Karjamaad

Lambad on väga paindlikud ja kohanemisvõimelised loomad, kes saavad hakkama eri tüüpi karjamaadel. Traditsiooniliselt karjatati lambaid mitmesugustel veekoguäärsetel rohumaadel ja poollooduslikel karjamaadel. Iidsete karjatamisalade hulka kuuluvad väga erinevad rohumaad, mida ulatuslikult põllumajanduseks kasutati. Niisugused alad on rannaniidud, järve- ja jõekaldad, kuivad või kivised alad, mäed ja metsad. 

Läänemere piirkonda iseloomustab üks eriline niidutüüp – loopealne. Loopealne (alvar) on paepealne bioloogiline keskkond, kus mullakiht on õhuke või puudub sootuks ja seetõttu on taimestik seal hõre. Alvareid ja paepealseid niite leidub Läänemere ümbruses mitmes piirkonnas, näiteks Eesti saartel, Põhja-Eestis, Rootsi
saartel Ölandil ja Gotlandil, aga ka Ahvenamaal ja Edela-Soome saarestikus. Hooldatud loopealsete liigirikkus on suur ja ainulaadne. 

Põhjapoolsetes piirkondades karjatati lambaid traditsiooniliselt metsas, mõned talunikud
teevad seda siiani. Tavaliselt ei jalutanud lambad metsas üksi, vaid koos karjasega või koos kitsede, lehmade, hobuste või koertega. Uute põllumajanduse
keskkonnatoetuse kavade arendamisel jäävad need alad Euroopa Liidus sageli tähelepanuta. Nii sureb Põhjala oluline kultuuripärand välja, sest eeskirjad vastavaid alasid ei hõlma. Traditsiooniliselt karjatati lambaid poollooduslikel rohumaadel.

Lambad on valivad rohusööjad – neid võib isegi gurmaanideks nimetada. Maalambal on kitsas koon, mis võimaldab tal tänapäevaste suurema koonuga lihalambatõugudega võrreldes palju paremini toitu valida. Maalammas võib napsata vaid ühe väikese kibuvitsalehe või valida söömiseks ainult paar
rohuliblet. Poollooduslikel karjamaadel kasvab tavaliselt palju erinevaid taimi (suur bioloogiline mitmekesisus) ja lammastele meeldib see väga, sest nad saavad valida, millist taime süüa. Noored võrsed on alati nende esimene eelistus. Karjatamishooaja erinevatel perioodidel söövad lambad erinevaid taimi. Eri vanuses lambad toituvad erinevalt. Ühel aastal võib teil olla lammas, kes sööb palju kuusekoort, teine aga eelistab harilikku maikellukest (Convallaria majalis). Vana utt võib armastada õunu, väikestele talledele aga
meeldivad kibuvitsalehed. On ka taimi, mida lambad ei taha, näiteks harilik pune (Origanum vulgare), kibe tulikas (Ranunculus acris), sirge silmarohi (Euphrasia
stricta) ja harilik härjasilm (Leucanthemum vulgare). Mõningaid taimi söövad lambad hooaja algul, teisi aga hiljem. Mõningaid taimi eelistatakse siis, kui nende seemned on valmis, näiteks harilik nurmenukk (Primula verisja võilill (Taraxacum). On ka taimi, mida lambad söövad kogu karjatamisperioodil vältel, nagu humallutsern (Medicago lupulina) ja põld-hiirehernes
(Vicia villosa). 

Lambaid võib väga hästi karjatada koos teiste koduloomadega, nagu lehmad, kitsed ja hobused, sest nad kõik eelistavad erinevaid taimi. Lambad
tunnevad end turvaliselt koos nende koduloomadega, kellega nad jagavad talvel ühist lauta. Mõned koerad on lammastega väga sõbralikud, hoolitsedes koguni tallede eest. See kehtib enamasti koerte kohta, kes koos lammastega laudas elavad. Lammastele meeldivad ka kassid ja kassidele meeldivad lambad. Talledele meeldib suvel karjamaal kassidega mängida – neid taga ajada
või neil lihtsalt järel käia. Erinevate koduloomade karjatamine ühel karjamaal on praktiline lahendus. Erinevatel loomadel on erinevad parasiidid ja ühine
karjatamine võimaldab parasiitide hulka vähendada.

Lammastel kujuneb toitumisel välja rutiin, mis sõltub karja suurusest ja lammaste vanusest. Toitumine oleneb ka ilmast ja aastaajast. Suve algul, kui karjas on väikesed talled, söövad lambad sagedamini ja lühikeste perioodide kaupa. Hilissügisel süüakse pikemate perioodide kaupa, sest talled on juba suuremad. Sügisel kipuvad lambad karjamaal rahutuks muutuma.
Comments