Komissar Kuke aegu (Laasma Juta loeb õma lugu)

   Niid ajad õlid kõhe piäle sõda. Mia õlin viil peris veike, aga kõik on üväss miilde jäänd. Mine tia, ehk tundub paljalt õmale sedävisi, aga miilde on jäänd, et sii aeg õli rahvass palju ja inimesed õlid nigu erksamad ja lõbusamad. Imelik küll, kuda näd niskesed õlla saed, ädä ja muresid õlid ju kõik kõhad täis. No tõeselt puult võtta, irmus sõda õli just õtsa suand ja elunatuke alles jäänd, edesi tuli juba kergem. Miu aruss õlid niid uvitavad ajad.

   Tädimiis õli komoniste vasta sõdind ja tämädä õtsiti taga. Veikse aja varjas tä ennäss meil kua. Miule ööldi, et sii on potsep. Loll laps kõneleb viil moedo müüdä külä laiali ja no egä sii nalja-asi õllud. Kindel kinni minek kõege peregä kui tädimiis meilt õless kätte suadud. Tämä õli moedo tore miis ja minule miildis üväss. Tämägä sae miu aruss alate nalja. Ükskõrd pidi isä õvvess raskid kotta keldri vedämä. Nõnna raskid, et peris üksi ei jõudnud, tädimiis läks appi. Aga enne sedä tä pani õmale meie emä vana kleedi selgä ja rätku pähä, tä õli nõnnaviisi kole tore miu aruss. Kui mõni võõras meele tuli, läks potsep kõhe suurde tuppa kapi taha. Jälle sae nalja kui üleaidne tüdrik meile tuli ja emä ropsti suurde tuppa tõmbas, et tämäl sala-asi. Potsep jõud ädavaevu kapi taha kaduda. Tüdrik pani kõhe õma jutu minemä, et antku emä tälle 10 kanamuna ja õma uus kleit kua, et täl üks poiss lubas vaatama tulla, et tiib kõrraliku munakoagi ja paneb ilusa kleedi selgä, et järsku suab õmale peiu. Potsep akkas kapi taga kõhissama ja emä kats, kuda tüdriku sae väljä tagasi vedädä. Potsep kõneles päräss, et täl õli nõnna irmus nali pial, et ei suand kudagi pidämä. Päräss sedä mia kõnelsin egäühele, kes meele aga tuli, et meil on potsep kapi taga ja tämä ei sua nalja pidämä. No mes sa lapsele ike tiid! Üks üüsi panti obene ette, potsepäle jälle emä riided selgä, ja viidi mõjale.

   Komissar Kukk õli kõva komonist. Tämä pere õli sõja ajal ärä tapetud, eks tä sellepäräst kua õli kole vihane. Kukke peljäti kõhe kõvass. Tä sõit tihkess obese ja ilusa veikse reegä müüda ja alati öeldi, et nää jälle sii kuradi Kukk sõedäb siäl. Egä tälle kiigi üväss tii piäle ette jäädä ei tastnud.

   Sii aeg õli viil inimessel niske ilus komme, et kui kokko suadi ja ümber lavva issuti, laaleti tihtipiälegi ja miu aruss õlid niid kole ilusad laalud. Üks miild miule kõege rohkem ja pani egä kõrd vatat ikmägi. Sii õli äräküüditatud imimesse laal. Niskesed sõnad, et: “Koer ulub, koer ulub minu väravate all, tal lahkuda minust on lein” Kole kahju õli näiss, kedä ärä viidi, aga koerass viil rohkem. Mõelsin tihtipiäle, et mes värvi sii koer võis õlla ja kas mõni tälle ike süiä vei päräss kui peremiis Siberin. Alati kui laaleti ja ma julesin, küsisin ike, et laalga sedä koeralaalu. Mõnikõrd laaletigi, aga alati ööldi, et sedä laalu ei tõhi laalda, et kui Kukk kuuleb on Siber minek. Mõnikõrd ike laaleti aga tasakeisi.

   Üks ommoko ütles emä miule, et mine korja tii piält obese pabulid sia söägi sisse. Sii õligi miu tüü ja tä miule peris miildis kõhe. Niid pabulad õlid lume sisse ärä iätänd ja kõvad nigu kõliseb. Korjasin naksti korvi täis ja kõhe kodo tagasi. Enämäss ma laalsin kua õmaette, (sii komme on miul tänäpääväni). Eks sii kõrd korjasin jällegi ja laalsin õmaette kui järsku silmäsin, et Kukk kihutab tulla ja peris lähedäl, enäm ei jõvva juuksu kua panna. Kole irm tuli piäle, et nüid on kindel kinni minek. Siis tuli aga üvä mõte, et vaja üks kõrralik laal laalda, et ehk siis viil piäsen. Võtin kõik õma jõu ja julguse kokko ja laalsin nõnna kõvass kui aga iäl võtt: “On vabade riikide murdmatu liidu, loond jäädavaks ajaks suur Venemaa hõim”

Kukk sõit müüdä, üks tõene õli viil suanin, vaadasid minuda imelike nägudegä aga kinni ei võetud.

   Peris palju aega iljem tuli sii lugu mulle, plaks, miilde ja kui sedä pilti mõelsin, kuda laps obesesita korjamise juurde kõva iälegä ümni röägib, saen ise viil tagassjärgigi kõvass naarda.

Apu kört (vana toedoretsepti loeb Kask Elli)

   Sii õleva Ranna kandi inimesse süük õllud juba ammuss aega. Selle jaoss one vaja aenult vett, natke jahu ja apupiimä. Kui vesi akas kiimä minemä, lasti vette rükki vai õdra jahu, segäti kogo aeg, kiädeti kuni natke paksemass läks. Suadi jahu kört, suajalt süädes öeldi, et sii one siidisupp, õli ia pehme küll kui viil natke võid sisse panid. Kogo kördi laar testi ike pikemass aass, kördi sisse segäti apupiimä. Sii pidi niske paks piim õlema, siis niid piimä tükid tõmmasid nagu natke kokko suaja kördi siden. Sii piimä tükkega kört seisi sahavrin ja apnes edesi nõnnakavva kuni ärä juudi. Suvel eenaaeg õli ia apu juuk, seisi paremini kui apupiim ja vai sedä piimä siis nõnna täätsä õligi võtta. Körti õli ia kua metsäeenamule ühen võtta, kõlbas mitu pääva juada.

   Tõene ia apu juuk suvel õli suuren tünnin apnenud kasemahl. Kui kevädel suur kask juussma panti, siis tuli sedä mahala ike kõvass, kes sedä jõud ära juada, kogoti tünni ja siäl tämä apnes. Suvel ia võtta.

 

Sualanäljän õenas (õma lugu loeb Pae Aita)

   Mehed issid kivide piäle keskommokod pidämä. Tünni-iäring, sibul ja leib õli peris tugev süük. Artu viskas iäringe piä üle kiviunniku uassase õina ninä ette: “Säh, süü kua!” Õenas lätsutaski. Kõhud täis, visasid mehed ülejäänud iäringepiäd kivide taha ja akasid ise müiri laduma. Õenas lakk viil kavva ühe kõha piäl. Kui perenaene vallamajass tagasi jõud, tuli õenas värävä piäl vassa. “Uh, karja!” Ei suanud perenaene ukse taga õlevat luudagi kääss, kui õenas õli õvven tagasi. Bää! Jõi künäss vett. Kas suad karja, ähvärdäs perenaene õenass luvvaga. Õenas ei suanud väräväss väljägi, ku õts ümber ja tagasi künä juure: ”Bää!” Mes sel õinal tänä viga one, es sua perenaene jagu. Mehed naarsid, aga esid laasu sõnagi.

 Vallisoo Mari luuletused

  Kas sii vana märä ... (loeb Vallisoo Mari)

Kas sii vana märä
õli viilgi elon,
põle miälen mitte
Vist ei õld.      Vai kiigi
suab ilmäsambass jäädä

Miira nuur – sörk juossa
Mihkel – sii lönt käädä

Taara tammikid
siikõrd issutite

Pojapoegel egäl labid kõlkssi seljän
Tütrukessel jälle kirju undruk vüü piäl

Tammepuud saed kassma
Mõned nüidsess koenod
Mõned jälle mõjal

Mina õlin siikõrd
vedevedo tüü piäl
Vai ei usu – vastka –
vedevedo vanger
praegass vedeleb
laada seenä nõjal

 

   Kirbu Teele nõiarohto kiit(loeb Vallisoo Mari)

Kirbu Teele nõiarohto kiit
Liide marana juuri kisk
Vanaono puskarid ae
Vai keski moeto aega viit
Aeg nõnnasama õtsa sae

Tüdrik kruavi jääress muaskid leid
Linnud laalsid lambukesed seid
Lehem laada taga rüükmä piss
Lõõna käen ja naene lüpske võtt

Õvve-õde ukse eden iss
Metsävend võsun kükitäs
Muna Liisa muku  mukitas

 

  Lehem jo rüük(loeb Vallisoo Tuuli)

Lehem jo rüük,
Vana muss.
Õles õegata:
Tulga te kodo!
Aaga te kari!
Kõrvesu karjamul
tõessegä ühen
karjatüdrik Vidrike Mari.
Tulga jo!  Õhta jo käen.
         Messa lelod!
         Uvved one, tõesed one
         luamad ja elod.
         Lehem, mes rüük, egä sii põle sii.
         Minemä vedetud. Unte murretud.
         Ülesse künnetud Karja Tii.
         Mes niid viil one eläjäluamad –
         ahtrass jäed, vasiked
         eväd tuu.
         Mari, kessi õli karjatüdrikuss,
         vanass elli.
         Ammugi  matetud.
         Avva piäl eelitsäb pihlikepuu.

      Õhta   (loeb Viljur Mari-Liis)

Kisub videvikuss.
Keski õikab – Mari,
kas sa tiäd, kos sae
lambikluasi ari?

Ari õmal käel!
Vai vaja õegata.
Vaja pühki, siädi,
tahti lõegata.

Põle eli! Õtsan.
Lähän aetass tuun.
Mua ja taevas kokko
nigu pime luum.
Õles -  nigu ennemält
viil, kui jumal lei.
Põle tiädä meele, kas
Valgus suab vai ei.


        

            Messa jõlgid  (loeb Viljur Mari-Liis)

 Messa jõlgid
Suur juba nõnnagu
Tii vai kedägi tüüd vedä vai saanavett
Muku õppa ja õppa
Tõenekõrd tüdined ärä
Tüdined nõnna et

Kõege veiksemäd õvvess
Ülepiä porised
Kuresuapad viil jalan
No messa törised

Õlesi siivad seljän küll suasi lennätä
Lähäsi minemä kodoss
Koskõhal ilma õts

Muki nuusk seenäjääri
Mesasja sii siäl õts
Varessed aeta eden ike et kruak ja kruak
Lähäsi minema praegass
Vot kos ei lähä lasti rihalse väräti uak

  


Tiä mes õhtass...(loeb Vallisoo Tuuli)

Tiä mes õhtass suab.
Kodo tulevad
Juak ja vana Mea
metsäss mõlemad.

Palka maja jaoss.
Ise lume täis,
Märjäd nõnnagu.

Keski uksess käis.
Koer vist lahti kruap.
Kos sa kisud! Vai!
Tiä mes õhtass? Kas
ermid likku vai.

Tuli ahaju. Pärässe
lehemi juutma piäb.

Panen agu alla.
Padukene soe
seesäb patsa piäl.



    Ussisõnad (loevad Vallisoo Tuuli ja Viljur Mari-Liis)

 

Ussi mussa  mua-alune,
kes sa seid elo luudess,
kes sa salvasid salaja,
kes sa torgasid tädä,
kes sa surmasid sõgeluum –
nõnna sae tämä puudess,
pärnäss, kasess ja pihlikess.
Eks õld elopäävilgi
tämäl nälgä ja ädä.

Ussi musssa mua-alune,
kes sa seid sõna suudess,
anna mullass mu´d tagasi.
Tahas elämä uudess.
Õles keski, kes kõneles,
kessi luuma viil talitas,
kessi põldu viil aris.

Ussi mussa mua-alune.
Tahas Õõnapu Mariss,
Miiliss, Liisass ja Miinäss.
Kessi mäletäb viimäss.

Tänäpääväl küll ütleväd
sedä laaluss ja loriss.

Ussi mussa mua-alune.
Tahas Õõnapu Mariss.


 Kos sii Miili...(loeb Treiali Eevi)

Kos sii Miili nüid?
       Kedä? Ah tütär vai..
       Üvä suuruke, messa ütled!
        Kualid läbi ja.
Messa õmete aad!
Tämäl ike jo tütretütred!
       Kos tütred! Kõik pojad!
      Vai ma ep tiä!
      Näväd kääväd tihkess piäle.
      Vanass juurikid kaevun eenämult.
      Lähäs viil – tules perse perrä.
      Miälen one miul kõik –
      moeto kehväss jäänd.
     Tämä miis one Türgi sõdan käänd.
     Televiisorin näädäti kõrra.

 

Kiigi rüägib (õma lugu loeb Pae Aita)

    Kiigi rüägib appi! Tõiss kõrda viil ja viil mitu kõrda, vene kiäli kua. Kes mua piäl kuuld, sii randa juuks. Juba läks vene kahe mussava piä puale. Õnness läks! Mehed upmissurmass piässetud. Päräss kui ädälised juba koevad õlid küsti: “Meks te, õmad mehed, appi rüüksitä?” Vot ku piä vee alt väljä saema, õli vene ilmatuma kaugel, pidasimä aru, et randa me, vanad, ujudä ei jõvva. Ujuma mõrramärgini, siis ärä ike ei upu ja rüägimä appi. “Meks te siis vene kiäli?” Näväd vassa, et äkki õmad ei kuule egä nää. Aga õlidki pliäsitäjäd rannan, nõnna paligi näiss abi, et kuulid. Aitümä nääle!

Kuolin käimine (Ling Liia  loeb õma lugu)

  Saskveress õli kualini õma neli kilumiitrid. Sel aal õlid ike aenult hobesevankri-tiid. Enämjagu veid niid tiid õigess üle põlde, et rutem suada. Saskveress õli ike palju lapsi esimäsess seitsmendä klassini, kes kõik kääsid kualitarkuss õpman.
Hommogo nigu põldki kedägi kiäruliss. Egäss majass tuli ike 2-3. Mõness kua 4-5 lass ja nõnna me litsimä minnä üle põllude haneridan, suoja päävägä, järve piält lõõtsva tuulega, vihmasadu ja lumetoesoga. Ia õli minnä, ku päike paissi ja linnukesed laalsid. Aga talvel õli ike tegemiss küll paksu lume ja toesoga. Kottpimedän tuli hakada assma. Ia õli, kui sae koloosi hobese piäle. Enämäss viidi vana Jörsigä. Sii õli igäväne laisk ja riukid täis. Sellepäräss ei tahtnudki keski tämägä metsä puid minnä tegemä. Sii hobene anti siis selle jaoss, et lapsi kuuli vedädä. A egä Jörsile siigi ei miildinud. Läks nigu tigu, vai jäe peris seismä. Ei aedanud siis õhjaõtsega tagumine egä nõõtamine. No meid lapsi õli siäl suani piäl ike palju kua. Ükstõese süülen ja kukil, mõned taga suani-jalusse piäl. Suuremad pidid moetogi ise ike jala assma. Siäl põllu piäl õli üks pihlike põõsas ja kui tallimiis Juku läks siält vitsa võtma, siis pidi ta õege kärme õlema, et suani piäle suada. Vat siis õlid Jörsil jalad all hirmsass.

   Mõnikõrd võtsi isä laterna ja kottpimedän toeson muudku läksimä, meie kolmekesi isä saban. Isä vedäs kualikotta ja minä pruuvsin isä jälje sisse assu. Eks isä võtnud ike lühemäd sammud kua, aga ike õlid pitkäd, lumi õli põlvini. Vildikud õlid jalan ja kallussed nüärikuga ümmert kinni. Sellegi puoless kadusid mõnel niid õtsass ärä ja oh sedä kisä ja õtsmiss siis. Vahel õlid isäl nuabritüdrikud kua perän. Vei meid siis puale tii piäle, Juurikule, siäl me siis natke soendäsimä ja kui lapsi tuli rohkem, läksimä ühenkoon edesi.

Kuolimaja õli vana mõisahoane ja siäl õli ia soe õlla. Märjäd suapad panimä ahaju iärde kuivma, kui ike tõesed suapad õlid, mes jalga panna. Sokke piäl ei suand õlla, sest kualipõrandad õlid petruoliga üle tõmmatud, nõnna testi kirpel elo põrguss. Kua õli palju täiu, sellepäräss aeti poessel piäd paljass, vähämält poulel kuolil siis põld täiu peljätä. Mõnel poosil õlid ilusad kenäd lokid, mes ei ruatsnud kodo ärä lõegata. Siis võeti poiss kuolin kinni, õpetaja tõmmas “sihi” sisse. Kodo pidi siis isä-emä ike paljass aama.

Egän klassin õli laen tattninä. Sualin õli kaks tükki. Piäaegu aeti päävävalgusega läbi. Pimedämäl aal hakasid siis tunnid natke hiljem.
Lassel kõegil õli süük kousan. Õli Tõnissoni sugusid, ike pekitükk kahe leevämuriku vahel. Kõege rohkem õli lassel ühen kodose rükkileevä vahel hapu pohlamuus ja pudeligä piim. Küll sii õli ia ja kõht sae täis kua. Klassin õli kaks last, kelle emä tüütäs poen, näil õli mõnikõrd isegi saia kuasan ja tõenekõrd vorssi leeva vahel. Tõesed siis tõmmasid ninägä vorsi haisu.

Egäl vahetunnil pidid kõik suali minemä ja ringmängu tegemä. Ike ise laalsima ja ku tuli refrään, siis võtid niid, kes ringi siden õlid, kedägi tantsma - ike polkad ja valssi. Sedäsi suadi lassele laalud selgess ja panti viil tantsma kua.

Aga no kodotulek õli egä pääv isemuudu huvitav. Egäüks sae ise aal kualiss lahti, no mõni pidi viil tund-kaks nukan koerusse päräss õlema, tõesed õpsid, mes viil selgess põld suand.
Esimäne piätus õli Gusta koevatuse taga aagun. Siäl õli niske laudtii kõrgemal, kos õli ia issu ja kõnelda muailma-asjuss. Talvel õli siäl ilmatu ia lumme karata ja tagumiku piäl alla lassa, nõnna kavva ku riided õlid iätänd ku pulgad kõvass, siis ae külm kodo puale juuksma. Vahel tulid kua puar uassad vanemad ja leid veiksemäd kodo minemä ja issid ise asemele.

Kevädel ku vesi lahti lei, õli kodotulek jälle õmamuudu. Hommogo õli iätänd ja ia assu. Assu aga kõnarite piäl, pori ei kedägi. A katsu tagasi tulla. Vesi laenetas tii piäl, ei sua kruavess üle. Eks siis veiksemäd vahtsid nõnnasama veejuuksu, kunni tulid vanemad ja veid neid seljän üle. Siis viil lassel kummikid ei õllud, kallussed mõnel ike õlid. Meil õlid Kuali tummi testud suapad. Puutikkegä puulsuapad vai mõnel peris siärikud.

Küll õli siis ike lassel ia kualin käädä. Põõsad ja puud saed läbi rönitud, veiksemädki lohod kivide siis õma käegä katsutud ja muailmaasjad arutet.


Toedod (õma mälestusi loeb Kilk Ann)

Aadukapsad

Veiksed ja kohedad kapsapiäd kiädeti tervelt vai pualess lõegatult kergelt ärä. Laduti suajalt pusta tõrukese sisse, igavene vosa riidid kuane piäle, ja jäeti kohegi suuja kõsta – truubi iärde vai patsa piäle – seismä. Siis näväd audusid ja apnesid siäl päävä vai puar ja saegi süädä aadukapsid. Õlid iad apukas-magusad.

Liissupiirak

Kui rükki leiba testi, siis testi liissu piirakud kua. Leevä taenas panti leevälavva piäle, kos leibugi testi, aga ei potsotatud leeväss, vaid vajutati laiali, sinnä piäle panti kartuli liissud, niskesed parajad tuurve kartuli tükid, ja siis viil peki tükid. Sii õli sualapekk, sedä õli vaja enne natke liutata, aga peris magedass tädä kua ei liutet. Piiraku õlmad kiäräti kokko, tõenetõese piäle ja piirak panti ahaju ja küpsetäti nigu leibägi.
Kui niskese piiraku metsamehele ühen annid, õli tämäl süük mitmess pääväss õleman, leib, liha ja kartul – kõik ühen koon.



Tõesse ämm ja eenäaeg (õma mälestusi loeb Kilk Ann)

Sedä lugu kõneldi meil ike, kui õli vihmasevõitu eenäaeg. Vanaemä kõneles, ja isä kõneles, ja pärass kõnelsin ise õma lassele.

Kessi enäm mäletäb, millal sii asi juhtus, koskil 20. sajandi esimesel pualel vai natke varem. Paljud meie külä talud ja majad õlid kahe pere piäle. Talumaja õli piku pualess, ühel puul eläsid meie õmad ja tõesel puul tõesse õmad. Talutüüd testi ike ühen koon, õlgu rehepeks vai eenätegu. Nõnna kua sel pääväl. Õli eenäaeg, ilus kuum pääv ja luug muan – suab õhtass koevass. Aga siis, kos akas pilve aama, suur muss pilv ja mürissab kua... Nüid suab küll ein märjass, varssi juba sadab! Tõesse ämm võtt ahju luvva ja juuks välja. Ahju luud one niske pika varre õtsa sidutud kasevist, sellega pühiti leevaahju põrand puhtass enne ku leeväd ahaju panti. Suured süded õlid ruabiga kokko kruabitud ja ahju nuka auku aetud. Ei tiä, kas ämmal õli leevätegu pualeli vai võtt ta miälega ahju luvva ja juuks õvve, vehk luvvaga pilve puale ja sajatas kedägi... Pilv läks ärä järve piäle ja eenäd saed koevalt kokko pantud.
Ku viil kümme uassad tagasi emä lehmäle einä sae testud ja vihim koeva luu piale tuli, siis kõnelsimä ike Miinass ja tämä ahju luvvass.

Mütsi lugu (Treiali Eevi)

Sii õli üks mihklikuu pääv. Vanamiis läks linna luadale. Lapsed õlid pliita truubi taga ja aasid prussakid taga. Lasse suapad õlid laiali ja esin ruatsi näid paljajalu õvve kua aada. Issin küägi lavva taga ja mõelsin, kas suab vanamiis linnass pinsulinahka, siis suass lassele uvved suapad lassa tehä. Tuld ma üles esin võta, lambieli õli õtsakõrral. Vanamiis pidi laskuga tuuma. Kõrraga lein silmäd akna ja nägin, et tõesse Juasepi obene jäe värävän seismä, siis tõsseti vankriss kompsa maha ja üks torokübäräga ja siledä lõvvaga miis üppäs kua perrä ja tuli õtse kamri puale. Mia ehmätäsin ärä, võeh, võõrad tulevad ja mul vana takune taltuse põll vüül. Põllud aega enäm vahetata pustama vassa, juba õli võõras küägin. Issake, sii ju pristav. Lapsed kadusid nigu välk tahakamri sängi alla. Mia karasin kua püssi ja siist käis jõnks läbi, et nüid one vanamiis linnan kedägi maha löänud ja issub kinni vai jäe vuarimehe obese alla ja one surnud. Võõras vaht imeliku näuga moole õtsa nigu õless imeluuma nähnud. Võtt siis põvvest ühe asja ja viskas küägi lavva piäle, lätsti, nigu kiädetud kärpsesiäne. Pühä rissike, vana Juhani mütsilodu! Nüid one täl küll õts piäl. Tõmmasin pinki lavvale ligemäle ja öelsin “sidi”. Piäss käis läbi, et ku üvä, et vanamiis es anna perrä ja es tii sahavri uusa uasasid, nüid lavvad laka õtsa pial alles. Siis tegi pristav kua suu lasti ja ütles peris selgen eessi kiälen ja vana Juhani iälega, et õled sa Leena ike tervise juuren. Oh sa elde jumal, vuadasin siis mehele näkku, ja tii mes sa tiid, sel Juhani silmäd ja ninä kua. Suud ma põllud nähnud, õli alati karve siden. No õligi Juhan ise, lassel isä õleman! Õli linnan lassnud abeme ära aada ja uvve kübära õssnud. Linnän õli irmsass vihimä tullud ja vana läbi liutand. Kõik kruam õli õssetud ja mulle õli õssnud uvve piärätku. Ma põle julenud seda päha panna, äkki tõesse naene ei tunne muda ära. 


Laalud

Ansambel Triskele pani mõned Kodavere kihelkonna vanad laalud plaadi piäle. Üks laal one kuulamisess siin - Iiru-tiiru linnukene 

  ( Viis ja sõnad: ERA, Pl. 89 A 1 < Ranna v., Sääritsa k. — H. Tampere ja A. Pulst < Anna Lindvere, 60 a.,1938):

Iiru-tiiru linnukene,

kos sinu kulla pesäkene?

Taga tare tamme õtsan.

Kohes sii tamm jäe?

Vanamiis raidus maha.

Kohes sii vanamiis jäe?

Vanamiis suri ärä.

Kohe tädä mateti?

Linamäe sisse.

Kohes sii linamägi jäe?

Einputk kasvis piäle.

Kohes sii heinputk jäe?

Neitsi lõikas ärä.

Kohes sii neitsi jäe?

Neitsi javab kivi kallal.

Kohes sii kivi jäe?

Kivi viiri vette.

Kohes sii vesi jäe?

Must ärg rüüpäs ärä.

Kohes sii must ärg jäe?

Karu murdis musta ärjä.

Kohes sii karu jäe?

Karu läks luande.

Kueda sinna perrä suada?

Kivisite kinnastegä,

raadatsite ratastegä,

savisite suabastegä,

vaskisite varvastegä.