Õppekäik

Koonga kooli õpilaste ja õpetajate õppekäik devoni liivakivi avanemisaladele

21. septembril – madisepäeval - käisime KIK-i toel Lõuna–Eestis, et teada saada, kuidas on erinevad tegurid mõjutanud devoni liivakivi. Kõigepealt tutvusime Karksi-Nuia ürgoruga, et aru saada, mis on ürgorg, kuidas jõed on pikaajaliselt erodeerinud pinnast ja seetõttu on meil näha sügavalt aluspõhja lõikunud jõeorge, kus ainult põhjas vesi voolab, osa aga on hilisemate setete alla mattunud.

Edasi läksime Helme koobastesse, koobas paikneb künka peal, selle jalamil on Ohvriallikas, kus me janu kustutasime veega, mis on tulnud läbi devoni liivakivi, järelikult on devoni liivakivi tähtsus see, et läbi selle tuleb Lõuna- Eestis põhiline joogivesi.  Edasi ronisime Helme linnusele ja külastasime Helme koobast, mille kohta on erinevaid legende. Kõige tähtsam on ikka see, et ta on koht, kus inimesed said erinevate sõdade ajal paguluses olla. Seal koobastes oli ilusasti näha ka see, mis juhtub siis, kui koopa lagi liiga õhukeseks muutub: see kukub lihtsalt kokku ja koopa laest saab koopa põhi.

Sõitsime  läbi Tikste ürgoru.

Edasi jõudsime Piusasse, kus oli värskelt avatud külastuskeskus, mille seinad olid liivakivist. Seal sees oli saal, mille pingid olid tehtud erinevatest puudest. Peale selle oli seal liivapendel, millega tehakse erinevaid kujundeid, aga väga hea oli 3D mudel, millelt nägi, kuidas näevad välja need koopad, kuhu külalisi enam ei lubata. Hea oli ka film, kus tutvustati koobaste elanikke: käsitiivalisi, liblikaid ja tiikides elutsevaid vesilikke ning konni.

Edasi käisime muuseumikoopas, nägime, mis vahe on liivakivil ja liival, saime teada, kuidas inimeste tegevus on mõjutanud seda kivimit, saime teada, miks on ohtlik koopa seinale midagi kraapida. Muidugi ka seda, millistes tingimustes pidid inimesed töötama, et klaasiliiva saada. Käisime ka karjääris ja saime aru, et see liiv on palju peenem kui meie koduses liivakastis. Saime teada, et liiv läks Järvakandi klaasitööstusesse siit rongidega. Ja nägime ka sisse kukkunud koopaid, mistõttu muutub pinnas ja mistõttu on ohtlik seal koobastes käia. Loomulikult ei tohi minna sinna ka nahkhiirte pärast, kes vajavad talvitumiseks ühtlast temperatuuri. Meil vedas ka sellega, et need, kes läksid karjääripõhja, nägid tiigis harilikku vesilikku.

Edasi sõitsime Värska liivikutele, kus me nägime erinevaid samblikke, mida meil nii palju ei kasva:  islandi käokõrva jne, palju oli pohli ja mustikaid, kukeseeni. Nägime ka kukuharja ja siin saime aru, et selleks, et liiv püsima jääks, oli vaja siia puud peale istutada. Samas oli siin tehtud ka juba lageraiet, nii et eks näha ole, mis sellest liivikust edasi saab.

Päeva lõpus käisime Ahja jõel. Kõigepealt  parvetasime Kiidjärvelt Taevaskotta. Saime teada, et Suur ja Väike Taevaskoda ei ole Ahja jõel ainukesed, sest sõitsime mööda mitmetest paljanditest, mis kõik olid eriilmelised. Nägime, et liivakivi kihid on erinevates kohtades erinevalt kaldu just nii, nagu kunagi vesi seda on setitanud. Nägime kaldapääsukese pesi, mis olid uuristatud paljanditesse.

Kui me jõudsime Saesaare veski juurde, rääkis giid  meile, et alati ei ole vee-energial töötavad elektrijaamad loodussõbralikud. Käisime Emalätte juures, kus oli väljas varisemisohtlikkuse silt ja meie õpetajatena võisime tõdeda, et tõesti aja jooksul on sealt üsna palju alla varisenud. Jälle saime kosutada ennast väärtusliku allikaveega. Lõpuks jõudsime ka Suure Taevakojani, kus nägime paljandil suurte rändrahnude kriime sellest ajast, kui siit mandrijää üle liikus. Nägime, et inimesed on kirjutanud üsna ülesse kalju peale. Kuulasime, kuidas jutt kõik tagasi kajas. Retkelt tagasi tulles ootas meid ees kosutav toit.

Kokkuvõttes oli väga huvitav ja hariv päev. Saime teada, et liivakivi on ühelt poolt väga habras, kuid samas nii tugev. See mõjutab pinnamoodi, mulda, põhjavett, taimede elu ja kõike muud, aga samas teda ennast mõjutavad kliima, vesi, inimesed, taimed, loomad. Seda tuleb hoida, nagu tuleb hoida neid kooslusi, mis seal kasvavad. Kõigil neil on koht ökosüsteemis.

Aitäh KIK-ile, kelle toel me saime selle õppekäigu teha, nüüd tuleb ainult muljed veel jäädvustada, teha PowerPointid ja kalendrid, mis järgmisel aastal kaunistavad kohalike kodusid.
Hele Nööri