Helme kiriku ajalugu

 
Helme kiriku ajalugu

 

Helmes on keskajal olnud kaks kirikut – Pühale Maarjale pühitsetud kihelkonnakirik ja Issandaihu kirik, mida on ka Helme Püha Ihu (Risti) kabeliks nimetatud.

Helme algkirik ehitati arvatavasti 13. sajandil, kuid täpset aega pole tänini teada. Ajaloolased on pakkunud hilisemat aega, 13. või 15. sajandil. Poola revisjonide puhul 1590. ja 1599. aastal mainitakse, et suurem, st kihelkonnakirik oli saksa kirik ja väiksem – kabel –eesti kirik.

Vene-Liivi sõja ajal (16. sajandi lõpus) sai Maarja kirik rängalt kannatada. Pärast sõjatorme on 1613. aastal mõlemad kirikud varemeis, pole katust, alles on vaid müürid. Ilmselt püüti kirikuid taastada, kuid ehitamiseks polnud jaksu. 1640. aastal märgitakse, et Helme Maarja kirik oli nii lagunenud, et ähvardas ümber kukkuda, palkidest tugedega püüti seda kindlustada.

Kiriku ja kirikumõisa ülesehitamiseks ja parandamiseks on Helme ja paljude teiste mõisate omanikel tulnud taalreid anda, näiteks Helme mõisaomanik Jacob de la Gardie annetas 200 riigitaalrit. 1674. aastast pärinevad teated kiriku restaureerimisest.

Korras kiriku iga ei olnud aga pikk. Põhjasõja ajal (juulis 1702), pärast Hummuli lahingut süütasid tsaar Peeter I väed Helme kiriku. Tulekahju oli tohutu, kuumuses vajusid kokku isegi kiriku võlvlaed. Vaene ja väikesearvuline kogudus ei suutnud kirikut uuesti üles ehitada.

Väiksemat Issandaihu kabelkirikut kasutati 1740. aastani, mil välk selle põlema süütas, kirik jäigi taastamata.

Möödus paarkümmend aastat, enne kui alustati Maarja kiriku uut ülesehitamist. Võlvlagede asemele pandi tavaline puulagi, kirikule ehitati ka puidust torn.

Arhitektuuriliselt oli Helme kirik kodakirik. (Kodakiriku kesklööv on külglöövidest ainult pisut kõrgem ja selle ülaosas ei ole aknaid. Suur osa Eesti maakirikutest on just seda tüüpi.) Kirik oli 41,3 meetrit pikk ja 19,6 meetrit lai ning torn 45,8 meetrit kõrge. Torn toetus esikülje müürile ja kahele sambale. Kirikusse mahtus üle 2000 inimese ja istekohti oli 800.

1900. aastal valati Tallinnas C. Jürgens ja Ko ettevõttes kiriku kell, mille helin olnud nii võimas, et kajanud ühelt poolt Leebikuni ja teiselt poolt Hummulini. Kiriku viimane altar oli barokkstiilis lihtne puutöö, pärit 19. sajandi 80. aastatest.

Eestikeelset jumalateenistust hakkas õpetaja Johannes Uustal pidama 1918. aasta jõuluõhtust. Altaril oli kaks maali: «Jeesus ristil» ja «Jeesuse ülestõusmine». Altari kohal oli ümmargune, ajahambast puretud lintklaasidega aken.

Seitse Helme koguduse meest (kindralid-ministrid Jaan Soots, Paul Lill, Aleksander Jaakson, kunstimuuseumi direktor Peeter Tauk, riigi statistikabüroo direktor Albert Pullerits, riigikontrolöri abi Hans Ahven, tööstuse direktor H. Tõnisson ja gümnaasiumi direktor K. Koljo) panid kokku 1500 krooni ja kinkisid kirikule vitraažklaasidega akna. Akna raamistik valmistati Rootsist ostetud sajast kilost vasest. Värvilised klaasid, tuvikujutisega keskel, saadi Soomest. Pidulik akende üleandmise jumalateenistus peeti 4. juunil 1939.

Sama aasta jõuluks jõudis kirikusse ka elekter. «170 elektriküünalt, neli lampi ja neli välislampi oma 4500 küünla tule valgusjõuga muudavad meie hämara kiriku helevalgeks ja säravaks nagu pühalikuks valgustempliks, kuhu on rõõm sisse astuda,» oli kogudusele öelnud õpetaja Johannes Uustal.

Järgmisest aastast algas aga Helme kirikule halb aeg. Pärast punaste 1940. aasta juunipööret tõsteti kiriku elektrimaks mitmekordseks. Sama aasta augustis võeti ära kogu kirikuarhiiv kõigi dokumentidega. NKVD võttis arvele 68 säilikut ja 49,4 kg «lahtist materjali».

Teise maailmasõja algus läks kiriku kui hoone jaoks rahulikult. Suuri inimkaotusi kandis kogudus. Kuid kirikule sai saatuslikuks 1944. aasta, mil sõjategevus jõudis Väikese Emajõe äärde ja jäi sinna kolmeks nädalaks. Helme kiriku torni kasutasid nii Saksa kui Vene tulejuhtijad. 16. septembril 1944 sai kirik vigastada punaarmee mürskudest. 21. septembril, kui torn olid Vene poole käes, tabas kirikut Saksa kaugelaskekahuri mürsk. Mürsk lõhkes orelis, õhusurve liigutas alustalasid. 4. septembril kukkus torn alla, lõhkus katuse ja kiskus maha seina.

Nõukogude ajal polnud võimalik kirikut taastada ja see seisab tänini lagunenult.

Alates 1944. aastast hakati jumalateenistusi pidama Helme vennastekoguduse palvemajas, mis on ehitatud 1847. aastal.

Helme koguduse õpetajad

1. Christoph Detri 1629                      2. Mag. Ludolph Holler 1630–1665?               3. Christoffer Kleinschmidt 1666–1668       4. Caspar Eggerdes 1680–1689

5. Mag. Erasmus Pegau 1689–1711    6. Heinrich Herz 1711–1713                      7. Mag. Heinrich Frost 1714–1731                8. Mag. Christian Gottfried Helwig 1732–1747

9. Johann Friedrich Körber 1748–1767   10. Gottfried Schnabel 1767–176               11. Johann Adam Andreae 1788–1796        12. Gottfried Ludwig Postels 1797–1810

13. Karl Johan Schubbe 1810–1857      14. Ernst Behse 1857–1897                  15. Georg Koik 1900–1914                     16. Johannes Uustal 1915–1948

17. Valter Vaasa 1948–1998                18. Ivo Pill 1998–1999           19. Arvo Lasting 1999–

 

Arvo Lasting Valgamaalane, 15. septembril 2007 
 
 
 Helme koguduse kauaaegne õpetaja
Valter Vaasa 1948–1998 

1.  märtsil 2006 möödub 65 aastat teie abiellumisest.

Vaatame tänumeeles tagasi pikale ühisele teele, kus Jumal on teile andnud rõõmu päikselisteks päevadeks ja kannatlikkust rasketeks päevadeks.

Täname teid teenimise eest koguduse keskel! Soovime rohket Jumala õnnistust tähtpäeva puhul! Soovime Jumala sooja ja kindla käe hoidmist eelseisvatel päevadel ja aastatel, igal tunnil ja igal hetkel! Soovime Jumala õnnistust teie lastele ja laste perekondadele!

EELK Helme ja Taagepera kogudused ning

Arvo Lasting(Valgamaalane ja Eesti kirik)

Helme vennastekoguduse palvemaja lugu

 Helme kogudus on üle 60 aasta kasutanud oma kirikuna endist vennastekoguduse palvemaja Tõrva linna servas. Tänavu novembris(2007) saabpühakoda 160aastaseks.

 

Palvemaja altari kohal ripub vennastekoguduse-aegne altarimaal.  Foto: Helme koguduse arhiiv

Hernhuuti vennad asusid Helmesse 1813. aastal. Helme luterliku koguduse õpetaja Karl Schubbe saatis Tartusse kolm meest vennastekogudusega lähemalt tutvuma. Need mehed olid vöörmünder Matt Wahlberg Hummuli Peedu talust, vöörmünder Juhan Lakritz Jõgeveste Näärilt ja Jaan Treufeldt Jõgeveste Laoselt. Tutvunud vendade elu ja tegevusega, palusid nad õpetajalt luba ka oma kodus sarnaseid koosolekuid pidada.
Esimeseks kokkutulemise kohaks määrati Matt Wahlbergi talu. Koosolekud toimusid rehetoas. Rahvast hakkas koosolekutel käima rohkesti ning mõne aasta möödudes sündis soov ehitada palvemaja, mis ehitatigi Peedu talu maale 1817. a. Hoone õnnistas õpetaja Karl Schubbe 1817. a novembris. Selles majas töötasid vennad 30 aastat.
Rendihinnaks üks kapsapea aastas
Hummuli palvemaja asus aga Helme kirikust kaugel. Rahvas, kes pärast pühapäevast kiriku jumalateenistust soovis minna vennaste koosolekule ja palvele, ei jõudnud enam Hummulis käia.
Vennad pöördusid Helme mõisahärra G. von Rennenkampfi poole palvega eraldada krunt palvemaja ehitamiseks. Mõisahärra tuli koos vendadega 5. novembril 1846 kohale, kuhu järgmisel aastal hakati ehitama palvemaja. Ta määras rendile 228 ruutsülda (ligikaudu 1 ha) maad, rendihinnaks üks kapsapea aastas. Sellekohane kontraht kinnitati ametlikult.
Seejärel palusid vennad Lõve mõisnikul R. A. von Anrepil ja Maidla mõisnikul Stackelbergil vendade eest kosta, et neil lubataks ehitada Helme mõisalt renditud krundile vennastekoguduse palvemaja, millel oleks keiser Aleksander I poolt antud õigused. Luba antigi.
Ehitustöödeks paluti mõisnikelt ja taluperemeestelt annetusi. Annetusi tuli rohkesti.
Nurgakivi pandi 1847. a maikuus. Selle õnnistas Karl Schubbe. Ehitustöid juhatas Kärstna mölder Andres Ilisson. Sügiseks valminud palvemaja õnnistas sisse Karl  Schubbe koos vennastekoguduse hoolekandja Kesleriga 3. (uue kalendri järgi 15.) novembril 1847.
Ajad ja olud ei soosinud
Paraku ei suhtunud Helme koguduse õpetajad Behse ja Koik vennastekogudusse soosivalt. Nad pigem hoiatasid rahvast palvemaja koosolekutel käimast. Nende keelitus mõjus: palvemajja kogunes rahvast hõredamalt. Vennastekoguduse hoolekandja Veeber tahtis Helme koguduse õpetaja Koigi soovitusel Helme vennastekoguduse palvemaja koguni sulgeda. Veeber mõtles maja ühele kohalikule seltsile maha müüa, kuid Helmet külastades mõistis ta oma ekslikkust. Vennastekogudus jätkas siinses palvemajas. Neid abistasid vennad Viljandist, kes korraldasid piiblitunde.
Esimese maailmasõja ajal lahkus Veeber Eestist. Juulis 1916 pandi palvemaja Vene valitsuse käsul kinni. Dokumendid nõuti politseisse ja suur osa neist läks kaduma nagu ka 200 kuldrubla sularaha. Palvemaja oli suletud üheksa kuud, kuni 1917. a märtsini, Vene isevalitsuse kukutamiseni. Kui palvemaja taasavati, tuli jälle rohkesti rahvast koosolekutele.
1918. a tungisid enamlased Helme-Tõrva maile ja keelasid palvetundide pidamise. Keelust üleastujaid ähvardati sõjakohtuga. Sõda oli muidugi tuline ja täis ärevust. Palvemaja sai kannatada. Enamlaste väljatõrjumisel võidi aga tegevust jätkata. Koosolekud toimusid, aga samal ajal remonditi ka palvemaja.
Uuendatud palvemajas
12. augustil 1928 toimus uuendatud palvemaja õnnistamine, mille viis läbi Helme luterliku koguduse pastor Johannes Uustal. Laulsid Hummuli-Soe palvemaja laulukoor ja Helme laulukoor ning Tallinna Salemi seltsi mängukoor. Kohale tuli vendi pealinnast. Tervitusi saadeti Tallinnast, Viljandist, Pärnust, Narvast ning Sangastest krahv Bergilt.
Õpetaja Uustal on kirjutanud, et vennastekogudusel oli 1920.–1930. aastatel Helmes liikmeid 550, mis teeb 55 liiget 1000 elaniku kohta. Võrreldes teiste Valgamaa kihelkondadega on see suhteliselt kõrge näitaja. Sangastes teati olevat 220 liiget ehk 1000 elaniku kohta 23; Harglas 300 liiget ehk 1000 elaniku kohta 50. Aga samas enamikus Lõuna-Eesti kihelkondades olid need arvud kaugelt suuremad. Tarvastus oli koguni kaks palvemaja ning 1000 liiget ehk 125 liiget 1000 elaniku kohta.
Meie praegused eakad koguduseliikmed meenutavad oma vanemate tavadest, et pühapäeviti oli kombeks pärast jumalateenistust suures kirikus tulla ka palvemajja koosolekule ja palvele. Palveõhtud toimusid lisaks pühapäevadele ka neljapäeviti. Palvetundi tuldi kogu perega. Ka lapsed kasvasid selle najal usus ja palvemeeles. Meenutatakse jõuluõhtuid, mil kehvemate perede lapsed tulid meeleldi palvemajja, sest seal jagati õunu, kommi ja saiakesi.
Meenutatakse, et palvetunnid toimusid luterlikel põhimõtetel. Vennastekoguduses valitses sõbralik ja üksteist toetav meelsus. Oli ka neid, kes suhtusid palvemaja ellu pilkavalt. Kuid see ei vähendanud palvemaja autoriteeti ja usulist tegevust.
Kirik on olnud ka koduks
Juhatuse protokollid tunnistavad, et pärast Helme kiriku purunemist Teises maailmasõjas on õpetaja Uustal hakanud 1944. a sügisest pidama jumalateenistusi Helme vennastekoguduse palvemajas.
1950ndatel aastatel on Helme Maarja kogudus hakanud korraldama remonttöid palvemajas, mis ajapikku koguduse kirikuks saab. 1951–1953 on tegeldud katuse remondiga. Sisustust on toodud kirikuvaremetest. Altarimaal «Kolgata» lasti Tallinnas restaureerida. Kaasa toodi kaks kroonlühtrit ja seinalühtrid, mis paigutati kahte saali. Praeguseks on altarimaal «Kolgata» viidud taas restaureerimisele, seekord Tartusse. Altari kohal ripub vennastekoguduse-aegne altarimaal «Ketsemani».
1960ndatel aastatel vahetati kiriku põrand, tehti uus altarivõre, värviti kirikut seest- ja väljastpoolt. 1972. a kaeti laastukatus eterniidiga.
Kui 1948. a õpetaja Valter Vaasa Helme kogudust teenima tuli, sai Helme kirik-palvemaja ka koduks tema perekonnale. Hoones asub lisaks suurele kirikusaalile väiksem saal ning kaks tuba. 1962. a sügisest hakati selles väikeses saalis talviti jumalateenistusi pidama. Kantselei kolis praegusesse kantseleiruumi, kus seni oli õpetaja eluruum. Õpetajale jäi kööktuba.
1963. aastaks ehitati aga valmis Vaasade perekonna elumaja Tõrva kesklinnas ja neil oli võimalus kirikuhoonest välja kolida. Seejärel elasid mõnda aega kiriku kööktoas majahoidjad Jaak ja Marie Nepp ning veel Emilie Loot. Pärast majahoidjate lahkumist võeti koristajaks Selma Miljan, aasta hiljem Elviira Kass, kes oli sellel ametikohal üle 20 aasta.
Kiriku kantseleid sisustav antiikne mööbel on 1964. a ostetud koristaja Aliide Tammelt, Heinola Vaasa emalt.
Palvemajast Helme kihelkonna peakirikuks
1997–1999 sai palvemaja uue välisilme: värviti nii seinad kui ka katus. Värv saadi sõpradelt Soome Laihia ja Norra Byneseti kogudusest. 1998 kinkis AS Roobe Helme kirikule uue altarilaua. 2007. a alguses remonditi põhjalikult altarialust põrandat.
2004.–2005. a alustati kirikut ümbritseva aia ümberkujundamist. Harvendati puid, likvideeriti tormikahjustusi. Tarvis on veel pinnast planeerida ja luua tasane haljasala.
Kunagisest vennastekoguduse palvemajast on kujunenud Helme kihelkonna peakirik. Kihelkonnas on veel mitu pühakoda. Tõrva linnas asuvas kirik-kammersaalis, endises õigeusu kirikus, toimuvad piiblitunnid ning aeg-ajalt kontsert-jumalateenistused. Riidaja Gerdruta kirik-kabelis peetakse jumalateenistusi kord kuus. Rukkimaarjapäeval peame me Maarja kiriku varemete juures vabaõhu-jumalateenistust.
Kuid kunagises palvemajas, tänases Helme kirikus toimuvad jumalateenistused iga pühapäev. Kantselei, kus asub nii Helme kui ka Taagepera koguduse arhiiv, on avatud neli korda nädalas.

Arvo Lasting,
Helme koguduse õpetaja


Palvemaja-kiriku 160. aastapäeva pidulik jumalateenistus toimub laupäeval, 10. novembril kell 12. Jutlustab Eesti Evangeelse Vennastekoguduse peavanem Eenok Haamer.

Helme pühakojad
Helme palvemaja ehitati 1847. aastal. 1944. aastast on palvemajas peetud Helme koguduse jumalateenistusi. Nüüdseks on kogudus üle 60 aasta kasutanud oma kirikuna endist vennastekoguduse palvemaja Tõrva linna servas.
Hävinenud Helme Maarja luterliku kiriku ehitusaeg on arvatavasti 13. sajand. 17. ja 18. sajandil kirikut rüüstanud tulekahjud ja sõjad elati üle ja pühakoda korrastati, ehitati juurde ka puust torn. Enne II maailmasõda mahutas kirik üle 200 inimese. 1944. aasta lahinguis jäi pühakoda suurtükitule alla ja purunes. Päästeti altarimaal ja osa kirikuriistu. Praegu on püsti vaid kiriku seinad.
Tõrva apostlik õigeusu Kristuse sündimise kirik pühitseti 1905. aastal. 1944. aasta septembris sai kirikuhoone mürsutabamuse. Lagunev pühakoda täitis erinevaid funktsioone, kuni 1987. a taastas Valga KEK selle õppekeskuseks, 1990. aastal renoveeriti hoone kirik-kammersaaliks.
EELK Konsistoorium ostis 1994. aastal pangalt võetud 2 miljoni krooni suuruse laenu eest Tõrva linna kammersaali ja sellega «osutati kirikuvalitsuse poolset pastoraalset tuge Helme kogudusele». Tõrva kirik-kammersaali omanik on Helme kogudus.

Ilmunud: Eesti kirik,7.11.2007,nr,43


Georg KoikGeorg Koik
14.märtsil on emakeelepäev
 
Georg Koigi panus emakeelse kirikukirjanduse edendamisel
 
20. saj alguses teenis Helme kogudust õpetaja Georg Koik, kes andis küllaltki suure panuse kiriku põhiteoste –Piibli, lauluraamatu ja katekismuse tõlkimisele eesti keelde.
 

Georg Koigi hauaristil seisavad daatumid 24. dets 1855 – 22. sept 1914 (vana kalendri järgi).

Jaan Bergmann on kirjutanud Georg Koigi nekroloogi 1915. a «Eesti kirjanduses».

Georg Koik sündis Pilistvere kihelkonnas Kabala vallas Sagevere külas ja algas haridusteed kodukandi koolis. Edasi läks Koik õppima Viljandi kreiskooli ning seejärel Tartu gümnaasiumi. Tartu ülikoolis õppis usuteadust aastatel 1877–1883. Ühtegi teaduslikku kirjatööd Georg Koik ei kirjutanud, vaid leppis «tõsise üliõpilase» nimega ja siirdus kohe kogudusetööle.

Prooviaasta möödus Georg Koigil Viljandis praost August Jakob Westren-Dolli juures. 25. sept 1883 õnnistas konsistooriumi nõunik dr A. H. Villigerode Georg Koigi ülikooli kirikus Viljandi praostkonna vikaarõpetajaks. G. Koik elas Viljandis, aga hooldas Paistu kogudust, kus käis üle pühapäeva jumalateenistusi pidamas.

Tõstamaal ja Helmes

1885 läks Georg Koik Tõstamaale õpetajaks. Kogudus oli väike, tolleaegse arvestuse järgi 1200 hinge. Tema teenimise kohta öeldakse, et Tõstamaal sai Georg Koik koguduse karjasena igale liikmele ligi astuda ja vahekord koguduse ja õpetaja vahel oli südamlik.

Kogudus oli aga väike ja õpetaja vajas abikassa toetust. Georg Koik soovis leida kogudust, kus ta võiks ise endale palga välja teenida ja kus ta ei vajaks «teiste koguduste armuandeid». Suurematesse kogudustesse oli 19. saj lõpul eestlasest vaimulikul raske kohta saada, sest neid teenisid sel ajal veel sakslastest pastorid.

Aastaks 1900 vabanes aga õpetaja koht Helme koguduses ja Koik kandideeris siinsele vakantsele kohale. Helme kogudus valiski Koigi endale esimeseks eesti soost õpetajaks.

Helme kogudus oli tõesti suur, 1500 hinge, ja pakkus ka suurt töökoormust. Kihelkonnas asus ka Taagepera abikirik, kuigi kogudus ei olnud sel ajal veel iseseisev, vaid abikogudus.

Koik oli Tõstamaal pühendunud iga üksiku koguduseliikme teenimisele. Ta oli harjunud täitma oma ametikohuseid hoole ja ustavusega. Ta kirjutas iga jutluse ja kõne sõna-sõnalt üles ja õppis pähe. Seejuures lihvis ta käsikirja kuni ettekandmise hetkeni.

Kuivõrd suures Helme koguduses oli jutlustamist ja kõnede pidamist palju, siis nõudis nende ettevalmistamine õpetajalt palju energiat ja aega. Georg Koigi jutlused olid väga sügavasisulised, kuid tal ei olnud kuigi sütitavat kõneandi. Nii ei suutnud rahvas sageli tema kõnesid kuigi hoolsasti tähele panna ja pidas tema jutlusi rasketeks ning igavateks. Kuid viga ei olnud jutlustes, vaid «kuulaja küljes».

Juba enne Tõstamaale minekut oli Koik abiellunud Emilie Wulffiga. Peres kasvas poeg Johannes, kellesse vanemad olid kiindunud ja keda nad lootsid kõrgelt harida. Johannes aga suri 14aastasena operatsiooni tagajärjel Riia kliinikus. Ka tema puhkab Helme kalmistul. Poja surm mõjus raskelt Koigi meeleolule ja tervisele. Tekkis arusaamatusi õpetaja ja koguduse vahel.

Georg Koik suri 1914. a sügisööl ja on sängitatud Helme kalmistule kabeli lähedale raudaiaga piiratud platsile.

Töö tõlkimiskomisjonides

Nagu öeldud, oli Georg Koik Helme koguduse esimene eestlasest õpetaja. Kuid rahva mäletamist mööda jutlustas tema siiski veel saksa keeles, eesti keeles hakkas jutlustama alles tema järelkäija Johannes Uustal 1918. aastast. Kuid ka Georg Koik andis suure panuse emakeele edendamisse kirikus ja väljaspool kirikut.

Georg Koik oli Eesti Üliõpilaste, Eesti Kirjameeste ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige. Ta tegi tõlketöid «Ristirahva Pühapäevalehes» avaldamiseks.

Georg Koik tundis väga hästi oma aja elavat rahvakeelt. Tal oli «peenike tundmine» keele nüanssidest, seepärast kaasati teda mitmesse tähtsasse tõlkekomisjoni. Ta tundis alati ära, kuidas on sünnis tõlkida, kuidas on eesti keelele kohane ja kuidas mitte.

Lauluraamatu komitees

Jaan Bergmann kirjutab, et 1885. a otsustas Viljandimaa sinod anda välja uue lauluraamatu ja selleks moodustati komisjon. 1904. a «Uue Lauluraamatu» sissejuhatuses kirjutatakse, et 1887. a moodustas Liivimaa sinod uue lauluraamatu koostamiseks komisjoni. Komisjoni liikmeks keelelise korrigeerimise ülesannetes valiti J. Bergmann Paistust, kuid Bergmann räägib just Georg Koigi tõsisest tööst lauluraamatu redigeerimisel. G. Koik oli sel ajal Tõstamaa koguduse õpetaja.

Iga laul käis tema käest läbi ja tuli komisjonile tagasi rohkete ääremärkustega, näiteks: «Ei kõlba!», «Käib Eesti keele vastu!», «Eestlane nii ei ütle!», «Seda viisi mina seda salmi laulda ei või!», «Tingimata ümber teha!». Komisjon pidi hoolsasti mõtlema, mille poolest esitatud tõlge vigane oli ja leidma parema sõnastuse. Kahjuks ei osanud Koik paremat sõnastust välja pakkuda ja jäi komisjoni tööst eemale.

Georg Koik tõlkis siiski ka kolm laulu sellesse lauluraamatusse: numbrid 439 («Ei ole raske usutee»), 450 («Kristus on kuningas») ja 451 («Küll raske meie usutee»). Neist keskmine on ka meie tänases laulu- ja palveraamatus number 299 all.

Katekismus ja agenda

1895. a otsustasid Liivi- ja Eestimaa sinod redigeerida katekismust. Komisjoni kaasatud Georg Koik tõlkis peatüki «Õpetuse meelevallast pattu andeks anda ja kinnitada».

Kui Uus Agenda ehk Kiriku Käsiraamat oli saksa keeles valmis saanud, kirjutas Georg Koik kindralsuperintendent F. Hollmannile Riiga: «Usaldage Agenda Eesti keelde tõlkimine minu kätte...»

Kindralsuperintendendilt saabus aga vastus, et agenda on nii tähtis raamat, et seda võivad tõlkida üksnes kõige tuntumad ja tähtsamad Eesti kirjamehed. Georg Koigi kirjatöid tema aga ei tunne. Agenda tõlkimist G. Koigile ei usaldatud.

Piibli tõlkimine

Toomas Paul kirjeldab teoses «Eesti piiblitõlke ajalugu», kuidas 19. sajandi II poolel arutleti Eesti- ja Liivimaa kirikus vajadusest redigeerida eestikeelset Piiblit ja trükkida see uues kirjaviisis. Ühtaegu tegeldi Piibli eestikeelse teksti redigeerimise ja parandamisega.

1895 moodustas Liivimaa sinod «Alalise Piibli keeleparandamise komitee». Neljaliikmelise komitee liikmeks valiti ka Georg Koik. Komitee eestvedaja J. Bergmann rõhutab Georg Koigi aktiivset kaasalöömist komitee tegevuses.

Komitee kogunes aga esimest korda revideerimise tööle alles 1899. a juulis Tõstamaale. Koik selgitas seal, et Piibli üksikute sõnade ja lausete revideerimisest on vähe. Kogu Piibel on vaja algkeelest puhtasse eesti keelde ümber panna. Jaan Bergmann rõhutab, et G. Koik oli uue piiblitõlke algataja. Ühtlasi hakkas ta oma «terava keeletundmisega» komitee tegevuses kaasa lööma.

Esimesel töökoosolekul jõuti algsest kreeka keelest tõlkida Matteuse evangeeliumi esimesed 12 peatükki. Töökoosolekud jätkusid. Vahepeal tuli G. Koik Helmesse õpetajaks.

Üht töökoosolekut Helmes 1913. a septembris on Toomas Paul Johan Kõpule viidates kirjeldanud kui väga tõsist tööpäeva. Tõlkimine kestis hommikul kella 9-st õhtul kella 7–8ni. Vahepeal peeti lõunapausi, harva pääseti töölaua tagant õue väikesele jalutuskäigule.

Komitee tõlketöö jõudis lõpule 9. juuliks 1915. Georg Koik selle valmimist ei näinud, sest ta oli aasta varem surnud.

Jaan Bergmann on kirjutanud pärast Georg Koigi surma: «Truu töötegija mälestus kestku kustumata! Tänu Sulle haua põhja kõige töö ja vaeva eest!»

Arvo Lasting

Ilmunud: Eesti Kirik, 14.märts.2007nr.11

Comments