Tõu ajalugu

Breed History


FCI rühm 2, alarühm 2; KC Working Group

Tõu ajalugu
Tõu iseloomustus
Tõu standardid


Tõu ajalugu
Ühel tõul on nagu heal lapsel kolm nime. Eestis on kasutusel nimi Saksa dogi, mis tuleneb tõu esimesest Euroopa kodumaast.

Tõu esivanemad ulatuvad aga väga kaugele ajalukku. Juba kreeklased ja roomlased tundsid olemasolevatele jahikoertele lisaks suurt kasvu ja tugevat tüüpi koeratõugu – molossi tüüpi koera. Neile olid seda tüüpi koerad peamiselt võitluskoerad, kuid neid kasutati ka suurulukite jahil. Need koerad olid julged ja vastupidavad. Sellised nägid saksa dogi esivanemad välja juba 600. a. e.m.a. Kirjeldatud koeri peetakse Assüüria mastiffide sugulasteks, keda on palju kujutatud Niniveni lossi seinamaalingutel võitlemas lõvidega või kandmas sõjarelvastust juba 625. a. e.m.a.

Aristotelese ajal kasutati molosse peamiselt karjakoertena ning sellel ajal rändasidki esimesed isendid koos alaanide karjadega Euroopasse. Samuti tõid suuri molosse Inglismaale tinakaupmehed. Neil aegadel aga, kui roomlased vallutasid Brittanniat, oli Briti mastiff võitnud kuulsuse oma tugevuse ja julgusega, ning seda tõugu koeri saadeti Rooma metsloomade võitlusnäitustele. Lisaks kreeklastele ja roomlastele kasutasid kõik, kelledele molossi-mastiffi tüüpi koerad olid kättesaadavad, neid sõjakoertena.

1400-ndatel aastatel hakati Inglismaalt mandrile tooma seal elavaid suuri ja raskeid dogi tüüpi koeri ja kiireid hurtasid. Neid ristati omavahel ja tulemuseks saadi suure kasvuga ning raske luustikuga tugevad ja kiired mastiffid, keda tänapäevalgi tuntakse Inglise mastiffi nime all. Neid koeri kasutati suurte metsloomade (karude) jahil. Sellel ajal moodustasid suurema osa Euroopast erinevad krahvkonnad, kellest igaüks tahtis teisi üle trumbata ning nii saigi alguse omapärane aretustöö. Nimelt iga krahv hakkas aretama omale koeri, kes oleksid suured, tugevad, julged, hirmuäratavad ja kiired. Sellest tulenevalt kasvatati 1500-ndate aastate lõpuks erinevates krahvkondades kohutavalt palju koeri. Kõik aretatud tõud olid natuke erinevad, kuid siiski sarnanesid nad meie tänapäeva dogidele. Näiteks 1592.a. osales Braunschweigi hertsog jahil 600 koeraga. Suuremaid ja parimaid koeri tunti õukonnas “kammraadkoertena” ehk seltsilistena. Nad võisid vabalt liikuda lossis ja kogu territooriumil. Nad viibisid alati peremehe – krahvi või hertsogi – vahetus läheduses ja kaitsesid neid.

Iseenesestmõistetavalt osalesid koerad kõikidel üritustel ja magasid peremehega samas ruumis. Neil olid kupeerimata (lõikamata) kõrvad ja kaelas kalliskividega kaunistatud kuldketid. Neile järgnesid õukonda kuuluvad ja hõbeketti kandvad dogid ning kolmandasse kihti kuulusid kupeeritud (lõigatud) kõrvadega koerad, kes valvasid territooriumi ja varandust. Kolmandasse kihti kuuluvad koerad olid ka jahikoerad, kes elasid omaette majades – kennelites – ja neil olid erialase väljaõppe saanud hooldajad.

1800-aastateks olid tekkinud igas krahvkonnas oma dogitõug, mida hakati kutsuma vastavalt ulmi dogi (Ulmer Dogge), metsseakoer (Saupacker), jahidogi (Hatzrüde), Tiigerdogi, Saksa mastiff, inglise dogi (Englische Dogge), taani dogi (Dänische Dogge) ja suur dogi (Grosse Dogge). Need nimed pandi vastavalt koerte värvile ja suurusele. Siiski mahtusid need koerad kõik ühtse nimetaja – Grand Danois (Suur Taanlane) alla, mille kinnitas 1700. aastal prantsuse loodusteadlane Buffon.

1878. aastal moodustati Berliinis komitee, mis koosnes tegusatest aretajatest ja kohtunikest. Sakslastest koosnev komiteed pani imestama, miks pani prantsuse teadlane Inglismaal ja Saksamaal aretatud koeratõule nimeks “suur taanlane”. Suures omamishimus nimetasidki sakslased 1880. aastal dogi saksa rahvuskoeraks ja tõu ümber Deutsche Dogge (Saksa dogiks).

1937. aastal hakkas tõugu tunnustama Rahvusvaheline Künoloogide Keskorganisatsioon ja otsustas, et kasutusele jäävad mõlemad nimed. Niimoodi saidki ühte ja samasse tõugu kuuluvad koerad kaks täiesti erinevat nime. Maailmas on kasutusel veel ka kolmas nimi – Alano, mida kasutavad tänapäeval itaallased.

1880-1890 aastatel tegelesid sakslased tõsise aretustööga, mis kindlustas saksa dogide leviku maailmas. Tõug pälvis suurt imetlust ja heakskiitu.

1900-aastad olid tõu arengus “kuldsed aastad”. Saksamaalt viidi ülihäid koeri Inglismaale ja USA-sse. Kahjuks need lõpetas II Maailmasõda, mille käigus suurem osa koertest hävis või kadus. Pärast sõda tõid sakslastest dogiaretajad Inglismaalt ja USA-st sinna viidud koerte järglased tagasi ja paaritasid neid kodumaale alles jäänud koertega. Tänapäevaks on nad taastanud juhtpositsiooni Saksa dogi tõu aretuses ja kasvatuses.

Ajaloo jooksul on tõug kogunud endale palju kuulsaid ja mõjuvõimsaid “sõpru”. Üks kuulsamatest dogiomanikest oli Paavst Aleksander (1668-1744). Dogi nimega Bounce käis paavstiga kõikjal ja päästis paavsti palgamõrtsuka käest, keda ta vapralt kinni hoidis kuni abi saabumiseni. Paavsti sõber ja Bounce suur austaja Walesi prints Edward (hiljem kuningas Edward VII) sai omale ühe Bounce kutsika. Kuningas jumaldas koera ja kogu dogi tõugu, kuid talle ei meeldinud koerte kõrvade kupeerimine ning sellest ajast alates ongi Inglismaal lontis kõrvadega dogid.

Tõu iseloomustus
Iseloomult on saksa dogid rahulikud ja sõbralikud. Ta ei ründa kunagi võõrast esimesena, kuid ise väärikaks jäädes, piilub ta võõra kavatsusi ning siis reageerib ülikiiresti. Nagu eelpool toodud ajaloost nähtub, muutis Saksamaa rikaste krahvide ja hertsogide kuulsusejanu aretuse suunda - jahi- ja karjakoertest said seltsi- ja perekoerad. Perekond on neile püha ja paremat ning rahulikumat lapsehoidjat on raske leida.

Tõu standardid
Saksa dogisid on viit erinevat värvi: kollane (liivakarva, fawn), tiiger (brindle), must (black), arlekiin (musta valge laiguline) ja sinine (hiire karva hall). Erinevad värvid tekkisid tänu eri värvi koerte ja tõugude paaritamisel.

Turja kõrgus isasel koeral vähemalt 80 cm ning emasel vähemalt 72 cm.

Evelyn Joonase
Kennel UNGET at ABLE

 

 

Dogi, refereeritud H. P. Davise raamatust „The New Dog Encyclopedia“(NY 1971). Heili Heinasto

 

Dogi on ebatavaliselt ilus koer. Teda on nimetatud „skulptuurseks“ – mõiste, mis sobib talle suurepäraselt tema suuruse, väärikuse ja ülla hoiaku tõttu.

Oma suuruse ja ilu tõttu on dogi tüüpiline mõiskoer. Samas on ta üks väheseid suuri tõuge, kes edukalt ka linnas elab. Lühikarvaline, väärikas ja kergesti hooldatav dogi kohaneb ühtmoodi hästi nii eeslinnade eramajade kui ka suurte elamurajoonidega.

Enamik autoriteete usub, et dogi on antiikse Kreeka-Rooma aegade molossi järeltulija. Mõnede uurijate arvates on dogi eellased pärit juba antiik-Egiptusest, vähemalt aastast 2200 e.Kr. Sealsed „tiigerkoerad“ olid mastifist kergemad, hurdast aga raskemad. Samuti viitab koera pea kuju dogile.

Ben-Hassani hauakambrist on leitud mitemid joonistusi koertest. Cunobeline mündil, mille asjatundjad paigutava aastasse 39 e.Kr on kujutatud dogilaadset suurt koera, kelle seljas ratsutab inimene. Loomal on püstised kõrvad, pikk saba (pikemkui ühelgi tänapäeva tõul), lühike karvkate. Ka mitmetel Kreeka ja Rooma reljeefidel näeme dogisid ja maal Ateenast aasast 400 e.Kr kujutab koera, kes meenutab 18. sajandi pilte dogidest.

Ka keskajast on teateid dogilaadsetest koertest. 1387. a kirujtas Gaston de Fois „Raamatu jahist“ (Livre du Chasse) ja kirjeldas tollal tuntud tõuge, kellede hulgas on ka alaunt ehk dogi. Sel koeral on suur kasv, massiivne pea, kupeeritud kõrvad ja dogile iseloomulik kehaehitus. Ka kirjeldavad dogi-tüüpi koeri Aldrovanus 1522. aastal ja Antonius Tempesta 1580. aastal. 1686. a kujutab Blome dogide eellasi metsseajahil.

Briti suurim koertetundja Dalziel rõhutab, et Briti saartele viidi dogi-tüüpi koerad juba enne normannide vallutust (1066), ilmselt toodi neid metsseajahiks. Hiljem dogi-tüüpi koerad kadusid Inglismaalt, ilmselt nende tigeduse tõttu. See olevat olnud dogidele iseloomulik kuni 20. sajandi keskpaigani, sest New Yorgi näitustel keelati dogide osavõtt just nende iseloomu tõttu. Teiseks dogide Inglismaalt taandumise põhjuseks on kindlasti asjaolu, et hundid ja metssead hävitati seal üsna varakult.

Kaasaegse dogi ajalugu algab 19. sajandil. 1803. a Cynographia Britannicas on Edwards kirjutanud artikli dogist ja isanud ka kaks joonist, millest ühel on arlekiindogi. 1807. a tõi Yorki hertsoginna Hesse-Kasselist kaks dogi, Hannibali ja Princessi.

Palju on vaieldud dogi suuruse üle. Buffon annab kõrguse 70 cm, 1848 nimetab Richardson 72-78 cm. Francis Butler New Yorgist räägib 1857. a Saksamaalt toodud dogist, kelle kõrguseks 92,5 cm. Hiljem viidi see koer Inglismaale, kus tekitas sensatsiooni. Harrison Weir ajalehest „Illustrated London News“ joonistas koerast tänaseni säilinud pildi. Teine dogi, kelle Inglismaale viis üks chicagolane 1891 kuulutati „maailma suurimaks koeraks“, kuid tema kõrgust pole teada. Üldiselt ei ulatunud dogide turjakõrgus üle 76 cm.

Briti näitustel esinesid dogid esmakordselt 1877,. a ja nende standard Inglismaal kinnitati 1884, seega kaks aastat hiljem kui Saksamaal (kus Deutsche Dogge kuulutati rahvuskoeraks). Suurim ja parim dogi tol ajal oli Cedric The Saxon, turjakõrgusega 82,5 cm.

Ameerikas esinesid esimesed dogid 1880. a, ent juba aasta hiljem keelati nende osalemine näitustel – eelpool mainitud tigeda iseloomu tõttu. Alles 1887. a taastati dogide õigus New Yorgi näitustel osaleda. 1890. a näitusel osales 34 dogi, aasta hiljem moodustati Ameerika Dogiklubi.

 

Dogide ajaloost Nõukogude Liidus (kuni 1980ndate alguseni).

Venemaale sattusid dogid juba enne 1917. aasta revolutsioone ja mõned neist esinesid ka näitustel. Siiski oli tõug esindatud üksikute, juhuslikult Venemaale sattunud koertega ja laialdast levikut ei saavutanud. Selline olukord püsis kuni Teise maailmasõja lõpuni. 1946. aasta näitusel eksponeeriti viit dogi, kelledest kolm olid tõutunnistuseta. Tuletagem meelde, et tegemist oli sõjast laastatud riigiga, millel puudusid ametlikud kontaktid Läänemaailmaga.

Nõukogude Liidu Moskva dogide alusepanijateks said Trofen (om kasvandus) ja Alma (om Galinin), kes olid teadmata päritolu, st ilma tõutunnistuseta. 1947. aastal saadi neilt esimene pesakond, millest sai alguse 1950. aastate dogiaretus. Nendeks olid hallid Mikki (turjakõrgus 81 cm, om Frolov), Femida (71 cm, om Frenkin) ja Leedi (om Kozmin). Nagu juuresolevatest turjakõrgustest nähtub, oli tegemist suhteliselt väiksekasvuliste isenditega. Neid iseloomustasid tugevad põsesarnad, kerge ja lühike pea ning sirged taganurgad.

 

 

1947. aastal toodi Odessast must isane Beck-Macbeth (Bek-Makbet, om Hludova), kes sai esimese aretusoerana kõrgeima hinde järglaste pealt ning kes kanti ka üleliidulisse aretuskartoteeki numbri all K-1. Selle koera tõutunnistuses oli täielik värvuste segadus: tema isa oli tiigrikarva Nord, ema aga marmor Vega ning emajärgse liini kaudu põlvnes ta imporditud Zaur-Bogatõrist (nr 17, om Todorov).

Need neli koera – Mikki, Femida, Leedi ja Beck-Macbeth – panid aluse sõjajärgsele dogiaretusele. Leedi paaritati oma venna Mikkiga ning nende hall tütar Dezi (om Tšeremossova) sai kahe tšempioni – Aza (om Volodin) ja Roi (om Zhivotov) – emaks. Femida andis Beck-Macbethiga halli Ledi-Raffi (om Frolova), kelle kuulsaim järglane oli Moskva tšempion Lord-Raffi K-2 (om Urazov).

1950. aastate keskel lülitati aretusse veel kaks isast, kel puudus tõutunnistus – need olid liivakarva Leon (om Lissitsin) ja marmor Dick (Dik, om Tohhadze). Dicki ja Ledi-Raffi pesakonnast saadi marmor Dick-Raffi (om Roschall), kes pani aluse edasisele arlekiinaretusele. Leoni kaks musta poega Strong-Bis (om Ljamin) ja Dženeral (om Ozerova) olid liivakarva dogide aretuse aluseks. Strong-Bisi tütar Rita (om Verhhovskaja) võitis tiitli „1968. a Moskva näituse võitja“. Tšempion Lord-Raffilt saadi kahe pesakonnakaaslase – Indira (om Kuzminskaja) ja Leedi (om Katkova) – paaritamisest tõu jaoks kaks olulist halli isast – 1962. a. Moskva võitja Lordi (om Vassenin), kes oli nende aastate üks paremaid aretuskoeri, ning 1962. a Moskva võitja Dõmoki (om Kudrjavtseva).

 

1950-60. aastate aretus toimus peamiselt rõhu asetamine värvusele. Igas pesakonnas võis esineda kõikvõimalikke värvusi. Kogu aretustöö toimus Nõukogude koertel, kusjuures parema puudumnisel kasutati ka keskmise taseme ja välimikuga koeri. Peaaegu kõigil koertel olid ühesugused puudused: väljavenitatud kere ruutja asemel, mõningane luustiku kergus, kerged pead vaatamata laiale koljule, kitsas koon, sirged tagajäsemed. Koerte vähesus viis küsitava väärtusega inbriidinguteni, mis omakorda süvendasid välimikupuudusi.

1950. aastate lõpus hakati Leningradis kasutama Guidon II-st (om Sergijenko), kes põlvnes sissetoodud emasest Elke v Concordiast. Tema parimaks järglaseks oli liivakarva Viks (om Nikiforov), kes oli nii Leningradi kui ka Üleliidulise näituse võitja. Kaks tema musta järglast – Wolf-Hektor (om Turkina) ja Vita (om Subbotin) viidi Moskvasse.

Oluline oli Saksa DV-st toodud Arko v Doggenburg (om Beljajev), kellega paaritati kaks korda Azat (om Volodin) – ühendus, millest saadi hulk kuulsaid koeri, kellest tuntuimad olid kolmekordne Moskva ja Moskva oblasti võitja Punch K-15 (Pantš, om Arhangelski) ning Üleliidulise ja Moskva näituse võitja Radž K-12 (om Borissov).

 

Arko liini ideaalseks jätkajaks sai Punch, kes andis edasi oma parimad omadused (ilus pea ja kael, tõuline ja kaunis kehakuju), samuti ka puudused (keskmine kasv, liiga pikk ja veidi kerge kere).

Teda kasutati suhteliselt palju ja tema järglaste hulgas on mitmeid tõuliidreid: Moskva näituste võitjad Black Playboy (Bläk Pleiboi, om Kossov), Lak-Djuks (om Kitsis), Raada (om Aleksejev), Ailin-Viola (om Ozerova), 1970ndate aastate Moskvatõutšempion Bella (om Lobatšova).

 

 Näituste üldpildis andsid tooni mustad ja hallid koerad, peaaegu puudus puhas arlekiin, levinud oli nn marmor ehk blue merle. Liivakarva dogid põlvnesid hallidest ja mustadest vanematest, mistõttu nende värvus oli luitunud ja neil puudus must mask. Kõige parem neist oli Purš (om kasvandus „Krasnaja Zvezda“) – suurt kasvu, raske pea ja silmade ümbert tumedama varjundiga isane. Kombinatsioonis eelnimetatud Raadaga saadi aretuses tooniandvad Radž (om Britski) ja Jim (Džim, om Ivanova). Eriti edukad olid inbriidingud Punchile, mille resultaadina saadi näituste võitjad Bonifacia-Bell (om Timonova) ja Edit-Eurika-Tšak (om Kurakina). Purši tütar Silva (om Solovjov) tuli üleliiduliseks tšempioniks 1967. aastal.

 

 

1960. aastate keskel alustas oma karjääri Poolast toodud Amur-Olaf (om Puškarski), keda kasutati aretuses küllalt tihti ja ta andis ka häid järglasi: suurte, massiivsete ja raskete peadega, paraku aga umbuskliku loomuga. Tema järglastest parim oli 1970. aasta võitja Ladvi-Olven (om Rešetnjak). Paraku ei kasutatud teda kaua, kuna andis edasi krüptorhismi.

 

1960. aastate lõpus muutusid dogid väga populaarseteks ja see kujunes murranguliseks ajaks Moskva dogide seas. Koerte arv ja tase tõusis. Suurt rolli selles mängis Šveitsist toodud tiigerisane Cedor v Belperschloss – mitte eriti suur, kuid ruutja kehaehitusega, väga tõulise, ilmeka otsmikulõikega peaga ning sügava musta maskiga koer. Temalt saadi seitse pesakonda. Kõik partnerid olid mustad, v. a Purši tütar, liivarava Lada (om Razumova). Punchi tütred Bižu (om Barabanova, Gorki) ja Bara (om Bednjakova) liiva- ega tiigrikarva järglasi ei olnud. Teised aga andsid värvuselt suurepäraseid koeri. Kuus aastat võitsid Cedori järglased esikohti kogu Nõukogude Liidu ulatuses. Nende hulgas oli üheksa võitjat, kellest kuus olulisemat olid: Lar-Loengrin (om Anoško ja Saveljeva), Grand (om Nikolajeva), Mavr-Barbed (om Tolstopjatov), Rich-Bell (Ritš-Bell, om Zolotinski), Gabi-Tšaka (om Azarova) ja Renee-Bell (om Blinkova).

 

Kõige edukam oli pesakond Bellaga (om Lobatšova); neli koera sellest pesakonnast tulid võitjaks, Roger-Bell (Rodžer-Bell) aga 1973. a Moskva tšempioniks.

 

Edukad olid ka inbriidingud Cedorile: selle tulemusena saadud Rolli-Roll (om Krjutškova) oli aastaid Moskva näituste parimaid koeri, saavutas oma värvirühmas esikohti ja sai järglaste eest tiitli „parim Moskva aretuskoer aastail 1976 ja 1987“.

1960. aastate keskel kingiti balletitantsija Fadejetševile USA-st liivakarva emane dogi Honey Hollow Kim'C Maica Megri, kellelt saadi kaks pesakonda: esimene Cedori pojalt Nais-Sililt (om Danovski) ja teine Saksa DV-st toodud Arko v Juglansiga. Esimesest pesakonnast läks aretusse ainult 1974. aasta Moskva näituse võitja Frezi-Megr (om Ljuljutin), teises pesakonnas sündis aga laialdast kasutamist leidnud, 1978. a Moskva võitja Mercury-Megr (om Lavrov).

 

Paralleelselt tiiger- ning liivakarva koerte aretusega kujunes välja kaks tüüpi arlekiindogisid, kes olid imporditud Idol v Dahmenstrandi (om Rjazanova) ja Artus v Florianturmi (om Zapasnõi) järeltulijad. Idoli järglasetele oli iseloomulik tugev luustik ja veidi pikk kere, tünjavõitu rind, raske ja väga arenenud mokkadega pea ning tugev märgistus. Üks selle rühma parimaid esindajaid oli Tau-Essi (om Gerojeva).

 

Vaatamata väljapaistvale tõutunnistusele andis Artus võrdlemisi keskpäraseid järglasi. Ainult Punchi tütar Bižuga saadi temalt suurepärane isane – 1973. a Moskva võitja Danilo (om Ljahhomskaja). Nende koerte mõõdukas kasutamine andis hea aluse Nõukogude dogide aretusele.

 

1970. aastatel oli koeri juba nii palju, et värvused võis jagada omaette rühmadesse ning hinnata koeri oma värvusrühmas. Sama toimus ka aretustöös. 1970. aastatel kasutati peamiselt Purši järglast teisest põlvest Urbet-Magtšerit (om Panina), 1975 a Moskva võitjat Irvingut (om Blagonravova) ja Taigeri poega, tiigrikarva Aching-Cerryt (Aiking-Tserri, om Begotskaja).

Mustade dogide rühmas olid esindatud Radži (om Britski) ja 1972 a Moiskva võitja Grandi (om Nikolajeva) järeltulijad. Küllalt tihti kasutati ka teiste linnade koeri, nagu Michaeli (Maikl, om Wulf), Catranit (om Petrakova) ja Cromwelli (Kromvell, om Grigorjeva).

 

Arlekiinaretuses andis tooni Šveitsist toodud mantelisane Astor v Galgenholz (om Romajuk), kes oli mõlemalt poolt (II-II) InterCh Eick Imperiali järglane. Astori järeltulijad olid suured, tugeva luustikuga, massiivse, pisut kumera laubaga peaga. Tema järglaste suurimaks puuduseks olid väiksed hambad ning mustadel rohke valge märgistus (andis edasi mantelmustrit). Parimad tema järglased olid Oll-Rolan-Grey (om Safronova), Cherzi-Argon (Tšerzi-Argon, om Petrova), 1978. a Moskva võitja Fraid-Viktoria-Medeia (om velitšanskaja), Gladis (om Karpuhhin), Klod-Prais (om Kalenova). Astori paaritamisel Šveitsi impordi Diana v d Freudenquellega (om Romanjuk) saadi head aretuskoerad Fraid-Varvar (om Ostrovskaja) ja Fride-Villiam (om Iljuhhina).

 

Hallide-siniste aretuses kasutati põhiliselt võitjat Dõmoki (om Kudrjavtseva) ja Lordi (om Vassenin). Neist kahest koerast alustati uut liini, erinevat genotüüpi. 1970. aastate sinised dogid põlvnesid peamiselt Dõmoki järglastest Vegda-Tsarrist (om Musnitski) ja Paris-Dženist (om Abramova), samuti Lordi pojast Raitist (om Arhangelskaja).

 

        

Tau- Life                   Rolli Roll                Tau- Luna                      Radz

       

                            

 1979. a Moskva kataloogist tõlkinud Katrin Lahi.