Sugulusastme


Kui lähedalt suguluses olevaid loomi võib väikeses populatsioonis paaritada? 

Sugulusastme puhul sõltub palju loomade arvust lambapopulatsiooni algul. Kõigis maalammaste populatsioonides, mida on hiljaaegu säilitama
asutud, on isendite arv tavaliselt olnud väike. See tähendab, et esimeses põlvkonnas on paljudel lammastel sama isa. Alguses on omavahel suguluses
olevate loomade paaritamist võimatu vältida. Seetõttu on tähtis, et kõik jäärad saaksid võimaluse paarituda vähemalt mõne utega. Kui säilitamistööd on tehtud
juba 10–15 aastat, ei ole sobiva jäära leidmine enam keeruline, kuid mõned liinid võivad endiselt olla väikesearvulised. Seetõttu tuleb kasutada kõiki
sündinud jäärasid. Hea oleks hoida paarituseks kaht eri jäära. Nii on teise aasta sügisel võimalik paaritamiseks kasutada teie enda karjas sündinud jäärasid.

Soovitatav ei ole omavahel paaritada poolvenda ja poolõde, ema ja poega ning isa ja tütart. Sellest reeglist võib aga olla erandeid, näiteks siis, kui kari on väike, te olete ühel aastal saanud jääralt vaid ühe talle ja uttesid on karjas vähe, näiteks neli. Sellisel juhul võib kasutada sama jäära veel ühel aastal. Kui kasutate seda meetodit, on oluline jälgida, kuidas sündinud talled arenevad. Eri liinidesse kuuluvate loomade omanike vahelised vahemaad võivad olla pikad ja ka sellistel juhtudel võib kasutada üht jäära kaks aastat järjest. Talled on geenipangas aktsepteeritavad, kui nendega on kõik korras ja nad arenevad normaalselt. Kolmandaks aastaks tuleb hankida jäär, kes ei ole paaritatavate uttedega suguluses, nii saadakse üks suguluseta isend kolme põlvkonna kohta.
Suguluspaaritus – kas kõik väikese populatsiooni liinid on ühtviisi elujõulised? 

Mõned liinid on suguluspaarituse suhtes väga vastupidavad, teised vähem, näiteks Ruhnu saarel on maalambaid peetud kaua ja harva on saarele jäärasid toodud mujalt. Sama võib öelda Kihnu saare kohta. Kui
mõnes liinis saadakse ühe munandiga jäärasid või steriilseid uttesid, tuleks neis liinides paaritamisel olla ettevaatlikum. Kui uut jäära ei õnnestu hankida,
tuleks ühe ja sama isa asemel kasutada pigem tema poega või mitut poega. Sellisel juhul tuleks kari võimaluse korral jagada kaheks ja kasutada kummaski
pooles eri jäära, et vältida poolvenna ja poolõe või ema ja poja / isa ja tütre vahelist paaritumist. Tähtis on teha parim, mis antud tingimustes võimalik.

Ärge kasutage enam sama jäära, kui temalt saadud talled on nõrgad, moondunud või ei arene normaalselt. Mõned eakad lambapidajad on aastate vältel kasutanud ainult oma karja jäärasid. Neil on oma meetod omaenda karja erinevatest uteliinidest jäärade valimiseks ja pärast teatavat ajavahemikku ristavad nad liinid uuesti. 

Eesti maalammaste puhul on täheldatud, et poeginud
uted kaitsevad oma noori tütreid paaritumise eest. 2011. aastal püüdis üks jäär Kiltsi niidul mitmel korral paarituda noore utega, kuid tolle ema ründas ja lõi jäära mitu korda, kuni see loobus. Loomadel võib olla oma sisemine kord,
mida vanemad uted järgivad, kui karja vanuseline struktuur on mitmekesine. Samuti võivad põlistes populatsioonides olla tugevad sisemised reeglid seoses
poja ja ema ning isa ja tütre vahelise paaritumisega. Seda teemat ei ole lähemalt uuritud.
Comments