Embedded Files
Astu läbi ka minu e-poest:
Läbi aegade olen kirja pannud oma tundeid ja mõtteid, mis on mind sügavalt puudutanud. Otsesed kogemused iseenda läbielamistest või kõrvaltvaataja vahetu pilgu läbi ümbritsevast maailmast.
Need ei ole pelgalt mõtted, vaid see on minu tõde, milleni olen jõudnud oma hinge teekonnal ja mille järgi ma igapäevaselt elan.
See ei pruugi olla Sinu tõde, seega võta siit lugudest vaid see, mis kõnetab. Meil kõigil on oma rada ja ainus, mis kindel, on muutus sel teekonnal.
Seega info, mis täna ei kõneta võib homme juba teisiti paista.
Mul on hea meel kui leiad siit enda jaoks midagi väärtuslikku või tunned lihtsalt positiivset tunnet, et Sa ei ole oma kogemustes üksi.
VASTUTUSEST
VASTUTUSEST
Vastutus on sõna millega tavaliselt kaasneb raskus. Me peame vastutama oma elu eest. Me peame vastutama oma laste eest, oma töö eest jne.
Peame, peame, peame - see on iseenesest juba raske energiaga sõna, mis survestab ning väsitab meid. Vastutus tähendab alati ka seda, et kui midagi läheb valesti ehk eksime, siis järgneb sellele karm karistus. Kaotame töö, sissetuleku, vara, veel hullem kui mõne õnnetuse tagajärjel hoopis endale lähedase inimese. Sellest lähtuvalt on meil alateadvuses hirm vastutuse ees ja kui vähegi võimalik, siis me ei vali endale liiga suurt vastutust. Või siis vastupidi, mõni just valib tohutu vastutuse ja rabab sajal rindel, et läbi selle end väärtuslikuna tunda. Võtame vabatahtlikult või alateadlikult endale vastutsue teiste elude eest.
Variante on palju, aga kindel on see, et alati kaasneb sellega mingi raskus. Olgu see siis vaimne või füüsiline.
Mis on vastutus? Miks me seda kardame ja vahel paaniliselt väldime?
Ühest küljest on see põnev sõnademäng.
Vastu - millegi/kellegi vastu olema?
Vastu - midagi/kedagi vastu võtma?
Tekitab vastuolu? ;)
Vastutan - tähendab maksan selle eest kogu saba ja sarvedega?
Vastutan selle eest, et see nii ei juhtuks (maksku, mis maksab - sõites kõigest üle, peaasi, et ise vastutama ei peaks)?
Vastutan - tehes ükskõik kui jaburaid asju, sest keegi kuskil käskis, nii on alati olnud ja nii peab, sest seaduses on nii kirjas.
Need kõik on harjumuspärased seosed ja arusaamad vastutusest siin välises reaalsuses.
Mida tähendab vastutus energeetilises maailmas?
Kuuleme pidevalt loosungeid, et tuleb võtta vastutus oma elu eest, enda väe eest, enda seisundi eest jne. Meie ego seostab seda koheselt vastutusega välismaailmas ja hakkab meid suunama lahendustele ka eelmainitud arusaamade järgi.
Ilmub välja spirituaalne ego, kes piitsutab takka endaga nö tööd tegema, jooksutab mööda erinevaid "spirituaalseid" sündmuseid ja suunab lugema sadu raamatuid ja jälgima igaüht, kes lubab suurt hingelist rõõmu kohe siin ja praegu suure kergusega. Vastutus - endaga tegelemine, enda esikohale seadmine, enda sisemise heaolu eest seismine ja "vaimsusega" tegelemine. Kas ikka on?
Teine variant on vastutuse võtmine ja endaga süvitsi tegelemine ja siis kasvõi ribadeks pingutamine, et välja kaevata kõik, mis vähegi võimalik ja siis läbi suure valu ikka lõputult ja lõputult protsessida. Peab ju kõik välja kaevama ja siis saab lõpuks rahulikult elada. Vastutus - teen kõik, et elada rahulikult, siis kui ... Kas ikka on?
Mõlemad on äärmused ja ei vii meid tegelikult sisemise rahuni, veelvähem on see tegelik vastutus.
Lõpuks võib muidugi ka neid teid pidi rahuni jõuda, kuid see võtab lihtsalt väga palju aega. Mis ei tähenda, et see halb oleks, sest iga inimene on tulnudki siia läbi erinevate kogemuste endani jõudma. Vaba valik.
Milles see tegelik vastutus siis peitub?
Tegelik vastutus lasub meil hingedena oma hinge eest hoolitsemises. See tähendab, et hoolitseme selle eest, mis meie hinges toimub. Teades, et saame seda, mida sisaldame ja tõmbame ligi vaid seda, mis meis on ja mis me ise oleme ning ka endast välja saame jagada vaid seda, mis meis olemas on, siis sellest lähtuvalt on meie vastutus hoolitseda, et kedagi ei kahjustataks. Ka iseennast mitte.
Tundes näiteks raskust või pinget lasub meil vastutus selle põhjus leida ja see endas lahustada, sest vastasel juhul (kui ei vastuta, järgneb karistus;)) kahjustame me kõigepealt ennast. Pingeseisundis ei saa armastus meis vabalt voolata ja meie pingeseisundist saavad seejärel energeetiliseslt osa kõik, kes meie ümber ja kellega me suhtleme sel ajal. Pinge seisundis ei saa energia vabalt voolata ja vastavalt sellele, mis osas pinge on, toimub meie elus seisak ehk küllus on piiratud.
Me oleme valgusolendid ja meie olemuses on olla puhas armastus ning üks kõigega. Selles seisundis on meile avatud kõik, sest me ise olemegi kõik. Võttes vastutuse oma seisundi eest, olla puhtas tingimusteta armastuse seisundis, saab energia meis vabalt voolata ja oleme avatud kogema küllust ja sisemist rahu. Kui me hoiame endas ükskõik, millist hirmu, oleme piiratud seisundis ja saame kogeda puudust (sõltuvalt mida me kardame).
Hirm vastu võtta oma väge, hirm vastu võtta iseennast, hirm olla see, kes me oleme - need kõik on blokeeringud. Meie vastutus on need hirmud endas vastu võtta ja neist läbi minna.
Kui me ei julge võtta vastutust enda seisundi eest, siis me ei julge vastu võtta iseennast ja see tähendab, et me ei usu ega usalda loojat ega tingimusteta armastust.
Ma vastutame oma elu eest alles siis kui me vastutame 100% oma hingelise seisundi eest. See tähendab, et me ei põgene mitte millegi eest ja me ei piitsuta end, vaid hoole ja armastusega enda suhtes võtame vastu kõik, mis elus elu ette tuleb (ka iseennast kõigi "vigadega").
Tõelise vastutusega kaasnevad samuti teod (iseenesest ei juhtu midagi, energia peab liikuma), aga sellega ei kaasne enam liigset rassimist ja jõu kaotamist. Vastutades oma seisundi eest ja püsides armastuses, oleme avtud ja tõmbame kergusega ligi lahendusi, mida pingeseisundis on võimatu märgata. Siis märkame me igas "takistuses" võimalust märgata, kus oleme läinud tasakaalust välja ja saame selle olukorra hetkega ära muuta. Siis ei ole takistused enam peavalu vaid kingitus. Meie vastutus on õppida märkama neid kingitusi, sest vaid see avab meile maapealse paradiisi.
Maailm on peegel ja kõik, mis meie elus toimub, annab meile märku sellest, kas ja kui palju me tegelikult enda elu eest vastutame.
Meie vastutus on avada süda ja märgata/ kogeda seda täiuslikkust.
Võtan täieliku vastutuse oma elu eest endale siin ja praegu, sest ma armastan elu.
VALE ÕPETUS VÕI VALE TÕLGENDUS?
VALE ÕPETUS VÕI VALE TÕLGENDUS?
Kas meile õpetatakse valet või me tõlgendame õpetatut valesti? Mis üldse on õige või vale?
Nii palju kui on inimei, on ka erinevaid tõlgendusi, vaatenurki, arusaamu. Igaüks mõistab temani jõudvat informatsiooni läbi isikliku kogemuse või tunnetuse.
Võib öelda (ja öeldaksegi), et igaühel on oma tõde (mis baseerub inimese teadlikkuse astmele), aga on olemas ka üks universaalne tõde (universumi tõde).
Igaühe tõde on igaühe jaoks erinev. See võib olla grupiti sarnane ja see võib olla grupiti erinev. Selle pinnalt toimub palju vaidlusi. Selle pinnalt tuleb palju lahkhelisid ja erinevaid suundi, mis üksteisele vastanduvad. Igaüks usub, et tema tõde on ainuõige ja kõik teisitimõtlejad tuleb ümber veenda või paika panna. Sisuliselt on selline tõde üks võimalikest ego võimumängudest. Ego tahab võimutseda, kontrollida, allutada.
Egomaailmas tahab igaüks olla parem (teistest), mitte iseendast. Ego oskab alati leida selle ühe killukese kuskilt, kontekstist välja rebida ja sellele vastanduda.
Universaalne tõde (universumi tõde) baseerub sellel, mis on - armastusel, üksolemisel. Siin ei ole erinevaid versioone, ego projektsioone ega muid kõrvalekaldeid. Tõde lihtsalt on ja seda kas mõistetakse või mitte.
Universaalne tõde on tõde ja me tunneme selle alati ära. Ego on see, mis sunnib meid mujale vaatama ja midagi muud usukuma, sest universaalne tõde on temast üle. See ei vastandu, see lihtsalt on ja see ei kattu ego soovidega. See sunnib ego alistuma ja tunnistama midagi, mida ta kogemud ei ole. Kõik tundmatu on ego jaoks hirmutav ja kontrollimatu, seega püüab ta meid selle eest kaitsta. Me oleme iseenda ego vangid ja kui silmapiiril on tõde, mis meid sellest vangist vabastab, siis algab täistuuridel selle tõe eest põgenemine. Sageli vahendeid valimata.
Kõige ehedam näide on Piibel. Me kõik teame kui palju erinevaid tõlgendusi sellele on. Nii palju erinevaid uskumusi, mille aluseks justkui sama raamat, aga kõigil neil on teineteisest väga erinevad arusaamad. See on kõige ilmekam näide sellest, kuidas ühte infot on võimalik mõista väga erinevalt. Isegi sama usuliini sees võib kuulda erinevas kirkikus erinevat väljendust.
Sellest lähtuvalt tekib küsimus, et kuidas siis üldse uskuda midagi, mida meile tulihingeliselt õpetada püütakse? Kui nii püha raamat nagu Piibel on aegade jooksul erinevalt lahti räägitud ja paralleelselt eri tõlgendustega kajastatav ning selle pinnalt peetakse lasua sõdu, siis mis on üldse tõde ...
Kas vale on see iidne raamat või vale on see, kuidas seda tõlgendatakse?
Samuti on eirnevaid tõlgendusi nn. New Age õpetustele. Kasvõi näide küllusest. Küllus on piiramatu ja meile kõigile kättesaadav. Sõna küllus juba tähendab paljudele eri asja ja sellest lähtuvalt tehakse ka omad järeldused, hoomamata selle sügavamat tähendust.
Universaalset tõde me tunnme oma kehas, oma südames. Kohtudes universaalse tõega egomeel vaikib hekte ja seda nii tugevalt, et me tunneme selle ära. See, kuidas me sellesse pärast suhtume ja mida peale hakkame, sõltub juba meie teadvuse tasandist ja kontaktist iseendaga (univerumiga/jumalaga/algallikaga). Kas me aktsepteerime, vastandume, võitleme, põgeneme vmt.
Kui vaadata egovabalt paljusid erinevaid õpetusi, siis tegelikult on neil sügavuti kõigil sama sisu. Erinevus ongi selles, kuidas keegi seda krja pannud või lahti on seletanud ja mis eesmärgil. Mõistes energiat nende sõnade taga, saame aru selle tegelikust sisust.
Mõni õpetus või raamat on kirjutatud justkui üldistavamalt, teine sügavamalt. Sõnade kasutus on vastav sellele, kes kirjutas ja tema väljendusoskusele jne. Täpsetl sama on ka sellega, kes loeb. Lugeja mõistab teskti vastavalt enda teadlikkusele ja mõistmise võimekusele.
Samamoodi võib erinevalt mõista seda eelolevat teksti, mida mina kirja panin. Seetõttu on mõttetu laskuda sügavasse vaidlusesse ja võitlusesse üksikute lausete või sõnade tõttu, vaid pigem minna vaikusesse ja tunnetada teksti tervikuna.
Sageli on meil eelarvamus juba enne lugemist, sest me anname hinnanguid alates raamatu välimusest ja kuuldud/loetud infost selle autori kohta ja sellest lähtuvalt on meie ego võtnud seisukoha (vastavalt enda kogemustele ja traumadele) ning on valmis kasvõi iga sõna kontekstist välja rebima, et kinnitada enda eelarvamust ning tegelik sisu jääbki kättesaamatuks.
Kui me omandaksime kogu informatsiooni nii, et me ei tea, kes on selle autor ja kuidas ning miks ta seda on välja andnud, siis oleks meie tõekompass palju puhtam ja selgem, sest sisetunne on alati tõesem kui ego hinnang.
Tõde vabastab ja vale vangistab.
Iga kord kui kahtled, siis vaigista meel ja tunneta. Süda teab ja tunneb tõde. Järgne sellele.
ENESEARMASTUS ja ENESEPETTUS
ENESEARMASTUS ja ENESEPETTUS
- kõige kardetumad, vihatumad ja segadusttekitavamad sõnad, mille sügavamat tähendust harva mõistetakse.
Enesearmastus
Enamasti seostatakse seda armastusega, mida oleme tundnud teiste inimeste suhtes (eelkõige paarisuhtes - armumine, teisele pühendumine, emotsionaalne meeldimine välimiselt/sisemiselt jne). Kui need omadused pöörata enda suhtes, siis tekitab see põlastust, sest enda suhtes justkui ei tohiks seda kõike tunda.
Oleme tulnud ühiskonnast, kus selline vaade endale on midagi häbiväärset ja isekat, sest eelkõige tuleb ju teistega arvestada. (Jah, nõustun, et kui käitumine/olemine muutub teiste suhtes üleolevaks ja seeläbi teisi kahjustab, on see isekas.) Üldiselt ollakse tugevalt kinni uskumuses ja mustris, et peab olema tubli, hea ja viisakas ja tuleb teha kõik vaid selleks, et teistel hea oleks ja enda tunded ei ole sealjuures olulised. Mida rohkem head teiste suunal, alatine naerunägu ja vastupidamine kõiges, on olnud tubliduse märk. Need, kes on julenud enda tundeid välja näidata, raskuses abi paluda või hoopis raskuse all murduda, neile näidati näpuga ja neid on nimetatud nõrkadeks. Palju levib sellist uskumust ja arusaama ka tänapäeval, kuid õnneks on see muutumas ja märgatakse mõlema poole osas nii häid kui halbu varjundeid.
Jätame nüüd kõrvale selle emotsionaalse poole ja vaatame armastust üldiselt. Armastus on ju tegelikult sügav austus, hoolimine eelkõige. Mis saab olla selles isekat kui me hoolime iseendast?
Ei ole isekas hoolitseda oma vaimse ja füüsilise tervise eest. Ei ole isekas lubada omale puhkust ja parimat toitu, et püsida terve, rahulik ja rõõmsameelne kaaslane nii enda kui teiste jaoks.
Teades, et kõik siin elus tuleb meile endale ringiga tagasi, siis hoolides endast tõeliselt, ei saa me teha halba ka teistele, sest me ei taha, et teised meile halba teeks.
Tundub elementaarne ja lihtne. Selle põhjal võiks ilmselt enamus väita, et nad armastavad ennast.
Kui aga vaadata sügavuti, siis paraku see nii ei ole. Väliste tegude põhjal suures osas vastab tõele, aga hinge/südame tasandil eirame ennast "täie rauaga" ning see on enese armastusest ikka väga kaugel. Siinkohal ei tasu kedagi süüdistada ega näpuga näidata. Neid mustreid ongi väga keeruline märgata, sest oleme nii harjunud selliselt elama, et teistmoodi ei tule pähegi. Need on põlvest põlve üle kantud ja juurdunud.
Huvitav on tõdeda, et kui rääkida inimestega enesearengust, siis ollakse valmis kõigeks, et saada nö. edasijõudnuks. Uhkusega räägitakse, kuidas osaletakse erinevates teraapiates või õpitakse ise erinevad praktikad selgeks ja hakatakse terapeudiks. Kiidetakse oma lugemust ja mainitakse keda kõike eeskujuna jälgitakse. Vaimustunult minnakse kaasa uute ja huvitavate ideedega, mis aitavad elu paremaks muuta.
AGA, hetkel kui mainida sõna enesearmastus ja öelda, et elus sõltub KÕIK vaid iseendast, siis tõmbutakse vaikselt lukku, muututakse kohmetuks või leitakse kummalisi ettekäändeid, et selle olemusele otsa vaatama ei peaks. Ootus välisele lahendusele on meile justkui sisse kodeeritud.
On see teadmatus, hirm või miski muu? Ma arvan, et nii üht kui teist.
Tõdemine, et kõik siin elus on meie enda loodud (ka. jamad) on ikka väga valus teada saada. Samas kui seda lõpuks sügavuti mõista, on see väga vabastav. See avab tee muutustele, mis avavad meie südame. Andestus ja armastus aitavad avarduda ja vabaneda süüdlase otsimisest ja enda süüdistamisest. Avada oma süda olla vastuvõtmises kõigele on ühtpidi haavatav kui ka vabastav.
Enesearmastus on universaalne armastus kõige sügavamal tasandil. See on seisund, mis ei ole seotud emotsioonidega, meeldimisega, kiindumisega jmt. See on tervikus olemine ja elamine, mõistmine, et kõik on üks. Sellest lähtuvalt elamine kooskõlas universumi ja loodusega. Ausus, aktsepteerimine, lubamine.
Kindlasti lükkan ümber ka müüdi, et see on vaid väljavalitutele. Sugugi mitte, kuid paraku vaid vähesed julgevad või soovivad selle tee sügavuti ette võtta, et seda kogeda.
Valud ja traumad, mida me ühiskonnana läbi oleme elanud mõjutavad meid liiga tugevalt, et astuda välja ohvri nõiaringist ja näha tõde.
Isiklikust kogemusest võin öelda, et meelekontrollist vabanemine ja alistumine elule (jumalale/algallikale endas) oli kõigist kõige valulikum protsess. Ometi oli see kõige vabastavam. Sellest hetkest muutus kõik. Sellest hetkest algas uu elu. Näiliselt justkui sama, aga see sisemine tunne on midagi täiestui uut. Kergus, tüünus, vabadus - ARMASTUS.
Enesepettus
Enamasti seostatakse seda otsese valetamisega - ma ei valeta endale ega teistele, järelikult ma ei peta kedagi ja mind see teema ei puuduta.
Kindlasti oled kuulnud, et ka vaikimine (tõe varjamine) on ju sisuliselt pettus/valetamine.
Nii nagu sageli vaikitakse või räägitakse "pooltõdesid", et teistele mitte haiget teha, räägitakse neid "lugusid" ka iseendale.
Enda puhul on neid raskem ja vahel peaaegu võimatu näha, sest neid lugusid räägime me ju ise. Mingi valu varjamiseks oleme selgeks õppinud kindla vältimise viisi või ilusa loo, et sellel valule mitte otsa vaadata. Lisaks mängib ka siin rolli meie uskumus ja lootus, et see, mis meid õnnelikuks teeb peab tulema kuskilt väljastpoolt. Nii on lihtne endale rääkida lugusid ja õigustada enda käitumist enda (või teiste) suhtes ja luua illusioon, et nii peabki olema ja muud võimalust ei ole.
Tunnete baasil on ju see tõde, et meil on valus ja me kaitseme ennast ja meile tehti liiga. Mõne ebameeldiva juhtumi järel me ju tunneme tõesti valu, hirmu, kannatusi jne. ja on olemas ka süüdlane/pahategija. Jah, nii see on, kuid ka siin on alati teine pool, mida on väga keeruline ja valus mõista ja sageli ei mõistetagi, sest valu pimestab kõik.
Jäädes kinni mõnda ebameeldivasse sündmusesse ja ohvrirolli ning süüdistades välist, oleme tegelikult enesepettuses. Me petame ennast, sest me ei taha näha neid põhjuseid, miks meiega midagi sellist juhtus. Kõige tavalisem näide on: mina ei ole ju kellelegi kunagi midagi halba teinud ja põhjus ei saa minus olla. Otsitakse otsest välist seost teo ja tagajärje vahel.
Karma seaduse järgi ei ole vahet, kas tegu oli väline või hoopis iseendale suunatud. Kui me eksime iseenda suunas ja kahjustame ennast, siis me ei märka seda muidu kui välise maailma kaudu. Me ei saa näha pettust iseenda suunas kui meie elu on väliselt ideaalne ja meie elu ei ole väliselt mitte kunagi ideaalne kui me iseennast petame.
Pettuse all ei pea ma siin silmas ka lihtsalt valetamist vaid vaikimist/eiramist. Me eirame, et põhjus võib olla kusagil meis eneses. See põhjus on sageli ka mitte tegudes enda suunal vaid hoopis suhtumises ja tunnetes. Kõige sagedasemalt meie eneseväärtustamises. Me arvame sügaval alateadvuses, et me ei ole väärt. (Mis nüüd mina; ah mul ei ole midagi vaja; peaasi, et teistel hea oleks. Mida rohkem ma head teen, seda parem ma olen ja seda rohkem ma armastust välja teenin.)
Samal ajal tunneme, kuidas hing sees kriibib ja kuidas me igatseme seda hoolt ja armastust, mida me ei julge iseendale pakkuda, sest kardame näida isekad.
Enesepettus lõpeb seal, kus me julgeme üdini ausalt endale otsa vaadata ja sisse vaadata ning tunnistada, et absoluutselt kõigel siin maises elus on kaks poolt. Me elame duaalses maailmas.
Kärbes ei saa paberile kinni jääda kui sel paberil puudub liim.
Samuti ei saa meiega midagi juhtuda kui meil puudub selleks (hingeliselt ärkamiseks) vajadus.
Enesearmastus algab seal, kus lõpeb enesepettus.
Siin ei saa küll nii otsest joont vahele tõmmata, aga enamasti liiguvad nad proportsioonis, mida rohkem enesearmastust, seda vähem enesepettust ja vastupidi.
Kas julged astuda välja enesepettuse nõiaringist? Kas julged vaadata sügavale endasse ja armastada ennast looja tasandil? Võibolla oled Sa seda juba teinud?
Kas tunned kedagi, kes julgeb särasilmil kogu südamest öelda, et ta armastab ennast ja Sa näed seda peegeldumas ka tema välises elus ja tema sisemaailmas?
Jaga oma mõtteid.
EGO SURMAST, ALISTUMISEST JA ENESEARMASTUSEST
EGO SURMAST, ALISTUMISEST JA ENESEARMASTUSEST
Miks on alistumine nii raske?
Miks on EGO surm nii raske?
Miks on enese armastamine nii raske?
Nii väga igatseme lõputut rahu, aga ometi ei julge me teha seda viimast sammu, mis selle tagaks. Sest mis, siis kui ...? Sest me ei tea kunagi, mis sellele tegelikult järgneb. Mingi salapärane tunne sisemuse sügavuses teab, et see on õige samm, aga mõistus, mis kõiki meie otsuseid täide viib, kahtleb kõiges, mis on uus ja tundmatu. Tema opereerib vaid sellel, mis on olnud.
Kuid uues ajas me ei ole veel ju olnud ja me ei tea, kuidas seal asjad toimivad. Me vaid oletame ja astume esimesi samme ja saame esimesi kogemusi. Nende põhjal võib oletada, et kõik teed on õiged, aga tahaks ju nii väga kindel olla. Riskitud on siin elus igasuguste hullude asjadega ja tulemused on ka olnud vastavad. Kannatustest ja jamadest on totaalselt kõrini saanud. Olles juba kuskil päris heas kohas ei taha kuidagi võtta selliseid riske, mis võiks tagasi vanasse maailma viia. Kannatuste piir on ületatud ja ei taha enam ühtegi valu tunda.
Kuid mis see valu siis tegelikult on? Meie enda mõttemaailma kujutluste vili. Me oleme iseenda ego vangis. Haiget teeb tegelikult vaid meie enda mõttekujutelm võimalikest lahendustest, mis meile ei meeldi või mis erinevad sellest, mida me tulemuseks ette kujutasime. Me pettume iseenda kujutlustes ja soovides.
Kui me suudaks kõik vabaks anda ja ei ootaks ühtegi tulemust, vaid tegutseks nii nagu see salajane sisehääl meile juhatab ja võtaks vastu selle, mis on, siis oleks ju kõik hästi. Siis ei peaks ju valu kartma. Kui tulemus ei meeldi, katsetame uuesti ja teistmoodi, kuniks oleme rahul. Oma töös ja tegemistes, hobides ja äris, seal me ju võtame neid riske ja õpime ja proovime. Miks me siis ei võiks teha sedasama oma hinge puudutavates teemades?
Me ütleme alati, et hing saab haiget. Samas me ju teame, et tegelikult hing on neutraalne kõigi kogemuste osas. Haiget saab meie ego, kes tahab olla nii tähtis ja arvab, et tema ongi meie tõeline olemus. Tema on see, kes tegelikult kardab oma eksistentsi pärast. Tema toitub hirmudest ja tema hoiatab meid kõige halva eest.
Millal küll ego mõistab, et tegelikult ju ei sure tema ka? Tema lihtsalt lükatakse troonilt ja allutatakse südamele. Aga kelle siis meeldiks kui teda juhi kohalt vallandatakse ja alluma sunnitakse? Ei ole ju lihtne teha tööd, mille sisust sa aru ei saa ja mis tundub ebaloogiline. Veel hullem, et kunagi ei tea, mis selle tulemus on ja iga ülesande täitmiseks on vaja uut juhendit või lihtsalt huupi katsetada. On ikka hirmutav küll sellist tööd vastu võtta. Seni on oldud ju "maailma naba", kõik on kontrolli all, iga liigutus ette teada, süsteemid ja struktuurid paigas. Tundub ju väga vastuvõetamatu selline allutamine justkui madalamale ametikohale. See ongi ju sama hea kui surm. Igaüks kardaks seda ja teeks kõik võimaliku, et end sellest päästa.
Tihti liigutatakse end alles siis kui nö. surm on silme ees. Kahjuks on siis sageli liiga hilja. Miks ei võiks ego surma puhul samamoodi olla? Et ärkad ja allutad ego, enne kui ta arugi saab? Miks see ego nii visa on, et kunagi ei maga? Ikka toimetab täistuuridel ja mida rohkem tal tööd on, seda rohkem toimetab. Huvitav kumba ta tegelikut rohkem kardab, kas surma või allutamist?
Või on allutamine tema jaoks nii alandav, et ta pigem sureks? Seetõttu ongi ta nii visa vastu võitlema?
Võiks ju arvata, et iga korraga muutuvad need ego surmad lihtsamaks, sest oskame seda ette aimata, aga tegelikult mitte. Jah, me märkame seda aja jooksul kiiremini, oskame sellega ehk paremini toime tulla, aga raske on see ikka iga kord. Mida rohkem ta sureb seda rohkem trikke kasutab, et sellet mööda hiilida. Pidev võitlus ego ja südame vahel, nagu Vestmann ja Piibeleht ;)
Süda soovib vabadust ja ego kontrolli. Põrgulikult valus on see lahti laskmine ja veel valusam on kinni hoidmine. Kas valida pidev valu, mis on enamvähem talutav ja millega harjub või valida suur valu, mille tagajärjel saab terveneda ja mis toob uued võimalused? Paljud valivad esialgu selle esimese variandi, sest see on turvaline. Sellega kaasneb kontroll, aga see on jätkuvalt ego valitseda. Teisel juhul kaob näisilelt KÕIK ja puudub igasugune kontroll elu üle. Täielik teadmatus. Pea ees tundmatusse vette hüppamine. Vahe on vaid selles, et tegelikult kuskil sisimas me teame, et see on õige hüpe. Me teame, et me ei upu ära, aga faktid puuduvad.
Kas Sina oled nii julge ja võtad vastutuse? Kas Sina hüppad selle vaikse sisemise hääle järgi või valid edasi kannatada vanal tuttaval rajal?
Kas Sina julged ennast ja elu nii palju armastada, et oled valmis oma ego lõplikult allutama? Kas usud, et uus elu saab olema parem? Kas usaldad oma südant ja kõrgemat mina enda uut eluteed juhtima?
JAH. Ma võtan selle vastutuse. Ma usun ja usaldan. Ma armastan elu ja iseennast nii palju, et võtta vastu kogu universumi vägi ja juhatus. Tulgu, mis tuleb, sest nagunii on kõik alati just nii nagu on. Sest, mis siis kui kõik ongi alati õige? Mis siis kui kõik lihtsalt on?
Sest tõeline armastus ongi ju lihtalt olemine. Ilma hinnanguteta, ilma tingimusteta.
Armastus on. Mina olen, Sina oled, Meie kõik oleme - ARMASTUS.
EGOPROGRAMMID - VALED, MIS HOIAVAD MEID KANNATUSTES.
EGOPROGRAMMID - VALED, MIS HOIAVAD MEID KANNATUSTES.
Kas oled märganud, millised on Sinu egoprogrammid, mis Sind iga päev juhivad?
Kas Sa tead üldse, mis on egoprogrammid?
Need on lood, mida me endale pidevalt korrutame. Need on uskumused, mida oleme elu jooksul kogunud ja kinnistanud. Need on meile õpetatud käitumismustrid. Seda jada võiks jätkata lõputult.
Need võivad olla nii positiivse kui negatiivse sisuga, kuid nendele tuginedes on alati sama tulemus - Sa ei saavuta kunagi tõelist rahulolu. Sa jääd lõputult tahtma midagi ja see tahtmine hoiab Sind puudusteadvuses. Siis hulbid Sa ookeani lainete meelevallas. Elu on vahel rahulik vahel tormine, kuid taustal on pidevalt mingi seletamatu pinge.
Üks suurimaid valesid peegelduste kohaselt on see, et me ei saa muuta välist.
Jah, iseenesest on see õige, et me ei saa muuta kedagi teist peale iseenda, kuid oluline on märgata, et kui muudad iseennast, siis automaatselt muutub see, mis toimub Sinust väljaspool.
Saad seda, mida sisaldad!
Palju räägitakse sellest, et tuleb muuta suhtumist, kuid suhtumine iseenesest ei muuda olukorda. Läbi suhtumise saame me muuta seda, kas ja kuidas me reageerime, aga mitte seda kas see olukord meid mõjutab või mitte. Me võime end ümber lülitada nö. teisele režiimile ja mitte reageerida. Võime rääkida endale lugusid sellest, kuidas antud olukord on meie elus mingil x põhjusel ja leppida sellega, kuid tavaliselt selle taga on mitte leppimine vaid mingil kujul oma tunnete eiramine ja alla surumine.
Pelgalt suhtumise muutmine ei muuda seda, mis toimub meie sees.
Kui mingi olukord on meie elus sellisel määral esile kerkinud, et me tunneme vajadust sekkuda või reageerida tunnete/emotsioonide tasandil, siis on see ilmselge peegeldus meie enda sisemise maailma kohta. Need on olukorrad, kus me ei suuda seda pealt vaadata ja sekkuda neutraalselt. Kui sees on emotsioon ja korrutad endale positiivset mantrat, et see lihtsalt on nii ja mina ei saa seda muuta, siis tegelikult on see ikkagi märk, et sisemises on midagi tasakaalust väljas.
Paljud tahavad kindlasti vastu vaielda, et nii ei saa ju elada ja igal pool tonti näha (endas vigu otsida) ning see on absurd. Võiks ju lihtsalt elada ja mitte igas asjas põhjuseid otsida jne.
Muidugi võib, kuid iseasi, kas see rahuldust pakub.
Kui märkad endas reageeringut või juhtub midagi, mis reageerima paneb, siis küsi endalt, mis on selle taga. Mis on Sinus praegu sellist, mis selle olukorra ligi tõmbas.
Kui leiad põhjuse, saad selle ka vabastada. Sageli piisab kui seda programmi märgata ja teadvustada ning see kaob. Kui tegu on korduva programmiga, siis tuleks tuvastada selle päritolu. Enamasti on ka päritolu märkamisest ja teadvustamisest abi, et neid olukordi muuta, kuid vahel võib selle taga olla mõni sügavam kogemus, mille oleme endasse lukustanud ja mille tulemusel seda programmi endaga kaasas kanname.
Enamus programmide märkamise ja teadvustamisega saame me siiski ise hakkama kui suudame keskenduda ja olla kohalolus. Traumade puhul on loomulikult oluline kasutada spetsialisti abi, kes vastavate tehnikate aitab meil need põhjused tuvastada ja vabastada.
Põhjus neid programme teadvustada ja märgata on siiski vaid sel juhul kui Sa tunned, et soovid päriselt kohtuda enda tõelise minaga.
Kui oled jõudnud oma tõelise minani ja teadvelolust saab Sinu põhiline olek, siis muutub märkamine nii automaatseks, et ei teki enam vajadust reagerida vaid kõik põhjused muutuvad nähtavaks. Selline märkamine annab võimaluse end koheselt tasakaalu tagasi tuua ning see teeb elu tõeliselt lihtsaks ja nauditavaks. Siis ei ole enam kannatusi. Siis ei ole liigseid reageeringuid, mille tulemusel tekib kaos. Siis on elu nagu üks põnev mäng, mille sisu muutub aina sügavamaks ja ilusamaks. Siis ei ole elu enam ookeani pinnavirvendus, vaid see on sügav ja müstiline nagu ookeani põhi.
SAAME SEDA, MIDA SISALDAME.
SAAME SEDA, MIDA SISALDAME.
Üks lihtsamaid peegeldusi elus, mida me ei oska ega taha märgata.
Miks meid ei austata? Miks meist "üle sõidetakse"? Miks meil on nii vähe tõelisi sõpru?
Me ei austa iseennast ja sellest lähtuvalt ka teisi. Me "sõidame üle" iseenda tõest, tunnetest, soovidest, vajadustest jne. ning ootame, et teised seda samuti teeks. Me ei usalda kedagi, sealjuures iseennast. Me ei julge elada oma tões ja näidata end sellena, kes me südames oleme. Me ei julge olla lõpuni ausad teistega ja veelvähem iseendaga.
Me ütleme end hoolivat oma kõige lähedasematest, kuid valetame neile, soovist neid säästa, sest me ei taha neile haiget teha. Aga kui saame teada, et meie kõige lähedasem meile valetas, sooviga meile mitte haiget teha, siis tegelikult teeb haiget mitte ebameeldiv tõde vaid just see teadmine, et meile valetatakse. Usalduse kaotus teeb kordades rohkem haiget ja sulgeb südame, sest kui isegi see kõige lähedasem suudab meile valetada, mis siis veel teistest rääkida.
Me suhtleme inimestega, kes meile ei meeldi ja laseme neil arvata, et nad on meie sõbrad, kuigi tegelikult me ei tunne end nende seltsis hästi ja meil puudub see sügav side, mis teeb sõprusest sõpruse. Me ei julge lahti lasta mittesobivatest suhetest, sest kardame teha haiget inimesele, kes meile ei meeldi ja samas solvume kui saame teada, et meie endaga nii tehakse.
Kui suhtled kellegagi lihtsalt harjumusest või seetõttu, et ei julge suhtlust katkestada, siis arvesta, et Sind saavad ümbritsema täpselt samasugused inimesed, kes suhtlevad Sinuga võltsnaeratus näol, kellega ei teki tõelist sõpruse sidet ja keda Sa ei saa lõpuni usaldada.
Kui me ei arvesta enda tunnete, soovide ja vajadustega ning ei julge seda teistele väljendada, siis ei saa teised ka meie tunnete, soovide ja vajadustega arvestada, sest nad lihtsalt ei tea neist midagi. Me võime küll palju arvata ja enda kogemuste põhjal eeldada, kuid meiega käitutakse täpselt nii nagu me lubame endaga käituda. Me saame teistelt täpselt sellist suhtumist, mida me enda energeetikaga ligi tõmbame. Kui me ei arvesta ise oma tunnetega ja eirame neid ükskõik, mis põhjusel (tavaliselt enda mitte väärtustamisest - soovist olla hea), siis eiravad ka teised meie tundeid või valetavad meile, soovist säästa meid valusa tõe eest. Kuid kumb on siis parem?
Meile on õpetatud standardeid ja viisakusreegleid, mida me tegelikult valesti tõlgendame.
1. Võõrastega tuleb alati viisakas olla.
Sellest lähtuvalt käiakse ringi mask peas ja tehakse nägu, et kõik on korras. Naeratatakse neile, keda vihatakse. Sõlmitakse suhteid, mis ei toida. Mängitakse kedagi, kes tegelikult ei olda.
Selle kõige juures eeldatakse, et kui me oleme teiste vastu viisakad, siis ollakse seda ka meiega. Tegelikkus on see, et kui oleme ise teistega hingetasandil võltsid, siis ollakse seda ka meiega.
2. Lähedasi tuleb hoida. See on iseenesest mõistetav, kuid siin ekstiakse selle vastu, et hakatakse "kaitsma" meid valu eest. Valetades muresid väiksemaks, valesid olematuks, väänates tõde vähem valusaks jne.
"Soojendatakse suppi, mis on ammu halvaks läinud ja pakutakse seda värske pähe."
Siin julgeme võõrastega olla karmid ja katkestada suhteid, mis ei tundu õiged, kui omadele ei julge öelda, et midagi on suhtes valesti ja kannatatakse kõik välja, sest ta on ju nii ammu mu kõrval olnud, kuidas ma talle küll ütlen, et mulle ei sobi see või teine, ta saab ju haiget. Surutakse ennast alla ja oodatakse, et miski muutub paremaks ja küll ükspäev hakatakse ka meist samamoodi "hoolima". Märkamata, et tegelikult ju "hoolitaksegi" samamoodi. Valetatakse, varjatakse ja eiratakse asju, et meile mitte haiget teha. ;)
Seni, kuni me ei julge katkestada seda "nõiaringi", hakata ausaks iseenda ja teistega, kartes kaotada midagi/kedagi, mis ei ole tegelikult meie hinge toitev ega vaimu värskendav, siis jääbki meid ümbritsema see kurb ja valesid täis maailm ja üksindus hinges, isegi kui meid ümbrites kasvõi 100 "sõpra". Kui meie tass on servani täis roiskunud vett, siis ei mahu sinna puhas vesi. isegi kui püüad seda sinna valada, saab ta puhtaks alles siis kui kogu vesi on vahetunud.
Kumb on siis parem, kas olla hetk üksi siira, ausa, puhta iseendaga või olla koos kellegagi, kelle kõrval end tegelikult kurvana tunned?
Universumis valitseb alati tasakaal. Kõiges! Meil on alati täpselt nii palju kui me lubame endal vastu võtta ja endast välja anda. Saad seda, mida sisaldad. Julge vaadata endasse ja näha, kus on need ebakõlad, mis hoiavad Su elus seda, mida Sa tegelikult ei soovi.
EHE, AUTENTNE, ALGUPÄRANE.
EHE, AUTENTNE, ALGUPÄRANE.
Mis on Sinu jaoks nende sõnade tähendus?
Kas Sina oled ehe? Kas Sa tead, mis tähendab olla ehe?
Kindlasti oled märganud, kuidas viimasel ajal on kõik muutumises. Inimesed muutuvad, mõtted muutuvad, tajud muutuvad jne. Keegi muutb justkui hullemaks, keegi paremaks, keegi hoopis isemoodi. Kuid kas see on ikka päriselt nii või muutub kõik taas selliseks nagu algselt olnud on?
Võibolla lihtsalt maskid langevad eest ja hakkame nägea seda, mida meie eest kiivalt varjata on püütud?
Seoses suurte muutustega on hakatud rääkima aina enam ka ehedusest, autentsusest, ise olemisest. Enese otsimisest ja taasleidmisest. Julgemisest olla mina ise.
Olen tähele pannud, et nende sõnade taga mõistetakse hoopis erinevaid tähendusi. Kuidas Sulle tundub?
Kes on see mina ise? Mis on julgus?
Kas mina ise on see, kes julgeb välja öelda kõike, mis parasjagu keelel? Kas mina ise on see, kes julgeb valimatult teha seda, mis pähe tuleb? Kas mina ise on see, kes peab ennast teistest paremaks? Seda kõike vaid seetõttu, et ta "julgeb" seda teha ja ta lihtsalt "on" selline.
Kas selline mina ise on ehe?
Kas ehedus on julgus tunnistada, et mina ise on koduseinte vahel hoopis teistsugune kui väljaspool? Või on ehe see mina, kes julgeb olla kõikjal selline nagu ta on? Kas mina ise on ehe kui ta kannab erinevaid maske sõltuvalt kontekstist? Kas mina ise on ehe kui tal on vajadus kodust lahkudes "teha end ilusaks"? Kas mina ise on ehe kui ta kellegi teise jaoks või teise pärast käitub kuidagi teistmoodi kui muidu? Kas mina ise on ehe kui ta õpetab sisemist rahu, aga elab ise kannatustes?
Kas mina ise, kes ei tea, kes ta on, saab üldse olla lõpuni ehe?
Või on see eelloetletud mina ise üks ego vormidest ja väljendustest, kes soovib olla keegi ja samastuda mingi identiteediga? Ehk on see mina ise üks ennast otsiv hing, kes on ehe oma teekonnal, julgedes tunnistada oma inimlikkust, kuid kes ei ole veel kontaktis oma hinge ehedusega?
Või on päris ehedus alles see, kui Sa lõpuks tead, kes Sa oled? Kui Sa ei kanna enam ühtegi maski, ei enda ega teiste ees? Või oled Sa lõpuni ehe alles siis kui Sa näed läbi kõik iseenda varjuküljed ja tunnistad neid? Või oled Sa ehe, kui Sa julged olla täielikult ehe just sellisena nagu Sa siia maailma sündisid? Või oled Sa ehe kui Sa julged väljendada enda puhast tõde, samal ajal ise 100 % seda elades?
Ehk on ehedus hoopis see kui Sa oled täielikus kontaktis iseenda jumaliku algolemusega ja julged selle järgi elada ja hingata sõltumata sellest, kus ja kellega Sa parasjagu oled?
Ehk on ehedus see kui Sa oled vaba kõigist piirangutest ja arvamustest ning julged järgida oma sisemisest algallikast tulenevat tõde, mis on alati puhas armastuse väljendus - seda hoolimata kellegi teise arvamusest Sinu suunas? Ehk on tõeline ehedus julgus elada ja väljendada oma tõde just nii nagu Su südamele õige tundub? Ehk on ehedus see kui Sa suudad elada hinnangutevabalt, aktsepteerides kõiki ja kõike, täpselt nii nagu nad on?
Ehk ongi ehedus just see, et Sa lihtsalt elad ja oled, sest Sa oled see, kes Sa oled - ilma ühegi meele seatud identiteedita?
MIKS ME HOIAME KINNI OMA VALUST?
MIKS ME HOIAME KINNI OMA VALUST?
Tundub jabur, et keegi tahab valust kinni hoida ja tahaks öelda, et mina küll nii ei tee, kuid tegelikult teeme me seda alateadlikult kõik.
Siinkohal ei räägi ma lihtsalt varba ära löömisest ega pinnust näpus (millel samuti on alati oma sügavam põhjus), vaid valust, mis on suurem kui meie vastuvõtu võime. Valust, mis murrab meid füüsiliselt maha või emotsionaalsest valust, mis teeb meid hingetuks. (Põnev sõnade mäng - valu teeb hingetuks - valu on nii suur, et eemaldab meid meie hingest, meie tõelisest olemusest.)
Oleme harjunud sellega, et valu on midagi väga ebameeldivat ja sellest tuleb ruttu lahti saada, ükskõik, mis vahenditega. See on midagi, mis tuleb ära peita, alla suruda, tuimestada ja mida rutem, seda parem. Kuid mis peitub valu taga tegelikult?
Valu on alati märguanne. Valu on meie sõnumitooja, teejuht, õpetaja.
Iga valu on märk tasakaalutusest meie sees, meie mõtetes või meie tajudes. Valu ei tule meid piinama vaid aitama. Kas me oskame seda märgata? Enamasti mitte.
Meile on õpetatud lapsest saati seda, kuidas valu vältida/summutada, mitte seda, kuidas valuga toime tulla ja mida valu meile tegelikult "ütleb".
Teades eelnevat, siis on meie tavapärane käitumine ja suhtumine valusse lausa hullumeelne.
Me tahame valust iga hinnaga lahti saada, kuid tegelikult hoiame sellest piltlikult kümne küünega kinni ja püüame tappa, selle asemel, et võtta vastu sõnum, öelda aitäh ja lubada tal minna.
Kui me tellime paki raamatutega, mille sisu on meile kasulik/vajalik/õpetlik, siis me ei ahelda kullerit koos pakiga oma aia külge ja ei uimasta/tapa ära, lootes, et siis raamatutarkus meile pakki avamata iseenesest külge hakkab. Me täname kullerit, lubame tal lahkuda ja hakkame huviga raamatuid lugema.
Miks me siis valuga samamoodi ei tee?
Võib ju arvata, et me ei telli endale valu, see tekib iseenesest kuskilt või siis väliste mõjude tulemusel, kuid tegelikult on ka valu meie enda "tellitud" läbi meie enda mõtete/tegude/tunnete/uskumuste jne., et me end muudaks ja õpiks elama nii, et edaspidi ei peaks enam valu tundma.
Miks me neid sõnumeid vastu ei võta ja püüame oma valu iga hinna eest tappa?
Siin on palju tahke.
Esiteks ei ole meile seda õpetatud. Me ei tea, kuidas seda teha.
Teiseks on see tohutult ebamugav. Kes siis tahaks vabatahtlikult valu kannatada? Lihtsam on tuimestada ja loota, et see enam tagasi ei tule.
Mingi aeg see ju nii toimibki, kuid järjepidevalt seda tehes ei jää lõpuks muud üle kui seista silmitsi aina suuremate valude või mõne raske haigusega.
Teades valu tegelikku olemust, püüame iga hinnaga selle põhjuse välja selgitada ja teeme kõik, et see enam ei korduks.
Paraku on meie meel väga osav meid ära trikitama. Isegi siis kui oled teadlik ja tänulik, võid nö. komistada ja alateadlikult ikka valu endaga kaasas kanda.
Miks on siis nii raske valust loobuda?
Kui õpid valuga suhtlema, siis saab temast väga hea teejuht. Ta aitab sul leida üles kõik tervendamist vajavad kohad. Temast saab sulle turvaline teejuht. Ta annab märku kohe kui teelt kõrvale kaldud ja tänab sind kui liigud õigel rajal. Sa hoiad sellest kinni nagu väike laps ema käest, uskudes, et siis ei eksi teelt. Kuid nii nagu laps saab ükskord suureks ja peab hakkama iseseisvalt hakkama saama, nii peab ka valust ükspäev lõplikult lahti laskma ja usaldama, et oled piisavalt kogenud vabana edasi liikuma.
Meie meel ehk ego hoiab aga kinni kõigest, mis on turvaline. Olgu selleks kasvõi valu, sest vahel on valu ainus asi, mis seob meid mõne looga või inimesega. Eriti kui valu on seotud meie juurest lahkunud inimestega. Ego usub, et kui lased lahti selle viimsegi tunde, siis kaotad kõik. Ego soovib samastuda tunnetega, kuid sina ei ole sinu tunded.
Ainus, mis sa sel hetkel kaotad on ego ise, sest hing mäletab igavesti ja ei vaja identiteeti.
Ego surm on nii tõeline kogemus, et sel hetkel võidki tunda, et sured. Kuid hirm surma ees kaob ja sa tead, et tegelikult on kõik alles ees.
Nii nagu loodus "sureb" igal sügisel, aga tegelikult me teame, et kevadel ärkab taas kõik ellu.
Siinkohal lõpetan loo valust ühe oma lemmiku tsitaadiga.
Surm rebib kõrvale kõik, mis pole sina. Elu saladuseks on “surra enne surma” ja teada, et surma pole olemas. (E. Tolle “Siin ja praegu: kohaloleku jõud”)
HEAD TEED SULLE AASTA 2023!
HEAD TEED SULLE AASTA 2023!
Sa tulid ja olid ning nüüd on aeg see ring sulgeda ja astuda edasi.
Kui tavaliselt saab aasta kokku võtta ühe-kahe peamise märksõna abil, siis 2023 oli nii kirju, et kui üldse midagi eristada, siis peamiselt õppimine, usaldamine ja enesearmastuse eksam.
Kindlasti oli see üks raskemaid aastaid mu elus. Mitte seetõttu, et oleks palju juhtunud välises maailmas, vaid pigem seetõttu, et kokkuvõtvalt sai uuesti läbi elatud kogu eelnev elu.
Justkui filmilint, mis oli kiirenduse peale pandud, kuid selle vahega, et nüüd uuesti läbi elades ei jäänud tundmata, kogemata ega läbi elamata ükski tunne ega emotsioon.
Kui varasemalt on ikka üht-teist alla surutud, et tugev olla või lihtsalt eiratud mõnd tunnet, sest see on ju suures pildis üsna tühine või muud sarnased olukorrad, siis nüüd taasesituses käis kõik nii ehedalt ja elusalt, et mite ainsamgi tunne ei jäänud enam varju. Olgu see siis rõõm või kurbus.
Tundub ehk jabur, aga kui tuua välja üks asi, mida ma peamiselt õppisin, siis selleks oli nutmine. Kõik elu jooksul tagasi hoitud pisarad said lõpuks minu seest välja. Aitäh! See tunne on vabastav.
Teine peamine õppetund oli enda sisetunde ning keha usaldamine ja kuulamine lõpuni. Teha kõike läbi sügava sisemise juhatuse ja südame ning keha tarkuse. Alates toitumisest kuni eluliselt/materiaalselt oluliste otsusteni välja.
Vaigistades meele, mis püüab kõiges leida ratsionaalseid lahendusi, turvalist teekonda ja fakte. Selle tarkuse ankurdamine uuel tasemel on olnud keeruline, kuid võrratu kogemus. Aitäh, et mu keha on nii tark.
Kõike eelnavat ja palju muid õppetunde saatis aga kindlasti see peamine, enesearmastus. Testid ja eksamid igal sammul, kas olen ikka õppinud eelnevast või püüan ikka kuskil vana rada minna. Ja tulemused ei lasknud end kaua oodata.
Kõige selle toimuva kiirteel tundsin end siiski alati hoituna. Õiged inimesed õigel hektel, õige sõna, õige tegu. Juhatus igal sammul. Peegeldused nii selged, et ilmvõimatu neist mööda vaadata. Super!
Kokkuvõtvalt olen tohutult tänulik kõigele.
Jah, teadlikult ei valiks sellist kogemust mitte iialgi, kuid samas ei vahetaks seda ka millegi muu vastu. See on olnud tohutult väärtuslik aeg. Kuus aastat tagasi alanud tsükkel, mis paar aastat tagasi hakkas lõpurirgele jõudma, tegi nüüd 2023 aastaga korraliku lõpuspurdi. Aitäh nende teadmiste ja taipamiste eest. Aitäh aasta 2023!
Olen ääretult tänulik kõigile uutele inimestele, kes on mu ellu jõudnud. Te olete olnud mulle suureks inspiratsiooniks ja toeks. Olen tänulik ka kõigile neile, kes on läbi aegade olnud mu elus ja kes on vaikides toetanud ja taustal olemas olnud ka siis kui mul oli aeg olla oma teekonnal üksinda.
Olen tänulik selle üle, et palju mälestusi on selle aasta jooksul lõplikult kokku pandud ja igavikku kantud. See on osa elust, mida ei pea enam kunagi raske koormaga kaasas kandma. Palju on endast vabaks antud ja see loob ruumi uuele.
Uus aasta saabki eelkõige olema uute mustrite loomine ja nende kinnistamine. Elamine/hingamine täielikus usalduses elu ja enda vastu ning veelgi suuremas ja sügavamas armastuses elu vastu.
Teekond jätkub, kuid võrreldes eelnevaga selgemalt, puhtamalt, kindlamalt.
Aitäh kõigile ja kõigele!
Kohtume uuel aastal, uute unistuste teel, uute õppetundide ja kogemuste teel.
Imelist uut loomist Sulle uuel aastal!
Armastusega,
Maiga
SINU MAAILM ON SINU MÕTETE/TUNNETE/TEGUDE PEEGELDUS.
SINU MAAILM ON SINU MÕTETE/TUNNETE/TEGUDE PEEGELDUS.
Kus on Sinu fookus? Mida Sa näed ja millest mõtled?
Vii end mõtetes pildi sisse, nagu jalutaks Sa praegu ise ihuüksi seal mereääres.
Mis tundeid see Sinus tekitab?
----------
- Kas märkaksid kõigepealt süngeid pilvi ja mõtleks, kuidas ruttu enne vihma koju saada?
- Kas vaadates metsa poole tunneksid hirmu, et pead pimedas üksi sealt läbi minema?
- Kas vaadates lained, julgeksid Sa ihuüksi neisse sukelduda?
-----------
- Või naudiksid vaadet ja oleksid tänulik, et loodus pakub meile sellist silmailu?
- Või viskaks riided seljast ja jookseks lainetesse, sest värvidemäng ja ilmastiku kooslus on nii võimas, et oleks patt juhust kasutamata jätta?
- Või süütaks lõkke ja naudiks öövaikuses merekohinat kasvõi päikesetõusuni?
- Või teeks neid kõiki viimaseid?
-----------
Mina tean oma valikut. Olen seda korduvalt teinud.
Ole Sinagi julge!
Kui miski puudutab südant ja hinge, siis tee kohe oma sammud. Tee seda kõiges. Ja eelkõige armastuses!
Ära oota, et hirmud kaovad, vaid liigu neist läbi.
Ära luba hirmudel endast võitu saada, sest nii võid ükspäev märgata, et elu on Sinust mööda kõndinud.
AITÄH, AASTA 2022!
AITÄH, AASTA 2022!
Taas on aeg teha kokkuvõtteid ja vaadata üle, mida möödunud aasta endaga kaasa tõi ning mida uuel aastal teisiti võiks teha.
2022 oli kui suurpuhastus. Kui eelnevad aastad on meid vaikselt ettevalmistanud suuremateks muutusteks, siis nüüd tuli halastamatult teha kannapöördeid ja eemaldada enda elust kõik, mis sinna enam ei kuulu. Seda eelkõige erinevate emotsioonide, mälestuste ja vanade mustrite näol. Paljud haavad, mis varem olid justkui paranenud, tuli veelkord üle vaadata, sest miski ikka immitses. Nähtavale tuli kõik, mis veel vähegi ebaselge või uduloori taga peidus oli. Enam ei antud võimalust muudkui vanamoodi harjutada, vaid muutusi tuli teha ja vastu võtta koheselt, täielikult tundmatusse hüpates ja usaldades.
Suurimaid õppetunde ilmselt oligi täielik aktsepteerimine ja elu usaldamine kõiges. Täielik lubamine ja hetkes olemine, ka siis kui reaalselt oli see justkui võimatu ja mõistusele hukatusse minek.
Teine suurimaid õppetunde oli enda sisetunde kuulamine, usaldamine ja järgimine kõiges, ka siis kui see tundus mõistusele või teistele kaasteelistele absurdne ja jabur. Kuulates täielikult enda sisemist juhatust, eirates aega ja loogikat, juhatas see mind alati õigel ajal täpselt sinna kuhu vaja.
See kõik tundub mõistusele ikka veel jabur, aga tänaseks ma naeran selle üle ja liigun rahulikult edasi. Olen vaatleja selles mängus, kus eksisteerib justkui kaks mind, kes vahel on ühel meelel ja kes vahel tahavad väga eri suunda minna.
Olen õppinud, et kõik mu ümber on minu loodud ja minu muuta. Me kõik oleme maagid ja meie võimuses on muuta maailma. Milliseks me seda muudame, sõltub aga meie teadvuse tasemest.
Mul on ääretult hea meel näha, et aina rohkem inimesi on hakanud liikuma oma hinge suunas. Paljud veel ise seda teadvustamata ja paljud juba ka teadlikult. Kes liigub arglikult ja omaette, kes julgemalt ja avalikult, aga liikumine toimub ja see on imeline.
Kahjuks on muidugi ka palju neid, kes on kindlalt valinud teise tee. Kes on valinud kannatused, kes on valinud lahkuda, kes on valinud olla ärataja ärgata soovijaile, et näha, mis oleks elu ilma muutusteta. Kuid kokkuvõttes on kõik tasakaalus ja igaüks käib siin just seda teed, milleks ta on siia tulnud. Mõistkem, märgakem ja hooligem.
2022 on olnud kui ettevalmistus millekski palju suuremaks. Milleks täpsemalt, seda näitab aeg. Kuid õhus on tunda muutusi, ootusärevust, aukartust, sest see ,mis tuleb on niipalju võimsam, siiram, puhtam ja hinge puudutavam.
Praegu on justkui vaikus enne tormi, aga tormi all mõtlen hoopis uut, täiesti teisel levelil toimuvat elumängu. Seda tunnet on võimatu sõnadesse panna, aga usun, et paljud, kes praegu neid ridu loevad, tunnevad ise samamoodi.
Palju seemneid on kasvama pandud, paljud ideed on otsapidi realiseeritud ja kõik need justkui ootavad oma aega, et siis korraga õide puhkeda ja vilju kandma hakata. Ma ei tea, mis see täpselt on, sest kõik on hetkel pausil ja ühtegi kindlat plaani paigas ei ole, aga tunne on hea, kuigi veidi ärev.
Tunne on, et uus uks on juba avatud, aga ootaks nüüd universumilt luba, et pidulikult üle lävepaku astuda. Selleks, et sinna lubataks, peab veel läbima viimased testid ja pühkima jalgadelt vana tolmu ning täielikus usalduses, enesekindluse ja austusega võtta vastu vastutus uue elu eest. See tundub nii püha, nii väärtuslik …
Sinna ei saa enam kaasa võtta vana ja tuttavat valu ning kannatusi, kadedust, puudust ja muid emotsioone, mis meid vanas maailmas kinni hoiavad. Me liigume uude maailma, liigume oma hinge koju, sinna kus käib elu vaid läbi armastuse.
Kas oled valmis maha jätma kõik ennast (ja teisi) hävitavad mustrid ja alustama uuesti? Kas oled valmis andestama endale ja teistele? Kas oled valmis vabastama endast kõik liigse? Kas oled valmis õppima uutmoodi? Kas oled valmis valima südame tee?
Seda kõike on 2022 meile õpetanud.
Aitäh!
Veel viimased päevad on jäänud, et võtta see hetk iseendale ja lasta minna kõigel. Öelda aitäh kõigele olnule. Öelda aitäh kõigile ja kõigele, mis on näidanud täpselt, millist elu me ei soovi ja millised me olla ei taha.
Kui Sa ei tea veel täpselt, kuhu Sa liikuda soovid, siis piisab kui Sa tead, kuhu Sa minna ei soovi, sest see avab Sulle uued võimalused ja uksed, minna sinna, kuhu süda kutsub. Sinu teha on vaid julgeda need võimalused vastu võtta ja sammhaaval edasi liikuda. Oluline, et iga samm saaks tehtud südamega kooskõlas.
Imelist aastalõppu Sulle!
Olgu uuel aastal Sinu teejuhiks armastus, kõiges, mida Sa ette võtad. Liigu julgelt ja avatult oma unistuste suunas. Ole armastus, valgus, päikesesära - kõiges ja kõigile.
Imelist teekonda!
Armastuse ja tänulikkusega,
Maiga
ÕNNELIK OLEMISE VARJUKÜLJED
ÕNNELIK OLEMISE VARJUKÜLJED
Mille järgi hinnata, kas keegi on õnnelik või mitte?
Kas üldse on kellelgi õigus öelda kui õnnelik keegi teine on?
Enamasti antakse koheselt hinnang selle põhjal, mida inimene räägib või millele keskendub. Kuid siin on ju tegelikult mitu võimalikku varianti.
Võib anda egopõhise hinnangu ja võib vaadata olukorda südamega.
Näiteks:
Kui ma keskendun vestluse käigus vaid positiivsele osale oma elus, kas see tähendab siis automaatselt, et mul ei ole muresid?
Kui ma ei räägi muredest, kas ma olen siis automaatselt hooletu ja ei võta elu piisavalt tõsiselt?
Kui ma ei soovi muresid jagada, kas ma olen siis isekas?
Või ei räägi ma neist sellepärast, et ei taha teisi muretsema panna?
Või ei räägi ma neist sellepärast, et sel hetkel see teine inimene ei saa mind aidata ja minu murest saaks talle koorem?
Või ei räägi ma muredest sellepärast, et ei soovi seda energiat paljundada?
Või ei räägi ma sellepärast, et mul on nii valus, et sõnad jääks kurku kinni?
Või ei räägi ma sellepärast, et soovin keskenduda heale?
Selle näite põhjal võib tegu olla võrdselt kas väga õnnetu või väga õnneliku inimesega.
Tegelikult sõltub kõik inimese enda vaatenurgast ja ellusuhtumisest.
Näiliselt õnnelik ja kõige imelisemas kohas olev inimene võib olla sisimas üdini õnnetu.
Näiliselt väga raskes kohas olev inimene võib olla üliõnnelik.
Südamest kõige õnnelikum inimene võib olla murdumas murekoorma all, aga ta on ikka õnnelik.
Kui soovid päriselt teada, siis vaata inimesele silma ja tunneta, mis energiat ta endaga kannab.
Ja ära unusta, et maailm on peegel.
Selleks, et näha tõde, pead ka ise tões elama, muidu näed teiste silmis eelkõige iseenda varju peegeldusi.
Sinu sisetunne teab alati vastuseid. Usu ja usalda seda!
ALGAJA VÕI EDASIJÕUDNU? TEOREETIK VÕI PRAKTIK?
ALGAJA VÕI EDASIJÕUDNU? TEOREETIK VÕI PRAKTIK?
Kas vaimses arengus on üldse võimalik mõõta kellegi taset selliste kriteeriumite abil?
Sageli seda tehakse.
"Sina oled ju nii vaimne ja arenenud, mitte nii nagu mina."
"Tema ei tea ikka vaimsusest üldse midagi!"
"Sul lihtne öelda, Sina oled ju vaimne ja õndsuses, aga vot mina olen see tavaline inimene, mul on vaja ..."
Meenutuseks kõigile, kes nii arvavad:
Me kõik oleme millalgi mingis asjas algajad ja milleski teoreetikud.
Tõde on ka see, et lihtne on olla teoreetik, kes ei praktiseeri. Oluliselt keerulisem on rääkida, siis kui oled praktik.
Miks?
Sest praktikuna Sa tead, kus levinud teooria ei pruugi olla praktiliselt teostatav ja kus teooria tundub ilmvõimatu lahendada, kuid ometi praktikas on see just see, mis päriselt toimib.
Vaimses arengus ei saa me võrrelda kedagi pelgalt algaja või edasijõudnu taseme järgi.
Vaimsed oleme me kõik. Iseasi, kes kui palju seda tunnetab või teadvustab.
Sa võid olla üdini mõistuseinimene, kuid ometi oma hinge ja vaimuga sügavas kontaktis nii, et Sa seda teadlikult ei praktiseeri.
Samas võib olla keegi üdini vaimsete huvidega, lugeda raamatuid ja teha vaimseid praktikaid, kuid puudub kontakt ja usaldus oma intuitsiooniga ning neid teadmisi enda argiellu ei rakendata.
Seega ära anna kergekäeliselt hinnanguid.
Sa ei tea kunagi kui raske sisemise teekonna keegi läbi on käinud, enne kui temast sai teiste jaoks "teoreetik".
Sa ei tea kunagi, mis toimub selle nö. "algaja" hinges.
Sa ei tea kunagi kui käänuline on olnud tee sellel praktikul, kes teooriaid katsetades on tuhandeid kordi eksinud.
Märka lihtsalt, kes elab enda tõe järgi ja kes mitte ning kuidas see teooria ellu on rakendatud. See peegeldub alati iga inimese rahulolust iseendaga.
Märka ka seda, kus oled Sa ise "vaimne" ja kus mitte. Kas Sina oled ärganud oma sisemisele tõele?
Julge seda endas tervitada ja vastu võtta!
KUIDAS ÕPPIDA ENNAST ARMASTAMA?
KUIDAS ÕPPIDA ENNAST ARMASTAMA?
Õpetussõnad kõlavad kõikjalt:
„Õpi ennast armastama ja siis muutub kõik.“
„Sa pead ennast rohkem armastama.“
„Kui armastad ennast, siis armastatakse Sind“
„Hooli endast rohkem!“
„Tee seda, mis meeldib!“
„Arvesta enda vajadustega!“
jne.
Sarnaseid lauseid lõputul hulgl.
„Aga kuidas seda siis teha?“
„Olen proovinud nii üht kui teist, aga elu ikka endine või isegi hullem.“
„See enesearmastus on üks täielik jura ja see on vaid egoistidele!!“
Mis siis valesti on? Miks elu ei muutu? Mida veel tegema peab?
Kui läheneda sellele ego põhiselt ehk ainult mõistusega ja oodata kohest tulemust, siis on eelnevad stsenaariumid vägagi aktuaalsed. Jah, kui käituda sõnasõnalt nii, siis see võibki olla egoistlik.
Kui Sa lihtsalt ükspäev otsustad, et teed, mis tahad ja hakkad vaid isekalt endale mõtlema, sealjuures teistega ebameeldivalt või kohatult käituma, siis ei saagi ju midagi paremaks muutuda.
Oluline fakt enesearmastuse juures jäetakse märkamata.
Universumi karmaseadus:
Kõik, mis teed, teed endale.
Jälgi alati, mida Sa endast välja kiirgad ja jagad.
Teine oluline asi on julgus üdini ausalt endasse vaadata. Siin ei ole kohta sellele, et pigistan mõne asja suhtes silma kinni või löön käega, et ah see pole nii oluline. Absoluutselt kõik on oluline!
Kolmas oluline asi on näha selgelt neid kohti, kus me ennast tegelikult ei armasta. See on alati aste sügavamal kui pealtnäha paistab.
Kõige lihtsam viis õppida ennast tõeliselt armastama, on õppida märkama ja lugema elu peegeldusi igal sammul. Kui oskad tähele panna ja enda jaoks lahti seletada, mida elu Sulle läbi erinevate inimeste ja olukordade peegeldab, siis oled leidnud võluvõtme, mis avab Sulle edaspidi kõik Sinu sisemaailma uksed.
Sinu teha on see, kas julged need uksed avada ja „toad koristada“, et Elu saaks Sulle peegeldada selle säravat sisu või pigistad silma kinni ja jätad osa koristama ning saad elu poolt kogeda sedasama korratust.
ENESEVÄÄRTUSTAMISEST
ENESEVÄÄRTUSTAMISEST
Miks reaalne elu ei peegelda Sulle Sinu poolt seatud väärtusi?
Miks Sa ei ole õnnelik kui Su elu vastab Sinu loodud väärtustele?
See on otseses seoses sellega kui kõrged on Sinu standardid ja mis on nende aluseks.
Mille järgi Sa ennast väärtustad? Mis ütleb Sulle, kas/mida/kui palju Sa väärt oled?
Kas ja kui palju Sa üldse ennast väärtustad?
Kui reaalne elu ei peegelda Sulle seda, mida Sa enda arvates väärt oled, siis küsi endalt need ülaltoodud küsimused.
Sageli pannakse välise elu ja ühiskonna normide järgi paika, et vot mina soovin elada nii ja alla selle ei lepi.
Üks variant on, et rühitakse sinna unistuste suunda ja „visatakse üle parda“ kõik, mis sellega ei sobitu. Antakse koheselt hinnanguid ja laidetakse maha kõik, mis ei ole nii nagu vaja.
Teine variant on, et pannakse paika kõik standardid, aga need jäävad alati kättesaamatuks. Näiteks otsitakse oma unistuste meest/naist, astutakse suhtest suhtesse, aga seda õiget ikka ei leita. Või unistatakse tööst, mis oleks tasuv ja meelejärgi, kuid ikka rabatakse väikese tasu eest kohas, mis ei paku mingit motivatsiooni.
Kolmas variant on, et mingil hetkel tõenäoliselt saavutataksegi need ihaldatud tingimused: uhke kodu, rikas kaaslane, tasuv töö jne., kuid sisemiselt ollakse ikka rahulolematud. Justkui kõik on olemas ja õige, aga miski närib hinge ja kuidagi aru ei saa, mis see on.
Mis siis valesti on? Standardid on ju kõrged. Loobutakse ja ei võeta vastu vähemat, aga tulemus jääb saavutamata.
Eneseväärtustamisel on otsene seos enese armastusega.
Kõik need eelnevad näited olid egopõhised või tulenesid tegelikult enese mitte väärtustamisest.
Kui Sa ennast tõeliselt väärtustad, siis tulenevad Sinu standardid ja väärtushinnangud südamest, mitte egost ega hirmudest.
Ennast armastades ja päriselt väärtustades, ei jookse Sa suhtest suhtesse, et proovida ja katsetada, vaid Sa austad ennast ja oma keha ning astud suhtesse vaid siis ja selle inimesega, kellega Sa tunned ühtekuuluvust südames.
Ennast armastades ja tõeliselt väärtustades, ei suru Sa alla oma hinge tegelikke soove ja kutset.
Siis ei tee Sa valikuid väliste standardite järgi, sest Sa tead, et see on valetamine iseendale ja teistele. Ja valetamine tähendab, et Sa ei väärtusta ennast.
Ennast armastades ja väärtustades ei lepi Sa vähemaga. Sa tõstad oma standardeid, sest Sa soovid kogeda parimat. Kui lepid vähemaga, siis täpselt seda Sulle antaksegi.
Ennast armastades valid Sa endale parima ja austad sealjuures ka teisi, sest Sa tead, et kõik, mis endast välja annad, tuleb Sulle endale tagasi.
Mida see „PEEGLITE MAAILM“ siis ikkagi tähendab?
Mida see „PEEGLITE MAAILM“ siis ikkagi tähendab?
Kui rääkida, et kõik inimesed on meile peeglid, siis esimene, mis kohe välja pahvatatakse on, et: „Mis mõttes!!!?“. “ Vaata, mismoodi see inimene mulle ütles, aga mina ei tee ju kunagi nii!“
Teine variant: „Mina teen ju kõik hästi ja käitun kuulekalt ja olen igas mõttes tubli, aga näe ikka tehakse mulle liiga. Tööandja/lepingupartner/ametnikud kiusavad. Asi ei saa ju minus olla!“
Kolmas väga oluline koht, kus seda peeglit kohe üldse näha ei taheta, on suhe.
„Ma ju annan endast kõik, aga näe tema ikka ei hooli! Tema on see, kes valesti käitub!“
Veel salakavalam koht on lapsed. Nende puhul pannakse kohe paika, kas halb või hea. Jonnib, hellitatud, lihtsalt pubeka tujud jne.
Sõprussuhetes vaadatakse sellest täielikult mööda. Loobutakse lihtsalt suhtlemisest, enamasti räägitakse veel seljataga, et näe milline ta ikka oli ja mina temaga küll enam ei suhtle jne.
Tegelikult on need eelmainitud situatsioonid just kõige ehedamad peeglid, mis näitavad ülitäpselt ära selle, mis meie sisemuses toimub.
**********
Kui seisame tavalise peegli ette, siis üldjuhul vaadatakse, kuidas see riietus parasjagu sobib ja kas näeme ikka piisavalt perfektne välja. Kuidas ma ikka muidu uksest välja astun, mine tea, mis teised veel mõtlevad …
Vahel vaadatakse ka seda, et milline näonahk või juuksed välja näevad.
Või siis jälgitakse kehakuju, mis peaks kindlasti olema teistsugune kui see parasjagu on.
Oluliselt harvem vaadatakse endale silma.
Jah vaadatakse, millised nad välja näevad (ega ometi punased pole või kas meik on ikka korralikult tehtud jne.), aga vähe on neid, kes endale päriselt silma vaatavad.
Sama vähe on üldjuhul ka neid, kes teise inimesega vesteldes julgevad talle päriselt silma vaadata ja näha, mis peitub nende silmade taga.
Kuidas on lood Sinuga?
Kas Sa vaatad inimestele silma kui Sa räägid?
Kas Sa vaatad endale silma kui Sa peegli ees seisad?
***********
Täpselt sama pinnapealselt nagu vaadatakse tavalisse peeglisse, vaadatakse ka elupeeglisse.
Viskan pilgu peale, ah, enamvähem. Oluline, et üldpilt oleks piisavalt klants, et keegi näpuga ei näitaks või vastupidi oleks piisavalt tagasihoidlik, et üldse märkamatuks jääda.
Ja sedasi siis selle võltsmaskiga ringi käiaksegi. Praegusel nutiajastul on nagunii isegi kohvikutes ja mujal koosviibimistel enamuste pilgud telefonides ning silma vaatamine ja südamest südamesse rääkimine aina harvem nähtus. Kõigil on nii kiire ja muresid ülepea, et ei süveneta ei enda ega teiste pärisolemusse.
Suur hulk inimesi püüab selle klantspildiga varjata oma tegelikku seisundit. Eriti hästi ja silmatorkav on see sotsiaalmeedias. Aga see on juba teine teema, millel ma praegu pikemalt ei peatuks.
Tagasi peegli juurde.
Sageli on ka nii, et isegi kui inimene seisab peegli ette ja vaatab end veidi põhjalikumalt kui riietus ja üldvälimus, siis leiab ta enda kohta palju kriitikat. Siit võiks alla võtta, sealt võiks rohkem trimmis olla, nahk peaks siledam olema jne..
Mispeale vähesed võtavadki ette selle teekonna, et hakkavad tervislikumalt toituma ja trenni tegema, aga üldjuhul lüüakse kiiresti käega, et ah, las ta olla.
Võetakse kapist riided, millega pekid välja ei paista. Või rõhutatakse oma kehavorme muul moel, et mõned neid just rohkem esile tuua ja „vead“ märkamata jääks.
Täpselt sama toimub ka elupeegliga.
Kui midagi ei meeldi, siis lüüakse käega või hakatakse võitlema selle välise olukorra ja inimese vastu, et see kindlasti muutuks meile sobivaks või meie elust kaoks, aga jäetakse märkamata see kõige olulisem.
Nimelt, mida see olukord või inimene mulle selles situatsioonis õpetab?
Mis on see, millega ja miks ma selle enda ellu tõmbasin?
Mis on minus see lahendamata koht ja mida see minu enda kohta räägib?
Kus olen ma ise samasugune?
Tavaline reaktsioon nö. ebameeldivale situatsioonile on see, et leitakse kohe sada viga teises. Lihtne on anda hinnanguid ning kriitikat kõigi ja kõige suhtes. Algab süüdistamine. Minnakse ohvrirolli ning hakkab mõttejada, et miks ikka nii ja miks just minuga. Siis edasi, et: jälle on nii; ja alati on nii; ja kuidas ikka kedagi ega midagi usaldada ei või jne.
Sinna virrvarri jäädaksegi üldjuhul väga pikaks ning paljud ei tulegi sellest välja. Ohvriroll muutub nii kergesti omastatavaks, läbi selle saab üldjuhul palju tähelepanu ja sealt edasi on juba väike samm, et jääda sellest sõltuvusse ning mugavustsooni.
Ja mugavustsoon ei ole mitte koht, kus on mugav olla! Ei, vastupidi, see on täis valu ja kannatusi, kuid seal on egol hea turvaline, sest iga samm on suures plaanis ette teada ja muster kordub, kordub, kordub … ei mingit muutumist ega riski tundmatuse ees. Hea turvaline tee.
On küll auke täis ja konarlik, aga tead juba iga takistust lausa unepealt ja läbid selle teekonna iga korraga kiiremini ja lihtsamalt. Üsna riskantne on ju selle kogemuse põhjal valida teeots, mis näib liiga ilus, et tõsi olla. Raudselt on ju seal varsti mingi taksitus, sest eelmisel teel ju oli. Ja nagunii laguneb iga tee kunagi. Ah, parem jätkan vana, sest seal juba tean iga konarust. Uuel rajal äkki ei pane tähele ja olen veel suuremas augus kui praegu …
Mida siis ikkagi teha kui oleme olukorras, mis meile ei meeldi?
Kuidas saada aru, mida see meist endast räägib?
Sellest kõigest saad põhjalikumalt teada juba järgnevates tekstides.
„ARMASTUS KÄIB KÕHU KAUDU!“
„ARMASTUS KÄIB KÕHU KAUDU!“
– väljend, mida paljud meist on kuulnud läbi elu.
Kuid oled Sa mõelnud selle lause sügavama olemuse üle?
Millega Sina end toidad?
Millega toidad enda lähedasi?
Millega toidad oma lilli ja loomi?
Millega toidad oma taimi, mida söögiks kasvatad?
Millega toidad oma sõpru ja kõike ennast ümbritsevat?
Kas lähtud sealjuures eelkõige armastusest selle sügavamas olemuses?
Või on toidu pakkumine omaette rituaal armastuse/hoolimise väljenduseks, sellele suuremat tähtsust omistamata?
Viimastel aastatel on see teema mind väga sügavalt puudutanud nii vaimses kui füüsilises plaanis.
Jõudes aina lähemale enda hinge tõelise olemuseni, dikteerib keha aina valjemalt, mida suhu pista ja mida mitte.
*********
Söögi mõttes olen terve elu eelistanud suhteliselt naturaalset toitu. Kõikvõimalikud värvilised joogid, maiused ning aastaid säilivad saiakesed jmt. e-ainetest pungil tooted pole kunagi kõnetanud.
Paar aastat tagasi toimus aga üsna äkiline muutus. Kehale tekkis lööve, mis ei allunud mingile ravile ja arstide sõnul ei olnud tegemist allergia ega nahahaigusega. Ka veri oli ideaalne, seega JOKK ja loobusin edasistest kallihinnalistest uuringutest ning sellega kaasnevast aja- ja närvikulust. Ainus lahend, mida pakuti, oli suurel hulgal erinevaid hormoonsalve määrida ja allergiatablette neelata.
Kuna olukord oli vägagi hull, siis proovisin korra nii üht kui teist, et ehk aitab see kasvõi korrakski piiri panna. Nahk aga reageeris sellele kõigele veelgi ägedamalt.
Ilmselge oli see, et keha tõrgub ja üritab väljutada talle mitteloomulikku, kuidas saakski siis seda leevendada mürke juurde lisades.
Otsustasin kuulata oma keha. Tegelesin erinevate vaimsete praktikatega, et vabastada end emotsionaalsetest mürkidest ja emotsioonidest ning hakkasin senisest enam jälgima ka füüsilist toitu. Mõne aja möödudes lööve taandus ja hakkas kaduma. Sellel oli otsene seos nii emotsioonidega kui söödava toiduga.
Selleks, et terveneda tegin totaalse menüü muutuse. Eristasin kõik toiduained, mis mulle kuidagi raskust valmistasid. Kuigi paljudele on see arusaamatu, siis tegemist ei ole erinevate toidutalumatustega. Mu keha lihtsalt ütles, mida tohib ja mida mitte.
Tänaseks on mu nahk täielikult paranenud. Juuksed on tervemad ja kasvavad oluliselt kiiremini. Nahk on üldiselt siledam ja parema toonusega. Kehakaal on langenud ca 10 kg. Tunnen end füüsiliselt heas vormis ja ei ole enam pidevat väsimust. Peale söömist on kerge ja värske enesetunne.
********
Kui Sa kedagi tõeliselt armastad, siis soovid ju talle alati parimat pakkuda. ( ema annab kõik parimad palad lapsele jne. )
Meile on lapsest saati korrutatud, kuidas armastus ikka kõhu kaudu käib ja kui oluline on alati laud katta ja kui tähtis on külalisena kindlasti kõike proovida ja mitte järgi jätta vaid viisakusest kõik pakutu ära süüa jne..
Kui aga liikuda sügavamale, siis kas on ikka parim pakkuda lastele värvilisi komme, burgereid ja colat, sest see ju nende lemmik?
Või pakkuda sõpradele rikkalikult kaetud lauda, mis näeb küll kena välja ja on ka väga laia valikuga, kuid sisuliselt enamus keemiast töödeldud ja E-aineid täis kraam?
Või süüa viisakusest kõht täis toitu, mida muidu ei sööks ja pärast kannatada erinevate vaevuste käes? (tüüpiline jõululaua traditsioon).
Või süüa päevast-päeva pitsat, pirukaid ja kooke, sest need on ju nii maitsvad? Mis mõte sel elus siis üldse on, kui ei saa süüa ka seda, mis meeldib …?
Kas selline suhtumine on ikka armastav?
Kas on parim kasvatada endale toitu kunstlike väetistega, et saak oleks suurem ja uhkem?
Kas on parim pritsida oma viljapuid mürgiga?
Kas on parim kasvatada põllul mürke ja väetisi täis kartuleid, et neid siis taluturgudel kodumaiselt hea kraami pähe müüa?
Kana võib ju vabalt ringi joosta, aga kui ta toitub enamasti mürgiga kasvatatud viljast ja teradest, siis kas see muna on ikka parim valik?
Need on suvalised näited, mille peale sageli ei mõelda.
Kas toitu valides ja teistele pakkudes me üldse mõtleme selle peale, kuidas see kellelegi mõjub ja mis on selle tegelik väärtus?
Kas on mõtet sattuda ohvrirolli ja loobuda sõprade külla kutsumisest, sest ah, nad ju nii pirtsakad toidu suhtes, et ei oska neile meelejärgi olla?
Kas on põhjust solvuda kui keegi julgeb meie pakutud toitu mitte vastu võtta, sest tal on teised väärtused või tema jaoks on toidu sisuline pool olulisem rituaalidest ja kommetest?
Olen kogenud ja kuulnud kõiki neid suhtumisi enda teistmoodi toitumise teekonnal.
Ma ei lase end sellest sugugi häirida, sest olen valinud armastuse tee.
Ma armastan ennast ja oma keha. Ma usaldan oma keha valikuid, sest see on aidanud mul terveneda.
Ma soovin pakkuda oma kehale parimat. Ma pakun talle toitu, mis on kasvatatud armastusega ja kuhu ei ole lisatud keemilisi väetisi, mürke ja värvaineid. Ma julgen öelda EI toidule, mis ei tee mu kehale head, ka siis kui see on valmistatud suure armastusega.
Ma teen seda kõike sellepärast, et ma soovin, et mu keha teeniks mind siin elus veel palju ilusaid aastaid. Ma teen seda sellepärast, et armastan oma last ja soovin temaga veeta veel palju väärtuslikke hetki ja näha kunagi ka lapselapsi.
SINU KEHA ON SINU HINGE TEMPEL.
SINU KEHA ON SINU HINGE TEMPEL.
Ilma kehata ei ole elu siin maapeal võimalik. Keha seisukord määrab oluliselt ära selle, milline on Su elu kvaliteet. Mida puhtam ja tervem on keha, seda kergem on enesetunne.
"Terves kehas terve vaim!", nagu öeldakse.
Kuidas hoolitsed sina oma keha eest?
Kas teed, mis tahad ja sööd, mis tahad ning probleemide puhul ootad, et mõni arst Sind imeläbi terveks teeks?
Või võtad täieliku vastutuse oma keha hoolitsemise eest enda kätte ja pakud talle igal hetkel vaid parimat?
Kas tead, et ka emotsioonid on meie keha jaoks toit?
Mida siis pakkuda oma kehale?
Tegelikult on asi üsna lihtne, sest oleme ju osa loodusest ja looduses on olemas kõik meile eluks vajalik.
Elades loodusega kooskõlas, õpid ennast ise toitma ja tervendama keha ning vaimu.
Lisaks on see imelihtne ja meeldiv tegevus.
Kokkamine on minu jaoks enamasti asi, mida lihtsalt peab tegema ja seega olen kujundanud nii, et sellele võimalikult vähe aega kulutada. Toit peab olema maitsev, tervislik ning kiirelt ja lihtsalt valmistatav. Kiirtoidud siia alla muidugi ei kuulu.
Niisiis on kevad parim aeg õppida ühendama meeldiv kasulikuga.
Minu lemmik ajaviide on loodudes liikumine.
See annab mõnusa enesetunde ja on kasulik nii kehale kui vaimule. Tärkav loodus ja linnulaul annavad veel plusspunkte.
Eilsel jalutuskäigul jäid mulle silma põrdakanepi võrsed. Aasal õitsesid nurmenukud ja metsa all leidus veel hiliseid karulaugu lehti. Kaselehed on ka parajalt kleepuvad ja kuusevõrsedki juba mõnusalt mahlased. Noppisin möödaminnes veidi üht ja teist ning õhtusöögi idee oligi olemas.
Põdrakanepi võrsed läksid võikillukesega pannile, lisaks veidi meresoola. Lisandiks veidi riivjuustu. Suurematest lehtedest, mis varrelt üle jäid, sai salat koos nurmenuku lehtede ja karulauguga. Mahlasuseks veidi tomatit ka hulka.
Kõrvale tassike teed nurmenuku õitest, kaselehtedest ja kuusevõrsetest.
Toiduvalmistamisele kulus kokku ca 10-15 min. ja maitsev tervislik kõhutäis oligi olemas. Ei mingit stressirohket poeskäiku ega tundidepikkust vaaritamist pottide/pannide keskel
Kõige olulisem sealjuures on see, et peale sööki ei ole vajadust "leiba luusse lasta" ehk rammestunult vedeleda, vaid enesetunne on reibas, värske ja kerge.
Kui Sind huvitab, mida ja kuidas ma loodusest veel "pannile" panen, siis anna märku ning jagan ka edaspidi siin lehel oma kogemusi looduse toidulaualt ja apteegist.
LÕKE MEREÄÄRES
LÕKE MEREÄÄRES
Nii mõnus!!!
Ohh kuidas tahaks ka midagi sellist nautida. Kahju, et meri nii kaugel on. Või noh, mereäärde ju saaks küll kuidagi, aga kellega ma sinna lähen...
Ja siis veel puid vaja! Kust ma need veel võtan? No ja kuidas need siis põlema saada... mingit tulehakatust vaja???
Appikene, siis pool päeva läinud. Mul küll nii palju vaba aega pole!
Peaks teinekord plaani võtma, võtaks vaba peava ja siis läheks kuskile rmk alale, seal saab grillida ka ja ...
Ja nii see aeg läheb aastatega ning unistus vaiksest lõkkest mereääres jääbki unistuseks.
Tuli tuttav ette?
Nüüd aja end püsti, pane soojalt riidesse, pista tikutops tasku ja mine mereäärde.
Olgu see siis 10 min. jalutuskäik või pooletunnine autosõit, vahet pole. Ja kaasa võtma ei pea ka kedagi.
Kui kohal oled võta saapad jalast ja kasta korra varbad vette. Las teised jalutajad vaatavad imelikult kui tahavad, Sinu asi on nautida karastavat vett. (muidugi juhul kui Sa külma ei karda.) Isegi rätikut pole vaja, pärast kuival liival ja päikese käes kuivavad jalad ise päris kiiresti
Nüüd saapad jalga tagasi ja jaluta endale meeldiva paigani. Kindlasti on mõni suurem palk kuskil liivapeal, kuhu mõnus istuda veidikeseks.
Peagi märkad, et maas vedeleb üsna palju eri suuruses roikaid, mida meri kõik kaldale uhtunud on. (Mõni neist näeb muide päris äge välja.)
Korja mõned neist üles. Seal liivariba servas, kus juba puud ja rohi kasvab, on palju pisikesi kuivanud oksaraage ja käbisid. Peotäis kuluheina või kõrsi leidub ka alati.
Kui juba korjama hakkad, siis näed kui palju seda kuiva puitu seal tegelikult leidub. Aga Sulle piisab juba kümnest oksakesest ja peotäiest kulust. Sea nad sinna suure palgi lähedusse liivale hunnikusse, süüta põlema ja naudi lõket. See sületäis põleb kenasti umbes 10-15 minutiga ära. Senikaua jõuad istuda, merekohinat kuulata ja oma muremõtted lõkkesse saata. Ja märka, et rohkem polegi vaja.
Peale seda tunned end oluliselt paremini. Hea kerge on olla ning meeliülendav pilt lõkkest on igaveseks mällu talletunud. Ja milline rõõm, et said sellega täiesti üksinda ning iseseisvalt hakkama. Ja seda kõike vaid vähem kui tunni ajaga. Milline nauding!
Minu jaoks on see pikki aastaid täiesti tavaline protseduur ja kuna liigun enamasti ühes piirkonnas, siis isegi möödakäijad ei vaata enam väga imelikult, vaid hoopis naeratavad ja julgemad ka tervitavad.
Ole Sinagi julge ja ära jää koju unistama. Naudi elu ja selle väikeseid kuid võimsaid hetki, mis pakuvad väge ja hingekosutust.
PS! Ja loomulikult jälgi, et kõik kenasti tuhaks põleks. Ära jäta vedelema poolpõlenud tükikesi, sest ka teised soovivad puhtast loodusest osa saada ja Sa ise eelistad samuti järgmine kord ikka puhtal rannal viibida.
MEELEKONTROLL KUI HÄVITUSRELV
MEELEKONTROLL KUI HÄVITUSRELV
Meie meel on kaval instrument, mis on ühtpidi väga vajalik, aga teisalt võib see hävitada kõik, mis meil on.
Kas oskad seda teadlikult kasutada? Kas märkad, millal Sa loomise asemel tegelikult hävitad?
Kas Sul on vajadus pidevalt oma elu kontrolli all hoida või lubad elul end rahumeeli juhatada?
See on väga hea kui oskame oma meelt kasutada praktiliste sammude planeerimiseks. Kui meil on suures plaanis selge, mis on meie soovid ja suudame neid mõistuse abil ellu rakendada, siis on kõik hästi.
Probleem tekib sealt, kus me soovime, et kõik meie ideed ja unistused teostuks just nii nagu me oleme seda algselt ette kujutanud. Enamasti me aga ei mõista, et paljud soovid tulevad mitte südamest vaid meie sisemise lapse haavadest.
Paljud unistused saavad alguse meie puudujääkidest lapseeas, probleemidest ja üleelamistest teismeeas, perekonna mustritest ja ühiskonna normidest lähtuvalt jne..
Selliselt pinnalt tekkinud soovidest hoiame tavaliselt nii kramplikult kinni, et enam ei märka, mida meie hing tegelikult soovib kogeda. Siinkohal ma ei väida, et need unistused kuidagi valed oleks. Me võime unistada kõigest, aga oluline on märgata, kuidas ja miks Sa nendeni tüürid.
Kas liigud oma sihtpunktini rahulolus ja kergusega või rühid klapid peas ja ei märkagi, milliseid võimalusi elu Sulle omaltpoolt pakub? Kas need unistused on üldse Sinu enda soovid või soovid neid täita kellegi teise pärast? Kas tunned päriselt südame kutset või täidad läbi soovide täitumiste tühimikku oma hinges? Kas Sinu soovid peavad täituma ükskõik, mil viisil või oskad märgata ka teiste osaliste motiive ja südamesoove? Kas julged vaadata sügavale südamesse ja küsida endalt, miks Sa midagi soovid? Kas julged oma soovidest loobuda? Kas julged oma soove kohandada südame järgi ja vabastada neist teised inimesed?
Tehes midagi teiste pärast, oled Sa juba ette hukule määratud, sest Sinu enda vajadused jäävad pidevalt tahaplaanile. Nii hävitad Sa iseennast päev päeva järel, kuniks kannatuste karikas täis saab ja üle ääre ajab. Selline käitumine tekitab aga frustratsiooni nii Sinus eneses kui ka teistes Sind ümbritsevates, sest rahulolematus aina kasvab ja väljendub lõpuks kogu Sinu olemuses. Sa võid seda küll näiliselt peita, aga usu, enamik inimesi tunnetab seda intuitiivselt ja kõik Su lähedased saavad sellest alati oma osa.
Kas Sul on harjumus kontrollida kõiki ja kõike? Tõenäoliselt on vastus see, et üldiselt mitte. Nüüd aga pane tähele oma igapäevaelu pisidetaile. Kas Su päev on enamasti planeeritud? Kas ootad, et teised sobituks Sinu plaanidega? Kas pettud kui miski ei lähe oodatult? Kas solvud kui teised Sinu mõtetest ja tegudest ei innustu ning nendega kaasa ei tule? Kas Sul on pigem omadus kõike juhtida või oled hoopis ise juhitav? Kas soovid, et teised käituks ja mõtleks Sinu moodi või hoopis hoiad end pidevalt tagasi ja teed kõike teiste moodi?
Käitudes üht või teistpidi oled Sa lõpuks ikkagi iseenda meelekontrolli vang ja hävitad oma tõelist loomus ja olemust. Kui soovid kõike kontrollida, tuleb Sul paratamatult pidevalt pettuda, sest oled loonud illusiooni, et teised soovivad sama, mida Sina. Järgides oma soove/unistusi, survestad teisi nendes osalema, märkamata, mis on selle kõige „hind“. Pea meeles, et lõppude lõpuks on oluline siiski teekond, mitte sihtpunkt. Mis nauding on soovi täitumisest, kui oled seda teinud aastaid ennast alla surudes ja rahulolematuses või depressiooniga võideldes? Võib-olla on elul Sinuga hoopis muu plaan ja Sinu esialgne plaan (mis sai alguse soovist täita tühimikku hinges) ei ole loodudki täituma. Kas ei tundu siis raisatud ajana kogu rassimine? Lõpuks on meeles vaid rusutud tunne ja kahetsus, et oleks võinud kõik teisiti teha. Aga siis võib-olla on juba hilja …
Kui oled ise kontrollitav, surud end pidevalt alla, siis taas hävitad end, kuulates oma meelt, mis ütleb, et pead olema teistele meelepärane, muidu … Kuhu jäävad siis Sinu enda elu ja unistused? Elades kogu aeg teiste soovide järgi (soovides olla hea haldjas, kes kõigile meeldib ja kõigile alati toeks on), tekitad oma hinge veel suurema tühjuse kui enne soovi teisi aidata. Ja see on häving iseendale, sest lõpuks on taas karikas tühi ja elus elu elamata. Ka siin lõpeb asi tavaliselt depressiooniga, millest saavad osa kõik Su lähedased.
Karikast saab välja valada vaid seda, mis seal on ja niipalju kui seal on. Jälgi siis hoolega, millega Sa oma karikat igapäevaselt täidad ja kellega Sa seda sisu jagad!
Hävitades iseennast, hävitad Sa kõik, mis on Sulle päriselt oluline!
Kas märkad nüüd kui oluline on julgeda olla Sina ise? Elada oma südame järgi ja täita iseenda unistusi, ka siis kui need ei ühti teiste omadega? Olla üdini see, kes Sa oled, austades ning arvestades iseenda ja teiste valikuid? Kas julged vaadata oma soovide taha? Kas julged ja oskad märgata, et teiste soovid ei pruugi alati olla meie omadega samad? Kas oskad luua kompromisse ning kohandada oma soove ja nende täitumise viise selliselt, et see kedagi ei hävitaks? Kas oskad luua ühenduse oma hinge, südame ja meele vahel, et teha vahet, kas soov on soovist kogeda rõõmu ja kergust ning pakkuda seeläbi naudingut iseendale ja teistele? Või tuleb soov soovist täita tühimikku oma hinges läbi materiaalse maailma? See viimane on paraku enesehävituslik vorm, sest miski väline ei suuda iialgi Su hinge tühimikku täita rohkem kui vaid hetkelise naudinguna, mis on kiire kaduma.
Tõelised unistused tulevad alati südame kõige puhtamast ja täiuslikumast seisundist. Paku omale seda seisundit igapäevaselt ja peagi märkad, et kõik Su soovid täituvad justkui iseenesest.
Lase vabaks oma meelekontroll. Unista suurelt ja julgelt. Olgu Su unistuste/soovide eesmärk elada naudinguterohket elu, jagades seda rõõmu kogu inimkonnaga. Ära sea tingimusi selles, mil viisil Su unistused täituma peavad. Ära seo oma unistuste külge teisi inimesi, las nemad täidavad enda omi. Sea eesmärk ja hakka liikuma. Luba elul end edasise osas juhatada. Õiged inimesed tulevad Sinu ellu alati õigel hetkel. Ka need, kellega on määratud Sul oma unistuste teekonda koos käia. Usalda, et kui soov on siiras, siis täitub see veel täiuslikumalt kui iial unistada oled osanud.
RAHU JA TASAKAAL
RAHU JA TASAKAAL
Kui oluline on õppida seda ise saavutama ja säilitama.
Lihtne on olla rõõmus ja rahulik kui kõik on parasjagu hästi. Kiusatus on uppuda sellesse rõõmutundesse, panna ette „roosad prillid“ ja unustada kõik muu.
Lihtne on minna kaasa oma valusate emotsioonidega ning sattuda masendusse kui on juhtunud midagi kurba või negatiivset. Lihtne on sattuda ohvrirolli ja näha kõike läbi „mustade prillide“.
Mida siis teha, et ei kaotaks „pead“? Kuidas leida see kuldne kesktee?
Kõigepealt säilita kannatlikkus. Iga asi juhtub alati õigel ajal. Õpi märkama seoseid ja nägema võimalusi. Kõiges on alati kaks poolt. Enne kui otsustad, vaata üle mõlemad nii südame kui mõistusega. Kui oled kaldunud äärmusesse, siis too end tagasi keskmesse. Tasakaal on kõige alus.
Kui oled rõõmus, siis naudi seda rõõmu. Kui aga koged eufoorilist õnne, siis maanda end teadlikult ja ära eksi pilvedesse. Ära unusta end unistama, vaid märka, millal on aeg astuda reaalseid samme nende unistuste teostamiseks. Tee midagi füüsilises maailmas, et luua taas tugev kontakt ja ühendus maaga. Leia mõni reaalne tegevus.
Kui oled kurb või vihane, siis ole, aga ära jää sinna kinni. Kui koged liigset kurbust, stressi või muid raskeid emotsioone, siis tõsta end teadlikult kõrgemale. Märka, mida see nn. negatiivne olukord Sulle õpetada võib. Milliseid võimalusi see loob? Ära võimenda seda ühte emotsiooni ega löö käega. Ära anna alla sellele tugevale tundele. Tunne, koge ja vabasta. Tee teadlikult midagi, mis annab Sulle hea enesetunde. Olgu selleks kasvõi maitsev õhtusöök või rahustav muusikapala. Vestlus või jalutuskäik sõbraga. Mis iganes toiming, millele pead keskenduma 100%-liselt ja mis ei anna Sulle võimalust oma mõtteid liiga tõsiselt võtta ega negatiivsetel tunnetel üle pea paisuda.
Mida kõrgemale end tõstad, seda selgemalt hakkad nägema lahendusi ja väljapääsu raskustest. Jah, see ei pruugi juhtuda koheselt, aga kui lood soodsa pinnase, siis juhtub see kindlasti üsna pea.
Kindel reegel on see, et kui jääd liigselt kinni nii ühte kui teise äärmusesse, siis eksimused ja valusad tagasilöögid on vältimatud.
Mis iganes emotsioone Sa koged, ära tee suuri ja elumuutvaid otsuseid hetke ajendil. Ülitugevad emotsioonid hajutavad Su sisemist kompassi ja ei võimalda näha kõiki vajalikke aspekte. Nad võimendavad vaid äärmusi ja viivad kergelt eksiteele. Luba endal tunda neid emotsioone, koge neid just nii võimsana kui nad on ja seejärel vabasta. Ära blokeeri ega suru neid alla! Kui lubad neid endal täielikult ja teadlikult kogeda, siis tasakaalustub Su olemine kiiremini ja kergemini.
Saavutades tasakaalu ühendud taas automaatselt oma sisetundega.
Tasakaalu seisundis on võimelised süda ja mõistus tegema koostööd ning leidma parimaid võimalikke lahendusi kõigi kõrgemaks hüvanguks.
Pea meeles, et universumis valitseb alati tasakaal. Kui ei oska seda ise luua, siis loob selle karma.
Kui oled pea pilvedes ja ei märka end ise tasakaalustada, toob elu Sulle hetki, mis Sind sealt alla raputaks. Mida kõrgemal oled, seda valusam kukkumine.
Kui oled kinni madalates emotsioonides ning ei oska märgata ega hinnata elu helgemat poolt, saad kogeda valusaid õppetunde kuniks alistud ja silmad avanevad.
Kui lood uusi kogemusi võimendatud emotsioonide pealt, saad tunda karma õpetust.
Sa oled looja. Õpi märkama seost oma tunnete ja tegude tagajärgede vahel. Pea meeles, et maailm on peegel. Saad seda, mis Sa ise oled. Elu ei paku meile seda, mida me tahame, vaid seda, mida me vajame. Kui tasakaalu loomiseks on vaja õppetunde, siis seda me ka saame.
Olles rahu ja tasakaalu seisundis, saad luua südame ja mõistuse koostöös elu, mida oled valinud siin maapeal kogeda. Olles tasakaalus, õpid tegema valikuid ja käima sellist rada, et elu ei pea Sind enam raputama. Siis naudid kõiki emotsioone just nii ehedalt kui nad on ja eksi neisse ära.
Kõikudes äärmuste vahel, saad kogeda „ameerika raudteed“ ning rahulolu jääb vaid unistuseks. Kui ei oska ise end tasakaalustada, raputab elu Sind aina karmimate õppetundidega. Nii koged pidevalt vaid äärmuslikke kogemusi eufoorilisest õnnehetkest traumeeriva valuni, kus õnnehetk kestab vaid viivu ja valu igaviku.
Loo tasakaal kõiges nii sees kui väljas. Sina ise oled oma elu looja – loo siis targalt!
HIRM vs. ARMASTUS
HIRM vs. ARMASTUS
Kuidas mõista, kumb Sinu elu juhib.
Tihti ütleme või kuuleme kedagi teist ütlemas, et: „Ah, mina ei karda siin elus küll enam mitte midagi!“ ; „Mul pole midagi karta!“ jne., kuid kas see ikka on päriselt nii?
Keskendu korraks ja jälgi, mis tunded Sind enamasti valdavad ja millele mõtled päeva jooksul.
Kas tunned rahulolu või tiirlevad peas mõtted sellest, kes mida ütles, kes mida arvas, kas on õige teha nii või teisiti, kas üks või teine asi/otsus on hea või halb? Kust sellised mõtted tulevad?
Miks Sulle läheb korda kellegi teise arvamus? Miks Sa arvad, et Su otsus on halb? Kas Sa ei usalda end piisavalt? Või ei väärtusta end piisavalt? Kõigi nende mõtete taga peitubki tegelikult hirm. Hirm olla ebapiisav, hirm saada kriitikat, hirm olla erinev, hirm silma paista, hirm pettuda, hirm kaotada, hirm ebaõnnestuda jne.. Selliste mõtetega me toidame iseenda hirme ja millele keskendud, seda saad aina juurde. Hirm toodab alati kannatusi. Juba ainuüksi selliseid mõtteid mõeldes, suudab inimene ennast nii üles kütta, et suisa paanikani välja. Veel hullem kui siis tehagi mingid otsuseid selle hirmutundega enda sisetunnet eirates. Tulemus on alati rahulolematus millegi suhtes. Kripeldama jääb kasvõi see, et mis oleks kui oleks teinud teisiti. Kuulates ja otsustades pidevalt teiste arvamuste põhjal, oleme kibestunud, et näe ütles nii, aga tegelikult oli teisiti. Sellised mõtted ei anna meile rahu lausa aastaid või aastakümneid. Või siis oleme nii harjunud selliselt toimetama ja elama, et ei oska enam ise tähelegi panna, kuhu me sedasi tegelikult tüürime. Kuulates ja järgides pidevalt teisi, oleme ära andnud oma väe ja pannud vastutuse oma elu eest teistele. Olles pidevas oravarattas ja üles-alla ebaõnnestumistes ja õnnestumistes, siis võtame seda iseenesest mõistetavana, et nii lihtsalt ongi.
Aga tegelikult – EI! Sa ei pea kannatama ja elu ei pea raske olema! See on Sinu valida!
Kui Sinu elu juhib armastus, siis oled Sa julge ja enesekindel. Sa kuulad alati esimesena enda südant ja sisetunnet ning ei mõtle, mida teised sellest arvavad. Siis Sa usaldad ennast ja julged võtta riske. Sa ei karda pettuda, kaotada, ebaõnnestuda, sest Sa tead, et need on vaid õppetunnid ja alati saad valida uuesti proovida. Kui Sa ebaõnnestud või satud kriitika alla, siis Sa ei lasku enam kannatustesse vaid tunned ära oma tunded, lased need vabaks ja muundad ringi. Võtad kaasa igast kogemusest parima ja liigud uute võimaluste ja oskustega edasi. Siis ei kanna Sa oma valusaid kogemusi aastate kaupa kaasas ja ei tooda nende põhjal endale uusi sarnaseid kogemusi, kannatusi ja haigusi.
Valides kõike läbi armastuse ja südame, juhatab elu Sind õigele rajale, ka siis kui vahel end eksinuna tunned. Elades läbi südame oled Sa hirmuvaba. Elades läbi südame õpid Sa armastama iseennast nii palju, et mitte mõelda endale kahjulikke mõtteid ja mitte teha endale kahjulikke tegusid. Sest kõik, mis on hea Sinu südamele, on hea ka Sulle endale. Ainult mõistuses ja hirmudes elamine võimaldab teha enda või teiste suhtes mittearmastavaid tegusid.
Elades armastuses, ei tähenda, et Sa oled pea pilvedes ja koged ainult õndsusi. Elades armastuses koged Sa samuti kõiki erinevaid tundeid, nii pettumust kui viha, aga siis oskad Sa need muundada armastuseks ja ei jää kinni ohvrirolli. Elades armastuses, õpid Sa nägema kõiges ja kõige taga suuremalt pilti. Elades armastuses ei otsi Sa süüdlasi endast väljast poolt, vaid pöörad pilgu endasse. Ükskõik kui väga ka ei tahaks põhjusi mujalt leida, siis tõeline põhjus on ikkagi endas.
Maailm on peegel ja selle peegli ees ei saa riiete või meigiga end varjata. Mida ehedam oled, seda selgem on peegeldus. Kui õpid end täielikult armastama, siis kaovad hirmud ning peegeldus mida näed on sama armastav kui Sa ise.
Kuula oma südant, kuula oma sisetunnet, jälgi oma mõtteid ja vabasta oma tunded. Julge elada taas läbi südame puhtuse nii nagu väike laps, kes alles avastab maailma ja teeb sammud oma sisemise juhatuse järgi. Ava oma süda ja julge olla see, kes Sa tõeliselt oled! Kui võtad kogu vastustuse elu eest endale, siis saad tagasi oma väe, et luua elu, mida päriselt armastad.
Ma armastan elu!
SOOVID, SOOVID, SOOVID... JA UUSAASTALUBADUSED
SOOVID, SOOVID, SOOVID... JA UUSAASTALUBADUSED
Kas ja kuidas on need loodud täituma?
Ma ei soovi ega luba, vaid ma olen - sest vaadates peeglisse, saab sealt näha vaid seda mis on peegli ees.
Ma olen enda ja teiste suhtes armastav.Ma aktsepteerin asju ja inimesi nii nagu nad on.Ma muudan iseennast, mitte teisi kui mul on ebamugav.Ma austan inimese vaba tahet ja ei suru peale ennast ega enda arvamust. Igalühel on õigus oma vaatenurgale.Ma olen siin ja praegu just selline nagu ma parasjagu olla oskan, vastavalt enda teadvuse seisundile.Ma annan endast igal hetkel parima, mis minus on. Kui see ei ole kellelegi piisav, siis see on tema võimalus endasse vaadata ja küsida miks.Ma armastan kõike, mida teen ja teen kõike, mida armastan.Ma pühendun elule ja elamisele ning eesmärgid on vaid väikesed vahepeatused.Ma naudin teekonda, sest sellest sõltub minu rahulolu sihtpunktis.Ma naudin hetke, sest nendest hetkedest kujuneb minu tulevik ja minevik.Ma vaatan alati mündi mõlemat poolt, sest kuigi üks külg on sama, siis teisel pool võib peituda aare.Ma hoolin endast ja oma lähedastest iga päev ühtmoodi.Minu jaoks on iga päev eriline, mitte vaid pühad ja tähtpäevad.Ma astun teele ka siis kui ei tea, kuhu see viib.Ma võtan vastu kõik väljakutsed, mida elu mulle pakub.Ma usaldan ja usun, et kõigel ja kõigil minu elus on oma kindel koht ja eesmärk.Ma armastan elu just nii nagu see on!
*****
Ma olen valgus, ma olen armastus, ma olen kõik ja see kõik on osake minust!
Ma ei soovi ja ma ei luba, vaid ma olen, sest ainult nii näen ma seda, kes ma päriselt olen.
Vaid nii jõuan ma taas iseendani, oma hinge kõige sügavama tõeni.
Ma armastan elu!
AITÄH JA HÜVASTI AASTA 2021!
AITÄH JA HÜVASTI AASTA 2021!
Aitäh! On olnud põnev aasta. Kui eelnevad on pigem rõhku pannud erinevatele õppetundidele, siis sel aastal oli peamiseks märksõnaks tervenemine. Teine oluline aspekt oli see, et tuli õpipoisi rollist välja astuda, et meistriks saada.
Kuidas see kõik siis toimus?
Aitäh, et meid on sunnitud olema omaette, võõrutatud erinevatest üritustest ja muudest headest mugavustsoonis ja põgenemisteel kulgemise viisidest. Olen nautinud seda vaikset teekonda, sest see on võimaldanud kiires argipäevas märgata veelgi enamat kui seni. See vaikus on toonud taipamisi nii sügavalt sisimast kui eelmistest eludest ja muidugi ka otse „nina alt“. Nagu ikka on need kõige raskemad asjad vahel kõige lihtsamas vormis, aga meie meel otsib alati neid kõige keerulisemaid ja „erilisemaid“ põhjuseid, mis iganes olukordade põhjuseks/lahenduseks. Aga kui silmad avada, siis tegelikult on elu kordades lihtsam.
Aitäh, et olen kogeda saanud nii põhjalikku tervenemisprogrammi. See hõlmas samuti nii eelmiseid elusid, esivanemate mustreid kui ka praeguse elu emotsioonide tervendust. Kui füüsiliselt olen kuude kaupa nö. rivist väljas olnud, sest ei mingit halastust – eesmärk oli terveneda lõplikult; siis tegelikult sain tohutult palju teadmisi ja sisemine rahu kasvas iga hetkega. Seda kergust, mis kaasneb iga tervendatud haavaga, on sõnades võimatu väljendada. Seda saab vaid kogeda.
Kui varem ma teadsin, et iga haiguse taga on meie emotsioonid, siis nüüd sain seda läbi erinevate haiguste läbi mängida ja need kõik üksipulgi endast vabastada. Sedasi haigus haiguse järel kaevusin endasse ja õppisin tundma oma keha ja tema märguandeid. See imeline vabaduse ja vabanemise tunne, mis saabus kui endalt nö. viimased jamad maha raputasin. Sel hetkel sain päriselt üheks kõigega, mis on. Kui varem ma vaid teadsin seda, siis sellest hetkest ma tunnen seda. Aitäh elu!
Aitäh, et sain eriti eredalt kogeda, kuidas käib enda elu loomine. Jah, lihtne on teada, et iga meie mõte ja sõna loob, aga kuidas see tegelikult igapäevaelus välja näeb? Kohalolu ja märkamine on siin peamised võtmesõnad. See nõuab 1000% ausust enda suhtes ja julgust vaadata „peeglisse“. Nii lihtne on näha kõige toimuva taga väliseid põhjuseid, aga tegelikult on põhjus alati ainult meis endas. Ükskõik, mis kogemus meil ette tuleb, siis oleme selle tegelikult ise loonud oma alateadlike mõtete/reaktsioonidega. Tundugu see nii jabur või uskumatu kui tahes, aga nii see on. See on olnud minu suurim väljakutse sel aastal ja kokkuvõttes on mul päris hästi läinud.
Mida aeg edasi, seda lihtsamaks ja samas sügavamaks need märkamised on läinud. Siinkohal peab mainima, et universumil on tõesti omapärane huumorisoon. Mõned situatsioonid, mida kogeda sain olid ikka vägagi halenaljakad, aga samas nii ehedalt näitasid mulle, millega ma hakkama sain. Noh, nagu Väike Nõid, kes vihma asemel kapsad või makarone võlus Kui ikka kohalolus ei püsi ja mõte uitama läheb, siis saad „paugu“ kirja ka kohe. Veelgi enam, kui lähed südamega vastuollu ja ei väärtusta end (sest tahaks ju ikka hea inimene olla), siis saad koheselt kogeda seda väärtusetuse tunnet. Jne.
Aitäh kõigi nende seikade eest. Kui oskad elu mänguna võtta, siis tagantjärgi on need hetked ikka väga tobedalt ehedad olnud ja ei mingitki kahtlust enam, et ise loodud. Kuigi, oh kuidas ego tahaks „vastased“ maatasa teha. Kuid see, et just nemad meile peegliks olid ja millise käitumisega, räägib muidugi nende enda sisemuse kohta ka nii mõndagi. Oi, kuidas mulle meeldib see peeglite maailm! Aitäh, et seda mängu nautida saan!
Aitäh, et sain kogeda ja ära tunda ning lõplikult 2021 aastasse maha jätta kõik järgmised emotsioonid, kogemused ja tunded:
enese mitte väärtustamine, puudusteadvus, sõltuvus, kaassõltuvus, klammerdumine, enesehävitamine, enesepettus, kõik hirmud, negatiivsus, kurbus, viha, pettumus, valu ja veel paljud muud madalsageduslikud kogemused/tundmused, mis on takistanud mind olla iseenda parim versioon ja täita oma hinge kõrgeimat eesmärki. Aitäh! Nüüd ma tean, kuidas valida tunda end paremini.
Aitäh aasta 2021! Siia aastasse on mahtunud terve tunnete spekter kõigi oma värvidega. Eelkõige armastus, ja seda nii üldises kui ka romantilises võtmes. Olen õppinud veelgi enam vaid südame järgi elama ja see on toonud väga palju meeldivat tagasisidet. Mind ümbritsevad imelised armastavad inimesed. Olen kohtunud paljude eriliste hingedega. Ja minu kõige siiram rõõm on näha, et kõik minu armsad on samuti asunud sügavuti oma hinge teekonnale. Koos kulgeme ning oleme teineteisele õpetajad ja teenäitajad. Nii palju ehedust ja ausust ja kohalolu – puhas nauding on selle tundega ja nende kaaslastega uude aastasse minna.
Aitäh!
Ma armastan elu!
SÕLTUVUSEST, KAASSÕLTUVUSEST JA ENESEVÄÄRTUSTAMISEST. II OSA
SÕLTUVUSEST, KAASSÕLTUVUSEST JA ENESEVÄÄRTUSTAMISEST. II OSA
Kaassõltuvus ja ohvrimeelsus - ühed sügavamini varjatud rollid, mida keegi naljalt märgata ega tunnistada ei taha.
Sõltuvuse olemusest oli pikemalt juttu eelmises osas ja selle märkamine on meile nüüd vast juba selge. Olles sõltuvuses neist igapäeva harjumustest, oleme me kaassõltlased nendega, kellega oleme harjunud neid tegevusi koos tegema.
Kaassõltuvus (näiteks lähedase alkoholismi puhul) on aga oluliselt keerulisem, sest siis oleme me sõltuvuses kellegi teise sõltuvusest või tegevusest ja üldjuhul ei pane me seda ise tähelegi ning tavaliselt liigitame oma sõltuva käitumisviisi hoolimise, armastuse jne. meeldivate omaduste alla. Kas see aga on päriselt nii? Või peitub selle all tegelikult soov olla parim/parem, saada tunnustust; tunda end vajalikuna, kasulikuna, armastatuna - mis tuleneb enese mitteväärtustamisest?
Miks me aga tegelikult toetame varjatult teiste sõltuvusi? Miks me kohendame oma elu teise sõltuvuse järgi? Miks me loobume vastutusest enda elu eest ja võtame teiste vastutuse enda kanda?
Lihtne vastus – sest me ju hoolime ja oleme heatahtlikud, teisi peab ju aitama, oleme kaastundlikud, soovime parimat, väldime konflikte, hirm üksinduse ees, lootus muuta olukorda jne. – mis jällegi viitab ühele – me ei väärtusta ennast!
Me ootame välist hinnangut, et tunda end hästi. Ja kaassõltuvus on selleks üks parimaid ja lihtsamaid mooduseid, sest eelkõige alkoholisõltlane vajab meie abi ju pidevalt. On väga inimlik tunda soovi oma lähedast aidata kui tal on halb olla. On inimlik, et me hoiame ja hoolime.
Aga kuhu maani? Seni kuni sõltlane vastutab oma tegude eest ja seni kuni meie väärtustame ennast. Kui me ei sea endale koheselt eluterveid piire ja langeme kaassõltuvusse, siis vaid väike samm ja oleme libisenud märkamatult valusasse ohvrirolli.
Kaassõltlasena oleme pidevas ootuses, et see olukord paraneb. Hakkame vaikselt korraldama oma elu ja tegemisi sõltlase enesetunde ja seisundite järgi. Sellest saab meie igapäevase elu „normaalsus“. Ühel hetkel teeme seda nii loomulikult, et isegi ei taipa, et see nii on. Sõltuvuse ja kaassõltuvuse süvenedes, muutuvad sõltlase teod ja meie soov aidata aina enesestmõistetavamaks. Kuni! – miski meie sisemuses annab järjest valjemalt märku, et midagi on valesti. Me taipame, et panustame kogu oma jõu ja aja, kuid me ei saa enam seda soovitud heaolutunnet. Ei sõltlane oma sõltuvusest ega meie oma tegude läbi, sest nii justkui peakski olema. Meie eneseväärtus langeb veelgi, taibates, et oleme lõksus ja lahendust ei leia.
Nüüd tõstab peab järjest kindlamini see ohvriroll ja ego. Mina teen, ja mina hoolitsen ja mina võitlen ja mina hoian ja mina armastan jne. mina, mina, mina …, et saada ikka kuidagi kätte see ihaldatud tunne olla hea ja väärtuslik.
Siis hakkame rääkima teistele kui halb on sõltlane ja kui tublid oleme meie, et kõik kontrolli all jaksame hoida ja veel tublimad, et kõike seda üldse vapralt välja kannatame. Ja seda rolli endas märgata on juba väga keeruline. Sest näiliselt ju ongi meil õigus. Oleme kogu oma elu korraldanud sõltlase järgi. Jätnud tegemata kõik, mida hing ihkas, sest nii on ju kombeks ja nii on meid õpetatud ja ligimesest peab ju hoolima. Ja lõpuks veel lause, et: „Ma ju armastan!“ Ja märkamata seda, kuhu me selle välise tunnustuse saamise nimel ennast veeretanud oleme.
Tavaliselt sinna, et algsest hirmust üksi jääda soovist olla hea, on saanud reaalsus, sest süütundes ja sõltlase tegusid varjata püüdes oleme eemaldunud enamik sõpradest ja lähedastest ning soov olla hea, on kasvanud suureks ego lumepalliks. Tavaliselt puruneb ka perekond ning suhe sõltlasega samuti.
Siis alles märkame ja taipame. Kuid vahel on siis juba hilja. Vahel on selleks ajaks juba alla antud ja ei soovitagi midagi parandada. Kuid vahel on see ka hea hüppelaud uue ja parema elu suunas. Sest olles sellises põhjas ära käinud, saab edasi minna vaid paremaks.
Mis aga juhtuks kui me väärtustaks ennast? Kui me ei sooviks olla pidevalt tunnustatud läbi väliste faktorite? Kui me teaks ja usuks, et me oleme väärt parimat ja ei pea alati kõigist ennastunustavalt hoolima? Et armastus kestab ka siis kui me ei lepi ennast ohverdavate tegudega? Jah, meie soov ja kohustus on aidata oma lähedast, aga kas see eelkirjeldatud teguviis lõppkokkuvõttes aitab kedagi?
Inimene õpib paraku läbi valusate kogemuste.
Kui me väärtustame ennast, siis seame eluterved piirid ning ei lange ego lõksu. Siis oskame hoida ennast ja ei võta vastutust teiste tegude eest enda õlule. Siis lubame endal olla vahest ka näiliselt „halb“ ja „hoolimatu“ , sest teame, et igaüks peab oma õppetunnid ise läbi kogema, et neist pääseda ja edasi liikuda.
Oma lastele me ju õpetame, et koolitükid tuleb ise ära teha, sest muidu targaks ei saa. Lastel me lubame eksida, oma näpud ära kõrvetada või jalgrattaga kukkuda, sest siis ta mõistab, mida teisiti teha, et enam nii ei juhtuks. Lastega me julgeme olla otsusekindlad ja teame, et kasvamiseks vajab ta kogemusi. Lastega teame, et kui kõik ette-taha ära teeme, siis tagajärjed on kurvad meile mõlemale. Lastega me tunneme tingimusteta armastust ja me ei karda mahajäetust nende poolt oma karmide sõnade eest.
Kui laps sõna ei kuula ja pahandust teeb, siis lubame tal tagajärgedega tegeleda. Näiteks jonnihoos lööb kedagi, siis ei jookse me ise vabandama, vaid saadame teda ennast kannatanule otsa vaatama, olgu tal nii paha ja piinlik kui tahes. Siis me ei õigusta, et : „Oh kullake, sul oli lihtsalt paha tuju ja sa tunned end praegu kehvasti, ma lähen vabandan sinu eest.“
Miks me siis ei julge olla enesekindlad oma täiskasvanud lähedaste puhul? Sest me ei oska tingimusteta armastada. Sest meid on nii õpetatud. Sest me ei väärtusta ennast. Ja seda juba põlvest põlve oma esivanemate eeskujul, kes elasid sootuks teistsuguses maailmas kui meie praegu.
Tahame olla parimad ja kardame halvakspanu. Laste puhul saame end julgelt väljendada, sest tunneme et oleme targemad ja tugevamad ja meie roll on neid õpetada ning lisaks ei karda me nende tagasisidet. Sest meile on ju ka seda õpetatud, et laps peab sõna kuulama ja vanematele alluma.
Aga aeg on need väärastunud mustrid muuta!!!
Kui väärtustad ennast ja julged jääda iseendaks, siis lubad sa sõltlasel ise enda teo tagajärgedega tegeleda, olgu need nii halvad või rasked kui tahes. Siis ei võta sa tema tegude eest vastutust ega „joonista“ neid ilusamaks. Siis ei varja sa tema tegusid. Siis ei aita sa pehmendada tema kukkumisi ega karistusi. Siis lubad sa tal võtta täieliku vastutuse oma tegude eest enda kanda, sest vaid siis saab ta tundma ja mõistma neid õppetunde.
Vaid siis, läbi nende valusate kogemuste hakkab ta tegema valikuid. Vaid siis mõistab ta, kas ikka soovib sama kogeda või hakkab leidma lahendusi, et ei peaks rohkem kannatama. Vaid siis hakkab ta valima. Kas ta valib meie meelest hea või halva variandi, see aga ei ole enam meie otsustada. Meil kõigil on oma rada käia ja me keegi ei tea, mis on teise hinge eesmärk siin elus kogeda.
Meie võimuses on vaid olla ise igal ajahetkel parim eeskuju oma elutervete valikutega. Näidata, et elu ilma sõltuvusteta on võimalik. Näidata, milline on elu kui ennast väärtustama õpid. Näidata, et armastus eksisteerib ka siis kui me ei ole alati kõiges ühel meelel. Näidata, et armastus on vahel just see, mis aitab kogeda valusaid õppetükke, et need kiiremini läbitud saaks. Näidata, et armastus on tingimusteta, siis kui me väärtustame kõiki ja kõike just sellisena nagu see on.
Tõeline tingimusteta armastus on vaba ja vabadus teha oma valikuid, olgu need kuitahes head või halvad kellegi teise jaoks.
Vaid täielikult ennast väärtustades vabaned sa sõltuvustest ja saad tunda tingimusteta armastust. Siis tunned sa lõpuks täiust oma hinges ja ei tunne enam vajadust välise tunnustuse järgi. Siis tunned sa lõpuks vabadust teha oma valikuid südame järgi. Ja süda teab, et näiline halb võib vahel olla hoopis hea.
Siis sa usaldad! Usaldad elu, usaldad südant, usaldad armastust. Ja usu, siis liigud sa elus just sinna, kuhu päriselt liikuma pead.
Ma armastan elu
SÕLTUVUSEST, KAASSÕLTUVUSEST JA ENESEVÄÄRTUSTAMISEST. I OSA
SÕLTUVUSEST, KAASSÕLTUVUSEST JA ENESEVÄÄRTUSTAMISEST. I OSA
Kui keegi küsiks Sinult: „Kas oled sõltlane?“, siis ilmselt vastaksid kohe: „Ei“.
Suure tõenäosusega ka siis kui Sulle tegelikult meeldib vahest õhtuti klaasike veini juua või aegajalt suitsu teha jne. , sest kui väga tahad saad ju ilma ka hakkama.
Kui aga minna sügavuti teemasse, siis oleme me enamasti kõik kuskil elu osas sõltlased või kaassõltlased ja seda endale märkamata. Sõltuvus erinevatest ainetest on meile kõigile tuttav, aga sõltuvus teistest inimestest, teiste inimeste arvamusest, ühiskonna „normidest“, oma lähedaste heaolust, eeskujude järgimisest, regulaarne teatris või restoranis käimine … neid võiks siinkohal loetleda lõputult, kasvõi igaõhtuse trenni või jalutuskäiguni välja.
Iga tegevus, millest on raske lahti lasta või harjumust muuta, on sõltuvuslik. Ka järjepidev sõpradega ühenduses olemine või uudiste lugemine võib olla sõltuvus.
Kas suudad käe südamele panna ja öelda, et sul on kõigi eelloetletud näidete puhul täielikult ükskõik, kas teed neid või mitte? Suudad Sa toimetada absoluutses rahu ja õnne tundes ka siis kui ei tee ühtegi tegevust regulaarselt või muudad päevapealt kõiki oma harjumusi? Tõenäoliselt mitte.
Ja kui tekib soov vastu vaielda, siis seda enam on Sul neid sõltuvuslikke tegevusi, aga mõistus lihtsalt tõrgub seda tunnistamast. Või siis oled sa tõesti jõudnud juba oma arengus nii kõrgele, et oled täielikus harmoonias 3D ja 5D integreerimises.
Kuidas see kõik on seotud eneseväärtustamisega?
Üldiselt mõtleme ikka nii, et ma ju teen neid tegevusi sellepärast, et mulle meeldib. Me ju naudime neid ja need loovad hea tunde. Me oleme piisavalt tugevad ja enesekindlad ja tunneme oma elust rõõmu, sest muidu ju ei teeks neid asju. Jooksmas käime ju enamasti seepärast, et pärast on hea olla, keha püsib vormis ja enesetunne hea, liikumine on tervislik jne. Järelikult ma väärtustan ennast, sest pakun oma kehale parimat. Sõpradega suhtleme, sest see on tore. Tunneme end hästi kui saame oma emotsioone kellegagi jagada, tunda rõõmu armsate inimeste olemasolust meie elus. Järelikult väärtustame ennast, sest pakume nii endale kui teistele sel hetkel parimat. Mida regulaarsemalt, seda parem. Ja nii kõige muuga.
Aga!? Ka siin võib olla peidus tegelikult hoopis enese mitteväärtustamine, sest läbi selle tegevuse tunneme end hästi, aga ilma selleta oleks justkui midagi puudu. Jättes kõik need tegevused oma kavast välja, kimbutab meid kohe tühjuse tunne või igavus ja automaatselt leiame muu tegevuse. Peaasi, et oleks koguaeg „rattas“ ja teeks midagi, sest läbi tulemuste saavutame hea tunde: ma tegin ära!, valmis!, korras!, hakkama sain! jne. – järelikult nüüd olen ära teeninud midagi head. Nagu muidu ei oleks?
See on see koht, kus me endale märkamatult oleme sõltlased välisest ja tunneme alateadlikult nagu me ei vääriks heaolu ilma kõige selle väliseta.
Kui ennast tõeliselt ja täielikult väärtustad, siis suudad olla vaba kõigest välisest ja tunda end ikka õnneliku ja täiuslikuna. Siis voolab energia vabalt ja meid ümbritseb armastus, rahulolu ja küllus igal tasandil. Kui see nii ei ole, siis vaata üle, kus Sa käitud endalegi märkamata ennest mitte väärtustades või sõltuvuslikult.
Kui oled vaba, siis ei vaja Sa väliseid stiimuleid.
Suhtled teistega, siis kui tunned südame kutset.
Sul ei ole vajadust helistada sõbrale kohe kui midagi hästi või halvasti läheb.
Sul ei ole vajadust tõsta klaas alkoholiga või tõmmata sigaret, sest Sa tunned end hästi ka ilma selleta ja Sa väärtustad ennast piisavalt, et mitte pakkuda oma kehale ja hingele, seda, mis talle tegelikult hästi ei mõju.
Sul ei ole vajadust hea filmi kõrvale midagi näksida, sest Sa oled täidetud emotsioonidest ja oskad neid hallata ilma neid söögiga vaigistamata.
Sul ei ole vajadust minna jooksma, et end hästi tunda ja kaalu alandada/säilitada, vaid Sa lähed jooksma, et nautida liikumist, värsket õhku ja loodust enda ümber.
Sul ei ole vajadust pidevalt midagi teha, sest ka vaikuse hetkedel tunned end imeliselt ja naudid hetke iseendaga, kestku see kasvõi mitu päeva.
Sul ei ole vajadust olla pidevalt ühenduses oma armastatud inimesega või veeta tema kõrval iga vaba hetke, sest tead, et armastus kestab ka siis kui olete teineteisest eemal. Sa väärtustad enda ja teiste aega ning lubad kõigel ja kõigil olla just nii nagu hetkel vaja.
Sul ei ole vajadust olla oma lähedastele pidevalt parim ja hoolitsev kaaslane, et saada tunnustust ja pälvida ning hoida armastust, sest Sa oledki koos vaid nendega, keda Sa tõeliselt armastad ja kes armastavad Sind. Ennast tõeliselt väärtustades Sa ei astu iialgi suhtesse muul põhjusel kui soov jagada vastastikust armastust ja eluteed.
Sul ei ole vajadust osaleda üritustel, sest Sul on hea olla ka ilma selle välise meluta. Sa külastad erinevaid kohti ja sündmusi vaid siis kui see puudutab Su hinge.
Sul ei ole vajadust olla pidevalt hea või parim. Sa oled igal ajahetkel see, kes Sa oled.
Sa ei pinguta, et näha parem välja vaid teed seda ennast väärtustades, sest sa soovid oma kehale pakkuda vaid parimat ning hea välimus on selle loomulik tulemus.
Sa ei pinguta, et olla hea võõrustaja külalistele, sest teed seda omale loomupärasel viisil ja südamega. Kuid südamega tehtu ongi alati parim, isegi kui vahel tundub, et see visuaalselt kõige paremini välja ei tule.
Tunne on see, mis loeb!
Kui Sa oled tõeliselt vaba kõigist sõltuvuslikest tegevustest ja väärtustad end täielikult, siis valid igal ajahetkel endale parima ja teed seda kõike südamega. Ja süda ei eksi kunagi – see viib Sind aina lähemale oma hinge teele ja eluülesandele. See ongi tingimusteta armastuse seisund ja läbi selle oled Sa jumalik looja. Läbi selle tunde ja seisundi lood Sa igal ajahetkel oma teadlike valikutega oma unistuste elu.
Kas usud endiselt, et Sul ei ole ühtegi sõltuvust ja Sa väärtustad end täielikult?
Tunnistan, et minul on hetkel veel nii mõnigi sõltuvus seljatada. Küll aga tunnen end iga päevaga aina kindlamini oma elu loojana ja seda peegeldab mulle ka maailm ja lähedased mu ümber. Ja aina tugevamalt peegeldab maailm ka neid kohti, mis veel tervendamist vajavad. Olen südamesttänulik kõigi nende kogemuste eest!
Ma armastan elu!
MUSTRITE MUUTMISEST
MUSTRITE MUUTMISEST
Palju räägitud teema, millest kõik kuulnud on, aga vähesed mõistavad, kuidas see päriselt käib.
Mida siis teha ja kuidas aru saada, millal see muudetud on?
Kõigepealt alustame märkamisest. Mis on need ebameeldivad olukorrad, mis pidevalt korduvad?
Ehk ei olegi alati tegu kindlate olukordadega vaid hoopis kindla käitumismustriga. Oluline on märgata, mis paneb meid sellisel viisil käituma. Mis on selle taga, et me tunneme ja reageerime mõnele asjale teravamalt kui teisele ja kuidas end sealjuures väljendame? Jah, mõistus leiab kohe sada põhjust, et enda reageeringut õigustada. Tavaliselt on põhjus selles, et keegi kuskil tegi/ütles midagi valesti, keegi tegi haiget, keegi oli ebaviisakas jne.. Aga kui nüüd astuda samm kõrvale ja vaadata ausalt endasse, siis meie (üle-) reageering on alati haav meis endas. Nagu juba eelnevalt mainitud, siis ütleja/tegija käitumine peegeldab tema sisemust ja see kuidas keegi reageerib näitab tema oma. Kui soovid olukorda muuta, siis leia üles endas need mustrid ja haavad, mis panevad sind reageerima. Tervenda endas need haavad. Ära unusta, et maailm on peegel. Alati!!!Teine väga oluline aspekt on selles, et tunda ära, kas meie reageering tuleneb meele- või hingetasandilt. Kas tegutseme emotsioonide pinnalt, mingite kindlate veendumuste ja uskumuste põhjal või juhindume oma hinge teadvusest?Me ei ole harjunud elama läbi hinge juhatuse. Emotsioonid ja teadmised on need, mida on meile õpetatud järgima. Kui keegi ütleb midagi inetut ja see ajab meid nutma, siis järelikult on tema paha ja mul on õigus tema peale karjuda või muud moodi oma halba tunnet välja elada. See on justkui õigustatud tegevus ja sageli ainus õige lahendus ehk kättemaks tänapäevasel tsiviliseeritud/aktsepteeritud moel. Aga kas see peab nii olema? Arvan, et mitte ja usun, et seda saab muuta. Läbi oma käitumise ja tervenenud oleku näitame eeskuju ja oleme teejuhiks teistele.Kui haavad hakkavad tervenema, siis tekib sageli tunne, et midagi on justkui valesti. Olles harjunud kogu elu ühtmoodi reageerima ja avastades ühtäkki, et see olukord ei tekitagi enam selliseid ülevoolavaid reaktsioone, siis jah, tundub hullumeelne mitte reageerida. Tekib tunne, et oled muutunud tundetuks. Hakkad kahtlema oma tunnetes ja mõistus püüab käivitada koheselt taas ohvrirolli ning panna ennast süüdistama seekord mittereageerimises, sest alati on ju teisiti olnud jne.Tegelikult on hullumeelne hoopis jätkata kõike vanaviisi ja oodata teismoodi tulemusiTervenemise järgmine samm on õppida käituma teadlikult teistmoodi. Kui situatsioon tekib, siis esmalt märka ja ära mine kohe kaasa. Vaatle, tunneta ja reageeri alles siis kui oled veendunud, et see on vajalik ning seejärel kuula hinge juhatust selles osas, mis on hetkel parim reageering. Peamine, et usaldad oma sisemist juhatust! Oota kuni emotsioonid on lahtunud. Vahel need ei pruugi isegi meie emotsioonid olla, mis meid mõjutavad. Tule enda keskmesse ja saa teadlikuks, mis toimub sees ja mis väljas.Pea meeles, et sina oled alati oluline! Ainult sina ise vastutad oma elu ja tunnete eest! Ära anna seda vastutust ära – selles peitub sinu vägi!Ära karda! Vabasta oma hirmud. Tee seda, mis tundub südamele õige. Väga tihti kipume tegema otsuseid ja valikuid teiste pärast, oma tundeid alla surudes, sest kardame olla „pahad“ kellegi silmis. Kardame teha valikuid, sest „aga mis siis kui“, „aga äkki“ jne.Kaitstes ja seistes oma hinge valikute eest, teeme sageli otsuseid, mis teistele ei meeldi. Oluline on see kuidas sa end tunned. Kui valikut tehes on südamel kerge, siis on õige valik. Kui tunned raskust hinges, siis ilmselt mitte. Aga eelnevalt ole kindel, et see tunne tuleks südamest, mitte meeletasandilt. Usalda! Mis on meie ellu määratud, see tuleb niikuinii ja mis ei ole, see lahkub varem või hiljem. Ära hoia end kinni olukordades, mis panevad sind kannatama ja halvasti tundma.Kui õpid reageerima südame järgi, oled alati hoitud. Õpi tundma oma tundeid ja jälgi emotsioone. Seisa oma valikute eest kindlalt ja rahumeelselt. Väljenda ennast nii siiralt ja selgelt kui võimalik. Peagi märkad, et olukorrad lahenevad sageli lausa iseenesest või siis moel, mis annab sulle hea tunde. Isegi kui oled võib-olla sõnaliselt/sisuliselt sama eesmärgi eest seisnud. Aga oluline ongi just see, kas valik/reageering on tehtud neutraalsel pinnal ja südamega või tuliste emotsioonide najal välja pursatuna. Taaskord meenutus peeglitest - saame ju seda, mida sisaldame.Kui oled selgeks saanud neutraalse olemise ja vabastanud end emotsioonide pealt hinnangute andmisest, siis märkad ka seda, et kõik tunded on taas tagasi. Ja tegelikult palju selgemad ja sügavamad kui enne. Kui oled vabastanud end meelekontrollist, siis tunned endiselt ka kõiki emotsioone, aga ei samastu enam ja ei lähe nendega kaasa. Õpid teadlikult neid tundeid tundma ja vabastama/väljendama. Siis ei teki enam liigseid reageeringuid vaid järele jääb olemise nauding.Kui muster on muudetud, muutub ka väline maailm. Oska vaid märgata ja tänulik olla. Need muutused ei pruugi kohe silmaga nähtavad olla, aga tuntavad on nad kindlasti.See teekond on tohutult keeruline ja valus, aga see on seda väärt. Ära anna alla! Liigu hirmule vastu ja sellest läbi!Täna võin ma kindlalt öelda, et olen murdnud hulgaliselt mustreid viimase aasta jooksul. Eile taipasin, et sain jagu ühest kõige sügavamast ja keerulisemast mustrist. See tunne, mille järgi ma reageerisin ja mida pärast tundsin on sõnul seletamatu. Alati on kuskilt midagi kripeldama jäänud, isegi kui olen end väljenduses rahulikuna ja kindlana tundnud, aga seekord mitte. Minu sees on suur sügav sisemine rahu. Ma olen tervenenud nii vaimselt kui füüsiliselt!Minu mustrite muutmise protsessi juhendajaks oli mu keha. Ta näitas mulle väga jõuliselt igal sammul, kas olen õigel teel või mitte. Oli imelist tervenemist ja jälle tagasipöördumisi, vastavalt sellele, kuidas ma enda hinge suhtusin ja südant kuulasin. Ta ei andnud mulle enam võimalusi hirmudega kaasa minna ega ignoreerida tõde. Iga kord kui tegin hingele haiget, sain väljakannatamatu valu osaliseks oma keha poolt. Meie keha on väga tark! Kuna muu ei ole aidanud, siis seekord näitas ta mulle seda kõike visuaalselt. Kes mind näinud on, need teavad. Tänaseks on vaid armid jäänud. Veidi päikest ja igapäevast hoolt ning kaovad needki kui õige aeg. Aitäh talle!Keha on meie hinge tempel – hoidkem teda!Käes on kevad ja õite aeg. On aeg ka endal uuesti õide puhkeda.Maikuu toob meile lõputult võimalusi enesearenguks. Märka ja õpi, see loob imelisi uusi algusi!Ma armastan elu!
PEEGLITE MAAILM
PEEGLITE MAAILM
Peegel on võimas tööriist kui julged seda kasutada ja õpid selgeks selle töömehhanismid.
Siinkohal ei räägi ma seinal rippuvast hõbedasest klaasitükist, vaid sellest, et kogu universum on meile peegliks igal ajahetkel.
Kindlasti oled korduvalt kuulnud, et väline maailm on meie sisemuse peegeldus jne..
Ilmselt oled tahtnud ka vastu vaielda või on tundunud see mõneti lihtsalt ebaloogiline, sest kes see ikka tahab tunnistada, et asi on temas, mitte teistes, kes meiega halvasti käituvad vmt., aga tegelikult just nii see on. Alati on asi meis endas kui midagi ei meeldi, sest meie oleme ju see, kelles käivitub mingi reaktsioon. Peab täiesti paika ka väljend, et see kuidas keegi räägib või käitub, näitab ära, mis peitub selle inimese sees ja see kuidas sina reageerid, näitab ära, mis toimub sinu sees.See peeglite tundma õppimine on sügav ja lõputu eneseleidmise teekond, läbi mille õpid teadlikult oma elu looma. Sellest sügavamat ja pimedamat teekonda ma vist ei olegi kogenud. Selles lahustub kõik! Siin ei ole kohta enam egole ja hinnangutele. Siin kõik lihtsalt on. Sellel teel lahustad Sa absoluutselt kõik, mis ei ole puhas valgus ja armastus. Sel teekonnal vaatad Sa endas nii sügavale, et vastu vaatab pilkane pimedus. Sel teekonnal võid Sa tunda end hulluna. Olles elanud enamus oma elust meeletasandil, tundub reageeringuteta olemine hullumeelne. Siin tekib vahel tunne, et kõik tunded on kadunud ja järgi jääb vaid tühjus, kuid tegelikult see ongi vajalik. Vaid tühjusesse saab luua midagi päriselt uut. Ja just päriselt uus on see, mida maailm suunab meid kõiki praegu tegema.Ja see tühjuse tunne ei ole tegelikult tühjus, vaid vastupidi. See on nagu sassis toa koristamine, kuhu on aastatega korjatud kõiksugu jampsi, lootuses, et ehk kunagi läheb vaja. Aga tõde on see, et kui lõpuks mõistad, et need asjad on muutunud kasutuks ja kõik üleliigse ära viskad, siis ei jää järgi mitte tühi tuba, vaid see ilus/puhas/avar ruum, kus saad luua just seda, mida soovid. Nii on ka Sinuga. Kui loobud kaasas kandmast vana valu ja mälestusi, mis Sind enam kuidagi edasi ei aita, siis lõpuks jääb järgi see tõeline Sina.Vabasta end nendest lugudest ja julge olla see puhas ja siiras valguseolend. Ava oma süda ja ära kogu sinna ümber emotsioonide pahna. Õpi märkama neid hetki, mil Sa lased end mõjutada teiste eludest ja emotsioonidest ja too end kohe oma keskmesse tagasi. Ära anna hinnanguid vaid püüa mõista nii iseend kui teisi. Kui reageerid, siis küsi endalt: miks? Mis on see, mis käivitas reaktsiooni? Kust on pärit see emotsioon, mis pani Sind reageerima? Ja kui julged olla lõpuni aus, siis märkad, et need tulevad alati meie egomeelest, mis tahab kõike liigitada heaks/halvaks, sobivaks/mittesobivaks, kontrollida olukorda, sest talle tundub, et see peaks olema kuidagi teisiti jne. Aga kas ikka peab? Ehk ongi kõik täpselt nii nagu peab ja meil ei ole vaja anda ühtegi hinnangut? Vaja pole muud kui rohkem usaldust ja vähem kontrolli. Luba elul end juhtida ja juhatada.Hoia end keskmes ja reageeri lähtuvalt oma südame juhatusest. Tunneta, vabasta, armasta. Kõiki hetki, sest need on alati hindamatud kui oskad märgata ja õppida.Mida sügavamale jõuad iseendas, seda rahuldustpakkuvamaks muutub Sinu väline elu (ja seda igas aspektis). Mida sügavamalt julged olla tõeline Sina, seda nauditavam on kõik Su ümber.Julge vaadata sinna peeglisse, alati! Ka siis kui see on määrdunud või moonutatud. Ära pööra pilku ära! Õpi vaatama ja nägema ka peegelpildi taha. Seal on võti Sinu uude, kõigi võimaluste maailma.Ma armastan elu!
TÄNULIKKUS ON VÕTI
TÄNULIKKUS ON VÕTI
Praegusel ajal ei ole vist kedagi, kes jääks täielikult puutumata meie ümber toimuvast hirmust ja paanikast. Kui Sa ise ei karda, siis kindlasti on Su sõprade/tuttavate seas neid, kes on hirmul. Olgu selleks siis hirm haigestuda, töökoht kaotada vmt..
Siinkohal tuletan Teile meelde, et kõige olulisem on jääda iseendaks.
Säilita kaine mõistus ja kuula oma sisetunnet. Ära mine mõtlematult kaasa hirmu ja paanikaga vaid peatu hetkeks ja kuulata, mida räägib Sinu enda süda. Ära usu pimesi teiste sõnu, vaid küsi, uuri ja lähtu kõiges oma sisetundest, keda/mida uskuda. Meil kõigil on oma tõde ja see ei pea alati ühtima teiste omaga. Julge olla see, kes Sa oled ja seisa oma uskumuste eest. Kuid pea meeles, et jääksid sealjuures ka austavaks nende suhtes, kes on teist meelt. Praegu on väga oluline, mitte vastanduda vaid leida lahendusi, mis on kõigi kõrgemaks hüvanguks.Kuidas siis jääda iseendaks ja hirmule vastu astuda?Tea, et kui elu muutub Su ümber väljakannatamatuks või on nö. pea peale pööratud, siis alati põhjusega. Igas halvas on midagi head. Kuigi mulle ei meeldi sildistada, vaid aktsepteerida olukordi nii nagu nad on, siis eelnev lause vastab tõele. Kõik näiliselt ebameeldiv võib muutuda hetkega ilusaks.Õpi märkama igas olukorras ka teist poolt, ka siis kui oled valust või hirmust pimestatud. Sa ei teaks, mis on hea kui poleks kogenud halba. Ilma pimeduseta sa ei teaks, mis on valgus jne..Õpi märkama igas päevas kasvõi killukest, mille üle tänulik olla. Võid selle lausa kirja panna kui muudmoodi ei oska. Õpi nägema olukordade erinevaid pooli. Kui muidu ei saa, võta paber ja kiruta üles + ja - . Usu, Sa leiad vähemalt ühe + poole ka kõige valusamast kogemusest ja vastupidi.Mille eest siis tänulik olla praegusel ajal kui enamik inimesi on sunnitud nö. kodus olema ja elimineeritud oma senistest harjumustest ja eluviisidest?Meil kõigil on oma elu ja valikud, seega ma ei ütle, mille eest Sina pead tänulik olma, vaid panen kirja, mille eest mina tänulik olen. See aasta on olnud tegelikult imeline võimalus kasvada uuesti iseendaks.Ma olen tänulik, et kaotasin töö - nüüd on kogu mu aeg sisustatud vaid sellega, mis mind tõeliselt köidab ja innustab.Ma olen tänulik, et tööpuudus on nii suur - see sundis mind vastu võtma julgeid otsuseid ja riske, tulla avalikkuse ette kõige sellega, mida ma enne hobi korras vaid sahtlisse kogusin.Ma olen tänulik, et koolid on suletud - need koosveedetud hetked lapsega on väärtuslikud ja ainulaadsed. Neid hetki ei jõua me iialgi samapalju kogeda, olles teineteisest eemal tööl/koolis/trennides.Ma olen tänulik, et laps on koduõppel - ta omandab endiselt kõik vajaliku, aga jääb puutumatuks kollektiivsest ajupesust. Tal on võimalik kasvada iseendana ja jääda iseendaks.Ma olen tänulik, et meelelahutusasutused on suletud - nüüd on inimesed leidnud võimalusi, kuidas luua teistlaadi ja tervislikumat meelelahutust.Ma olen tänulik, et linnad on peaegu välja surnud - see keerab inimeste pilgud taas looduse poole ja nad märkavad lõpuks, et polegi enam loodust, kuhu minna.Ma olen tänulik, et suur osa kauplusi on suletud - see õpetab märkama kui vähe asju meil tegelikult vaja on.Ma olen tänulik, et inimestel on võetud võimalused põgeneda iseenda eest - nüüd on kõigil võimalus pöörata pilk endasse ja hakata tegema neid asju, mis meile päriselt korda läheb ja suures plaanis ka kõigile teistele kasu toob.Ma olen tänulik, et kõik see eelnev on aidanud mul kasvada ja liikuda oma unistuste elu suunas.Ma olen tänulik, et mul on katus pea kohal.Ma olen tänulik, et ma saan ise kasvatada omale puhast toitu.Ma olen tänulik, et meil on veel allikaid, kus leiab puhast vett.Ma olen tänulik, et meil on säilinud killuke metsa, kus end looduse rüpes maandada ja mis pakub meile enneolematult palju väärtuslikku kraami enda tervise eest hoolitsemiseks.Ma olen tänulik, et mu laps kasvab keskkonnas, kus on veel puhast õhku.Ma olen tänulik, et peale seda praegust kriisi, oskavad inimesed hinnata palju rohkem kõike seda, mis on seni muutunud märkamatult igapäevaseks ja enesestmõistetavaks.Ma olen tänulik, et mul on sõpru, kes jagavad minuga samu väärtusi ja annavad endast kõik, et meie elu oleks iga päevaga aina väärtuslikum ja hingestatud.Ma olen tänulik, et me saame nautida erinavaid aastaaegu. See õpetab märkama looduse elurütmi ja inimese üksolemist sellega. Meil kõigil on aegu kui me "sureme" millelegi ja ärkame taas nagu kevadised pungad. See on elu loomulik osa.Ma olen tänulik, et saan kogeda just praegu siin Maa peal inimeseks olemist.Ma olen tänulik, et tehnoloogia võimaldab meil suhelda inimestega, kes kaugel ja näha erinevaid maailma paiku.Ma olen tänulik, et meil on nii palju, mille üle tänulik olla!Seda nimekirja võiks jätkata lõptult.Iga päev ärkan ma tänutundega, et jälle on uus päev, mil ma saan teha midagi erilist ja jagada seda kogu maailmaga.Tänutunne on see, mis mind hoiab ja toidab. See õpetab märkama ja hoidma oma sisemist rahu.Ka siis kui tuleb ette päevi, mil tunned, et enam ei jaksa.Ka siis kui on mure lähedase pärast.Ka siis kui vahel napib vahendeid toidu ostmiseks.Ka siis kui koged kaotust.Ka siis kui ei näe enam tunneli lõpus valgust.Kui tunned tänulikkust ja mõistad, et kõik kogemused on millekski head, siis kasvatad Sa oma lootusekiirt ja tegutsed kõigest hoolimata. Vabastad oma hirmu ja valu. Õpid usaldama elu ja universumit selle kõige kõrgemas väes. Nii taastad Sa iseenda väe ja peagi, märkad, et kõik muutub võimalikuks. Nii õpid märkama puuduse asemel küllust ja see hakkab end läbi Sinu looma, Sind ümbritsevasse reaalsusesse.Ma olen tänulik, et Teid on selle lühikese ajaga kogunenud nii palju. Ma olen tänulik kõigile, kes on jaganud oma positiivset tagasisidet. Tänu Teile teen ma just seda, mida ma teen.Ma soovin, et igaüks Teist leiaks selle killukese tänulikkust igas päevas ja õpiks liikuma oma hinge teekonnal läbi isetu südametarkuse.Olge hoitud!Armastusega,Ma armastan elu!
ET TULLA KOKKU, PEAB MINEMA LAHKU
ET TULLA KOKKU, PEAB MINEMA LAHKU
Kui oled kaksikhinge protsessis, siis ilmselt tead juba millest ma räägin. Kui ei ole, siis saad ehk veidi mõtteid, kuidas välja astuda lõputuna näivast olukorrast või vabastada midagi, mida oled pikka aega endaga kaasas kandnud, aga tunned, et enam ei jaksa.
Tundub mõistusele jabur, aga vahel on see ainuke väljapääs jõuda täieliku tingimusteta armastuseni. Nii kerge on jääda sinna mugavustsooni, kus meil on ju „tegelikult kõik hästi“, ainult, et noh see või teine võiks olla teistmoodi. Lihtne on leppida vähemaga, kartes, et kaotame selle vähesegi. Nii väga kardame olla halvad ja teistele liiga teha, sest lihtsam on ju ise kannatada, märkamata, et seeläbi tegelikult kannatavad mõlemad.Kumb siis on parem, kas õudne lõpp või lõputu õudus, mis hinge närib? Mina arvan, et pigem õudne lõpp. Sest ma tean, et iga lõpp on millegi uue algus. Loodus on meile selles osas hea eeskuju. Ka inimesena ei tasuks karta neid lõppusid. Eriti armastuses.Kui armastus on tõeline, siis võib neid lõppusid olla lõputult, aga alati saabub uus algus. Tegelikult just niikaua tuleb neid lõppusid, kuniks kõik tingimused on lahustunud ja järele jääb vaid puhas armastus. Kõlab irooniliselt, aga ka lahkuminekuid on võimalik nautida. Just nõnda nagu naudime sügisel kirjusid langevaid lehti. Siis me ei mõtle sellele, et loodus sureb, vaid märkame seda lahkumise ilu ja teame, et mõne aja pärast tärkab kõik uuesti.Nii nagu kõike muud, on võimalik õppida ka lahuminekut ja lahti laskmist. Siinkohal on väga oluline, et iga lahkuminekuga kaasneks ka lahti laskmine, muidu tiirleme lihtsalt nõiaringis. Et näha päriselt muutusi, peab päriselt lahti laskma.Kuidas seda siis teha? Ega siin mingit kindlat retsepti ei olegi, aga kõige alus on aus suhtlemine. Jää alati ausaks. Nii enda kui kaaslase suhtes. Jää ausaks oma tunnetes ja sõnades. Kuigi neil hetkil on see põrgulikult valus, siis väljenda oma tundeid nii autentselt kui võimalik. Pea meeles, et mitte keegi ei saa sinus tekitada tundeid, mida sinus ei ole. Teine saab vaid käivitada sinus oleva. Tunnista seda ja ära süüdista. Räägi ja kuula ja leia endast need kohad, mis tervendamist vajavad. Kui vaja küsi abi, aga ära suru alla.Teine väga oluline aspekt on tänulikkus. Ole tänulik kõigi ilusate hetkede eest. Meenutage koos häid aegu ja avaldage tänu nende ühiste hetkede eest. Naerge, nutke, kallistage. Paluge andeks ja andestage. Jah, see on valus ja kurb, aga see annab võimaluse päriselt vabaks saada. Sealt edasi on nende tunnetega palju lihtsam hakkama saada. Aeg ravib kõik haavad kui sa vähegi soovid ja kaasa aitad. Kõige keerulisem ongi tabada seda hetke ja märgata, et oled klammerdunud ning kardad vabastada. Kui oled märganud, siis tegutse. Ära karda! Astu hirmule vastu! Usu endasse ja kuula oma südant.Meil on viimase 4 aasta jooksul olnud nii palju lahkuminekuid, et ka usinamad ei jõua enam järge pidadaAga sisuliselt on need lahkumised aina täiuslikumad ja õpetlikumad. Iga kord on kordumatu ja hindamatu väärtusega. Kuigi me teame, et meie hinged olid, on ja jäävad igavesti kokku, siis füüsilises reaalsuses teeme me ikka oma protsessid läbi. See on koos õppimine ja koos kasvamine, milles peame vahepeal lahkuma ja hüvasti jätma, et hing saaks oma õppetunnid läbida ja siis uuesti ühineda, et kogemusi jagada ja taas värskema ja paremana edasi minna. Iga lahkumine on järjest sügavam ja valusam, et lahustada kõik, mis ei ole armastus.Ma tean, et meie viimane lahkumine oli viimane. Mõistus ütleb, et siit edasi enam kokku tulla ei ole võimalik, aga hing teab, et tegelikult tuleme me kokku varem kui arvatagi oskame ja seekord jäädavalt.Sest sellest valust läbi tulles põles tuhaks kõik. Nüüd seobki meid vaid armastus.Ja see armastus on nii võimas ja püha. Nii püha, et kõik sõnad on liigsed.Ma armastan elu!
KUIDAS ALUSTADA UUT ELURAAMATUT
KUIDAS ALUSTADA UUT ELURAAMATUT
Kui soovid päriselt uut elu, siis ei piisa vaid uue peatüki kirjutamisest.
Meid on terve elu õpetatud, et pane aga plaanid paika ja liigu edasi. Iga aastavahetus tehakse lubadusi ja uusi plaane, aga lõpuks ollakse ikka samas kohas. Kokkuvõttes on see vaid enesepettus ja tegelikult ei muutu suurt midagi. Kuigi väliselt võib-olla mõni suudabki muutusi teha, siis on see vaid näiline, sest sisu on ikka sama ja hing otsib oma.
See raamat tuleb lõplikult sulgeda. Sulgeda nii, et ei jääks ühtegi poolikut teemat ega küsimärki: mis edasi?. Sulgeda päriselt! Ja sulgeda rahus ning tänutundes.See on justkui lein ja hüvastijätt oma lahkunud lähedasega. Tegelikult see ongi lein. Vaadata tagasi olnule ning andestada - iseendale ja teistele. Meenutada nii häid kui halbu hetki. Tunda hirmu, viha, kurbust, ängi, valu jne. läbielatu üle – kogeda seda uuesti ja korduvalt vabastada ja andestada, kuni see enam pinnale ei kerki. Tunda rõõmu ja tänulikkust kõige ilusa üle. Tunda tänulikkust ka kõige halva ja ebameeldiva üle, sest see on meid teinud tugevaks ja äratanud soovi olla väärt paremat.Selleks, et raamat lõplikult sulgeda ei piisa vaid praeguse elu inventuurist ja möödunu seljatamisest. Siin on väga oluline erinevus, kas keerad olukorrale selja või andestad/vabastad päriselt. Kõik need andestused ja tänulikkusega vaatamine igale olukorrale peab tulema puhtast südamest. Üks oluline indikaator, mis näitab ära, kas oled andestanud päriselt või mõttetasandil, on see kuidas ja millise tundega sa selle olukorra peale tagasi vaatad. Kui see tekitab sinus kasvõi imepisikese emotsiooni, siis ei ole lahtilaskmine olnud veel täielik ja tõeline. Kui olukorrad on täielikult vabastatud, siis ei teki sul enam kunagi tahtmist, soovi või vajadust nendest rääkida. Täielikult vabastatuna oled sa neutraalne ja kui need olukorrad peaks kuidagi jututeemaks tulema, siis valdab sind täielik rahu ja sa ei pööra sellele enam tähelepanu. Kui sa neid olukordi just näitena ei soovi jagada, siis tõenäoliselt sa neil teemadel enam kaasa ei räägi.Raamatu sulgemiseks on vajalik vabastada ka kõik karmasidemed. Me pärime oma esivanematelt suurel hulgal programme ja uskumusi, mis meid terve elu mõjutavad. Aga sul on võimalik valida, kas sa soovid seda mõjutust või mitte. Tõenäoliselt mitte, sest me elame hoopis teisel ajastul. Me ei pea enam kandma oma suguvõsa karmat ja kordama nende mustreid. Me oleme tulnud siia, et kogeda oma kogemusi ja ärgata sellele, kes me tõeliselt oleme. Andesta ka kõigile esivanematele (kui vaja siis lausa mitu põlve). Ole tänulik, et said kogeda ka nende õppetunde ja kogemusi ja vabasta end mineviku ahelatest.Meil kõigil on siin maapeal oma väga unikaalne anne või eesmärk. Me ei ole tulnud siia vaid selleks, et käia koolis, tööl ja siis vireleda pensionil kuni enam ei jaksa. Seda on tehtud juba liiga kaua!Meie tõeline elu eesmärk on oluliselt suurem ja lihtsam Aga selleks tuleb ärgata ja märgata ning keerata elus uus lehekülg. Olla avatud sellele, mida sa päriselt soovid ja järgida oma südant.Kui kõik peatükid on nüüd üle vaadatud ja nendega rahu tehtud, siis tule tagasi enda juurde.Kas suudad seda kõike ka iseendaga? Kas suudad andestada kõik, mis sa iseendale teinud oled? Kas suudad andestada oma kehale kõik oma teod, mis ei ole olnud sinu keha suhtes hoolivad? Kas suudad andestada endale kõik nn. eksimused/teod, mis ei ole olnud sinu kõrgemaks hüvanguks? Kas julged peeglisse vaadates omale sügavalt silma vaadata? Kas sealt silmist peegeldub ilu või valu? Kas suudad peegli ees alasti olles nautida oma keha? Kas suudad vaadata omale silma ja öelda: ma armastan sind? Mis tundega sa seal peegli ees seisad?Sa oled valmis selle raamatu sulgema alles siis, kui sa seal peegli ees seistes tunned soovi suurest armastusest end päriselt kallistada.See ei ole muinasjutt vaid päris elu! See on sündimine iseendaks! See on osa meie hinge eesmärgist siin maapeal!See mõistuse jaoks ebanormaalne ja põrgulikult valus teekond on meie hingele vaid rida kogemusi, millele järgneb imeline taassünd ja uus elu. Elu, mille loojateks oleme vaid meie ise. Elu, kus kõik on võimalik!Mina kirjutasin eile oma esimese eluraamatu viimase lehekülje. Lisasin lõppu kuldse signatuuri ja tänulikkusega köitsin ümber imeilusad nahkkaaned ning andsin üle haldjavanale (üks väga eriline puu minu jaoks). See raamat on nüüd igaveseks sulgunud. Enam ei ole uusi peatükke. See raamat oli ainukordne ja sellele ei tule kunagi järge. Hoolimata sellest, et väga suur osa raamatust sisaldas negatiivseid kogemusi, siis on see ikkagi eriline. See oli minu elu, mis õpetas mulle väga palju. Tänu sellele kogemusele kirjutan ma oma uue eluraamatu juba hoopis teise tundega. Armastuse tundega!Täna on minu uue elu esimene päev ja eluraamatu esimene lehekülg. Tänutundes kirjutasin pealkirjaks: „Ma armastan elu!“ Ma ei tea veel mida ma edasi kirjutan, aga tunne on hea.Lõplik tervenemine ja Valgustatus olid täna hommikul esimesed sõnumid mulle uuest kaardipakist.Ma usun, see on hea algus. Täna nutan ma tänutundest ja kergusest. Täna sai minust lõpuks liblikas!Ma armastan elu!
TEEKOND TAGASI ISEENDAKS
TEEKOND TAGASI ISEENDAKS
See aasta algus on olnud huvitav. Oleme harjunud, et aeg liigub aina kiiremini, aga praegune jaanuar tundub nii pikk, et võiks justkui veebruar juba lõppemas olla. Vähemalt minul on küll selline tunne.
Uued energiad on nii võimsad. Pilt muutub iga hetkega aina selgemaks ja puhtamaks. Erinevad ajaliinid muutuvad hetkega kättesaadavaks või siis kättesaamatuks , sõltuvalt meie enda teadlikkusest ja oskusest end hoida seal, kus olla soovime.
Kui väliselt ei ole justkui palju saavutanud - aeg kaob käest ja vahel tundub, et midagi tehtud ei jõua, siis sisemiselt käib tohutu töö nii öösel kui päeval. See kõik on vajalik ja toimub jumaliku plaani järgi.See on teekond tagasi iseendaks.See protsess on nii pagana raske ja valus, aga teisalt nii imeline.Elu ei anna enam teist võimalust. Kui teekond on ette võetud, tuleb lõpuni minna. Oled Sa selleks valmis?Kas julged usaldada? Kas julged alistuda? Kas julged jätta kõik ja minna täielikult oma südame teed? Kas julged loobuda oma senisest elust? Kas julged pöörata täiesti uue lehe, kuhu sa ei kirjuta enam ühtegi korduvat stsenaariumi eelmistelt? Kas oled muutnud kõik vanad mustrid, et luua täiesti uus ja ainulaadne, see ainult Sinule omane? Kas julged olla erinev ja eriline? Kas julged valida iseennast esimesena? Kas julged päriselt armastada? Kas julged seda armastust ka päriselt vabalt väljendada? Kas oled valmis vastu võtma? Kas oled valmis olema see jumalik kehastus, kelleks Sa sündinud oled? Kas julged olla igal hetkel igas kohas ja kõigiga, see ainukordne eriline ja autentne Sina? Kas julged olla armastus?JAH, ma julgen! Nüüd ja praegu valin olla see jumalik valgus ja olla teejuht paljudele teistele. Ma valin iseenda, ma valin armastuse, ma valin valguse, ma valin elu!Imelist teekonda kallis!Ma armastan elu!
UNISTUSTE TÄITUMISEST
UNISTUSTE TÄITUMISEST
Täna soovin Teiega jagada lugu sellest, kuidas vahel täituvad unistused, millest isegi unistada pole osanud.
Kunagi mõtlesin, et midagi sellist võiks olemas olla, aga et see nii läks... Aitäh Elu! See unistus on tegelikult veel palju suurem.
„Kui elu veeretab su ette "kivid“, siis raja nendest tee!“ ehk lugu sellest, kuidas sündis Maagiatuba.
Kivid on minu elus eksisteerinud juba väga pikka aega. Viimase 10 aasta jooksul aga aina enam, sest intensiivse enesearengu teekonnal on nad olnud igapäevased kaaslased. Mõni aasta tagasi said neist minu teejuhid. Osalt seepärast ma ka Kristallimaailma sattusinMinu jaoks ei ole kivid enam ammu lihtsalt ilusad asjad või esemed, mis toovad õnne või eemaldavad kurja jne. Minu jaoks on kivid osa ilusast ja elusast loodusest ning neil on meile vägagi palju infot jagada kui õpime märkama ja tunnetama enamat.Tihti on küsitud, et kuidas ma tean, mis nad teevad ja kuidas ma suudan kõiki neid omadusi pähe õppida jne. Vastan ausalt. Ma ei ole päevagi õppinud kuskil kursustel kive tundma ega õppinud pähe kristallipiiblit. See kõik on tulnud läbi isiklike kogemuste, läbi tunnetuse, läbi kõrgema mina, usaldades sisetunnet. Loomulikult on sealjuures abiks ka erinevad raamatud, aga tunnetus on ikkagi peamine.Kividest edasi oli loomulik jätk, et minu ellu tulid ka erinevad ennustuskaardid. Mida rohkem neid mu teele sattus, seda enam infot ma neilt sain. Nagu eelnevalt mainitud, siis ei ole ma ka kaartide lugemist kuskil õppinud ja traditsioonilisest Tarost ega ennustamisest ei tea ma midagi. Minu jaoks on kaardid energia vahendajaks ja väljendusviisiks. Silmale nähtamatut on enamasti üsna keeruline sõnadesse panna ja siinkohal on kaardid head abilised.Eelkõige kasutan ma neid abivahendina erineva energia tunnetamisel ja määratlemisel, et mõista, mis toimub või millele tähelepanu pöörata.Nii nagu kividki, näitavad nad meile väga täpselt ära, mis on peidus meie sisekaemuses. Kui kivid annavad meile kaudseid vihjeid, siis kaart võib teinekord otse „puuga pähe virutada“ ja saame just selle sõnumi, mida hetkel vajame, et taas jalule tõusta või silmad avada. Lisaks on nad head motivaatorid oma positiivsete sõnumitega.Kirest kaartide vastu sündis sel suvel ka FB lehekülg „Kaardid räägivad“. Oled väga teretulnud seda külastama!https://www.facebook.com/kaardidraagivadMainin veel ära, et kaarte loen ma täielikult intuitiivselt ja pigem eesmärgiga aidata ennast või teisi mõista enda sisemuses toimuvat. Info, mida ma kaartide vahendusel edastan pärineb enamasti siiski minu enda tunnetusest.Samuti on kogu muu infoga, mida ma jagan. Õigem oleks isegi öelda mitte info, vaid kogemustega.Aasta 2020 on andnud meile enesearenguks tohutult palju võimalusi. Saabus aeg vältimatuteks muutusteks. Ka minul. Ma pikalt vaagisin, et kas ikka jätkata kividega ja tööd inimestega. Peas keerles tuhat hirmumõtet, kahtlust, ebakindlust jne. Olen ju nö. tavaline inimene. Ei mingit pikka diplomite rida, ei mingeid suurejoonelisi tiitleid (reiki meister, selgeltnägija, kanaldaja jne.). Pole läbinud ühtegi enesearengu kursust vmt.. Et kes ma siis olen ja kuidas/mis tarkust ma siis jagan? Miks keegi peaks tulema minu juurde kui meil on ümberringi lõputult erinevad teadjad, kellel on seinatäis kutsetunnistusi ette näidata?Ja siis, mingist hetkest hakkasin saama järjest rohkem märke, et see kõik ei määra midagi ja need on vaid hirmud. Järjest rohkem sattus mu teele inimesi, kellega mul sarnane elutee ja kes said julgustust ja abi justnimelt minu kogemustest ja läbi selle kuidas mina maailma näen. Järjest enam viis elu mind kokku ka inimestega, kes näitasid mulle selgelt, et diplom seinal ja teooria tundmine on suhteliselt mõttetu kui inimene ise oma tõde ei järgi.Peamine on siiski töö iseendaga. Lahustada oma hirmud ja muud emotsioonid ning õppida usaldama oma sisetunnet.Aina enam jõudis minuni inimesi, kes vajasid abi, mida nad isegi küsida ei osanud. Vahel piisas kellelegi mõnest lihtsast sõnast või positiivse sõnumiga kaardist, et ta jaksaks elu jälle positiivsema tooniga vaadata ja edasi liikuda, mitte alla anda. Need hetked olid minu jaoks väga olulised. Neil hetkedel tundsin, et ka minul on siia maailma midagi anda.Olen väga tänulik nende vastastikuste õppetundide eest.Meil kõigil on teineteisele midagi anda, ALATI, ka siis kui me seda ise ei märka!Ja siis saabus sügis. Pikad pimedad päevad, külmad ilmad, jätkuvad piirangud ees ootamas … poes oli kurvalt vaikne ja tänav jälle inimtühi. Oli juba suhteliselt selge, et senisel kujul jätkamine ei ole võimalik. Samas hüüdis minu sisemine hääl aina valjemalt, et ma pean asuma oma hinge teekonnale. Tunne ütles, et midagi olulist on veel ees. Mis see täpsemalt on ei tea ma veel tänaseniVõtsin riiulist viimase üksiku teepaki ja tegin tassi teed. Hetk hiljem meenus, et teepakil on sõnum. Kui tavaliselt olid nad inglise keeles, siis just see oli saksa keelne Mis seal ikka, googeldasin natuke ja sain enamvähem sellise vaste, et: „Kui elu veeretab su ette kivid, siis ehita neist tee!“Otseloomulikult kangastus mu pilk koheselt neile imelistele kivikestele mu ümber ja ma teadsin, et kivid on osa minu teest ja ülesandest siin elus.Sellest taipamisest sai alguse uus unistus ja mingi aja pärast sättis elu paika nii mõnegi „pusletüki“, mis pikalt oma aega ja kohta olid oodanud. Ja siis sündiski „Maagiatuba“. Esialgu vaid unistustes, sest universumil oli selle kõige kohta oma versioon ja see ei ühtinud sugugi minu piiratud mõttemustrigaMis seal ikka, alistusin elule ja algus sai sellinehttps://www.facebook.com/maagiatubaMis sellest kõigest välja tuleb ja kuhu see mind edasi viib, selgub hiljem. Väga loodan, et „Maagiatuba“ leiab omale peagi sobiva ruumi, kus ka silmast silma kohtuda.Seniks usaldan elu! Kindel on see, et kõik mis juhtuma peab, juhtub alati!Olen Teie jaoks olemas virtuaalses „Maagiatoas“ ja vabal ajal leiad mind loodusestVõta julgelt ühendust!Palju päikest ja suur kalli Teile kõigile!MaigaMa armastan elu!
TÄNUKIRI AASTALE 2020
TÄNUKIRI AASTALE 2020
See on olnud ühtpidi hullumeelne aasta ja teisalt parim, mis juhtuda sai.
Lõpuks ometi on inimkond ärkamas! Olen südamest tänulik, et see aasta on sundinud meid kõiki veel rohkem sissepoole vaatama ja äratab ka neid, kes kohe kuidagi ei taha oma silmi avada. See on kingitus inimkonnale ja kogu maale!
Ma olen tänulik, et olen saanud tohutult õppetunde ja teha sisemist tööd. Kunagi varem ei ole see puhastusprotsess olnud nii jõuline ja intensiivne ning toimunud turbokiirusel.Välised muutused on aidanud pöörata pilgu sisse ja sisemised muutused on pööranud välise maailma teistsuguseks.Selles aastas on olnud kõike! Elu ilusaimaid hetki ja elu valusaimaid hetki.Kokkuvõtvalt olen läbi väliste kaotuste võitnud tohutult palju sisemiselt. Olen saanud vabaks!Olen asunud veelgi kindlamalt oma elu ülesannet täitma. Olen õppinud kuulama jumalikku juhatust ja usaldama elu! See kõik on toonud mulle aasta lõpuks imelise kingituse – vabaduse! Samas kui see on mu elu esimene aasta, kus ma ei ole saanud mitte ainsatki füüsilist/reaalset jõulukingitust! Aga ma ei ootagi seda, sest tean, et nüüdsest olen avatud ka kogu materiaalse maailma küllusele.Aitäh aasta 2020!Aitäh Teile armsad inimesed, kes Te olete jõudnud siia lehele!Teid on siia kogunenud sel aastal lausa müstiliselt palju! Olen lausa sõnatu kui vaatan kuidas Teie hulk aina kasvab Ma ei tea, miks ja kuidas te siia satute, aga ju siis miski kõnetab. Aitäh veelkord!Kui keegi soovib, siis võib ka kommenteerida või kirjutada sõnumisse, mis teid siia tõi ja mis oleks see, mida siit lehelt uuel aastal lugeda sooviks.Või saan ehk kuidagi muud moodi oma kogemustega abiks olla?Üks, mis kindel, et kirjutama hakkan senisest rohkem ja plaanis on veel üht-teist uut Teiega jagada. Mine tea, võib-olla isegi kohtume päriseltSoovin Teile kõigile kaunist aastavahetust!Täna-homme võtke veel aega ja pakkige kokku kõik, mida uude aastasse kaasa võtta ei soovi ja andke see vabaks (nii füüsiliselt kui energeetiliselt). Looge oma südamesse ja enda ümber nii puhas ja hubane ruum kui võimalik, et saaks südamerahuga liikuda uude. Uus ajastu on juba alanud ja nüüdsest sõltub ainult iseendast see, kuidas ja mis meie eludes toimub.Uus 2021 aasta saab olema võimas! Vali ja jälgi väga hoolikalt, kuhu ja millele sa oma tähelepanu pöörad.Loo uuest aastast oma elu parim! Sa suudad seda! Sa oled valmis!Armastusega!Ma armastan elu!
TEEKOND ISEENDANI
TEEKOND ISEENDANI
See on teekond oma hinge tuumani, algallikani, jumaliku armastuseni.
See on teekond oma kaksikleegini ja maise paradiisini.
See on teekond 3D-st 5Dni.
See on sügav protsess ja hinge arengutee, et tõusta fööniksina tuhast. Või röövikust liblikaks. Kuidas kellelegi.
Sünnime siia ilma nagu väikesed putukad. Elame, oleme, tegutseme. Arvame end olevat nii, nii väikesed, et meist ei sõltu midagi. Aga hing teab, et see ei ole nii.Alati on kuskil sisemuses teadmine, et see, mis me silmaga näeme ei ole veel kõik ja kuskil kesta all on peidus midagi hoopis suuremat ja sügavamat. Iseasi, kas ja kui palju keegi seda endale või teistele tunnistada julgebMeie hing ihkab olla vaba ja piiranguteta!Et saada vabaks, tuleb läbida teekond. Hing kasvab ja areneb, kiht kihi haaval koorime vanad kestad (aegunud mõttemustrid, vanad uskumused, valud ja emotsioonid jne.). Raiume maha müürid, mis takistasid näha maailma meie ümber nii nagu ta päriselt on. Kuniks ühel hetkel tunneme, et kõik on justkui lahustunud. Nii öelda, töö on tehtud! Aga mis edasi?Ikka veel miski pitsitab ja edasi minna ei oska. Teooria on selge, aga praktikasse ei taha hästi rakenduda. Segadus, segadus, segadus...Vana maailm on ennast ammendanud. Sellisel kujul ja sellises vormis ei saa enam edasi liikuda. Tuleb aeg vana maailmaga lõplikult hüvasti jätta.Saabub "nukkumise" protsess!Me tõmbume vaikselt endasse, et tänulikult vaadata möödunule ja vabastada endast lõplikult KÕIK!, mis ei kuulu meile. (Nagu maja ehitades. Kui kõik on valmis, tõstame toad ebavajalikust tühjaks, pühime tolmu, peseme põrandad ja alles siis hakkame sisustama ja kaunistama.)Ja see protsess on väga oluline läbida täielikus vaikuses. See nõuab meilt täielikku pühendumist. Ka röövik ei lähe nukkuma suvalisse kohta vaid ikka sinna, kus kõik tingimused liblikaks saada on täidetudSelleks on vahel vaja eemalduda kõigest ja kõigist. Ka oma kõige lähedasematest ja kallimatest inimestest. Ja vahel just eriti neist! Sest just nemad on need, kes soovivad meid aidata ja lohutada jne.. Just kõige kallimatel on valus ja keeruline pealt näha meie nn. kannatusi.Kuid tegelikult on need kannatused meie kasvulava ja valu aitab meil vabaneda. Tihti see lähedaste aitamine ja toetus hoopis pikendab või takistab meie muundumise protsessi. Neil on raske seda mõista kui pole ise veel sealmaal olnud. Mõistkem meie siis neid.Vaid vaikuses saame me kohtuda enda tõelise minaga! Vaid vaikuses kuuleme oma sisehäält! Vaid vaikuses märkame tõelisust!Tekita vaikus ja müra kaob! Läida valgus ja pimedus kaob!Võta aeg maha, vaata endasse, löö läikima kõik „nurgatagused“. Puhka hetk ja tunneta oma uut olemust. Ava oma süda ja meel. Täida oma sisemus valgusega. Sinust on saanud liblikas! Oled imeline valgusolend ja sündisid uuesti maailma, kus kõik on võimalik. Oled jõudnud oma hinge tuumani. See on koht, kus saad tunda jumalikku armastust. Sest sina oledki armastus.Nüüd siruta tiivad välja ja hakka lendama. Lenda sinna kuhu süda kutsub, siin maailmas ei ole enam piiranguid. Loeb vaid sinu südame soov ja vaba tahe.Ja siit edasi on päriselt kõik võimalik!Mina olen hetkel „nukkumise“ lõppfaasis. Viimased riismed koristada ja ümbersünd võibki alata.Ma tean, et homse kuuloomisega sünnib minu jaoks midagi väga-väga olulist.Tere tulemast uus maailm! Tere tulemast uus Mina!Aga seniks...Anna andeks mu kallis kaksikhing, et olen praegu „kadunud“. Ma tean kui väga sa mind igatsed. Ma tean, et su elus on praegu väljakannatamatult valus olukord. Ma tean, et sa sooviksid olla mu kõrval, et ma sind hoiaks ja lohutaks ning ma tean kui väga sa sooviksid hoida mind.Ma tean, et ka sina oled tegelikult praegu samas faasis ja sellepärast ma sind ei „aitagi“. See on midagi, mida me Peame! üksinda läbi tegema. Ma tean, et varsti sa mõistad ja tänad mind selle eest.Ma tean, et vaid armastus on see, mis hoiab meid praegu, et mitte murduda ja elule „alla anda“. Ma tean, et me saame hakkama. Ma tean, et veidi veel ja me saame taas koos olla ja nautida seda koosolemist veel suurema armastuse ja soojusega kui iial varem. Ma tean, et kohe-kohe on käes see Meie Aeg!Aeg elada koos oma unistuste elu. Aeg jagada koos seda lõpmata armastust ja valgust, meile endale, meie lastele, meie kõige kallimatele ja kogu inimkonnale. Aeg päriselt Elada! ja täita oma missioon, olles valgus ja teerajaja paljudele teistele veel eksinud hingedele.Ma tunnen juba neid uusi südametukseid end sees, ma tunnen kuidas valgus kerkib mu sisemusest ja tõuseb kõrgele ja särab kaugele. Mu silmist voolavad pisarad. Ma tunnen kuidas mu keha suriseb. Ma tunnen kuidas valguse jõud läbib mu keha ja käed muutuvad justkui tiibadeks. Ma tahan nad välja sirutada, aga enne püüan klaviatuuril viimased näpuliigutused tehaVeel natukene on jäänud. Õhtu vaikuses ja küünlavalgel. Olen tänulik kogu eelneva elu kogemuste eest, mis on mind juhatanud praegusesse hetke. Olen tänulik kõigi ja kõige eest, mis mind siiani on toonud. Olen lõpmata tänulik, et olen saanud uue võimaluse.Peagi sulen hetkeks silmad ja ärkan armastuses, iseendas. Kõigega üks, selles imelises maailmas.Meie südamed on igavesti koos! Ka siis kui me ise oleme teineteisest kaugel. Pea vastu kallis!Me tõuseme koos fööniksina tuhast! Ja siis kohtume taas!Kallistan Sind! Armastan Sind!Ma armastan elu!
MÕTTELÕNG ARMASTUSEST
MÕTTELÕNG ARMASTUSEST
Mis on tingimusteta armastus? Millal me tunneme tingimusteta armastust? Millal me oskame seda jagada ja vastu võtta?
Mis üldse on armastus?
Juba pikka aega olen tahtnud seda teadmist jagada, aga ei leia kuidagi õigeid sõnu.
Seda ei saagi tegelikult sõnadesse panna, seda peab tundma. Armastus lihtsalt on! Meie ise olemegi armastus kui me lõpuks julgeme end avada. Avada eelkõige iseendale – täielikult, üdini ausalt, kõiges ja kõigega, täpselt nii nagu on. Kui julgeme vaadata läbi kõigist kihtidest, mis elu jooksul kogunenud ja müüridest, mida oleme ehitanud, et oma südant kaitsta. Kui oleme vabastanud end mineviku taagast, kõigist piiravatest mõttemustritest. Andestame oma vanematele ja vanavanematele, et nad ei ole meile osanud jagada armastust, nii nagu me soovisime. Tea, et nad andsid alati endast parima, nii nagu meiegi seda terve elu oleme püüdnud.Vabaneme igasugustest uskumustest ja illusioonidest, et armastus teeb haiget jne. Armastus ei tee kunagi haiget!!! Haiget teevad inimesed, kui me lubame neil seda teha. Haiget teeme me ise endale, lubades järjepanu käituda endaga nii nagu meile tegelikult ei sobi.Lahustades kiht kihi haaval endast kõik, mis ei ole meie kõrgemaks hüvanguks, andes vabaks kõik valud ja pettumused, neutraliseerides kõik hinnangud enda ja teiste kohta, siis jääbki järgi vaid armastus.Jõudes läbi kõigi nende kihtide oma tuumani, oma päris autentse iseendani, oma hinge olemuseni, siis alles saame tunda seda päris armastust.Seal - oma südame kõige sügavamas sopis on peidus see kõige võimsam tunne, mida siin maapeal kogeda võime. Tunne, mis avab kogu maailma võimalikkused. Tunne, mis annab „tiivad“, et teha teoks oma suurimad unistused. Teha seda, milleks siia ilma päriselt sündisime. Teha midagi unikaalselt omast ja ainulaadset, et aidata kogu inimkonnal ärgata selleks, kes nad on. Ärgata armastusele, ärgata elule! Tingimusteta!See tunne ongi armastus! Ja kui õpime seda tunnet endas hoidma - püsivalt, igapäevaselt, tehes kõiki oma toiminguid läbi selle tunde; alles siis suudame seda tunnet ka teistele jagada. Alles siis saame rääkida tingimusteta armastusest ka oma partneri suhtes. Alles siis oleme valmis astuma ning jääma suhtesse, mis põhineb vabal tahtel ja tingimusteta armastusel. Siis on võimalik maapealne paradiis ja „elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni“ muinasjutud.See on teekond, mis väärib käimist - enesearmastuse õppetund.Ja pea meeles, see on teekond, mis kestab elu lõpuni. Siin ei ole sihtpunkti, et nüüd on „tehtud“.Siinkohal võib küll kasutada väljendit, et: „Tee tööd, siis tuleb ka armastus!“Jah! Tee tööd iseendaga, oma tunnetega, emotsioonidega. Hoia oma süda alati avatud ja ole iga päev parim versioon iseendast – ja sa näed kuidas universum toetab sind kõiges.See ongi armastus! Ja armastus on kõikvõimas!Sina oled armastus ja sina oled kõikvõimas!Aitäh, et olen seda armastust tunda saanud! Aitäh, mu kallis kaksikhing, et oled aidanud mul seda teed käia!See on olnud põrgulikut valus ja paradiisilikult ilus!Õige hetk selle teekonna alustamiseks on just praegu! Sest see on ainuke hetk, mis meil üldse olemas onHomme ei jõua kunagi kätte ja keegi meist ei tea kui palju neid päevi veel jäänud on siin maapeal eksisteerida.Aitab eksisteerimisest - aeg on hakata Elama!!!Ela, Armasta, Unista, Naudi – iga hetke, kogu hingest ja südamest!Armastan ja kallistan Teid kõiki!Ma armastan elu!
ARMASTAB, EI ARMASTA? ARMASTAN, EI ARMASTA?
ARMASTAB, EI ARMASTA? ARMASTAN, EI ARMASTA?
Jah, need mõtted kipuvad ikka vahel peast läbi käima.
Tegelikult tean, et ta armastab mind ja mina armastan teda.
Meie kogemus armastusest on lihtsalt väga erinev ja sellest ka ebakõlad selles 3D maailmas. Läbi egomeele tundub tingimusteta armastus isekas ja südamele tundub egomeele armastus isekas.
Kuidas siis edasi liikuda? Kuidas luua see ühtne sünergia, et mõlemad tunneksid end armastatuna?See kõik saab alguse juba lapsepõlvest. Sellest kuidas meie vanemad meid armastavad ja veel rohkem sellest kuidas nad teineteist armastada oskavad. Kas armastus on olnud normaalne igapäevane osa elust või on seda pigem tagasi hoitud ja varjatud. Kas seda üldse on päriselt olemas olnud. Lapsena on meie kodus ja vanematega toimuv meile nii omane ja tõene, et isegi kui me näeme või tunneme, et miski justkui on paigast ära või ei tundu nii nagu näib, siis alateadvuses võtame suureks saades üle ikka need mustrid, mida kogesime. Ja kõik need kahtlused, mis olid, tekitavad kahtlusi ja hirme meie enda suhetes. Kõik need kogemused hakkavad määrama kõiki meie suhteid. Tunnistame me seda või mitte, aga nii see on. Kuniks meie teadvus areneb niivõrd, et seda märkama hakkame. Ja tavaliselt eelneb sellele teadmisele hulk ebaõnnestunud ja valulikke suhteid ja lahkuminekuid.Mis on siis lahendus? Kuidas seda märgata ja muuta?Kõik saab alguse armastusest! Enesearmastusest! Egomeel püüab selle sõna tihti võrdsustada eneseimetluse, egoismi, nartsissismi jne. teiste taoliste omadustega. Tegelikult on enesearmastus aga sügav kontakt iseenda hingega. Joondumine oma kõrgema minaga. Täielik austus ja sügav hoolimine endast igas eluaspektis. Täielik alistumine ja aktsepteerimine ning mõistmine, kes või mis me päriselt oleme. Hinged, kes on tulnud siia maapeale looma ja kogema maapealset paradiisi. See on meie kõigi kaudne ja ühine eesmärk.Sügavalt armastavaid suhteid saame me kogeda alles siis kui oleme kõik need vanad mustrid endast vabastanud ja astunud täielikult oma südame teele.Mina olen sellel teekonnal teadlikult juba rohkem kui kolm aastat. See on ühtpidi väga dramaatiline, aga samas ka vapustavalt sügav ja ilus. Ma olen õnnelik ja tänulik kõigi nende kogemuste eest. Tänu sellele olen ma siin ja praegu just see, kes ma olen. Ja iga päevaga jõuan aina lähemale oma päris päris autentsele minale, kes on valmis vastu võtma seda kõige kõige sügavamat ja siiramat armastust kogu oma südamega.Julge elada, julge endasse vaadata, kuula oma südant ja asu teele! Enese leidmine on kõige õndsam tunne siin maapeal. Ja mis saab olla veel imelisem, kui seeläbi jõuad ka oma kõrgema hingesugulase või kaksikleegini.Ma armastan elu!
TAHAN OMA SÄRA TAGASI!
TAHAN OMA SÄRA TAGASI!
On aeg jälle korralik restart teha. Kummaline, kuidas vahel see elu virvarr ennast sedasi kaasa haarab, et lasen end ikka ja jälle kuskile „mutta“ vedada.
Viimasel ajal on selgelt tunda kuidas ja kuhu inimesed teel on. Kes on otsustanud edasi liikuda, need kulgevad tasa ja targu oma arenguteel edasi. Näen rõõmsaid nägusid, kes on põnevil igast uuest ja teistmoodi sammust ja õpivad looma omaenese reaalsust. Ja siis see teine seltskond, kes kramplikult hoiavad kinni oma ego loodud minapildist ja jalgu trampides nõuavad, et elu toimiks täpselt nii nagu nemad tahavad, istudes oma mugavustsoonis ja oodates, et elu ja teised inimesed neile taldrikul kuldmünte ette kannaks.
Just seesama viimane seltskond käib ringi ja loobib oma pori kõikjale, mõistmata, mida see endaga kaasa toob.Mis on siis minu ülesanne selles loos? Miks need inimesed mu teele satuvad?Eneseväärtustamine? Osaliselt kindlasti. Kuigi ma löön selja sirgu ja ei luba seda pori endale selga valada, siis paratamatult saan pihta ka siis kui isiklikult ei võta.Teisest küljest. Võibolla pean ma hoopis teistmoodi reageerima. Ehk on see hoopis appikarje ja märk mulle, et peaksin neid poriloopijaid kuidagi aitama. Neile päriselt ja teadlikult kõik üksühele tagasi peegeldama, et nad mõistaks ja silmad avaks...Miks nad muidu mu juurde tagasi tulevad ka peale seda kui olen otse ja ausalt palunud lõpetada.Ehk ongi asi selles, et nad mujalt ei saa seda peegeldust nii nagu vaja, et tekiks tõuge päriselt muutuda. Sest enamus maailmast on muutunud kõverpeegliks. Inimesed ei julge elada oma tõe järgi. Enesehinnang on nii madal, et ollakse valmis mida iganes tegema, et jätta endast parem ja viisakam mulje. Et eristuda sellest suurest massist, kes teineteisest hoolimatult üle sõidavad. Välise heaolutunde saavutamine on muutunud nii tähtsaks, et unustatakse kõige olulisem, ausus. Paraku hing meie sees tunneb just seda olulist. Ka mulle tundub vahel julm öelda inimestele tõtt, aga teen seda ikkagi, sest lõppkokkuvõttes võidab tõde alati. See kehtib võrdselt kõigi erinevate inimsuhete puhul. Ka tunnete ja armastusega seotult.Tõeline armastus andestab kõik, aga kui enam usaldust pole, siis tuhmub ka armastus.Kuidas siis hoida seda sära?Et armastus ei hääbuks ka rasketel hetkedel. Kuidas kaitsta end poriloopijate eest?Olen elanud ikka selle teada-tuntud 3 reegli järgi. Ehk elus on alati kolm valikut.Muuda, aktsepteeri või eemaldu.Ma ei saa muuta seda, mis toimub teise inimese sees. Igaüks vastutab ise oma hinge heaolu eest!Ma ei aktsepteeri seda, et minu peale oma pori välja valatakse. Ma ei ole kellegi porimatt!Seepärast otsustasin mingiks ajaks eemalduda.Kui kauaks? Täpselt selle hetkeni kuni pöördutakse minu poole sellepärast, et päriselt soovitakse minuga koos aega veeta. Kui kokkusaamise ja suhtlemise põhjus on päriselt midagi koos kogeda ja jagada. Kui inimestel on siiras soov tingimusteta jagada sõprust ja armastust.Ainult nii saan ma taas särada kui luban oma ellu vaid need, kes soovivad seal olla selleks, et jagada.Kui ei toimu vastastikku jagamist, ei toimi ükski suhe.Mina otsustasin valida vabaduse ja särada nii nagu ei kunagi varem. See tähendab, et edaspidi kulgen vaid koos nendega, kes siiralt soovivad minuga ühist teed jagada.Ma armastan ennast ja armastan elu ja kõiki teisi armsaid inimesi!
AITÄH AASTA 2019!
AITÄH AASTA 2019!
Siin oli kõike. Murrangute aasta, milletaolist ei ole ammu olnud. Ühtpidi oli siin palju kurbust, üksildasi hetki, igatsust. Teisalt jälle sai kogetud ka sellist armastust, kirge ja meeliülendavaid emotsioone, mida pole osanud ettegi kujutada.
Lühidalt kokkuvõttes, hingeliselt aasta nagu ameerika raudteel. "Kas saaks natukenegi puhata sellest kõigest? ", tahaks vahel karjuda.
Samas, kõik need kogemused on mind taaskord niipalju õpetanud ja kasvatanud.Olen korduvalt tundnud, et mu hing on ribadeks ja järgmisel hetkel tõdenud, et olen jälle sammuke lähemal tõelisele vabadusele.Oli hetki kui tundsin, et nüüd ongi kõik. Elasin kuid teadmisega, et iga hetk võibki olla viimane siin maapeal. Täna ma tean, et see oli ego surm ja mu keha saab siin ilmas veel palju hetki kogeda.Siia aastasse on mahtunud nii, nii palju toredaid "juhuseid". Esimest korda ma tundsin, et olen lõpuks ometi leidnud oma tee. Täna ma tean, et olen õigel teel, aga tean ka seda, et midagi väga olulist on veel ees.Nii palju uusi ja vanu tuttavaid on tulnud mu ellu. Aitäh Teile kõigile! See on imeline kui palju ägedaid hetki ja kogemusi me oleme saanud jagada.Eriline tänu läheb loomulikult mu kallile kaksikhingele.Ja teine eriline tänu läheb mu kallile tööandjale.See aasta aitas vabaneda paljudest köidikutest, mis mind on piiranud, et elada oma elu nii nagu hing soovib.Kõige suurem oli aga tingimutseta armastuse õppetund, mis pani proovile korduvalt, korduvalt, korduvalt.Olen alati teadnud, et see armastus on kustumatu, aga tänaseks olen selles korduvalt veendunud. Hoolimata kõigest, mis meievahel toimunud on, siis armastus on see, mis oli on ja jääb. Nüüdseks juba 23 aastat Aitäh elu! Aitäh mu kallis kaksikhing! Aitäh universum selle armastuse eest!Uuel aastal uued kogemused!Tulgu meie kõigi ellu palju imelisi ja avardavaid hetki! Uue aastakümne ootuses on hing rõõmus ja elevil. Midagi väga erilist on algamas!Teretulemast aasta 2020!Aitäh elu!Ma armastan elu!
KIRI KAKSIKHINGELE
KIRI KAKSIKHINGELE
Kui on mingid asjad välja ütlemata, siis mitte sinu pärast, vaid seepärast, et ma ei julge. Kardan tagasilööke ja haiget saada kui end liiga avan. Sest varem on see alati nii olnud.
Kuna ma ei ole kunagi ennem tundnud sellist! armastust, siis ilmselgelt olen ma alateadlikult arvanud, et ma ei olegi seda väärt kuigi olen seda terve elu igatsenud. Nüüd ma tean, et olen otsinud seda valest kohast. Igatsesin seda head tunnet, mida ma arvasin, et on armastus, aga ei olnud tegelikult tundnud. Olles koos inimestega, kes tekitasid ülihea tunde ja tegid südame alt soojaks, siis seda pidasingi armastuseks ja sõpruseks. Ja ma ei mõtle siin ainult mehi vaid ka "sõpru/sõbrannasid", kes tegelikult ei olnud need õiged sõbrad. Usaldasin kõiki võrdselt, sest ma uskusin alati kõigist kõige paremat. Ma ei teadnud, et inimesed võivad olla nii julmad. Ma ei ole kunagi teeselnud, et keegi mulle meeldib või vastupidi. Olen alati olnud see, kes olen ja pidanud loomulikuks seda, et inimesed on erinevad ja kõigile ei saagi meeldida. Seepärast ka usaldasin liigselt, et ei tulnud selle pealegi, et kui keegi näitab välja sümpaatiat, siis tegelikult ta kannab vaid maski. Ja nii ma järjest reedetud sain nii naiste kui meeste poolt. Usaldasin ja sain tagasilööke ning matsin oma valu kuskile sügavale endasse. Tänaseks on mul jäänud vaid need inimesed, kes on siirad ja otsekohesed nagu ma ise ja armastavad päriselt. Aga haavad on endiselt alles ja lõpuni usaldada ja avada ei suuda end kellelegi.Nii ma siis lõpuks üksiku hundina elama hakkasin ja loobusin armastuse ja sõpruse otsimisest. Aga just siis ma selle tõelise armastuse üles leidsingi. Ja mitte kuskilt mujalt vaid iseenda seest. Seda tunnet õpetas mulle kõigepealt mu oma laps. Vaadates last, kes ei oska veel rääkida, sa lihtsalt tunned seda armastust, mis on nii siiras ja hea tunne hoolimata kõigest. Kõige siiram ja puhtam tingimusteta armastus. See on tunne sinu sees, mis lihtsalt on. See ei sõltu mitte millestki.Kui lõpuks tead seda tunnet ja oskad seda endas hoida, siis tekivad ellu ka need õiged inimesed, kellega seda tunnet jagada. Siis ei saa end enam nii lihtsalt teiste maskidest petta lasta. Tundes tõelist armastuse tunnet, õpid tundma ka oma südant, mis ei eksi kunagi.Tuleb vaid usaldada.Nii ma siis õppisin seda armastust endas hoidma ja kasvatama. Loobusin tegemast asju, mis mulle halvasti mõjusid. Eemaldusin inimestest, kellega koosviibimine või suhtlemine tekitas pidevalt halva enesetunde või muid jamasid. Lõpetasin suhtluse nendega, kes tegid seda vaid kasusaamise eesmärgil.Mida väiksemaks tõmbus see "valede" inimeste ring mu ümber, seda rahulikuma ja õnnelikumana ma end tundsin. Jah, mul jäi järgi vaid paar inimest, kellega suhelda rohkem kui tere-head aega või muud asjatoimetused, aga see-eest olid need inimesed siirad ja iga moment nendega suheldes jättis hinge vastastikuse sooja tunde. Loobusin kõigist traditsioonilistest üritustest, kus käidi koos vaid selleks, et "peab ju kokku hoidma" ja "nii on ju kombeks" jne, aga tegelikult olid need kõigi jaoks kurnavad ja teesklust täis õhtud, kus igaüks püüdis end näidata vaid parimast küljest. Kui see ei tule südamest, miks siis teeselda aastast aastasse, et kõik on tore. Meil kõigil on oma elu ja oma tee. Ja kui ei ole seda sügavat sidet, siis olgu nii. See ei tähenda, et keegi on halvem või parem või peaks tundma end seeläbi halvasti, et ei suhtle. Vaba valik, oluline on see, et inimesed saaksid olla õnnelikud nendena, kes nad on. See kehtib ka pereliikmete kohta.Nii ma käisin seda rada. Üksi. Elades päev korraga. Tehes asju, mis tekitasid hea tunde. Kui oli raske, siis usaldasin elu, sest olen alati uskunud, et me ei ole sündinud siia selleks, et elu lõpuni kannatada. Alati on mingi võimalus ja väljapääs keerulisest olukorrast. Kui suudame leppida, et hetkel on nii nagu on, aga teha kõik selleks, et homne oleks parem, siis nii ongi. Ei tohi laskuda ohvrirolli ega haletsusse, et miks küll nii??? Kui jääme sinna "miks?" küsimusse kinni, võibki aastaid masenduses oma pead vaevata ja aeg lihtsalt lendab käest. Tean seda liigagi hästi oma kogemustest. Olulisem on see, et kuidas sealt nüüd edasi minna, et kõik ei korduks. Teha iga päev kasvõi üks asi teisiti ja liikuda edasi. Nii me ju õpimegi.Ja nii ma siis õppisin. Arglikult, sammhaaval, ikka edasi. Aina suurema ja parema rahulolu tundega enda sees.Kuni päevani, mil ma kohtasin Sind!Mu süda oli puhas ja valmis armastama. Ja siis jätkus tingimusteta armastuse õppetund. Teooria oli selge ja algas praktika.Tingimusteta armastada saab vaid siis kui hing on vaba. Aga hing ei ole vaba kui ta kannab endaga kaasas mineviku koormat. Selleks, et olla vaba, tuleb kõigepealt andestada iseendale kõik minevikus tehtud "vead". Anda vabaks kõik hirmud ja süütunne.Aga me ei saa ju anda vabaks ega loobuda sellest, mida me ei tea, et meil üldse eksisteerib. Siin tuligi mängu meie ühine armastus, mille valgus aitas näha endas neid kõige pimedamaid kohti.Armastus meie vahel on ju tingimusteta. Oleme seda korduvalt kogenud, et selles veenduda. Ükskõik, mis olukord ette on tulnud, siis armastuse tunnet ei ole see kustutanud.Küll aga oleme tekitanud teineteisele olukordi, kus käib sisemine plahvatus nagu maailm vajuks kokku. Samal ajal oleme ka mõistnud, et selline käitumine või olukord ei ole tahtlikult ja teadlikult teisele haiget tegemiseks suunatud. Vastupidi, mõistame, et see on jabur, aga lihtsalt pidama ei saa. Ma ei tea, kuidas sinuga, aga mina olen pea iga kord endas lõpuks leidnud selle põhjuse, miks ma nii reageerisin.Need kõik on olnud mineviku kogemused, juba alates lapsepõlvest. Hetked, mil oleme elus tundnud end üksikuna, hüljatuna, ebakindlalt, haiget saanuna, mitte piisavana (arvates, et peame paremad olema, muidu meid ei armastata) jne., jne.. Need hetked, mis on teinud tohutult haiget, aga me pole saanud seda valu ja tundeid välja elada ja oleme peitnud need kuskile nii sügavale endasse, et me enam kunagi ei tunneks seda.Iga kord kui olen leidnud põhjuse oma reageeringule ja selle olukorra endast vabastanud (andestanud endale või teistele selle eest), siis tunnen end järjest kergemini. Iga päevaga muutub mu hing kergemaks. Ma ei kanna enam kaasas seda mineviku taaka (süüd ja häbi ja valu jne.). See aitab mul olla vaba iseendaga ja sinuga.Sellepärast ma praegu suudangi sulle end lõpuks avada. Peale seda viimast "krahhi" meie suhtes, tegin ma lõpliku otsuse ja andsin oma hirmud vabaks. (Eks neid tuleb ikka igapäev uuesti ligi, aga tuleb kinni püüda. Tänaseks olen juba üsna osav neid püüdma ja ringi tegema) Need korduvad mustrid, mis elu on takistanud, tuleb murda! Ma olen otsustanud elada ja seda hirmuvabalt ning nii nagu mu hing end hästi tunneb. Ja hing tunneb end hästi, siis kui ta on vaba.Ma armastan sind ja näitan seda välja just nii nagu ma hetkel tunnen. Ka siis kui me ei kohtu või koos ei ole, on see vabadus ja armastus mu hinges. Ma tean, et see ei kao kuskile kui ma seda hoian ja see teeb meeletult hea tunde.See kõik on uus minu jaoks. Elada hirmudeta ja ootusteta. Väljendada end kõiges, kogu hingest teadmata, mis edasi...Kõik nii nagu vanasti, ei toiminud, aga juhendit selle kohta, kuidas toimib, ei ole.See tähendab, et iga päev astun uuel teel ja ma ei tea, kuhu see viib. Kas suudad ette kujutada, millist riski ja julgust see nõuab?Ma avan sulle kogu oma hinge, riskides sellega, et võib-olla on just see piir, mida sa taluda ei suuda ja kaod igaveseks...Ka kõiges muus siin elus toimin ma samamoodi praegu. Teen ja ütlen asju, mille kohta süda just sel hetkel ütleb, et on vaja, kuigi "kaine" mõistus targutab, et kas ikka peab ja kuidas ikka nii ja mis siis saab jne., jne..Ütleme nii, et usaldades südant, on praeguseni kõik hästi läinud. Usaldan edasi, hoolimata sellest, et hirmud end massiga peale üritavad pressida. Küll ükspäev saabub see tasakaal, kus süda ja mõistus oskavad vajalikku koostööd teha.Sellepärast mu tunded praegu kõik möllavadki sees. Emotsioonid on nii valla igas suunas, sest kõik läbielatu vajab nüüd väljaelamist, vabastamist, selginemist, et ei hakkaks jälle kuskile sügavale endasse neid peitma ja pärast takistustena jälle vaja välja kaevata. Tahaks korraga, nii nutta kui naerda, olla õrn ja naiselik ning samas nagu lõvi, tahaks vaikselt nurruda ja samas ameerika mägedel sõita....Nagu öeldud, manuaali pole, mille järgi elada. Seega püüan siis oma emotsioonid läbi elada ja õppida nendega toime tulema.Kirjutamine on selleks hea moodus. Nii olen kõige rohkem iseendas ja maandan nad kõige paremini.Ükskõik, mis homne toob, sest homset ei ole ju tegelikult olemasAstun julgelt oma uuel rajal, teadmata kuhu see viib.Aga, ma usaldan oma südant ja elu ja tean, et õnn ei ole tunne, mille saavutame, siis kui oleme teinud seda ja toda jne..., vaid meeleseisund ja teekond, millel liigume armastusest kantud tundega.Suur, suur kalli Sulle!Aitäh, et oled olnud minuga sel teel! Tänu Sulle, olen ma praegu siin, kus ma olema pean.Ma armastan Sind kallis!Ma armastan elu!
ARMASTADES "KATKIST" INIMEST
ARMASTADES "KATKIST" INIMEST
Kus on see mõistlik piir, aktsepteerida teise valuväljendust ja ohvrimeelsust? Kui kaua? Kas saab inimest vägisi aidata? jne. Palju sarnaseid küsimusi.
Minu kogemus on, et siin on ainult üks piir.
Oma südame tunnetuse piir, mitte südametunnistuse. Südametunnistus on see väike kaval egomehike õla peal, kes püüab tekitada liigselt süü- ja häbitunnet jne.. Et kui ma nüüd ei aita, siis ... sada etteheidet iseendale ja süüdistused teistelt ja hirm, mis teised arvavad ja mis ma ise arvan endast kui ma nii või naa teen, kas suudan selle tundega elada jne.Aga südame tunnetus on minujaoks see sisemine tunne ja südametarkus, mis teab alati, kus on piir ja kuidas kuhu liikuma peaks. See ei eksi kunagi kui teda päriselt! kuulata.Kujundlik näide: teie armsam on jalgupidi mudas ja kaelani vees hulpimas. Küsib nõu, et kuidas välja saada. Räägid talle oma loo, kuidas sulle tundub, et ta sealt välja saaks ronida. Tema seepeale satub vaimustusse, et oh päris äge ju. Proovib ja saabki välja. Aga väljas on elu teistsugune kui ta lootis oma kujutlustes. Päästetul hakkab hirm, sest ta ei tea, mis edasi teha. Kõik tundmatu on nii hirmutav, et ta hüppab sinna mudasse tagasi. Seal ta teab täpselt, mis teha, et mitte päris ära uppuda kuigi talle seal ei meeldi. Lõpuks ta taipab, et seal jääb elu seisma, tahaks midagi uut. Hakkab väsima ja tekkib hirm, et võib siiski uppuda. Ise välja ronida ei oska. Eelnevalt proovitud viis ei rahuldanud. Välja sai, aga väljas ei olnud enam sama, mis varem. Palub siis uuesti abi oma armsamalt, et viska köis ja tõmba välja. Armsamal on vahendiks roheline, kollane ja kuldne köis. Pakub ühte, teist ja kolmandat, aga uppujale ei kõlba. Tema leiab, et need pakutud variandid ei sobi, sest need ei lähe tema uskumusega kokku. Tema usub, et tõeliselt saab päästa vaid sinine või vikerkaarevärviline köis. Ja mitte tema ei pea ennast köie külge siduma, vaid päästja peab tulema talle õige köie külge siduma. Lisaks ootab ta, et sa teda ka puhtaks pesed ja kuldpuuri pistad, sest sa ju armastad teda. Oleks ju tore mudast kuldpuuri sattuda ise sealjuures midagi tegemata... Kas armsam peab sellises olukorras hüppama kaldalt sinna mudasse (kui ta ujuda ei oska) ja ise ära uppuma? Või õppima kõigepealt mudas ujuma ja minema, et koos mudas püherdada kuni mõlemad upuvad? Või võtab see uppuja vastu ükskõik millise köie kui ta tahab päriselt päästetud saada? Kui ta keeldub ennast ise aitamast ja valib päästmisviisi, kas ta siis ikka tahab päriselt sealt mudast välja või pigem ootab ta lihtsalt halestust, et oma mugavustsoonis edasi istuda ja mitte muutuda?Siinkohal tulebki appi võtta oma südame tunnetus ja teha valikuid, mis oleksid eluterved mõlemale.Kui vaja lasta lahti ja minna omateed. Või rääkida, rääkida, rääkida kuniks mõlemad leiavad, et ainuõige viis on vastastikku teineteist abistada, et taas kokku saada. Aga igal juhul on võimalik seda mudas olijat päästa vaid, siis kui ta seda päriselt soovib ja on valmis proovima ja panustama ka teistsugusesse ellu.Hoidke end! Kuulake oma südant ja tehke eluterveid valikuid!Usaldage oma südant ja armastage päriselt!Ma armastan elu!
HINGEST HINGELE JA SÜDAMEST SÜDAMESSE
HINGEST HINGELE JA SÜDAMEST SÜDAMESSE
Siin on minu tõde (ehk 10 käsku ) mille järgi ma elan:
1. Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Austa teisi nii nagu sa tahad, et sind austatakse.2. Igaüks on ise oma elu looja. Mitte keegi/miski väline ei vastuta selle eest, kuidas me end tunneme.3. Inimese vaba tahe on kõrgeim väärtus, millest üle astumine on patt.4. Egoist ei ole mitte see, kes elab nii nagu tema tahab, vaid see, kes tahab, et ka kõik teised elaksid nii nagu tema tahab.5. Kõigil on õigus oma tõele ja maailmavaatele kui see ei kahjusta teisi.6. Ela hetkes. Tee kõik selleks, et tunda end hästi siin ja praegu, sest see on ainus hetk, mis meil alati olemas on. Minevikku muuta ei saa ja homne ei jõua kunagi kätte. Pole mõtet püherdada mineviku sitas. Keskendu olevikule, sest sellest sõltub tulevik.7. Ma ei lepi vähemaga kui sügav sisemine rahulolu ja südametüünus, sest ma usun, et me kõik oleme väärt parimat.8. Armasta, austa ja usalda kogu elu, samaväärselt kui oma partnerit.9. Armastus on elu alus.10. Armastus=Vabadus.Mis on minu jaoks armastus = vabadus? ehk milles ja kuidas see väljendub:Eelkõige ausus ja austus.Kui ma armastan, siis ma austan teist inimest sellisena nagu ta on. Ta võib olla rassist kui see talle rahuldust pakub. Ma aktsepteerin ta arvamust, kuniks see kedagi ei kahjusta, nii verbaalselt kui füüsiliselt. Ta võib uskuda jumalasse, kirikusse jne., ma ei naeruväärista ega alahinda teda sellepärast, ka siis kui ma ise sellesse ei usu. Ta võib olla vegan. Või samasooline või mida iganes, aga ma ei anna hinnanguid, kas see on õige või vale, ka siis kui see minu maailmavaatega ei ühti. Igaühel on õigus olla see, kes ta on.Mitte keegi meist ei taha olla teiste prügikast ega porimatt, kuhu oma sodi jätta. Seepärast, kui mul on kehva päev, siis ükskõik kui halvasti ma ennast tunnen, ei ole mul õigust seda teise peal välja elada. Kui on halb, siis ütlen, et on halb ja olen viisakalt eemal kuniks on parem, et teine ei peaks sellest halvast osa saama. Kui ei ole võimalik eemale minna, siis ikkagi ütlen, et on halb päev ja soovin, et teine hoiaks kuni parem on, aga ma ei ela seda teise peal välja karjudes ja tülitsemiseks põhjusi otsides, et teine ka ikka tunda saaks kui kehva mul olla on. See on ausus, austus ja usaldus. Seda suurem on austus ja sügavam armastus kui saab vaikides usaldada end teise kätevahele, kartmata hinnanguid ja kriitikat või hirmu, et äkki partneril oli ka halb päev ja saan hoopis sõimu osaliseks, sest tema ei oska teistmoodi maha rahuneda kui karjudes või kritiseerides vmt. Kui ma saan kriitika osaliseks, sellepärast, et julgen ausalt öelda, kui mul on halb päev või end kehvasti tunnen, (et mitte teist pahandada oma "näost ära" olekuga, et ta ei muretseks ja teaks, et varsti on jälle kõik hästi), siis see tekitab blokeeringuid ja järgmine kord ma enam ei julge seda teha. See tekitab halva enesetunde, ma ei tunne end turvaliselt kui ma ei tohi oma emotsioonidest rääkida.Võiks ju teha ka hea näo ja teeselda, et kõik on hästi nagu tavaliselt kombeks on, uskudes, et nii peabki. Sest kui armastad, siis ohverdad... Aga minu arust on selline käitumine häbitu valetamine partnerile, millel ei ole austuse ega armastusega midagi ühist.Põhjused kehvaks päevaks võivad olla ükskõik millised ja need ei ole olulised. Oluline on see kuidas me saame selle endast välja ja millises keskkonnas. Kas me peame seda varjama, kartes kriitikat või saame sellest üle teise turvalises embuses põhjuseid lahkamata.Kui sa ütled mulle rahulikult, et sul oli raske päev ja soovid kallistust, siis sa selle saad. Kui partner läheneb karjudes ja süüdistades või sõimab ja kirub kogu maailma, siis sellepeale tekib paratamatult reaktsioon eemale tõmbuda või asuda kaitsepositsioonile, mitte kallistada.Suhtes saab õnnelik olla siis kui suudame olla õnnelikud iseendaga. Mehed ja naised on erinevad ja suhte võlu ongi selles, et tingimusteta aktsepteerida ja tundma õppida neid erinevusi, et oskaksime pakkuda partnerile seda, mida ta päriselt vajab, mite nõuda, et ta tahaks seda, mida meie.Me ei paku ju kassile konti ja koerale hiirt!Miks siis on nii raske õppida pakkuma oma partnerile seda, mis talle! meeldib, selle asemel, et järjepidevalt pakkuda asju, mis meile endale meeldib, lootuses, et küll ta lõpuks harjub ... tegelikult ikka ei harju küll vaid tekib rahulolematus, tüdimus, apaatia ning hävib ka kirg ja kõik muu.Kui keegi ütleb, et ma ei ole see naine, kellega elulõpuni koos olla, siis ma ei jookse talle järgi ja ei püüa ümber veenda, sest ma armastan teda ja austan ta tahet elada ilma minuta. Ka siis kui see mulle endale haiget teeb.Hoolimata sellest, et armastus on sügav, siiras ja vastastikune.Ma ei taha elada koos lihtsalt kohusetundest või hirmust üksi jääda või sellepärast, et üksi ei oska olla, või hirmust ja leppimisest, et pigem see, sest äkki on mõni veel hullem jne.Kui ma otsustan kellegagi koos elama hakata, siis ainult tingimusteta armastusest ja 100 % mõlema osapoole vabast tahtest jagada seda armastust, jäädes iseendaks ning muuta see kahest isiksusest koosnev ühendus järjest sügavamaks.Armastuse valemid minu jaoks.Tingimusteta armastuse valem 1+1=3(Mõlemad partnerid on koos puhtast soovist jagada armastust ja väärtustavad partneri eripära ja isiksust just sellisena nagu see on. Jättes teisele täielik vabadus olla tema ise ja aktsepteerida tema ükskõik kui suuri hullumeelsusi või erilisi/kummalisi maailmavaateid. Keskendudes sellele, mida need kaks erilist erisust saaks koos luua, et sünniks midagi hoopis uut, saab sündida selline armastuse mõõde, mida meie mõistus ei suuda iialgi ette kujutada.)Tingimustega armastuse valem 1+1=2*0,5(Mõlemad partnerid muudavad end pidevalt, et teineteisele meelejärgi olla, tuues ohvreid ja eirates oma tegelikke vajadusi, kuniks rahulolematus on nii suur, et tulemus on kaks katkist inimest).Ehk siis näide:Kui paned mulda kaks tervet seemet, on tulemuseks kaks elujõulist taime ja rikkalik saak. Kui paned mulda kaks poolikut seemet, on tõenäosus, et need kokku kasvavad ja saaki annavad suht olematu.Kui paned kaks tervet seemet, piiratud kasvutingimustega kohta, ei kasva nad kokku üheks suureks taimeks vaid pigem kaheks kiratsevaks.Sellepärast, ei sunni ma kedagi valikuid tegema.Igal inimesel peab olema õigus ja vabadus teha ise oma valikuid, lähtudes südamest, armastusest ja vabadusest.Ma armastan elu!
TAGASIVAADE AASTALE 2017
TAGASIVAADE AASTALE 2017
Kohe-kohe ongi käes aastavahetus.
Nagu ikka, vaatame tagasi ja paneme paika uusi plaane. 2017 aasta oli sõna otseses mõttes pöörane
Üks emotsionaalsemaid aastaid mu elus. Siia mahtus tõepoolest kõike. Nii kurbust kui rõõmu. Kuid märksõnaks jääb ikkagi armastus!
Olen õppinud tundma armastust iseendas ja seeläbi saanud kogeda midagi väga erilist.Vaid siiras tingimusteta armastus on jõud, mis viib meid elus täpselt sinna, kuhu meie hing on soovinud alati minna. See on midagi nii ehedat ja ilusat. Ma ei ole iial nii palju pisaraid valanud kui nüüd aasta lõppedes, aga need on siirad õnnepisaradVaadates tagasi, siis see aasta on pakkunud mulle nii palju rõõmu ja elu ilusamaid hetki, et see võtab lihtsalt sõnatuks. Ja ma tean, et see kõik on alles algus!Kui teeme päriselt kõike südamega, siis enam tagasiteed ei ole, armastus võidab kõik!Sel aastal on täitunud nii palju südamesoove, mida ma tegelikult üldse soovida ei julenud. Elades armastuseenergias, toob elu ise meile kõik need imelised hetked.Järgnevaks aastaks ei tee ma ühtegi plaani, sest need kipuvad tulema ikka kuskilt ego tasandilt. Minu ainus kindel plaan on elada hetkes ja kuulata oma südamehäält kõiges, sest see on toonud mind siia, kus ma praegu olen ja see on parim, mis juhtuda sai.Soovin kõigile julgust ja vaprust järgida oma südant ja elada nii nagu me päriselt soovime. Vaid siis oleme võimelised jagama seda tõelist armastust oma kallitele ja muudame maailma paremaks paigaks.Ilusat aastavahetust ning lõpmata palju armastust ja imelisi hetki uude aastasse!!!!Elagu armastus!!!!Ma armastan elu!
KOHTUMINE KAKSIKHINGEGA
KOHTUMINE KAKSIKHINGEGA
Kui õpime lõpuks täielikult vabaks laskma oma mineviku ja usaldama universumit kõiges, siis üllatab elu meid tuhat korda imelisemate olukordadega kui me üldse unistadagi oleme julgenud.
Tavaks on öelda, et kes otsib see leiab...Mina ei otsinud, küll aga leidsin. Ma isegi ei oodanud, lootnud ega unistanud. Oma pikal eneseleidmise teel õppisin armastama elu ning seeläbi iseennast, teisi ja universumit kogu oma väes. Sellepeale kinkis elu mulle armastuse! Ja mitte lihtsalt armastuse vaid kinkis kohtumise kaksikhingega.Kas saab veel midagi imelisemat juhtuda? Jään põnevusega ootamaOlen selle võimaluse eest nii tänulik, et ei suuda seda isegi sõnadesse panna!Olen tänulik iga koosveedetud hetke eest ja iga hetk muudab meid paremateks ja armastust sügavamaks.Sellist armastust kohtame elus vaid korra. See muudab iga hetke veel erilisemaks ja paneb veel sügavamalt mõistma kui habras ja ilus on elu.Ma armastan elu ja ma armastan Sind mu kallis kaksikhing!
KÕIK ON UUS SEPTEMBRIKUUS
KÕIK ON UUS SEPTEMBRIKUUS
Üks periood taaskord mööda saamas ja asemele astub uus. Kuigi ilmade poolest oleme juba otsapidi sügises ja looduski meile juba ammu lahkesti sügisande jagab, siis tegelikult on ju ikka veel suvi ja hingeski igatsus veelkord sooja suvepäikese käes peesitada ja energiat ammutada pikkadeks sügisõhtuteks. Aga sel aastal on kõik kuidagi teisiti.
Oleme pikalt olnud kuskil elu kiirteel ja tohututes pööristes, mis meie elu segi paisanud nii siit kui sealt. Ikka ja jälle oleme tunda saanud mineviku virvendusi, aga nüüd justkui on kõik vaibumas ja hinge on täitmas ärevus millegi uue ootel. Mingit kummalist ja tundmatut energiat voolab sisse iga päev ja see on lõpmata hea tunne. Lõpuks ometi oleme lahti laskmas kõike vana ja süda täitub suure armastuse ja usaldusega.Headus võidab kurjuse.Hirmudel, vihkamisel, valedel ja manipulatsioonidel ei ole enam kohta meie elus. See kõik kaob kui vaid laseme sel juhtuda. Meie ise oleme oma elu loojad. Rõõm on näha, et on juba üksjagu palju inimesi, kes on hakanud sellest aru saama, aga nüüd on aeg lõpuks ohjad haarata ja hakata tegutsema selle nimel, et oma elu muuta taas selliseks, nagu me päriselt soovime. Meil ei ole vaja juhte ja seadusi, et elada. Meie ise, meie süda on meile ainuõigeks teejuhiks. Vaid meie ise teame, mis meile hea on. Aga miski ei tule niisama. Vaja on julgust, armastust ja austust iseenda suhtes ja teha otsuseid südamega.Meile on antud kõik võimalused elada oma unistuste elu, aga oleme lasknud selle käest võtta. Mis on saanud meie peredest? Meie maast? Meie rahvast? Peetakse normaalsuseks ja paratamatuseks seda, et vanemad käivad mitme kohaga tööl, lapsed veedavad aega kuskil hoius ja võõraste kasvatada, pere saab heal juhul korra päevas söögilaua taga kokku ja siis kaob jälle igaüks oma nurka ninapidi nutikas, teleris või arvutis. Korra aastas sõidetakse soojale maale ja siis tehakse sada perepilti, et sõpradele näidata kui edukad ja toredad me oleme. Tegelikult tuntakse aga hinges tühjust. Pered lagunevad, sest hingetühjusest otsitakse pidevat aseainet kõrvalsuhetest, moodsast tervisespordist, kõikvõimalikest hobidest. Lapsed saadetakse mitmesse trenni ja ringi, sest vaid nii ollakse õige ja eduka inimese moodi. Lapsed on pidevalt haiged, viiruseid tuleb uksest ja aknast ja nii lihtne on leida vabandusi: meil lihtsalt on kohe sellised tundlikud lapsed, kes on kogu aeg haiged. Peetakse normaalseks, et sügistalvel peabki haige olema, see on paratamatus jne.Teate, tegelikult ikka ei ole küll. Alates päevast, mil hakkasin elama südame, mitte mõistuse järgi, ei ole ma kordagi haige olnud. Sellest on möödas juba nii palju aastaid, et ma isegi ei mäleta enam millal viimati arsti juures käisin. Sama lugu on ka lapsega. Ei ole paratamatu, et kui on gripiviirus, siis kindlasti jääb haigeks. Ei saa ka väita, et on lihtsalt tugev immuunsüsteem jne.. Ei, sest seni kuni veel elasime nende nö. ühiskonna normide ja mõistuse järgi, oli terve pere kuude kaupa siruli sadade viiruste käes, millele ei leitud kunagi õiget rohtu ega diagnoosi. See ei ole juhus, see on elu.Kõik läbi elatud ja kogetud. Sama lugu on kõikide teiste nö. igapäevaste elumuredega. Me võime valetada teistele, aga me ei saa valetada iseendale. Meie keha reageerib koheselt. Meie keha on indikaator kõigele, mis me teeme. Tunded võib küll kenasti sügavale ära peita ja luku minema visata, aga meie keha hakkab tõrkuma, sest tema ei soovi neid tundeid koos võtmetega alla neelata. Me võime ülekaalus sadu kilomeetreid maha joosta, aga kui ikka tegelik põhjus on kuskil peidetud tunnetes või soovides kinni, siis ei kao need üleliigsed kilod kuhugi, jookse või tuhat kilomeetrit maha. Me hakkame end tõeliselt hästi tundma siis kui julgeme oma tunnetele otsa vaadata, julgeme kuulata oma südant ja usaldada seda. Päevast, mil hakkasin oma südant kuulama, kadus lisaks haigustele (ka kroonilistele) ära ka ülekaal. Ei mingit trenni ega radikaalset toitumisharjumuste muutmist. Selle kõigega ma muidugi ei väida, et elu oleks „lill“ iga päev ja midagi halba kunagi ei juhtu. Kindlasti mitte. Nagu mainisin, siis mineviku virvendusi on ikka üksjagu ja elu on veeretanud teele ikka vägagi korralikke „kive“, aga need kõik on olnud väga vajalikud ja olen selle eest tänulik.Mul ei ole kombeks jutustada seda „oma lugu“, sest tihti hakatakse ikka esimese hooga hinnanguid andma, kes hakkab haletsema ja kaasa tundma keerulise mineviku pärast, kes leiab, et ma pole ikka õiget elu näinud ja mul on lihtsalt vedanud, või peetakse hoopis rumalaks, või kadestatakse jne. või kiidetakse küll takka, aga samas tuuakse kohe vabandusi, miks just see tema kohe kindlasti sellist asja proovida ei saa jne.. Kõik siin elus on mööduv. See on minu elu ja minu valikud. Me kõik käime oma teed ja võrdlused on kohatud, aga ma jutustan „oma lugu“ vahel selleks, et tuua näiteid ja panna mõtlema. Mulle ei ole oluline oma loo rääkimine, ma ei otsi kaastunnet ega haletsust ega kiitust. Ma ei otsi ega oota hinnanguid ja ei soovi neid teiste kohta jagada, aga mul on väga hea meel kui keegi leiab minu loost või mõtetest natukenegi julgust, et alustada seda päris oma lugu.Septembris kui loodus hakkab käima jälle teises rütmis, siis on selleks just hea aeg, et paika seada oma plaanid unistuste elu poole ja hakata seda vaikselt samm haaval astuma. Sel aastal on meil selleks kõigeks veel suurem vägi ja võimalus antud, sest 1 septembril on ka kuu loomine, mis annab meie uutele ideedele ja tegudele hoogu juurde. Mis saab veel parem olla?Tänasel vihmasel päeval on just sobilik võtta hetk iseendale ja joonistada-kirjutada paberile oma unistuste elu plaan. Minul on see juba tehtud ja terve augusti kuu muudkui voolas ideid uksest ja aknast, mida kõike on võimalik veel korda saata. Tunne on võrratult hea. Veel on jäänud hetk iseendale ja siis tegudele.Soovin Teile kõigile julgust, vaprust, tugevust, et käia oma südame ja hinge soovide järgi.Ilusat septembrit ja kõige uue algust!!!Ma armastan elu!
PEALKIRJATA MÕTTEAVALDUS
PEALKIRJATA MÕTTEAVALDUS
Olen viimasel ajal kohtunud paljude inimeste ja olukordadega, jäädes teadlikult vaatleja rolli. Ütlen ausalt, mul puuduvad sõnad selle kõige kirjeldamiseks, mida ma kuulen, näen ja tunnen.
Valus hakkab! Inimesed, võtke end ometi kokku ja hakake elama!
Juba väikese lapsena sain ma aru, et see maailm ei ole päris selline nagu ta näib ja meile räägitakse.Ma ei ole kunagi mõistnud, miks me kõik peame tegema kollektiivselt asju, mis mitte kellelegi ei meeldi. Kas keegi oskab vastata? Pakun välja, et hakkavad tulema variandid:No, nii on ju alati olnud. Elu lihtsalt on selline. Sest nii peab. Sest igal pool on nii. Kõik ju teevad nii. Mis vahet seal on? Mis siis, et ei meeldi, kõik ei peagi meeldima. Jne. jne.Aga ikkagi, miks? Kas keegi ei ole tulnud mõttele, et võiks midagi muuta? Kas me ei elagi siis iseenda jaoks? Kas me oleme siia ilma sündinud selleks, et õppida, töötada ja surra? Kas see on meie eesmärk? Kas te olete sedasi elades rahul ja õnnelikud? Ma mõtlen päriselt õnnelikud? Raske uskuda! Miks me siis teeme alalõpmata aastasadu ikka ja jälle asju, mis meile ei meeldi ja panevad meid halvasti tundma? Palun öelge mulle. Miks te seda teete?Jah, ka mina olen seda mingil määral teinud. Samas olen alati võidelnud selle vastu, mis tundub loomuväline. Teha asju lihtsalt tegemise pärast või sellepärast, et keegi lihtsalt ütleb, et nii peab, ei ole ma kunagi suutnud. Muidugi mõista on see mind viinud paljude olukordadeni elus, mis ei ole just kõige meeldivamad. Kuid siiski …Miks me kõik vabatahtlikult oleme otsustanud, et kooli- ja tööpäevad peavad algama kell 8 hommikul? Miks me teeme tööd kella 17-ni? Miks me töötame 5 päeva nädalas? Miks peavad kauplused olema avatud kella 23-ni või ööpäevaringselt? Miks me teeme tööd, mis meile ei meeldi? Miks me keerame kaks korda aastas kella? Miks me mürgitame toitu keemiliste väetistega? Miks me hävitame maad, kus me elame? Miks, miks, miks? Ja vastused tulevad jälle: Kui me lõunast kooli ja tööle läheksime, siis ei oleks ju enam oma elu üldse. Sest tänapäeval lihtsalt on elutempo kiirem. Sest kõigil ei ole võimalik teha, seda mis tahavad. Keegi peab ju tööd ka tegema. No muidu ei teeniks piisavalt. Jne., jne.. Ainult vabandused ja õigustused.Mis meie, väikesed inimesed, ikka teha saame. Ega igaüks ei saagi midagi muuta. Kõik ei oska ju selliseid suuri asju muuta. Selleks on ju see või too, kes seda tegema peaks. Ja ikka ja jälle ainult vabandused ja ettekäänded.Ikka veel ei saa aru!Mis põhjendused need sellised on?Kas teil on korrakski tulnud pähe mõte, et jätaks kõik sinnapaika ja hakkaks tegema seda, mis südamele hea? Teeks seda, mis meie planeedile hea? Teeks seda, mis viiks meid parema tuleviku poole? Kutsuks inimesed kokku ja räägiks. Teeks ühiselt uued kokkulepped, mis oleksid meelepärasemad kõigile?Miks me peame sõdu? Miks ja mille või kelle eest võideldakse sõjas? Kas te olete seda endalt küsinud? Mis on selle kõige eesmärk? Arvate, et läbi selle muudetakse maailma paremaks?Arvake veel kord!Kui te ei usu, et lihtsad inimesed üheskoos suudavad midagi ilusat ja head korda saata, siis miks te usute, et keegi kuskil maailmanurgas sõdides ning maid ja inimesi hävitades seda suudab?Jah, ühes asjas kogu selles loos on Teil kindlasti õigus. Üksinda ei suuda tõesti mitte keegi kogu maailma päästa. Selleks peab olema palju soovijaid. Aga kust kohast need soovijad tulema peaksid kui kõik oma kookonis istuvad ja mõtlevad, et nemad midagi teha ei suuda?Kui nii mõelda, siis nii ongi! Teie enda mõtetest saab kõik alguse. Kui ei proovi, siis ei saa ka teada!Miks te ei proovi? Kas olete rahul kõige sellega, mida ümberringi näete ja kogete?Vastused: Loomulikult mitte! Aga, mis me teha saame? Me ei saa ju üleöö töölt ära tulla. Millest me siis elame. Raha on ju vaja! Mind lastakse ju lahti kui ma ütlen, mis ma arvan. Mis mu mees/naine/sõber/laps küll minust arvab kui ma nüüd teistmoodi elama hakkan.Hakkab jälle pihta!Mida te kardate? Keda te kardate? Jääte tööst ilma, no ja mis siis?? Kas see on ainuke töökoht siin ilmas? Vaevalt küll! Nüüd ütlevad maal elavad inimesed kohe, et ega ma Tallinnas ei ela, meil siin käivad asjad teistmoodi! Siin ei ole lihtsalt tööd!Loomulikult! Kellegi teise heaks tööd tegema minna jah ei ole võimalik. Ja kas ma ütlesin, et tule kohe töölt ära? EI! Aga, kas sa oled näiteks paremat palka küsinud? Oled sa selja sirgu löönud ja päriselt oma tööandjaga silmast silma rääkinud? Ma mõtlen ikka sedasi tõsiselt ja südamest? Mitte niisama möödaminnes palgapäeval virisenud, et muudkui raba, aga näe palka meil pole …Kas oled tõsiselt mõelnud selle peale, mida sa tegelikult teha tahaksid ja kas oled selleks ka päriselt mõne sammu astunud, et seda kõike saavutada? Jah, unistanud oleme muidugi kõik, aga kas oled julenud päriselt neid unistusi ellu viima hakata? Ootan vastust!Proovime siis uuesti!Võtaks ühe sammu korraga. Alustuseks vaadake peeglisse ja küsige endalt, kas te olete õnnelik.Ilmselt vaatab sealt vastu segaduses pilk ja küsib, et: „Mis nüüd siis edasi …?“.Edasi mõelge, miks te siia ilma sündinud olete! Mida te tegelikult teha tahate? Kuidas seda saavutada? Kust alustada? Mida sina saaksid teha, et sinu elu paremaks muutuks?Kui igaüks kasvõi korra päevas teeks juba midagi sellist, mis talle päriselt hea ja õige tunduks, siis see on juba suur samm edasi. Ja siinkohal ei pea ma silmas seda, et nüüd teen korra kuus ülekande mõnele heategevuskampaaniale ja tunnen ennast hästi. Ei! Seda võib muidugi ka teha, aga ennekõike tuleks teha midagi iseenda heaks.Näiteks, sööge tervislikku toitu, mille üle teie keha rõõmustab. Liikuge värskes õhus ja hingake, kohe sügavalt ja mõnuga. Nautige loodust ja tunnetage end jälle osakesena universumist. Kuulake vaikust ja õppige tundma iseennast ja kuulama mida teie süda teile öelda soovib. Iga väike samm, mis on tehtud südamest ja südamele viib teid edasi suuremate sammudeni ja tõelise eluni. Õppige armastama iseennast ja alles siis saate seda õiget ja tõelist armastust jagada ka teistele ning seeläbi muuta maailma.Alati on võimalus olukorraga leppida, olukorda muuta või sellest eemalduda. Mina olen valinud muutmise, sest ma ei suuda leppida asjadega, mis ei ole loomulikud. Ma ei taha neist ka lihtsalt eemalduda, sest ma soovin, et minu lapsed saaksid kasvada ühiskonnas, kus elatakse südame järgi. Ma ei suuda elada sellises valelikus maailmas, kus ainult näiliselt on kõik ilus. Ma ei suuda teha tööd kui mul juba pühapäeva hommikul on süda paha ainuüksi teadmisest, et järgmine päev algab uus töönädal. Ma eemaldun olukordadest, mida ma ei saa muuta. Näiteks ei viibi seltskondades, kus saadakse kokku vaid kokku saamise eesmärgil, et kellelegi mingit muljet jätta. Ma ei meigi ennast, et ilusam välja näha. Kui hinges on rõõm, siis säravad silmad juba iseenesest ja puudub vajadus võlts maski järgi. Ma ei tee elus ühtegi asja sellepärast, et keegi teine nii teeb või ütleb, või see on lihtsalt „kombeks“. Ma teen asju, mis tunduvad õiged, mitte väliste normide vaid minu enda sisemuse jaoks. Ma suhtlen inimestega, kellega koos ma saan olla mina ise ja kes samuti jäävad igas olukorras iseendaks. Ma teen tööd, mis mulle meeldib. Kuigi see ei tee mind rahaliselt rikkaks, siis toit on mul laual ja riie seljas. Mina olen oma valikutega rahul. Ma olen siiralt õnnelik, hoolimata erinevatest olukordadest, kuhu elu meid aegajalt suunab. Kõik siin elus on mööduv, aga õnn jääb!Ma armastan inimesi, meie pisikest maad, meie tohutu suurt universumit kogu oma väes ja ilus!Ma armastan elu!!!
MINU VIKERKAAREVÄRVILINE UNISTUS
MINU VIKERKAAREVÄRVILINE UNISTUS
Me elame omal maal, räägime omas keeles ja meid ümbritsevad armsad inimesed. Meil kõigil on oma kodu, mis on rajatud just sinna, kuhu keegi on soovinud. Me kõik hoolime teineteisest ja koos loome keskkonna, mis on nauditav ja kooskõlas looduse ning emakese maaga. Meid ümbritseb loodus, mis on puhas. Me sööme puhast toitu, mis on armastusega kasvatatud ja valmistatud.
Joome allikavett ja kuulame linnulaulu. Meie pea kohal on puhas taevas. Me elame ja hingame loodusega ühes rütmis. Me teeme seda, mis pakub meie hingele rõõmu ja vaimule toitu. Me ärkame siis kui koidab päev, tõuseme särasilmil ja tunneme rõõmu sellest, et taaskord on võimalik kogeda midagi uut ja huvitavat. Meie lapsed kasvavad armastuses. Nad õpivad maailma kogema läbi elu, mis on puhas ja siiras. Me naudime iga hetke igas päevas. Me kõik oleme võrdsed siin universumis kuid samas väga erinevad ja erilised. Me tunneme rõõmu oma oskuste üle ja jagame neid heldelt teineteisega. Iga maa ja iga rahvus on eriline ja omanäoline. Me võime vabalt rännata ümber maailma. Me naudime ja armastame iseennast ja elu!
VAADAKEM PEEGLISSE... (16.11.2015)
VAADAKEM PEEGLISSE... (16.11.2015)
Viimaste päevade sündmustest ajendatuna otsustasin taas oma mõtted kirja panna ja neid teiega jagada.
Ei, ma ei hakka kirjeldama neid erinevaid sõjasündmusi ja terrorit, mida me nagunii päevast-päeva näeme ja kuuleme. Ma ei kaitse ega kritiseeri kedagi. Ei sildista kedagi. Ei vali pooli sõjas ega ka kaastundes. Palun lihtsalt, vaadake endasse.
Mis seal salata, kasutan Facebooki, nagu paljud teisedki. Loen päevauudiseid ja jagan infot sõpradega. Ütlen ausalt, sellist negatiivsust ja vastikust uudiste ja kommentaaride jälgimisel ja lugemisel ei ole ma varem kohanud kui nüüd viimase paari päeva jooksul."Mis toimub?" tahaks küsida! Kallid inimesed, meid kõiki puudutab see terror, mis maailmas valitseb. Me tunnetame seda erinevalt, me väljendame seda erinevalt, sest me olemegi kõik erinevad, aga ärge unustage, et samas me oleme ka kõik üks. Meie ja meie mõtted ja teod moodustavadki selle imelise universumi. Mulle meeldib, et maailmas on palju värve (igas mõttes), see just rikastabki.Täna ma tunnen, et meie ümber on palju värve, aga need on segatud. Need on nii segatud, et värvid ise ei tea enam, mis värvi nad on. Kuskil kuklas on neil tunne, et ma olen roheline, punane jne., aga tegelikult tahaksid nad olla hoopis teist värvi. Nii paljud on omale valinud selle mugava kameeleoni efekti, ise seda märkamata. Värve segades võib saada väga ilusaid tulemusi kui seda teha armastusega ja tundega, säilitades sealjuures iga värvi eheduse. Kui värve segada vihaga, kurjusega, hoolimatult ja mõtlematult, või lihtsalt kedagi jäljendades mõtlemata eesmärgile, siis on tulemus samasugune - lihtsalt segadus. Ja selles segases maailmas me praegu elamegi. Inimesed ei tea, kes nad on ja miks nad siin on.Mis siis ikkagi ajendas mind kirjutama? Inimeste segaduses oleks ja kahepalgelisus, mida nad ise ei märka.Kõik me oleme näinud neid triibulisi profiilipilte kellegi või millegi toetuseks. Tore, et paljud hoolivad ja seda välja näitavad. Samas ei tähenda see seda, et need, kes ei muuda oma pilti, kohe vastupidi mõtleks või hoolimatud oleks. Kallid inimesed, vaadake ometi peeglisse! Mida külvad, seda lõikad!inimene, kes tõesti südamest hoolib, teeb seda siiralt, piiranguteta, tingimusteta.!!!Minu jaoks ei ole hoolimise märk see, et muudan oma pildi erinevate trikoloori värvidega ära, aga sealsamas vastan kellegi küsimusele või kommentaarile jõhkrate väljenditega, soovides kedagi maha lasta või pomm alla panna. Kulla inimesed, seesama viha, mida te oma sõnadega väljendate kasvõi suvalises kommentaaris, seesama viha jõuab teieni ju tagasi. Sõjad saavadki ju alguse vihast, võimust, hirmust jne. ajendatuna. Kui te olete kõik nii hoolivad nagu te väidate end olevat, siis käituge ka vastavalt.Teate, keegi ei vaja sellist võltsi kaastunnet. Kes läinud, see läinud – nemad on juba paremas paigas kui need, kes endiselt sõjatandril või teiste meelevallas. Me tunneme kaasa neile, kes oma kalli inimese on kaotanud läbi sellise koleduse, aga me ei tohi alluda sellele hirmule ja sellega kaasa minna. Me peame aitama neid, kes on siin. Me peame tegema kõik selleks, et neid koledusi rohkem ei juhtuks.Ei pea alati igale rumalale või teistsugusele arvamusele reageerima vihaga ja üleolekuga. Alustama peab ikka iseendast. Kui me suudaksime selgelt mõelda ja südamest head soovida, siis me mitte ei sõimaks internetis teineteist vaid hoiaksime kokku ja püüaks üheskoos likvideerida seda, millest sõjad alguse saavad, mitte ei külvaks uusi sõdu. Ka sõdurid on inimesed, teie oma vennad, isad onud … Mõelge nüüd natuke! See, et nad on omale valinud sõduri ameti, et olla vajadusel valmis kellegi kaitseks, ei tähenda, et nad tahavad kogu aeg sõdida ja sõjahirmus elada. Nad tahavad ka oma armastatud perega rahus elada. Miks me siis saadame neid kogu aeg sõtta. Tehkem midagi selle nimel, et neid sõjakoldeid ei oleks. Et me kõik saaksime elada rahus ja vabaduses. Et meil ei olekski vaja sõdureid.Kõik algab meist endist. Aeg on tegutseda, aga armastusega. Kedagi maha lüües ja sõtta saates ei saavuta me iial rahu.Armastust ja rahu soovides.
PÖÖRIPÄEVAST KADUNELJAPÄEVANI
PÖÖRIPÄEVAST KADUNELJAPÄEVANI
Seekord pööras pööripäev ikka korralikult.
Tunda oli tohutut energia liikumist. Ma ei oska seda küll sõnadega kirjeldada, aga tundsin kuidas miski minu sees pidevalt muutus ja liikus. Silme ette kerkisid suvalistel hetkedel kõikvõimalikud mälupildid minevikust.
Enamuses muidugi negatiivsed mälestused, mis olen kunagi ikka hoolega ära pakkinud, südamesse saja luku taha pannud ja võtmegi minema visanud. Võtme leidsin juba tükk aega tagasi ülesse, aga kõiki uksi avada ei ole julenud. Süda on ju nagu suur maja. Nüüd olen seal majas juba mõnda aega ringi vaadanud, heitnud pilgu siia-sinna ja mõne paiga ka korda teinud. Aknaid paotanud, tuulutanud, särama löönud, aga mõne ukse juurde pole jõudnudki.
Peale pööripäeva ja suurt superkuud tuli keeristorm ja tuuseldas majas nagu oma kodus. Toad, mis olid puhtad, pühkis veel puhtamaks ja uksed, mis olid lukus, tegi lahti ja hakkas tolmu välja keerutama. Jäin vaatleja rolli ja lasin tormil keerutada. Eile tundsin lõpuks tormi vaibumist ja olin valmis kogu selle tolmu minema viskama. Kuna nagunii kõik segi oli aetud, siis tegin lahti ka kõik ülejäänud uksed, mis silmapiiril olid ja asusin kaduneljapäevale kohaselt end puhastama.
Tegin mõnusa kuuma vanni ja lasin valgusolenditel endaga toimetada. No küll oli ikka palju pahna, sisemus oli nagu Shreki mudavann koos paljude lisanditega Soov sellest kõigest vabaneda oli suur. Nii ei jäänudki muud üle kui pidin suisa füüsiliselt sekkuma ja vahepeal selle jama seest välja oskendama. Siis läksin vanni tagasi ja puhastus sai jätkuda. Süda hakkas jälle kindlas ja rahulikus taktis lööma, keha surises mõnusalt nagu oleks massaažist tulnud ja juuksed tundusid peas justkui kuldsed kiharad. Nii seisin voolava vee all ja tundsin kuidas puhas energia taas voolama hakkas. See oli mõnus. Jätkuks väikene uinak, tass mahedat melissi teed küünlavalguses ja olengi jälle rõõmus ja reibas.
Aitähh ja kalli kõigile ja kõigele, et aitasite mul selle pika puhastusperioodi läbi viia.
Armastust, valgust ja kuldset sügise jätku soovides.
LANGEVATE LAHTEDE AEGU
LANGEVATE LAHTEDE AEGU
Süütan küünla ja meenutan kõiki lahkunud teekaaslasi hea sõna ja tänulikkusega.
Olgem tähelepanelikud ja hoolivad üksteise suhtes, siin ja praegu!
Seekord alustan oma mõtisklusi järgnevate ridadega:
Igas hetkes peitub head ja halba
sääl kus lõppeb, seal ka algab tee.
Meri kustutab kord jäljed kaldalt,
aga hinges püsivad need.
Olles taaskord hüvasti jätmas ühe lähedase inimesega - kuulates jutlustajat, jälgides lahkunu sõpru ja sugulasi, tõdesin taaskord seda, kuidas meist enamus elab siin ilmas nii materiaalsesse ellu klammerdunult, et lausa valus oli vaadata. Me ei näe enda ümber tõelist elu, seda, mis oli, on ja jääb alatiseks. Kui vähe me märkame seda, mis meie ümber tegelikult toimub. Nii palju kibestumist ja kurbust on inimeste silmis, kes ühel hetkel aru saavad, et see keegi, kes oli neile nii lähedal, oli tegelikult nii kaugel. Alles siis märkame kui palju oleks võinud tegelikult hoolida. Tuntakse kibestumist ja kahetsust asjade üle mis tegemata jäid.
Kuulates kõnelejaid, tekkis tunne nagu räägitaks kellestki teisest, mitte sellest, kes tegelikult lahkus.
Nii võlts tundus kuulata võõrast kõnelemas paberilt loetud daatumeid lahkunu elukäigu kohta.
Kas see siis ongi see, mida me mäletama ja teadma peaksime? Kas on oluline, mis aastal keegi kooli lõpetas või mis aastal abiellus? Miks väärtustatakse ja tuuakse esile vaid numbreid paberil?
Ma ei ole veel kuulnud, et räägitaks tänulikkusest.
Tänada ja jätta hüvasti rahus ja teadmises, et taaskord on üks hing oma seekordse rännaku siin maa peal lõpetanud ja ta naaseb tagasi sinna imelisse paika, kust kõik alguse saab.
Üks ühine joon kõnelejaist jääb alati kõrvu kõlama: oh oleks ometi teadnud, küll siis oleks kõik teisiti teinud …
ja täpselt sama kordub ka järgmisel korral jne. jne …
Kas me ei peaks rohkem mõtlema sellest, mida koos läbi elati, mida me teineteisele õpetasime, kuidas me koos oma eluteel kulgesime ja oma rõõmu või kurbust jagasime?
Kas ei peaks olema nii, et me hoolime oma lähedastest iga päev ja iga hetk, mitte vaid siis kui tööst natuke vaba aega üle jääb? Tähtis ei ole ju iga päev helistada või igal nädal külas käia, palju tähtsam on armastus ja kui armastad ja hoolid tõeliselt, siis tead ja oskad ka õigel ajal õiges kohas olla. Siis tead sõnadeta, millal keegi abi vajab ja mis tegelikult peitub teise sõnade ja tegude taga.
Ollakse ka harjunud sellega, et lahkutakse siit ilmast ikka vanemas eas. Tavaliselt on ju lahkujaks meie vanemad ja vanavanemad. Tuletagem meelde, et igal meist on ju käia oma tee. Me keegi ei tea kui pikk või lühike see on.
Hooligem ka oma lastest ja kõigist teistest lähedastest nii, et ei jääks sel viimasel tunnil hing kripeldama ja süda valutama, et oh oleks ometi …
Millal me saame aru, et surm ei ole midagi hirmsat ja jubedat, millest peab aastateks masendusse langema ja seda laste eest varjama? Surm (hinge lahkumine kehast) on meie elu loomulik osa.
Siinkohal lõpetaks oma mõtiskluse Eckhart Tolle tsitaadiga:
Surm rebib kõrvale kõik, mis pole sina. Elu saladuseks on “surra enne surma” ja teada, et surma pole olemas.
Page updated
Google Sites
Report abuse