artikleid‎ > ‎

Robin Mäetalu on pühendunud muusikale

posted Oct 8, 2017, 11:45 PM by Tarmo Berens   [ updated Oct 8, 2017, 11:50 PM ]
Meiemaa 
Autor: Vilma Rauniste 
Esmaspäev, 09. oktoober 2017. 
Robin



Robin Mäetalu. FOTO: Valmar Voolaid

Tänane intervjueeritav on Robin Mäetalu, kes sündis 5.01.1999. Kihelkonna alevikus möödusid poisi esimesed eluaastad. Hariduse omandamine kulges kümme kooliaastat SÜG-is ja sellest sügisest KG-s.

„Kui olin viiene, kolis perekond Kuressaarde. Kuna mu vanemad on olnud kooliõpetajad, ema praegugi, on nad sportlikud inimesed. Mu esimene lapsepõlvemälestus on seotud just spordiga, alevi-jooksuga ümber ühe suure puu. Kui linna elama tulime, osalesin laste jalgrattavõistlusel. Seda vuramist ma mäletan selgelt,” meenutas Robin enda varaseid kokkupuuteid spordiga.

„Linnas oli palju võimalusi vaba aja veetmiseks, sai käidud erinevates trennides. Toomas Jasmini käe all alustasin võrkpallitreeningutega, siis tuli korvpallihuvi... Ilmselt olen spordipisiku saanud oma vanematelt. 

Kuid mingil hetkel kuulsin isalt, et ta on mänginud malevabändides pilli ja selle meenutuseks ostis endale kitarri. See oli odav pill ja lagunes, kuid olin aimu saanud, mida see instrument endast kujutab. Mõnda akordi oskasin ka mängida. Aasta pärast kinkis isa mulle jõuludeks tutika akustilise kitarri, sellest alates hakkas huvi kasvama. Helid hakkasid meeldima. Olin tollal 11-aastane.”

Kitarr hakkas üha rohkem köitma

„Kui huvi kasvas, tekkis tahe pürgida kaugemale. 12-aastaselt astusin muusikakooli, siis olid sport ja muusika mul võrdsed. Suuremaks saades hakkas aega nappima, tuli teha valik. Kuna muusikakoolis ja bänditegemises läks päris hästi, tegin lõpliku valiku muusika kasuks umbes kolm aastat tagasi. Sporti teen nüüd puhtalt iseenda jaoks.”

Sportlasteed meenutades rääkis Robin oma aladest ja saavutustest. Tosina aasta sisse on mahtunud üsna palju. „Kuna pallimängud arendasid ka vastupidavust, läksin 2014. aasta suvel Andres Laide kergejõustikutreeningusse. Kõige rohkem kohti olen saanud jooksmises – võitsin mõned jooksusarjad, paar maakondlikku jooksukrossi, Eesti meistrivõistlustel (EMV) hõbe 2000 m ja Saaremaa meistrivõistlustel paar head kohta. Samal suvel saavutasin EMV 2000 m jooksus teise koha. See avas uksed Balti matšile, kus mul oli au Eestit esindada. 

Korvpallis oli parim tulemus (10. kl) koolide meistriliiga võistluselt pronksmedal. Võrkpallis (6-7. kl) saavutasime rannavõrkpallifestivalil 1. või 2. koha. Algklasside perioodil tulime rahvaste pallis Eesti meistriks. Pärast spordivigastust ja sellele järgnevat motivatsioonilangust oli otsust muusika kasuks kergem teha. Tunnen, et heliloome on parim eneseväljendusviis ja huvi selle vastu ei saa mul vist kunagi otsa.”

Üle-eelmisel kevadel käis Robin G. Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis katsetel, kuhu ta vastu võeti. „Õpin nüüd mõlemas, Tallinnas käin teist aastat ja siin õpin Toomas Tangu käe all oma põhiinstrumenti ja lisaks ka klaverimängu. Teooria, mida viimasel ajal õpin omal käel, avab uksi improvisatsioonimaastikul. Sest muusikaski, nagu matemaatikas, on palju seoseid teooria ja praktika vahel. See maailm on nii hoomamatult suur, et sellesse võib lausa ära uppuda.

Tunnen, et muusikale pühendumine oli õige valik. Suvel oli hulganisti esinemisi, üksi instrumentaalset kitarrimuusikat pakkudes, samuti koos mitmete lauljatega, Teele Viira, Tuuli Ranna ja teistega. Teatakse, et ma kitarrimänguga tegelen ja sotsiaalmeedia kaudu tuleb palju huvitavaid esinemispakkumisi.” 

Robin on mänginud ka mitmes omaloomingulises bändis. Hetkel tegutseb ta aktiivselt experimental/jazz/post-rock kollektiivis To'Ko, kus kohalike muusikute kõrval on ka mandri bassimees. „Trummar Alxander ja mina Kuressaarest ning bassiguru Ats Tallinnast. 

Päevad on suhteliselt tihedad, hea tahtmise korral on võimalik aga kõigiga toime tulla. Õppetöö, muusikakoolitunnid, proovid ja esinemised. Koju jõuan õhtul seitsme-kaheksa ajal ja pillimänguga lõpetan üheteistkümne paiku. Kuna olen väiksest saati aktiivne olnud, olen harjunud oma aega planeerima.”

Millal on aeg koolitükkideks? „Üritan need pärast tunde ära teha, kasutan ka tundide vaheaegu. Probleeme ei ole, ei kooli ega muuga. Kõik toimib. Kuna olen seitse-kaheksa aastat pillimänguga tegelenud ja tundub, et on ka teatud eeldusi, siis miks seda raisku lasta ja hakata pärast lõpetamist majandust või muud ala õppima. Kui mu salaplaan ei täitu, lähen Otsa kooli põhiõppele. Ma ei kujuta end ette midagi muud tegemas, kui muusikat. Unistan suurelt.”
Comments