Lammaste pügamine

Rannarootslased pügasid oma lambaid vanasti lihavõtte ajal, jaanipäeva-paiku, augustis ja novembris kadripäeva paiku. Augustis (Bartolomeuse päeval 24.8) toodi lambad koju ja neid pesti meres või jões. (Granberg, Elmar). Augusti kuu vill oli parem, novembri kuus pügatud vill oli kehvem ja jämedam.
Püga regulaarselt ja vajadusel. Mõni lammas vajab pügamist üks kord aastas, suurem osa vajab pügamist kaks korda aastas ja mõni lausa kolm korda aastas. Talled vajavad tihti pügamist juba augusti kuus (kui sündinud jaanuarist-märtsini). Et vältida probleemid näiteks lihakärbstega tasub neid pügada varem ja mitte oodata kuni neid võib pügada koos täiskasvanute lammastega. Praktikas on aga tihti liiga kallis kutsuda kaks korda pügajad juhkui ise ei püga.
Lihula naised pügamas 1913 a. Foto: J. Pääsukeul 

Parim viis pügamist õppida on kutsuda mõni teie võrgustiku liige pügamisel appi. Õppimine on protsess ja hea oleks, kui te esimesed paar-kolm aastat pügaksite lambaid koos mõne kogenud inimesega. Pügamise keskkond peab olema vaikne ja läheduses ei tohi liikuda kõrvalisi inimesi ega masinaid.
Algajatel on hea alustada saba pügamisest. Ka selg on algajate jaoks alustamiseks hea koht. Paluge meistril esimene piirkond lahti lõigata, teie saate sealt siis jätkata. Kõige rohkem kardavad lambad siis, kui pügate kaela ja
pead. Kuna jäärale ei meeldi, kui te tema munandikotti puutute, siis vältige munandite puutumist rohkem kui vaja. Ute udara ümbruse pügamisel tuleksudar ühe käega kinni katta. Veenduge, et mõlemad nisad on käega kaetud.
Nii väldite õnnetusi juhul, kui utt peaks mingil põhjusel ootamatult liigutama. Pead ja kaela võite pügada alles siis, kui olete kogenud pügaja. Kaela esiküljel on nahk väga lõtv ja pehme. Selles kohas on parem jätta vill pigem pikaks, kui
et lõigata see liiga lühikeseks. Pea pügamisel ei meeldi lammastele kääride heli. Te võite kõrva ühe käega kinni katta, et lammas ei kuuleks, kui te kõrva ümbruses villa pügate.


Tänapäeval pannakse lammas elektrilise masinaga pügamiseks taguotsale istuma. Nii ei saa ta end liigutada. Kuna lammas peab pügamiseks olema kuiv, tooge lambad halva ilma korral varakult sisse. Mõned kasutavad pügamispinki; selliseid pinke on mitut sorti. Te võite pingi endale ise puidust teha või osta metallist valmispingi. 

Suurtes lihalambataludes on pügamisele kuluv aeg väga tähtis – iga lammas tuleks võimalikult kiiresti ära pügada.
Väiksemates lambataludes, kus oluline on vill, tuleks iga lammast pügada aeglaselt, et pügamisel ei peaks tegema parandusi. Kui pügamisel tehakse parandusi, siis tulemuseks on pikk vill segatuna 1–2 cm pikkuse lühikese villaga. Kogu lühike vill tuleb hiljem käsitsi eemaldada, see on aga aeganõudev ja sageli võimatu. Lühike vill muudab lõnga karvaseks ja see omakorda kootud eseme inetuks. 

Kui teil on vaja pügada palju lambaid, võib pügamismasin
muutuda kuumaks ja karvade otsi põletada, nii et lammas tundub hiljem katsudes kare. Lambapügajad kasutavad tavaliselt mitut erinevat pügamisvõtet – mõned sobivad jämeda villa puhul, teised peene ja tiheda villa puhul. Sellal kui üks inimene pügab, võivad teised villa sortida. Sortida on mugav laua peal.

Peale pügamist kaalutakse villa, seda sorteeritakse ja pakitakse säilitamiseks.


Parimat villa saate külgedelt (1), kaelalt (2) ja seljalt (3, 4).
Kaela allosas, jalgadel ja saba ümber (5, 6) on vill halvema
kvaliteediga. Sortige vill värvuse, tüübi ja pikkuse järgi.
Samuti võib sortida läike ja säbaruse järgi. Kõhualune vill
on tavaliselt lühike ja peen ning sobib hästi viltimiseks. 




Comments