Lamba iseloom

Kogemused Eesti maalammaste säilitustöös näitavad, et neist saavad lisaks oma ajaloolisele villaandja rollile ka sõbralikud ja nutikad seltsilised juhul kui inimene nendega tegeleb. Seda kinnitavad ka Rootsi, Ahvenamaa ja Soome põlistõugude kasvatajad oma lammaste kohta. Tihti kasutavad naabrid oma vanaaegsete lambatõugude kohta väljendit väga ”liikuv ja elav”. Kinnitame, et ka eesti maalambad on suure liikumisvajadusega, nutikad läbi karjaaia pugema ja võimelised aiast ülehüppamises mõne kehvema hobusega võistlema.

On mitmesuguseid regulaarseid toiminguid, mida tuleb teha tihedas kontaktis lammastega, näiteks transport, pügamine, sõrgade värkimine ja kõrvamärkide kinnitamine. Lambad võivad pidada inimesi kiskjateks ja see võib kutsuda esile tugevaid hirmureaktsioone, mis väljenduvad väga erineva käitumisena, sealhulgas jooksmise, hüppamise ja jalgade trampimisena.

Lammastel on suurepärane mälu ja nad ei saa oma hirmudest kergesti üle, kui mingi toiming on neile korduvalt valu või stressi põhjustanud. Hirmu aitab

vähendada vaid sage kontakt teadlike ja kannatlike inimestega, kes loovad neile turvalise keskkonna.

Põhja-Euroopa maalambad on traditsiooniliselt

paljus inimesele tuginenud. Pikk pime talv laudas ja korrapärane toitmine inimese poolt tekitab lammaste ja inimese vahel tiheda sideme. Tavaliselt toideti lambaid ühe korra asemel mitu korda päevas – ka see aitab luua tihedaid sidemeid inimese ja lammaste vahel. Mida rohkem te koos oma lammastega aega veedate, seda kindlamalt saab teist karja liige ja seda enam lambad teid usaldavad, see aga lihtsustab nendega toimetulekut. Loode-Venemaal asuva Kenozero rahvuspargi lambad ei jookse küla vahel inimesega kohtudes tema eest ära, vaid hoopis tema poole. See on selge märk tihedast sidemest ja sellest, kui suurel määral lambad selles piirkonnas inimestele tuginevad.

Rutiinsete toimingute tegemisel on abiks loomade loomulik käitumine. Lambad järgnevad loomuomaselt juhile ja stressi vähendamiseks võiks nendega tegeleda

nende endi eelistatud sotsiaalses järjekorras. Käitlemisaedikud ja tarad peaksid olema konstrueeritud ja paigaldatud nii, et julgustada loomi jõudu rakendamata

liikuma. Kui viia juhtutt autosse esimesena, võivad teised talle järgneda. Maalambaid on lihtne treenida, kui annate soovitud käitumise eest neile midagi head. Te saate näiteks võimalikku stressi vähendada, andes lammastele preemiaks vilja või leiba. Sellise treenimisega on kõige lihtsam alustada nii, et te kutsute lambaid ja kui nad tulevad, siis annate preemiaks toitu. Nii saate neid vajaduse korral alati karjamaalt koju kutsuda. Kui tahate panna lammast maha heitma, siis suruge loom küljega seina või tara vastu, haarake teist kaugemal olevast

esi- ja tagajalast ning kukutage lammas külili, tõmmates jalgu järsult enda poole.

Lambaid on lihtne püüda karjasekepi abil. Selle mudeli plastosad kipuvad lahti tulema. Te võite oma kepi ka puidust teha.

Looma heaolu nõuete kohaselt ei tohi poegivaid uttesid üksinda väikestesse sulgudesse eraldada. Samuti ei tohi ute pead päevade kaupa fikseerituna hoida, et sundida teda andma piima peale oma tallede ka teistele talledele. Jäärad kipuvad hierarhia paikapanemiseks võitlema. Te võite lasta neil võidelda või siis paigutada nad alale, mis on piisavalt väike, et vältida pusklemist. Seda võib teha vaid lühikest aega, näiteks ühe ööpäeva vältel. Ka uted panevad hierarhia paika, kui karja tuuakse uus utt.

Lambad tallavad karjamaal väga kiiresti sisse rajad, mida nad korrapäraselt kasutavad. Nad kasutavad neid laudast välja kõndides ja karjamaa ühelt alalt teisele liikudes. Sageli tehakse rada mõne lineaarse objekti lähedale, näiteks

piki tara. Nad võivad kasutada maastikuelementi, näiteks ületada küngast, kõndida mäeharjal, all orus või piki jõge.