Lammastele vihtu

Maalambad on väga head muru, noore roo ja peenema võsa pügajad, kuid iluaiast, marjapõõsastest ja peenardest tuleks neid eemal hoida. Päris muruniitjat suvilaõuel ta ei asenda, sest sama hästi kui muru maitsevad neile kõik lilled, ilupõõsad ja muu mida inimene hoolega just kasvatada sooviks. Lambad söövad hea meelega igasuguseid lehti ja okkaid. Ka haava- ja pajukoort ei põlga nad ära. Kevadel meeldib lammastele, eriti talledele, süüa noori männivõrseid. Samuti tuleb arvestada, et sel agaral murupügajal kõik söödu ka tagantpoolt pabulatena õue pudeneb. Inimestele mõeldud tihedalt kasutatav õu ja iluaed peaksid olema lambale suletud.
Soomes on traditsiooniliselt talveks tehtud 100–150 vihta lamba kohta. Arvestuste kohaselt pidid lehed moodustama ühe kolmandiku talvesöödast.
Inkovaara (1946) kirjutab, et lehed sisaldavad rohkem valku kui kaerajahu. Vihtu ei tohiks teha suvel liiga vara, sest siis on lehtedes rohkesti vaiku, mis
lammastele ei meeldi. Võite hakata vihtu tegema pärast jaanipäeva ja jätkata nii kaua, kuni lehed on rohelised. Tavaliselt lõigati noort põõsastikku, ent oksi võidi lõigata ka puude küljest (Saaremaa murdes nimetati seda kaarsimiseks). Võite teha saare-, kase-, haava-, paju-, pihlaka- ja isegi lepavihtu. Saaremaal
tehti enamasti saarevihtu. Kõige rohkem eelistavad lambad paju, haaba ja pihlakat, kuid teada on, et vähemalt Saaremaal meeldivad neile ka veidi
mürgised põõsad nagu harilik paakspuu (Frangula alnus) ja verev kontpuu (Cornus sanguinea). Kuna neid kasvab seal vähe, siis pandi oksad tavaliselt tallede jaoks kõrvale. Vihad seoti kokku noorte pihlaka- või pajuokstega. Vihtade suurus oli eri paigus erinev, sõltudes ka hoiukohast ja söötmissüsteemist.
Soomes ja Mandri-Eestis võisid vihad olla saunavihtadega sama mõõtu, aga Saaremaal tihti palju suuremad, ca 1–1,5 m pikkused. Väikesed vihad söödi
üleni ära, kuid Saaremaal kasutati järelejäänud oksi küttematerjalina. Peente okstega saadi kiire ja kuum tuli.

Mõnes paigas peeti oluliseks teha vihtu vana kuu ajal, kuid sageli tehti vihtu siis, kui oli muude tööde vahel aega. Vihad pandi kuivama eelistatavalt varjulisse ja tuulisesse kohta. Kuivanud vihtu hoiti küünis või pööningul. Soomes
pandi traditsiooniliselt kuuri põrandale 1–1,5meetrised kepid ja neile asetati vihad. Sügisel võite lammastele anda ülejääke köögiviljaaiast, näiteks kapsa- ja peedilehti, ent mitte liiga palju. Loomad võivad vajada täiendavaid mineraalaineid.
Paljudele lammastele meeldivad õunad ja enamik lambaid armastab kuivatatud leiba. Vihtade kõrval koguti ja kuivatati Soomes ka lihtsalt lehti. Talvel võib lehtedele valada kuuma vett ja need maitsevad siis nagu värsked.

Mälestusi Saaremaalt
Saarlased siin kelle maa oli enne sõda väga tihedalt asustatud, nemad mäletavad enamus teatud konkreetsete suurte saarepuude iga kahe aasta tagant maha raiumist. Paljaks söödud saareoksad raiuti pliidi alla. Vihad olid suured, mitte nagu väikesed saunavihad. Kuna iga nurgatagune ja teeserv ning põõsaalune oli heinaks niidetud siis neil pole eriti võsa olnd. Heinaks niidetav maa oli igapõõsaalune ja teeserv niidil, need lausa rehitseti kevadeti üle, kõik vitsaraod korjati üles. Iga tulevane kasvav kõrs oli nii tähtis. Sügisel riisuti niidilt ja õuelt ning teeäärtest ka lehed kokku ja läksid söödaks ning allapanuks. Mälestus Muhust ja Pöidest. (27.2.2008 Gilleke Kopamees).

Muhus tehti lambalehiseid saarest. See oli noore saarevõsa (meie külas kiviaedade servast) murdmine/ lõikamine, kimpudesse sidumine ja rehealuses varjus kuivatamine. Lambad sõid talvel lehed ära ja kuivanud raod aeti pliidi alla. Kiviaiad kasvasid aga umbe ju ikka vene ajal. Meie nänn tegi lehiseks ka pärnaoksad, millelt ta enne õied ära oli noppinud. Aga väga pidev see tegevus polnud, mõni kevad kurtis nänn, et lambad on viletsad, lehiseid oli vähe olnud või sõid teised loomad need ära. (Imbi Jäetma 27.2.2008)
Lammastele meeldib lehti süüa. Noored maalambad naudivad 2012. aasta suvel Kiltsi niidul hariliku paakspuu (Frangula alnus) lehti. Selle põõsa koor on hobuste
jaoks äärmiselt mürgine. Harilik paakspuu on Euroopa põlispõõsas.




Mälestusi Harjumaalt
Põhjarannikul (Kuusalust Ilumäeni) tehti lehiseid kõigest oksamaterjalist. Kuid ka siin puid ei köndistatud - lehise materjal saadi jõekaldast, põllu- või heinamaa äärsest võsast. Mäletan, et Taavi ema tegi lehiseid ka nõgestest, kuivatatud lehti pani kanade toidu sisse ja lambad said nõgeseviha leotamise vett joogiks. Suuri puid ei puudutud kusagil, kuivatamine kimbus ja varju all, nimeks kas viht või lehis ja tegevuse nimeks on lehise või viha tegemine. (Imbi Jäetma 27.2.2008)

Mälestusi Viljandimaalt
Suure-Jaanis tegi mu sõja jalust sinna elama sattunud emaema oma lammastele väga usinalt vihtasid kasest. Ta lõikas kaseoksi enne jaani, nagu saunavihtade jaokski. Ise rääkis, et siis on lehes väge. Kuivatas varju all ja lambad said vihtasid alates jõulust. Kuid kas ta oli selle kombe oma noorusmaalt Tartumaalt kaasa toonud või tegi kitsas aeg inimese nutikaks, ei tea. (Imbi Jäetma 27.2.2008)
Comments