Mälestused kooliajast: M.Traat, L.Kompus, H.Kongot


Mats Traat ja Arula kool

Ega neid mälestusi palju ei ole juba sellepärast, et käisin Arula koolis vaid ühe õppeaasta, seda mitte täielikult, septembrist märtsini. Siis jäin haigeks ja maikuus olin juba teises koolis. Sõjaolude tõttu algas mu koolitee hiljem kui oleks pidanud-kaheksa aastaselt. Kui mälu ei peta, oli see 17.septembril 1945. aastal, kui ema kõrval koolimaja poole astusin-ja tunnid olid muidugi juba peale hakanud, nii nagu Oskar Lutsu „Kevades“.

Sellest hoolimata astusime koputamise järel otse klassi. Tookord koolijuhataja Jaan Ainla pani mu tühja esimesse pinki istuma ja andis kohe ette emakeele lugemiku ning laskis mul prooviks mitmest kohast lugeda. Sain sellga ilusti hakkama, lugemine oli mul ammu selge, kodus olin isale ette klugenud piiblit ja „Talurahvapoega“. Kuna ma ka matemaatikas päris tubakas polnud, viidi mind paari nädala pärast üle teise klassi.

Vihikuid, pliiatseid ja muid koolitarbeid ei jätkunud. Tinti valmistati ise tindipliiatsist, kui kellelgi juhtus seda olema. Kaldjoontega vihikud, mida jaotuskava alusel aeg-ajalt Lätist toodi, olid viletsal krobelisel paberil. Isegi kriiti oli nii napilt, et koolijuhataja seda oma kantseleis hoidis. Ka õpikutest oli puudus. Mäletan, et matemaatikatunnis kasutati saksaaegset õpikut, ülesandeid lahendades kirjutasime õpetaja käsul vaid markade ja pennide asemele rublad ja kopikad.

Hilissügisel, esimese lume aegu, saime uue II klassi emakeele lugemiku. See oli paks raamat, päris selge kirjaga, kuid nii viletsasti köidetud, et lagunes kohe koost ära. Ema õmbles raamatulehed kokku ja katsus talle mingisugusegi selja meisterdada, teised poisid naersid: kas raamatul on külm, et riie on ümber õmmeldud? Koolimaja asus tollal endises Arula mõisa härrastemajas, pikas ühekorruselises puuhoones, mis tõmmati maha 1967.a. sügisel.

Sissekäik oli veski poolt otsast. Teises otsas olid koolijuhataja eluruumid. On nagu läbi udu meeles, et samal sügisel parandati ühte ahju ja remonditi klassituba, et esimeseks novembriks saaks avada ka seitsmenda klassi. See oli sel ajal uudis, oli ju nii Eesti Vabariigi kui ka Saksa ajal kehtinud kuueklassiline koolikohustus. Kui seitsmes klass tööle hakkas, tuli sinna ka üsna vanu õpilasi, 17-18 aastaseid noormehi ja neide, mõni oli veel vanemgi. Kooliskäimine, õpilaseseisus, vabastas metsaraiekohustusest (50 tihu inimese kohta).


Mats Traat
dets.1980.a.






Oh kooliaeg, oh kooliaeg...

Jaak Urmet
30. august 2002 00:00

1945: Mats Traat oli kooli kõrvalt karjapoiss

Muidugi oli ka 1945. aastal õppetöö alguseks määratud 1. september, aga isa ütles: praegu on kibe tööaeg, kes karja hoiab, kui sa kooli lähed; oota kaks nädalat, seniks suudame ehk suurema jao vilja ära koristada, siis jõuad küllalt koolis käia. Veel ütles ta, et varem läksid koolid kokku 15. septembril, kuhu nüüd kiiret, sul ükskordüks ammu peas.

Nõnda nihkus minu koolitee algus septembrikuu keskpaika. Olin juba kaks suve kodutalus karjas käinud ja paari kuu pärast pidin saama üheksa-aastaseks. Eelmisel sügisel jäi koolitee alustamata sellepärast, et meie talu põles sõjatules maha, polnud jalatseid ega kooliriideid.

Mäletan, et esimesel koolipäeval oli pilvealuse päikesega vaikne sügispäev. Panin selga tumesinised kalevist kooliriided, mis olid just suve lõpul Hildast tädi otsesel toetusel ja kaasabil valmis saanud. Kerkis küsimus: kes tuleb mind kooli saatma? Isa arust olin suur poiss, kes ajab oma asjad juba ise korda ja saab ka koolijuhatajaga räägitud selle hädapärase, mis kooli astumiseks vajalik. Mõninga kauplemise järel sain siiski ema niikaugele, et tema tuli minuga kaasa.

Ema õmmeldud linasest riidest koolikott tühjana käe otsas kõlkumas, meel ootusärev ja ühtlasi ärev isa juttudest, et tema ajal pannud koolmeister lapsi nurka hernestele põlvitama või andnud koguni vitsa – nõnda asusime teele. Kas oli meie kell kodus vale, me ei osanud neljakilomeetrist jalamatka õigesti ajastada või lihtsalt ei teadnud, millal koolitöö algab, igatahes jõudsime pärale, kui tunnid olid peale hakanud ja õues ega koolimajas ei paistnud ühtki hingelist. Koridoris koputas ema nõutult ühele uksele. Astusime sisse ja sattusime kohe tundi.

Lapsed vahtisid meid nagu imeloomi. Pingid olid kahelt realt, ühes reas istus esimene, teises reas teine klass, nagu selgus hiljem. Aga esialgu pani koolijuhataja Jaan Ainla, kes ise tundi andis, mu pikema jututa istuma esimesse pinki, mis oli tühi, ja avas minu ees, ei mäleta enam, kas aabitsa või lugemiku, ning laskis sealt prooviks lugeda. Teised koolilapsed jäid huviga kuulama, kuidas ja kas uustulnuk nii raske asjaga üldse hakkama saab. Kuid lugemine oli mul soravalt käes. Isa oli tookord juba kaheksakümmend aastat vana, olin talle kodus pidevalt ette lugenud Talurahvalehte ja mõnikord pühapäeval ka piiblit.

Kas esimesel koolipäeval anti mulle kohe ka vihikuid ja õpikuid, ei mäleta. Meeles on küll see, et pärast koolist tulekut vahetasin selga vanemad riided ja läksin karja. Algas talulapse koolipõlv – hommikupoolikul koolis, õhtupoolikul karjas, koolitükkide vahepeal ja muuseas.

Arula kool asus endisaegses mõisa häärberis, kuhu ta oli kolinud kahekümnendail aastail. Koht oli ilus, koolimaja õues poetas sügislehti vana varjuline park. Minu esimesest klassitoast avanes vaade veskijärvele, mõnikümmend sammu eemal kohises veskitamm. Juba eemalt Arula mõisale lähenedes sugenes hinge pühapäevaselt pidulik, pühalik, jaolt mütoloogilinegi tundmus. See kummaline tunne kestis hiljemgi, ning tuleb peale veel praegugi, kui satun kõndima vanadele radadele ja vaatama koolimaja varemeid, millel kasvavad juba suured puud.







Leopold Kompus ja Arula Rebaste kool
1960-ndate lõpul  kirjutatud mälestused

"Kui ma loen Oskar Lutsu "Kevadet", siis seostan selle oma mälestustega Arula vallakoolis Rebastel, kus veetsin kukeaabitsaga oma esimese koolitalve. Igavesti on sööbinud mällu vana kooliorel tolmunud klassinurgas, Jakobsoni lugemisraamat, Martin Lipu piiblilugu, katekismuses kümme käsku, vanad katkised maakaardid seintel, kantsli kohal kärbestest mustunud kuldraamis keisripilt kõikide oma reaalidega ja plekk karrast ülehõbetatud ikoon nurgas, mille ees põles salapärane tuluke, kui oli oodata rahvakooolide inspektorit või kedagi neist, kes sõitsid õue suures reisikasukas. Seda päeva oodati hirmuga. /-/

Koolmeister
Klassis olid pikad värvimata koolipingid, kuhu oli nimesid ja muid ajaviite harrastusi sisselõigatud. Võib-olla olid nad kunagi ka värvitud, kuid nüüd kulunud, tindiplekke täis ja kägisesid hirmsasti.
Kool oli kahejaoline:ees istusid targemad teise talve lapsed ja taga need, kes tihti õppisid või kes teist talve sinna, kui loodrid ja puupääd istuma oli jäetud. Viimased jäidki minust sinna, seisid alati ahju juures nurgas, suuga seina poole ja tegid oma näovigureid, kui koolmeister neile selja keeras. Minu ajal oli sääl koolmeistriks Põder ja hiljem, kui Ministeeriumi koolis käisin, Alide Ertel, kelle kirjutatud raamatutest on minul muinasloolised poeemid "Kiirte pärg", "Pühajärv" ja hilisemast ajast "Moodne daam". Koolmeistri palk oli väike ja õpetamise kõrvalt tegeles koolmeister ka oma koolitalu majapidamisega.

Koolikapp
Vahel tehti suure koolikapi uks lahti, kust võeti välja suur gloobus, pandi kantsli otsa pääle ja riputati seinale maakaart, põhi ülespoole ja lõuna allapoole, nagu koolmeister seletas. Ning hakkas siis hulkumine mööda keerlevat gloobust ja maakaardil ühest ilmajaost teise. Viimane oli tore piltidega kaart/-/See oli koolis kõige elavam tund, mida täiendas väikeste poiste ja tüdrukute enda kujutelmad kaugetest maadest ja meredest, samuti piibliloost silmi ette jäänud pildid Egiptusest ja Palestiinast.
Kapiust sai ka noateraga urgitsedes lahti teha. Seal oli pilte, mis kujutasid talve, sügist ja suve nende aastaaegade askeldustega, õhukesi venekeelseid raamatuid piltidega ja salmidega nende all, vanu õpperaamatuid, laste käest ära võetud ja siia pantud kanakoivast vurre, puust klõbistajaid, vanast vihmavarju torust tehtud tsösspüsse ja undavaid juulasid, kui neid nöörist põrandale keerlema tõmmati.
Siin oli veel segamini lindude topiseid, samblikke, tühjaks puhutud linnumune, vanad laelambid, kriiditükikesi, katkine aknaklaas ja kuskilt kruusaaugust saadud surnu pääluu.
õpetati ka vene keele tähti ja kokkulugemist, mis oli küllalt ränk töö susisevate häälikute järgi


Jõuluootus
Paar päeva enne jõulu vaheaega tõsteti pingid seina äärde üksteise otsa ja kooliruumis viidi läbi põhjalik puhastamine, millest võtsid kõik osa, alates suurematest poistest, kes kaevu juurest toobriga vett kandsid kuni väiksemateni, kes seda oma käraga ja luudadega rohkem segasid kui abistasid. Siis pandi suur ahi küdema ja toodi õuest lumitanud jõulukuusk sisse sulama. Pääle lõunat korrati veel kätteõpitud kirikulaule, kästi poistel käed ja kõrvad korralikult puhtaks pesta ning puhtam rätt kodus kaela köita, kellel see olemas ja mindi laiali. Üldse, meeleolu oli kõigil pidulikult ülev ja ootuseärev enne kui hämaraks läks ning klassiruumis laelambid süüdati.
Õhtul, siis hakkas neid regesid ja saane tulema kooliõue, küll üle Perajärve nurga mõisa poolt, mõned kuljustega Uibolaane kandist, mõned jalgsi või teiste reejalastel seistes. Klassituba sai neid suurättides naisi ja lambanahksetes kasukates mehi kubinal täis ning ulatas otsaga esikusse lahtise ukse taha. oodati kirikuõpetajat, kes pidi ühtlasi ka mõnda haiget vanainimest ja kaugemat santi armulauale võtma. Valla vaestemaja asus vähe eemal ja sääl tuli mõni neist sandikestest kelguga kohale tuua, et enne surma veel jumalaarmu saada. Siis järgnes paarinädalane koolivaheaeg.  

Krihvel, tahvel, heftivihik...

Õppevahenditeks pidi igal lapsel omalt poolt krihvel ja tahvel kaasas olema, pääle selle puust pinal, kus hoiti sulepääd ja äranüsitud pliiatsit. Kausta nimetati seekord heftiks. Neid oli: ühed lüngjoonelised ilukirja jaoks ja teised ruutudega rehkendamise tarvis, mille tagaküljel oli trükitud üks kord üks. Neid võis osta ka koolmeistri käest, kui endine täis sai. Mõnel said nad ruttu täis küll piipudega meestest, tindilarakatest või lendasid väljarebitud lehtedest volditud pääsukesed.
Arvude  mahaarvamisel või juurdepanemisel kasutati oma kümmet sõrme. Need olid mõnel niivõrd tindiga määrdunud ja mustad. Kui mõni määrkassidest neid tahvli juures ninasse katsus toppida või ninamärga tagurpidi tagasi tõmbas, koputas koolmeister liinijaaniga (joonlaud) kantsli pihta. Paljudel puudusid taskurätid või oli niivõrd must, et ei tihanud välja võtta.

Peale õppimise
Oli ka teisi harrastusi, millega tunni ajal teiste seljataga salaja tegeldi, nagu linnapõletamine, puust ritsikate plagistamine ja nööridel käiv postiõhendus. Pingist pinki müksude edastamine või kogemata käe pihta tonksamine, kui teine parajasti pääd kallutades ja keelega järele aidates tähti maalis, oli üks tavalistest ajaviite harrastustest, kuni koolmeister mõne neist rahututest säinakaeladest kõrvu- või tukkapidi pingist välja vedas, võmmu kuklasse andis ja ahju kõrvale nurka seisma säädis.
Kui tund lõppes, siis ei läbenud keegi niikaua oodata, kuni koolmeister kantslist maha tuleb ja raamatutega oma tuppa läheb, vaid pandsid kõik maailmatu kisaga õue. Vahel mindi Uibolaane jäätunud mäerinnakule ja lasti säält kükakil või püksitagumiku pääl liugu. See oli kõrge ja kaunis pikk sõit alla orgu.

Need viimased kevadpäevad pääle lihavõtte pühi, kui maa oli sulanud, mäenõlvad lumest paljad ja lõokesed põldudel siristasid, olid kõige ilusamad. Õppimisest siis suurt enam ei hoolitud. Käidi magasiaida juures ...


Foto: Arula Rebaste kooli juures olev magasiait 2010.a.

... murul trihvaad või viimast paari välja mängimas, kurni pildumas ja muna mulku ajamas. Suuremad tüdrukud laulsid kaelatsi koos aialattidel istudes laule, kirjutasid üksteisele mälestuseks salmikusse, kuhu oli kleebitud inglipilte või kaks jumalaga jätvat kätt meelespea lilledega. Kui siis mõnele kaugemale poisile järele tuldi, voodikott ja toidukast vankrile tõsteti, oli kõigil teada, et need ilusad koolipäevad, vähemalt siin vallakoolis, olid jäädvalt möödas.












 


Arula algkool endiste õpilaste mälestustes
Heiki Kongot, 1980

Koolimaja ümbrus

Koolimaja asus looduslikult väga kaunis kohas – Arula mõisa pargis endise mõisahoone ruumides. Ühel pool koolimaja kõrgub Kõllimägi, teisel pool asub aga veskijärv. Veskijärve kaldal olevast vesiveskist on praeguseks järelejäänud ainult varemed.

Mõisapargis olid võrkpalli- ja rahvastepalli plats, jooksurada ja kaugushüppe kast. Õhtuti kogunesid õpilased ja külanoored parki võrkpalli mängima. Suvel käisid õpilased tihti veskijärves ujumas, talvel aga peeti pargis lumesõda, käidi järvel uisutamas ja Kõllimäel suusatamas-kelgutamas. Sügiseti pidid õpilased pargis lehti ja rämpsu koristama ning põletama.

Koolimaja lähedal asusid ka rahvamaja ja kuivati. Pargi taga olevas vana mõisa viinaköögi ja lautade varemete vahel käisid õpilased ronimas ja mängimas. Kooliaeda ehk “katseaeda”, koolimaja lõunapoolsel küljel, maja ja veskijärve vahel hoiti hästi korras ja alati oli see lillederohke.

Kooliruumid
Koolimaja oli vana, kulunud ning konarlike pörandatega. Sügisene värske värvi lõhn kadus koolimajast koos värviga üsna pea.
Seal olid klassitoad, teenija- ja õpetajate korterid ning veel palju saladuslikke ruume, poolpimedaid koridore ja nurgataguseid.
Õpilasi oli vähe ja kool jäi järjest väiksemaks, ei toodud uut mööblit juurde, püüti läbiajada vanaga.

Klassiruume oli kolm. Need olid 1-2 klass, 3-4 klass, 5-6 klass. Kõige suurema, 3-4 klassi uhkuseks oli suur orel. Siin peeti ka igal esmaspäeva hommikul palvus eeloleva nädala heaks kordaminekuks.

1950.aastal tunnistati vana koolimaja varisemisohtlikuks ja kool viidi üle rahvamaja teisele korrusele, kus oli kolm klassiruumi ja saal.

Foto: Endine Arula mõisa ait/rahvamaja/koolimaja hoone 1981.a. H.Kongot tööst

 Koolis olid 1. ja 3. klass ning 2. ja 4. klass. Hiljem, kui oli ainult üks õpetaja, toimus õppetöö ühes ruumis.

Kooli juhatajad
Väga pikka aega oli algkooli juhatajaks Jaan Ainla, pikemat kasvu kuivetu mees. Õpilastega väga range ja nõudlik aga inimesena väga tore. 1946. aastal läks Ainla pensionile, olles juba 25 aastat õpetaja ametikohal töötanud.
Nüüd hakkas algkooli juhataks Enn Lõhmus. Tema töötas siin kuni 1950. aastani, pärast seda lahkus ja läks Pranglisse. Erialalt oli ta bioloogiaõpetaja.
Algkooli juhatajaks sai Rosalie Varik. Tore inimene ja hea pedagoog. Õpetas vene keelt, matemaatikat ja laulmist. Oskas väga hästi mandoliini mängida.
Aastatel 1960-1967 oli kooli juhatajaks Hilda Mitt – kõhn, pikka kasvu, tore ja hea õpetaja.

Õpetajad
Jenni Tolstoff, juba vanem inimene, oskas hästi õpetada ja oli väga rahulik, ei tõstnud kunagi kellegi peale häält. Õpilased teda ei kartnud, kuid austasid sedavõrd, et tema sõna oli suurimaks seaduseks.

Rosalie Varik, väga nõudlik, südamlik inimene, oli pikka aega Arula rahva muusikahingeks. Johannes Kalliver – noor õpetaja ja hästi range. Kui keegi aru ei saanud, siis sõimas hirmsasti. Alma Lipke oli liiga vaikne ja pehme ning poisid ei kuulanud seepärast tema sõna. Kui ta muidu meist jagu ei saanud, saatis posid Ainla juurde. Ainla pani karistuseks nurka põlvili herneste peale ja lasi klassil “kurjategija” üle naerda. Õpetajatena töötasid veel Salme Krepp, Eha Rohtla, H. Hurt, L. Kaupmees, Taimi Kuus, Helgi Kurs, Ivar Ainla.
Kooliteenijaid ei mäleta.

Õpilased
Kuna klassis oli vähe õpilasi, siis meenuvad peaaegu kõik klassikaaslased. Laiemalt on tuntuks saanud Mats Traat, Erika Hirch, Madis Püss, Ernst Kõo, Gustav Juus, Kalju Parkala jt.

Vempusid tegid kõik õpilased, kuidas keegi oskas. Suuremad vembumehed olid Gustav Juus, Aare Šumilov, Karl Volkman, Madis Püss ja Mihkel Sarv. Kõige suuremaks koeruseks peeti tol ajal “Susspüsside” tegemist. Ükskord korjas juhataja poistelt püssid ära ja viskas kõik ahju. Püssid aga olid laetud ja ahjust hakkasid kostma paugud.

Samuti mängiti kaarte, isegi raha peale. Üks väike poiss kaotas suurema summa, läks õpetajale kaebama ja süüdlased said karistada ning kaardimäng keelati. Poisid panid sageli knopkasid pingi peale, oh siis oli kuulda ohvrite kiljatusi, kes istet võtsid.

Tihti puhkesid poiste ja tüdrukute vahel veesõjad. Suuremates lahingutes kulus vett pangede kaupa. Karl Valkman neelas rahasid ja sellest ka hüüdnimi – Rahaneelaja.
Tehti veel väiksemaid koerustükke ja vigureid, nagu koolilapsed ikka.

Koolitee
Kooli mindi sügisel 1. septembril.
Kevadel said algklasside õpilased varem lahti, kuna teised pidid eksameid tegema.

Koolis käisid õpilased jalgsi, mõned ka jalgrattaga, kaugemalt toodi õpilasi hobusega. Talvel leppisid ühekandi vanemad kokku, et igal hommikul viib üks peremees oma hobusega ka teiste lapsed kooli.

Ränk eksimus oli kooli hilinemine, seetõttu kiirustati hommikuti. Pärast kooli oli aega mängimiseks küll. Osadel õpilastel oli lemmikkoht vana puu juures. Koduteel õiendati arveid ka kaebajatega, kes õigel ajal pagema ei saanud. Kodutee oli koolipäeva kõige huvitavam osa.

Õppetöö
Sel ajal õpiti järgmisi aineid: emakeel ja kodulugu, saksa keel, usuõpetus, ajalugu, matemaatika, loodusõpetus ja tervishoid, maateadus, joonistamine, kirjatehnika, tööõpetus, võimlemine ning laulmine.
Paljude õpilaste lemmikuks oli võimlemistund, kuna õpetaja oli juba vanem inimene ja lubas omapäi tundi läbi viia. Neid tunde oodati, sest seal sai alati palju nalja.

Huvitegevus
Koolis olid võimlemis- ja naistering ning laulmisrühm. Enne suuremaid pühasid käis Otepäält pioneerijuht näidendeid ja rahvatantsu õpeatmas. Esineti ainult oma koolis ja kõige suurejoonelisemalt nääripeol.

Nääripeol esinesid ka teised külanoored ja nende seas siis tegutsenud puhk- ja kleelpilliorkester. Pärast näärivana kinkide jagamist mängiti ringmänge ja tantsiti küla pillimeeste saatel. Peod kestsid tihti koiduni.

Otepää Keskkooli 11a klassi õpilane Heiki Kongot. 1980.a.
Originaal Otepää Gümnaasiumi muuseumis.




Jaan Heidov(Ainla) mälestustes on juttu koolimajja korterisse pandud metsnikust J.Kotkasest. Koolimajas oli siis nii kauplus kui postiagentuur. Hiljem saadi korter kooliruumideks,  kuid mingi tuba jäi veel politseikonstaablile teatud ajani.



Õpetajad ja koolijuhataja
1949/50.a.
I –kl. 9 õpilast, III –kl. 11 õpilast. Kalassijuhataja Rosalie Varik
II-kl. 7 õpilast, IV-kl. 10 õpilast. Kalassijuhataja Eha Rohtla
V ja VI-kl andsid tunde kõik õpetajad sh direktor Enn Lõhmus
1950/51.a.
I-kl 9 õpilast, III-kl 7 õpilast. Klassijuhataja ja direktor Rosalie Varik
II-kl 9 õpilast, IV-kl 13 õpilast. Klassijuhataja Eha Rohtla
1951/52.a.
I-kl 5 õpilast, III-kl 7 õpilast. Klassijuhataja ja direktor Rosalie Varik
II-kl 5 õpilast, IV-kl 10 õpilast. Klassijuhataja H. Hurt
1952/53.a.
I-kl 4 õpilast, II-kl 6 õpilast, III-kl 4 õpilast, IV-kl 6 õpilast. Õpetaja Jenny Tolstoff