Tarad

Vanasti olid lambad vabapidamisel, teraviljakasvatuseks kasutatavad põllud olid aga taraga ümbritsetud. Inimeste arvu kasvades suurenesid igaaastase teraviljakasvatusega hõivatud alad. Uues põllumajandussüsteemis, kus põhitegevuseks oli teraviljakasvatus, tuli karjamaad tarastada.

Paljudes riikides on siiani alasid, kus lambad vabalt ringi kõnnivad. Eestis jalutavad vabalt ringi enamasti väikesed, kuni kümnest lambast koosnevad karjad. Sageli valvab neid mõni (eakas) naine. Loode-Venemaal kõnnivad lambad külades endiselt omapead ringi, haritavad põllud on aga tarastatud. Paikades, kus

maaharimisega tegeletakse vähe, on see märksa odavam kui suurte (sageli poollooduslike) karjamaade tarastamine. Vabapidamine on jätkuvalt hea viis lammaste karjatamiseks poollooduslikel

rohumaadel, kui läheduses pole naabreid ega teraviljapõlde. Ainus, mis teil tuleb teha, on ümbritseda lähedal asuvad aiad korraliku taraga. Lammastele

meeldib selline elu! Väike kari ei jaluta kodulaudast kuigi kaugele. Kiltsi niidul saadud kogemused näitavad, et 6–15 lambast koosnev kari kõnnib iga päev

oma kodulaudast 200 m raadiuses maha 2–4 km. Traditsiooniliselt on lambaid karjatatud ka saartel ja laidudel. Saared on lammaste jaoks üsna ohutud paigad.

Mõned lambapidajad kontrollivad lambaid iga paari-kolme päeva järel, teised ainult kord nädalas. Vanasti oli lammaste juures tavaliselt alati mõni inimene. Hea oleks saare suvekoduomanikega kokku leppida, et nad hoiaksid teie lammastel silma peal, kui te ise saarel ei ela. Läänemeres on tohutul hulgal saari, mis sobivad hästi lambakarjamaadeks.

Maalambaid ei ole tarastatud alal kuigi kerge hoida, eriti kui nad on harjunud vabapidamisega ja seejärel viidud tallu, kus nad enam vabalt jalutada ei saa. Nad jäävad tarastatud alale nii kauaks, kui tahavad ja kuni seal leidub piisavalt süüa. Kui nad arvavad, et kusagil mujal on midagi paremat, siis sinna nad ka lähevad. Maalambad on ka väga head hüppajad, nii et nad leiavad

peaaegu alati võimaluse tarastatud alalt põgeneda. Maalambad kõnnivad päeva jooksul palju ja kui tarastatud ala on liiga väike, ei saa nad piisavalt

liikuda. Lammastele meeldivad sirged tarad ja tõenäoliselt kõnnivad nad nende ääres.

Erinevaid aiatüüpe on palju ning valik sõltub teie talu geograafilisest asukohast ja karjamaa kujust. Traditsiooniliselt on laialdaselt kasutatud puitja

kiviaedu. Kõigil vana tüüpi aedadel on hea mõju elurikkusele, kuna need on püsivad. Lambad kasutavad vana tüüpi aedu väga mitmel moel. Sellised aiad

annavad lammastele turvatunnet, sest nende taha saab end peita. Samuti võivad lambad end nende vastu sügada ja kuumal suvepäeval annavad sellised

aiad varju. Talledele meeldib kiviaedadel joosta. Püsiv aed moodustab maastikul ökoloogilise koridori, mida paljud väikeimetajad ja putukad saavad rändeks kasutada. Ka linnud võivad vana tüüpi aedadel istuda ja väiksemad loomad leiavad neis hea elupaiga. Tänapäevased aiad sedalaadi mitmeotstarbelisi

kasutusvõimalusi tavaliselt ei paku. Elektritarad on kerged ja neid on lihtne teisaldada, kuid lammastel võib olla raske neid näha. Võrkaiad ei anna lammastele turvatunnet ja kui neid hoolikalt ei paigaldata, pääsevad lambad põgenema, eriti kevadel.

Risuaeda ehitad kergesti ja kiiresti juhul kui lähedal on materjalid olemas. Risuaeda võib ehitada olemasolevate puude vahel või postide abil. Risuaed on vana aiatüüp, mis on hea looduse mitmekesisusele. Risuaeda kolib elama konnad, sisalikud, ämblikud ja teised väiksed putukad. Risuaia kõdenev puumaterjal on samuti hea sammalde, samblike ja seenete jaoks.

Lattaed

Laudaed

Võrkaed ja kiviaed

Lammaste kogunemiskohana on otstarbekas

kasutada koridori või ruudukujulist ala. Joonistus. Sara Tobiasson.

Joonistus. Sara Tobiasson.