Kodavere kiil ja eesti kirjakiil

Kodavere murrak 

 

Mille poolest erineb kodavere keel eesti kirjakeelest?

Siin kirjapandu ei ole teaduslik võrdlus, vaid need näited, mis keele kasutamisel kõrva on jäänud.

   Kodavere murrakus on hääldus pehme ja paljud täishäälikud kõlavad madalamalt, kui kirjapildi järgi võiks arvata, ja kirja võib seda mitut moodi panna.  Eestikeelse sõna pikk oo muutub kodavere keeles pikaks uu-ks, kuid see pole terav uu, selle hääldamine on o ja u vahepealne. Kui käänamisel lisandub a, siis mõni kirjutab ua ja teine oa, või ka uo, hääldamine on ikka sama, kõlaksid nagu a, o ja u kõik samaaegselt. Näiteks mõned eestikeelsed sõnad ja nende murdelised vasted: kool – kuul’,(kuali, kuoli või koali); tool – tuul’ (tuali/toali/tuoli); pood – puud’ (puadi/poadi/puodi); pool – puul (puale/poale/puole); sool – suul (suala/soala/suola); vool – vuul (vualu/vuolu); loom – luum (luama/luoma/loama).

   Eestkeelse sõna pikk ee muutub pikaks ii-ks, kuid ka see pole terav ii, vaid hääldub ee ja ii vahepealsena. Näiteks: see – sii; tee – tii; keel (keele) – kiil (kiäle); veel – viil; sees – siis või siden. Lühike e aga muutub sageli u-ks, i-ks või kaob: sõel – sõul; nõel (nõela) – nõul (nõõla); pael – paal; kael – kaal; hea – ia; sead – siad; peal – piäl.

   Eestikeelse sõna a muutub sageli ä-ks, seda just sõna lõpus: ema – emä; isa – isä; tegema – tegemä; ära – ärä; mäda – mädä. Sõna esimeses silbis a aga muutub ua-ks: raamat – ruamat; aabits – uabits; ka – kua; saama – suama.

   Eestikeelse sõna o muutub mõnede sõnade esimeses silbis õ-ks: olema – õlemä; oja – õja; kollane – kõllane; kord – kõrd. Kuid see muutus ei ole kõigis sõnades, näiteks: kosutama – kosotämä; tolmune – tolmone; onu – ono; kogu – kogo; kodu – kodo.

   Eestikeelse sõna ö muutub sageli ü-ks või üä-ks: köök (köögi)– küük (küägi); töötama – tüütämä; sööma – süümä; söök (söögi) – süük (süägi); vöö – vüü; öö – üü; ööbik – üäbik.

   Mõnedes sõnades muutub u vv-ks: kaua – kavva; õue – õvve; laud (laua) – laud (lavva); põue – põvve, aga mõnes sõnas kaob u ära: laut (lauda) – laut(laada); laul (laulu) – laal (laalu); pauk (paugu) – pauk (paagu).

   T kõrval olev h asendub sageli s-ga: kõht – kõst; leht – lest; viht – vist; rohtu – rosto; tahtma – tastmä. Teistes sõnades aga võtab h-häälik endale lisa täishääliku kõrvale, muutes häälduse mahedaks ja laulvaks: vihm – vihim; lehm – lehem; kõhn – kõhõn; pohl – pohol; lähme – lähämä; sahver – sahaver. Ka sõnade vist ja lest käänamisel, tuleb h tagasi, kui h jääb täishäälikute vahele (vihad, lehed). Sõna alguses olev h kaob. Sõna alguse olevad p,t,k, aga häälduvad nagu b,d,g.

   Alaleütleva käände lõpus on –lle: katusele – katuselle/katselle; kaugemale – kaugemalle; kõrgemale – kõrgemalle.

   Sõna lõpus olevad -ks ja -st muutuvad ss-ks: oleks – õless; targaks – targass; linnast – linnass; mullast – mullass; must – muss. Vahel toimub selline muutus ka sõna sees: teiste – tõesse; võõraste – võõrasse; laste – lasse; aasta – uassa; kaheksa – kahessa; üheksa – ühessa.

   Seesütleva käände lõpus on –n: külas – külän; silmas – silmän; suus – suun; ees – een/eden; vees – veden.

   Kasutatakse lühikest mineviku vormi: astus – ass/assi; jooksis – juuks; lippus – lipp; luges – lugi; peses – pessi; võttis – võtt; väsis – vässi; elas – elli; sulas – sulli.

   Mõned häälikud lähevad sõnast kaduma. Näiteks t ja täishäälik kaovad k kõrvalt: itkema – itkmä/ikmä; katkuma – katkma/kakma; sõtkuma – sõtkmä/sõkmä. Teinekord aga tuleb t hoopis juurde: pikk (pika) – pitk(pitkä). Kaashäälik täishäälikute vahel kaob ära: panevad – paavad; ajavad – aavad.

   Terav i-häälik kaob sõnade käänamisel: leiva – leevä; toidu – toedu; poisi – poosi; käime – käämä.

   Mõnede sõnade käänamisel lisandub –da: mind – minuda/muda; teda – tämäda/täda; ema – emäda. Tegusõnadel aga asendub –da sõna lõpus ta-ga: talitada – taltata; joonistada – joonistata või juanissätä. Nii osastava käände lõpu da kui tegusõna lõpu ta-vorm on kasutusel ka uuemas kõnepruugis, kui täishääliku muutus on juba ära jäänud ja kui kõneldakse üldiselt kirjakeeles.

   Eitus sõltub ajast ja pöördest: ei usu – mia en usu, sia ed usu, tämä eb usu, meije emä usu, teije etä usu, näväd eväd usu; ei uskunud – mia esin usu, sa/sia esid usu, tämä es usu, meije esimä usu, teije esitä usu, näväd esid usu. Selline eitus tänapäeval enam kasutusel ei ole, küll võib seda kuulda mõnedes väljendites. Minul on kõrvus vanaema laused näväd eväd süü ja teie etä tii kedagi tüüd, muku jõlgitä.

   Nii elusate kui elutute asjade kohta kasutatakse sõna kes (kelle). Lõpuks veel mõned väljendid, kus sõnad on kokku sulanud või muutunud: kossa (kus sa), messa (mis sa), kessi (kes see), mai (ma ei), jällei (jälle ei), muku (muud kui) vatat/vatet (vaata, et). Neid kõnekeelseid väljendeid võib kohata mitmetes murdepalades.