Umbjärve näkk meelitab lapsi

Ärvita ravas olnud enne õige suur umbjärv, mis ennast aga päev päevalt kindlaks maaks muuta ja samblaga kinni kasvada. Seal ravas kasanud heaste jõhvikaid, mida lapsed ümberkaudsetest küladest seal noppimas käinud. Kord olnud jälle salk poisikesi ja plikakesi marju noppimas. Üks kasepuu kasvanud viltumesi järve kaldal. Korraga näinud marjulised järve kaldal puu otsas ilusat, toredate valgete riietega naesterahvast. See tõmbanud ikka käega ja kutsunud lapsi. Lapsed olnud aga väga ehmatanud, pole julgenud paigastki liigutada. Viimaks, kui näkk näinud, et lapsed tema kutsumise pääle ei tulnud, hakanud ta lapsi sõimama – kõiksuguste roppude sõnadega. Viimaks hüpanud naesterahvas kilgates umbjärve, nii et sambla tükid taeva poole pritsisivad. Tüki aega kostnud veel lauluheal vee seest, kuni viimaks kõik ära kadunud. Lapsed aga pagenud hirmuga koju ja pole julenud mitmel ajal enam sinna marjule minna.

E 15844/5 (17) < Koeru khk, Merja k – . Hintzenberg < Jüri Velner, 74 a (1895)

/„Arad veed ja salateed“ Järvamaa kohapärimus Koostanud Mari-Ann Remmel Tartu 2004/



Ervita (vanasti nimi ka Ärvita) küla asub Järva maakonnas Koeru vallas, Väinjärvest lõunas. 2000. a. rahvaloenduse andmeil elas külas 277 inimest.

Ervita küla mainitakse esmakordselt 1564. a., mõisana 1663. a.

Vaatamisväärne on 19. sajandi esimesel poolel ehitatud klassitsistlik mõisahoone, mille fassaadi kaunistab nelja ümarsambaga portikus.

Mõisapargis domineerivad vaher, tamm ja pärn.

Ervital elasid kirjanik Sophie Tieck-Knorring ja vene kirjanduse tutvustaja Karl Knorring. Siit olid pärit Vene armee kõrgemad sõjaväelased jalaväekindral Gotthard Johann v. Knorring ja ratsaväekindral Otto Wilhelm v. Knorring.

Arhitektuurimälestisena kuulub riikliku kaitse alla Ervita tuuleveski.

Selle lähedal on kaitsealune Ervita kivirist, mille alla olevat rahvajutu järgi maetud siin lahingus langenud Rootsi kindral. Jaan Jungi teatel olnud Ervita põldudel kiviriste koguni neli, kõik sõjapealike haudadel.  /www.eestigiid.ee/