Paide kirikute kellad

Algab vene kiriku kell:

Tšuhkna! Tšuhkna!

Luteri kiriku kell vastab:

Ruski turak! Ruski turak!

Selle järele hakkab vene kiriku väike kell sõimama Martin Luterust:

Martin Luter – suukin sõnn!

Martin Luter – suukin sõnn!

ERA II 33, 257 (1) < Paide l – R. Viidebaum < A. Hinnov < Paide kirikumees (1931)

/„Arad veed ja salateed“ Järvamaa kohapärimus Koostanud Mari-Ann Remmel Tartu 2004/

(Paide vene kirik põles maha eelmise sajandi lõpus)

Kirik on Paides eksisteerinud juba 13. sajandist, algul ordulinnuses, pärast ka linnas. Aeg, millal linna kirik ehitati, pole teada. Kogudus praegusel kujul tekkis alles 17. saj. keskpaiku.

1. jaanuaril 1573. a. (Liivi sõja ajal) lasid venelased Paide piiramisel õhku ka Püha Risti kiriku. Rootsi võimu ajal on Paidesse ehitatud väike puukirik, mis on asunud praeguse kiriku ees. Ka see kirik ei püsinud kaua. 1703. a. Paide vallutamisel venelaste poolt põletati maha nii linn kui kirik. 1730. aastatel on ehitatud nn. asekirik, mis oli olnud aga väga viletsas olukorras.

1767. a. õpetaja D. G. Glanstromi ametisse asumisel asuti uue kiriku ehitamisele. 7. septembril 1771. a. pandi nurgakivi kirikule, mis valmis 1786. aastal ning õnnistati sama aasta 12. juulil Paide kreisi praosti Peetri õpetaja J. Fr. Rinne poolt.

 

Nii kiriku kui ka torni müürid tehti paekivist. Lagi oli puust ja lame, võlvimata. Torni ülemine osa oli puust (torni kõrgus praegu 47,5 m). Erinevalt kirikuarhitektuuri traditsioonidest ehitati Paide kiriku torn kiriku lõunaküljele, see on väljakupoolse pikikülje ette. Seda tingis taotlus siduda väljak ja üksikhoone ansambliks klassitsismi printsiipide järgi.

 

10. mail 1845. a. hävis Paide kirik tulekahjus. Et taastada kirik, otsustati korraldada korjandus. Vabatahtlike annetustena saadi kiriku ülesehitamiseks 10 480 rubla (sh. keiser Nikolai I 500 rubla).  Taastatud kirik õnnistati 1848. a. sügisel. Kiriku praegune arhitektuur on võrreldes 18. sajandi lõpul püstitatud ehitisega mõnevõrra muutunud.

Tulekahju tagajärgede likvideerimiseks ehitati torn kõrgemaks ja barokne tornikiiver asendati terava gooti kiivriga. Uue kiriku rajamisest saadik on Paide keskväljak, mida kolmest küljest ümbritsevad ühekorruselised ehitised, üks omapärasemaid ja ilusamaid väljakuid Eesti linnades. Kirik on ainulaadne ka oma peasissekäigu ees kõrvuti asuvate kahe arukase leinavormiga. 1895.-1898. ehitati kiriku ümber raudaed.  1901. a. muretseti kirikule 8 vitraažakent. Vitraažid on valmistatud Riias. Praegu kuuluvad Paide kiriku vitraažaknad kunstimälestistena riikliku kaitse alla.

 1909.-1910. a. tehti kirikule viimased ulatuslikud juurdeehitused: lääneossa sissekäik kirikusse, eeskoda, trepikäigud koorile, idaossa altariruum.

Paide kirik on Järvamaa noorim. Sellest tingituna on ka siinsed kunstivarad suhteliselt uued. Riikliku kaitse alla kuulub 67 kunstimälestist.   Altarisein pärineb aastast 1848. Altarimaali “Kristuse taevaminek” on maalinud K. T. Neffi järgi v. Baranoff 1848. a. (originaal asus keiserlikus kabelis Peterburis). Altariümbruse kujundus on A. Roosilehelt. 

Ristimisvaagen kujutab endast Filipiinidelt toodud merekarbi ühte poolt, mille kinkis kogudusele Mäo mõisnik admiral O. V. Stackelberg.  Kiriku torni paigutati juba ehituse ajal (48) tunde lööv kell, mille 155 kg raskune löögikell asub tornikiivri keskosas. Ka tornikellad pärinevad samast ajast.

  Paide kirikus asub Eesti Vabadussõjas 1918-1920 langenud koguduse liikmete mälestusmärk-epitaaf, mille on kavandanud A. Roosileht. Vabadussõja mälestusmärk taastati 1989. a. 

Esimene teadaolev Paide Püha Risti koguduse õpetaja oli Johan Nigrinus, kes oli Paide koguduses teeninud 1619. a. paiku. Pikka aega on Paide Püha Risti koguduses teeninud D. G. Glanström (1767-1824), C. G. Hammerbeck (1825-1866), E. C. C. Tiesenhausen (1866-1886) ja C. Fr. J. Rall (1886-1924), kes kõik on maetud Reopalu kalmistule. 1925.-1939. a. oli õpetajaks G. Pärli, kes oli aktiivne ka ühiskonna- ja riigielus. Aastaid kuulus ta Paide linna volikogusse ning 1930. a. valiti Paide linnapeaks. (Tekst: www.paide.ee )