Valimissüsteem


Meie riigi valimissüsteemis on ühe olulise puudusena kinnised riiklikud nimekirjad. See tähendab, et kandidaadid saavad Riigikokku erakonna poolt ette antud järjestuses. Ka 2011. aasta valimistel oli näha, et sageli saadi Riigikokku sama erakonna seest väiksema häälte arvuga.
See ei ole probleem ainult selles mõttes, et mõni asjalik inimene jääb Riigikogust seetõttu välja. Palju olulisem on süsteem, mis paneb paika erakonna juhtkonna kontrolli oma liikmete üle, välistades sellega demokraatliku diskussiooni ja kriitika erakonna sees.  Kuidagi ebameeldiv on, kui ühe erakonda juhtiva inimese sõna omab rohkem kaalu kui tuhande valija hääled.
Kuna valimisringkonnad on erineva arvu valijatega, siis võib-olla oleks õiglane reastada kogu riigi kandidaadid protsendi järgi, mida nad said oma ringkonnas võimalikest häältest.

Teine, eriti enne valimisi ülesse kerkiv, probleem on nn. "peibutuspartide" kasutamine. See tähendab, et erakonnad esitavad kandidaatidena isikuid, kes juba ette teada olevalt ei kavatsegi volikogudesse (Riigikogusse) tööle minna. See on selge valija petmine. Osad poliitikud kritiseerivad sellist käitumist teiste puhul, kuid hiljem teevad seda ka ise. Põhjenduseks on, et muidu ei ole võimalik teiste, ebaeetiliselt käituvate, erakondadega konkureerida.
Kas praktikas ei oleks parem teiste ebaeetilises käitumises süüdistamise asemel see asi valimisseaduses ära reguleerida nii, et selline tegevus ei oleks kellelegi kasulik. Siin ei ole võimalik loota ka valija kriitilisele valikule, sest kui kõik on "ühed mustad", siis ei olegi võimalik teha head valikut.
Lihtne lahendus oleks, et seaduses sätestatakse, et kui kandidaat ei lähe valituks osutudes tööle kandideeritud esinduskogusse (või sama üksuse täitevvõimu - riigi või omavalitsuse valitsusse), siis temale antud hääled muutuvad kehtetuks. Erandiks võiks olla vaid tervislikud põhjused - töövõimetus või surm.

Meie riigi juhtimise praktikas tundub see radikaalne, kuid kui mõelda võrdluseks, kuidas selline asi toimub erasektoris:
Kui toimub konkurss mingile ametikohale ning selle järel valituks osutunud kandidaat leiab, et ta ikkagi seda tööd ei soovi, siis tal pole mitte mingit õigust sellele kohale saata ennast asendama mõnda sugulast või sõpra. Valitakse lihtsalt paremuselt järgmine kandidaat ja probleem on lahendatud.
Miks rahvas tööandjana annab ära rohkem õigusi ja lepib vähemaga?


Comments