Raseduse jälgimine I-II trimestril
 

Raseduse kulu jälgimine esimesel kahel trimestril

Kui ei ole tegmist riskirasedusega, siis minimaalne intervall jälgimiseks on üks kord kuus. Riskiraseduse puhul tuleks arvestada naistearsti soovitustega.

 

Igal vastuvõtul määratakse:

1. kehakaal ja vererõhk

2. emakapõhja kaugus sümfüüsist - märkida gravidogrammile!

3. alates 20. rasedusnädalast küsitleda looteliigutuste suhtes, kuulata loote südametoone

4. laboratoorsed uuringud

·      valk ja suhkur uriinis igal külastusel

·      hemoglobiin vähemalt 6-nädalase intervalliga

 

Kõik andmed tuleb märkida nii ambulatoorsesse kaarti kui ka naise käes olevasse rasedakaarti.

 

Tähelepanu tuleb pöörata suurenenud tupevoolusele ja urineerimishäiretele. Vajadusel korrata analüüse põletiku välistamiseks ning teostada ravi. Raseduspatoloogia ilmnemisel konsulteerida naistearstiga.

 

Käesoleva raseduse ajal ilmnevad seisundid, mille alusel diagnoositakse riskirasedus:

1.    kaksikud

2.    rasedusoksendus ainevahetushäiretega

3.    ähvardav raseduse katkemine

4.    kuseteede infektsioonid s.h. väljendunud bakteruuria

5.    aneemia (hemoglobiin kahekordsel määramisel alla 100 g/l)

6.    vereeritus suguteedest raseduse ajal

7.    rasedusaegne hüpertensioon ja preeklampsia

8.    mittevastavus loote suuruse ja raseduse kestuse vahel, ebaselge raseduse kestus

9.    emaka müoom ja väärarendid

10.lootevee vähesus või liigveesus (oligo- või polühüdramnion)

11.tuharseis ja muud loote ebaõiged seisud peale 34.rasedusnädalat

12.oletatav loote kaal üle 4000g raseduse 38. nädalal.

 

Raseduse 15. nädalal pöörata tähelepanu geneetilise riski olemasolule: selleks teostatakse Double test raseda vereseerumist. Test tehakse 15.-17. rasedusnädalal. Määratakse alfafetoproteiini (AFP) ja kooriongonadotropiini (hCG) sisaldus ema vereseerumis. Kui määratakse lisaks ka vaba östradiooli tase seerumis, nimetatakse testi triple-testiks. Double- ja triple-testi alusel on võimalik hinnata riski mõnedele loote pärilikele haigustele ja väärarengutele. Tulemuse hindamisel on oluline ka raseduse suurus ja ema vanus. Test võimaldab välja selgitada 60-70% kromosoomihaigustega loodetest. Normaalne testi tulemus on negatiivne: s.t. et risk sünnitada kromosomaalse haigusega last ei ole tõusnud. Positiivse testi korral esineb kõrvalekaldeid ühe või mitme markeri osas ning see tähendab, et tõenäosus sünnitada terve laps on neil juhtudel keskmisest väiksem. Samas ei tähenda positiivne tulemus ilmtingimata haige lapse sündi. Küll aga kuulub selline naine kõrgenenud riskiga naiste gruppi ning vajab konsultatsiooni geneetiku poolt, kes määrab vajadusel naisele lisa ultraheliuuringu või soovitab amniotsenteesi e. lootevee uuringut.

 

Näidustused raseda geneetilsele konsultatsioonile suunamiseks:

1.    raseda vanus üle 35 eluaasta

2.    ultraheliuuringul avastatud loote väärarend

3.    kromosoomihaiguse esinemine ühel vanemal või eelmisel lapsel

4.    ioniseeriva kiirguse või tsütotoksilise ravimi toime ema või isa sugurakkudele või raseduse alguses

5.    pärilike X-liiteliste haiguste esinemine perekonnas (oluline on teada sündiva lapse sugu)

6.    geenihaiguste esinemine perekonnas

7.    alfafetoproteiini madalad ja kõrged väärtused.

 

Nendel juhtudel tuleks patsient enne 18. nädalat suunata amniotsenteesile (double testi võib teha, võib ka  tegemata jätta). Oluline on, et geneetiline konsultatsioon ja loote karüotüübi määramine toimuks enne 21.rasedusnädalat. Kui selgub, et loode on haige, on naisel õigus valida, kas ta soovib sünnitada haige lapse või raseduse katkestada. Meditsiinilistel näidustustel on raseduse katkestamine lubatud 21. rasedusnädalani.

 

Amniotsentees teostatakse ultraheli kontrolli all. Peenike nõel sisestatakse ultraheli kontrolli all ema kõhuseina kaudu looteveekotti ning aspireeritakse lootevedelikku (ca 20 ml). Amniotsentees tehakse näidustuste olemasolul ning naise nõusolekul 16.-18. rasedusnädalal ning lootevett kasutatakse tsütogeneetiliseks uuringuks (loote karüotüübi määramiseks). Protseduuriga seotud raseduse katkemise risk on umbes 0,5%.

 

Amniotsenteesi võib vajadusel kasutada ka hilisemas rasedusjärgus: lootevett võib uurida seal esinevate infektsioonide suhtes, määrata bilirubiini sisaldust lootevees (reesusisoimmunisatsiooni korral), lootevee biokeemilisi uuringuid kasutatakse ka loode kopsude küpsuse hindamisel. Liigveesuse korral kasutatakse vahel leevendusamniotsenteesi -  lootevee kogust vähendatakse selle väljaaspireerimisega.

 

Alternatiivne võimalus tsütogeneetiliseks diagnostikaks on koorioni biopsia. See teostatakse tupe- või kõhukatete kaudu raseduse 9.-11.nädalal. Peenikese nõelaga aspireeritakse ultraheli kontrolli all koorioni hattusid, materjal uuritakse tsütogeneetiliselt. Raseduse katkemise risk on pisut suurem kui amniotseteesil. Väga varajases raseduse järgus teostatud koorioni biopsia korral on täheldatud loote jäsemete deformatsioonide teket. Uuringu eeliseks on see, et kuna see tehakse varases raseduse järgus, on haige loote korral  väiksema raseduse katkestamine ema tervisele ohutum.

 

Raseduse 18.-20. nädalal suunatakse rase ultraheliuuringule raseduse suuruse täpsustamiseks ning loote väärarendite skriininguuringuks. Uuringu teostab naistearst või radioloog. Skriininguuringul on enamasti avastatavad raskemad loote väärarendid: anentsefaalia e. peaajutus, suuremad seljaaju songad, varased vesipead, rasked neeruanomaaliad või neerude arenematus e. agenees, rasked skeletiväärarendid, loote hüdrops. Selles rasedusjärgus on raske avastada südame väärarendeid, samuti seedetrakti anomaaliaid. Loote kasvu ja gestatsiooniea hindamiseks mõõdetakse loote biparietaalmõõt, keha keskosa risti- või ümbermõõt ja reieluu pikkus. Samuti hinnatakse lootevee hulka ning platsenta asetsust.