Ajaveeb

 

iRetke viimane sissekanne

posted 11 Nov 2011, 05:28 by oovelm

Pühapäeval (06.11) jõudsime oma 485 päeva kestnud retkega tagasi algusesse, mis sedapuhku tähendas ühe suure seikluse lõppu. Inspiratsiooniretk ongi läbi. Mõneti uskumatu on seda viimast blogisissekannet kirjutada koduses mugavuses, mitte telgis või lõkketule ääres.
Teekonnal Moskvast Tallinna poole oli tunda, kuidas vaimselt kodu juba tõsiselt enda poole tõmbama hakkas. See väljendus igasugu vaevata mööduvates kilomeetrites ... Volokolamsk, Rzhev, Nelidovo, kodumaiste muusikute poolt kuulsaks tehtud Velikije Luki ja siis veel viimased mõnedsajad kilomeetrid piirini läbi Opochka ja Ostrovi.

Moskvast Eestini

Eelistasime lõunapoolsemat ja natukene pikemat marsruuti just seetõttu, et saaksime maksimaalselt nautida eestlastega asustatud Eestimaa osasid. See muidugi ei tähenda, et Ida-Virumaa oleks kuidagi vähem Eesti, aga 2009 aasta ümber Eesti reisist teadsime, et see osa Eestist on ikkagi muutunud suuresti Vene kultuuriruumi osaks. Vene kultuuriruumi olime aga saanud juba piisavalt.

Petseri

Teele jäi ka Petserimaa. Petseri linnapilti domineerisid täielikult VW Passatid. Seda sellepärast, et paljud piiriäärsed inimesed teenivad elatist just nende autode 80 liitrise kütusepaagi abil, millega Eestisse või Lätti bensiini vedada. Petseri on kuulus ka oma mungakloostri pärast, mida isegi vaatama läksime. Kuigi klooster oli tõesti äärmiselt kaunis, segas seda elamust teadmine, et mitte veel liiga kaua aega tagasi oli Petseri näol tegu Eestimaa osaga, mis NSVL lagunedes ja Tartu Rahu eirates taasiseseisvumise järgselt Venemaa valdustesse jäi. Kas just sellest tõigast tingituna, aga miskipärast tegi meie jaoks Petseri eriliseks just tee ääres olnud kalmistu. Kuigi olime ju täiesti kodumaa külje alla jõudnud ei olnud me Eesti keelt juba väga pikka aega kusagilt peale interneti lugenud. Ühe perekonna hauaplaadi peale kirjutatud „Siia lõppes rännutee“ sõnum, andis hingele enamat kui kloostri säravad kuplid. 

037 petserimaa

Piir

See oli suur päev. Selle päeva kiirema saabumise nimel olime kõvasti higi valanud. Veel paar kilomeetrit läbi männimetsa. Künka najalt alla orgu vaadates võis juba taamal näha maja, millel ilutsevad „Koidula piiripunkt“ kirjade lugemine oli mõneti emotsionaalsem kui ükski varasem kodumaale naasemine. Järgnesid formaalsused Vene piiripunktis. Kottide ettenäitamine ja siis me olimegi selle sildi all „Eesti Vabariik“. Oli aeg sõpra emmata ja lasta ennast haarata rõõmust.

037 Eesti

Korjates Mikitamäe külje all olevas männimetsas puid lõkke jaoks vaatasime ikka ja jälle oma telkide poole – raske oli uskuda, et see oligi viimane öö nendes igapäevaseks eluruumiks kujunenud reisivarustuse veteranides. Rõõmutunne ei tahtnud lahtuda ja nii otsustasimegi mitte piirduda tavalise lõkkega. Kahekesti korjasime kogu metsaaluse surnud puuokstest tühjaks ja kui see oli tehtud ei pidanud paljuks ka terveid langenud puuronte kokku tarida. Lõke sai võimas ja põles poole ööni (siinkohal tuleb muidugi arvestada asjaoluga, et looduses elava matkaselli jaoks saab päev üldiselt läbi pimeduse saabumisega ja seega „poole ööni“ tähendas meie kontekstis kõigest südaööd). Samas on huvitav kui palju võib muuta kodumaale saabumine ... alles päevad varem olime Simpsiga veendunud, et oleme absoluutselt kõik võimalikud omavahelised jututeemad täielikult ammendanud, aga sellel õhtul jagus juttu siiski pikkadeks tundideks.
Viimane lõik

Jõudmine ülikoolilinna oli juba teiseks saabumisrõõmuks kahe päeva jooksul. Oli ju tegu linnaga, mis  siin veedetud aastatega oli muutunud väga südamelähedaseks. Liikudes ajaloolise Eesti Üliõpilaste Seltsi maja poole olid paljud tänavad täidetud tuhandete mälestustega. Seltsis endas tervitasid meid vanad sõbrad ja edasine õhtu kulges meeleolukalt. Kodumaale saabumine, sõpradega taaskohtumine ja pooljuhuslikult samale päevale langenud hällipäev – mida enamat ongi heaks õhtuks vaja.

Jäigi veel viimased 186 kilomeetrit teed, kus kaarte polnud enam vaja, kus oli teada, et Adavere bistroos saab suurepärase roa ja Sõmerus on ootamas maakodu juba soojaks köetud saunaga. Sõmeru jäigi meie viimaseks ööks reisil. Juba homseks saanud pühapäeval oligi plaanis ettevõtmisele punkt panna.

Ja nii oligi. Kell 12 jõudsime Vabaduse väljakule. Mehed olid vastu pidanud ja täitnud oma unistuse. Tõsi ta on, et esialgsed plaanid olid mõne pügala võrre ambitsioonikamad, aga kumbki meist ei saa ka tehtu üle tegelikult nuriseda. Lisaks meestele pidasid vastu ka rattad, millede eest tuleb tänada Hawaii Expressi meeskonda, kes need töökindlad reisikaaslased meile kaasa pani. Need rattad muutusid tõesti ajaga millekski rohkemaks kui lihtsalt ratasteks ... nad saavutasid selle, et muutusid alumiiniumtükkidest koos oma liikuvate osadega hoopis millekski justkui elusamaks – reisikaaslasteks.

Koos õnnetundest täidetud saabumishetkega tuli silmitsi seista ka harjumatu mõttega, et sukk ja saabas peavad minema eri teid. Peale niivõrd pikka ühist teed tuli öelda nägemiseni ka kamraadile, kellega sai selle viimase pooleteise aasta jooksul koos kogetud nii tapvat palavust, kallavat vihma, külma, mägesid, merehaigust, põlvevalu, preeriaid, kõrbesid, steppe ja lõputuid Venemaa kasemetsi aga ennekõike jagatud kõiki neid rõõme ja raskusi ning läbi nende ammutatud inspiratsiooni edasisteks tegudeks.

Nii et kas see oli kõike seda väärt? 

iRetk

Absoluutselt!

Inspiratsiooniretk ex est!

 

 

Punased müürid

posted 26 Oct 2011, 05:24 by oovelm

Tsirkus

Novosibirskist saati oli meil kinnisidee näha tõelist Venemaa tsirkuse etendust. Võrdlemisi hämaras jõudsime Nižhni-Novgorodi. Saabusime teadmisega, et meid seal ka võõrustatakse, aga paraku olid kuu aja vanused kokkulepped asjaolude muutumise tõttu kehtetud.

Nagu Venemaa jõgedeäärsete suurlinnade puhul ikka, olime suhteliselt kindlad, et leiame kergelt hea telkimiskoha otse jõe äärelt. Sinna suundudes jäi aga meie teele suur tsirkusehoone. Neid olime erinevates linnades juba päris palju kohanud, kuid sedapuhku saabus hoone ette järjest lastega täidetud busse. See oli meie võimalus. Läbi häda saime vaid minutite pärast algavale etendusele viimased piletid.

Publiku moodustasid peamiselt mudilased ja enne esimese etteaste algust tekkis korraks isegi mõte, et võib-olla ei olnud investeering just kõige õigem. Kui lavale astus kloun, kes lihtsalt harjaga teatraalselt lava puhastama hakkas, siis kasvas hirm veelgi. Seejärel hakkas kloun aga erinevate sektoritega mängima plaksutamismängu, milles ta ise oli dirigendiks – ja veel milliseks. Ta suutis selle peamiselt 5-8-aastase publiku panna sünkroonis plaksutades täiesti arvestatavat muusikat looma. Akt kulmineerus tormilise, kuid absoluutselt ühtses rütmis olevate ovatsioonidega.

Järgmisena astusid lavale iluvõimlejad. See on üks liik selle riigi atleete, kes sarnaselt kunagistele punalipu aegadele on ka Aquafreshi trikoloori ajastul olümpiarõngaste all sisuliselt puhta töö teinud. See iluvõimlemise läbi esitatud lugu Luikede Järvest oli tõeliselt fenomenaalne. Mõistagi oli siin kaasatud palju moodsat, millest puritaansemad balletitrupid hoiduvad. Üks asi, mida siiski kaasatud ei olnud, olid turvameetmed. Neiud lendlesid tsirkuse kõrge lae all pelgalt oma pikkade paelte külge kinnitatuna. Kui lisada sinna efektne musikaalne taust muusikakollektiivi „The Sound“ poolt, siis oligi lõpptulemusena raske külmavärinaid tagasi hoida.

Tsirkus

Etteasteid jagus veel mitme tunni jagu. Nende hulgas demonstreeriti, kuidas tsirkuse lapspere 3-5 hüppenööri koordineerides keksu mängib, kuidas ka kahemeetriste karkudega saab hüpata kahekordseid saltosid, kuidas pöörasel kiirusel galopeerivatele hobustele saab saltodega peale hüpata ja seejärel lihtsalt püstijalu neil ratsutada või vajadusel nende kiirust eirates nende alt läbi roomata. Üks muljetavaldavamaid sooritusi oli kauni papagoi talitaja oma. See hulk trikke, mida ta oli suutnud nendele suhteliselt väikese ajumahuga olenditele selgeks õpetada, oli tõesti vapustav – eriti arvestades seda, et näiteks USAs on terve koolitustööstus rajatud selleks, et õpetada papagoi omanikele kuidas neid dresseerida nii, et nad lihtsalt omaniku sõrmi või muud nokaga otsast ei näksaks.

Arvasime juba, et kogu 3-tunnise show peale ei näegi me kordagi ühtegi turvaelementi. Siiski müüriti viimase etteaste puhuks kogu areen tugevalt kinni. Seda selleks, et areenile valla päästetud kümmekond tiigrit ja lõvi publiku hulka ei kipuks. Areeni sees jätkus kõik muutumatult. Kümnest massiivsest kaslasest piiratuna astusid lavale kaks venda. Ilma detailidesse laskumata võib öelda, et need mehed ei pidanud paljuks üüratut albiinolõvi saduldada ja hakata takistusrada läbima, sh umbes kahemeetrise hüppe sooritamine kahe kõrge tünni vahel.

Ja kuigi meie istmed ei olnud just võib-olla maja parimad, siis saime vähemalt istuda otse bändi kõrval ja isegi see publiku poolt sisuliselt märkamatuks jäänud musikaalne sooritus tekitas soovi selle kollektiivi plaat soetada – viiuldaja hingestatud esitus tekitas kohati lausa muljet, et istuks Vanessa Mae kontserdi esireas.

Kokkuvõttes võib öelda, et selle külastuse käigus oli näha, et sellel väiksel ringikujulisel areenil tehakse igat sammu tõelise armastuse ja hoolega. Etteastete tase oli lihtsalt uskumatult palju kõrgem sellest, mida olnuks piletisumma õigustamiseks vaja läinud. 

Rattahooldus

Peale tsirkust leidsimegi jõe äärest maalilise ööbimiskoha. Ainsaks segavaks faktoriks oli öö otsa töötavast metallitöökojast kostuv müra. Taskulambivalguses varustust rattalt maha pakkides märkasin lõpuks põhjust, miks ratas oli kuidagi ujuvana tundunud. Pakiraami kinnitused olid selgelt paindunud. Nende sirgeks painutamise katse päädis sootuks murdumisega.

Läbi häda õnnestus pakiraam teibi ja traadiga kuidagi raami külge kinnitada. See ei olnud kindlasti mõistlik lahendus, aga no kohe mitte ei tahtnud nii hilises faasis veelkord rattapoes kukrut kergendada. Neid mõtteid segas järjekordne lärmakas treimissessioon töökojas.

5 minutit hiljem olin veloga töökoja uksel. 10 minutit hiljem olid vajalikud mõõdud võetud. 15 minutit hiljem oli mul olemas täiesti omad tailor-made jupid pakiraamile, mis nägid selgelt tugevamad ja robustsemad välja kui purunenud madeinChinad. Kõike seda saatis sõbralik naeratus ja: „da ne sha chto!“.

Teekond punasele väljakule

Peale Kaasanit hakkas Venemaa näitama aina rohkem oma kultuursemat poolt. Linnades oli palju kirikuid ja igas natukene suuremas linnas oli ka oma vanalinn, kus punamonumentide kõrval oli aina enam ka referentse Venemaa kommunismieelsele perioodile.

N&M siss. pildid

Samas oli 40 päeva järjestikku 100+ km rattasõitu tekitanud mõnetise tuimuse, mida mõned pronksist pühakud ja vägilased murda ei suutnud. Nagu eelnevalt mainitud, siis olime lootnud saada üle hulga aja esimese komfortse pausi Nizhni Novgorodis... kui see plaan läbi kukkus, siis suurenes oluliselt ka soov kiiresti Moskvani jõuda.

Moskva oli suurim meie reisiteekonnale jääv linn. Seda oli tunda ka linna sisenemisel. Autode hulk oli meeletu. Eksimise vältimiseks ja kiiremaks Kremlisse jõudmiseks kasutasime isegi MKAD-i. MKAD on Moskvat ümbritsev metsiku liiklusvooga ringtee. Sellel sõitmine oli üks kõhedamaid tundeid, mille sarnast sai viimati kogetud 2007. a reisil Istanbuli sisse sõites.

Peale ca 30 km äärelinna läbimist jõudsime lõpuks selle suure riigi südamesse.

Moskva


Pokrovsky Sabor oli ehitatud tähistamaks Kaasani vabastamist mongoli ikkest. Nähes neid kuulsaid värvilisi kirikutorne ja teades nende tornide ees laiuvast väljakust, oli esimest korda peale Santiagosse jõudmist tunda sellist suurele kohalejõudmisele omast ärevusvärinat. Kui kohale jõudsime, siis osutus punane väljak suletuks. Kontsert. See oli mõistagi kurvastav, sest vaimusilmas paradeerisime juba keset väljakut nagu Mathias Rust, kui ta 87ndal aastal oma Cessnaga keset punast väljakut maandus. Rusti tembu tulemusel kaotasid oma koha nii NSVL kaitseminister, Õhujõudude ülemjuhataja kui ka 9 kindralit ja 248 ohvitseri. Mõistagi pole me mingid Rustid. Samas peale niivõrd pikka ootamist oli tõesti nüri, et üldse nagu väljakule ei lastud.

Mõneti pettununa otsustasime vähemalt Kremlisse minna. Jõudes väravani, selgus, et ka Kreml on suletud. Olles ise ilmselt elu jooksul ligemale aasta Moskvas veetnud, oli see tõeliseks üllatuseks. Nii väljak kui Kreml avati rahvale jälle järgmisel päeval, aga moment oli läinud.

Moskva heastas eeltoodu kiiresti. Tunnikese võrra hiljem jõudsime meid võõrustavate sugulaste juurde. Peale üle 40 päeva füüsiliselt koormavat sõitu, niiskust, külma, hügieenipuudust, armetut toitu jms oli ennast Gorki Parki juures sisse seadnuna tunne, et olime jõudnud paradiisi. 

Harjumatu oli, et peale Simpsi võis ka teistega rääkida ja olla arusaadav koduses keeles. Aga ilma lähedaste inimestega taaskohtumisest ja sellega kaasnevast rõõmust pikemalt heietamata teekski kerge pilguheidu meid ees oodanud kultuuriprogrammi.

Lužniki

Esimese asjana hakkasingi Simpsi giidiks ja seadsime sammud läbi Gorki Parki otse Lužniki olümpiakompleksi poole. Gorki Park on ise kohaks, kus iga nurgake sisaldab oma mälestusi. Olgu selleks väikese mudilasena abiratastega veloga sõitmine ja laskumisel pidurite mitteleidmine ning järgnenud külastus laatsaretti... või kõik need suusatamiskilomeetrid vanavanematega, mille meenutamine toob jätkuvalt mällu selle sportimisel tekkiva villaste sokkide ja käpikute odööri... või lihtsalt vaikselt vanaisaga partide söötmine ja pargis olnud laudade taga male mängimine... ja siis viimasena kõik need jooksukilomeetrid veel viie aasta tagusest ajast, kui sai Lužnikis asuva välibasseini poole lipates kaks trenni ühendatud.

Peale aastate pikkust pausi seisin taas ujulas, kus oma kadunud onu käe all sai igapäevaselt treeningutel käidud. Leti taga seisid vanad tuttavad näod. Läbisime tervisekontrolli ja hüppasime basseini. Lužniki välibasseini teeb eriliseks aasta läbi avatus. Eriliselt efektne olnuks saabuda ajal, mil basseiniäärne oleks täis lumehangesid ja veest tõuseb võimast udumassiivi.Sedapuhku pidi Simpsile ettekujutuse andmiseks piisama kolmest soojakraadist. Äärmiselt nauditav oli ujuda, täites kopse tõeliselt karge ja värske õhuga, mitte üliniiskega, nagu seda on siseujulates. Selle tulemusel oli siin tõeliselt meeldiv teha pikki treeninguid, sest pika õhupuudusega kaasnevat peavalu lihtsalt ei tekkinud kunagi.

Peale rammestavat ujumist turnisime Lenini mägede tippu, kus asub võimsaim seitsmest viiekümnendatel ehitatud Moskva pilvelõhkujatest – Moskva Riiklik ülikool.

Musketärid

Paraku ei aidanud isegi need järjestikkused meeldivad seigad raputada välja tugevalt kinnistunud reisiväsimust. Seda ei õnnestunud lõpuni ka võõrustajate eest varjata. Nii leidsimegi ennast juba õhtul Simpsiga legendaarse Mikhail Boyarski kontserdilt.

Boyarski mängis D`Artagnani 1978. a vene filmiklassikaks kujunenud „Kolmes musketäris“. Hetkel Peterburis resideeriv filmitäht on lisaks näitlemisele laulnud ennast ka miljonite südameisse. Ta ilmus lavale Zeniidi jalgpallisallis, mida ta kihlveo kaotamise tulemusena on kohustatud kandma aastaringselt kõigis situatsioonides. Artist ei olnud loobunud oma kuulsast muštaatšiost ja leidis oma hurmurlike naljadega kiiresti tee kõigi naisfännide südameisse. Ja nii järgneski õhtu jagu estraadiklassikat ja lõbusat olemist.

Tema esinemist vaadates tuli meelde, kui geniaalselt oli just selles musketäride filmis tabatud tõeline sõprus ja seda moel, millele ükski lääne tõlgendus pole ligilähedalegi jõudnud. Ja ka parim sõber nautis iga nooti.

Kui me „Parapparappa raduem…“ rütmis taas kodu poole sammusime, oli tõesti mulje, et sellest reisiväsimusest on lõpuks võitu saadud...

...järgmisel hommikul varustust rattale pakkides oli see paraku tagasi... ja ka sõber oli väsinud – peab puhkama. Puhkama millest? Puhkama sellest pikast puhkamisest... ja ainsaks toimivaks retseptiks tunduvat olema koduseinad. Seda mööndes käimegi kodustele, sõpradele, tuttavatele ja lugejatele välja veksli, et proovime juba kuuendaks novembriks taas Tallinna jõuda... ja seda mõistagi nii nagu sai alustatud – kell 12.00 Vabakal!

veel natukene Moskva albumist


Venemaa poolkuu

posted 16 Oct 2011, 03:02 by oovelm

Uuralile järgnes veel pea kolmesaja kilomeetri jagu üles-alla rollercoasterit. Sõitsime läbi kiirguse ja Tšernobõlist evakueeritute poolest kuulsast Sim linnast, kus väidetavalt on erakordselt suureks harulduseks, kui mõni meesterahvas pensionipõlveni elab. See on muidugi huvitav, et need maailma kuulsaimas tuumaelektrijaama katastroofis kiiritada saanud just siia terviseohtlikku keemiatööstuslinna ümber koliti.

Samas oli peale mäestiku ületamist selgelt tunda, et midagi on muutunud. Teeäärsete kohvikute arv ja mitmekesisus tõusis drastiliselt. Suurima üllatusena tuli trassilt Subway leidmine, mille leidmist teispool Uuralit ei julgenud ka suuremate linnade puhul loota.

Kui enne olid iga 500-1000 kilomeetri tagant ilmuvad suured linnad lihtsalt keset lõputuid metsasid asuvad oaasid, siis eriti Tatarstanis hakkas üleüldine pilt järk-järgult muutuma. Asustus muutus aina tihedamaks ja viimaseid tuhandeid kilomeetreid domineerinud ühekordsed puumajad asendusid aina enam korrusmajadega. Väikelinnade keskused ei koosnenud enam pelgalt kahest toidupoest ja ühest šašlõkibaarist vaid olid täidetud kõikvõimalike väikeäridega jne.

Üks asi, mis jätkas ühtlast muutumist negatiivsemas suunas oli ilm. Iga päev tuleb taevast midagi alla ja ilmade külmenedes on selleks üha sagedamini lörts. Kui meie oleme selle ilmaga juba praeguseks leppinud ja harjunud, siis meie elektroonika seda ei ole ja sellesse niigi tihedalt asustatud elektroonikaseadmete surnuaeda lisandub häiriva kiirusega aina uusi hauaplatse – praeguseks on reisi alustanud seadmetest alles jäänud vaid üks. Pöidlad pihus, et teise vahetuse sülearvutid koos sealsete pildi ja videokollektsioonidega lõpuni vastu peaksid.

Kui Burjaatia oli Venemaa Föderatsiooni budistlikuks vabariigiks, siis nüüd oli võimalus väisata kahte järjestikkust moslemivabariiki. Nendest esimeseks oli Bashkortostan. Baškiirid ise on oma vabariigis jällegi vähemusrahvuseks ja sestap oli neid ka visuaalselt võrdlemisi vähe väljaspool teeäärseid šaurma,- ja šašlõkiputkasid ning turge näha. 

Seda ei saanud aga öelda kõrval asuva Tatarstani kohta, kus tatari keelt kõlas rohkemgi kui vene keelt. Lisaks olid Tatarstani peamised linnad Naberezhni Zelni ja Kazan selgelt meeldejäävamad kui nii Bashkortostani Sim ja Ufa.

Naberezhniye Chelny

See linn ise on üldiselt nagu enamus Venemaa suuremad linnad – üks gigantne Lasnamäe. Aga eriliseks teeb selle linna maailma suurim autotehas Kamazi näol. Tõepoolest juba enne linna jõudmist olid teed täidetud ida suunas sõitvate transiitnumbritega Kamazidega. Sellest metsikust tehasest väljub iga päev ligemale 200 veokit. 

Tee peal inimestega suheldes oleme ikka huvi pärast küsinud ka Venemaa autotööstuse kohta ja saanud terve plejaadi humoorikaid vastuseid. Uued Ladad ja Uralid lagunevat juba tehasest väljudes ning GaZ toodab jätkuvalt oma poolesajandi taguseid sidruneid ning ka Villised on hoolimata uhkete Patriot ja Hunter nimede omandamist siiski sisuliselt samad vanad Villised, Volga on täielikult minetanud oma hiilguse aura jne. Seda kõike aga ei saanud öelda kõigi Kamazide kohta, mis on just viimastel aastatel teinud tohutuid investeeringuid oma tootmisliinide moderniseerimiseks.

Kamazi tõsistest kavatsustest räägib aga kõige paremini Kamazi Dakari ralli meeskond. Kamaz Masteri tiim. Kamaz Master projekt algatati just selleks, et tõusta kõrgemale kogu ülejäänud vene autotööstust saatvast negatiivsest mainest. Otsustasime minna uurima, kui hästi see neil välja tulnud on.

Tiimi hoonete ette jõudes saime paraku kiiresti selgeks, et tegu on suletud objektiga ja ilma eriloata ei ole lihtsurelikel sinna asja. Otsustasime lähtuda teadmisest, et tegelikult toimib siin riigis kõik inimsuhete pinnalt ja jätkata üritamist.

Kümmekond minutit hiljem nägime ühte fotoaparaadiga noormeest suundumas hoone poole. Haarasime tal nööbist ja rääkisime kiirendatult oma loo ninga põhjendasime oma huvi. Saime teada, et tegu on Kamaz Masteri PR mehega. Veerandtunni ja paari telefonikõne võrra hiljem olid meil olemas eriload ja tuur võis alata.

Juba esimestes tubades ilutsesid võimsad pildid üle liivadüünide hüppavatest Kamazi veokitest... edasi liikudes võis näha pilte ka suurt rahvaisa Putinit ühe siinsetes ruumides valminud ja 6 sekundiga 0-100 km/h kiirendava veoki rooli keeramas.  Seejärel järgnes teekond läbi karikatetoa... seal istuvad Dakari ralli võitjatrofeed andsid vastuse küsimusele, kui edukas täpselt see Kamazi projekt on olnud.

Nimelt olid Kamazid esimest korda Pariis-Dakaril osaledes katkestanud kõigi oma kolme ekipaažiga. Sellest ei lastud ennast heidutata ja jätkati sihikindlat tööd. Nagu kindla visiooni, julge pealehakkamise ja metsiku töötundide arvuga ikka, hakkasid ka selle meeskonna tulemused seejärel aasta-aastalt aina paranema.

Selleks hetkeks, kui meie nende trofeeruumi sisenesime, oli tegu maailma absoluutse tipu ja valitsevate maailmameistritega. Veelgi enam,  see meeskond on praeguseks võitnud Dakari ralli rekordilised kümme korda. Selle kõige juures on seda tehtud nii veenvalt, et on olnud aastaid, kus Kamazid on Dakaril osadel kiiruskatsetel isegi suutnud edestada traditsiooniliselt oluliselt kiiremaid maastureid.

Kamaz Master

Kuna Dakari ralli on teadupärast viimastel aastatel ümber kolinud Ladina-Ameerikasse, siis oli ka allkorrusel asuvas masinaehitushallis käimas kibe töö. Autod pidid saama ookeaniületuseks valmis juba kuu pärast. Õnneks tilistas tiimi kokk lõunasöögi kellukest ja saal tühjenes sinistes kombedes meestest hämmastava kiirusega. See sama kokk oli keelustanud peasponsor Red Bulli poolt võimaldatud piiramatu hulga energiajookide joomise – nimelt olid mehhaanikud ja insenerid hakanud neid ergutusjooke tarbima selgelt ebatervetes kogustes.

Peale nende maailma kõige kiiremate veokite pikka uudistamist, näppimist ja sees istumist saime teada, miks see saal just nii kiirelt selle kellukese helisedes tühjaks voolas. PR osakonna kutsel saime ka ise nautida selle meisterkoka roogasid, mis olid tõesti esimesteks lääneeuroopalikeks roogadeks üle poole aasta. Arvestades kõigis nendes teeäärsetes sööklates kugistatud maitsetu mördi hulka, paneb sellele hõrgule mereannisalatile ja õhulisele lasanjele mõtlemine praegugi veel neelud käima.

Olles mõlemad olnud eluaegsed motospordi fännid, saime sellest väga eksklusiivsest ekskursioonist maailma absoluutse tippmeeskonna telgitagustesse tõelise naudingu. Peale tehasest lahkumist ja paneelmajade vahelt taaskord Kazani poole viivale maanteele siirdudes oli raske uskuda, et Tatarstan suudaks pakkuda veel miskit, mis selle fantastilise elamusega suudaks konkureerida...

Kaasan

...seda kõike kuni me jõudsime Kaasanisse. Häbiga peab tunnistama, et meie eelnevad teadmised sellest linnast piirdusid suuresti paar korda uudistest läbi käinud Kaasani Uuniksi meeskonnanimega. Seetõttu eeldasime, et saabume järjekordsesse betoonpaneelkõrbe – see ei olnud seda.

Käisime kaemas kohalikku Kremlit ja peale seda siirdusime väga euroopalikule Baumani jalakäijate tänavale. Kuna tegu on siiski nö Venemaa spordipealinnaga, siis otsustasime õhtu sisustada baaris meeldivalt Inglismaa ja Montenegro vahelist jalgpallimatši vaadates.

Õhtuses tuledesäras oli Kreml veelgi kaunim kui päevasel ajal. Seda hiilgust vaadates oli raske uskuda, et linn on korduvalt maha põlenud ja kohalike tatarlaste peal on toime pandud nii genotsiid kui ka korduvaid ümberasustamisi. Igatahes oli see linn sellest kõigest hämmastavalt hästi välja tulnud ja on praeguseks Venemaa kõrgeima elukvaliteediga linn, mis on ühtlasi riigi tähtsaim infotehnoloogia arenduskeskus ja nii nagu läbi kogu oma ajaloo ka jätkuvalt võimas majanduskeskus. 

Peale ööd kohaliku lõbustuspargi aia taga oli aeg edasi suunduda. Next up Nizhni Novgorod ja siis juba Moskva!


 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Uural

posted 7 Oct 2011, 03:20 by oovelm   [ updated 16 Oct 2011, 02:39 by Martin Simmermann ]

Venemaal matkamise vaieldamatult suurimaks miinuseks on see, et avanev pilt muutub sadade ja tuhandete kilomeetrite läbimisega täiesti minimaalselt. Mööda peamist federalkat jõudsalt kodu suunas liikudes on tekkinud teatav korrapära. Igas vähekenegi suuremas linnas seisab linna keskel seltsimees Lenin. Maapiirkondades elatakse peamiselt helesiniseks võõbatud luukakendega palkmajades ja linnapildis domineerivad samavõrd paneelmajad. Lisaks kohustuslikele Leninitele on igas asulas näha ka Vene õigeusu kirikuid, mis peale pikka nägurperioodi punarežiimi all on nüüdseks pea kõik läbinud uhke remondikuuri ja on tõesti ilusad. On ka näha rahvuslikke lemmikäri valdkondasid, mis mõneti meenutab Šveitsi, kus on selgelt liiale mindud kellapoodidega. Siinseteks lemmikuteks on autorehviparandused, autopesulad ja lillepoed.

Kuna kulgeme mööda riiklikku peamagistraali M5, siis koosneb meie argipäev jällegi iga neljakümne kilomeetri taha jäävatest transiidisööklatest ja lõpututest kasemetsadest. Transiidisööklate hinnahierarhia ongi naljakalt nimepõhine, kus „Café“ tähendab küllaltki kallist kõhutäit, „Sakuzoznaja“ mõneti odavamat ja siis see maagiline sõna "Stolovaja", kus on teada, et umbes 5€ eest saab julgelt neli käiku endale lubada.

Peale Baikalit stabiilselt lauge olnud tee ja pikalt kestnud vananaiste suvi tegid pikad rattapäevad täitsa mõnusaks. Kui hakkasid aga vihmad ja ka keskmine päevane temperatuur langes sinna 4 soojakraadi kanti, sai üha selgemaks, et vaikselt on peale tulnud ka nö sõja(reisi)väsimus. Selle tõttu on väga raske mõne uue laheda koha puhul tekkima see „vau“ effekt. Selle puudumist kinnitab ka lihtne pilguheit arvuti fotokataloogidele, millest iga järgnev on eelmisest oluliselt õhukesem. Vau puudumise tõttu ongi need kuue-seitsmetunnised sadulas istumised muutunud parajalt tuimaks tampimiseks, millele talumisele aitab ainult kaasa aina äkilisemate muusikapalade lisamine pleiereisse.

Sealjuures on kõige selle juures siiski sadulas kõige mõnusam, sest mitte ainult ei too see lähemale kauaoodatud kodule ja komfordile, vaid sõidupause tehes hakkab ka lihtsalt külm ning ööd telgis on muutunud ebameeldivalt niisketeks. Omaette kunstiks ongi läbi sõidukiiruse reguleerimise leida ideaalse kehatemperatuuri balanss, millega mitte hakata higistama (riiete kuivatamine on sisuliselt võimatu) ja millega oleks samas piisavalt soe.

Seda meeldivam oli ühes järjekordses sööklas letilt lugeda: „Banja 100rub“. Hoovis oli tõepoolest korralik kasepuudega punaseks köetud Siberi saun. Käes oligi tagumine aeg kontide ülessoendamiseks. Sauna saime jagada mitmete rekkameestega ja jällegi pajatati mitmeid lugusid alates erinevate veokimarkide võrdlusest, vene autotööstuse hetkeseisust kuni vana hea kommunismiajastu nostalgiani välja.

Kurikaelad

Natukene ärevusttekitavamaks oli seik, kus taaskord teeäärses kohvikus olles pandi pilk peale meie ratastele ja varustusele. Jälgisime pingsalt aknast kahe kahtlase tüübi selgelt liiga pikale veninud tiirutamist ümber meie sõiduvahendite. Kui välja läksime, siis järgnesid traditsiooniliselt küsimused reisi kohta, aga nende sisse oli oskuslikult pikitud ka huvi erineva foto ja arvutivarustuse kohta. Tund oli juba võrdlemisi hiline ja tahtsime siirduda lähima metsatukani, et sinna telk püstitada. Kui aga sadulasse istusime, siis istusid ka need tüübid oma Žigulisse.

Peale niivõrd pikka rändamist on tekkinud teatud vais selliste mustrite osas (on meid ju eelnevatel reisidel kokku juba kolmel korral puistamas käidud). Nii sõitsimegi sadakond meetrit edasi. Tagasi vaadates märkasime, et Žiguli veel mootori surisedes ootas. Sõitsime veel kilomeetri ja taaskord tagasi vaadates seisis umbes 500 meetri kaugusel teepervel tuttav masin.

Pidasime omavahel aru ja otsustasime kohviku juurde tagasi sõita. Iga sellise Siberi laante vahel oleva teeäärse kohviku juures on ka oma turvameeskond ja valvega veokiparklad. Otsisime oma massiivsed anti-karu pipragaasid käeulatusse ja keerasimegi rattad ringi. Žigulist möödumisel tegeleti seal usinalt väga viletsa näitlejatööga, et meile kõik õige näiks.

Kui jõudsime tagasi parklasse, siis otsustasime veel natukene olukorda hinnata. Viie minuti jagu hiljem said meie kahtlused täiendavat kinnitust, kui Žiguli jällegi kohviku ette ilmus. Kahtlustele oli mõistagi andnud tuld ka hiljutine vestlus ühe politseinikuga. Ta oli just sarnase silma peale panemise ja hilisema vägivaldse tühjakstõstmise eest hoiatanud – nimelt just see oli juhtunud ühe prantsuse veloturistiga.

Õnneks saime turvaparkla valvuriga kiiresti jutule ja 100 rubla eest saime oma telgid okastraadi, koerte ja videokaameratega varustatud kohta püstitada.

Uural

Peale autoparklast saadud kogemust kasutasime seda sama nippi ka järgnenud suuremates linnades nagu Kurgan ja Tšeljabinsk, kus panime samuti telgid püsti otse kesklinnas asuvatesse parklatesse, et saaks muretult linnaga tutvuda.

Pikad tunnid sadulas andsid dividende kaarti vaadates. Edenemine oli olnud viisakas ja nii olimegi jõudnud Uuraliteni. Need Venemaa kuulsaimad mäed on piirjooneks Euroopaga. Mägede kuulsust arvestades ootasime midagi Sierra-Nevada, Püreneede või Alpide sarnast. See ootus osutus aga täielikult vääraks. Jätkus samasugune otsene tee läbi metsa. Kogu tõus üle Uuralite oligi rütmis ca 3 km tõusu ja 1 km laskumist. Mitte ühtegi mööda mäekülge tsinka-vonka minevat käänulist teed – lihtsalt ühtne sirge trass. Kõige pikemaks tõusuks oligi 7 km @ 7% pikkune tõusujupp. Ei teagi, kas praeguseks on meie jalad lihtsalt niivõrd pedaalimisega harjunud, aga lõppkokkuvõttes võib küll öelda, et Uuralid olid tee peale jäänud mäemassiividest kõige lahjemad ja ületamiseks kõige kergemad. Nende mägede kuulsus tundub siiski tuginevat pigem siinse maapõue rikkusele ja maailmajagude vaheliseks piiriks olemisele.

Aga see kõik ei muuda tõsiasja, et oleme jõudnud tagasi kodusele maailmajaole ja selle fakti tõdemine toob kõige selle vihma ja jama kiuste ikkagi laia naeratuse huulile. Euroopa!


 

Balalaika, viin ja tänavatel tantsivad karud

posted 22 Sep 2011, 03:12 by oovelm

Novosibirski suurimaks vaatamisväärsuseks oli linna eepilistes suurustes ooperiteater. Ooperiteatri ees seisis oma Stockholmist soetatud palitus seltsimees Lenin järjekordseks pronkskujuks valatuna. Mäletatavasti oli Lenin ja tema punaideoloogia sakslaste poolt välja valitud kui sobivaim viis Tsaari-Venemaa nõrgestamiseks. Mõne kohvritäie kuldmarkade eest saavutatud edu ulatust ei osanud aga keegi ette näha. Järgnenud aastakümnetega olid Lenin ja tema järeltulijad teinud veripunasele ideoloogiale toetudes Nõukogude Venemaast ühe maailma kahest ülijõust. Ülijõu staatuse mõõdupuuks olid relvad ja nende tootmise üheks keskuseks oli kompartei valinud Novosibirski linna, millest kujunes kogu liidu sõjatööstuse pealinn. Iga viies punaarmee tank, mis Teise ilmasõja ajal muuhulgas Sinimägede või põhjapoolsete hõimuvendade maale tungis, oli valminud just selle linna tehastes.

Sõjatööstuse pealinnaks olek tähendas isegi raudse eesriide taga täiendavat saladusloori, mis tegi praegusest Siberi pealinnast pikkadeks aastakümneteks „võõrastele“ suletud linna. See Venemaa kolmandaks suurim linn saavutas muule maailma avatuse alles üheksakümnendate alguses.

Suurlinna tulede viimasest nägemisest oli möödunud juba korralikult aega. Olin võimalikult kiire edenemise huvides jätnud sisse keeramata Krasnojarski ja vaid õhtupooliku veetnud kaevurite pealinnas Kemerovos. Linna ja sõbraga taaskohtumise teele astusid veel üks kord ette need legendaarsed Siberi teeviidad. Tee peal olin juba harjunud, et kümne kilomeetrise vahega paigutatud teeviidad võisid näidata sadade kilomeetrite võrra erinevaid vahemaid samadesse linnadesse. Novosibirski eel oli aga päris huvitav silt, mis käskis Novosibirskisse jõudmiseks keerata peateelt kõrvale... nii siis tegingi linna niivõrd vahetus läheduses olevat silti usaldades pea poolesajakilomeetriseks kujunenud vea.

Venelastele on omane teatav värvieelistuste poolest spetsiifiline riietusstiil. Üldiselt on inimeste rõivastust vaadates tunne, nagu oleks sattunud mõnda klassikalisesse mustvalgesse mängufilmi, sest rõivatoonideks on kas must, valge või hall, mis nende kahe variandi vahele jääb. Seda eredamalt paistis massist välja kokkulepitud kohas oodanud reisikaaslane.

Nende paari Novosibirskis veedetud päeva jooksul oli Simps leidnud ka juba sõbrad, kelle juures ööbida. Samuti oli Simps Romani ja Zenja korteris viibides strateegiliselt ette mõelnud ja seadnud oma aseme rõdule, kus vähem viimastele jalgu jääda. See mure oli Zenja ja Romani ehtvenelaslikku külalislahkust arvestades ilmselt asjatu. Kuna meil mõlemal oli sellest üksinda seiklemisest paras üledoos, siis otsustasime Novosibirskis paariks päevaks jala sirgeks lasta, kuid selle valguses oli siiski meeldiv seal rõdul omada nö oma ruumi. Puhkus oli ka juba hädavajalikuks saanud, sest Novosibirskini olin sõitnud tempoga, millest mu põlved väga vaimustuses ei olnud.

Kui Mongoolia teed olid olnud pigem augud, kuhu mõnikord oli ära eksinud natukene asfalti, siis Venemaa teed olid küll natukene paremad, aga siiski äärmiselt viletsad. Teekond Irkutskist Novosibirski oli hävitanud meie mõlema tagumised veljed, mis oma 28-tollise suuruse juures olid teele jäänud linnades osutunud leitamatuks defitsiidiks. Seetõttu oligi esimene missioon Novosibirskis leida uued veljed. Peale kümnekonna rattapoe väisamist see lõpuks ka õnnestus.

Esmased kohustused täitnuna võis mõelda linna vaatamisväärsustega tutvumisele. Valikus oli ooperiteater, tsirkus ja loomaaed. Ooperisse poleks meid läikivate kingade, kuldsete klotsersõrmuste ja kogu rindkere hõlmava Armani embleemi puudumise tõttu kindlasti lastud... tsirkus naasis linna alles nädalapäevade pärast ja niigi jäigi sõelale ainult loomaaed.

Roman ja Zenja olid loomaaiale ka kõva promo teinud. Väidetavalt oli tegu mingis kategoorias maailma top 10 loomaaia hulka kuuluva loomaaiaga. Paraku jäigi see kategooria mõistatuseks, sest üheski googeldatud topis ei olnud lõhnagi ühestki idabloki loomaaiast.

Kuna tegu on siiski Siberi pealinnaga, siis oodatult leidsime loomaaiast väga palju karusid. Aga põnevaks tegi loomaaia selle ulatuslik erinevus lääne loomaaedadest. Juba esimestel sammudel nägime, kuidas kohalik töötaja ahvile kommi viskas ja seejärel seda kiiremini sööma utsitas „enne kui keegi peale satub“. Asjaolu, et kompvek oli pakendis, ei häirinud pärdikut karvavõrdki, sest vilunud liigutustega kõrvaldati see takistus kiiresti. Seejärel liikusime jääkarude juurde. Seal oli lausa eraldi äri tehtud loomade söötmisest. 50 rubla eest võis soetada kala, mida karudele visata. Karud olid selle skeemi parema toimimise huvides väidetavalt ilma igasugu dresseeringuta õppinud ise selgeks pöörasel hulgal vigureid. Olles harjunud loomaaia tülpinud olekuga loomadega, oli see karude paar tõeliseks sensatsiooniks. Nad tegid oma trikke väsimatult ja kui publiku ovatsioonid muutusid juba päris suurteks, siis järgnes karude poolt poseerimise paus, mille käigus nad ootasid, et neile hea etteaste eest kalatükke loobitaks. Langesime sellesse loomade ja talitajate koostöös valminud turistilõksu rõõmuga. Mati Kaal võiks mõelda ka Tallinna loomaaias elavate maailma suurimate kiskjate kolimist ühikatoast suurematesse eluruumidesse ja seeläbi süstida neisse elujõudu, mis Novosibirski loomaaia meeskonnal on korda läinud.

Loomade söötmisele oli siin mõeldud igal sammul. Kuigi paljude puuride juures rippusid tõepoolest toitmist keelavad sildid, oli siiski iga natukese aja tagant kioskeid, mis pakkusid kahtlaselt loomasõbralikke maiuseid. Jääkarudest saadud hasardi pealt soetasimegi ühest sellisest kioskist hulga kuivatatud riisipalle ja asusime samuti loomade dresseerimist proovima. Esialgu tegime seda vargsi, aga nähes loomaaia töötajate julgustavaid žeste, saime aru, et siinkandis on selline praktika tõesti normiks. Lisaks sattusime tunnistama episoodi, kuidas üks talitaja lihtsalt tahtlikult emaste põtrade õrritava toitmisstiiliga kõrvalpuuris olnud massiivse põdrapulli meelelahutuslikul eesmärgil täielikult marru ajas. Seda episoodi oli siiski ka meil parajalt ebamugav vaadata, sest põdrapull jooksis oma üüratuid sarvi lõhkudes korduvalt ennast trellide vahele kinni.

Üritus päädiski Siberi mustade karude puuri juures, kus oma riisitükikestega õnnestus suur isane karu tagujalgadele sitsima panna. Hämmastav oli näha ka, kui massiivne on suuruste vahe Ameerika mustadel karudel (keda Redwoodis kohtasin ka vabas looduses) ja Siberi omadel... viimased on lihtsalt pea kolm korda suuremad. Ja kuigi Siber ei ole päris see balalaika, viinapudeli ja tänaval tantsivate karude sümbioos, millena Ameerika filmitööstus seda kujutab, oli siiski mõneti ebamugav tõdeda, et veedame oma öid samades metsades koos nende üüratute karudega.

Federalkadeks nimetatud peamiseid trasse mööda voorib suurel hulgal transiitveokeid. Teed ise lausa ägavad sellise veokite hulga all ja on sellest lähtuvalt pahatihti väga viletsas seisus. Kuna hiljaaegu oli raudtee veelgi tõstnud oma veoteenuse hindasid, siis oli veokite arv kohalike sõnul viimaste aastatega järjest enam kasvama hakanud. Palju veetakse Saksa patendi alusel Hiinas toodetud veokeid Venemaa lääneossa ja teiselt poolt liigutakse Kamazide ja Ural veokitega vastu. Selle transiidivoo ainsaks plusspooleks olid teel iga paarikümne kilomeetri tagant olevad peatuspaigad, kus lisaks autojuhtidele saime ka meie meeldivalt ja soodsalt einestada ning endid pesta.

Muus osas on need teed siiski sõitmiseks ebamugavad. Enamasti ei ole eraldatud asfaldist teepeenart ja tee on nii kitsas, et on vaevu võimeline kahte veokit kõrvuti mahutama, mis omakorda ratturile väga ruumi ei jäta. Nii peabki sõitma suure osa ajast kruusasel teepeenral. Samas on see kruusane teepeenar kohati paremas korras kui asfalt ise ja kui võtta arvesse ka tõeliselt oluline ohutuse element, siis eelistamegi üldiselt iga kodule läheneva kilomeetriga seda teepeenart aina rohkem.

Vaieldamatult kõige meeldivamaks asjaoluks on aga olnud ilm, mis peale esimesi öökülmasid järsult taas kannapöörde suve suunas tegi. Saime vananaiste suve ja pidevaid taganttuuli nautida pea kahe nädala jagu. Ühel sellisel meeldival päeval omavahel järjekordse söökla ees vesteldes sekkus meie dialoogi üks kohalik. See polnuks just kuigi märkimisväärne, kui sekkumine poleks olnud Eesti keeles. Olime juhuslikult sattunud pausi tegema ühe küüditatute küla lähistele.

Võrreldes Ameerikas asuvate väliseestlastega on Siberisse jäänud kaasmaalased äärmiselt väikese interneti jalajäljega, mistõttu oli selline juhuslik kohtumine tõeliselt meeldivaks üllatuseks. Paraku jäi jutt Edwardiga küllaltki lühikeseks, sest antud külas elasid peamiselt põllumehed ja käsil oli kõige kibedam viljakoristusaeg. Siiski saime teada, et Ivanovka linna lähedal asuvas külas elavad eestlased veel isekeskis ikka emakeelt kõnelevad ja seda jõudumööda ka oma lastele proovivad õpetada. Edward ise oli isegi paariks aastaks Eestisse kolinud, kuid tulnud tagasi Siberisse, sest see olevat koht, kus ta on sündinud ja inetu ajaloo kiuste ennast kõige rohkem kodus tundvat. Tegime küll vihjamisi ettepaneku peale tema tööpäeva lõppu veel trehvata, et kas samas sööklas või saunalaval vestlust jätkata, kuid Edward ei kippunud sellest kinni haarama. Selline jahe „noh, hjäed tied siis teilõ“ reaktsioon oli peale loendamatul hulgal siinseid venelastepoolseid küllakutseid isegi ootamatu, aga samas nii kodune ja meeldivalt tuttav.


Ida-Siber

posted 3 Sep 2011, 20:43 by oovelm

Venemaa piir Mongooliaga on kaardile tõmmatud väga oskuslikult, sest täpselt piirist lõppes stepp ja algasid koduselt tuttavad metsad ning heinamaad. Kuidagi üllatav oli ka see, kui järsk oli üleminek ühelt rahvuselt teisele – oli ju üleminek hiinlaste hulgast mongolite sekka olnud vägagi järk-järguline. Igatahes olin piiriületuse järgselt jõudnud tuttavasse kultuuriruumi, kus räägiti taas arusaadavalt arusaadavat keelt (mongolite versioon vene keelest on sama puine kui eestlaste versioon). Looduspildiga ühendatuna tekkis miskipärast koheselt tundmus, et olen jõudnud praktiliselt koju ja jäänud on veel kõigest vormistamine.

Suure hurraavaimustuse pealt (kuigi taganttuul aitas samuti) kihutasin päevaga 220 km eemal olnud Ulan-Udesse. Järgmisel hommikul kesklinnast atlase ostnuna hakkas aga tegelikkus taas kohale jõudma. Reisi kilometraaži poolest rekordpäev, millesarnane oleks Eesti ühest otsast teise viinud, tähendas sellel kaardil armetult väikest edasiliikumist. Kodu oli veel selgelt liiga kaugel, et lõpuspurti alustada. See tõdemus hajutas vaikselt kodumõtted ja tõi tagasi reisimõtted – olin ju ometi Siberi pärli (Baikali järv) külje all. Täpsemalt Burjaatide Vabariigis.

Burjaadid on mongolite sugulasrahvas, kellel on säilinud oma keel ja kultuur. See rahvas on oma esivanemate maal venelaste 350 aastat kestnud immigratsiooni tulemusel jäänud selgesse vähemusse. Nende keel on mongoolia keelele väga sarnane, kuni piirini, kus mongol ja burjaat omavahel oma keeltes kõneldes üksteisest aru saavad – midagi eesti ja soome keele omavahelise suhte sarnast. Sarnaselt mongolitele on nad ajalooliselt samuti nomaadlike traditsioonidega, aga erinevalt mongolitest on sellest minevikust säilinud vähe – ainult loetud kogukonnad Baikali idakaldal. Muus osas on omaks võetud vene kombed ja kultuur.

Venemaa aktiivset integratsioonipoliitikat võis kohata ka Burjaatia pealinnas Ulan-Udes igal sammul. Kõikjal olid plakatid, mis tähistasid venelaste ja burjaatide ühise kooseksisteerimise 350ndat aastapäeva. Plakateid oli mitmeid, aga läbivaks teemaks oli heledapäine vene ratsanik, kelle kõrval oli pilusilmne rahvariietes burjaat. Sattusin suhtlema mitmete burjaatidega ja inkvisiitorlikust peilimisest hoolimata ei õnnestunud nende jutust tuvastada kõige vähimatki jälge hõõrdumisest venelastega, küll aga vastupidist – täielik integratsiooni edulugu.

See edulugu oli seda üllatavam, kui sain teada, et esimesed siiani jõudnud Tsaari-Venemaa maadeavastajad olid saabunud koos vägivallaga. Need ainult maavaradest ja karusnahkadest hoolivad vägivaldsed jõugud olid kohalike poolt kerge vaevaga tagasi löödud ja seeläbi tekitanud umbusu nn valge mehe suhtes.

Teisalt olid venelased nendes esimestes kokkupuudetes saavutanud ka ebamaise staatuse. Burjaadid, kes ei osanud tulirelvi kasutada, otsustasid langenud kasakad koos nende relvadega põletada. Suures tules hakkasid langenud sõdurite musketid paukuma ja tapsid nii mõnedki kohalikud, mispeale viimased arvasid, et kasakas jätkab võitlemist ka peale surma.  

Peale Ulan-Udet liikusin piki Selenga kaldaid Baikali järveni. See teekond oli tõeliselt maaliline ja selle käigus sai korduvalt jões supeldud ja isegi ühe burjaadi kalamehega koos kala püütud (edutult). Burjaatia ise on väga mitmekülgse loodusega. Piirist alates olin sõitnud männimetsades, lehtmetsades, karjamaadel, mägedes ja steppides. Venemaa liberaalne jahinduspoliitika on siia meelitanud ka hulgaliselt Euroopa (peamiselt Saksamaa) jahimehi, kes üliodava litsentsi soetanuna siia karusid küttima tulevad.

Kui ma lõpuks Baikalini jõudsin, siis tekkis väga kiiresti deja-vu Peipsiäärsetest mälestustest. Kogu järve ümbritsev loodus ja asustus olid lihtsalt liiga sarnased sellele, mida 2009. a ümber Eesti tehtud rattareisil just mööda Peipsi äärt sõites olime näinud. Pisikesed puumajadest koosnevad külad oma sibulakupliliste väikeste kirikutega, maanteeäärsed marja, kurgi, seente jms müüjad jne.

Edasine tee viiski mööda Baikali äärt. Paraku on Trans-Siberi raudtee kõrvalt kulgev federalka stabiilselt ehitatud saja kuni kahesaja meetri kaugusele järvest, mistõttu oli tee pealt maailma vanimat järve harva näha. Järv, mida pikka aega kaartidel Baikali mereks kutsuti, sisaldab kuni 20 % kogu maailma mageveevarudest. Ühtlasi on järve ümbrus koduks tuhandetele erinevatele putuka-, linnu- ja loomaliikidele, kellest koguni 2/3 eksisteerivadki ainult Baikali ääres.

Kohalikega kõneldes soovitati mul järvega paremaks tutvumiseks minna ja võtta Bojarski linna lähedal asuvas turismikompleksis korraks aeg maha. Üldiselt ei sunni sellised soovitused mind metsale ja telgile truudust murdma, aga kui saabuvad esimesed külmad ja teevad seda koos vihmaga, siis võib see panna meelt muutma. Nii läkski. Jõudes õigesse kohta, keerasin järve äärde viivale väiksele külateele. Kui olin jõudnud kompleksini, nägin enda ees mitte ainult võimalust järvega tutvuda, vaid teha ka väike ajarännak tagasi lapsepõlve.

Nimelt oli kogu turismibaas sisuliselt koopia Lohusalu ranna ääres asunud baasist. Lohusalu baas on küll nüüdseks juba aastaid suletud, kuid mälus terendasid veel positiivsed mälestused baasi väheste, kuid adekvaatsete mugavustega tubadest ja söökla lihtsast ning maitsvast toidust. Baasi peakontorist teatati toa hinnaks võrdlemisi krõbe 800 rubla, mis sundis jälle telki eelistama. Otsustasin siiski kompleksi kämpingute ja majade vahel ringi sõita ja natukene uudistada. Kuna olin jätkuvalt märg ja külmunud, siis mõtlesin veel kord õnne proovida ja kiikasin sisse ühte kompleksi suurematest hoonetest ning küsisin kohalikult administraatorilt toa hinna kohta.

Administraator oli krapsakas vanem proua, kes ladus vastuseks rohkemat, kui oleks osanud loota. Sain teada, et baas on oma töötajatega sisuliselt sõjajalal ja et viimased on oma 8000 rublasest (ca 200 eurosest) kuupalgast tulenevalt hakanud tööandja selja taga lisa teenima. Seda tehti tubade salajase väljaandmisega. Alternatiivne hind oli ametlikust hinnast täpselt poole odavam. Kuna Olga Jegorovna jutt oli sedavõrd vahva ja vürtsikas, siis jäime kohe pikemalt vestlema. Vestluse käigus lisandusid vestlusringi veel kolm vanemat töötajat ja nii ta läks. Kohati tekkis tunne, et vananaised ladusid mulle kui nenastransõle kõik hingelt ära, mis nende kompleksis, külas ja riigis viltu on. Samas oli jutt tõesti huvitav. Selle käigus sain kohalikelt muuhulgas kinnitust sellele, mida olin isegi aimanud: et kogu see riik töötab peamiselt naiste õlul, sest enamus mehi on lihtsalt pudeli küüsi sattunud jne.

Kuna olin ikka ja jätkuvalt läbimärg ning külmunud, siis katkestasin nende jutu ja küsisin uuesti toa kohta... mu siirast huvi nende jutu vastu tasustati veel poole võrra langenud hinnaga. Nii saingi 5€ eest veeta öö turismibaasis. Toas oli küll vaevu ruumi voodi ja pisikese laua jaoks, aga seda kiiremini sai selle pistikus seisnud kaheraudse pliidi abil omamoodi saunaks kütta. Peale baasi peahoones duši all käimist kutsusid vananaised mu veel ühisele õhtusöögile.

Vene külalislahkus on tõesti fenomenaalne, sest kui ma kokkulepitud ajal kööki astusin, siis oli laud lookas kõigest heast ja paremast. Pearõhk oli kuulsal Baikali omul kalal. Huvitavad olid ka seedrikäbide seest võetud pehmed ja mahlased pähklid ning mõistagi ei puudunud ka pooliku jagu hundijala vett. Istusin koos memmedega lauas hiliste õhtutundideni. Selle käigus sai mu läbiroostetanud kohalik keeleoskus kõva turgutuse. Magamamineku ajaks oli jutuvoog jõudnud läbida kõik peamised vene kultuuri iseärasused, maailmasõjad, sotsialismi, küüditamised (väga suur hulk siia asunud nö valgetest venelastest olid siia samuti võimu poolt küüditatud... nende hulk oli sedavõrd suur, et seda liiki asukatel oli siin lausa oma nimetus) ja lõpuks jõudnud tõdemuseni, et stereotüübid peavad küll tihti paika, aga inimesed on ikkagi kõikjal peaasjalikult ühesugused sõbralikud ja mõnusad ning võim ja poliitika kihutavad neid muidu rahumeelseid masse üksteise vastu – vananaiste tarkus, millele ma kahe käega alla kirjutan.

See õhtupoolik tegi imesid moraaliga, mis viletsa ja aina külmemaks mineva ilma, kamraadist eraldatuse, suhtlusvaeguse ja hoogudena peal käiva koduigatsuse tõttu oli olnud natukene viletsas seisus. Otsustasin jääda veel üheks päevaks, et saada puhtaks ka kõik oma riided ja veel natukene akusid (nii enda kui elektroonika) laadida. Kui tegin oma soovi teatavaks, siis vastati sellele 5€ hinna langetamisega nullini.

Järgmisel päeval saabus samasse baasi ka üks šveitsi naisterahvas. Harjumuspäraselt märkas ta mind juba kaugelt. Ta astus ligi ja asus kohe ingliskeelset juttu rääkima. See fenomen on tõesti hämmastav, kuidas nö mitteläänelikus riigis/kultuuris üks eurooplane teise juba kaugelt ära tunneb – vahet pole, kas tegu on Maroko, Hiina või Venemaaga. Tuli välja, et see neiu oli ikka päris pöörane. Nimelt oli tema samuti matkasell, ainult et tema matkas jalgsi. Kui ma olin arvanud, et Leedus kohatud Hispaania jalgsimatkajad olid olnud segased, siis see neiu oli viinud asja täiesti järgmisele tasandile. Esiteks matkas ta üksi, teiseks oli ta seda teinud juba aastaid ning kolmandaks oli ta selliseid matku viitsinud teha juba ligemale 20 aastat. Sedapuhku oli tal käsil kolm aastat kestev ja 20 000 km läbiv jalutuskäik läbi Aasia. Sealjuures erinevalt rattamatkajatest ja isegi eelpoolmainitud hispaania jalgsimatkajatest ei kõndinud ta mitte maanteede ääres vaid tõesti külateedel ja metsas, sealjuures küttides ja kalastades oma toitu ning filtreerides vett looduslikest veekogudest. Tal oli just selja taha jäänud kahekuune etapp sügaval Gobi kõrbes ja Mongoolia steppides.

Jällegi jäime vestlema pikkadeks tundideks, kuid tulenevalt minu siirast huvist ja iga kuuldud lausega kasvavast lugupidamisest, oli see rohkem nagu suurelt targalt õpetuste ammutamine. Ainuüksi see vestlus vääriks siinkohal vähemalt kümneleheküljelist kokkuvõtet, kuid milleks leiutada jalgratast, kui Sarah on juba ise võtnud vaevaks kirjutada oma seiklustest kolm bestsellerit, mis kindlasti kajastavad tema tegemisi võrreldamatult huvitavamalt ja detailsemalt kui mina neid siinkohal ümber suudaks jutustada: www.sarahmarquis.ch.

Järgmisel hommikul jätkasin oma teekonda. Vaikselt mööda järveäärt edenedes leidsin ennast korraga sõitmas paksu sudupilve sees. See pilv oli Baikalski linna tööstuse saaste. Tossupilv oli massiivne ja selles sõitmine algas minu jaoks ligemale 30 kilomeetrit enne linnaäärse tööstuskvartalini jõudmist.

Tööstuslinna kurikuulsaim liige on Baikalski paberivabrik, mis oma jääke Baikali järve pumpab. Vabrik oli küll vahepeal kasumi puuduse tõttu suletud olnud, kuid nüüd jälle roheliste ja kohalike protestilainetest hoolimata taasavatud.

Vabriku taasavamiseks oli vajatud muudatust saastenorme puudutavas seadusandluses. Lisaks riigimehe-, judo-, keelte- ja spionaažioskustele tuli välja, et isake Putin on ka suurepärane loodusteadlane. Nimelt oli Putin tulnud Baikali äärde ninf teinud siin väikese allveelaevaga tiiru,peale mida ta oli deklareerinud, et järv on heas korras ja sellest tulenevalt on õigustatud kurikuulsa paberivabriku taasavamiseks tehtavad seadusemuudatused. Ühesõnaga, Putin tuli, muudatused tehti ja vabrik koos kogu oma saastevõimega taasavati.

Peale Baikalski hakkas lõpuks järve ka maanteele paistma. Tee muutus üha mägisemaks ja nendelt mäetippudelt, mis Irkutskisse minevale teele jäid, avanesid imelised vaated järvele. Ühtlasi olin hakanud tänu turismibaasist saadud kogemustele paremini mõistma venelasi ja nende uskumatut sõbralikkust ja külalislahkust. Nii juhtuski, et järgnenud nädala jooksul lõppesid pea kõik vestlused kohalikega küllakutsetega. Kui sellised vestlused juhtusid jääma rattapäeva lõppu, siis vastasin alati jaatavalt ja sain järjekordsete suurepäraste elamuste osaliseks. Selleks ajaks, kui ma Zimasse jõudsin, olin ööbinud nii kohalikus kultuurimajas, politsei peakorteris kui ka ühe aseri šašlõkimeistri juures.

„Teine“ Siber

Zima linn jääb mulle aga meelde pikaks ajaks. See, et talve nime kandva linna eel olid saabunud ka esimesed öökülmad, mis ööseks rattale jäetud veepudelites vee jäätuma panid, ei olnud aga sugugi see, mis seda põhjustas. Linna jõudnuna tegi minuga juttu üks kohalik lihttööline. Hoolimata hambutust naeratusest, oli tema silmadesse kirjutatud huvitav segu heasüdamlikkusest ja kurbusest, mis sundis algselt tekkinud umbusul taanduma. Vastasin tema pärimistele ja kutsele kohalikku kohvikusse beljašši sööma.

Kui ma kohvikus döner kebabi tellisin, siis tegi ta selle ca 3 eurose hinna peale suuri silmi, aga samas ostis ise ühe pisikese piruka kõrvale pea sama kalli kaheliitrise õlle. Lühidalt oli tema näol tegu põhimõtteliselt just sellise mehega, keda Olga Jegorovna ja tema kolleegid olid kirunud – noor raisku läinud vene mees.

Ometi oli Aleksander lihtne ja südamlik ning hakkas siiralt rääkima oma ja oma kodukandi lugu. Tema kõnelusele segas vahele krae vahelt kostuv kaeblik näugumine. Kui selle kohta küsisin, siis võttis ta oma tagi all olnud fliisi kapuutsist välja pisikese kassipoja. Kassipoja oli ta saanud päev tagasi võõralt vananaiselt, kes oli viimasele peremeest otsinud. Ta jätkas jutustusi Siberi rikkustest, mille hulgast ei  puudu ei nafta, gaas, kuld ega mets. Ometigi jääb sellest rikkusest ainult fragment kohalikele. Ta tõi palju näiteid, kuidas suured Moskvas baseeruvad ettevõtted olid kohalikud päris inetute võtetega eemale puksinud ja jätnud neile parimal juhul ainult lihttööliste rolli. Paraku ei hoolinud kaugel asuvad uued isandad karvavõrdki muust kui ainult kasumist ja kasutasid armutult ära kohalike sundseisu palganumbrite hoidmisel vaevu elamisväärsetena. Kui kellelgi õnnestus saada 6x12-14h töönädala eest kuus 10 000 rubla, siis tähendas see rahuldavat äraolemist kogu perekonnale.

Kuigi Alexander rääkis soovist ka oma perekonda luua, oli see tal senini õnnestunud ainult taksikoera ja nüüd lisandunud kassipoja näol. Ta rääkis, et kümmekond aastat tagasi oli ta ühe roolijoodiku süül sattunud autoavariisse, mis jättis ta hambarivi roolile, ja peale seda oli muutunud sobiva neiu leidmine väga raskeks. Uute hammaste panemisest ei saanud aga kohaliku eluolu juures juttugi teha... kui, siis üksik kuldhammas, aga mitte kogu rivi. See oli kurb, sest aastaid oli ainult mõni peale kolmekümne ja tegu oli ju muidu täitsa nägusa terve heledapäise ja sinisilmse mehega.

Peale kohvikus einestamist liikusime edasi pandimajja, kus Alexander pidi laduma letti 1200 rubla, et säiliks võimalus ühel helgemal päeval vanaemalt saadud kuldsõrmus jälle välja lunastada. Kui palju kordi ta nii oma panti pikendanud juba oli, võis ainult oletada. Ta tahtis aidata mul linnast netipunkti leida ja seda otsides tulid talle ligi paljud, ilmselt sarnaste lugudega kohalikud, kes teda äärmise soojusega tervitasid.

Lõpuks leidsime paneelmaja hoovi peidetud uberiku netipunkti. Samal ajal kui ma oma postkasti sisu jms vaatasin, kasutas tema ära kohaliku netipunkti teist funktsiooni. Nimelt olid kasiinolaadsed mänguautomaadid hiljaaegu keelustatud ja nii olid netipunktid uue olukorraga kohanenud. Kerge nupuvajutusega võis libistada klaviatuuri laua sisse ja seejärel omakorda rullida välja eraldi mängupaneeli – täpselt sellise nagu mänguautomaatidel. Nähes teda Las Vegase helisimulatsioonide saatel üritavat saada pihta kolmele ühesugusele fruktile, otsustasin sedapuhku netikülastuse lühikeseks jätta ja ta sealt ära kiskuda.

Kui küsisin, miks ta oma vähest raha minema viskab, siis vastas ta, et mitte ainult ei ole see selle linna sisuliselt ainus meelelahutus peale joomise, vaid ka ainus võimalus ennast vahel harva võitjana tunda. Selgitasin, et selliste süsteemide puhul võidab alati maja, mispeale ta vastas, et teab seda hästi, aga see ei muuda eeltoodut ja vahest on selline raha loopimine väärt seda hetkelist õnneseisundit.

Ta küsis, kus ma ööbida kavatsen, ja vastasin viipega metsale. Sellele järgnes küllakutse tema koju, mida ta jagas koos oma kahe venna perekondadega ja ka alles jäänud vanema põlvkonnaga. See kutse oli esitatud vägagi huvitavas vormis: nimelt ütles ta, et kui ma tahan näha Siberit, siis tema küllakutse just seda pakub. Kõikidest äsjastest võõrustamistest hoolimata tundus see pakkumine olevat midagi enamat - see oli võimalus jagada ulualust ja murda leiba koos eheda siberi proletariaadiga, saada päevaks osa nende viletsusest ja seda trotsivatest rõõmudest.

Kui me läbi mudaste teede Zima äärelinnas tema kodu poole vantsisime, siis astus ligi selgelt alkoholise olemisega... külajoodik. Ta tuli suitsu pommima. Sellistele olin ma juba ammu harjunud resoluutseltkaugelt ei ütlema... äärmisel juhul põhjendades, et ma ei suitseta. Aleksander aga otsustas teha väikese ringi, et minna poodi ja osta viimasele pakk suitsu. Tegu olnud tema lapsepõlvesõbraga.

Aleksander ja tema suguvõsa elasid üllatavalt sümpaatses ja hästihoitud kahekordses puumajas. Hoovis mängisid lapsed, kellest neli olid tema 25-aastase venna omad. Selline produktiivsus selles valdkonnas on siinkandis suureks erandiks, sest üldiselt on Venemaa iive täielikult kreenis ja igal aastal jääb venelasi Venemaal pea miljoni võrra vähemaks.

Meie saabumisel oli pikk jada sõbralikke tervitusi ja loomulik võõra uudistamine. Õue jäädi kümnekonnaks minutiks jutustama, mille käigus märkasin, kuidas Alex oma vennalt suitsu pommis... suitsuostuks ettenähtud raha oli juba kulunud, aga mitte endale ostmiseks.

Majas oli neli eraldi kahetoalist korterit. Kui me Alexandri omasse jõudsime, siis oli tema vennanaine seal juba ootamas. Alex kergendas taas tuhande rubla võrra oma kukrut – see läks tema taksi järele valvamise eest. Sain teada, et Alex oli just olnud 2 nädalat Irkutskis, et juhuotsi teha. Zima linnas on töö leidmine peale kogu tööstuse väljasuremist muutunud peaaegu võimatuks. Ainsad ausad töökohad on seotud linnast läbi minevale Trans-Siberi raudteega. Ülejäänud teenivad elatist peamiselt metsavargustega. Metsavargused on siin muutunud epideemiliseks, sest linna ümbert on juba pea 40 km raadiuses kõik metsad hävitatud ja mitte midagi asemele istutatud – võis jällegi oletada, et Zima saatust jagavad teisedki ümbruskonna linnad, kust tööstus on jäädavalt lahkunud.

Alexandri juures toimuski õhtune kogunemine. Õhtusöögilauale panustasid kõik kokkutulnud. Oli seal minulgi oma roll mängida, sest märgates pearoa puudumist, lubati mul peale mõningast pealekäimist minna poodi ja osta kilo jagu kartuli ja lihatäidisega varenkisid (pelmeenide suuremad vennad). Enamik lauale asetatust oli siiski pere naispoole panus, kes oli jõudnud päeval lisaks laste ja loomade eest hoolitsemisele käia nii marjul kui seenel.

Köögis istumise käigus näidati mulle ära vist kõik suguvõsa fotoalbumid ja räägiti palju erinevaid lugusid. Need lood olid sellised, et kui jällegi hakati minu enese kohta pärima, siis leidsin ennast selgitamas, et tulin lihtsalt Baikali äärde puhkama – tundus kuidagi kohatu hakata rääkima maailmas rändamisest, kui kümnekonnas fotoalbumis olid olnud vaid üksikud pildid, mis olid võetud väljaspool kodulinna/küla. Need vähesed pildid olid mõnede pereliikmete poolt kunagi Nõukogude aja lõpul Musta mere äärsest puhkusest. Kuigi mainisin ainult Baikali külastamist, siis tõdesid enamus lauasolijad, et näe üle maailma tullakse Baikalit vaatama, aga nemad pole isegi oma elude jooksul sinnani jõudnud.

Minu jaoks omas pea kogu kuuldu kurba alatooni. Ometi oli laua äärde kogunenud pererahvas heas tujus,  kõlas tihti naeru ja inimeste silmades oli sädet. Samas olin ma siiski päevast väsinud ja soovisin puhkama minna juba südaööl. Mind pandi magama Alexi tuppa. Kui küsisin, kus Alex ise magab, sain vastuseks, et all venna juures.

Järgmisel hommikul ärgates ja kööki teed tegema minnes nägin, et tegelikult oli Alex maganud köögis taburettidest seatud rivil.

Selline oli siis minu kogemus „teisest“ Siberist. See jättis tõesti sügava jälje, sest tegu ei olnud sugugi rumalate inimestega. Oleks siis tegu olnud selgelt laiskade inimestega, nagu sai nähtud mitmetel Kariibi mere saartel... ei olnud sedagi. See lugu oligi inimestest, kes on saanud hariduse ja omavad arvestatavat töökultuuri, kuid kellel sellest hoolimata pole sisuliselt mingit võimalust tõusta sellest august, kust nad on endid leidnud. Ometigi antakse oma heatahtlikkusest võõrale kas või püksid jalast.

Ühesõnaga, umbes nii siis saavadki paljud Siberi töövõimelised pojad saatuse poolt murtud ja leiavad endid pudeli tagant, mis veelgi seda depressiivset spiraali süvendab. See, kuidas aga siinsed naised suudavad nende samade asjaolude kiuste Olga Jegorovna stiilis kogu seda kremplit püsti hoida, ei ole midagi vähemat kui tõeline ime.

Lahkumisel pidin tegema suuri jõupingutusi, et mulle kogu Alexandri talvegarderoobi rattale kaasa ei pakitaks. Lõpuks olin siiski sunnitud vastu võtma vähemalt Alexi kõrvadega Adidase nokamütsi, sest peale saabaste oli see ainus element, millele ma oma reisikotist keeldumist vabandavat adekvaatset vastet näidata ei saanud. See kogemus oli lisaks sellele kurvale noodile ka ülev – ülev, sest need inimesed olid raskuste kiuste säilitanud oma hoolivuse ja empaatia, mille puudumist võib ette heita nendesarnastele, kes teevad rõõmust tilgad püksi, kui mõni keskpankur vallandatakse, või hakkavad vihast ulguma, kui 10 € nende maksumaksja rahast läheb hättasattunud kaasmaalaste päästmiseks.

Uudiseid on ka reisikaaslasest, kelle kannatada saanud jalg oli Kanadas veel jõudnud õnnetult mädanema minna ja mille edasine kolmenädalane ravi oli sundinud Simpsi (tulenevalt meie „enne suurt talve koju“ plaanist) hülgama oma Vladivastoki mõtted ja lendama otse Irkutski. Irkutski oli ta maandunud juba paar nädalat enne minu sinnani jõudmist ja on juba kodu poole sõites läbinud Krasnojarski, kuhu mul endal veel nende ridade kirjutamise hetkel ca 380 km on jäänud (njah netti blogi ülesriputamiseks pääsesingi alles nüüd ise Krasnojarskis). Hetkeliste kalkulatsioonide kohaselt peaks järgmise sissekande sündmused olema juba ühised.

Üldiselt on kulgemine Siberis olnud siiski kiire (120-160km päevas). Selle peamiseks põhjuseks on parasvöötmes lõputuna näiva kahe metsatuka vahel väntamise suhteline üksluisus ja iga päevaga aina jahenevad ilmad – mõlemad faktorid, mis tekitavad soovi kiiremini nö finišisirgeni jõuda.


 

 

 

Mongoolia

posted 20 Aug 2011, 18:30 by oovelm

Mongoolia on suuruselt teine igast küljest maismaaga ümbritsetud riik maailmas. Sellel mõõtskaalal jäädakse alla ainult naaberriigile Kasahstanile. Ühtlasi on tegu kõige hõredamalt asustatud riigiga maailmas. Maailma ligemale 200st riigist on Mongoolia suuruselt 19nes ja elanikkonna arvult oma 2,9 miljoniga rivi tagumises otsas. Sarnaselt Eestile elab ka siin pealinnas ligemale 40% kogu elanikkonnast. Samas on tegu riigiga, millest iga natukenegi ajalootunnis tähelepanu pööranud inimene kindlasti kuulnud on. Seda põhjusel, et just sellelt steppidemaalt on pärit ühed ajaloo suurimad vallutajad.

Selle riigi steppides on nomaadihõimud kasvatanud oma karjasid aastatuhandeid. Sealjuures on hobune olnud nagu üheks mongoli kehaosaks. Kui lisada sellele kooslusele veel vibu, siis on tulemuseks legendaarsed mongoli Keshikud e. ratsavibumehed.

Timur oli väejuht, kes suutis ühendada vaenutsevad mongoli hõimud (natukene verisemalt kui seda tegi Saksamaa puhul O.Van.Bismarck). Olles ühendanud hõimud omistati talle Tšinghis Khaani nimi, mille ta suurte veriste tähtedega ajalukku raius. Oma massilise ratsaväega anastas ja hävitas ta ettejäävaid rahvaid erakordse julmuse ja efektiivsusega. Sellega pani ta aluse ühele suurimale impeeriumile maailma ajaloos. Ta andis oma järglastele üle impeeriumi, mis oli poole suurem kui Alexander Suure oma, ulatudes Vaiksest ookeanist Moskvani.  See jällegi illustreerib fakti, et mongoli sõdalasele andis pool tema jõust hobune, sest saavutas ju Alexander oma poole pisema impeeriumi aeglasele jalaväele tuginedes. 

Impeeriumi aegadest alates on aga palju vett merre voolanud ning tänapäevane Mongoolia on suverräänne riik, mitte osa Hiinast, suuresti tänu Venemaa rollile tema ajaloos. Peale seda kui venelased olid kindlustanud mongolite omariikluse ja kaitsnud Mongooliat ka Jaapani imperialistlikke rünnakute eest, oli tee avatud suurele vene mõjule. See tõi endaga kaasa ühinemise sotsialismileeriga ning kirillitsa tähestiku kasutuselevõtu. Sotsialismileeriga ühinemine tähendas religiooni sisulist keelustamist, mis omakorda viis buddistlike templite lõhkumiseni ning munkade tagakiusamise ja tapmiseni –  nende rahva vastu suunatud kuritegude ulatus oli massiivne arvestades, et tollel hetkel oli iga kolmas riigi meeskodanik mungaks.

See tugev sõltumine põhjanaabrist lõppes alles Perestroikaga ja demokraatia kehtestamisega. Peale demokraatia kehtestamist, mis oli omamoodi esimeseks tänapäevaseks iseseisvuseks, lahkusid Mongooliast kiiresti pea kõik venelased sh. 50 000 sõjaväelast peredega. Hoolimata eeltoodust ületab mongolite tänulikkus venelastele siiski suurelt kõike negatiivset ja tänapäeva mongolid raiuvad nagu ühest suust, et venelastega on neil suurim võimalik drušba ja Venemaa on nende riigi suurim sõber ja liitlane.

Mongoolias tervitas mind esimesena Zamyn-Uud nimeline piirilinn. See linn oli lausa šokeerivalt viletsas seisus võrreldes paari kilomeetri kaugusel asuva viisaka Erenhotiga. Majad olid räämas ja peamiselt sotsialistliku tüüparhitektuuri järgi ehitatud. Mitteametliku endise liiduvabariigi liidupäevade minevik oli oluliselt selgemalt näha kui enamikes endistes ametlikes liiduvabariikides.

Mongolid Sise-Mongoolias (Hiina) kasutasid jätkuvalt vana mongoli tähestikku. Alates hetkest, kus mongolid hakkasid kasutama kirillitsat (piir) muutus kõik. Olgugi, et piiripunkti ületades olin tulnud „kommunistlikust“ riigist vabasse ja demokraatlikusse riiki, siis visuaalselt oli pilt täiesti ümber pööratud. 

Mind üllatas linna ülim räpasus ja asjade lõhutus. Kõik viitas sellele, et kohalike peamine ajaviide on viinapudelite tühjendamine. Laste mänguväljakud, koolide hoovis olevad korvpalliplatsid omasid kõik vandaliseeritud inventari ja klaasikildudest moodustuvaid vaipu. Täiesti kummastav oli vaadata väikelapsi paljajalu jooksmas liivasel jalgpalliväljakul, kus iga meetri tagant võis näha mõnda välja pungitavat klaasikildu või pudelipõhja – mõtlesin, et kaua kulub aega esimese vereni, aga üllatuslikult seda ei tulnudki. Kohalike jalgpall oli endasse oskuslikult integreerinud minesweeperi elemendid.

Linnas valitsev inimestevaheline keemia oli kuidagi tuntavalt plahvatusohtlikum kui nende rahuliku loomuga lõunanaabrite oma. See oli seda kummalisem, et Hiina osaks olevas Sise-Mongoolias elas ju samuti rohkelt mongoleid. Siin aga käis ka igapäevase kauplemise juurde äge vaidlus. Liiklus oli totaalses kaoses ja signaalitamise saatel akendest välja vaatavad näod ei olnd enam naeratavad vaid tulivihased. Päeva jooksul Zamyn-Uudis nägin ma kahte kaklust, kus omavahel kraaklema läinud kohalikud vereni olid jõudnud. Mõlemal juhul tundus kummalisel kombel olevat tegu siiski vanade sõpradega, sest peale vereni jõudmist mindi koos endid lappima.

Kuigi ma ise ei suutnud näojoonte järgi väga mongolitel ja hiinlastel väga vahet teha, siis peale mõnda tundi õppisin ma selle vaheteo selgeks näoilmete põhjal, mis paljude mongolite (peamiselt meeste) puhul lausa kiirgas äkilisust. Ja kui tõesti proovida otsida vahet, siis vististi on mongolid hiinlastest üldiselt ka natukene suuremad, eelkõige laiemad.  

Samas pidi endale aru andma, et tegu oli siiski väikese piirilinnaga, mille elanikud elatasid ennast peamiselt kaasmaalastest turistidele piiriületusel taksojuhtideks olemisest. See omakorda tähendas igapäevaseid tunnipikkuseid bürokraatlikes järjekordades istumisi ja seda pilgeni täistopitud vene autodes – selle kõige juures oli üleüldine närvilisus isegi mõistetav.

Samas kaugeltki mitte kõik ei olnud halvemuse poole. Väga meeldiv oli lõpuks näha jälle normaalselt varustatud toidupoode, mille asemel Hiinas olid olnud ainult Maroko stiilis väikesed nurgapoed. Ka poes olevad artiklid olid osati juba tuttavad, suurim rõõm oli kohupiima ja keefiri leidmisest. Paraku maisihelbed ei olnud veel lettidele jõudnud. Huvitavaks tähelepanekuks oli viinapudelite ebaproportsionaalne rohkus poeriiulitel. Meeldivaks avastuseks oli ka see, et enam ei söödud pulkade vaid jällegi kahvli ja... hmmm... ilma noata. Õnneks oli truu pussnuga alati lenksukotist hea võtta.

Peale esmamuljeid oli aeg uneks. Ööbimiseks valisin hüljatud jalgpallistaadioni tribüünid. Staadion oli piisavalt lähedal kõige linnaäärsemale poele, kust hommikul veel veepaagid täis võtta. Olin ennast juba lahti pakkinud, mis sisuliselt võrdub sellega, et kui keegi mind otseselt ära ei tule ajama, siis ma ei liigu. Aga ma ei osanud arvestada, et linnaäärne unustatud olemisega staadion on kohalike seas populaarne napsutamise koht. Hämardudes laekusid keset väljakut järjest uued maasturitäied kohalikke, kes siis panid autodest musooni mängima ja hakkasid viinapudeleid tühjendama. Mu katsed jääda märkamatuks luhtusid ning nii leidsingi ennast ümbritsetuna nelja piduse mongoli poolt.

Kuna olin sisuliselt sunnitud seltskonnaga ühinema, hakkasin kohalike käest uurima nende riigis valitsevate tavade, traditsioonide jms. kohta. Kuidagi jõudis vestlus sinnamaale, kus selgitati mulle, et Mongoolias on ainsaks tõeliseks meheprooviks maadlus. Demonstratsiooniks hakkasid kaks meest omavahel maadlema – eesmärgiks oli vastane kukutada õlale või põlvele – huvitav segu Kreeka-Rooma maadlusest ja Sumomaadlusest. Kuna mongolite rahvussport ei omanud suuremat rahvusvahelist tunnustust, siis olidki paljud mongolid selle saavutamiseks edukalt siirdunud Jaapanisse sumoleiba teenima. See oligi põhjuseks, miks see kohalik nelik oli Eestist kuulnud. On ju Kaido Höövelson e. Baruto mongoli päritolu Yokozunale sumoareenis väärt konkurendiks. Arvestades kuulsa rahvuskaaslase võimekust prooviti mindki maadlema meelitada... vanglatattoveeringute märkamine keelitaja sõrmedel sundis mu siiski loobuma. Pettunult keskenduti taas viinale, mille kõrvale oli pealekaks kaasa võetud sprotte (Läti päritolu), kurki ja vett.

Viinaga lõpule jõudmiseni kulunud aja jooksul prooviti mind siiski maadlusteemalisse vestlusesse kaasata – kuna mul pidagi paremat välja ei olnud pakkuda, siis proovisin midagi kokku jutustada Palusalu ja Kotka maadlusareeni võitudest, millest ma tõele au andes tean suhteliselt minimaalselt. Kui Palusalust keegi midagi kuulnud ei olnud, siis naljatledes selgitasin, et tegu on legendaarse pronkssõduri modelliga, kes muuseas käis 36ndal Berliinis Aadule Heili viskamas. Järgnes üleüldine lõbusus ja jutt liikus sujuvalt eelmainitud suurtele mongoli väejuhtidele. Ei tea, kas selle teemamuutuse tingis asjaolu, et riigi rahatähtedel ilutsevate khaanide võimu kõrvalsõnaks oli samuti genotsiid – vaevalt, sest järgnenud laialivalgunud ajalootunnis võis kuulda ainult suurimat rahvuslikku uhkust. Peale turisti harimist tõdeti, et hundi jalast enam vett ei tule ning on aeg autosse istuda ja minekut teha...

... tunni aja pärast oli seltskond uue pudeliga  tagasi...

Arvestades järgmise linnani jäävat ca 200 kilomeetrit laadisin järgmisel hommikul rattale 12 liitrit vett ja kahe päeva toidumoona. 

Linnast väljuma hakates sai ka selgeks, miks piiripunktis olid olnud ainult Villised ja Land Cruiserid. Põhjus oli lihtne. Nimelt piirilinna Zamyn-Uudi ei ühendanud teiste Mongoolia linnadega midagi peale raudtee ja pooleldi liiva alla mattunud väikese kruusatee. Need osad teest, mis liiva alla ei olnud mattunud olid väga auklikud, ilmselt tulenevalt sellest, et suuremate maasturitega mehed sellel pinnasel sajakilomeetriste tunnikiirustega sõitsid.

Senini oli Mongoolia jätnud endast tõelise arengumaa mulje. Aga juba mõnedkümned kilomeetrid mööda pooleldi läbimatud kruusateed sõites hakkas koitma, et sarnaselt ühele teisele nö. arengumaale (Rohuneemesaartele) oli ka siin mingi väga lahe puutumatuse ja omanäolisuse element. Linnade vahele jäävad vahemaad olid suured ja selle võrra rohkem saigi imetleda Mongoolia loodust. Peale Gobi kõrbe äärse tee läbimist hakkas vaikselt jälle rohelisemaks minema ja siis tuli Mongoolia võlu kogu võimsusega välja. 

Stepist läbi viiv auklik maantee ja selle vähene liiklus olid tõesti ainsateks asjaoludeks, mis veensid mind, et ma ei ole astunud ajamasinasse. Piisas vaid steppi vaatamisest, et näha, kuidas inimesed elasid praktiliselt identselt oma kaugete esivanematega. Eluasemeks olid jurtad ja seljas olevad riided oli samuti iidse lõikega sinelid, millele oli enamasti vööks tõmmatud helekollane lina. Iga mäetippu ilustasid buddistlikud õnnistusplatsid, mis koosnesid kivikuhjadesse lükatud vaiadest, mis omakorda olid mähitud kümnetesse või sadadesse värvilistesse linikutesse.

Hobused ei ole oma rolli Mongoolia maaelus tänaseni minetanud. Valdav osa linnadest väljaspool elavaid inimesi tegeleb karjakasvatusega ning seda jätkuvalt valdavalt hobuse sadulast. Hobustega koos veedetud aastatuhandete tulemusel oli isegi loodud hobusepiimast alkohoolseid jooke.

Nii ei saanud minagi seda riiki külastades jätta vahele stepis ratsutamist ega jurtade kõrval telkimist.

Kogu linnadest väljaspoole jääv Mongoolia oli nagu ühekss suureks vabaõhumuuseumiks, mis sundis piirilinnast saadud esmamuljet ajas üha enam muutuma, kuni lõpuks see polnud isegi äratuntav. Kahe nädalaga sai selgeks, et see rahvas on sirge seljaga ja uhke rahvas ja neil on ka peale kuulsusrikka ajaloo paljut, mille üle uhkust tunda. Külastus Mongooliasse oli nagu igavene tempel mällu ja seda selle kõige positiivsemas mõttes. Kogu see suhteline inimtühjus tõi imeliselt välja steppide ja mägede hingematva ilu. Rattareisi sihtpunktina on ideaalsemat kohta raske välja mõelda... üks vähese liiklusega tee, mis viib läbi elava ajaloo. Riigi maaelu oli tõesti säilinud kujul, mida osanuks otsida ainult ajalooraamatutest ja selle omal nahal osaline kogemine oli lihtsalt sõnutsi kirjeldamatult nauditav.



Reisisoovituse extra:

Kui sa oled seiklejahing, kes on juba läbi teinud kohustuslikud Egiptuse ja Kanaaride külastused ning lisaks juba küllalt väisanud Himose ja Are suusakeskuseid, siis tõesti soovitan kaaluda alljärgnevaid tähelepanekuid:

·         Moskvast tuleb rong otse Mongoolia pealinna Ulaan-Baatorisse (5 päeva omamoodi seiklust legendaarsel Trans-Siberil) / või otselend Moskvast

·         Mongoolias maksab keskmine hobune 40 €urot... kaamel 150 €urot... stepp on roheline kõrb (loe: muruga kaetud) e. hobuste toidu pärast muretsema ei pea.

·         Mongoolia loodus on fantastika ning maaelu nagu ajalooraamat.

Ehk teisisõnu sadul kaasa ja Mongooliasse! Viisa saab teha Helsinkis ja hobused saab seikluse lõppedes uuesti maha müüa.

Sealjuures tuleb vist eraldi üle rõhutada, et Mongoolias on kõik linnad nii koledad, et nende kõrval on Kohtla-Järve tõeline kaunitar. Siiski:

·         Ööbimine pealinnas asuvas hotellis al. 8€

·         Kolm konservi poest (ca 5€) = kolmekäiguline eine suvalises restoranis

Ja siis veel seda, et talvel siia kindlasti tulla ei tasu, sest Ulaan-Baator on maailma kõige külmem pealinn (talviste temperatuuridega -40 tuuri) ja lisaks on selles külmas inimestel elu sees hoidmiseks põletatava põlevkivi hulga tõttu linna saastehulk ca. 17 korda üle rahvusvahelise ülemsaaste piiri.


 

 

 

Teekond Mongooliasse

posted 12 Aug 2011, 22:26 by oovelm

Pekingist lahkumine oli nagu käesolevast sajandist lahkumine. Väga kiiresti sai selgeks, et Pekingi pilvelõhkujad, läänemaailma brändid, suhteliselt uhke autopark jms. olid saavutatud millegi hinnaga ja see miski paistis olevat linnadest väljapoole jääv. Siinkohal ei väida ma, et Pekingi, Shanghai ja muude säravate Hiina suurlinnade näol oleks tegu potjomkini küladega, vaid lihtsalt, et nende täielikult Ameerikalik sära on erinevalt Ameerikast väga suures kontrastis oma riigi maapiirkondadega. Ei teagi, kas ka siinses poliitilises eliidis on mõni mõmmi, keda riigi maaelu tapmises süüdistatakse või on rikkuse koondumine suurlinnadesse lihtsalt urbaniseerumise kõrvalprodukt, millest maaelu alles hiljem lõivu hakkab lõikama.

Pekingit ümbritsevad maapiirkonnad olid vägagi tööstuslikud. Vabrikud, tehased jne. kõik olid sealjuures täies tööjõus. Kuna minu eluajal olen sarnaseid tööstuslinnakuid, vabrikuid ja tehaseid õppinud seostama Ida-Euroopa sotsialistliku mineviku kasutu pärandiga, mida siis proovitakse kaasaegsesse linnapilti sobitada (a la Fahle maja, Rottermanni kvartal jne.), siis oli silmale harjumatu näha samalaadsetes hoonetes ehedat elujõus industrialismi.

Samas oli äärmiselt muljetavaldav infrastruktuur, mis kõikide nende tehaste logistikat toetas. Üldiselt olid maanteed äärmiselt heas korras ja metsikute rekkavoogude mahutamiseks oli kohti, kus kaardi peal oli küll märgitud üks tee, aga tegelikkuses kulges kõrvuti kolm suurt maanteed. Eriti leidlikult olid paralleelsed maanteed mahutatud ära kitsastesse mäeorgudesse, kus ruumi puudumisel oli ehitatud näiteks üks maantee pooleldi sillana praktiliselt teise kohale. Need vähesed kohad, kus teeolud olidki mõneti kehvemad, võis täieliku kindlusega kohata teetööliste horde, kes hoolitsesid selle eest, et järgmisel visiidil Hiinasse ma samast kohast enam päevinäinud teed eest ei leiaks.

Teekond Pekingist läks võrdlemisi otse põhja poole ja erinevalt algselt eeldatud järsust tõusust Mongoolia platoole kujunes tõus ühtlaseks ja kestis kahe päevateekonna jagu. Kuigi teeolud olid head ei saanud sama komplimenti teha kohalikule autotööstusele, kelle tehastest väljunud Kamac-i vasted olid legendaarsetest vene veokitest veelgi jõuetumad. Seega need päevad, mil küll tõusunurk oli minimaalne olin ma valdavalt kiirem kui teel sõitvad veokid. Veokeid oli sealjuures rohkem kui Poola teedel ja ühtlane autorong paistis ulatuvat Pekingist kuni Zhabei linnani (ca 200km). Eriti nukker oli sohvrite seis siis, kui mõni rekkadest oma töölepingu üles ütles ja sellega tee kinni pani ... ka seda juhtus tihti ja need hetked oli vähesteks puhkehetkedeks mu kopsudele, mis kogu seda kohutavalt ebaökonoomsete mootorite poolt toodetud saasta sisse hingama pidid. Selle saaste hulk kopsudes oli täpselt nii suur, et lähim vaste, mida oskan siinkohal tuua on sama efekt, mis tekib vesipiipu enesele tugevalt kurku tõmmates ... sõidupäevade lõppedes pidin tükk aega hingamisteid puhtaks köhima. Lisaks oma heitgaasidele keerutasid veokid üles ka teele sattunud õhkpeent liiva, mille tulemusel olid ka mu juuksed Zhangbei linna jõudmise hetkeks nagu mõnel Rastafaril. Kui ma neid lõpuks pesema pääsesin, siis tulid juuksed nõgi alt välja nagu kevadised võrsed lume alt ... ainus vahe oli see, et pärlendava sula asemel tilkus kraanikaussi lihtsalt tumemusta muda.

Teiseks maanteedel olevaks nuhtluseks oli kohalike harjumus igal väiksemalgi võimalusel tugevalt signaali lasta. Kuna rattamatka raames rattaga sõitmine on igapäevane mitmetunnine protsess, siis selle käigus tekivad olukorrad, kus lihtsalt sõites toimub paralleelselt oma mõtetes rändamine. Kui aga tühjal teel vastassuunas tulev veok täpselt sinu kõrvale jõudes otsustab oma sireeni võimekust testida, siis kaasneb selle meditatsiooni katkemisega ka ehmatusest südame alt kinni haaramine. Neid ehmatusi tehti mulle palju ja kuna erinevalt Itaaliast, kus samuti suuresti armastatakse roolisamba keskel asuvat nuppu vajutada, toimub siin vajutamine ilma igasuguse loogikata, siis oli raske ka õppida neid signaale ootama. Raske oli otsida ka voorimehe kombel sõimamisest mingit lohutust, sest oli näha, et signaali andnud rekkajuht pistis enamasti laia naeratusega pea aknast välja ja oli siiralt õnnelik, et tal õnnestus haruldast valget meest tervitada ja tema tähelepanu pälvida.

Zhangbei oli esimeseks linnaks Mongoolia platool ja seega oli põhimõtteliselt ühe jalaga Mongoolias. Kusjuures ühe asjana oli iga, ka väiksemate, linnade puhul jäänud silma linnapildis ilutsevate kraanade rohkus. Ehitustööd käisid kõikjal. Näiteks sellessamas Zhangbeis võisin mööda ühte tänavat kesklinna poole sõites kokku lugeda üle kahekümne kraana. See on väga võimas näitaja arvestades, et väidetavalt on üks väheseid seni kriisidest ümberlükkamata majandusteooriaid just kraanateooria, mille kohaselt võib linnapildis olevate kraanade arvu järgi määrata ära linna/riigi majandusliku võimsuse ja rahva optimismi jms.

Tõsi, platoole jõudmine tähendas ainult Hiina autonoomseks regiooniks oleva Nei Mongoli provintsi vahetut lähedust. Õigesse Mongooliasse saamine oli veel üldsegi lahtine, sest kardetult oli Pekingi viisasabast leitud britt kadunud nagu vits vette ja meie meilidialoog oli tasapisi muutumas monoloogiks. See tekitas palju muret, sest juhul kui Mongoolia piir jääks suletuks, tähendaks see ligemale 2000 kilomeetrise ringi tegemist, mida läheneva talve valguses kuidagi poleks tahtnud. Lootes parimale heitsin muremõtted peast ja avasin silmad ennast ümbritsevale ilule.

Nei Mongol oli provints, mis oli õnnistatud erakordse iluga. Esimest korda elus avanes võimalus näha nö. rohelist kõrbe e. silmapiiri taha ulatuvat murusteppi. Ainsa eluna nendel lõpututel muruväljakutel olid karjused koos oma lamba-, lehma- või hobusekarjadega. Iga edenetud päevateekonnaga jäid linnad üha harvemaks ja loodus muutus aina puutumatumaks. Olid pikad lõigud, kus peale maantee, mida mööda ma kulgesin ei olnud kogu silmapiiril midagi, mis seganuks looduse ürgsust. Olin teena valinud ka peamise magistraali kõrvalt kulgeva vähem kasutatud tee, mis Hiina puhul muidugi tähendas, et tee oli laiem ja siledam kui Tallinn-Tartu maantee, aga sealjuures põhimõtteliselt autotühi.

Sonid-Youqi linna jõudes tundus, et olen Hiinas veel ainult nime poolest. Oli ju isegi Tšingis Khaani haud Nei Mongolis. Linna ümbritsevatel stepi karjamaadel ilutsesid kõikjal juba jurtad ja karjused nägid tõesti välja nagu otse mõnest iidsest mongoli muinasjutust. Karjatamine ilmutas tugevaid nomaadi juuri, sest üha sagedamini võis näha lihtsalt steppidel rändavaid massiivseid karju, keda ei aheldanud tarad ega päised.

Üks kari võis olla laiali valgunud vägagi suurele territooriumile, kust siis karjus vajaduse ilmnemisel (mis ilmselt tekkis alles hooaja lõppedes) mootorrattaga nad kokku korjas ... seda juhul kui ma ei eeldanud valesti ja tegelikult liikusid steppides metsikute hobuste ja lehmade karjad.

stepp

Sonid-Youqi  linnas hakkas puhuma suureks vahelduseks lõpuks ka korralik taganttuul. Selle abil jõudsin päevaga 140 km eemal asuva piirini. Nüüd oli aeg oma deemonitega silmitsi seismiseks. Mul ei olnud jätkuvalt kutset ja selle puudumisel ei olnud erilist optimismi ka viisa saamiseks. Samuti ei saanud ma lõpuni kindel olla internetis olevale infole, et piiripunktis siiski saab viisat teha. Tutvusest britiga ei olnud selles ettevõtmises samuti kasu olnud.

Kui jõudsin piiripunkti, siis tehti mulle esimese asjana selgeks, et ei ole rattaga mingit piiriületamist. Selle peale oli umbes pooltosin vabatahtlikku mulle kohe aukartustäratava summa eest valmis pakkuma taksoteenust üle piiri. Keeldusin varmalt ja proovisin selgitada, et see pole mingi tavaline jalgratas, sest see tassib rohkem pagasit kui enamik järjekorras olevaid autosi. Viimane väide oli mõistagi liialdus, sest piiripunktis olevad autod oli täiesti mastaapselt inimesi ja pagasit täis laotud. Seda põhjusel, et ka jalakäijatele oli piiriületus keelatud ... ometigi oli Mongoolia lõunapoolseima linna ja Hiinapoolse Erenhoti vaheline piiriäärne kauplemine selgelt paljude mongolite igapäevaks, mis eeldas piiri ületamist võimalikult väikeste kuludega. Selle tulemusel oligi ühte Villisesse üldiselt mahutatud ca 10-12 inimest ja kogu nende killavoor. Teise asjaoluna märkasin, et mongoli numbrimärkidega autod oli 95% ulatuses vanad head vene Villised (mida oli piiripunkti järjekorras sadu) ... ülejäänud 5% moodustasid Toyota Land Cruiserid ... nii monotoonne autoeelistus varjutas pika puuga isegi itaallaste Fiati armastuse.

Kui Hiina piirivalvurid lõpuks mõistsid, et ma ei kavatsegi oma ratast mingi Villise riidest katusele visata ja ka ca kahetunniline ootamine lõõmava päikese käes polnud mind heidutanud, otsustasid nad mu läbi lasta.

Mu rõõm oli lühike, sest koheselt selgus, et tegu oli alles kõige esimese vahepunktiga. Järgmises punktis algas sama trall otsast peale ... uued kordnikud nõudsid taas, et ma leiaks endale auto. Jällegi protesteerisin valjuhäälselt: „No Taxi! This is nonsense! I refuse to pay those opportunists!“ etc. Seekord kutsuti keegi, kes oskas inglise keelt ja mul õnnestus oma samariitliku rännuselli liigutava looga ka sellest vahepunktist läbi pääseda.

Teise vahepunkti läbimine tähistas alles Hiinast lahkumise protsessi poolele teele jõudmist. Järgmine vahepunkt oli juba piirvalvurite peahoone vahetus läheduses ja ka kaameratega varustatud. Aimasin halba. Seekord esitasin oma loo juba enesekindlamalt ja kuigi vastas seisis keeleoskaja kordnik, siis ütles ta kaastundlikult: „Yes I understand, but our leader does not allow this!“  Siiski käskis ta suvalisel villisemehel mu ratas katusele tõsta ja mind läbi vahepunkti sõidutada. Ratta laadimine villise peale umbes 35 kraadises palavuses oli äärmiselt nüri ja selle soorituse lõppedes voolas higi ojadena. Seejärel sõitsime võidukalt ei rohkem ega vähem kui viis meetrit ja villiseomanik asus mu ratast jälle maha laadima. Arvates, et ta teab, mis ta teeb aitasin kaasa ... ainult selleks, et avastada, et ees seisab veel üks vahekatsumus ... sedapuhku viimane. Enne sain veel käia ja passile õiged templid korjatud. Passis olev tempel deklareeris, et olen Hiinast lahkunud ... kuna mul oli ühekordse sisenemise viisa, siis tähendas see seda, et olin kahe viisa olemasolu eeldava riigi vahel ja seda ilma viisata. Tagasiteed ei olnud, tehtud oli teadlik valik ja julge hundi rind peabki olema rasvane või haavleid täis ... eks näis kuidas siis seekord.

Viimases vahepunktis peediti jälle mõnuga ja jällegi päädis see 5 meetrise autosõiduga. Jäi üle ainult imestada, et kellele seda inimvaenulikku bürokraatlikku reeglit nii väga vaja on.

Sõitsin läbi neutraalse tsooni Mongoli piiripunktini. Kõik tundus laabuvat. Esimesest kontrollist lausa lipsasin läbi. Seejärel passikontroll. Kui piirivalvur nägi, et mul puudub viisa, siis juhatati mind viisakalt immigratsiooniga tegeleva ametniku tuppa. Viimane küsis, et kas transiitviisa sobib? Tundus tõepoolest, et kõik on lõpuks laabumas ja nädalapäevade jagu briti tüübi meilitsi utsitamine oligi olnud mõttetu. Vastasin, et kõik viisavariandid sobivad, peaasi, et ma Venemaale pääsen ja osutasin oma Venemaa viisale. Vastuseks tuli „ok“.

Nähes, et kõik laabub muutusin julgemaks. Mainisin, et olen siiski rattaga ja ilmselt kulub selle vahemaa läbimiseks vähemalt kaks nädalat, et ehk oleks võimalik entry-exit visa, mitte transiitviisa, mis eeldanuks rongiga Mongoolia kiirest läbimist. Jällegi tuli vastu: „Ok“. Seejärel jäi ohvitser korraks mõttesse ja viitas vajadusele teha kiire kontrollkõne oma „leaderile“.

Enne kui mees toru järele haaras, teadsin, et see kõne on minu lõpp... Mongoolia ja Hiina vahelisest neutraalsest tsoonist peab riik veel kuulma ühe järjekordse seiklejast matkaratturi hädakarjeid.

Kõne lõppes. Mehe näkku olid juba kirjutatud sõnad, mida ta kohe ka lausus: „Im sorry, my leader says its not possible, go back to China!“.

„But, but ....“

Järgnes tund aega selgitustööd, et Hiinasse ei ole ma sugugi rohkem teretulnud kui Mongooliasse, sest viisat mul ei ole. Selgitasin, et netis oli ju öeldud, et saab viisat piirilt ja osutasin lõputult Hiinast lahkumise templile. Läbi aktiivse protesteerimise õnnestus kohalike ohvitseride empaatiat piisavalt mõjutada, et lõpuks oldi taas nõus helistama oma ülemusele. Tulemuseks oli ohvitserile ülemuse poolt osaks langenud peapesu ja vägagi kindel ja resoluutne ei. Samas avaldati mulle väike infokild, et Erenhotis olevat Mongoolia konsulaat ja seal saab Mongoolia viisat teha.

Ainsaks lootuseks jäi see, et hiinlased kuidagi saaksid tühistada mu lahkumise ja võtaksid mu tagasi Hiinasse. Loota sealjuures väga ei julgenud, sest üldiselt suurriiklik piiribürokraatia erandite tegemist ei salli. 

Hiina piiripunktis, kus ma tänu terve hommikupooliku väldanud rattatrallile ja protesteerimisele olin kõigile piirivalvuritele hästi meelde jäänud, võeti mind vastu umbusklikult. Peahooneni pääsemiseks pidi taaskord kasutama suvalisele autole laadimist ja viis meetrit hiljem mahalaadimist – meeleheiteseisundi tõttu ei teinud ma seekord ühtegi protestipiuksu.

Lõpuks olin peahoones, kus mu mure kuulati ära ja pandi arutusele. Mind viidi ootama mõnusalt konditsioneeritud pehmete tugitoolidega tuppa ja pisteti pihku külm Eviani veepudeli kohalik võltsing. Iga kümnekonna minuti järel tuli minult samu küsimusi küsima aina suuremate pagunitega piirivalvur. See voor kestis kokku pea kaks tundi, kuni lõpuks paluti mind minna kogu piiripunkti ülema juurde. Selgitasin kogu loo ja oodatud kivise näo asemel hakkas ta hoopis huviga küsima ratta ja reisi kohta. Hoolimata sellest, et mu füüsilised ja vaimsed energiavarud olid otsakorral (käes oli päikeseloojang ja ma olin kogu piiritralli alustanud varahommikul) tegin korraliku lõpuspurdi ja ülema poolehoiu saavutades vormistas ta ise kõik vajamineva dokumentatsiooni, et mu lahkumine tühistada.

Tagasi Erenhoti viivast kolmest vahepunktist sõitsin võidukalt läbi rattal ja kordnike nägu isegi ei reetnud enam soovi peetida isikut, kes neile päeva jagu meelelahutust pakkus. Nullseisu tagasi jõudmine oli väga magus. Tundsin Erenhotti jõudmisest tõesti siirast rõõmu ja isegi tõdemus, et kogu selle autodele ja mahalaadimise käigus oli taguratas kaheksasse läinud ei röövinud seda rõõmu.

Kogu episoodist tegin järelduse, et Hiina bürokraatia on siiski märksa muhedam kui nende mongoli naabrite oma. Kui hiinlased tahtnuks, siis võinuks nad mind väga korralikult pihtide vahele võtta, sest ma polnud kordagi registreerinud nõutavat Hiina asukoha aadressi. Selle asemel vaevus suur ülemus ise tegema musta paberitööd, et mind tagasi riiki lubada. Aga ennekõike tekitas selle hiinlaste suhtes positiivsema kuvandi nende paindlikkus, mida ekslikult eeldasin just palju väiksemalt riigilt nagu seda on Mongoolia.

Järgmine päev timmisin sirgeks ratta ja olin juba enne konsulaadi avamist kohal nagu viis kopikat. Järjekorras tunglemine oli tihe ja jõuline. Niivõrd jõuline, et kuigi alustasin järjekorras neljandana, siis tund hiljem olin langenud tihedas rebimises viiendaks. Möödunud päev oli vaimu sedavõrd räsinud, et kogu selle trügimine tekitas ainult apaatiat ... küll ma kunagi ka ilma küünarnukkide abita vastuvõtuni jõuan. Jõudsingi ... viimaste hulgas ja napilt enne sulgemist.

Andes dokumendid üle tuli esimeste küsimuste hulgas ka pikalt kardetud: „Do you have an invite?“

Nonii... hakkab pihta. Valisin strateegiaks märterliku siiruse. Jutustasin rahulikult viiekümnendates daamile kogu loo. Ilmselt tuli see akseptaablilt välja, sest kogu pika muinasjutu käigus ei seganud ta mind kordagi. Kui olin lõpetanud, siis öeldi lahke naeratuse saatel, et viisa valmib järgmiseks hommikuks.

Need sõnad olid liiga head, et tõsi olla. Tahtsin ennast näpistada, et veenduda, kas ma tõesti ikka olen ärkvel ja tegu ei ole mingi soovmõtlemisest tingitud ilmsena näiva unenäona. Kui uudis lõpuks teadvuses settis, siis tundis kogu keha mõnusat laialivalguvat pingelangust. Huulile ilmus tähendusrikas väsinud väike naeratus... midagi sellist, mida võib telepildis näha maratoni võitja huulil. Reisi kontekstis kordus sama emotsioon, mida sai tuntud Gran Canarial Coyote purjeka peale pääsemise puhul – õnnestumine viimasel katsel.

„Thank you!“

Peale viisa saamist siirdusin taas piiripunkti poole. Sedapuhku tingisin esimese taksoteenuse pakkuja hinna 300 yuani pealt 10 peale ja lasin ennast ilma sehkendusteta otse Mongooliasse viia. Ka sealses piiripunktis kulges kõik vahejuhtumiteta ja nii ma lõpuks jõudsin sellesse riiki, mille suurtest vägilasjuhtidest lapsepõlves nii mõnigi Seiklusjutte maalt ja merelt romaan loetud. 


 

 

 

Peking

posted 12 Aug 2011, 21:57 by oovelm   [ updated 18 Aug 2011, 21:36 ]

Peking

Pekingi lennujaam oli massiivne, moodne ja marmoriga siin tagasi polnud hoitud. Ainuüksi korpus, millesse ma laekusin oli esmamuljel suurem kui De Gaulle`i lennujaam Pariisis ... ja neid korpusi oli mitmeid. Lennujaama marmorpinnad läikisid poleeritult, mis sundis märkama ka mastaapseid koristajate diviise.

Olles oma vigastatud rattaga konditsioneeritud lennujaamast väljunud lõi näkku metsikult kuum ja üliniiske õhk. Tund oli hiline ja harjumuspäraselt otsis silm taevast päikest, et vaadata kaua veel loojanguni on ja kas jõuab telkimiskoha leida. Päikese asukohta ma sellest ühtlasest hallist taevamassist tuvastada ei suutnud.

Õnneks ei pidanud selle pärast seekord muretsema hakkama. Ligemale neli aastat tagasi oli sõber ja endine trennikaaslane Leslie kolinud Hiinasse, et kohalikku keelt ja kultuuri õppida. Selle ajaga oli lisaks keele omandamisele saadud ka palju kohalikke sõpru, kellest mõned nüüd mulle lennujaama vastu olid tulnud.

Tuli välja, et kohalik tava nägi ette külaliste tuleku puhul kohe suurema ühissöömingu korraldamist. Nii oligi laud lookas ja laua ääres istusid minuga ühes 10 meest. Minu osalt oli vestlus selle võrra piiratud, et ma ei mõistnud nende keelt, ega nemad minu oma. Sellest polnud lugu kahel põhjusel: esiteks olid meestesumma taga tegutsemas naissoost taustajõud, kellest perenaine Zoe ainsana ka inglise keeles suhelda mõistis ja teiseks, kohe kui lauda toodi esimesed õlled hakati mulle keelt õpetama. Nii saigi esimeseks sõnaks Haiega! mida siis tuli karjuda nagu Proositit Tartu õllelauas. Sealjuures suudeti ühe õlle joomise jooksul vähemalt 30 korda kokku lüüa, mida minu arvates oli vähemalt 27 korda liiga palju ... sealjuures iga kord Haiega möirates. Õhtusöögi edenedes oli naljakas vaadata, kuidas mehed hakkasid peale umbes neljandat õlut üksteiselt äärmise tõsidusega küsima, et kas kõik on ikka ok ja et ega pole liiga palju joodud jms.

Esiti ei saanud ma aru, kas tegu oli huumoriga või mis, sest kõva kõhutäie kõrvale paar 3,5 promillist flakoonitäit tühjendada ei ole just väga pöörane pralle, aga sellest hoolimata pidin sellele ringis läbi käidud küsimusele vastama ... umbes tund hiljem koosneski kogu lauaäärne vestlus üksteise heaolu järgi muret tundmisest. Kuna ka Zoe oli juba vaikselt väsinud mulle tõlgiks olemast, siis lugesin õhtu lõppenuks, olles rahul, et vahelduseks jääb mõni müüt Mythbustersi mansa poolt purustamata – asiaatidel ei paista tõesti eurooplastega võrreldav promillitolerants olevat.

Järgmisel hommikul olin tulenevalt muutunud ajavööndist üleval juba enne kuut hommikul. Päevakorras oli ekskursioon Pekingisse. Enne aga kui startida sai pidi veel mõned tunnid ootama kuni uued sõbrad, kes eilse laua ääres giidideks nõustusid, peatäit välja magasid.

Pekingis ja selle lähiümbruses asub kuus UNESCO maailmapärandi vaatamisväärsust. Otsustasime alustada taevaste templiga. Kompleks oli aukartustäratavalt suur ja võimas. Arvestades sealseid rahvamasse oli veider mõeldagi, kuidas aastasadu oli siia kompleksi, kus jumalatele parema viljasaagi nimel ohverdusi tehti, sisenemine lihtsurelikele keelatud. Kompleks ei koosnenud sugugi ainult Pekingi üheks näoks olevast taevaste templist endast, vaid mitmetest erinevatest mastaapsetest hoonetest ja rajatistest, millest igaühe juurde käis oma lugu, mida mulle siis näppu pistetud gps-i ja radari hübriid järjest jutustas. Kompleksi erinevaid hooneid ühendas väga lai tee, mille keskel oli eraldi peenike sektsioon, mida mööda isegi keisrid ei tohtinud käia, sest see oli reserveeritud ohvriande vastuvõtvatele jumalatele – olles oma väikesest seadeldisest selle fakti võrra rikkamaks saanud ei tahtnud kohe kuskil mujal enam liikudagi.

Pekingi slaidid


Meeldejääv oli ka nn. kaja sein, kus ca 75 meetrise diameetriga ringis oli ehitatud sein, mida mööda võis kasvõi sosistada nii, et heli kandus igasse punkti mööda seina, ka kõige kaugemasse. Kuna rahvamass oli niivõrd tihe, siis meil õnnestus see eksperiment ainult paari meetri kauguselt ja siis polnud sugugi kindel, et helikandjaks oli just sein mitte õhk.

Peale Redwoodi iidsete puude embamist ei tundunud rahva huvi 500 aasta vanuse seedripuu vastu kuigi õigustatud. Sellegipoolest tunglesid selle krässus puu ümber metsikud massid, kes kõik oma käsi puu poole sirutasid, et sellest igavest elujõudu ammutada.

Kogu kompleksi läbimine võttis meilt pea kuus tundi, peale mida olid jalad täiesti tömbid ja tagumine aeg lõunaks  - vähemalt nii arvasid mu juhendajad. Paraku otsustasid nad valida söögikohta otsima minna Lama templi lähedusest, mispeale ma käisin peale nagu udu, et ka seda peab külastama ja et peale selle külastamist on toit kindlasti veelgi maitsvam. See oli Pyrrhose võiduks läbirääkimistel, sest järjekordses mastaapses kompleksis ringi seigeldes pidid kannad otsad andma ja kannatust võis näha ka seltsimeeste nägudelt. Sellest lähtuvalt sprintisime vägagi pealiskaudselt 30 minutiga templikompleksi läbi ja suundusime einestama.

Kuigi möödunudõhtune sööma oli meeleolukas, siis ei saa omalt poolt teha komplimenti Hiina kodusele toidule. Vahe siinse restoranitoiduga on tõesti väga suur ja seda mitte koduselt valmistatud roa kasuks. Siinkohal ei saa muidugi välistada, et teen üldistusi lihtsalt ühe pererahva kokaoskuste põhjal. Sellegipoolest hingasin kergendatult, kui peale pikka turismipäeva lõpuks restorani toidulauda sai. Nimelt olin eelmise õhtu jooksul peale erinevate koduste gurmeeüllitiste mekkimist piirdunud peamiselt halja kurgi ja tomati söömisega... see oli tundunud lihtsalt mõistlikumana. Miks? Sest näiteks kanale hambad sisse lüües pidin tõdema, et siinkandis ei ole kombekas fileena näivatest tükikestest konte välja võtta – asjaolu, mille avastamine tuli sellise pauguga, et mõtlesin, et järjekordne visiit Dr.Sarali hambaravi kabinetti seisab ees. Seejärel järgmist natukene fileelaadsemat asja märgates ja proovides selgus, et tegu oli eeslilihaga (kui lugeda kohest okserefleksi hea maitse tunnuseks, siis see liha kvalifitseerub). Kuigi olin alguses proovinud peale iga erineva toidueksemplari mekkimist head ja kiitvat nägu teha, siis nagu lõplik kurgi/tomatidieet reetis, ei tulnud see mul lõpuni välja.

Järgmine päev läksin omapäi uuesti linna avastama. Kella seitsmeks hommikul olin leidnud Mongoolia saatkonna, kus oli vaja see tüütu viisaasjandus korda ajada. Saatkonna juures oli koomiline see, et kuigi saatkonna territoorium südalinnas oli tõesti suur (a la nagu Kadrioru loss), siis viisade taotlemise jaoks oli eraldatud värava juures lihtsalt väike kiosk, kus üks inimene kõigi Mongooliasse soovijate avaldusi menetles. Inimesi siseruumidesse ei lastud ja tänaval seisvate taotlejate olukord meenutas enim nõukaaja lõpu tualettpaberi järjekorda. Ja nagu selliste järjekordade puhul kombeks, siis ilmataat ei halasta. Pekingi sudusest taevast, milles mina veel päikest kordagi näinud ei olnud (mitte sellepärast, et oleks palju vihmapilvi, vaid lihtsalt taevas oli ühtlane hall mass, mis olla niiskuse ja saaste kombinatsioon e. pooleldi udu ja pooleldi sudu) hakkas kallama ränka paduvihma, mis ilmselt ei jäänud alla samaaegselt Tallinnas toimunud sajule, kus 1 ruutmeetri kohta kaheksa pangetäit taevast alla kukkus. Tänavad muutusid minutitega basseiniks.

Kuna olin esimeste hulgas kohal olnud, siis olin nende üksikute hulgas, kes mahtusid kioski avause kohal oleva pisikese varikatuse alla. Seejärel avastasin, et olin unustanud passipildi. Pidin loovutama oma koha järjekorras ja kiiresti otsima koha, kus passipilte teha. Suurbritannia saatkonna sekretär (Kohalike olematu keeleoskuse tõttu ei ole neile küsimuse edastamise ega informatsiooni vastuvõtmise protsess just kuigi efektiivne. Boonuseks on veel see, et isegi rahvusvahelised sõnad nagu WC, toilet, foto jne. ei läida lambikest põlema) teadis lõpuks ühte lähedal asuvat kohta. Sain detailsed juhised, kuid õigesse kohta jõudnuna ei osanud küll mingit fotosalongi leida. Otsustasin marssida suvalisse kodusse sisse ja proovida siiski õnne kohalikelt küsimisega. Selgus, et see täiesti suvaline kodu oligi fotosalongiks. Tädike võttis sahtlist tavalise seebika ja klõpsas minust oma köögi taustal pildi. Seejärel ulatati fotokas noorele tütrele, kes selle küllaltki päevinäinud arvutisse tõmbas. Seejärel käivitati kõige uuem versioon Adobe Photoshopist ja hakati pilti töötlema. Umbes kahe minutiga oli köögitaust kadunud ja asendunud perfektse valgega ning seejärel võis töö minna printerisse. Mitte just päris minutifoto, aga close enough.

Olles jätkuvalt äsjasest fotoelamusest ühteaegu šokis ja vaimustuses sammusin tagasi rivi poole. Seal ei paistnud olukord kiita. Pea kolmetunnise ootamise jooksul sõbrunesin nelja britiga, kellest üks Ulaanbaatoris leiba teenis. Kui järjekord minu kätte jõudis, siis selgus, et kõigest hoolimata on siiski vaja küllakutset, mida saab teha ainult nii, et keegi mongol reaalselt sammub Mongoolia pealinnas asuvasse välisministeeriumisse ja vormistab selle – uskumatu turismivaenulikkus. Mõistagi sellist kutset ei olnud mul kusagilt võtta ja nii mina kui kolm neljast britist jäime pika ninaga. Siiski selgus, et ka piiril saab viisat teha ja see sünnitas uue plaani. Hakata Mongoolia poole sõitma ja proovida tee peal see kutse kuidagi organiseerida. Igatahes kolm tundi vettinud seismist olid läinud asja ette, sest vähemasti olin saanud Ulaanbaatoris elava briti kontaktid ja tema nõusoleku mind selles küsimuses aidata. Oli aeg järjekordseks kohustuslike turismiobjektide kaemiseks.


Sedapuhku olid päevakorras Tian Men väljak ja keelatud linn.  Peale mõningast metrooga seiklemist jõudsin kohta, mis paljudele lääne inimestele seondub eelkõige tanki ette jooksnud noorukiga ja sellele järgnenud rahutustega, milles kokku hukkus kuni 2000 inimest.  Ei tea, kas sellest või üleilmsest terrorismiohust lähtuvalt oli väljak väga range turarežiimi all. Iga posti otsas ilutsesid kaamerad reas nagu linnud elektriliinidel. Ainuüksi väljakule pääsemiseks pidi läbima turvakontrolli väravad. Kõik see oli kummalisel moel ootuspärane ja esimene tähelepanu pööramine jäi ka viimaseks.

Nagu arvata võis oli väljak massiivne. Tallinna vabaduse väljak moodustaks sellest parimal juhul ühe kümnendiku ... ilmselt vähemgi. Väljaku ühel poolel oli Hiina kommunismi isa, Mao Zedongi, mausoleum, kus surnud Hiina riigimeest sarnaselt punasel väljakul asuvale Leninile vaatamas sai käia.

Kuigi väljak oli kaetud erineva kommunistliku sümboolikaga ei võinud Pekingi tänavapildist küll kuidagi järeldada, et tegu olnuks sotsialismileeri viimase kantsiga. Pigem oli riigikorraldus kommunistlik ainult nimes, milles tsensuuri ja repressiooni abil võimuladvik oma võimu kindlustas ja kindlakäeliselt Adam Smithiliku vabakapitalistliku ühiskonda rajas. Kommunismist oli lihtsalt raske rääkida kontekstis, kus pilvelõhkujad oma luks-sviitidega seisid kõrvuti äärelinnade uberikega ja kus linnapilti jagasid Lamborghinid ning kolmerattalised, ilma summutiteta väikesed kastimootorrattad.

Teisele poole väljakut jäi keelatud linn, mis oli ligemale seitsmesaja aasta vältel olnud keisrite koduks. Eelistasin palsameeritud surnud hiinlase vaatamisele keelatud linna paleekompleksiga tutvumist. 

Sarnaselt taevaste templile oli ka see kompleks olnud kõik need aastasajad lihtsurelikele suletud. Veelgi huvitavam oli asjaolu, et keisrid, kes seal elasid ei väljunud enamasti sellest kompleksist kogu oma elu jooksul.

Palee väravate juures tahtis üks britt, et ma temast ühe pildi teeks ... nõustusin samasisulise vastuteene korras. Peale klõpsutamist sattusime jutusoonele ja otsustasime ühise paleekülastuse kasuks. Ed oli 22 aastane Manchesteri arstitudeng, kes oli seljakotirändurite koolkonna esindaja. Koos käisime läbi terve kompleksi alates Hiina keraamika ajalugu koondavatest hoonetest lõpetes kuninglike aedadega. Kompleks oli jaotatud sektoriteks, millest igaüks oli nagu Hiina versiooniks Raekoja platsist. Paraku nende erinevate sektorite arhitektuuriline vaheldusrikkus oli äärmiselt piiratud ning visuaalselt ei pakkunud ühest sektorist teise liikumine suurt uut.  Omamoodi võinuks isegi imestada, kas eesmärgiks oligi nende platside järjestikku kloonimine.  

Huvitava asjaoluna väärib äramärkimist kohalike suhtumine valgetesse. Nimelt tahtsid suvalised perekonnad lihtsalt meiega koos pilti teha. Esimene selline palve oli alguses ära ehmatanud, sest olles rännanud moslemiriikides tähendas selline käitumine mingit valgelt mehelt raha nöörimise skeemi. Tuli aga välja, et siin oli põhjus palju lihtsam. Nimelt ei olnud sooviavaldajad kunagi varem valget meest näinud ja sellest lähtuvalt sooviti ajaloolist hetke jäädvustada. Päeva jooksul kogunes selliseid soove kümmekond. Iga julge fotosoovija kohta oli vähemalt sadakond tagasihoidlikumat, kes piirdusid väga pika ja uudistava pilguga, mis nagu puuriv pilk ikka, natukene alati ebamugavustunnet tekitas.

Kogu see kahepäevane jalutamine oli jalutamisega mitte harjunud jalgadele, eelkõige kandadele selgelt liig. Ed oli oma esimesel päeval linnas ja seetõttu kordus eilne stsenaarium, kus värske energiaga varustatud mees keelitas teist avastamisretke jätkama. Nii suundusimegi metroosse, et külastada ka suvepaleed. Õnneks jõudsime selle järjekordse hiigelkompleksi ukse ette vaid mõned minutit enne varajast sulgemistundi. Vettinud papudega, hiigelniiskuses ja 35 kraadises palavusest rändamisest oli tolleks hetkeks juba villand ja nii otsustasimegi minna Ed the Med`i noorsoohostelisse.

Ma polnud kunagi varem käinud üheski youth hostelis ja seetõttu oli avanenud pilt mulle tõeliselt huvitav. Keset Pekingit oli koht, kus kogunesid noored seiklushimulised lääne turistid. Voodikoha hinnaks kõigest 5$. Aga ennekõike vaimustas mind asjaolu, et keset kõike seda võõrast oli koduse kultuuri oaas, kus kõlas tuttav keel ja kus elutsesid sarnaste maailmavaadetega noored. Spontaanselt tekkis otsus eelistada hostelit kahetunnisele Zoe pererahva juurde tagasiminekule.

Õhtu jooksul moodustus meist ca 15 liikmeline segarahvusest grupp, kelle edasine plaan oli minna esmaspäeva õhtul Pekingi ööeluga tutvuma. Töölisrahva staadioni läheduses asuva ööklubide sektoris pulbitses nädalapäevast hoolimata vilgas elu.

Esimese asjana täheldasime seda meie jaoks positiivset diskrimineerimist, mis siin toimus. Kohalikud, kes läksid klubisse olid kohustatud soetama endale päris krõbeda laua ja mingi suurema joogi jne. Meie grupp aga marssis kõikjale sisse ilma igasuguse näokontrolli ja raha väljakäimise eelduseta. Nii külastasimegi õhtu jooksul pea kümmet erinevat klubi. Kõikides neist koheldi meid nagu kuninglikku saatjaskonda ja seda hoolimata asjaolust, et noorte matkasellide bandena panustasime me ilmselt klubide käibesse vähem kui ükski kohalikest.

Õhtu lõpuks oli Ed mulle pikalt ja laialt seletanud kõiksugu nüansse seljakotiga rändamisest ja eelkõige just noorsoohostelitest ja sealtkaudu saadavatest suurepärastest sõpradest/tuttavatest. Pean tõdema, et selles oli tõepoolest oma võlu, mida ma ennist eriti tunnustanud ei olnud.

Saabus hommik ja oli aeg jätta Pekingiga hüvasti ja hüpata taaskord sadulasse. Kohaliku sepa juures sai kerge vaevaga muljutud käiguvahetaja sirgeks väänatud ja käigud olid taas töökorras. Edasi Mongoolia suunas.

 

 

 

 

Üks mojito palun!

posted 20 Jul 2011, 13:50 by oovelm

Peale kohtumist karudega sai telk nädalapäevade jagu püstitatud inimasustustele alati ülimalt lähedale. Tihti isegi kohatult lähedale. Nii muutusid sobivaks telkimisplatsiks linnaäärsete hulgiladude ja automüügiplatside tagused ning isegi suuremate ostukeskuste ümbrused. Mõistagi tähendas see telgi püstitamist hämaras ja virgumist esimeste päikesekiirtega. Päikesekiirtest ei saanud aga rääkida pooltuhat kilomeetrit põhja pool asuv Simps, kes viikingite järeltulijate poolt asustatud Astoria linnas oli. Astoria tänavanimed on tihtilugu kas rootsi- või soomepärased. Linnade lipumastides ilutsevad Skandinaavia riikide lipud ning kliima ei erine kuigivõrd Santiago De Compostelast. Selle viimase asjaolu ja sellega kaasneva vettimise ja läbikülmumise tulemusel ei jõudnudki seltsimees sealset kohalikku ujulat külastades sooja duši alt basseinini.

coast


Samal ajal nautisin mina kõikjale mööda Oregoni kaldaid paigutatud Hikerbiker platsidel erinevate rattamatkajatega sotsialiseerimist. Sarnaselt Baierimaale oli sellel spetsiaalselt matkaratturitele eraldatud maanteel/marsruudil metsikul hulgal matkarattureid... ja sarnaselt Baierimaale tekkis vägisi tunne, et kõik see on kuidagi natukene liiga kohitsetud, turundatult kaunis jne. Sellegipoolest oli rännumehe hingega kaaslaste seltsis meeleolukas ja meeldiv vastu võtta kohalikku iseseisvuspäeva, mille puhul isegi ca 5000 elanikuga linn, mille ääres ma tollel õhtul juhtusin olema, suutis taevasse paisata samaväärsel hulgal ilutulestikku kui võib vabakal näha aastavahetusel.

Erinevate ratturitega vesteldes tuli ikka ja jälle ilmsiks asjaolu, et nad kõik kandsid endaga kaasas „raamatut“. See müstiline raamat ei olnud miskit muud kui detailne kirjeldus marsruudist, kõikidest tõusudest, telkimisplatsidest ja paksus tumedas kirjas pühast käsust seda rannikuäärset marsruuti Vancouverist San Francisconi läbida alati suunaga lõunasse. Kuigi ma mõistsin sellise raamatu kasuefekti, on minu jaoks rattaga matkamine siiski eelkõige üheks parimaks võimaluseks tänapäeval oma kastikesest välja murda ja vabadust tajuda... kui teha seda F1 nupu abil igal sammul juhiseid lugedes, siis sellele spontaansele iseavastamisele väga palju vast ruumi ei jää.

Avastamisrõõmule tuleb siiski ka lõivu maksta ja seda pidi tegema raamatu suunasoovitustele vastupidises suunas matkamise läbi. Sellega kaasnesid just Oregoni algupoolel täiesti pööraseks  muutunud vastutuuled, millede kiiruslikud võimed olid kerge vaevaga võimelised seljatama ka Jamaika kiiremaid jalgu.



PS ! Keerake heli oluliselt vaiksemaks!

Samal ajal, kui mina tuultega jändasin, oli Simps juba jõudnud ennast ära kuivatada ja keetis USA ja Kanada piiri ääres telgis rõõmsalt pastat, olles kergelt priiskavad lisandid juba poti kõrvale tallele pannud. Meeldivaks soojaks õhtuseks gurmeeks oli ka põhjust, sest üks väga suur ja mõneti pikaleveninud etapp oli lõppemas. Kui kutsuvana näis see vahtraleht peale poolaastat tähtede ja triipude all!

Rõõmustamiseks oli põhjust ka minul, sest peale Seattle’sse jõudmist ja kummikutest umbes liitri jagu vee välja kallamist ning seejärel märgade riiete seljas kuivatamist sai suurte vihmade aeg korraga ümber ja ka näkku peksnud tuul otsustas hoopis tagant tõukama hakata. Selle tulemusel olin jõudnud kõigest kahe hädise päevateekonna kaugusele Simpsist.

Enne veel, kui Simps oli oma telgi püsti seadnud, oli ta oma Ameerika viimases raamatukogukülastuses saatnud mulle sõnumi oma piiri äärde plaanitud telkimiskoha koordinaatidega, kus ta plaanis mind oodata. Piiri ületamine oli sündmus, mida tahtsime teha koos, sest lisaks kõigile muudele asjaoludele oli peale poole aasta pikkust kindlustamata matkamist Kanadast kehtima hakkamas tervisekindlustused ja enam ei pidanud kartma USA lootusetult kreenis oleva tervishoiusüsteemi hammasrataste vahele sattumist. 

Kui piirini jõudsin, siis Simpsi laagrit Ameerika poolel silmata ei õnnestunud. Pidin tõdema, et vahetult enne piiri ei paistnud ka ühtegi sobivat kohta, kuhu võinuks telgi üldse püstitada, ning eeldasin, et ju siis oli ta otsustanud laagri üles seada vahetult piiri taha. Läbisin piiripunkti, kuid Kanadasse jõudnuna ei märganud ka seal lähima kilomeetri raadiuses tuttavat telgikontuuri. Selliste moodsate vidinate nagu telefonide kasutamisest olime juba mõnda aega tagasi loobunud ning seetõttu pidi kasutusele võtma kõik Gallupi indiaanlastelt omandatud jäljeküti teadmised.

See tähendas lihtsalt seda, et tuli üle kontrollida ka umbes kilomeeter eemal olnud paralleelteel olnud piiripunkti ja selle ümbrust. Niimoodi paralleelse tee poole sõites märkasin teed ja piiripunktist vaevalt 200-300 meetri kaugusel tuttavat märgistavat helkurvesti.


Paraku olin ümbruskonda läbi kammides enese teadmata sattunud taaskord neutraalsesse tsooni ning pidin uuesti läbima Kanada piirikontrolli. Piirivalvuritele tundus mu piirisaaga kummalisena ning seekord ei olnud mingit 15 sekundiga läbi laskmist, vaid mind otsustati korralikult pihtide vahele võtta.

Teekond viis suurde ooteruumi, kus paluti üle anda kõik dokumendid. Ilmselt olid selgitused liiga häirivalt lihtsad, sest kordnikud ei tahtnud kuidagi uskuda, et selline juhuslik korduv piiriületus oli tõepoolest... juhuslik. Peale pooltteist tundi ja kolme erinevat ametnikku suudeti siiski midagi leida ja selleks miskiks oli rattakottide inventuuri käigus leitud pisargaas. Pidulikult sain allkirjastada dokumentatsiooni, mille kohaselt loovutasin oma pisargaasi ballooni kuninganna Elizabeth II-le. Peale seda ametnike igavuse peletamiseks korraldatud klounaadi lasti mind lõpuks teist korda Kanadasse.

Peale pea aastat koos reisimist on päris hea ettekujutus sellest, millise pilguga otsida telkimisplatsi ja millised on sobivust determineerivad parameetrid meie meeskonnas. Sedapuhku võis helkurvestist saja meetri kaugusel märgata kiirteede ristumispunkti, mis nagu iga kogenud matkasell teab, tähistavad nelja ümbritsevat ca 0,5-1 hektarilist sektorit pügatud muru ja samas piisava hulga puudega eikellegimaad, kust keegi kunagi ära ei tule ajama. Olin lähtunud õigetest oletustest ja leidsin tõepoolest eest selgelt väsinud telgi tuttavad kontuurid.

„Simps! Yoyo!... ou tüüp, oled siin?“

Avasin telgiukse ja telk oli tühi. Nojah, ilmselt oli läinud kuhugi stepsli/interneti jahile. Seejärel pilguga ümbruses ringi käies jäid silma kaks metalset objekti, mis ei pidanud mitte selle telgi kõrval olema – paar karke – mida looma nüüd juhtunud on?

Seadsin ka oma telgi üles ja jäin pingsalt sõbra tulekut ootama. Samaaegselt ikka jätkuvalt selle loomaküsimuse üle piieldes. Hämardus... vihma hakkas vaikselt tibutama... pidi alla suruma soovi minna ise netti otsima, et proovida sealtkaudu selgust saada... ootasin. Lõpuks saabus Simps. Ta lonkas raskelt jalga, mis oli kuni põlveni sidemetesse mähitud. Elementide vastu kaitseks oli ta kilekotist ja laatsareti kilesussist kokku aretanud jalanõuna funktsioneeriva kombinatsiooni. Ratast liikuva karguna kasutades jõudis sõber lõpuks kuuldeulatusse.

„Ou, mis juhtus?“

„No hei vana, rõõm näha (karuembus)... sa ei taha teada! (naerdes)“


Sellise avangu järgselt tahtnuks käsi koheselt haarata popkorni järele. Viimase puudumisel pidi leppima sammaldunud ja niiskete palkidega, milledel istet võtta. Arvestades järgnenud jutustust, ei osutunud tagumikuga palgi kuivatamine ja sääseparved häirivaks.

Simpsi päev oli saanud alguse sellega, et McDonaldsist, kus ta tasuta netiühenduse otsas aega sisustas, paluti tal liigsete tundide veetmise pärast viisakalt lahkuda. Kuna olime kokku leppinud kohtumise piiril, siis pidi ta otsima järgmise koha, kus kirjatööd tehes ja kodustega suheldes aega parajaks teha. Sadulasse istununa hakkas aga juhtuma asju, mis arvestades ratta viimasest hooldusest möödunud aega pidanuks juba ammu juhtuma.

Kümnekilomeetrise sõidu jooksul tuli lahti esimene ketaspidur. Seetõttu sai pidurdada ainult tagumisega, aga kuna piduripadjad olid juba ammu läbi kulunud, siis tähendas see pidurdamist metall metalli vastu. Seejärel ütles oma töölepingu üles tagumise käiguvahetaja tross, mille tulemusel ei saanud enam tagumisi käike vahetada. Kümmekond minutit hiljem hävines esimene käiguvahetaja. Seejärel läks üks tagaratta kodaratest pooleks, millele järgnes lühikese vahega teine. Ja ratta protestiaktsiooni krooniks sai tagumise pakiraami kinnituste purunemine. Tõsi, oli ju tagumise pakiraami maksimaalseks lubatud raskuseks 25 kg ja ta oli vastu pidanud 17 000 kilomeetrit sellest tunduvalt raskema kandamiga.

Selle tulemusel oli Simpsil võimalus sõita ainult ühe peale jäänud käiguga, pidurdada lootusetult väsinud piduripatjadega ja sõites rattaga, mille taguots teibiga kinnitõmmatud pakiraami ja kaheksas oleva tagaratta tõttu kogu velo liikumise väga ujuvaks ja alajuhitavaks tegi.

Selle kõige juures võis ainult õnne tänada, sest kogu lagunemine oli toimunud Vancouveri külje all, kus oli niikuinii plaanitud suurem rattahooldus ja kuhu Peter San Franciscost juba varuosad teele läkitanud oli, mis meie Hawaii Expressi partnerid meile Eestist kaasa panid.

„Aga ok, räägi mis siis jalaga juhtus.“

„Nu ma otsustasin teha ühe korralikuma kokkamise ja olin pasta tulele pannud ning kohmitsesin toidukotist lisandeid otsida, kui ajasin kogemata keeva vee jalale. Pilt, mis peale seda avanes, lihtsalt ei olnud õige, sest pott oli ääreni keevat vett täis olnud. Nu siis oli selline asi, et viimase telefonikrediidiga läks kõne 500 meetri kaugusel olevasse Ameerika 911 abisse. Sealt sain teada, et nad ei saa Kanada puhul midagi teha ja teisalt ma ei saanud USAsse tagasi kah minna, sest seal ei kehtinud kindlustus. Siis USA omad helistasid Kanada kiirabile.

Kui kiirabi saabus, siis oli esimeseks küsimuseks, et kas sul kindlustus on. Kui vastasin jah, siis öeldi, et väga hea, sest ainuüksi kiirabi kutsumine tähendas 1000 dollarit. Teise astme põletushaavadega viidi mind haiglasse. Haigla oma valgete linade, stepslite ja muuga tundus nagu kuurort. Kiirabiarst ütles, et ma pean kindlasti paariks päevaks jääma, mispeale oli raske rõõmu tagasi hoida – tuusikuvõit on ju alati meeldiv. Siis tuli peaarst ja pistis mulle kargud pihku ja ütles, et ma olen vaba, kuid vähemalt kaks nädalat ei tohi jalale kõvasti toetada, sest kogu labajala ulatuses olev vesivill ei tohi kindlasti katki minna. Villi purunemine tähendanuks ülisuurt infektsiooniohtu. Kiirabiautoga toodi mind siis tagasi siia (kiirteede ristumiskoha kõrval olevale telkimisplatsile). Kuna see põletushaav kurnas kuidagi kogu jõu ära, siis jäin kohe telgis magama.

Järgmiseks pildiks oli taskulambivalgus telgis. Piirivalve koputas uksele. Ehmatusega ärkasin. Taskulambi ja püstolitoru olid suunatud minu poole kui tuli küsimus: „Hey, what are you doing here?“

„I am camping.“

„In here?“

„Yes, but i can explain“

„What happened to your leg?“

„I just came from the hospital“

"You said, that you were just camping in here. Are you drunk or something?"

"No, I am on drugs... Well, its all a very long story but I can explain everything."

Ehksiis tuli välja, et mingi piirijooksik oli üle piiri putkanud ja piirivalvur oli arvanud, et mina olin see jooksik. Peale seda pikaleveninud selgituste episoodi sai umbes 18 tundi järjest magatud ning seejärel poodi mindud ja nüüd siin me oleme.“

Järgnevalt lõime kokku rataste vana hea H20ga täidetud joogipudelid ja ühine teekond võis jätkuda. Järgmine päev läksime üliaeglases tempos Vancouverisse, sest Simps sai esiteks kasutada ainult ühte käiku ning lisaks oli sunnitud praktiliselt väntama ühe jalaga. Vancouveris võtsime esimese asjana suuna Hiina konsulaati, et ka Simpsile Hiina viisa ära vormistada.

Ka konsulaadikülastus venis pikale. Just siis, kui mu istmik oli kahetunnisest maja ees istumisest juba kangestumas, astus punase lipu alt välja Simps, kelle nägu ei reetnud midagi positiivset. Tuli välja, et Simps oli läbi käinud kolme karjääriastme jagu ametnikke ning saanud kõigilt eitava vastuse. Nimelt väideti, et kui ei ole Kanada tudengi või tööviisat, siis ei ole võimalik teise riigi kodanikul taotleda Kanadas Hiina viisat. See tundus imelik, sest eestlastele ei olegi Kanada viisat üldse ju vaja ja kuidas siis saab mittetarviliku viisa olemasolust sõltuda järgmise viisa väljastamine. Sellele tähelepanu juhtimine ei kukkunud viljakale pinnasele ning nii pidigi leppima sellega, et Kanadast Hiina viisat ei saa.

Oli aeg minna tagasi planeerimise juurde. Noruspäi ja finantsdistsipliini eirates marssisime kõrvalolevasse lounge’sse, kus baaridaami tervitus sai poolelt sõnalt katkestatud: „One Mojito please!“.

Seejärel asusime laual olevaid variante läbi arutama. Üheks variandiks oli minu lendamine Pekingisse ja Simpsi lendamine Mongoolia pealinna. Ka Mongoolia vajas viisat ja ainus loogiline saatkond asus Pekingis... Teine variant oli Simpsil lennata Vladivastokki, kuid asjaolu, et aastane Venemaa viisa annab õiguse lihtsalt aasta jooksul 90 päeva Venemaal viibida tähendaks seda, et tempo, millega Vladivastokist ehk Aasia ühest kõige idapoolsemast punktist Eestisse peaks sõitma, oleks selgelt liiga pöörane. Tõele au andes, siis Eesti matkaratturitest oleks sellisteks järjestikkusteks päevakilometraažideks võimeline ainult Raimo Laosma (vt www.fixusmustamae.ee/fujimees).

Peale Hiinas elava sõbraga rääkimist otsustasime sellise plaani kasuks, et ma sõidan üksi Pekingisse ning hakkan Mongoolia ja Baikali järve suunas liikuma. Simps ravib kõigepealt jala terveks ja samaaegselt üritab ikkagi erinevate reisibüroode kaudu Hiina viisat saada või kas või läbi Seattles asuva Hiina saatkonna asju ajada.  Kui see stsenaarium ebaõnnestub, siis plaan B on see, et Simps lendab ikkagi Vladivastokki ja kui lähebki natukene üle lubatud aja Venemaal viibimine, siis proovime loota Eesti Moskva saatkonna abile, et saada mingi erandkorras pikendatud visiiti vabandav dokument.

Teisisõnu oleme olukorras, kus Simpsil seisab peale kahte kuud üksi rändamist taaskord ees ühe- kuni kahekuuline üksinda matkamine. Loodetavasti leiab see Hiina Rahvavabariigi viisaasjandus siiski lahenduse ja ma saan Simpsiga taaskohtuda juba Hiinas või Mongoolias. Kui ei, siis on järgmiseks kohtumispaigaks Ida-Siber ja Baikali järv.


 

 

1-10 of 57

Comments