Kalju Lepik ja Leinamets

Tema [Kalju Lepik] oli igal suvel siin meil. Käisime, kohtusime ja rääkisime neid kohti, kus ta kõik tahtis käia. Ja viimast korda ta helistas mulle Rootsist, et: “Herbert, ma tulen külla, võta ennast vabaks ja käime Leinametsas.” Leinamets on siin Koeru kalmistu taga kohe, rahvas nimetab teda Leinametsaks. Aga kahjuks luuletaja sinna ei jõudnud. See oli maikuu lõpupäevadel, kui ta tuli küll Eestisse, tuli Tallinna ja ta oli veel laupäeva hommikul rõõmus... ja pühapäeva hommikul teda enam ei olnud. Kolmekümnendal mail. Tema sünnipaika me panime ka mälestuskivi. See on siit Väinjärve poole. Seal me peame igal aastal 7. oktoobril, tema sünniaastapäeval, luule esitluse, kellel on ilmunud uus luulekogu. Seda me siis nagu austame, tema mälestust.

See Leinamets on ilus niukene segamets, kased on seal. Minu teada on see vanast ajast ikka Leinamets. A noorem rahvas, kes Koerus on, nemad ei teagi, et niuke nimi on olemas. Aga vanemad inimesed teavad küll. Et seal kunagi olnud kas siis üks neiu surma saanud, et siis on leinatud teda ja rahvas räägib, et seal pidi veel Leinakivi olema, aga mina ei ole seda leidnud. Me pidime, jah, just minema Kalju Lepikuga sinna otsima seda, ja näed, saatus viis tema ära. Kas ei ole saatus? Seda ta rääkis kaks korda läbi telefoni minuga Stockholmist, et kuule, lähme sinna Leinametsa.

ERA, MD 163 (14); 164 (16) < Koeru khk ja al – V. Valper, Ü. Niin, R. Järv < Herbert Last, snd 1940 (2003)

/„Arad veed ja salateed“ Järvamaa kohapärimus Koostanud Mari-Ann Remmel Tartu 2004/

Kalju Lepik 7. X 1920 – 30. V 1999

Kalju Lepik sündis Järvamaal Koeru alevikus kontoriametniku pojana, õppis Tartu Kaubanduskoolis, Tartu Kommerts-gümnaasiumis, 1942-43 Tartu ülikooli filosoofia-teaduskonnas Põhjamaade ajalugu ja arheoloogiat. 1943 mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke, 1944 põgenes Hiiumaalt Rootsi, kus pidas mitmeid leivatööameteid. Oli üks energilisemaid pagulaselu organisaatoreid Rootsis, võttes osa Radikaaldemokraatliku Koondise ja Stockholmi kirjastuse Eesti Raamat asutamisest (1946) ning kuuludes Balti Instituudi, Eesti Kultuuri Koondise, Eesti Rahvusnõukogu jt. pagulasorganisatsioonide juhatusse. Akadeemiliselt oli Kalju Lepik üliõpilasseltsi Põhjala liige. 1966. aastal sai Kalju Lepikust Balti Arhiivi, ühe meie uuema ajaloo tähtsama andmekogu juhataja. 
Pikka aega kuulus Kalju Lepik Välismaise Eesti Kirjanike Liidu juhatusse ning oli selle esimees aastast 1982. Võib lugeda suuresti tema teeneks, et kodu- ja välis-eesti kirjanike ja nende organisatsioonide kontaktid taastusid inimlikul moel.
Eeskätt oli Kalju Lepik aga luuletaja, üks tähtsamaid meie uuemail aegadel. Alustanud kirjutamist juba õige noorena, avaldas ta alates 1946. aastast hulga luuletuskogusid: "Nägu koduaknas", "Mängumees", "Kerjused treppidel", "Merepõhi", "Muinasjutt Tiigrimaast", "Kivimurd", "Kollased nõmmed", "Marmorpagulane", "Verepõld", "Klaasist mehed", "Kadunud külad", "Öötüdruk", "Pihlakamarja rist", lisaks mitmed valikkogud, millest mõnelgi on eriline tähendus nii meie luulekeele kujunemisel kui ajaloolise olukorra mõtestamisel. Kalju Lepiku poeeditööd on mitmel puhul auhinnatud nii paguluses kui taasiseseisvunud kodumaal, muu hulgas on ta kahekordne Juhan Liivi auhinna laureaat (1990 ja 1998). Kalju Lepiku luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse. Tema suurtööde hulka kuulub ka Gustav Suitsu "Kogutud luuletuste" (1963) koostamine ja toimetamine.
Kalju Lepiku luule on väga oma autori nägu. Jonnakas meelekindlus ja hell südamlikkus põimuvad selles nii tuttavlikul, eriomaselt eestipärasel viisil. Seepärast võime öelda, et luuletaja lahkudeski jääb ta ometi meiega. (Eesti Kirjanike Liidu järelehüüe Kalju Lepikule )

Minu ainukene pilt Kalju Lepikust on tehtud 1998. aasta suvel. Pildil tervitab ta Mart Laari