Meie seisukohad‎ > ‎

EL ja euro

2008. aasta USA-s alanud ja edasi Euroopa võlakriisiks muutunud kriisi ajal on Euroopa juhttimisorganid tõestanud oma saamatust probleemide lahendamisel. Pigem on neid juurde tekitatud. Pidevalt on käitumises näha silmakirjalikkust ja populismi.

Euroskeptiliselt võiks öelda, et me ei oleks pidanud liituma EL-ga, ega kindlasti euroga 2011. aasta algul. Kindlasti ei ole asi nii lihtne. Meie asukohas ei ole võimalik, et väike riik suudab olla elujõuline suurtest struktuuridest väljaspool. Valuutaga on sama asi: väike valuuta ei suuda olla stabiilne, praegu on näha, et isegi Euroopa suurtel riikidel on probleeme euro stabiliseerimisega. See, et viimases majanduskriisis ei "kukkunud" ükski väikevaluuta, on pigem erand ja seotud suurriikide (siis eelkõige USA) sooviga väljuda majanduskriisist raha trükkimise teel. Samas on aga näiteks sellest kõigest hoolimata probleeme eravõlgadega Kesk-Euroopa väikeste valuutadega riikides.

Euroopa Liit oma algse mõttega (ja selle arenguga) - toodete, teenuste, tööjõu ja kapitali vaba liikumine, on mõttekas ja ka Eestile kasulik. Igasugused edasiarendused peaks juba täpsemalt läbi hindama ja kaaluma nende vajalikkust. Selge on, et igasugune tegevus, mille ettevõtetelt riigile andmine on juba ebaefektiivne, on seda rohkem ebaefektiivne, kui see veel üks tase ülespoole (EL-i) viiakse. Enda suveräänsus on oluline, selles osas peab arutlema ka juba sõlmitud lepete (näiteks Lissaboni) üle. Riigi tasandil otsused peavad olema kõige ülesed, Euroopa tasandil tuleb teha vaid neid otsuseid, mis on sellel tasandil tingimata vajalikud, kõike muud peaks vältima. Euroopa keskset bürokraatiat peaks mahuliselt (ka eelarvega) piirama. Bürokraatial on omadus hakata tegelema sellega, et tõestada enda vajadust ja vajadust enda mahu suurendamiseks. Ilmekas näide on Euroopa Keskpanga (mis ühisraha puhul pole tarbetu bürokraatia) seisukoht, et peaks looma Euroopa finantsministeeriumi - ja seda olukorras, mil on selge, et ilmeka näitena ei saa EKP oma kesksete funktsioonidega hakkama. Seega, kui ei suudeta midagi tsentraalselt ära teha, siis selle soovitava tegevuse vähendamise asemel soovitakse luua juurde ebaefektiivset bürokraatiat. Põhjenduseks tuuakse kontrolli vajalikkust liikmesriikide rahanduse üle. Samas siin on üks lihtne ja kasutamata võimalus: teha kokkulepe, et finantsnõuete rikkujad ei saa Euroopa arengufondidest mitte mingit abi. See oleks lisaks sunnimeetmele ka põhjenduseks nende riikide valitsuse suus, et suruda rahva seas läbi vajalikke kokkuhoiumeetmeid.

Euroopa Liidus ja euroalas on mõistlik olla, kuid seejuures peab meie valitsus seisma meie huvide ja seisukohtade eest. Kui valitsus käitub nagu liiduvabariigi valitsus, kes suu lahti kiitust ootab, siis tuleb sellest vaid halba.


Comments