnud papagoikala ja hakkavad endale koolilõunat valmistama


Lõunasöögil on maja tasane, sööme sõnatus vaikuses, kui kuuleme vaheseina tagant kõrgel naisehäälel lauldud meloodiat. See on nii lummav, et vaatame teieneteisele imestusega otsa ja võitleme uudishimuga. Kas tõusta, minna vaatama ja riskida lummuse katkestamisega?

Küllalt kuulanud, saab uudishimu võitu ja kiikan üle ukse kööki.

Seal istub peremees toolil ja naine tema ees jalgade vahel, juuksed lahti palmitsetud ning laiali laotatud. Mees laulab kõrgel, armastaval häälel igatsevat meloodiat ja otsib naise juustest tinge. Mind märgates hakkavad mõlemad rõõmsalt ja üllatunult naerma ning selleks korraks on kosmos läbi. Pisut kahju! Minus võitlesid uudishimu ja taktitunne ning uudishimu võitis, katkestades armastajate lähedusehetke. Kuid nüüd ma saan bajaudest paremini aru.

Niikaua kui sõime, on meie poisid õues kahest jogurtitopsist ja niidist valmistanud telefoniliini. Üks hõikab topsi ja teisel pool niiti hoiab teine poiss topsi kõrva juures.

Lähme küla kaugemaid otsi uurima ja meie poisid tulevad kaasa Nii palav on, et iga liigutus nõuab tahtejõudu, iga mõte tagantlükkamist, iga otsus pingutust. Kõik käib aegluubis ja mõistus on palavusest üsna t(j)uhmistunud.


Ka kohalikud kannatavad palavuse all


Majad asuvad üksteisele väga ligidal, inimeste tihedus sel väiksel maalapil on suur. Tänav kulgeb rannariba ja mangroovisood eraldavat küüru pidi. Nii ranna poole, kui ka mangroovisoo poole on majad. Need viimased loobivad soosse plastikpakendeid ja majapidamise jätteid. Pole ilus pilt, kuid inimesed on aastatuhandeid loopinud maja taha banaanikoori, kalaluid, kookosekoori ja harjunud, et kalad, krabid, ussid ja vähikesed on selle ära tarvitanud. Uued materjalid pole looduslikud ning nendega harjumine võtab nii palju aega, et enne jõuavad prügimäed tekkida. Huvitav, et külatänaval on prügikastid (kaitseala). Tõime meiegi oma rannalt osa kaldaleuhutud plastikut sinna kastidesse. Miks ikkagi prügi maja taha maandub?


Väga erinevat tüübid ja erineva tumedusega näonahad. Hõimud on siin segunenud


Väikses palmisalus küla otsas on muhameedlaste kalmistu ja selle ees väike paaditöökoda. Poisid võtavad hauakividel istet ja jäävad meid ootama.

Kõhnad, lihaselised paadimeistrid on ametis nelja uue sihvaka laudadest paadi valmistamisega. Kahe paadi emapuud ootavad veel ehituse algust. Vaatame koos külanaistega pealt, kuidas meistrid häirimatult oma tööd teevad, ainult naised kõkutavad pildistamisel edvistavalt. Jämedam töö tehakse siin juba kettsaega, peenem viimistlus höövli ja peitliga. Pole puutöömees, aga tulemus paistab igati sile ja nägus. Isu täis uudistanud, jalutame randa pidi tagasi.

Paadimeistrid töös


Siin satume traditsiooniliste bajau majapidamiste peale. Tundubki nii, et soopoolsed majapidamised on sisserännanute ja mereäärsed bajaude eluasemed. Bajaud erinevad sisserännanutest märgatavalt tumedama naha ja erinevate näojoonte poolest. Samuti on bajaude hütid lihtsad, väga väheste asjadega.

Kergelt svipsis mees kutsub mind hiiglaslikku rõõneskarpi vaatama. Selle poolmed on laiali kangutatud ja lihast tühjendatud. Küsin Tarzani keeles (Tari väljend), et kas nad söövad karbiliha ja mees noogutab rõõmsalt-agaralt pead. Võtan karbipoolmed sülle ja püüan ette kujutada, kuidas sellist raskust 3-4 m sügavuselt välja tuua.


Metsikult suure rõõneskarbi poolmed bajau kalurite hoovil


Ja ülestoomine pole kõige keerulisem, veel raskem oleks vist karbi kättesaamine. Rõõneskarbid on tihedalt põhjakaljude ja korallide vahele kinni kasvanud, nii, et neid on vahel keeruline põhjast eristada. Lapsepõlvest meenub Jacques Cousteau veealused pildid rõõneskarpidest. Oma silmaga olen neid näinud Raja Ampatis ja täna pealelõunal näen veel, sest Tar viib meid üht kolooniat vaatama.


Pisut svipsis mehed poseerivad ja näitavad kõike hea meelega


Svipsis mehel ja tema sõbral on veel üllatusi varuks. Selleks on kärbitud tiibadega kormoran, kes kükitab kõrvetava päikese käes puuris. Üks meestest paneb suitsu ette ja asub lindu traatpuurist välja harutama. Ümber koguneb vaimustunud poisikesi, kes hüppavad põnevusest üles-alla. Kui lind lahti saab, paneb ta padinal vee poole ja ometi ei põgene minema. Korraks käib peast läbi mõte, et ehk kasutavad bajaud linde “elusate õngedena” kalapüügil, kuid unustan küsida. Pilt on natuke kurb, sest poisikesed piiravad linnu sisse ja karglevad ümber tema nagu kassipojad. Lind on segaduses.


Poisikesed karglevad ümber kormorani nagu kassipojad mängides


Otsustame edasi liikuda, et mitte neid oma kohalolekuga õhutada. Chris teeb enne tutvust valgeks võõbatud näoga pereema ning tema ümaranäolise titega.


Pereema titega


Mandri poolt pealevalguvas pilvelaamas istume lahtisesse paati ja alustame lõpuks oma avastusretke Väike Labengke ümbruses. Alustuseks võtame sihi (Suur) Labengke rannikule. Ilm on eepiline, madalad pilved tormavad vastu ja valgused on tagant paistva päikese tõttu eriti kontrastsed. Pikapeale hakkab tibutama.

Suundume Suur Labengke saarele


Üllatuseks on kaldal paar turismihütti ja trepp. Ronime üles ja leiame alla vaadates eelmisest aastast külastatud Raja Ampati miniatuurse koopia. Naljaninad on pannud siia sildi Raja Empat (kuninglik neljas ind. k.). All, kaarja lahekese kaldal varjab end kümnekonnast hütist koosnev majutus, mis parajasti pakub varju lõõgastuvatele Hiina niklitehase töötajatele.


“Raja Empat”


Tugevnevas tuules ja tibutamises teeme tiiru ümber sellesama majutuse ja jääme nende laudtee juures ankrusse. Siin pisikese varjualuse juures sulpsame poiste ja Tariga vette. Meie maskides ja torudega, poisid ilma. Hakkab langema suuri, raskeid piisku, mis lärtsatavad lainetesse laksuga laiali. Päris kibe on sellisega pihta saada, seepärast on parem vee all olla. Bajau poisid on aga nagu arust ära. Kui vette sukeldusin nägin Erilit viimati platvormil palvetavat, aga nüüd äkki lõhkevad vee all pommid. Poisipommid.

Erili hetk omaette


Need tegelased hüppavad ülepea saltosid, külg ees, jalad ees, pea ees, korraga ja ükshaaval, nii, et lisaks vihmale keeb ja mullitab vesi nende hüpetest.


Külg ees, jalad ees, pea ees, korraga ja ükshaaval


Vee alt punnitavad vastu rõõmsad pärani silmad, mullitavad suud ja püstised juuksed. Nad sukelduvad sügavamale, kui mina suudaksin, pinnale tõustes puristavad, ahmivad ja lagistavad naerda. Õhk kaigub häälemurde eelsete häälte kiledatest hõigetest. Hakkan tundma, et oleme vist nende kampa vastu võetud.

Ripal maandus vette


Ujun ringi ja püüan rõõneskarpidele keskenduda. See paikkond on nende poolest rikas. Lausa kaitseala vist. Ja tõesti korallide vahel on näha rohkelt paksude mokkadega lainjaid suid mis vett filtreerivad. Neid leidub kõikjal troopilises meres, kuid siin Labengkel on nad eriti suured.


Siin korallide vahel peidavad end rõõneskarbid


Veest välja tulles hakkab esimest korda Sulawesil olles jahe. Vihm on külmem kui ookenaivesi ja tuul on kõva. Kuivatan keha matkarätiga. Poisid seevastu on visanud särgid otse märjale kehale ning hakkavad sõidutuules lõdisema. Viskan Ripalile räti õlgadele, aga mõne minuti pärast ulatatakse see tagasi - saan hakkama!

Eril peab paadininas vahti


Eha ajal ilmub päike jälle pilve varjust välja, jalutame rannas, vaatame kuidas poisikesed merikarpe korjavad ja pered majades end õhtule seavad.

Meie leivaisade majja kolisid täna Jakarta geograafia üliõpilased. Umbes 16 noormeest ja neidu on siin praktikal. Islami tavadest kinnipidamine teeb neil elu keeruliseks, sest bajau majas pole meestel-naistel eri ruume ja pesemisega on siin keeruline, sest mage vesi tuuakse siia teiselt poolt küla kanistritega kaevust ja joogivesi paatidega teiselt saarelt. Ning pesemise ruumi ning vetsukohti on vähe. Kuidagi hijabidega neiud siiski käterätikutega ringi silkavad ja püüavad end sündsaks varjata.


Üllatuseks on täna merivähk


Õhtusöögiks teeb Tar meile üllatuse ja lauala tuuakse merivähk, ehk homaar. Hiljuti olnud see siinkandis üsna tavaline mereloom, kuid nüüd püütakse neid rohkesti Aasia kasvanduste jaoks. Eriti ohtrasti ostetakse neid kokku hiinlaste jaoks. Kasvavad linnad nõuavad luksust. Seetõttu on merivähke väheks jäänud. Minu pärast oleks võinud ta ookeanis edasi ujuda, aga kui ta juba vürtsikas kastmes keedetuna laua peal on, siis ei tohi pererahvast solvata. Söömine edeneb vaevaliselt, sest ei oska liha paksust lubikestast kätte saada. Kusagilt mälusopist meenub, et peened daamid ja härrad kasutavad veini kõrvale homaare süües homaaritange. Liha on maitsev, kuid ei midagi sellist, mistõttu neid loomi peaks nii suurel hulgal püüdma ja luksuskaubana müüma. Luksus on haip, läheduse kurb aseaine üksikutele hingedele. Luksus peitub hoopis rohkem lihtsates, kättesaadavates asjades nagu hubisev tuli, lähedane sõber, ehavalgus, retk tundmatusse, ema või kallima tehtud kodune roog, jutuajamine perega ümber laua jne.


Õhtusöögi järgsel istumisel saavad seletuse päeva ajal kuuldud kõmakad. Keegi püüab ikkagi siiani kaitsealal dünamiidiga kala. Nüüd saab selgeks miks me rannikult korallitükke leidsime. Miks nad nii teevad? Hävitavad ju enda toidubaasi. Tari seletus on, et kohalikud näevad kuidas nende elualadele tehakse kaitsealasid ja kitsendatakse elutumise võimalusi. Samaaegselt ehitatakse ümbruskonda uusi majutusi turistidele, kes käivad veealuse maailma pärast, toovad raha, mis maandub suurtesse linnadesse. Midagi ei jõua siia - ei parane sellest kohalike elu, elektrit tehakse endiselt generaatoriga, joogivett pole, tööd ei pakuta jne. Neile tundub, et on ebaõiglane ära võtta neilt ressurss kellelegi teisele kasutamiseks kohalikele midagi vastu andmata ja neid austamata. Seepärast olevat hakanud valitsema suhtumine, et kui meie ei saa, siis ei saa ka valitsus.

Ka täna ei näe koduteel ühtegi püütonit. See-eest patseerib selle kõrval, mis hommikul oli telk, pikal plastikusel lehel hiigeltunnaldega tarakan. See päris - looduslik vihmametsa oma. Või on ta ülesöönud rohutirts?

Telk on päevaste tuuleiilidega kokku vajunud. Paar vaia on liivast välja tulnud ja kate on varustusele langenud ning see mis polnud veekindlalt pakitud, on märg. Ajame telgi taas püsti ja seam end niiskel küljealusel sisse. Täna rannale tuld ei tee, on hiigelväsimus. Tuli telgis põleb vaid niikaua kuni oleme oma linadesse pugenud.

Päevateekond: https://www.wikiloc.com/motorboat-trails/30-11-labengki-21443732

01.12.2017. Reede. Pulau Labenke Kecil

Chris suudab kell 5 silmad lahti teha ja koitu pildistada. Kuidas ta seda tegi!?


Koit


Ärkamisaeg on pilvine ja niiske, jätame märjad asjad märga telki, osa paneme kuivama lootuses ilma selginemisele. Saan kaadrisse hiigelhaigru, aga valgus on nii plass, et pildist midagi loota pole.

Meisterdan meile vettinud palmitüvest teokarpidest ja lilledest krati. Nagu Kupja Antsu Lumemehe, aga troopika versiooni. Kratil jääbki pisut kohtlane kõõrdsilme välimus ja laisk on ta ka, losutab õnnis nägu peas päevad läbi rannal. Aga hoiab vähemalt  telgil silma peal.


Meisterdan meile vettinud palmitüvest teokarpidest ja lilledest krati. Ta peab telki valvama.


Ookeanil korraldavad noormehed oma saledatel diiselmootoriga paatidel kiirendusvõistlusi. Üks paat on igas stardis selgelt kiirem.

Igahommikune teekond viib külakaevust mööda. Täna on reede, muslimite puhkepäev ja kaevuümbrus on tühi. Kasutame võimalust ja kiikame sisse. See on umbes 2 m sügavune betoonauk, mille põhjas 30 cm võrra vett. Huvitav kuidas ta niipalju välja annab, et kohalike pesuvajadused katab? Kaev pole mererannast kaugel ning tõenäoliselt on kaevuvesi soolakas. Kohe kaevu läheduses paneb vanem proua käsikäru täit hiigelkalu kuivama.

Söök. Muna, riis, suvikõrvits. Ja loomulikult kala. Iga päev maitsvat kala. Bajaule olevat kusagil linnas igasuguseid hõrgutisi pakutud, aga mees lükanud need kõik kõrvale ja nõudnud kala.


Enne tükeldamist ja kuivama panekut


Paati ja snorgeldama Raja Empati naaberranda. Loomulikult on meie lahutamatu kolmik kaasas ja kaasa tuleb ka küla veevedaja - vaimse ja kehalise puudega poiss, kel kuus varvast ja seitse näppu.

Suundume jälle Suur Labengke randadesse. Kuna päike on pilveudus, siis ookeani vesi ei paista läbi, vaid värv on selline nagu sõidaks erimärgistatud diiselkütusel. Ebamaiselt õlijas-sinine. Õlisuse annab arvatavasti suur soolsus ja väga palju mikroskoopilist elu selles “lahuses”.


Ookeani värv meenutab erimärgistatud diiselkütust


Täna tuleb ka Chris vette ja mulistame koos kaugemale merele. Elu esineb siin laiguti. Täpselt seal kus on korallid. Kohtame meriroos ahvenat (Nemo/klounkala) meriroosi vahele peituvat. Meriroos on kõrvetav ja oranži-valge kirju kala saab korallilt kaitset, sest ta enda keha on kaetud limaga mis laseb tal meriroosi kombitsate vahel kõrvetust kartmata varjuda.


Bajau lapsed saavad ujuda lahtiste silmade, suude ja ninadega. Itshal viipab tervituseks.


Siis järgneb üllatus, mida ei oska oodatagi. Suundume pika kitseneva lahesopi otsa. Arvan, et hakkame siin snorgeldama, kuid võta näpust! Paat suunatakse otse teravate kaljude alla. Lubjakivikaljud on tuhandete aastate vihmades teravateks hammasteks nõrutatud. Peab ettevaatlikult jala asetama, et  mitte jalga vigastada. Poisid aga ronivad neil pindadel paljajalu!


Paljajalu lõikavatel kiviservadel


Uudishimu on üleval ja kui teiselt poolt rinnatist hakkab paistma neoonroheline laguun, siin on üllatus täielik! Nagu Jurassic Park - rippuvad liaanid, palmid, kaljud ja kohe ootad, et dinosaurus astub vihmametsast välja.


Neoonroheline laguun


See ümmarguse kujuga ja sügav veekogu on kunagi olnud lahe osa, kuid selest eraldunud. Tõenäoliselt on tal siiski ookeniga ühendus, sest laguunis on näha kalu ujumas. Mask ja toru on mul kaasas - teen sukeldumise ära. Poisid millegipärast ei tule. Äkki on põhjuseks, et vesi on külm. Öösel on vihma sadanud ja laguuni on lisandunud külma vihmavett. Teen tiiru peale, imetlen põhjast püstloodselt tõusvaid lubjakivisambaid, ja kalu, kes nokivad neilt vetikaid. Lubjahõljumit on üleval ning küllap see annabki valgust murdes veele ereda neoonrohelise valguse. Nagu meil Eestis Rummu ja Aidu paekivikarjäärides.

Õhevil meeleolus liigume uue sihtpunkti poole. Teadmatus on mõnus. Paadi alt libisevad mööda veealused kalade karjamaad ja peagi hakkab paistma valge liiva ja kookospalmidega rand. Siin on järgmine peatus. Jalad maanduvad pehmele liivapõhjale.


Eril saadab kiirelt kimbu kookospähkleid palmi otsast alla


Itshal on leidnud vana, merevees kergeks kõdunenud kookose. See on täpselt pesapalli kujuline ning nüüd nüüd läheb palilahing lahti! Loobime seda üksteisele nii, et võimalikult palju vett pritsiks püüdjale vastu. Eril on kuhugi kadunud ja ümber pöörates avastan, et poiss paneb padinal umbes 15 m kõrguse kookospalmi otsa ja kaob üles lehelehvikusse. Hõike peale tormavad teisedki palmi alla ja peagi maandub 5 rohelist kookospommi puu alla vette. Eril võtab palmitüve reite vahele ja libistab ennast alla. Toob paadimehelt matšeete, mis ulatub talle maast - puusani ning hakkab kookoseid lahti raiuma.


Toob paadimehelt matšeete, mis ulatub puusani ning hakkab kookoseid lahti raiuma


See on jälle koht, kus ma mõtlen kriitiliselt endale - kui palju olen ma loonud võimalusi, et lapselapsed saaksid osavuse ja täpsuse terariistade kasutamisel? Ma olen nagu kaasajal kombeks pigem kartnud laste enesevigastusi. Kuigi oma lapsepõlves olid käed lõikehaavu täis ja kõige õnnetumalt juhtus ükskord kui nuga läbistas käe. Pole meie igapäevaste tegevuste hulgas enam küttepuude ja haoraiumist, kraavide puhastamist kiiniga, aialippide lõikamist käsisaega jt. meestetöid. Ainus võimalus on veel matkal. Seni kuni lõkketegemist ja telkimist pole veel ära keelatud ja on veel mõni mets kuhu saab ja lubatakse minna.

Kosutav kookosmahl voolab kurku, jahutab ja toidab keha. Baguusš! Mantaap!


Kosutav kookosmahl voolab kurku, jahutab ja toidab keha


Niikaua kui meie pead kuklas kookosest viimaseid tilkasid ammutame, on poisid veest uue meelelahutuse leidnud. Nad ajavad väiksed kerakalad tupikusse ja püüavad pihkudesse. Siis masseerivad neid õrnalt, kuni kerakala tõmbab end õhku täis ümmarguseks punnissilmseks palliks. See on nii naljakas.


Kerakala tõmbab end õhku täis ümmarguseks punnissilmseks palliks. See on naljakas


Kui meie tähelepanu hetkeks hajub, laseb kalake ventiili lahti ja äkki ta pihkudest kadunud ongi. Huvitav kohastumus, katsu sa sellist palli alla neelata kui oleksid röövkala. Väiksed kerakalad on kareda pinnaga, suurtel, mda nägime Väike Labengkel oli karedus välja kasvanud piikideks, mis ümmarguseks muutunud kala nahalt ähvardavalt kõikidesse suundadesse ulatusid. Kerakalast tehakse jaapani delikatessrooga fugut, mis nõuab head oskust, et mitte mürgitusse surra (kala sisaldab närvimürki - tetrodoksiini). Kerakalade mürgist valmistavad voodoo nõiad segu, millega saab inimese zombiks muuta - nii, et teadvus ja arusaamine säilib, kuid keha ei liigu ja nahk muutub kooljakahvatuks.

Peale lõbutsemist teeme veel ühe snorgeldamise ära. Ujume juba päris pikalt, kui Tar hakkab hüüdma: “Snake, snake!” Esialgu ei tea kas peab tema juurde ujuma või paati pagema. Siis saan aru, et ta kutsub. Ujun ettevaatlikult ligemale ja märkangi põhjas umbes meetrist väga mürgist korallmadu, kes põhjas vongerdades pistab pea igasse urgu ja ei lase end minust häirida. Jälgin ja püüan ta pildile ja videole saada, aga ookean loksutab ja päris hästi ei õnnestu. Aasta tagasi Paapuas Raja Ampatis oli üks 1,5 isend keeranud end õhtul ümber paadi vindi.


Korallmmadu kuulub mürgisemate madude esikolmikusse


Selle aja peale on poisid jälle jahil käinud ja toonud kusagilt särgitäie hapusid vilju mis meenutasid välimuselt aktiniidiat. Ainult et pirnisuuruseid. Löövad ise neile hambad sissse ja pakuvad meile ka. Üle ühe ei jaksa neid süüa, kuigi terve paadipõrand on neid nüüd kojuviimiseks täis. Ka “pesapall” võeti kaasa. Seda saab kodus tuletegemiseks kasutada.


Põrandatäis hapusid aktiniidiaid


Ees ootab uus rand, see on erinevalt eelmisest telliskivipunase liivaga. Küllap on siia suubuvad jõekesed toonud liivaks pudenenud lubjakivikaljud siia rannale. Pilt on nagu reisibüroo klantsajakirja kaanelt. Vee kohale kummarduvad kookospalmid, silmapiirini ulatuv rohelusega palistatud rand. Ronime palmitüvedele, teeme pilte ja hüppame sealt liiva, solistame jõgedes.

Meil on lõbus!


Poisid on nagu jahikoerad - ei jäta ühtki kivi ümber pööramata, põõsaid läbinuhkimata, nukkadesse nina pistmata. Nad on parimad teejuhid. Kui midagi märkavad, hõikavad: “Mister, mister!”. Parajasti on nad ühe ojasopis muda üles keerutanud ja ajavad paksu mädamunalõhna üles ja rõõmustavad hõigates “babiii, babiii” (siga bahasa k.), siis jälle osutavad mudast tornidele, mis kuuluvad kepitingile (krabile bahasa k.). Kuuldes hääli tormavad taas rannale ja avastavad võradest rohepapagoide parve. Ärevil hõikavad “burun, burun” (lind bahasa k.). Linde pildile ei saa, küll aga esitavad poisid ägedalt kätega lehvitades tarzanikeelse etenduse kuidas papagoid lendavad oksale ja nokivad marju.


Ärevil hõikavad nad “burun, burun”! (lind)


Sellega pole veel koolitund läbi, sest Tar on ranna kaugemas otsas leidnud kašua õunapuu. Rõõmsalt tormame läbi jõgede pladistades hüüu suunas. Madal puu (põõsas) on rikkalikult kašuaõunu täis. Esimest korda kuulsin kašuaõunast 2006 aastal Goas, kus temast joovastavat jooki kääritatakse ja 2014 Myanmaris, kus külastasime kašuapähkli töötlemise töökoda. Aga oma silmaga näen looduslikku viljakandvat puud alles nüüd. Nagu piltidelgi, on ta tegelikkuses piklike viljade all lookas. Iga “õuna” otsas üks kõver pähklike, kujult meenutamas koma.


Kašuaõunu korjamas


Kohe ulatatakse meile üks matšeetega kooritud vili ja see on hästi mahlane, hapukasmagus, üksikute tugevate kiududega keskel kuid teeb suu ning kurgu paksuks. Küpsetel viljadel on see mõju väiksem. Kõik bajaud ja Meie Tar korjavad vilju särgi sisse. Tar räägib erutunult, et nüüd saab ta meile valmistada oma lapsepõlve lemmikrooga - röstitud kašuapähkleid. Tema lapsepõlves käisid eakaaslased vihmametsas pähkleid otsimas, et siis hiljem külatänaval nende peale üht traditsioonilist mängu mängida. Selle põhimõte olnud, et mängijad panevad oma pähklid mängu, ringi sisse ja siis heidetakse järjekorras sinna kivike? ja kelle kivi rohkem pähkleid kindlasse sektorisse suudab liigutada, selle omaks need pähklid saavad. Ning hiljem sai siis oma saaki röstida ja sellega maiustada.

Tagasiteel Väiksele Labengkele saadavad meid delfiiniparved, kes näitavad oma seljauimesid. Poisid ja Tar hakkavad laulma ja rütmi plaksutama, et delfiinid meid kuuleksid ja tahaksid muusika järgi tantsu vihtuda.


Poisid ja Tar hakkavad delfiinide väljakutsumiseks laulma ja rütmi plaksutama.


Vahel nad laskvat end kaasa kiskuda ja hakkavad kõrgele veest välja hüppama. Seekord on vist meie paadi müra ebameeldivalt tugev, üks delfiin puudutab seljaga ninas istuva Erili vastu vett rippuvaid jalgu ja siis näeme neid veel kaugelt.


Delfiinid


Külasse saabudes näeme jälle tuttavaid raukasid askeldamas. Nad on kuivetunud ja kõverad, kuid alati askeldamas. Seekord puhastab ja tükeldab taat keel suust väljas raikalu ja memm hõõrub tükke soolaga sisse. Ei mingit logelemist pensionil ja perearsti uksetaguseid pidi ristlemist.


Vanad osalevad aktiivselt töödes. Ei mingit pensionil logelemist ja arste pidi ristlemist.


Peagi korraldab Tar meie laagripaigas tuleetenduse. Ilmub metsavahelt nähtavale, suur, paksuseinaline alumiiniumpott sangapidi käe otsas ja koos hakkame ettevalmistusi tegema. Otsin (sic! vihma)metsast kuivi oksi, teen tule üles, Tar taob raudpuu okstest löödud vaiad sügavale liiva sisse ümber lõkke ja asetab vaiaotstele poti ning puistab kašuapähklid sinna sisse. Need hakkavad tihedat, rasket, valget auru välja ajama. Nagu nõiakatlast voogab üle servade auru. Tar segab neid oksaga kiirete liigutustega ja seletab erutunult kui oluline on tabada õiget hetke, et pähkleid üle ei rösti või tooreks ei jäta. “Ja kohe-kohe on kõige tähtsam hetk - tuli peab potti hüppama ning siis ei tohi hetke maha magada, et ta õigel hetkel ära kustutada. Ma näitan kohe kuidas!”, keksib Tar ümber poti. Aga poti sisu ei taha tuld võtta, võib-olla on pähklid liiga toored? Kaasaaitamiseks viskab Tar mõned kuivad oksad potti, pistab segamisoksa otsa tulle ja püüab sellega tuld potti tõsta. Kohe ei taha see õnnestuda, alles eitea mitmendal katsel lahvatab pott äkki suure läbipaistva leegiga põlema ja nüüd vehib nõgiste kätega Tar nagu nõid jooki segada. Nii, et sädemepilv käib üle pea.


Nüüd vehib nõgiste kätega Tar nagu nõid nõiajooki segada


Parajal hetkel paiskab poti tokkide otsast maha ja asub liiva potti loopima, ise naerdes: “näed nüüd kuidas tulekustutamine käib! ma väga loodan, et sai paras, ma väga loodan!”

Lohistab poti metsa alt rannale ja kallab söestunud sisu võidukalt liivale ümber. Haarab väledalt kaks kivi, toksib esimese pähkli paksu kesta lahti ja pistab tuuma suhu. “Jah, see on paras, jess, ma nii kartsin, et kõrvetan üle”, keksib ta rõõmust, astub kõrvale ja asub meile pähklisöömise õpetust jagama. Pähklid meenutavad komakujulisi söetükke ja ei kahtlustaksi, et nad söödavad võiks olla. Paksud kestad on tules söestunud, kuid veel piisavalt tugevad, et kiviga peale lüües praksatada. Kahe poolme vahelt ilmub nähtavale see mida me Eestis tunneme India pähklina. Ja niimoodi, “kodukootuna” valmistatuna maitseb ta imehästi. Osa sisust on krõbe, osa säilitanud mahlasema koostise. Iga pähkliga saavad käed ja nägu järjest tahmasemaks, kuid see on äge! Robinson on saanud Reedelt õppetunni…


Käed ja nägu muutuvad järjest tahmasemaks


Õhtusööki oodates näitan poistele mobalast videosid kelgutamisest ja suusatamisest. Poisid vaatavad rahuliku põnevusega ja lase mul ühtegi videot läbivaatamata edasi kerida. Natuke suurema rahulolumõmina kutsub esile video, kus mu lapselapsed pistavad parvematkal pea vee alla. See on bajaudele tuttav tegevus.

Poisid on tiheda tropina ümber, Itshal on kõhuli mu põlvel ja tirib videosid vaadates mind säärekarvadest. Tal on huvitav komme süvenedes millessegi sikutada mind hajameelselt käsivarre- või säärekarvadest. Vahel nii, et valus. See valu vist ükskord ärgitaski märkama, et bajaudel ei kasva kätel-jalgadel karvu. Ka meestel. Ja ärgita varasemaid tähelepanekuid kokku võtma. Tundub nii, et nagu ka sidama hõimul Etioopias, lastakse siin lastel kasvada (sic! mitte ei kasvatata!) iseenesest ja armastuses. Siinne armastus on tähelepandamatu ja tüüne. Vaikne, kuid kõikjal kõnelev. Armastuse väljendus on laste olemine. Lapsed on armastuse (edasi)kandjad.


Poisid adopteerisid mu ära. Vasakult: Ripal 10 a., Itshal 10 a., Levo 53 a., Eril 11 a.


Siin peres ei märganud sekkumist laste tegemistesse ja ellu. Lapsed on väikesed täiskasvanud, kes otsustavad ja vastutavad ise. Kuidas, selle võtavad nad üle vanematelt. Sõnatult, läbi eeskuju. Ilma eetika, religiooni- ja perekonnaõpetuseta, põhimõttel, et käitun nii nagu ees käitutakse. Näen, kuidas matšeetega raiutakse kookospähkleid pooleks ja teen järgi, ega tule pähegi hakata matšeetega oma kaaslaste suunas vehkima nagu nähtud telekas, tapmisfilmis. Etendama “meelelahutuskangelasi”.

Seepärast tundub laste elu turvalisem kui meil, kuigi neid ümbritsevad sünnist saadik terariistad, sügav ooken, 5 meetrised püütonid ja korallmaod. Nad võivad minna ja olla päev otsa kadunud - sukelduda, et tuua merest “koolilõuna”, kõõluda paadi ahtris meie retkedel kaasa, korjata ja süüa metsikuid taimi-vilju, ronida kõrgete kookospalmide otsa, mängida mürgiste kerakaladega. Poistekamba elu pole konkureeriv, vaid koostoimiv, toetav ning jagav.


Poisid võivad minna ja olla päev otsa kadunud - sukelduda, et tuua merest “koolilõuna”, kõõluda paadi ahtris meie retkedel jne.


Alles viimasel päeval märkan, et Eril teeb haruharva mingi liigutuse, lausub vaikse sõnakatke, annab edasi miimika, mis hoiatab teisi võimaliku ohu eest või hoiatab tegemast midagi mis ebasobiv või ülepiiri minev. Toimib vastastikune vaatamine ja nägemine. Siis mõistan, et Eril on vanem ja vastutav, teised naudivad tema tähelepanelikkuse vilju, usaldavad ning teevad nagu hea. Poisid on (meie kultuuri seisukohalt vaadates) oma eale ebakohaselt mehelikud, taktitundelised, hoolivad ja töökad. Nad hõlmasid meid märkamatult oma kamba liikmeks, lõimisid kohalikku ellu ja see oli nii liigutav ning austav olla kamba “õpipoiss”. Lapse on maailma parimad õpetajad!


  • Itshal on 10 aastane

  • Ripal 10 aastane

  • Eril 11 11 aastane

Nad näevad nooremad ja väiksemad välja kui tegelikult. Arvasin alguses, et Itshal on seitmene ja Eril mitte üle üheksa. Mida veel märkan ja imestan, on nartsissismi (eneseimetluse) puudumine poistes. See mis on probleemiks lääne lastele.

02.12.2017. Laupäev. Labengke Kecil - Kendari

Hommik on pastelselt päikeseline. Koidikust alates on olnud vaikne, ookean mõõnaga taandunud ja siledaks rahunenud.

Chris pildistab rannal kahte bajau vanaprouat, kes on ruhedes tulnud hommikusele “kepikõnnile”. Kahe kepiga krõbistavad nad korallidevahelistes urgudes, end ühtlasi keppidega edasi lükates. Mida nad otsivad, ei selgu, sest terve jälgimise aja ei kummargu kumbki neist midagi võtma.


Bajau vanaprouad hommikusel kepikõnnil


Keeran lina sarongiks ümber ja ronin telgist rannale ärkama. Vanaprouad on nii maalilised, et liitun Chrisiga, et need “maalid” kinni püüda.

Natuke toibunud, alustame oma varustuse kuivatamist. Tirime kõik rannale ja püüame laiali laotada. Kõige keerulisem on raamatutega, need ei kuiva vist enam kunagi ära.


Raamatukuivati


Meie krati silmad on kurvad ja päikesest kortsus - ei pääse temagi vananemise eest!

Hommikusöök ja tudengid käivad küsitlemas turismi kohta. Et mida me arvame, millist infrat peaks siia ehitama. Palun Taril tõlkida, et siia ei tohi midagi ehitada ja olemasolev tuleb maha lammutada ning kuulutada saarestik reservaadiks, kuhu lubataks väga kõrgete tasude eest ainult kuni 1000 inimest aastas. Ja kus kõik turistid peaks elama nii nagu kohalikud, et mitte lõhkuda bajaude traditsioonilist arusaama aususest, väärikusest, armastusest, piisavusest, õnnest. Massturist toob kaasa müra, reostuse, võrdlemise, eneseimetluse, rahakultuse, hoolimatuse.

Hüvastijätt on liigutav. Pole vist kunagi meesterahvaga nii soojalt ja meeleliigutusega kallistanud kui perepeaga. Mitu korda järjest. Poisid leegivad ka korraks läbi ja siis on nad kusagile kadunud. Omi asju ajama. See tore, et nad mingeid asju pooleli ei jätnud.

“Mister captain”, ehk meie rendipaadi juht ootab juba ning võtame kursi tagasi Tinobule.


Mister captain


Enne veel võtame merel ühest ülekoormatud paadist peale 3 lisareisijat. Tar küsib luba, mainides, et see paat võib muidu avamerel põhja minna. Me oleks ka ilma küsimata olnud rõõmsad kedagi aitama! Nii ronibki sellest vanainimesi, lapsi ja naisi täis paadist meile rase naine ja tema kaks kaaslast üle.


Võtame merel ühest ülekoormatud paadist peale 3 lisareisijat


Logistame tuntud teed pidi Kendarisse tagasi. Tee peal on ekskavaatorit vedanud treiler pooleldi ümber läinud. Ootame kuni esku maha venib ja asub teed parandama.


Ekskavaatorit vedanud treiler on pooleldi ümber läinud


Teeäärsete putkade plastikbänneritelt vaatavad vastu tõstjad, kulturistid, jooksjad kes kõik reklaamivad hüüatusega “Never Quit!” Surya kaubamärgi sigarette. See on kahepalgelisuses lausa torkav.


Ära kunagi maha jäta!


Hotellis jahtume maha, peseme end ookenist ja päriselust puhtaks. Kontrast võrreldes meie saareeluga on nii tugev, et tekivad võrdlused. Ilma mugavusteta elad päriselu kus hingel on parem, mugavustega elus on kehal parem, aga hing kiratseb. Kas kehal on parem? Tuhat korda olen veendunud, et keha mugavuses taandareneb. Kuid ometi on nii nauditav hetkeks sukelduda mugavusse.


Hotelli vestibüülis ilutseb maast-laeni jõulukuusk. Valdek ristib selle ruumi krematooriumiks


Täna õhtuks oleme kutsutud Mukhtar koju õhtusöögile. Sööma nende pere retsepti järgi tehtud traditsioonilisi toite. Olen selle kutse üle väga rõõmus, tunnen, et oleme olnud väärt meid usaldama. See pole ju tavaline, et klient oma koju kutsutakse. Õigupoolest olen siiamaani olnud segaduses Tari elukorralduse suhtes. Ise paikneb ta Kalimantanil (Borneol), pere Sulawesil. Pole pidanud vajalikuks uurida ka, ehk õhtu annab selgitust.

Kella kuue paiku on Tar sõpradega meil järgi. Vihma sajab oavarrest. Kendari on tuntud kašuapähkli töötlemise linn ja siin asub eriline pood, mis on keskendunud kohalike hõrgutiste müümisele. Vastavalt varasemale kokkuleppele sõidame siit läbi ja sooritame viimaste ruupiate eest viimased ostud. Mõned pakid pähkleid, kopi jahe't, teh jahe pulbrit, (teh jahet, ehk ingveriteed tehakse traditsiooniliselt nii).

Tari pere elab äärelinnas. See on tekkinud sel ajal, kui liikumisvahendiks olid jalad ja jalgratas. Muidu ei oskaks seletada, miks tänavad nii kitsad on. Jalamehest või jalgratturist laiem sõiduriist siia ei mahuks. Tormame läbi äikesevihma hüpetega katuseserva alt serva alla ja jõuame märgadena ja elevil kohale.

Meil pole aimugi kuidas moslemiperes end ülal pidada. Tar olevat meie külaskäiku viimse hetkeni laste eest salajas hoidnud, sest muidu oleks tema sõnade järgi olnud maja laste sõpru täis. Taril on 2 tütart ja üks poeg. Vanem tütar elab eraldi ja õpib majandusjuurat, noorem on 13 aastane ja poeg on 10 aastane. Mõlemad käivad Kendari koolis.

Maja on väike, sõbralik ja valge.Tutvustamine toimub köögis. Tari naine on rahulik, tumedasilmne ja pikajuukseline. Jah, ta ei kanna pearätti. Paistab, et Sulawesil valitseb mõõdukas rahvaislam, reisi jooksul pole äärmuslikke kombeid kohanud ja siin saame veelkord kinnitust.

Pojaga me kohe ei kohtu, sest on palvuse aeg ja poiss on mošees. Mošee on kohe kusagil nende maja lähedal. Tar nendib, et kui ta kodus on, siis ta mošees ei käi, vaid korraldab kodupalvusi. See on islamis lubatud, kodus on perepea imaamiks, loeb palveid ja pere kordab järgi. Selline ühispalvetamine liitvat peret.

Peale tütrega tutvumist pannakse meid laua taha istuma. Kombe kohaselt pererahvas ise lauda ei istu, vaid jääb püsti seisma ja toimetama. Püüame kohmetusest üle saades anda üle kingi (kuigi Tar on korduvalt vannutanud, et me kinki ei tooks - ka lastele, sest lapsed kartvat hambaarsti ning seepärast nende kodus süüakse magusat väga piiratult). Kingime kašuapähkleid, sest need on tervislikud, traditsioonilised ja ka kohalike jaoks väärtuslikud.

Kingituse juures räägin loo, et Lõuna Eestis, kus meie elame on kombeks, et tühja käega külla ei minda, vaid viiakse midagi kingituseks. Et kui oled vaene ja mitte midagi muud pole võimalus kinkida, siis korjatakse pererahvale kasvõi kerisekive. Sõna “saun” ja “keris” pean tarzanikeeles lahti seletama, kuigi siin kuumal maal on kunagi kasutatud “higistamistelki” Tari kodukandi rahvameditsiinis haige inimese higistama ajamiseks.

Meie imestuseks korgib Tar lahti õlled ja kallab meie klaasid täis. Seda me poleks moslemiperes jällegi oodanud.


Meie imestuseks korgib Tar lahti õlled ja kallab meie klaasid täis


Ette tõstetakse Tari naise valmistatud kanaroog. See on maitsestatud vihmametsast korjatud erilise taime lehtedega. Järgneb kalaroog.

Tar jutustab üsna avameelselt oma majapidamisest. Ütleb, et maja kuulus tema äiale, kes pärandas selle peale surma naisevennale, kes kolis Jakartasse ja jättis maja õele. Naerab, et naine võib ta oma majast välja tõsta. Varem oli siin metsaserv ja naabreid harvalt, aga nüüd on linn peale tulnud ja vihmamets jääb järjest tillemaks. Naise ülesandeks on majapidamine ja laste koolitamine. Ta viibki lapsi mootorrattal kooli ja toob ära, valmistab süüa ja koristab. Tari ülesandeks on majapidamisse raha teenida. Elavad visiitabielu ja neil on 17 aastane vanusevahe. Tar viibib tihti kuude kaupa Kalimantani (Borneo) saarel Samarinda linnas.

Küsisin kuidas nad omavahel tutvusid. Tar meenutab, et peale kolmekümnendat eluaastat hakkas ta igal järgneval sünnipäeval ärkama mõttega, et jälle on aasta möödas ning ta pole veel abiellunud ning tal pole lapsi. Ükskord pikemalt giidimiselt Kendarisse tulles ja sõpradega väljas olles märkas ta vaikset tüdrukut ja hakkas sõpradelt pärima kes ta on. Niiviisi jõudis ta tüdruku elukohani, tegi ennast talle tuttavaks. Ega tal polevat olnud lootust, et tüdruk suure vanusevahe tõttu oleks võinud ta vastu huvi tunda ja samuti oli ette oodatav vanemate vastuseis. Oli ta elu ju majanduslikult liiga ebakindel. Ükskord võtnud ta siiski südame rindu ja palunud tüdrukul anda oma vastus, kas ta on nõus abielluma, või lükkab ettepaneku tagasi. Tüdruk praadinud Tari pikalt, enne kui andnud “jaa” vastuse.

Nüüd viinud tee imaami juurde, kes nad paariks õnnistanud. Seda tehti vanemate eest salaja, sest isalt poleks heakskiitu saadud. Tar riskis sellega, et tüdruku isa oleks abielutseremooniast teada saades võinud süüdistada teda tütre võrgutamises ja anda asja politseisse.

Kui paariminek oli juba tehtud, leppis isa kuidagimoodi sellega ja suhted normaliseerusid siis kui naine jäi rasedaks ja oodata oli esimest last.

Kui söömine on lõpetatud, palun Tarilt intervjuud. Mul on südamele jäänud “pärisinimeste” ja looduse vahekord. Et kuidas suhtuvad loomulikult looduse keskel elavad hõimud ümbritsevasse? Panengi fotika statiivile salvestama ja teen umbes 15 minutilise intervjuu. Peale seda täname südamest ta peret kutse eest, teeme tütrega selfisid, tervitame mošeest saabunud mustas hõlstis ja valge moslemimütsiga poega ning viisakuste järel asutame minema. Kogu külastusest jääb väga soe tunne. Üle loikude hüpates ja naabritega tervitades jõuame autosse, mis toimetab meid hotelli.

Hotelli lobbys seisab maast-laeni ehitud jõulukuusk.

03.12.2017. Pühapäev. Kendari - Jakarta - Doha

Indoneesia on riigisotsialistlik erinevate usunditega, paljurahvuseline riik. Tohutult suur ja eraldatud saartel paiknev, ulatudes otsapidi Aasiast Melaneesiasse. Selle tehisliku riigi kooshoidmiseks on valitsejad sõnastanud ja aluseks võtnud Pancasila, ehk “viis printsiipi”:

  1. Usk ühte ülimuslikku jumalasse

  2. Õige ja tsiviliseeritud inimlikkus

  3. Üks Indoneesia

  4. Demokraatia mida juhib rahvaesindajate tarkus

  5. Sotsiaalne õigus kõigi indoneeslaste suhtes

Vaatamata neile kenadele põhimõtetele valitseb pigem globaliseerumisele  iseloomulik moraalitsev kahmajate kultuur, kus loodusrikkused ja võim koonduvad linnadesse kõrgklassi kätte, kus kohalike osaks teha ainult kommunaalotsuseid ja leppida keskkonnakahjudega või kolida suurlinnadesse.


Pildikesi ärihotelli seinalt - töö keeb õlipalmi istanduses


Vaatamata Indoneesia rahvastiku islamiseerumisele valitseb mõõdukas rahvaislam ja tegutsetakse äärmusluse vastu. Bali ja Jakarta pommiplahvatused korraldanud tegelased olid otsapidi seotud araabia riikide toetatud terrorismiga. Samas hõõguvad tuha all endiselt pinged kristlaste ja moselmite vahel. On aja küsimus mil need jälle puhkevad. Loodetavasti ei järgne sellele Lähis-Idas praktiseeritavat usupuhastust.


Töö keeb kaevanduses


Lihtsad inimesed püüavad koraani nõuetest kinni pidades elada oma igapäevaelu ja ots-otsaga kokku tulla. On siiski rõõmsameelsed ja naeratavad. Linnad on rahvarikkad (700-800 000 elanikku), tolmused, kaootilised, mürarikkad ja saastunud.

Hommikul viib Tar ja sõber meid autoga Kendari väiksesse lennujaama ja peale hüvastijättu ning mõõdukat ootamist teeme paaritunnise lennu Jakartasse. Maandumisele minnes näeme all mastaapseid pinnasetöid. Jakarta on maailma kiiremini uppuv linn.

Lennujaamas kulutame viimased ruupiad söögile, kohtume Valdekuga, teeme lahkumisõlle ja jätame Indoneesiaga hüvasti.


Tere Valdek, hüvasti Indoneesia!

7160 km Jakarta - Doha. Dohas on 9 tunnine lennuvahe, mille veedame vaikses ruumis “nokkides”.

04.12.2017. Esmaspäev. Doha - Helsinki - Tallinn - Tartu - Põlva


Naftalinnad, tehissaared







Comments