Ma tunnen üht nõdrameelset, ta rändab juba palju aastaid kogu maailmas ringi ja otsib iseennast..

 
 
 
 
 Ma istun Guayaquili bussijaama ees oma seljakotil ja ootan Jannot. Mu kõrval vedeleb ta tolmune seljakott ja seal kõrval tema käsipagas. Istun nagu väsind kunn ja suitsetan. Sest suht suure suitsumehena suitsetan iga kord, kui on möödas pikk bussireis. Mitte selline kaks tundi nagu Tallinn- Tartu, vaid näiteks 22 tundi vältav suvalisest punktist A punkti B bussisõit ja vahel ka palju pikem.
Hea on suitsetada peale pikka bussireisi..
Siin Guayaquili bussijaamas olen juba kolmandat korda kolme kuu jooksul ja viimasest korrast, kui siin viibisin, on möödas rohkem, kui kaks kuud. Kui palju on muutunud selle aja jooksul minu pilt sellest maailmast ja tunne, mida hooman sellest mandrist.. eriti enesekindlus. Just.. jube enesekindlalt istun siin, sellel räpasel seljakotil ja samas on mul miljon mõtet peas.
Tean, et see on minu viimane päev siin Ecuadoris ja juba homme varahommikul lendan ära koju. Ja sellekskorraks on see reis kah läbi.. see tekitab palju mõtteid ja mul on neid aega mõelda, sest Janno on sisenenud kusagile bussijaama sisemusse, kus ta ostab meile toidu- ja joogimoona selleks, et saaksime veeta pool päeva ja ühe öö Guayaquili lennujaamas, enne meie New York`i lendu.
Vaatan ümbritsevat melu ja samas kontrollin, kas ikka minu käsipagas, kus mu fotokott ja dokumendid, on ikka korralikult õlasanga pidi mu jala ümber. Vanasti oli seal ka meie raha. Hetkel seda muret õnneks enam ei ole, sest käes on meie reisilõpp. Aga see on selline tavaline rutiinne kontrollliigutus, mis on sissejuurdunud kolme kuu jooksul.
Rahvahordid sebivad mööda suhtviisakat bussijaama esist. Üldse on Guayaquili lennujaam ja bussijaam, mis asetsevad peaaegu kõrvuti, üliviisaka atmosfääriga. Aga see Lõuna-Ameerikale omane lärm ja temperament ei jää siingi olemata. "Agua, agua,...aaaagua, aaaaguaa!" lõugab meeleheitlikult hirmkõhna, mitu numbrit suuremates meesteteksades naisnarkar, pakkudes agressiivselt pooleliitrist veepudelt kõikidele möödaminejatele. See kisa lõikab isegi mulle veitsa kõrvu, kuigi olen kolme kuu jooksul harjunud nende valjuhäälsete ja ka vahel meeloodiliste kaubapakkumistega.
Eemalt läheneb viisakalt riides keskealine paarike üksteist rämedalt hispaania keeles sõimates. Kiire sõnakasutus, släng ja kohalik murre teeb nende sõnamulina minu jaoks täiesti arusaamatuks. Aga saan aru nende kehakeelest. Ilmselt on tegu väga suure peredraamaga.. mis tavaliselt leiab oma õnneliku lõpu ca paar tundi hiljem. Mees väänab meeleheitlikult rabeleva naise käsi ja proovib röökivat naist paari leebe sõnaga vaigistada. Naine üritab ennast vabastada tugevast kätehaardest, samas teravate kingakontsadega tagudes mehe säärevarsi. Pärast pikka ja lärmakat Lõuna-Ameerika stiilis sõnavahetust vabastab mees naise randmed.. ja hetk tagasi leebena näiv daam lööb kokkusurutud rusikaga korraliku lõuahaagi oma kaaslasele näkku.. millest tuleneb kole stseen minu jaoks - tigedaksajatud meesterahvas vastab samaga, nii, et isegi tilgake verd purskab minu ees olevale kolmemeetrisele raadiusele. Verine ja solvunud naisterahvas haarab asfaldilt oma käekoti, sülitab oma kaaslase poole, ajab pea kuklasse ja tipib uhkelt bussijaama sisemusse. Mees karjub talle umbes kolm minutit järgi hispaaniakeelseid sajatusi, millest mina isegi mõned sõnad aru saan. Siis haarab ta otsustavalt oma koti ja hakkab liikuma vastassuunas.. astub kaks sammu.. seistatab.. pöörab ennast ringi ja kümne sekundi jooksul muutub märatsevast tiigrist taltsas lambuke. Pea norus longib ta oma naiskaaslase jälgedes.
Ja keegi ei vaata talle imelikult järgi. Keegi ei vaadanud ka enne nende hetkelist draamat ega pööranud neile erilist tähelepanu. Ja keegi ei kutsunud politseid, kui verd ja tatti lendas. Ja ka mina istusin oma koti peal ja mõtisklesin vaid:
Miks ma küll tahan siia mandrile uuesti tagasi tulla? Mis on küll see, mis paneb mind peaaegu nutma, kui mõtlen sellele, et juba homme lahkun siit ja mul ei ole võimalust pikka aega ette võtta sellist reisi, mis just täna on lõpusirgel. Sest ma ju mäletan seda tunnet, kui olin oma esimesel reisipäeval siinsamas kohas - segaduses, veits hirmunud ja üldse mitte kindel selles, et see oli nüüd see nii hea ostsus - minu jaoks kohutav aeg ja raha investeerida just selle kolme riigi jaoks - Ecuador, Peruu ja Boliivia. Ma õppisin selleks enne kaks poolaastat hispaania keelt ja kui ma esimest korda siia jõudsin, siis sain aru, et ma ei räägi s....gi nii, et nad aru saaksid. Ja et ma ei saa aru s...gi, mida nad räägivad.. Ja ma avastasin, et see, kuidasmoodi ma varem olen reisinud mööda Aasiat on olnud nagu lasteaia ekskursioon võrreldes sellega, mis on toimunud siin, selle kolme kuu jooksul.
Sest.. nüüd tagantjärgi oskan lühikokkuvõttes oma reisi iseloomustada nõndaviisi- kui mu reis oleks olnud siin vaid üks kuu pikk, siis ma arvan, et ma ei oleks siia vähemalt paari aasta jooksul tahtnud tagasi tulla. Mitte, et ma oleksin reisimisest loobunud.. džiisas, seda küll mitte.. pigem oleksin valinud omale meelepärasemad sihtpunktid, mis on seotud mu eelnevate Aasia reisidega. 
Kui ma oleksin reisinud siinkandis kaks kuud, siis ma oleksin arvatavasti olnud veitsa segaduses, lahkudes sellelt mandrilt.. kindlasti küll omades positiivseid emotsioone, kuid.. see "midagi".. oleks jäänud arusaamatuks.
Aga ma olen väga õnnelik, et ma olen Ecuadoris, Peruus ja Boliivias olnud kolm kuud, sest just selle viimase kuu jooksul jooksid kõik niidid kokku üheks sõlmeks.. ehk siis tekkis see meeletult hea kodutunne.. soe.. "mina olen siin.. jeee!" tunne. Tunne, kus sa juba teadsid seda, mis su ümber toimub. See tunne, mis lõhnaga on hommik, kui sa ärkad ja mis nägu on kuul öösel, kui pole pilvi. See tunne, et ma ei taha siit ära!! Selline tunne kohati, et see koht võiks olla minu kodu!
Aga ma tean, et oleks võinud veel olla neljas, viies ja kuues jne. kuu. Aga ikkagi olen õnnelik just sellepärast, et neid kuid oli vähemalt kolm, sest, kui neid oleks olnud vähem, siis ei oskaks ma kindlasti kirjutada seda reisijuttu, mida ma nüüd hakkan teile vestma. Ma loodan väga, et suudan edasi anda selle tunde ja aura, mida kogesin kombates, kõheldes ja nautides täiel rinnal. Aga eks see siis ole paista, kui see lugu lõpul on.
 
 
Sisukord
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
minu kontakt on kraaana@gmail.com  kirjutage ja joonistage mulle
 
 
 
 
 
                                                                                                                                                                                    
Comments