Raha - selle tekkimine ja liigse trüki risk



Raha - väärtuse mõõtmise ja säilitamise vahend.
Tööjaotus - erinevate inimeste spetsialiseerumine erinevate majanduslike tegevuste peale. Tänu sellele suureneb tööviljakus ning summana suudab inimkond toota rohkem väärtusi kui olukorras, kus inimesed toodavad ise kõike endale vajalikku. On olnud juba vähemalt 10 tuhande aasta jooksul (tegelikult väiksemal määral juba enne) põhiliseks põhjuseks, miks inimeste elujärg pidevalt paranenud on.

Näide ajaloost. Kui inimesed jagunesid vilja- ja karjakasvatajateks, tekkis selge vajadus oma tooteid vahetada. Ilma raha kasutamata oli võimalik vahetada 1 loom suurema hulga vilja vastu. Probleem oli selles, et ka viljakasvatajal polnud terve loomaga midagi korraga peale hakata. Parem oleks olnud, kui ühe looma oleks ostnud 10 viljakasvatajat. Samas ka loomakasvatajal oleks parem vahetada loom näiteks 2 erineva viljaliigi vastu, mida äkki ühel kasvatajal ei ole. Sellises olukorras muutus vajalikuks vahepealse kauba (raha) olemasolu. Algselt sai selleks kasutada edukalt ka teisi kaupasid. Nagu näiteks sedasama vilja, mingeid nahkasid või midagi sarnast. Kui aga loomakasvataja müüs loomasid 5 korda aastas, oli tal kasulik hoida teenitud väärtust rahas pikemat aega - siis muutus oluliseks raha füüsiline kestvus ning jõutigi (vääris)metallideni.
Sellise abivahendi abil kaubavahetus andis näiteks loomakasvatajale võimaluse paindlikult planeerida oma tarbimist ajas. Kui mingil hetkel tundus, et tagasihoidlikumalt tarbides ei kulu kogu raha kahe looma müügi vahepeal ära, sai hakata säästma. Kogutud raha võimaldas teha investeeringuid oma majandustegevuse efektiivsuse tõstmiseks. St. kogunenud säästusid sai kulutada nii oma olemasoleva majandustegevuse arendamiseks kui uute tegevuste alustamiseks.

Seda kogunenud raha (sääste) võib nimetada kapitaliks. Selle abil juhitud majandust kapitalismiks - läbi kapitali juhitud majandussüsteemiks. Sõltumata (hoolimata) vahepeal valitsenud erinevatest ühiskondlikest kordadest on selline majanduse areng viinud inimkonda edasi jõukuse poole. Kõik seda takistavad olukorrad on olnud vaid ajutisteks pidurdajateks. Mõnes mõttes võib siin pidada näiteks ka monarhia all toimunud käsumajandust analoogseks sotsialistliku käsumajandusega - mõlema puhul on arvamus, et keegi suudab turust paremini otsustada, mida ja kuidas peaks tootma.

Me jõudsime siin kahe raha otstarbeni:
  1. raha on vahend, milles saab mõõta väärtust, vahetada kaupa ja hoida säästusid;
  2. raha, kui kapital, on vahend, mille abil toimub majanduse juhtimine ja suunamine suurema efektiivsuse poole.

Tulles nüüd paberrahaga võimalikuks saanud rahatrüki juurde.
Vaadates raha 1. otstarvet, siis rahatrükk on oma olemuselt sama, kui maks kogutud säästudelt. Ehk ümberjagamine neilt, kes säästavad, neile, kes võlgu elavad (osaliselt veel läbi bürokraatliku riigirahanduse). Selle kahjuliku mõju õigustamiseks on võimalik õiglust ära unustades leida õigustusi. 
Kui me vaatame aga raha 2. otstarvet, siis tähendab liigne rahatrükk seda, et majanduse areng ei toimu kõrge efektiivsuse suunas, vaid moonutatult. Mõnes mõttes võib siin tuua paralleele Nõukogude Liidus toimunud (plaanimajandusega) moonutatud majanduse arenguga, mille tulemust ajalugu teab ja paljud inimesed veel mäletavad. Kui esimene on rohkem õigluse teema (miks kellegi teise saamatuse tõttu inimeselt tema kogutud vara ära võtma peaks?), siis teine rahatrüki mõju on inimeste keskmisele elujärjele hävitav. See võtab ära aluse väita, et rahatrükiga on hea majandust elavdada, või et kogunenud võlg ei mõjuta võimekust uusi väärtusi luua.


Comments