Idamurde sõnavara ja suhted vadja keelega[1]

Piret Norvik

Ettekanne Kodavere murdepäevadel, Sääritsa, 24. juuli 2010

         1. Idamurde  ala sisemine liigendus

Eesti murded jaotatakse kolmeks suureks murderühmaks: põhjaeesti murded, lõunaeesti murded ja kirderannikumurre. Idamurre kuulub koos kesk-, lääne- ja saarte murdega põhjaeesti murrete hulka. Idamurre paikneb põhjaeesti murretest kõige väiksemal levikualal. Samas on idamurde tuumikuks peetud Kodavere murrakust kirja pandud Eesti Keele Instituudi murdearhiivi üks suuremaid ja paremini kogutud sõnavarakogusid, mis sisaldab 64 779 sõnasedelit. Idamurde levila hõlmab Kodavere murrakust üksnes põhjaosa  (Tossumetsa, Kokametsa, Sääritsa, Sassukvere, Lümati, Assikvere, Halliku, Pällu, Nautrasi, Pala, Savastvere küla), Kodavere Kavastu  murrak (külad Meoma, Koosa, Tähema, Kõnnu, Rehemetsa, Kargaja, Liivanina ja Varnja lõunaosa) on arvatud Tartu murde hulka. Idamurde levikupiirkonda liigitatakse veel Iisaku idamurdeline osa  ja Torma murrak. Keskmurde murrakutest leidub idamurdelisi jooni Palamuse, Laiuse, Maarja-Magdaleena  ja Äksi murrakus.  Andrus Saareste on pidanud idamurde hulka kuuluvaks ka praegu  keskmurde alla liigitatud Kursi murraku (Saareste 1932: 37).

Eriti Põhja-Eestis on üleminek ühelt murdelt teisele järkjärguline ja sujuv, puuduvad teravad murdepiirid. Idamurde kokkupuutealadel keskmurdega, eelkõige Põhja-Tartumaa murrakuis, võib täheldada idamurdega ühiseid nähtusi. A. Saareste on oletanud, et  vadjapärane murre võis olla varem laialdaselt levinud  Ida-Virumaal ja Põhja-Tartumaal (Saareste 1952: 109). A. Univere järgi lubavad vanade inimeste mälestused oletada, et idamurde esinemisala on olnud enne laialdasem. Rahvastiku etnilise koosseisu muutumine sõdade ja väljarändamiste tagajärjel tõi kaasa murde iseloomulike erijoonte hävimise äärealadel ning soodustas idamurde sujuvat üleminekut keskmurdesse. Idamurde läänepoolsed murrakud on pikema aja vältel olnud levimisvõimelise keskmurde mõjupiirkonnas. (Univere 1996: 5)

 Kaart 1. Idamurde levila

2. Idamurde ühiseid jooni kirderannikumurde ja vadja keelega

Kodavere murraku häälikuloolise kirjelduse on koostanud 20. sajandi algul Lauri Kettunen (Kettunen 1913a, Kettunen 1913b). Idamurde häälikulisi ja morfoloogilisi jooni on käsitlenud põhjalikult A. Univere (Univere 1988). Grammatiliste ja häälikuliste tunnusjoonte alusel on idamurret ühendatud eelkõige kirderannikumurde ja vadja keelega, ühisjooned on järgmised: h kadu häälikuühendist  *uh ja *üh, kusjuures u, ü > v (rannikumurde idaosas), nt javatama ’jahvatama’, jõvi ’jõhv’, o > õ (Jõhvi ja Lüganuse murrakus), nt õtse, kõhe, õras, õlemä, õja, kõllane, kõrd,  eriti Kodavere murrakule omane häälikumuutus st > ss (kohati kirderannikumurdes), nt muss: mussa, alassi (Univere 1988: 61–69, Kettunen 1913a : 205–206).

3. Idamurde sõnavara koosseis

Idamurde sõnavara ainestik põhineb „Väikese murdesõnastiku“ (I 1982, II  1989) arvutiandmetel. Sõnastiku 73 397 märksõnast on ainult idamurde alaga piirduvate märksõnade arv 2929. „Väike murdesõnastik“  on kasutajatele saadaval Eesti Keele Instituudi kodulehel www.eki.ee, sealt on võimalik vastavalt soovile teatud piirkonna sõnu leida. Uurimiseks rikkalikku sõnavara  pakub ka Valdek  Palli[2] „Idamurde sõnastik“  (1994). Selles on allikmaterjalina kasutatud Eesti Keele Instituudi eesti murdesõnavara koondkartoteeki ja Aili Univere koostatud idamurde tekstikogu „Idamurde tekstid“ (1996), milles on kokku 96 112 sõnet (tekstisõna, sõnatarvitusjuhtumit).

Kodavere murraku erijooni ja  sõnavara  idamurdeline levila

Idamurret (eriti Kodavere murrakut) on nimetatud vadjapäraseks  murdeks. Idamurde üks paremaid tundjaid A. Univere on esile toonud, et idamurde tuumikuks olevas omapärases Kodavere murrakus on koondunud muis murrakuis jäänustena ja hajutatult esinevad idamurde jooned. Vanas Kodavere murrakus olid põhja- ja lõunaeesti murrete ning rannikumurde ja vadja keele jooned kokku sulanud omapärase struktuuriga keelekujuks. Kogu alale iseloomulike keelenähtuste kõrval leidub Kodaveres hulganisti ainult sellele murrakule omaseid jooni, mis võib-olla kaugemale ei ulatunudki (1996: 15), nt häälikumuutus ht > st pearõhulises silbis (nustlus, õsta),  vaheldused ii : iä (kiil : kiäle ’keel : keele’), uu : ua (kuuk : kuagu ’kook  :  koogu’), üü : üä (süük : süägi ’söök : söögi’), samuti vahehääliku teke tugevaastmelistes vormides h ja helilise kaashääliku vahel (vihim ’vihm’, ähän ’rähn’). (Univere 1988: 61–77)

Ainult Kodavere murrakus esinevate sõnade hulgast leiame samuti sellele oletusele kinnitust. Üksnes idamurde alal leiduvatest sõnadest on 1974 (67%) sellised, mille levik piirdub vaid Kodavere murrakuga. Nimetatud sõnade hulgas on palju omapäraseid  ja vanu sõnu. Näiteks ebu ~ ebo ’helves, lible; raas’, ebotama ’kergelt lund või vihma sadama’, levimä ’õhus kangastuma’, min(i)juma ’minestama’, nilvel ~ nilven ’marraskil’, räps ’vahend kivide viskamiseks, ling’. Toodagu võrdluseks naabermurraku Tormaga piirduvate sõnade arv, mis on palju väiksem – 204 sõna (7%). Ainult idamurde alal esinevate sõnade hulgas on laiema levikuga sõnu üldse vähe – vaid 245 märksõna. Nende kohta on levikuteateid 2–6 murrakust, nt lebus ~  lebos Trm Kod Lai ’soe, leige’, paestutama ~ paessutama ~ paessotama Trm Kod ’end soojendama’, tulekäsi Trm Kod MMg Lai ’tulejalg, pilak’, äbukas Trm Kod Lai ’hägune, ähmane, tume (silm)’, äbune Trm Lai ’udune, tume (ilm)’.

Kirde-eestiline levila

Idamurde põhjarühma murrakutel (Iisaku Tudulinna, Avinurme murrak, Torma kihelkonna põhjaosa ja Laiuse kirdenurk) on olnud tihe kontakt nii viru keskmurrakute kui ka kirderannikumurdega (Univere 1996: 11). Sellele annab kinnitust ka sõnavara analüüs: kirde-eestiline areaal ühendab kirderannikumurde ja idamurde murrakuid (nt tanu(v) Jõe Kuu Hlj Kod ’tanum’), haarates endasse enamasti ka Virumaa keskmurrakuid: aas (vuasa) VNg Lüg Jõh Vai VMr HljK VJg Sim Iis Trm Kod ’riiul; kärbis, viljaredel’, asima Jõe Hlj VNg Lüg Koe VMr Kad Rak VJg Sim Kod Lai kinni haarama; hammustama’, ergutama (ergotamma) Kuu Lüg Kad VJg Iis Kod ’kodupoolist tegema; hea söögiga kostitama’, erk (erko, herk) R Kad VJg Sim Iis Trm Lai ’kodupoolis; maiusroog, hõrgutis’, kerikand Kuu Hlj VNg Lüg Jõh Kad Sim Kod Pal Lai ’kerilaud’, kiur (kiuro) Hlj RId Iis Kod ’lõoke’, (h)ong (ongas) Kuu Hlj RId VMr VJg Sim IisK Iis Trm Lai ’suur vana mänd või kuusk’, põuk (pouk(u)) VNg Lüg Jõh Vai Iis Trm Kod ’jäme pesu; kurikaga pesupesemine’. Harvemini kuuluvad sellesse levikutüüpi lisaks veel Järva- ja Harjumaa üksikud murrakud: aiva  (aeva) Jõe Kuu RId Hag Kos Jür KuuK Amb JMd Koe Kad VJg Iis Trm Kod Lai ’aina’, ilgema R HJn VMr Kad VJg Iis Trm ’söandama, julgema’.

Sarnast kirde-eestilist areaali on kirjeldanud Arvo Krikmann Lahemaa vanasõnade leviku uurimisel. Tema arvates on usutavasti sellesse areaali kuuluvate vanasõnade levik ühes või teises suunas toimunud peamiselt mere- ja Peipsi-äärsete kihelkondade kaudu, võib-olla aga ka läbi Virumaa sisemaiste alade. A. Krikmann nimetab seda laiemaks kirde-eestiliseks levikutüübiks (Krikmann 1981: 12-13). Samuti võib V. Palli arvates nii grammatiliste, häälikuliste joonte kui ka sõnavara põhjal eraldada teatavat ühtsust omavat Kirde-Eesti ala, kuhu kuulub ka idamurre. Peale selle on mitmeid sõnu, mille levila raskuskese on Kirde-Eestis, aga mille kohta leidub üksikteateid veel mujaltki (Pall 1982: 249).

Kagueestiline levila

Samas on A. Univere täheldanud häälikumuutuste alusel idamurde lõunarühma (idamurdeliste joontega Maarja-Magdaleena lõunaosa ja keskmurde alla kuuluva Äksi murraku) tihedamat seost lõunaeesti murdega. Ühtlasi märgib ta, et lõunaeestiliste joonte levila võib hõlmata üsna sageli kogu Maarja-Magdaleena, Kodavere ja Palamuse murrakuala. (Univere 1996: 13)

Sõnavara alal nii täpseid piirjooni tõmmata ei saa, kuid võib täheldada enamasti Kodavere, kuid sagedasti ka Torma, harvemini Iisaku murraku sõnade kuulumist kagueestilisse levikutüüpi: (h)abrastama Kod Trv Hls Krk Võn Ote Kan Urv Rõu Vas Räp Lei Lut ’pehkima’, (h)algatama Trm Kod Nõo Rõn Kan Urv Krl Har Rõu Vas ’meenuma’, atlad Iis Kod Äks Ksi TLä TMr Kam Ote Rõn ’sea kaelanäärmed’, rehkmä Kod Hel Nõo TMr Võn Kam Ote San V ’kõvasti töötama, rassima; vehkima, materdama’, rupik Kod Rõu Vas Se ’puukoorest torbik’, tuhkhaud Trm Kod MMg Pal Äks Ksi Hel T V lee, kolle’.

Idaeestiline levila

Idamurre seob ühtlasi lõunaeesti murded ja kirderannikumurde mitmete ühisjoontega Ida-Eesti keelealaks (Univere 1996: 12). Idaeestiline levikutüüp ulatub kirderannikumurdest enamasti piki Peipsi rannikut lõunaeesti murdesse välja: abar IisR Vai Trm Kod Ksi Trv Ran Puh TMr Võn Ote San V ’kolmekordne kalavõrk’, kusilane Hlj Sim Trm Kod MMg Äks TMr KodT ’sipelgas’, pari  IisR Sim Trm Kod MMg Ksi Lai Võn Kam ’padrik, tihnik, rägastik’, leik Kuu Amb Kod Krl ’rõõm; mäng’, taltuma Kuu Hlj Lüg Trm Võn Urv Rõu Räp Lei ’taltsaks saama, rahulikuks jääma’, tulimane Kuu Kod Har Rõu Vas Räp (kirumissõna). Eriti palju sisaldab vaadeldav levila aga vene laene, mis on enamasti just äärealade murrakutesse jõudnud tiheda läbikäimise tagajärjel venelastega: astask (astak , ataski, ostatski) Jõh Kad Iis Trm Kod Lai Ran Võn VId ’vene säärsaabas’ < vene осташи, kluhho (klohho, kluhka) Jõe Vai  Trm Vas Se Lut ’kurt’ < vene глухой, kontka(s) Iis Trm Kod ’palgiparv’ < vene конка, ugurits Jõh Vai Trm Võn VId ’kurk’ < vene огурец, murdeti ka угурец .

4. Idamurde ala seotus vadjalastega

Idamurde vadjapärasust on pikka aega seletatud vadjalaste immigratsiooniga idamurde alale. Viimasel ajal on aga sisserännu teooria kõrvale lisandunud ka teisi oletusi. Silvia Laul on seisukohal, et kogu Peipsi ja Pihkva järve ümbrust asustas I aastatuhandel ja II aastatuhande algul koha peal kujunenud ja ühise päritoluga hõimurühmitus, keda territooriumi põhja  ja kirdeosas tunneme kirjalikes allikates vadjalastena. Seda nimetust võis kanda ka idamurret kõnelev rahvastik Peipsi järve läänekaldal. (Laul 1982: 21–22)

Vadja etnonüümiga on seotud Eesti muinasmaakonna nimi – Vaiga (Vaia). 13. sajandi alguses hõlmas see väikemaakond  suure osa praeguse idamurde territooriumist:  Torma, Laiuse, Palamuse, osaliselt ka Maarja-Magdaleena kihelkonna ala. (Pall 1982: 251, EE 1982: 401–405)

L. Kettunen kõneleb vanast ühisest merekultuurist, mille jälgi leidub Soome lahe rannikul kõneldavates keeltes – ka Eestis, kus kirderannikumurde ala on väga lähedane soome keelega –, selle haru ulatub ka Peipsi läänerannikule. Vadjalasedki on omal ajal kuulunud samasse merekultuuri piirkonda. (Kettunen 1930: 209)

5. Idamurde suhted vadja keelega

Idamurde ja vadja keele sõnavaraliste suhete vastu on huvi tundnud mitmed keeleteadlased. Nii on vadja keele uurija Paul Ariste osutanud, et Kodavere murrakul on sõnavaraliselt lähedased suhted vadja keelega. Vadja keelel on seesama vana põhisõnavara, mis teistel läänemeresoome keeltel. Eesti keel on temale kõige lähem keel. Sellepärast on mõlemal keelel sõnavaraliselt ja semantiliselt ühised jooned, mis teistes keeltes ei ole tavalised.

P. Ariste on esile toonud, et vadja keelele on eriti lähedased Kirde- ja Ida-Eesti murrakud. (Ariste 1965: 108-109, Ariste 1980: 207)

Eriti palju ühiseid sõnu vadja keelega[3] on Kodavere murrakul, kuid on ju ka Kodavere sõnad vaadeldavas ainestikus ülekaalus. Idamurde sõnavaras on sõnu, millel on vadja keeles otsesed vasted või mis on tuletatud sarnaste tunnustega: jussikas Kod ’jussheina taoline; jussheina sisaldav’, vadja jussikas ’jussheinane, jussheinarikas’; kalanik Kod ’kalamees’, vadja kalanikka ’kalamees; kalakaupmees’; karmakas Kod ’karedavõitu’, vadja karmakaz ~ karmõkaz ’kibekas, mõrkjas’; kassutama  Kod ’niisutama, märjaks tegema’, vadja kasutta(a) niisutama, märjaks tegema; ork Trm Kod MMg Pal ’külmtõbi’, vadja horkka ’kõrge palavik; soetõbi, tüüfus’; prääk Äks  ’mingi lind, ? rukkirääk’, vadja brääkki ~ brääkko ~ bräkko ~ bakko ’rukkirääk; ? vutt’; ratis Kod MMg ’ait’, vadja ratiz ’ait’; deminutiivvariant sõnast sõsar:  sõsu Kod ’õde’, sösü Kuu ’õde’, vadja sõsõ ’õde’.

Osa sõnu on sellised, mille tähendusvarjundid on ligilähedased või kokkulangevad: untjas Kod Pal ’tige’, vadja huntti ’nurjatu, õel’.

Idamurde sõnavara võrdlemine naabermurrete ja vadja keelega kinnitab oletust, et idamurdel on palju ühist kirderannikumurde ja vadja keelega, ja et on olemas  teatavat ühtsust omav  Kirde-Eesti  ja Ida-Eesti keeleala.


Lühendid

 Eesti murded

R – rannikumurre; RId – rannikumurde idaosa

T – Tartu murre; TLä – Tartu murde lääneosa

V – Võru murre; VId – Võru murde idaosa

Eesti murrakud

Amb – Ambla; Avi – Avinurme, Hag – Hageri; Har – Hargla; Hel – Helme; Hlj – Haljala; HljK – Haljala keskmurde ala; HJn – Harju-Jaani; Hls – Halliste; Iis – Iisaku; IisK – Iisaku keskmurde ala; IisR – Iisaku rannikuala; JMd – Järva-Madise; Jõe – Jõelähtme; Jõh – Jõhvi; Jür – Jüri; Kad – Kadrina; Kam – Kambja; Kan – Kanepi; Kod – Kodavere; KodT – Kodavere Tartumaa ala; Koe – Koeru; Kos – Kose; Krk – Karksi; Krl – Karula; Ksi – Kursi; Kuu – Kuusalu; KuuK – Kuusalu keskmurde ala; Lai – Laiuse; Lei – Leivu; Lut – Lutsi; Lüg – Lüganuse; MMg – Maarja-Magdaleena; Nõo – Nõo;  Ote – Otepää; Pal – Palamuse; Plv – Põlva; Puh – Puhja; Rak – Rakvere; Ran – Rannu; Rõn – Rõnnu; Rõu – Rõuge; Räp – Räpina; San – Sangaste; Se – Setu; Sim – Simuna; TMr – Tartu-Maarja; Trm – Torma; Trv – Tarvastu; Urv – Urvaste; Vai – Vaivara; Vas – Vastseliina; VJg – Viru-Jaagupi;  VMr – Väike-Maarja; VNg  – Viru-Nigula; Võn – Võnnu; Äks – Äksi

 

Kirjandus

Ariste, Paul 1965. Vadja keele ja eesti murrete suhetest. Sõna sõna kõrvale. Tallinn, 106–110.

Ariste, Paul 1980. Die Veränderungen im Wortschatz des Wotischen. Congressus Quintus Internationalis Fenno-Ugristarum. Turku 20-27. VIII. 1980. Pars III, 207–212.

EE 1982 = Jaanits, Lembit; Laul, Silvia; Lõugas, Vello; Tõnisson, Evald. Eesti esiajalugu.

Kettunen, Lauri 1913a. Lautgeschichtliche untersuchung über den kodaferschen Dialekt. Suomalais-Ugrilaisen Seuran toimituksia XXXIII. Helsinki.

Kettunen, Lauri 1913b. Lautgeschichtliche darstellung über den vokalismus des kodaferschen dialekt mit berücksichtigung anderer estnischen mundarten. Suomalais-Ugrilaisen Seuran toimituksia XXXIV. Helsinki.

Kettunen, Lauri 1930. Suomen murteet II. Murrealueet. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 188. Helsinki.

Krikmann, Arvo 1981. Meri andab, meri ottab. Valimik Lahemaa vanasõnu. Tallinn.

Laanest, Arvo 1989. Über die lexikalischen Beziehungen des Wotischen zu den nah verwandten Sprachen. – Советское  финно-угроведение XXV, 170–175.

Laul, Silvia 1982. Vadja hõimude kujunemisest. – Läänemeresoomlaste etnokultuuri küsimusi. Tallinn, 18–23.

Pall, Valdek 1982. Idamurde vahekorrast naabermurretega ja vadja keelega. – Keel ja Kirjandus 5,  246–252.

Saareste, Albert 1932. Eesti keeleala murdelisest liigendusest. – Eesti Keel 1–2,  17–40.

Saareste, Andrus 1952. Kaunis emakeel I. Lund.

Univere, Aili 1988. Idamurre. – Emakeele Seltsi aastaraamat 32, 1986.Tallinn, 59–93.

Univere, Aili 1996. Idamurde tekstid. – Eesti murded IV. Eesti Keele Instituut. Tallinn.

 

Artikli autori kontaktandmed: magister artium  Piret Norvik, Eesti Keele Instituut, Roosikrantsi 6, soome-ugri ja murrete osakond

Piret.Norvik@eki.ee


[1]  Artikkel põhineb 1990. a Debrecenis 7. rahvusvahelisel fennougristide kongressil peetud ettekandel „Anmerkungen zur Zusammensetzung der Lexik des Ostdialekts des Estnischen und seine Beziehungen zum Wotischen“ ja on varem avaldatud  kongressi kogumikus Sessiones Sectionum Dissertationes Linguistica. – Congressus septimus internationalis fenno-ugristarum. Debrecen 27. VIII.–2. IX. Debrecen, 1990, lk 181–185.

[2] V. Pall on  pärit idamurde piirilt: sündinud 30. juunil 1927 Laius-Tähkvere vallas Pedasi külas, lõpetanud Sadala algkooli ja Mustvee Gümnaasiumi.

 [3] Idamurde sõnavara suhete selgitamisel vadja keelega olen kasutanud Eesti Keele Instituudi soome-ugri ja murrete osakonnas koostatud „Vadja keele sõnaraamatut“ I–VI (1990–2010).

Comments