IRL Rae ajaveeb‎ > ‎Agu Laius‎ > ‎

Haldusterritoriaalsest reformist

Viimasel ajal on avaliku arutelu keskmesse tõstetud haldus(territoriaalse reformi vajalikkus.

Selle kohta on mõtteid avaldanud õiguskantsler ja riigikontrolör oma 2010. aasta aruannetes, advokaat Jüri Raidla jt.

Reformi vastu esitatakse endiselt vanu kulunud argumente: võim kaugeneb rahvast, avalike teenuste osutamine kaugeneb rahvast, reformi ei saa ega tohi teostada kaardile piiride joonistamisega, kahe vaese omavalitsuse ühinemisel ei tule rikkust juurde jmt.

Kõik need on vaid kellegi huvidel ja emotsioonidel põhinevad vastuargumendid, millel puudub sisu.

 

Võimu kaugenemisest. KOV võimu valivad valla elanikud. Volikogu liikmed valitakse elanike poolt nende endi hulgast. Võim on täpselt nii kaugel, kui kaugel on lähim volikogu liige. Kõik KOV õigusaktid avaldatakse nende kodulehtedel ja on kõigile kättesaadavad, neid seletatakse lahti omavalitsuse ajalehes. Täitevvõimuga suhtlemiseks on olemas mitmesugused suhtluskanalid, sh elektroonilised. Võimu esindajad on alati valmis tulema külakoosolekule, kui neid kutsutakse. Seadusandlik ja täitevvõim töötavad välja ja kehtestavad omavalitsuse õigusaktid ja see ei ole midagi sellist, mis peaks toimuma samas külas.

 

Avalike teenuste osutamise kaugenemine inimestest. Avalikke teenuseid ei osuta mitte niivõrd vallavalitsused, kui selleks loodud asutused: lasteaiad, koolid, hoolekandeasutused,  hooldustöötajad (käivad kodudes), kultuuri- ja noortekeskused, raamatukogud. Vesi, küte elektrivarustus tuleb ikka selleks loodud ettevõtetest. Vallavalitsuses tegeletakse maa- ja ehitusküsimustega, kuid neid teenuseid ei vaja igaüks ja needki, kes vajavad, ei vaja seda eriti tihti. Nii ei sõltu teenuste kättesaadavus omavalitsuste suurusest, vaid teenuste osutamise lähedusest inimestele.

 

Piiride joonistamine. Ükski senine reformikava ei ole olnud piiride väljapakkumine. Ennekõike on need olnud omavalitsuste võimekuse analüüsid, mille tulemused on selle ilmestamiseks kantud ka kaardile. Kunagi ei ole need olnud lõplikud omavalitsuste piirid, vaid lähtealus läbirääkimisteks. Kõik nad on ennekõike põhinenud efektiivse omavalitsuse (kättesaadavad kvaliteetsed teenused) toimimiseks vajaliku optimaalse tulubaasi ja elanike arvu jmt analüüsidel.

 

Vaeste omavalitsuste liitmine ei too rikkust. Jah inimese kohta nii rikkus ei suurene, kuid mitme väikese eelarvega omavalitsuse liitmisel vahendid kontsentreeruvad ja nii tekivad võimalused hakata investeerima vajalikesse objektidesse. Tekib võimalus koostada asjalik arengukava ja näha seal ette vajalike investeeringute tegemise ajad.

Kindlasti aga suurenevad suuremates omavalitsustes vallaametnike teadmised, oskused, kvalifikatsioon – väga vajalik rikkus igas omavalitsuses. Kui väikeses omavalitsuses tegeleb üks inimene kultuuri, lasteaedade, kooli, noorsootöö ja ehk veel millegagi ning tal puudub enamiku nende tegemiste osas ettevalmistus, siis suuremas omavalitsuses on võimalik võtta kõigi nende tegemiste tarvis tööle kvalifitseeritud spetsialist.

Samuti – praegu on väikeste omavalitsuste ametnikud tööga alakoormatud, ja neil on ka väike töötasu. Nii ei olegi võimalik palgata kvalifitseeritud spetsialisti. Kuna nende töömaht on väike, siis ei teki neil ka oma töös vajalikke kogemusi ja vilumusi. Töö toimubki enamasti tühikäigul või tulekahju kustutamise meetodil.

 

Tegelikult on kõigi nende argumentide taga kellegi omahuvi või ilmneb mõne erakonna või selle kohaliku osakonna huvi. Ja huvid panevad kõvasti häält tegema. Ei ühel ega teisel ei ole aga mingit seost elanike huvidega.

 

Minu arusaamise kohaselt võiks reformi skelett olla järgmine:

1. Analüüside, mis enamasti on juba tehtud, kaudu kehtestada minimaalne elanike arvu vajadus KOV-idele, mis tagab avalike teenuste osutamise optimaalsuse ja efektiivsuse.

2. Töötada välja meetmed, mis tagavad KOV (ka riigi) avalike teenuste osutamise delegeerimise eraõiguslikele  juriidilistele isikutele (MTÜ-d, äriühingud) ja kontrollimehanismi teenuse kvaliteedi tagamise üle.

3. Valitsus kehtestab tähtaja, mille jooksul on vaja KOV-idel vähemalt selle piirarvu saavutamiseks ühineda.

4. Valitsus kehtestab tähtaja, mille jooksul peavad vähemalt piirarvu saavutamiseks olema käivitunud ettevalmistustööd KOV-ide vahel (volikogude asjakohased otsused) ühinemise ettevalmistamiseks.

5. Valitsus sekkub, kui mõni piirarvule alla jääv KOV ei ole asunud ühinemisläbirääkimistesse või KOV jäetakse naabrite poolt sellest välja.

6. Kehtestada reeglid ja tingimused erandite tegemiseks KOV põhjendatud taotluse alusel, kui elanike arv KOV-is jääb alla piirarvu. Kandvaks põhimõtteks selle juures on, et saavad ise hakkama.

7. Töötada välja lahendused, mis tagavad KOVide koostöö avalike teenuste osas, mille osutamine seda eeldab (nt ühistransport), ning oma huvide eest seismisel. Sh likvideerida maavalitsused.

8. Töötada välja ja rakendada ühinemist soodustav ja toetav motivatsioonipakett.

 

Kõiki vajalikke analüüse ja uuringuid on tehtud ning praktilisi kogemusi senistest ühinemistest saadud juba küllaga. Nende alusel on võimalik reformiks vajalikud õigusaktid välja töötada suhteliselt lühikese aja jooksul.  Selle teostamiseks on vaja vaid poliitilist tahet.

 

Agu Laius
22. oktoobril 2011.a. 
Comments