Margus Karu

Margus Karu „Nullpunkt“


Raamat räägib poisist nimega Johannes Tamm, kes on viielapselises peres noorim. Ta elab oma emaga kahekesi räämas Lasnamäe korteris. Tal on 2 õde ja 2 venda. Vanemad vennad ning õde on alustanud juba oma elu ja kaksikõde on Tais õppimas. Isa elab oma vanemate juures.

Raamat algab sellega, et Johannes läheb poole aasta pealt uude kooli, nimelt pealinna eliitkooli. Alguses paistab kõik uus ja huvitav, klassikaaslased alles õpivad teda tundma. Ta võetakse suhteliselt hästi vastu, sest ta on sõbralik ja tal on hea huumorimeel. Enam-vähem hea läbisaamine lõppeb, kui üks klassiõde saab teada oma vanalt klassiõelt, kes oli Johannese klassiõde varasemas koolis, mida Johannes väidetavalt teinud oli. Kuulujutu kohaselt pannud poiss aborti teinud tüdruku uksele sedeli kirjaga: „Lapsetapja“. Tegelikult tahtis poiss seda sealt ära võtta, kuid asjaolude õnnetu kokkulangemise tõttu jäi temast mulje kui kirja autorist. Kuulujutu tõttu eemalduvad temast kõik, teda mõnitatakse, temaga ei räägita, teda välditakse ja temast hoitakse eemale nagu katkust. Klassikaaslased käituvad kõik nii, nagu teda poleks olemas. Ja kui Johannes üritab nendega rääkida, siis saab ta vastu ainult põlglikke pilke.

Ka kodus on kõik asjad halvasti. Johannesel oli ilus kodu ning korralik perekond kuni ajani, mil ta emal tekkisid vaimsed probleemid – ta ei suutnud ennast talitseda, ta närvitses pidevalt, tekitas igast väiksest asjast probleemi ning arvas, et kõik vihkavad teda. Ta oli haigestunud skisofreeniasse. Ema probleemide tõttu kolis isa oma vanemate juurde. Kaksikõde Kreete ei suutnud enam kodus olla ja kolis vanema õe juurde ning pärast Taisse, kus ta sai kaheks aastaks ühe internaatkooli stipendiumi. Nii jäigi Johannes emaga kahekesi. Ta pidi taluma päevast päeva ema hoogusid, mis mõjusid talle väga halvasti.

Lisaks kõigele muule halvale, ei olnud tal ka sõpru. Tema ainus usaldusisik ja parim sõber, õde Kreete oli Tais ja temaga ei saanud ta tihedalt suhelda. Lasnamäel oli tal tuttavaid, kellega vahepeal joodi või niisama aega veedeti, aga neile ta oma probleemidest ei rääkind. Talle tegelikult ei meeldinudki nendega koos olla, sest nad ainult jõid, tarvitasid narkootikume, varastasid ja kaklesid.

Kõik probleemid järjest kogunesid Johanneses ja tal ei olnud nendest kellelegi rääkida. Koolis oli tal heidiku staatus, temast ei tehtud väljagi, koolitöödega sai ta vaevu hakkama, sest oli palju asju, milles ta pidi järele jõudma, lisaks puudus ta koolist palju, sest ta ei suutnud olla kohas, kus teda halvasti koheldi. Kodus läksid ema probleemid järjest hullemaks, mis survestasid ja mõjutasid Johannest otseselt, kuni ta lihtsalt enam ei suutnud. Ta ei olnud kunagi enne mõelnud enesetapule, kuid nüüd oli ta valmis seda tegema. Ta mõtles, et ta ei taha enam seda elu, mis tal on. Ta oli enesetapu äärel, kuid siiski mõtles ta ümber ning jooksis hoopis kodunt minema õe juurde, jättes ema üksi.

Ta hakkas elama oma õe juures, ta võttis ennast kokku. Ta alustas põhimõtteliselt nullist. Ta hakkas korralikult koolis käima. Õppis korralikult, et kõiges järele jõuda. Ta hakkas trenni tegema, et vormi saada. Ta ei suhelnud enam Lasnamäe „sõpradega“. Klassikaaslased ei suhelnud temaga, aga ta oli sellega leppinud ning tegeles oma asjadega ja mõtles, et kunagi ta veel neile näitab, kes ta tegelikult on. Koolis kuulus ta ühte gruppi, mis tegeles noortevahetusega. Selle kaudu sai ta tuttavaks toredate inimestega nagu Kairi ja Šaša, kellest said esimesed päris sõbrad ning kellega võis kõigest rääkida. Pärast õe juurde kolimist ei suhelnud Johannes emaga üldse, sest see oleks ta jälle rööpast välja ajanud. Nii koguski ta suve jooksul enesekindlust, et 12.klassis uue hooga alustada. Suvel ühe intsidendi tõttu, millega Johannes seotud oli, pidid mõlemad vanemad, kes polnud ammu omavahel suhelnud, politseiga rääkima minema. Imekombel hakkasid Johannese ema ja isa omavahel suhtlema, mis viis selleni, et nad kolisid uuesti kokku. Rõõmustavaks uudiseks oli ka see, et Johannese ema käis arsti juures ning võttis rohtusid. Pärast seda kolis ka Johannes koju tagasi. Johannese sõbrast Šašast sai miljonär, kuna kreeklasest onu oli pärandanud kogu oma vara talle ja ta kreeklasest emale. Lepiti kokku, et uueks kooliaastaks ostetakse Johannesele Šaša raha eest täiesti uued ja korralikud riided, mis avaldaks muljet ta klassile. Kui kool uuesti algas, siis oli näha, et see mõjuski. Kõik märkasid Johannese uusi riideid ning välimust. Järk-järgult hakkas ta klassikaaslastega suhtlema. Ajapikku sai temast klassi populaarseim poiss, kes nägi hea välja, kes oli ilusti riides ning kes suhtles vabalt ning oskas nalja teha – selline ta tegelikult oligi, aga kõik rikkus ära ainult ühe inimese jutt, mis polnud tõsigi.

Lugu lõppeb sellega, et 12. klass sai läbi ning Johannes saavutaski selle, mida ta tahtis. Ta oli oma eluga rahul. Ta näitas kõigile, kes ta tegelikult oli. Ta suhtles oma klassikaaslastega, kes olid kõik teda norinud ning temasse halvustavalt suhtunud, mõeldes samal ajal kogu aeg, et ta teeb seda ainult selle pärast, et neile sellisena meelde jääda, et nad kahetseksid, et nad temasugust toredat inimest kohe tundma ei õppinud ning et pärast kooli ta ei taha neid enam kunagi näha ega kunagi nendega suhelda, välja arvatud mõne üksikuga.

Liisa Taal, 12A

Nullpunkt

 

Nullpunkt on teos, mis käsitleb probleeme, mis tekivad Johannesel ühest koolist teise liikumisega. Ta asub õppima eliitkooli, mis on üks parimaid Tallinnas. Kuid noormehe sealsed klassikaaslased muudavad ta elu üsna kehvaks, teda välditakse kuulujuttude tõttu, mis nende nii-öelda stiilsete ja vaimukate klassikaaslaste arvates on tõde.

Nimelt oli asi sildis. Eelmises koolis oli selline intsident, et Johannes läks klassiõe Kristiina ukse taha, nähes seal silti totra sõnumiga, rebis ta selle ära, kuid samal ajal avas Kristiina ukse. Teadagi, mis sai edasi: Kristiina oli veendunud, et sildikirjutaja oli Johannes. Nii levis jutt Johannesest kui hirmsast inimesest. Sellega oli poisile tagatud ka heidiku maine.

 Ka kodused olud ei olnud Johannesel kiita. Ema oli hullumeelne, karjus, vaevles hüsteeriahoogudes, nuttis ning kõikvõimalikul moel ei lasknud tal elada. Isa oli rahulik mees, kes ignoreeris ema väljakannatamatut käitumist. Kuid üsna pea sai ka temal kõigest kõrini ja ta lahkus kodust. Johannese kaksikõde aga elas välismaal, temagi oli sinna pagenud ema kriiside tõttu.

Koolis suutis Johannes nii oma naljade kui ka käitumisega oma mainet veelgi alandada. Õige pea ei suhelnud keegi klassi nii- öelda arvamusliidritest Johannesega.

See pani Johannest klassikaaslaste poolehoiu nimel pingutama. Ta otsustas läbi viia suure muutuse oma elus ja näidata kõigile, mis ta väärt on. Nimelt kolis Johannes oma õe juurde katusekambrisse. Ära ema juurest, kes talle halvasti mõjus. Tasapisi hakkas elu paremuse poole muutuma. Nooruk leidis omale tõelised sõbrad, keda võis usaldada. Ta tutvus ka kauni neiuga, kellest sai hiljem ta tüdruksõber. Johannes võttis ennast kokku ka koolis, ta hakkas parandama oma õppimist ning sai kiitusi õpetajatelt. See polnud ainus asi, mida märgati, ka tema hea füüsis ei jäänud klassikaaslastele tähele panemata. Johannes tegeles jooksmise ja trenniga ning ta keha oli igati vormis. Samuti kaasnesid ilusa kehaga ka uued ilusad riided. See kõik tegi Johannesest uue inimese, kes meeldis kõigile.

Vahepeal oli Johannesel pahandusi autoriõigustega, nimelt kasutati tema kirjutatud laulusõnu, kuid raha noormees oma kirjutatu eest ei saanud, teda peteti, seda teemat kajastati ka ajalehes. Probleemi ajal oli klass Johannese vastu uuesti huvi hakanud tundma ning osad neist näitasid üles sõbralikkust ja hoolivust.

Johannes aga teadis, kuidas kogu klass enda poole tagasi võita ning nii see järk-järgult hakkaski juhtuma. Johannes ajas lobajuttu, tegi nalja, oli seltskondlik ja hoolitses selle eest, et kõikidel oleks ülev meeleolu. Nii tundsid nii mõnedki klassikaaslased süümepiinu oma käitumise pärast ja palusid Johanneselt vabandust. Johannes ei võtnud neid andekspalumisi ja sõprusavaldusi kuigi tõsiselt, ta oli sisimas veel solvunud. Kuid ta teadis, et seda pole mõtet välja näidata, sest ta oli ju saavutanud oma tahtmise, ta ei olnud enam tühine nohik, kellest välja ei tehtud. Ta oli populaarne.

Ka perega sai kõik korda. Ema võttis rohte, oli rahulikum. Vahepeal koju tulnud Kreete, kes halvendas ema olukorda oma süüdistuste ja väljakutsuva käitumisega, oli tagasi välismaale läinud, ja nii oligi kõigile parem. Ka isa oli koju tagasi tulnud. Elu oli parem kui varem.

 

 

 

Raamat oli kaasakiskuv ning huvitav, usun ,et üheks teguriks, miks see mulle nii meeldis, oli see, et raamatus arutleti päevakajalisi noorteprobleeme. Samuti meeldis mulle see, et teoses oli palju nalju ning noorte slängi.

 

 

 

Johannes: „Nike on vist moes praegu, kõigil kuttidel on Nike’id seljas”

Riina: „Peale sinu jah.”

Johannes: „Peale minu jah, ma ei teadnud dresscode’i.

Riina: „Või olid sa ainus, kes koos Zaiidiga ladu tühjendamas ei käinud.”

 

 

Õpetaja: „Mida te mälute noormees?”

Kerli : „Mopsukene, pole hullu. Ikka juhtub, et sööd oma vihiku vahel ära, ikka juhtub.”

Johannes: „Sorry meil maal võis kõike mäluda, mis mokkadeni ulatus.

 

Siret Purga 12.A

Comments