Euroopa võlakriis 2. osa

Poliitikud põhjendavad vajadust osaleda Euroopa stabiilsusprogrammides solidaarsusega. Öeldes: "Kui Eesti saab raha, siis oleme saamas küll, kuid nüüd, kui teistel vaja on, siis me ei hooli." See tobe väide  ei vääri pikemat peatumist, me oleme sellele vastuseid kirjutanud juba küll, lõpuks on seda tegema asunud ka muud (näiteks hr. Arraku väga hea kolumn 22. juuni 2011.a. "Äripäevas".)
Aga jätame hetkeks kõrvale Eesti poolt tehtavad kulutused ja nende hukutava mõju meie riigile. Vaatame asja Euroopa poolt. Valede otsustega, mille tegijateks on:
  • Lõuna-Euroopa riikide juhtkonnad;
  • kommertspangad;
  • fondid; 
  • last but not least (vabandust võõrkeele pärast, kuid inglise keeles on see väljend ilmselt kõla tõttu standardväljendiks, meil mitte: "viimaseks, kuid mitte kõige vähem oluliseks") Euroopa Keskpank.,
on majanduslik kahju juba tekitatud, keegi peab selle kinni maksma.
Teoreetiliselt on võimalik, et Euroopa tugevama rahandusega riigid panevad rahad kokku ja annavad ise hädalistele laenu, nähes, et need ei suuda tegelikult laenu tagasi maksta, hätta jäädakse isegi turuintresside tasumisega. Nii suudetaks väiksemate riikidega hakkama saada, võib-olla ka ühe suuremaga (kes oleks näiteks Hispaania). Aga järgnevad Itaalia, Prantsusmaa (keda numbrite järgi peetakse halvemas olukorras olevaks kui Hispaania). Ärme unustame, et päästeprogrammides osaleksid algul ka nemad oma juba niigi pingelise rahandusolukorraga. Selge on, et see skeem ei suuda lõpuni vastu pidada.
Siin tooks välja ka oma veendumuse, et olukorra lahenduseks ei ole järjest suuremate laenusummade leidmine, vaid need riigid peaks unustama kohe 3%-ga miinuses olevate eelarvete (mille kokkusaamine neil kuidagi ei õnnestu) tegemise ja hakkama koheselt tegema sama suures ülejäägis eelarveid - siis hakkaks tunneli lõpus võib-olla valgus paistma.

Poliitikud on naiivselt lootnud, et kriis on lõppemas, võlgades riikide majandus kasvab ning seega võlgade suhe majanduse mahtu väheneb. Eurostat väidab aga, et näiteks Kreeka majandus langes 2011 I kvartalis eelmise aasta sama ajaga pea 5%. See teeb loomulikult juba niigi pingelise olukorra veel halvemaks.

Miks siis nii halvast läheb?
Poliitikud on unustanud, et probleem ei ole ainult riigi rahandusel kui sellisel, vaid see puudutab kogu riigi majandust: panku, ettevõtteid ja üksikisikuid. See ei lasegi majandusel normaalselt tegutseda. Meie Facebooki lehel on toodud viide "Postimehes" avaldatud Kreeka võlausaldajate loetelule - selle järgi on näha, et see kriis otseselt enam välispanku väga ei puudutagi, samas Kreeka enda kommertspangad on väga haavatavad. Loomulikult ei saa selles olukorras riigis rahandus normaalselt toimida ja majandus langeb.

Võlausaldajate liidrite seas on üks huvitav tegija ECB ehk Euroopa Keskpank. Lisaks veel euroala riikide keskpangad. Nendes struktuurides on loomulikult rohkem raha- ja rahanduspoliitika spetsialiste kui vastavate riikide valitsustes. Osalt seetõttu ongi valitsustel raske nendega vaielda. Antud juhul tundub, et Keskpangad pole järjekordselt oma tööga hakkama saanud ja on teinud valeotsuseid. Ka siin oleks vaja joon vahele tõmmata, vajadusel ebapädevad juhid välja vahetada. Pankade presidentide ametikoht ei peaks tingimata olema kindlustatud ametiaja lõpuni - kui ei saada tööga hakkama, siis on vaja leida teine inimene. Üks eelnev suur "ämber" oli intressitõstmine kriisi algul. See asi on nüüdseks juba ununenud, aga peab mõistma, et see tõi kaasa päris paljude inimeste kriisiaegse kannatuse suurenemise.
Me ei saa tuua ohvriks sellele, et üks mees saaks rahus oma ametiaja lõpuni kohal olla, kogu Euroopa inimeste normaalset äraelamist.

 

Comments