Talude lood‎ > ‎

Lutsu ehk Madsa-Veski, Arula veski, Ruusa veski



 Lutsu ehk Madsa veskis on toimetanud: 
 Mölder Marri Lambert sündis 1811 Rannus ja Madsa veskis oli ta alates 1845.aastast. 
  • Marri Lambert tuli Tartumaa Rannust, aasta enne kui ta vend Hindrik Lambert (sündis 1814 Rannu), Arula mõisa veskisse(2).                                                                            
  •  Hindrik (ka Heinrich) lahkus perega Arulast aastal 1858 Rõuge kihelkonda Võlsi karjamõisa möldriks.

  • Mölder Jaak Jaani p. Kumpus sündis 1827 Holstres.  Arulasse tulid 186o Jaak ja ta naine Mari Viljandimaalt Paistu kihelkonnast läbi Rõngu. Arulas 1860.aastal sündis poeg Johan Kumpus. Pere lahkus Arulast Rõngu tagasi 1861.a(3)
  • Johan Michelson sünd.1817 ja ta naine Ann sünd.1823, nende poeg Hindrik sünd.1854 Uue-Antslas. Otepää koguduse Personaalraamatu VI 1867-1888 järgi olid nad Madsa veskis. Tulid Arulasse 1873 Antslast.
  • Mölder Johan (ka Jaan) Juhan p. Arrol töötas veskis 1865-1909. Jaan sündis Uibujärvel Põlva kihelkonnas Võrumaal 1833.aastal ja suri 1911.a. Otepääl.                                 
  • Jaan Arrol ostis 1880.a. Madsa veski Arula mõisa pärishärra Frans von Villeboisi käest 5348 rubla hõberaha eest. Sulas maksab ta 800 hõberaha ja ülejäänud võlg võetakse üles Krediit-Kassa Seltsi seaduste järgi, mille maksmine kestab veel 1909. aastal. Madsa veski 1880 aasta kaart on koostatud ostulepingu lisana, kus ostjale on maa mõõdistatud ja piirikividega tähistatud.
  • Jaan Arroli I naine oli Amalia Michelson ja nad laulatati 1867.a. Otepääl. Amalia sündis 1847.a. Uue-Antslas ja suri 1875 Arulas 27 aastaselt (põhjus märgitud ?-ga). Neil sündisid Arulas lapsed: 1. Jenny Catharine Elisabeth (1867-...), mees Luddvig Tedder laulatatud 1887.a. 2. Richard Johann (1869-1875).                                                 Jaani Arroli II naine oli Liisa Lina ja nad laulatati 1877.a. Liisa sündis 1856.a. Vidrikes.  Neil sündisid Arulas lapsed: 1. Ottilie Amalie (1878-...) 2. Pertha Pauline (1881-...) 3. Richard (1896-...) (4)
  • Ludvig Tedder (Jaan Arroli väimees) veskis 1909-1910.a.
  • Mihkel Tiks Hindriku poeg oli Madsa (Lutsu) veskis 1910-1927.a. Ostis Madsa veski Ludvig Tedderi käest. Mihkel Tiks (sünd.1859 Rõngu - 1927), ta naine An (sündinud Kaarna 1867 suri Udernas-1917) ja lapsed: Karl (sündis 1892 Uderna - suri 1902), Salme (sündis 1898 Pühajärvel -...), Emilie (sündis 1903 Pühajärvel - ...), Voldemar (sündis 1908 Pühajärve - suri 1935), Elsa (1911 Arula-...).
  • Voldemar(Volli) Tiks Mihkli poeg veskis 1927-1935.a. Saanud surnud isa testamendiga pärijaks. Voldemar Tiksi abikaasa Endla Adele sünd. Anderson, Koorvere talust ja poeg Mihkel Tiks.
             
Foto: Voldemar Tiks ratsarügemendi vormis
Foto: Endla Adele (Anderson) Tiks ja Voldemar Tiks


  • Eduard Andres(s)on (Endla Adeele isa, Arula Koorvere talust) 1935-1939.a. Eduard (1885 Arula-1945 Venemaa) sai surnud Voldemar Tiksi päranditombu (Lutsu veski) hooldajaks.
  • Endla Adeele Niklus (sünd Andreson Koorvere talus Arulas) Voldemari lesk ja Mihkel Tiks Voldemari poeg, veski omanik 1939-1940.a. Endla Adeele (sündis 1915 Arulas - suri 1996, maetud Otepää kalmistule) lahkus pojaga Madsa veskilt (Lutsult) Otepääle, kui Endla abiellus Ferdinand Niklusega 1937.a. Uuest abielust sündis tütar Valve. Endla Adeele tegi palju ilusat käsitööd ja valmistas peolaudadele maitsvaid roogasid. Töid tema käsitööst võid vaadat siit
 
Foto: Ferdinand Niklus ja Endla Adeele Tiks pulm 1937.a. Otepääl. Noorpaari süles Mihkel Tiks ja nad istuvad pruudi vanemate Minna ja Eduard Andreson vahel. Taga reas peigmehe vanemad Jüri ja Juuli Niklus. Taga paremalt 2. Ott Sarv (abistas hiljem veski remontimisel).
Fotol ka Artur (taga vasakul)ja Adeele Käärik (ees paremal) koos poja Endliga.

 
Foto: Endla Adeele lapsed Mihkel Tiks ja Valve Niklus (ab.Puri), kellele jäi Lutsu maakoduks.            Valve laulukõlast on osa saanud nii Lutsu mäed kui Otepää kirik.

 
Foto: Mihkel Tiks ja Endel Käärik Lutsul. Pillimuusika saatel tantsivad Valve poeg Tõnu ja Mihkli poeg Vahur
  • Artur Johannes ja Adeele Johanna Käärik (sünd Niklus) Lutsu veski omanikud 1940-1990.a. Peale eelmise omaniku lahkumist Otepääle jäid tallu Artur Käärik (1905 Arula-1989 Otepää kalm.) ja Adeele Käärik(1904-1994 Otepää kalm.). Hiljem ostsid nad koha endale. Arulas sündis ainuke laps Endel Käärik (1934-2006), kes käis ka Arula koolis. Pärast Arturi surma kolis Adeele poja Endli juurde Tallinnasse. Artur oli vaikne ja rahulik mees, kes popsis kodu trepil piipu ning jälgis maailma ja tegeles oma hobustega. Madsa veski ukse ees oli kolme tee rist: Otepää (üle Madsa mäe või läbi Sihva), Puka, Kääriku (läbi Tsuura talu maade) ja uudised tulid otse koju kätte. Adeele oli neiuna Pühajärve koolijuhataja koduabiline ja sealne kogemus õpetas, et elus pead olema diplumaat nagu ta ise ikka tavatses öelda. Diplumaadi hoiak aitas üle elada ka keerulised sõjaaastad, kus ühel päeval olid õues vene sõdurid ja teisel saksa omad. Adeele ehk Lutsu Teele sai kõneldud ja lauldud nii vene kui saksa keeles. Lähima ümbruse rahvas käis laupäeviti Lutsul saunas ja alati oli ka laud kaetud. Talus elasid mingil ajal ka Adeele õde Minna Sarv ja ta poeg Ott. Ott Sarv oli Arula veskis mölder ning toimetas ka Madsa veskis.
 
Foto: Artur Johannes, Adeele ja poeg Endel Käärik
 
 
Foto: Adeele ja Artur Käärik kodus Lutsul. Arturi 80. sünnipäev 1985.a.

Foto: Artur ja Teele(Adeele) kodutrepil Lutsul
 
 
Foto: Elvi Kokka ja Endel Käärik (1934-2006) pulmade ajal Lutsul. Neil oli poeg Arved (1958-2006)
  • Voldemar ja Eike Tasa (sündinud Kasemets) kolisid 1991.aastal Madsalt koos 12 aastase tütre Jutaga Lutsule. 1997.aastast toimib Lutsu turismitaluna www.lutsu.eeLudvig Teder, kes müüs Lutsu veski 1910.aastal Mihkel Tiksile oli Eike Tasa vanavanavanaisa Mango Rose õe Katre Undritza poeg. See huvitav fakt selgus 2016. aastal.

 Madsa veski ehk Lutsu talus ja maadel on elanud:

 Lõõndre Jaan (s13.VI 1887)                               saaga ERA.4407.2.281 lk.50

 Lillental Villem (s9.I 1885) Madsaveski talus       ERA.4407.2.281 lk.51

 Mets Paul (s 21.IV 1890) Madsaveski talus         ERA.4407.2.281 lk.52

 Mets Anna (9.X 1896) Madsaveski talus             ERA.4407.2.281 lk.52

 Mets Maimu (6.X 1923) Madsaveski talus           ERA.4407.2.281 lk.52

 Malõšev Anastasia (14.VIII 1918) Madsaveski talu   ERA.4407.2.281 lk.52

 Malõšev Ainu (14.XII 1937)                                      ERA.4407.2.281 lk.52

 Parv Hans (40a. vana)   Lutsu talau maapääl             ERA.4407.2.281 lk.54

 Peläjev Nikolai (40a. vana) Lutsu talu maapääl         ERA.4407.2.281 lk.55

 Peläjev Adeele (26a. vana) Lutsu talu maapääl       

 Tetler Elfriede (26a.vana) Lutsu talu maapääl          ERA.4407.2.281 lk.57

 Tetler Elsa (5a.vana) Lutsu talu maapääl     

 Veski Anna (13.X 1889) Madsa veski                     ERA.4407.2.281 lk.59

 Veselov Ivan (1896) Madsa veski

 Veselov Pelageja (40a.vana) Madsa veski

 Veselov Nikolai (6a. vana) Madsa veski

Veselov Anna (3a. vana) Madsa veski

 Käärik Leo (10.I 1910) Lutsu pops                     ERA.4407.2.281

 Käärik Maarja (12.I 1874)

 Käärik Erich (24.VI 1911)

 Ühed Käärikud elasid ka Pursal, Pülmel ja Palumäel.

 Markov Feodot (Kööna nr 65) 4.344ha

 Saar August Antoni p.

 Saar Salme Mihkli t. Lutsul Madsaveski  1920. aastal            ERA.2907.1.341.

Kellena ja kuidas see rahvas kõik Lutsul elas ja ära mahtus ei tea. Lutsu maadel on viis majakohta. Mõnda on nimetatud popsi kohaks. Veskitalus endas oli kolm tuba, köök, karjaköök. Esikust ja karjaköögist olid uksed veskikotta. Joogivett võeti allikast. Veskikive oli 1991 aastal õues 4tk. Nendest üks oli soontega ja trepi mademeks kose kõrval.

Lutsu talu 1960-ndad aastad. Foto E.Tasa

Vasakul talli katuse nurk, paremal rehielamu-laut. Veskihoone on üle silla vasakul, koos elamuga. Järgmine on ait mille kohta on sensitiivid öelnud, et see on ehitatud sellisesse kohta kust ei ole võimalik midagi varastada. Kui see peaks juhtuma tabab seda inimest midagi väga paha.

 ------------------------------------------------------------------------------------------

Missugused kokkulepped sõlmiti mõisa veski rendile andmiseks:

ARULA MÕISA VESKI

Seletus

Antud Tartumaa riigimaade III ringkonna valitsejale Arula wesiveski rentniku Peeter Johani p. Miksi poolt järgmise asja üle: Enne ülevõtmist kasutati Arula vesiveskit jahu jahvatamiseks ühe paari kividega, mille rentnikuks oli praegune rentnik Peeter Juhani p. Miks.

1914.a. rent oli 150rbl. rendiobjekti kohta, selle juures sai rentnik mõisalt korteri tarviliste kõrvalruumidega, 1süld puid ja prii hagu, 1wkm. kartuli ja 1/3wkm aiamaad, mida mõis ülesse haris, 8wkm. heinamaad, 2 lehmale suvel karjamaa mõisa karjas ja talvel põhk.

Weski remonteeriti mõisa kulul ja materjalist, mille tasuks rentnik mõisale tasuta jahwatas umbes 1000wakka vilja aasta kohta. Kaup oli suusõnaline. Rendi maksu kwiitunge alles ei ole: teated õiged: P.Miks

Pühajärves 28.veebruaril 1923 a.

Seletuse võtnud: Tartumaa riigimaade III ringkonna Walitseja

Arula vesiveski oli  1923.aastal, enampakkumise teel, 6aasta peale ainumale pakkujale P. Miksile aasta rendiga 2826 kgr.r.h. väljarenditud.


Postimees 1921. 19.05.nr.108

Elanike nimekirjad saagas:1938 ERA.4407.2.281  Lk 54 on kirjas, et Arula veskis elavad Peik Edgar (s 1912) ja Heleene (s1914).

Aita Karu kõrvaltalust räägib, et veskis oli pliidiga tuba. Siin on elanud Mihkel Sarv, Voldemar Mekk. Töid tegi möldrina ühe käega Lillenthal.

Arula veskijärve ja selle taga oleva maa omanikud on Peikide järeltulijad.

Märdi ja Härma veskid

Maa-amet 2015



Ando Jaaniste Härmalt oli see mees, kes 1951 aastal koos naabrimehe Petti Velloga olid ühed Pühajärve sanatooriumisse viiva 8km pikkuse el. liini ehitajad. Märdi veskil oli el.jaam.

Märdi veski kuulus Treffneritele.

Kes kui palju oli seotud veskiga ei tea. Kes elas veskis kes kõrval talus.

Märdil elasid Treffner Robert (s1877), Kuuse Johannes (s1909), Lutta Leena (s1889), Tiimann Minna (s1898), Linnamägi Mihkel (s1881), Pauline (s1885)

1938.aasta nimekirjad: Normet Arnold (1910), Endla (1914), Valmar (1936), Heli-Reet (1937).





Veskijärvede kõrgused alates Arula Emalättest





 
Foto: Lutsu talu 1969.a. Madsa mäelt vaadatuna.
 
Foto:Madsa veski 1970-ndatel
 
 
Madsa veskist on esimesed teated 1830-ndatest (1) .
1839.a. C.G.Rückeri kaardil on veski juba märgitud. 
 
 Fragment kaardist: C.G.Rücker 1839.a. Sinine nool suunatud Madsa veskile.
 
 Kaart: fragmendid originaalist Madsa veski 1880(hiljem Lutsu veski).
Madsa veski 1880 aasta kaart on koostatud ostulepingu lisana, kus ostjale on maa mõõdistatud ja piirikividega tähistatud. Declaration nii eesti kui saksa keeles:


Võlg kustutatakse 11.02. 1897. aastal. Liivimaa Jurjevo-Verroskoje Krepostnoje Otdelenije poolt Riias:
 
 Millal Madsa veski muutus Lutsu taluks, on veel selgusetu. Võime järeldada, et veski oli algselt ainult mõisa tootmishoone ja hiljem kuulus Madsa talu juurde kuni talude ostmiseni. Teadaolevalt mainitakse Lutsu talu Arula vallavalitsuse nimekirjas aastatel 1890-1897 (viide: EAA.3152.1.48:4 ja 1897-1899 EAA.3152.1.49:59).
 
 

 
Viimased jahvatused toimusid 1960-ndate alguses.
 
Madsa veski hooned on erinevatel aegadel andnud peavarju ka mitmele perele korraga. Samuti on veski maadel olnud Kööna, Kootsitare (ehk Kaeramaa) ja perekond Kääriku (Artu onn või Leo tare) väiketalud.

 
Foto: Lutsu talu aprill 1991.a

 
 
Foto: Lutsu talu juuli 2008.a
 
 
 
 
Lutsu talust teiste silmeläbi
 
 
Väljavõte raamatust: Uno Sikemäe "Naeratav koolikott" 2004.a
Sellel päikeseringil on orienteerumispäeval Pühajärve kool 150 lapsega, keskel õpetajad.
 




Arula mõisamaa veskid erinevatel aegadel


Arula mõisa veskijärve kõrgus merepinnast156.5

Lutsu veskijärve kõrgus merepinnast 134.0

Paaksi veski  Paaksi talu maal

Veskiorul Äidu järvest väljavoolaval ojal Veskioru talu maadel

Lalli vesiveski

Meegaste tuuleveski



                  Meegaste tuuleveski 1927.aastal.  Tänaseks hävinenud.

See uhke pilt on tehtud E.Einasto poolt septembris 1927 aastal. Siin käis palju turiste ja uudistajaid.

Arula mõisamaal asus 6 veskit erinevatel aegadel.



Saeraam
Arula mõisa südames, mis töötas veel nõukogude ajal ja viidi sohvoosi ajal vanaraua plaani katteks.

Lubjapõletamise ahi mõisasüdames. Hävinenud.

Tallid ja viinavabrik Arula mõisasüdames hävinenud. Tallide asukohta reedavad võsas varemejupid kahelpool Arula -Sihva teed, mis 1966 aastal otse läbi müüride tehti.



Arula mõisa vesiveskist:

Arula mõisa vesiveskit käisid turistid vaatamas nii enne kui pärast II maailmasõda.

 Siin mõisa südames oli kaks tammi, üks Perajärvest väljavoolul ja teine veskitamm.
1921-1927 oli Arula vesi- ja jahuveski Peeter Miksi käes rendil ja mõõdistatud. Miks töötas mõisas möldrina juba 1907.aastast.

Huvitav on lugeda sisseseade ja inventari nimekirja kus oli kirjas:
Vesiratas puust, pealt löödav, peavõll puust, kuiv ratas puust, kivi pill kandilisest rauast, kedrevars puust, kivi tõrs ühes kolu ja raamiga puust, elevaator kannude ja rihmaga, kahe kastiga ja tuule passiga puust, jahu kast puust, veepais (ainult vesirenni jaoks ilma liiasilma tammita) puust, kivide ja mullaga tädetud. 1927-1929 oli omanikuks Johan Jänes, siis Peeter Pihlau, kellele müüdi koht 12 hektariga 1935 aastal.

http://arulakyla.blogspot.com.ee/2013/11/arula-moisamaal-meegaste-tuulik.html



Arula mõisa vesiveski


Veljo Ranniku 1977.a Arula mõisa ülevaatest loeme:

Vesiveski on krohvitud väiksem maakivihoone, mis pikendatud tellisosaga. Hoonet katab laastukattega poolkelpkatus, mis osalt sisse langenud. Omab külgfassaadides ja poolviilude kelbakolmnurkade all laiu eenduvaid puidust räästakarniise, millel puidust hammaslõige. Algsed aknad on pea ruudukujulised; väikesed, algne raamistik ei ole säilunud. Hoone võib pärineda XIX saj. I poole keskelt või II veerandist, ta on ehitatud klassitsistlikus stiilis.

Arula rüütlimõis oli Otepää kihelkonna suur ja rahvarikkas mõis. Töökas ja ärksa meelega rahvas andis võimaluse pidada mõisal jahuveskit ja hiljem ka viinaveskit kogu oma ajaloo jooksul. Küllaltki suure veepeegliga Perajärv kindlustas juba vähem kui kilomeetri kaugusel lähtest korraliku veskipaisu ehitamise võimaluse. Veevarude otstarbekamaks tarvitamiseks oli kasutusel ka lisapais Perajärve väljavoolu juures. Arula veski on märgitud nii Mellini 1793.a ja Rückeri 1839.a kaardil.

Arula vesiveski saab liigitada noore Eesti Wabariigi seaduste järgi nn vanaveskite hulka, millele kehtisid soodsamad veepaisutuse- ja konkurentsitingimused.

1844-st aastast on teada Arula veski mölder nimega Hindrik Lambert.
Hindriku õde, Marri Lambert, tuli Tartumaa Rannust, aasta enne kui ta vend Hindrik Lambert (s.1814 Rannu), Arula mõisa veskisse (2). Hindrik (Heinrich) lahkus perega Arulast aastal 1858 Rõuge kihelkonda Võlsi karjamõisa möldriks.

Uuemast ajast on teada, et 20. sajandi algul oli Arula mõisa veski pikalt rendil selle endise möldri Peeter Miksi käes. Ka pärast mõisavarade riigistamist võitis rendikonkursi Peeter Miks.

Veskihoone on hävinenud, varemed on looduses lihtsalt leitavad. Varemetes on osaliselt säilinud vundament, fragment turbiinikanalist, osaliselt nähtav välisseinte perimeeter. Paisu muldkeha on stabiilne; ülevooluregulaator puudub, kasutatud surrogaatmaterjale uhtumise vältimiseks.

http://weskiwiki.veskivaramu.ee

Arula mõisa lähedal elas ka Englase pere. Perepoeg August Englas on jutustanud kuidas ta lapsepõlves Arula veski juures hanesid karjatas. Suursündmuseks oli Jaan Jaago toomine Puka jaamast Arulasse ja edasi Otepääle viimine. Kuidas külanaised katsid peolaua Jaagole, kes elukutselise maadlejana oli 7 korda maailma- ja 5 korda Euroopa meister.

August Englas (sündinud 15. jaanuaril 1925 Otepääl Pühajärve vallas)[1] on eesti ja NSV Liidu endine maadleja, maailmameister Kreeka-Rooma maadluses 1953 ja vabamaadluses 1954, seitsmekordne NSV Liidu meister ja seitsmekordne Eesti meister.


Ruusa vesiveski

Ruusa veskijärve kõrgus merepinnast on 121.5m
Kuni 1960 -ndate aastani käis tee üle Voki oja veski eest läbi. II Maailmasõja lõpus pommitati teed aga maja jäi terveks.
Omanikuna on 1908 aastal kirjas Ferdinand Kolk (s 21.VII 1889).
1938 aastal oli Veski-Ruusa nr.38-c omanik Ferdinand Kolk. Maad oli 35.762ha ja talu jäi Pühajärve valda.
Veski-Ruusal elasid veel: Hilda Kolk  (s 7.VIII 1903), Ilmar Kolk  (s 15.VIII 1928), Uno Kolk (s 15.XI 1931), Saima Kolk  (1.III 1937).
Ruusa jagati kahe venna vahel. Ferdinand Kolk sai veskiga poole ja vend Maks Kolk (s 1891) teise poole.
Maksi Kolgi abikaasa Olga Petti (14.X.1888) ja kaks tütart Eha (12.XI.1921) ja Linda (25.III.1931). Eha abiellus Taluriga ja nende järeltulijad Talurid elavad praegugi Ruusa talus.
Ferdinand Kolk küüditati Venemaale. Tal oli kaks poega: Ilmar ja Uno.
Ruusal on elanud: Aleksander Vetesina (s 1890), Elsina (s 1894), Linda (s 1919), Koidula(s 1923)
 Varem oli Vetesinadel perekonnanimi Junn.
Veski varemele kõige lähem talu on praegu Ala-Ruusa kus elab perekond Järv. Ennem elasid siin Porgassaared.
Ruusa talus on elanud Tupp Voldemar (23.VIII 1905) ja Leida (1910).
Ants Šumilov teab, et Parv Ants elas Ruusal ja võttis hiljem oma nimeks Pallotedder.
 Eha Lenzin (Noorma) elas Palumetsa talus Arulas. Käis Ruusa veski eest mööda, üle koolmekoha viiva silla, Pühajärve kooli. Tema pinginaaber elas veskis, kus alati aknal põles tatnina nagu tol ajal nimetati väikest petrooleumi lampi. Veski oli põnev koht. Seal oli vesiratas ja aknast paistis voolav vesi, mida oli Virve ema Linda tehtud pannkooke süües huvitav vaadata.

1918 aastal on Ruusal elanud:
Ferdinand Kolk Samueli p. 28.a omanik
Lowiisa Kolk Jaani t. 53.a
Peeter Kolk Johani p. 64.a
Alma Wahimägi Peetri t. 26.a kooliteenija
Erna Kolk Adami t. 48.a
Maks Kolk Peetri p. 27.a
Kusta Kolk Jaani p. 56.a
Hilda Kahro Karli t. 30.a


                         Ruusa talu ja veskijärv. 1869 aastal

Veinoja talust tuli Ruusale elama perekond Põder. Põder Karl (s 1895), Salme (s1904), Ilmar, Helle (Elle) Maret (1935).
Helle (Elle)Maret  käis sealt Pühajärve kooli. Naabripoiss oli tal Ülo Järve, kellega käis koos koolis ja kalal. Ruusale tulid nad elama , kui sealt olid peremehed ära küüditatud.  Elle Maret Kerstna (neiupõlvenimi Põder) sündis 8.oktoobril 1935.aastal. Tema ema oli Salme Põder ja isa Karl Põder. Ruusal olles oli nende laudahoonetes  sovhoosi seakari, seda mäletab juba Elle tütar Sirjegi, sest veetis kõik talve ja suvevaheajad Ruusal vanavanemate juures.
Peale vanaisa surma 1965.aastal, kolis ka vanaema Ruusalt ära meie juurde Tsirguliina. Siis ostsidki Abelid selle majapidamise ära ja seal loodi spordibaas.
Seda veskit ema  küll mäletab räägib Sirje,  kuid ei tea öelda, kuidas see töötas.

Sirje isapoolsed vanavanemad elasid ka Piiri talus, kus nad küüditati Siberisse. Vanaisa nimi oli August Kersna(kasutati ka Kärsna) ja vanaema Marie Kersna. Sirje isa oli Eduard Kersna(1919 - 1992), temal olid veel vennad Arnold ja Johannes ja õde Virve, kõik tänsakes surnud. Onu(vanaisa venna)  nimi oli Maks, kes asus elama sõja ajal Ameerikasse. Maks Kersnal oli Otepää kandis esimene auto. See oli puust ratta kodaratega.



Ruusa veski talu ja maad ostis 1965 Herbert Abel
http://www.esbl.ee/biograafia/Herbert_Abel
kus ta abikaasa Ernaga jäi noori treenima mitmeks aastakümneks. Nad olid ühed Tartu suusamaratoni ellukutsujaid (1960) ja Ruusa suusabaasi rajajad.
http://sport.err.ee/v/tervisesport/bf192790-c090-48f0-8074-c0232857f0ab/video--aasta-1981-legendaarne-herbert-abel-jagab-tartu-maratoniks-opetussonu

Kuulus suusatreener Herbert Abel lõi Ruusa suusakeskuses lapsi juhendades treeningusüsteemi, mis sisaldas nii tööd, treenimist, meelelahutust kui ka õpetamist. Treeneri otsimisvaim tegi Ruusal imet – ka kõige tüütumad ja raskemad treeningud õnnestus väikesi kavalusi appi võttes kergemaks teha. Ka metsatöö ja saepururaja ehitamine parandasid treenitust. Kääriku järves ujudes ja omavahel võisteldes veedeti pikk õhtu.
Kirjutab K.Zilmer 2007aastal


Suusatajad Ruusal

Seda Abelite kasutatud teed kinnitavad näiteks ka eri põlvkondades kasvanud Agnes Adamson-Levandi ja Rutt Rehemaa-Šmigun.

Paljud teisedki kasvandikud lisavad, et ilma võimlemise, jooksu, pallimängude, orienteerumise, sõudmise ja pikkade matkade ning peitusemängudeta poleks neist nii häid suusatajaid saanud. Ka mäesuusatamise oskus, mis on praegugi äärmiselt kiiretel radadel mõne tipptegija „kirstunaelaks “ saanud, tuli omaaegsetes Abelite trennis kätte saada. Ühisest metsatööst, radade niitmisest, ehitamisest, tavalistest oma Ruusa suusabaasis „igapäevanokitsemistest” rääkimata. Kõik tuli ju ise luua. Lisaks veel sauna kütta, süüa teha ning korda ja puhtust hoida.

Ruusal oli saepururada, slaalominõlv ja pooled sellekandi perede küttepuudest lõhuti Abelite trenni käigus ära.

Ruusa mõnusas miljöös on Herbi (keskel valge mütsiga) ning Erna (kohe tema ees) võõrustamist nautimas Eesti orienteerumise selle aja tippseltskond.


7.05.2003 Õhtuleht:
Erna ja Herbert Abel ostsid Lõuna-Eestisse Ruusale talu, millest tänu nende fanatismile sai noorsuusatajate taimelava. Ka Rutt (Rehemaa Šmigun) veetis seal kõik oma suved maist septembrini. Töökasvatus ning trenn olid Ruusal võrdselt au sees, sest füüsilist vastupidavust nõudsid ju mõlemad. Ja kui metsatöö oli tehtud ja puud lõhutud ning peaaegu riidas, pani treener Herbi halud ristipidi, et kasulik saagimisetöö ometigi nii vara otsa ei lõpeks.
Ja Kristina ning Katrin viidi peaaegu kohe pärast käimaõppimist Abelite juurde suusatrenni?

1990-ndatel müüdi Ruusa Jüri Veskile, kes hakkas siin kinnisvara arendajaks ja Ruusa veski maa on jagatud mitmeks suvula krundiks.
Siis elas Ruusa veskil Meelis Mälberg, kes oli ka Otepää vallavanem.



Ruusa veski joonis inimeste jutustuste järgi. Foto E.Tasa

Voki ehk Väike-Voki vesiveski


Voki veskijärv  Maa-amet 2015
Voki veskijärve
kõrgus merepinnast on 115.5m
Voki-veskis on elanud elanike nimekirjadest vaadates: Alfred Varjun (s 1894), abikaasa Rosalie (s1897), lapsed Evald (s 1919), Irene (s1921), Senni (s 1924), Arnold (s1929).
Pärast sõda elasid seal Peeter Kerik abikaasa Ritsik Liidega Ilmjärvest. Neil oli kaks tütart Helju ja Olga. Olga abiellus Leo Kutsariga ja nende tütar peaks praegu Elvas elama. Oli juurat õppinud TÜ-s.
Seejärel elasid Voki veskis Endel Juust ja Vilma Kannes. Mäletatakse sepikoda veski juures.
Praegu elab Voki veskis  1996 aastast Arvu Kikkas perega. Teatakse rääkida, et kõik metall mis veskist leiti viidi vanarauaks juba nõuka ajal.

Veel meiekandi veskitest

Raudsepa veskil kala püüdmas


Maa-amet 2015         Raudsepa veskijärv


Raudsepa veskis elasid Eisenschmidt Vilhelm (s 8.11.1875), Julie (s 28.7.1876).


Aleksander Eisenschmidt nr. 6B 32.45 ha


Pärast sõda tulid elama poolakad Bõtskovski Dementi (s 5.2.1892), Jenni ehk Senni (s 2.7.1899) ja nende pojad   Ingo (s 19.10.1924), Enno (s 4.2.1928). Hiljem eestistati nimi Kalmeks.
Pere kolis hiljem Võrru. Veski on tänaseks lagunenud ja hävinud.
Helju Kalme, kes on Enno abikaasa, rääkis loo kuidas Dementi esimest korda Jennile külla tuli ja jäi.
Küsinud kas külla võib tulla ja kus Jenni elab, sai ta jaatava vastuse. Saabudes nägi ta tüdruku pool koduselt istumas noormeest. Dementi riputas mantli ukse kõrval olevasse nagisse ise öeldes: "ma olen sulle mitukümmend korda öelnud, et pane see nagi teise kohta". Rohkem teist noormeest enam ei nähtud. Kalmed kolisid Võrru.
Helju Kalme on jutuvestja. Enno Kalme kandlemängu on nautinud paljud meiekandi inimesed.

Härma veski

Härmal (paremalt) saekaater, veski koos elamuga, tall, elumaja, laut ja küün. Foto Ando Jaaniste

Pühajärve puhkpilliorkester Härma veski tammil.
Ando Jaaniste mängis orkestris löökriistu.
Taga saekaater, vasakul veski.

Härma osteti mõisa käest 1861 aastal perekond Eichenfeldtide poolt.
1930-ndatel aastatel oli mölder Pallav, kes tuli Härmale Sulbist.
Härmal elasid mölder Unt August perega, Unt Ella (s 1904), Kaie (s 1932), Aare (s 1934)

Siin elasid veel: Värnik Karl (s 1884), Salme (s 1890), Eva Värnik (1926), Linda Värnik (1930).
Jaanimäe Ervin (s 1919), Jaanimäe Arno (s 1924).
Linda Värnik abiellus August Englasega. Seetõttu mäletatakse, et Englased elasid ka kunagi Härmal.

Möldrid olid:  Abras Juhan, Sommer 1957, Roosild Aleksander 2m pikune mees, Kuik, kes oli tõsine tegija. Räägib naaber Petti Vello Otsa talust.
Elanike nimekirjadest ERA.4407.2.281. 1938 loeme, et Härmal elasid:
Jaaniste Emma (s 1889), Ilmar (s 1912), Endel (s 1919), Ando (s 1922), Meeta (s 1913)

Ando oli see mees, kes 1951 aastal koos naabrimehe Petti Velloga olid ühed Pühajärve sanatooriumisse viiva 8km pikuse el. liini ehitajad. Märdi veskil oli el.jaam.

Kuuritsapüük Härma veskijärvel sovhoosi aegadel. Kohalikud mehed.

Loe kuuritsaga püüdmisest:
http://www.rahvakultuur.ee/vkpnimistu/index.php?page=Public.Knowledge&area_id=0&id=76


Kuuritsaga püütakse kala madalate veekogude kalda ääres. Puuraamile kinnitatud võrku veavad mööda veekogu põhja kolm meest, neljas, kotimees, peab kalad võrgust, kui neid sinna jääb, kotti korjama. Parim püügiaeg on öösel vastu hommikut ja püütakse mitu tundi järjest. Varem, kui kala oli järvedes paksult, sai ka kuuritsaga piisavalt kalu.
 
Tänapäeval see kalastamisviis perede toidulaua katmisel enam rolli ei mängi. Kuurits on arvatud keelatud püügivahendite hulka, aga eriluba taotledes on üksikuid püüke võimalik teha.
Teadmise edasiandmisel on oluline kindlasti traditsioon - kui peres vanemad põlvkonnad on seda tööd osanud, siis peavad ka nooremad sedasama oskama.